Istungi stenogramm

Neljapäev, 7. aprill 2011 - Strasbourg

Ai WeiWei juhtum Hiinas

  Rui Tavares, autor. – (PT) Austatud juhataja, head kolleegid! Mäletan elavalt esimest korda, mil nägin Hiina kunstnik Ai Weiwei tööd. Tol ajal, umbes 2000. aastal, olin kunstiajaloo lektor Lissabonis ja seal, nüüdisaegsete kunstnike antoloogias, oli tema tohutu suur kroonlühter, toasuurune, kummuli ja katkine. See oli kunagi väga ilus ja mõnevõrra liigutav ja kurb. See pilt peegeldab pisut ka pilti Hiinast: suuteline näitama end luksusliku, rikka, arenenu ning suutelisena end maailmale esitlema, nagu olümpiamängude avatseremoonial. See on uhke Hiina, ent siiski on selle sees midagi tõsiselt katki. See midagi on Hiina rahva enda tahe, sõnavabadus ja vaim.

Täna oleme kokku saanud, et arutada kunstnik Ai Weiwei juhtumit, ning oleme palunud Hiina ametivõimudel ta vabastada, lubada tal rääkida oma juristi ja naisega ning esitada süüdistusi, kui on selliseid, mis vastavad tõele, ja mitte kohapeal fabritseeritud süüdistusi. Eelkõige oleme kogunenud siia ütlemaks, et selle kunstniku loovuse vaim, kujutlusvõime ja huumor elavad kindlasti palju kauem kui tema vangistajate oma.