Istungi stenogramm

Neljapäev, 7. aprill 2011 - Strasbourg

10.3. Zimbabwe

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue resolutsiooni ettepaneku üle, mis käsitlevad Zimbabwet⁽¹⁾.

  Jaroslav Paška, autor. – (SK) Austatud juhataja! See ei ole esimene kord, kui arutame Robert Mugabe ja tema partei juhtumismeetodit. Euroopa Parlament võttis 2008. aasta juulis vastu resolutsiooni, milles kehtestati sanktsioonid Robert Mugabe ja tema kaaskonna vastu. Põhjus selleks otsuseks oli sama nagu praegu: inimõiguste rängad rikkumised riigi juhtkonna poolt.

Uued hirmutamise, arreteerimiste ja ka juhtiva partei poliitiliste rivaalide uurimata kadumisjuhtumid kinnitavad meile, et Robert Mugabe ja tema poliitiline partei teavad, et õiglane ja läbipaistev poliitiline võitlus võtaks neilt võimu ning tõstataks karistuste võimaluse elanikkonna terroriseerimise ja riigi vara röövimise eest paljude aastate vältel.

Oleme kindlasti kõik nõus resolutsiooni projekti vastuvõtmises, lootes, et ELi algatatud meetmed aitavad Zimbabwe rahval, keda nende valitsus terroriseerib, muuta kodanike ja opositsioonijuhtide abiga praegust keerulist olukorda riigis nii rahumeelsete vahenditega kui võimalik. Kui Euroopa Liit praeguses olukorras saadiku Robert Mugabe õigeks tunnistaks, oleks see kindlasti solvang korralikele inimestele. Seega, head kolleegid, püüame vähemalt oma poliitilise käitumise kaudu edendada olulisi poliitilisi muudatusi Lõuna-Aafrikas.

  Geoffrey Van Orden, autor. – Austatud juhataja! Alates sellest, kui ma olen siin parlamendis olnud, mis on nüüd umbes 12 aastat, oleme üritanud aidata Zimbabwe rahval saavutada paremat elu ja rohkem optimismi tulevikuks.

Oleme kahes asjas selged olnud. Esiteks: seni kuni võimul on Robert Mugabe, keda kaitsevad väike omakasupüüdlik element parteis Zanu-PF ja julgeolekujõud, röövides oma jõukuse huvides rahva vara, on vähe väljavaateid tõelisteks muutusteks. Teiseks: Zimbabwe rahvast koos nende Aafrika naabritega sõltub – ja siinkohal nimetan eelkõige loomulikult Lõuna-Aafrikat – vajalike muudatuste tegemine.

Võib-olla, ainult võib-olla, toimub lõpuks liikumine õiges suunas. On aru saada, kui Mugabe mures on: ta hakkab paanitsema. Tema politseinikud ja miilitsad hakkavad ründama kõiki, keda nad peavad oponentideks. Liikumine Demokraatlike Muutuste Eest (MDC) peaks olema võimu jagav koalitsioon, aga viimastel päevadel on läbi pekstud ja arreteeritud MDC ministreid ning parlamendiliikmeid ja ka inimõiguste aktiviste.

Arvan, et Mugabe on üha närvilisem kahel põhjusel. Ta on näinud, mis juhtus tema sõbra ja põhirahastaja Gaddafiga; ning ainult nädal tagasi, 31. märtsil, väljendas Lõuna-Aafrika Arenguühendus, mis hõlmab Lõuna-Aafrikat ja kõiki Zimbabwe naabreid, lõpuks oma sügavat muret vägivalla uuestipuhkemise pärast Zimbabwes. Ühendus nõudis lõppu vägivallale ja kõikide üldise poliitilise kokkuleppe punktide rakendamist. Ta määras meeskonna, kes töötaks välja kava rahumeelseteks vabadeks ja õiglasteks valimisteks Zimbabwes, ning nüüd asub see meeskond Harares.

Kutsume Euroopa valitsusi ja ELi üles elavdama oma osalemist, kasutades kogu poliitilist mõjuvõimu Lõuna-Aafrikas, et aidata luua kiire muutus parema Zimbabwe nimel ning sillutada tee nõuetekohaselt jälgitavate valimiste pidamiseks hirmutamisest vabas õhkkonnas.

Enne kui on tõendusmaterjali tõeliste muutuste kohta, peavad säilima piiravad meetmed Mugabe ja tema lähedaste liitlaste vastu. Sellega seoses ei tohiks EL kindlasti tunnistada Mugabe ühepoolselt määratud erisaadikut suursaadikuna. Kui Zimbabwe rahvas saab oma vabaduse tagasi ning kehtestatakse tõeline demokraatia ja õigusriik, olen kindel, et rahvusvaheline kogukond, sealhulgas EL, on valmis lahkelt oma abi osutama.

  Judith Sargentini, autor. – (NL) Austatud juhataja! Olen Zimbabwe olukorraga nüüd juba oma arvestuse järgi umbes kümme aastat seotud olnud. Töötasin kunagi Amsterdamis arenguorganisatsioonis ja aeg-ajalt tõime Zimbabwe inimõiguste aktiviste Euroopasse Madalmaadesse, et neile natuke hingamisruumi anda. Mitte ainult selleks, et nad saaksid õppida tundma teisi aktiviste ja jagada oma lugusid, vaid ka selleks, et anda neile võimalus saada natukeseks ajaks Zimbabwest eemale.

Üks inimestest, keda ma tollal kohtasin, oli Abel Chikomo, keda oleme maininud ka selles resolutsioonis. Inimõiguste aktivist, kes ei ole kunagi kogu nende aastate jooksul kaotanud enda entusiasmi ega motivatsiooni see eesmärk saavutada. Just temasuguste inimeste tõttu võtame vastu selliseid resolutsioone, sest tõttöelda ei usu ma, et härra Mugabe sellest ennast häirida laseb. Nende resolutsioonide eesmärk on tagada, et temal ja tema kolleegidel parteist MDC on uut motivatsiooni oma tööd jätkata. Mida muud saaksime nende resolutsioonidega taotleda kui sanktsioonide jõustamist?

Seega nõuan, et karmistaksime Kimberley protsessi ebaseaduslike teemantidega kauplemise kohta nii, et Zimbabwe teemante ei saa enam üldse müümiseks pakkuda, sest need on põhjuseks, miks valitsus on rikkunud inimõigusi, rõhunud inimesi, kasutanud lapstööjõudu jne. Meie sekkumine Zimbabwes on hästi teada, aga peaksime seda jätkuvalt ikka ja jälle mainima, just selliste inimeste pärast nagu Abel Chikomo.

  Kristiina Ojuland, autor. – Austatud juhataja! On väga murettekitav, et inimõiguste olukord Zimbabwes on halvenenud just viimastel kuudel, ning see mure on seotud Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsuse tahtliku takistamisega partei Zanu-PF poolt.

Euroopa Parlament peab nõudma viivitamatut lõppu poliitilise opositsiooni tagakiusamisele partei Zanu-PF poolt, kodanikuühiskonna aktivistide arreteerimisele ja piinamisele ning valitsusväliste organisatsioonide läbiotsimisele ja selle liikmete omavolilisele kinnipidamisele. EL peaks säilitama Mugabe režiimiga seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute vastased piirangud, kuni saadakse selgeid tõendeid Zimbabwe olukorra paranemisest.

Zimbabwe rahvale tuleks tagada ka sõnavabadus, kartmata vägivaldset tagakiusamist, meelevaldset vahistamist või piinamist, ning need, kes on toime pannud süstemaatilist poliitilist tagakiusamist, tuleb vastutusele võtta.

  Ana Gomes, autor. – (PT) Rõhumise laine, mis vallutab Zimbabwet, on selge märk probleemidest, mis eelnevad saabuvatele valimistele. Rahvusvaheline kogukond ja eriti poliitilised osalejad piirkonnas, nagu Lõuna-Aafrika Arenguühendus, ei kannata tagakiusamist ja omavolilisi arreteerimisi, mille taga on partei Zanu-PF ning julgeolekujõud kodanikuühiskonna aktivistide ja MDC liikmete ja toetajate vastu, ning nad peavad nõudma suuremat austust inimõiguste vastu enne, kui valimised toimuvad.

Politseihaarangud inimõiguste organisatsioonide kontorites, nagu Zimbabwe Inimõiguste Foorum ja mitu teist, otsides väidetavalt saboteerivat materjali, ning mitme valitsusvälise organisatsiooni töötajate ja MDC liikmete arreteerimised koos üliõpilaste ja noorte aktivistidega, mis on alates veebruarist sagenenud, on vastuvõetamatu hirmutamise kampaania taktika. Selle asemel et alustada põhjaliku terroriga nende vastu, kes keelduvad allkirjastamast petitsiooni ELi kehtestatud piiravate meetmete vastu juhtidele, kes on Mugabega seotud, peaksid Zanu-PF juhid pöörama rohkem tähelepanu õppetundidele, mida on võimalik saada araabia kevadest, ja lubada tõeliselt vabadel valimistel toimuda.

  Seán Kelly, autori asendaja. – Austatud juhataja! Esiteks tahan öelda, et räägin oma kolleegi Alain Cadeci nimel, kes pidi täna siin sõna võtma. Kolmest teemast, mida arutame, on see kaugeltki kõige hullem ja tõenäoliselt kõige korduvam, nagu sõnavõtjad on öelnud. Robert Mugabe on nüüdseks maailmalaval liiga kaua ringi käinud ning käitunud kõige diktaatorlikumal ja julmemal viisil oma rahva suhtes ning eelkõige oponentide suhtes oma riigis.

Nagu näha, siis 2009. aastal demokraatia kehtestamiseks loodud rahvusliku ühtsuse valitsus ei toimi, kuigi ta on teinud selle tagamiseks jõupingutusi. Oponentide hirmutamine, meelevaldne vahistamine ja kadumine, mis tõenäoliselt on teisisõnu kiirhukkamine, eelkõige viimastel kuudel, on täiesti vastuvõetamatu. Isegi valitsusvälised organisatsioonid pole pääsenud: nende kontorid on läbi otsitud ja nende töötajaid kinni peetud, mistõttu on üsna selge, et selle diktaatori vastu tuleb võtta meetmeid.

Nagu Geoffrey Van Orden ütles, hakkab vähemalt Aafrika Liit nüüd moodustama mingit tüüpi opositsiooni tema vastu. See annab meile siin Euroopa Liidus võimaluse asuda selle poolele ja võtta kõik meie kasutuses olevad diplomaatilised jõud selles küsimuses kasutusse tagamaks, et esiteks lõpetab Mugabe arreteerimised ja hukkamised ning teiseks võetakse Zimbabwe rahva vabaduse heaks vastu põhiseadus, mis viib vabade valimiste ja tõeliselt demokraatliku valitsuse loomiseni Zimbabwes.

  Rui Tavares, autor. – (PT) Austatud juhataja! Me kõik teame, et 2008. aasta kokkulepe, mis rakendati 2009. aastal võimu jagamiseks Robert Mugabe ja Morgan Tsvangirai või Zanu-PF ja MDC vahel, ei olnud ideaalne kokkulepe ega ka selline, mis looks ideaalse maailma, aga see oli ainus võimalik kokkulepe, et üritada parandada inimõiguste ja demokraatia olukorda Zimbabwes. Tõsi on see, et Mugabe ja tema liitlased on teinud kõik tagamaks, et see kokkulepe ei toimiks. Nad on kasutanud survet ja hirmutamistehnikat, püüdes murda opositsiooniliikumist, kellel on nüüd parlamendi alamkoja enamus. Kõigest mõned minutid tagasi teatati, et toimusid rünnakud ja vägivald inimeste vastu, kes olid kogunenud mälestusmärgi umber, kus oli MDC sõjaväelasi.

On oluline, et EL ei pööraks oma pilku ära Zimbabwes toimuvalt, et ta ei lubaks Mugabel pääseda oma viimase trikiga määrata ametisse suursaadik, läbimata riigi põhiseaduslikke mehhanisme, ning et ta tagaks ka selle, et Mugabe ja tema liitlased ei saaks teemantide müügist kasu.

  Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE nimel. – (PL) Austatud juhataja! Mitte kõik Zimbabwes ei ole rõõmsad tänase arutelu üle, sest mõne päeva pärast, 18. aprillil, on Zimbabwe iseseisvuspäev. Nende jaoks, kes selles riigis valesid asju teevad, rikutakse tähistamine ära.

Võimu jagamisega seotud kokkulepped on sageli problemaatilised. Seda asjaolu tõttu, et üldiselt ei peegelda need kodanike demokraatliku otsuse tulemust, vaid olukorra tõttu sunnitud kompromissi. Just nii juhtus Zimbabwes. Kokkulepped võimu jagamise kohta võivad siiski vastuvõetavad olla ja neil võib olla positiivne mõju ühiskonnale, juhul kui täidetakse teatavaid tingimusi. Üks neist on inimõiguste olukorra parandamine, mistõttu käsitlemegi inimõigusi selles riigis. Näiteks on küsitav, kas piiravad meetmed on vajalik ja tõhus vahend. Siiski ei tohi me lasta peksta ja taga kiusata inimesi, kes ei taha allkirjastada petitsiooni, milles nõutakse nende meetmete tühistamist. See on põhjus, miks kaitseme neid, kes võitlevad inimõiguste eest.

  Kriton Arsenis, fraktsiooni S&D nimel. – (EL) Austatud juhataja! Mugabe partei ja selle mehhanismid, nagu kaasparlamendiliikmed ütlesid, on praegu ähvardavad, piinavad ja ründavad kõigi vastu, kes võitlevad demokraatia, demokraatlike vabaduste ja ülemineku eest sujuvasse demokraatlikkusse režiimi Zimbabwes.

Meie vastutame selle eest, mis Aafrikas toimub. Oleme mitmel korral sekkunud demokraatia ajalukku sellel mandril, eelkõige alguses, kui need uued riigid loodi, ning oleme takistanud demokraatlikke menetlusi, kui need ohustasid meie huve. Seetõttu on meil topeltkohustus aidata Zimbabwel saavutada demokraatlikult valitud valitsus.

Emotsionaalselt on see olukord kreeklastele äärmiselt oluline. Meil valitses alates 1967. aastast 1974. aastani väga karm diktatuur ja sellel ajal andis mis tahes hukkamõist Euroopa Nõukogult või rahvusvaheliselt organisatsioonilt lootust Kreeka kodanikele.

Seetõttu ei tohi me taluda mis tahes suhteid ebaseaduslikult määratud Zimbabwe esindajate ning Mugabe režiimi endiste liikmetega ning Euroopa Liit peab koos piirkonnas asuvate riikidega tagama Zimbabwe ülemineku demokraatiale ja Kimberley protsessi kohaldamise.

  Charles Tannock , fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! EL toetab Kimberley protsessi, mille eesmärk on kaotada Aafrika ebaseaduslikud teemandid – või nn vereteemandid – maailmaturult. Hiljutine areng Zimbabwes on siiski murettekitav. Kimberley protsessi esimees Mathieu Yamba Kongo Demokraatlikust Vabariigist on otsustanud ühepoolselt ilma konsulteerimiseta lubada teemantide turustamise Marange kaevandusest Zimbabwes. Selle kaevanduse, mida eelmisel aastal täiskogul arutati, võttis oma valdusse president Robert Mugabe oma semudega. Sadadelt inimestelt võeti ära kodud ning on usaldusväärset teavet selle kohta, et tema julgeolekujõud piinasid, vägistasid ja isegi tapsid kohalikke elanikke.

Teemantide müümine Marange kaevandusest aitab Mugabel tugevdada oma türanlikku mõjuvõimu Zimbabwes ja muidugi rikastada tema Zanu-PF kõrilõikajaid. Seega kutsun Euroopa Liitu Kimberley protsessi osalisena tõstatama seda skandaali kõrgeimal tasandil ja nõudma konsensusel põhineva otsustamise taastamist Kimberley protsessis. Üldisemalt rääkides olen kaua nõudnud sarnast süsteemi, sertifitseerimist, mis hõlmab teisi Aafrika maavarasid, tagamaks, et julmad valitsused või partisanirühmitused relvade ostmise rahastamiseks mineraale ei müüks. Mul on hea meel töötada selles ettevõtmises koos Londonis asuva rahvusvaheliselt tuntud valitsusvälise inimõiguste organisatsiooni Global Witness juures, kus USA valitsus juhatab teed Dodd-Frank Akti vastuvõtmisega.

  Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Lubage mul alustada, öeldes, et kui ma kuulen, et räägitakse Robert Mugabest, näen enda ees Rumeenia diktaator Nicolae Ceauşescud. Tegelikult oli Mugabe 1980ndatel koos Gaddafiga Ceauşescu’ sage külaline. Ma olen tänulik Geoffrey Van Ordenile, sest ta tuletas mulle meelde, miks Mugabe ja Gaddafi seotud on.

Tegelikult arvan, et Mugabe on Ceauşescu’lt midagi õppinud, nimelt viha kodanikuühiskonna aktivistide vastu. 46 kodanikuühiskonna liiget, kelle julgeolekujõud 19. veebruaril Zimbabwes arreteerisid, süüdistatakse hetkel riigireetmises. Nüüd ohustab neid surma mõistmine. See on karistus. Ainuke nn kuritegu on see, et nad arutasid teemal, mis juhtus Egiptuses ja Tuneesias.

Lahendus Mugabe režiimile on põhimõtteliselt õiglased ja vabad valimised. Loodame siis, et seekord on see võimalik!

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Veebruaris võttis ELi välisasjade nõukogu vastu järeldused olukorra kohta Zimbabwes. ELi sanktsioonide jõus olemise perioodi jätkatakse, sest riigi sisereformides ei ole tehtud piisavaid edusamme.

Piirangute kaotamine eeldab käegakatsutavate edusammude tegemist 2008. aasta poliitilise võimu jagamise kokkuleppe rakendamises. See näiline võimu jagamise kokkulepe ei suutnud takistada Mugabe oponentide jätkuvat tagakiusamist julgeolekujõudude poolt ning praegu neid arreteeritakse, piinatakse ja mõrvatakse, isegi ministrite tasandini.

Kuna ELi sanktsioonid ei ole suunatud Zimbabwe rahvale, on EL praegu endiselt riigi suurim abiandja, andes abi peamiselt põllumajanduse ja toiduainete tootmise toetamiseks. EL peab jätkuvalt Mugabele survet avaldama ja kui tehakse otsus valimised pidada, peaks EL olema kaasatud jälgijana.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D). – (PL) Austatud juhataja! Alates meie viimasest arutelust Zimbabwe kohta eelmise aasta oktoobris ei ole olukord selles riigis Aafrika lõunaosas muutunud. Tööpuuduse tase on kasvanud 90%ni, keskmine eluiga on 44 aastat ja selle riigi kodanikel puudub juurdepääs põhilistele tervishoiuteenustele. On ilmselge, et poliitiline kokkulepe, mille kaks aastat tagasi sõlmisid president Mugabe ja peaminister Tsvangirai, ei ole suutnud täita sellele pandud ootusi ning on vaja uut täiesti demokraatlikku lahendust. Riigisisene olukord Zimbabwes ei ole viimase kuue kuu jooksul muutunud, kuid väline olukord on. Täna arutame riigi üle rahvaste ülestõusu kontekstis Aafrikas ning kuigi Harare asub Tunisest 6000 kilomeetri kaugusel, näitab kõige hiljutisem Côte d’Ivoire juhtum, et mõnikord ei tunne demokraatia üldse takistusi. Seega kutsub Euroopa Parlament Zimbabwe valitsust üles võtma arvesse praegust rahvusvahelist olukorda ja tugevat ümberorienteerumist riigisiseses poliitikas ning eelkõige lõpetama poliitilise opositsiooni rõhumist, vabastama selle esindajad vanglatest ja lubama neid valimistel osalema.

Kuus kuud tagasi ütlesin, et selline vaene riik nagu Zimbabwe ei saa endale lubada alternatiivsete probleemide otsimist. Täna arvan, et Aafrika nn rahvaste ülestõus lisab lisakoorma president Mugabe poliitilisele võlale.

  Cristian Silviu Buşoi (ALDE) . – (RO) Austatud juhataja! Üleaafrikalise parlamendi delegatsiooni liikmena usun kindlalt, et Euroopa Liit ja eelkõige Catherine Ashton peaksid astuma jõuliselt vastu Mugabe režiimi tegevusele, mis hõlmab inimõiguste aktivistide hirmutamist ja tagakiusamist, ning edendama austust avalike õiguste ja vabaduste vastu, sealhulgas sõnavabadus ja ühinemisvabadus, milleks Zimbabwe on ametlikult globaalsel tasandil kohustuse võtnud. Zimbabwe peab järgima oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta, tühistades kõik riigisisesed seadused, mis on vastuolus rahvusvaheliste tekstidega inimõiguste kaitsmise kohta.

Samuti usun siiralt, et piirkonna riigid ja peamiselt Lõuna-Aafrika võiksid osaleda demokraatia juurde tagasi pöördumise ja inimõiguste austamise toetamisel Zimbabwes.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Austatud juhataja! Praegused Zimbabwe sündmused on kui häirekell, mis heliseb inimõiguste olukorra pärast Aafrika mandril. Juunis toimuvate valimiste lootuses viib president Mugabe läbi hirmutamise kampaaniat oma rivaalidest kandidaatide vastu. Sadu valitsusametnikke, inimõiguste aktiviste ja režiimi oponente on viimase kahe kuu jooksul arreteeritud. See olukord on vastuvõetamatu!

Lisaks on Mugabe demokraatliku põhiseaduse koostamise aasta edasi lükanud. Uus põhiseadus oleks taganud, et valimised toimuvad läbipaistvates tingimustes.

Peaksin juhtima tähelepanu sellele, et riigi majanduslik olukord on sügavalt kannatada saanud. President toetab kaevandussektori riigistamist, mis on Zimbabwe peamine majandussektor. Selline meede on kahjulik, sest just välisinvesteeringud sellesse sektorisse on säilitanud riigi stabiilsuse pärast majanduskriisi.

  Mitro Repo (S&D). – (FI) Austatud juhataja! President Mugabe ja Zanu-PF partei ei ole suutnud Zimbabwes pidada kinni 2009. aastal sõlmitud üldise poliitilise kokkuleppe tingimustest. Zimbabwe ei ole suutnud liikuda demokraatiale lähemale. Vastupidi, viimase mõne kuu jooksul on selgelt sagenenud poliitiliste oponentide hirmutamine ning omavolilised arreteerimised ja kadumised. Jõupingutused luua stabiilsust ei kanna praeguses poliitilises kliimas vilja.

Zimbabwe on endiselt riik, kus inimest võidakse taga kiusata või piinata poliitiliste arvamuste tõttu. Õigussüsteem, mis surub alla vaba ja avatud ajakirjandust, piirab õigust sõnavabadusele. Ajakirjanikke kiusatakse taga. Tuleks teha kõik, mis võimalik, et toetada riigi samme tõelise demokraatia ja majandusarengu suunas.

On üksnes õige ja sobiv, et selle aasta veebruaris otsustas Euroopa Ülemkogu pikendada piiravaid meetmeid inimeste ja organisatsioonide suhtes, kes on seotud Mugabe valitsusega, ning pidada arvestust musta nimekirja üle. Arvan ka seda, et neid tuleks jätkata seni, kuni on selgeid tõendeid Zimbabwe olukorra paranemisest. Meetmed peavad siiski olema suunatud ainult Zimbabwe korrumpeerunud valitsusele ja need ei tohi halvendada Zimbabwe rahva probleeme.

  Albert Deß (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Kui ma olin laps, sain kirju kohast, mis oli tollal Rodeesia. Kolm minu vanaisa õde olid katoliku nunnad tolleaegses Rodeesias ja Lõuna-Aafrikas. Nad ei kirjutanud kunagi sellest, et Rodeesia inimesed peavad nälja all kannatama. See, mida me sellest riigist praegu kuuleme, on lihtsalt talumatu. Rodeesia – ja hiljem Zimbabwe – oli Aafrika lõunaosa leivaisa. Mugabe – kommunist ja sotsialistlik diktaator – on suutnud selle leivaisa näljapiirkonnaks muuta.

Tahaksin tänada kõiki kaasparlamendiliikmeid, kes on selle küsimuse taas päevakorda võtnud! On vastuvõetamatu, et sellel diktaatoril Mugabel on lubatud Zimbabwe inimesi nii kaua terroriseerida. Usun, et lahendus selle peatamiseks on Aafrika lõunaosas. Mul on kahju öelda, et seni kui Lõuna-Aafrika ei pane seda diktaatorit paika, jätkab ta oma rahva terroriseerimist.

  Maroš Šefčovič , komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Arvan, et nõustume kõik, et Zimbabwe ja selle inimõiguste rikkumised on olnud meie päevakorras juba liiga kaua. Iga lootusekiir mõnest positiivsest arengust põrmustatakse kohe poliitilise mahasurumise ja vägivalla puhangutega. Just see juhtus taas paar kuud tagasi. Euroopa Liit pidi seega jätkama ja uuendama oma piiravaid meetmeid, kaheksandat korda, selle aasta veebruaris.

Selle selge žestiga tahtsime rõhutada valitsuse parteidevahelise kokkuleppe kriitilist tähtsust vajalike sammude kohta, mis viivad valimisteni riigis. Selles kontekstis rõhutas EL valmisolekut vaadata läbi oma otsus vastusena edasisele konkreetsele arengule kohapeal.

EL tunneb sügavat muret poliitilise vägivalla järsu sagenemise pärast viimastel kuudel Zimbabwes. EL väljastas 11. märtsil koos 21 saatkonna ja esindusega avalduse, et väljendada oma muret selle pärast, mis näib olevat poliitiliselt motiveeritud hirmutamise ja vägivalla sagenemine.

Selles kontekstis on ELil hea meel hiljutise 31. märtsil 2011. aastal toimunud SADCi tippkohtumise tulemuse üle. Lõuna-Aafrika Arenguühenduse kommünikees nõutakse viivitamatut lõppu vägivallale, hirmutamisele, vihakõnedele ja tagakiusamisele ning kutsutakse Zimbabwe valitsust üles täitma kõik vajalikud sammud valimiste pidamiseks. Selles pakutakse abi, et valimised saaks korraldada vastavalt SADCi põhimõtetele ja suunistele, mis kehtivad demokraatlike valimiste puhul. Sel põhjusel määrab SADC ametnikud, kes liituvad Lõuna-Aafrika vahendusmeeskonnaga ning töötavad ühises järelevalve- ja rakenduskomisjonis.

EL usub, et SADCi ja Lõuna-Aafrika tugevdatud hõlbustus- ja lepituspingutused aitavad edaspidi Zimbabwe ebastabiilsust vältida. ELil on hea meel näha piirkonna jõupingutusi olla Zimbabwe kriisis vahendajaks.

Lõuna-Aafrika kui vahendaja on otsustanud koos SADCi kui üldise poliitilise kokkuleppe tagajaga tunnistada Zimbabwe suursaadikut. Praeguses etapis on oluline hoida ametlikku suhtlemiskanalit Zimbabwega avatuna ja säilitada dialoog laiapõhjalise valitsusega ning me ei tohiks seada ohtu ELi suursaadiku positsiooni Harares. EL tegutseb ja jätkab tihedas koostöös kõikide ELi liikmesriikidega.

EL on endiselt suurim arenguabi pakkuja Zimbabwele. Tahame selgelt väljendada, et oleme režiimis karmid, aga üritame inimesi aidata. Umbes 365 miljoni suuruse väljamaksega alates üldise poliitilise kokkuleppe loomisest 2009. aastal oleme – nagu ma ütlesin – suurim abiandja.

Ressursid liiguvad ainult ÜRO organite ja spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide kanalite kaudu. Alates 2009. aastast on EL toetanud ka juhtimisreforme, nagu on sätestatud üldises poliitilises kokkuleppes, sealhulgas põhiseaduse reformimise protsess. EL rahastab ka inimõiguste programme, sealhulgas programme inimõiguste kaitsjatelt. Peame lihtsalt lootma, et kogu rahvusvaheline surve viib lõpuks vabade ja õiglaste valimisteni Zimbabwes ning väga raske olukorra järkjärgulise normaliseerumiseni selles riigis.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Alain Cadec (PPE), kirjalikult. – (FR) Viimastel kuudel on Zimbabwe ametivõimud arreteerinud omavoliliselt paljud Mugabe režiimi oponendid ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad. Mugabe partei on süstemaatiliselt takistanud Zimbabwe rahvusliku ühtsuse valitsusel, mis moodustati 2009. aastal, sillutada teed üleminekuks demokraatiale ja usutavatele valimistele. Viivitamatult tuleb lõpetada mis tahes poliitiline vägivald, mida panevad toime Mugabe toetajad. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad tegema aktiivset koostööd Aafrika Liidu ja Lõuna-Aafrika Arenguühendusega tagamaks, et Zimbabwe tulevastel valimistel ei valitseks hirmutamise ega vägivalla õhkkond. Mul on hea meel, et Euroopa Parlamendi resolutsioonis kutsutakse kõiki Zimbabwe poliitilisi parteisid üles koos töötama, et koostada uus demokraatlik Zimbabwe rahvale vastuvõetav põhiseadus, mis tuleks vastu võtta enne järgmisi valimisi.

  Monica Luisa Macovei (PPE), kirjalikult. – (RO) Taas kord näeme, et hirmutamine, arreteerimine, vägivald ning isegi piinamine on relvad, mida Mugabe kasutab oma poliitiliste oponentide ja kodanikuühiskonna vastu. Mugabele lojaalsed jõud on hirmutanud opositsiooniministreid rahvusliku ühtsuse valitsuses. Nad on taga kiusanud inimõiguste organisatsioonide juhte ja arreteerinud 46 kodanikuühiskonna esindajat, keda süüdistatakse riigireetmises, sealjuures on mõnda neist vahi all olles pekstud ja isegi piinatud. Jätkusuutlikku struktuuri ei saa ehitada üles hirmule ja terrorile või kodaniku- ja poliitiliste vabaduste vastu.

Kutsun Euroopa Liidu kõrget esindajat üles toetama jõupingutusi vabade valimiste pidamiseks Zimbabwes, kus puudub vägivald ja hirmutamine! Vaja oleks õigusjärgset valitsus, kes austab õigusi ja põhivabadusi, teisisõnu austab inimesi. Euroopa Liidu piirangute karmistamine Mugabe liitlaste puhul peab olema üks meede.

(1) Vt protokoll