Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2011/2563(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

O-000111/2011 (B7-0317/2011)

Arutelud :

PV 08/06/2011 - 12
CRE 08/06/2011 - 12

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :


Arutelud
Kolmapäev, 8. juuni 2011 - Strasbourg EÜT väljaanne

12. Euroopa vahistamismäärus (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on suulised küsimused nõukogule ja komisjonile Euroopa vahistamismääruse kohta.

 
  
MPphoto
 

  Jan Philipp Albrecht , autor.(DE) Lugupeetud juhataja! Arutleme täna siin Euroopa vahistamismääruse üle. Oli viimane aeg selle arutelu algatamiseks. Oleme esitanud Euroopa vahistamismääruse ja selle rakendamise reformi käsitlevat arutelu kavandavate fraktsioonide kaudu küsimuse ning soovime, et komisjon ja nõukogu sellele ettepanekutega reageeriksid.

Palju on räägitud, et Euroopa vahistamismäärus on suurepärane näide vastastikusest tunnustamisest õigusemõistmise ja poliitikavaldkonnas. Kui Euroopa vahistamismäärus raamotsusena vastu võeti, tegi Euroopa Parlament alati täielikult selgeks, et ühest küljest on Euroopa vahistamismääruse kohaldamise tingimused suhteliselt ranged ning et seda tuleks kohaldada vaid tõepoolest ränkade kuritegude suhtes, et seda tuleks kohaldada proportsionaalselt ja et samal ajal tuleks menetluslikud nõuded Euroopa Liidus ühtlustada. Ühtegi neist nõuetest ei ole tegelikult täielikult täidetud. Paljudel konkreetsetel juhtudel ei ole vahistamismäärust proportsionaalselt kohaldatud, nagu me nüüd meile kättesaadavatest aruannetest näeme. Seega tuleb meil menetlustavasid nii praktikas kui ka õigusaktide kujul kohandada. Tänu asepresident Redingi tööle teeme pärast kümmet aastat menetluslike nõuete ühtlustamises lõpuks edusamme. Siiski on oluline teha suurel määral edasisi edusamme, muu hulgas tingimuste puhul, milles vange kinni peetakse, ja õiguskaitse üksikute normide küsimuses.

Edaspidi ei tohiks meie ainus mure vastastikuse tunnustamise puhul olla mitte ainult politsei ja kohtuasutuste koostöö, vaid peaksime püüdma koostada ka menetluslikud nõuded. Siiski tuleb Euroopa vahistamismäärust muuta praegu, sest selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus normidega, mida me nõudnud oleme, eelkõige proportsionaalsuse kontrollimise osas üksikutel juhtudel.

 
  
MPphoto
 

  Simon Busuttil, autor. – (MT) Lugupeetud juhataja! Euroopa vahistamismäärus on osutunud väga kasulikuks vahendiks väljaspool riigipiire õiguse mõistmisel. See on aidanud meil riigipiire avada, saates kurjategijatele selge sõnumi, et nad ei saa süüdimõistmise vältimiseks enam ühest riigist teise põgeneda. Seetõttu on oluline, et Euroopa vahistamismäärusesse suhtutakse kui kasulikku vahendisse, millega on saavutatud häid tulemusi.

Sel on aga ka oma puudused, nagu määruse välja andmine liiga väikeste rikkumiste suhtes, mille puhul see põhjendatud ei ole. Ma ei eelda, et Euroopa vahistamismäärus antakse välja juhul, kui keegi tabati teises liikmesriigis kahte autorehvi varastamast – selline juhtum on meil olnud. Karistus ei ole rikkumisega kooskõlas ning see viib tähtsa ja kasuliku vahendi usalduse vähenemiseni.

Seetõttu tuleb meil leida puudused süsteemis ja selle kohaldamises, ilma selle määruse kasulikkusele ebasoodsat mõju avaldamata.

Seetõttu esitab parlament selle küsimuse komisjonile, et viimane aitaks meil mõista, kuidas määrust viimastel aastatel kasutatud on. See teave aitab meil otsustada, kas peame määrust uuendama, et tagada selle nõuetekohane kohaldamine.

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford, autor. – Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioon on Euroopa vahistamismäärust alati toetanud, sest see on ränkade piiriüleste kuritegude vastases võitluses väga oluline vahend. Siiski on minu fraktsioon alati samaaegselt juhtinud tähelepanu sellele, et kui menetluskaitse õiguste valdkonnas Euroopas edusamme ei tehta, siis on Euroopa vahistamismääruse süsteem ebatäielik. Oleme nõukogu pidevalt kritiseerinud seetõttu, et see selles küsimuses komisjoni vastava ettepaneku põhjal edu saavutanud ei ole.

Nüüd on olukord kaitseõiguste valdkonnas lõpuks muutumas ning ma avaldan kiitust asepresident Redingile tema pühendumuse eest sellele programmile tegevuskava kohaselt. Küsimus on järgmine. Kas sellest piisab Euroopa vahistamismääruse puuduste hüvitamiseks? Minu arvates mitte. Me peame midagi ette võtma ka viisiga, kuidas Euroopa vahistamismääruse süsteem toimib.

Lubagem meil aga märkida ka edusamme! 2005.–2009. aastal on tänu vahistamismäärusele välja antud peaaegu 12 000 narkootikumidega salakaubitsejat, lapsi seksuaalselt kuritarvitanud isikut, vägistajat jm. Nende hulka kuulub Hussain Osman, üks 2005. aasta Londoni pommirünnaku toimepanijaid. Seda teades peaksid kõik Londoni elanikud Euroopa vahistamismäärusele tänulikud olema. Hussain toodi Itaaliast tagasi kuue nädalaga.

Ometi on vähemalt Ühendkuningriigis, ja me kuuleme seda hiljem, saanud Euroopa vahistamismäärusest kõige levinum piits, millega euroskeptikud ELi mainet nuhtlevad. Nende üritusele on aidanud kaasa mitu märkimisväärset juhtumit inimõiguste rikkumise kohta. Ühendkuningriik on tegelikult üleandmistaotluste arvult Saksamaa järel teisel kohal.

Nii komisjon kui ka õiguste kaitse organisatsioonid, nagu Fair Trials International – näitan üles huvi, olen patroon – ja Justice, mille nõukogus ma olen, on vahistamismääruse puudused täpselt välja toonud. Põhjendatult on tsiteeritud järgmisi probleeme: vahistamismäärust kasutatakse väiksemate rikkumiste puhul, määruse välja andnud riigis puudub õiguslik esindatus, pikad kinnipidamisajad enne kohtuprotsessi, käenduse vastu vabastamise võimaluse puudumine nendele isikutele, kes ei ole määruse välja andnud riigi kodanikud, ning viletsad kinnipidamistingimused. Komisjon ei leia, et Euroopa vahistamismäärus uuesti sõnastada tuleks. Mina arvan, et peame selle uuesti läbi vaatama.

Esiteks vajame proportsionaalsuse kontrolli nõudele palju kindlamat alust, nii et vahistamismäärusega ei hõlmataks väiksemaid rikkumisi. Teiseks vajame määrust täideviivas riigis põhjalikku inimõiguste kontrolli. Selline kontroll peab olema ilmne, mitte varjatud. Kolmandaks tuleb ära tunda juhud, kus ei ole mõistlik Euroopa vahistamismäärust täide viia, nii et kellegi kohta ei jääks kogu Euroopa Schengeni infosüsteemi märget, kuigi sellise isiku üle andmisest on ühel korral põhjendatult keeldutud.

Midagi tuleb ette võtta ka käendusega seotud olukorra suhtes, mitte ainult rakendada järelevalvekorda käsitlevat raamotsust.

Euroopa vahistamismäärust tuleb küll muuta, kuid üldiselt on see edukas olnud. Need, kes selle kahtluse alla seavad, peavad endalt küsima, kas nad oleksid rahul olukorraga, kus kuriteo toimepanijad veedavad aastaid kohtute ja õigusemõistmise haardeulatusest eemal, sest tavapärane väljaandmine võtab liiga palju aega ning on liiga bürokraatlik.

 
  
MPphoto
 

  Birgit Sippel , autor.(DE) Lugupeetud juhataja! Ungari põhiseaduse arutelus kuulsime rohkem kui ühe korra kriitikat selle kohta, et tegemist on poliitilise aruteluga. Olen seetõttu täiesti jahmunud, sest poliitilised arutelud on üks asi, mille jaoks parlament spetsiaalselt siin on, ja seepärast tahan ma ka seda teemat alustada poliitilise raamistiku esitamisega.

Kuritegevust ja eelkõige organiseeritud kuritegevust ei ole piirid ega piirikontrollid kunagi takistada suutnud. Seetõttu ei ole mõistlik Euroopas uuesti piire rajada ega kitsendada viise, kuidas meie rahvad kokku kasvavad. Hoopis vastupidi: peame pidevalt edasi arendama liikmesriikide koostööd ning politsei- ja kohtuasutuste piiriülest koostööd.

Selles valdkonnas on Euroopa vahistamismäärus korduvalt osutunud tähtsaks ja edukaks vahendiks. Samal ajal aga kaob selle vahendi vastu austus, kui Euroopa vahistamismäärust kasutatakse näiteks varastatud jalgrataste puhul või ainult küsitlemise eesmärgil. Mul on kahju öelda, et oleme avastanud ka selle, et seda vahendit kasutatakse juhul, kui on võib-olla otsustatud vahistamismäärust mitte täide viia, sest on tõendeid, mis näitavad, et see anti välja ebaõiglaselt, ning välja andnud liikmesriik seda otsust siis ei austa – tulemus on kahetsusväärne olukord, kus asjassepuutuvad kodanikud iga kord piiri ületamisel vahistatakse. See ei aita usalduse rajamisele Euroopa õigussüsteemide vastu kuidagi kaasa.

Miks see nii on? Kas direktiivi tekst jätab liiga palju ruumi paindlikkuseks? Kas küsimus on vahistamismääruse vales rakendamises liikmesriikides või ei ole teavet piisavalt? Peame need punktid selgeks tegema, liikmesriigid peavad vajaduse korral tegema parandusi ja komisjon peab võtma kasutusele abinõud, et sellist väärtarvitust vältida. Ainult nii saame vältida eduka vahendi jäädavat kahjustamist ja selliste meetmete usaldusväärsuse kaotamist.

Lisaks näitavad kõik kogemused, kuivõrd tähtis on see, et me lõpuks menetlusõiguste tegevuskava valdkonnas edasi liiguksime. Kõigi asjassepuutuvate õiguskindluse huvides peavad meil kuritegudes süüdistatavatel kogu Euroopas samaväärsed õigused olema ning selliste õiguste kohta tuleb anda kohustuslikku teavet.

Kutsun komisjoni üles avaldama survet võimaliku vastuseisu maha surumiseks kõigi nende punktide osas ning olen kindel, et ta võib selles parlamendi toetusega arvestada.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Lugupeetud juhataja! Birgit Sippel kirjeldas Euroopa vahistamismäärust lapsukesena. Kas see ei ole tegelikult rohkem Frankensteini monstrum? Kas ta ei peaks sellega leppima?

 
  
MPphoto
 

  Birgit Sippel , autor.(DE) Ma ei ole kindel, kas ma peaksin teie küsimusele vastama, sest see on rohkem poleemiline märkus. Siiski selgub arvudest, et Euroopa vahistamismäärus on asjakohane vahend, millega Euroopa ühisruumis kuritegevuse vastu võideldakse. Kuritegevus ei ole mitte riiklik, vaid rahvusvaheline ja piiriülene nähtus. Sel põhjusel peame tegema piiriülest koostööd. Peame tegelema Euroopa vahistamismääruse sissetöötamisprobleemidega ning tegema lõpu selle väärtarvitusele. Tegemist on asendamatu vahendiga.

 
  
MPphoto
 

  Gerard Batten, autor. – Lugupeetud juhataja! Olen alates 2004. aastast hoiatanud, et Euroopa vahistamismäärust (EVM) võidakse kasutada poliitilistele teisitimõtlejatele surve avaldamise vahendina. Just nii on see praegu Julian Assange juhtumi puhul. Rootsi kohtuasjas tema vastu on palju ebakorrapärasusi. Julian Assanget ei ole üheski kuriteos veel süüdi mõistetud. Eelmisest tema vastu esitatud süüdistusest, mida rootslased määratlevad kui alaealise vägistamist, loobus vanemprokurör Stockholmis peaaegu neli kuud enne Euroopa vahistamismääruse välja andmist. Uuesti alustatud uurimises, mis päädis EVMiga, avastati prokuröri viga tunnistajate küsitlemisel, mis Julian Assange õigeks mõista võinud oleks.

Inglismaa sõltumatu õigusliku arvamuse kohaselt ei peeta Julian Assange vastu esitatud süüdistusi Inglismaa seaduse kohaselt vägistamiseks. Kaebuse esitaja advokaat Rootsis on teadete kohaselt väitnud, et naised ise ei saa öelda, kas kõne all olevaid juhtumeid peetakse vägistamisteks, sest nad ei ole juristid. Sellegipoolest ei hõlma EVMi märkeruut määratlust ega selgitust selle kohta, mida kuriteoks peetakse.

Julian Assange jäi Rootsi viieks nädalaks, et süüdistustele vastata, kuid teda ei küsitletud, sest uurimine jäi ülemäära hiljaks. Julian Assange saabus Rootsi vähem kui kuu pärast seda, kui WikiLeaksi lekkisid Afganistani sõjapäevikud, ja teatati, et selliseid paljastusi tuleb veelgi. USAs on nõutud Julian Assange tapmist või röövimist ning seda, et USA valitsus tegutseks nii, nagu ta peaks sõda WikiLeaksiga, mida nad kirjeldavad kui terroristlikku organisatsiooni.

Kõik see langeb kokku Euroopa vahistamismääruse välja andmisega tema vastu. Rootsi teeb USAga luureandmete jagamise ja sellealase koostöö valdkonnas tihedat koostööd ning see seab Rootsi tajutava neutraalsuse kahtluse alla. Miks peaks USA tahtma, et Julian Assange Rootsile välja antakse? Ameeriklased koostavad endiselt tema vastu kohtuasja ja nad ei tea, milles, kui üldse, nad teda süüdistada saavad. Ilma süüdimõistmiseta ei saa USA teda Ühendkuningriigile välja anda, kuid nad pidid ta kuni süüdimõistmiseni kuhugi kinni panema, takistades nii Assangel Austraaliasse tagasi pöörduda.

Euroopa vahistamismäärus annab selleks suurepärase aluse. Nagu ma juba palju kordi siin istungisaalis öelnud olen, on Euroopa vahistamismääruse – või pigem kohtuliku üleandmissüsteemi, kui õiget sõna kasutada – kohaselt üleandmine vaid bürokraatlik formaalsus. Tegelikke tagatisi lihtsalt ei ole. Olles kõike seda öelnud, ei ole minu küsimus nõukogule ja komisjonile mitte see, kas EVMI kuritarvitatakse poliitilistel eesmärkidel, vaid hoopis: kas seda saab kuritarvitada? Ausalt vastates peavad nõukogu ja komisjon tunnistama, et saab küll. Kas nad teeksid meile seda heameelt ja tunnistaksid seda praegu? Minu arvates on ilmselged tõendid, et Julian Assange juhtumi puhul see just nii on.

 
  
MPphoto
 

  Cornelis de Jong, autor.(NL) Lugupeetud juhataja! Suuliste küsimuste tekst võib tunduda abstraktne ja teoreetiline, kuid Euroopa vahistamismäärus puudutab sellest hoolimata üksikisikute, inimõiguste ja põhivabaduste saatust.

Madalmaades on palju tähelepanu pööratud Cor Disselkoeni saatusele. See Madalmaade ettevõtja mõisteti 1997. aastal süüdi Poola maksustamiseeskirjade rikkumises. Ta veetis selle eest kaks kuud vanglas, kohutavates tingimustes. Pärast seda kui ta maksis käenduseks väga suure summa raha, ta vabastati ja 12 aastat ta sellest kohtuasjast rohkem ei kuulnud. Eelmisel aastal nõudis Poola aga järsku selle ettevõtja välja andmist. Selleks kasutati Euroopa vahistamismäärust. Kümme päeva tagasi viidi Disselkoen Poolasse üle. Disselkoeni advokaadi sõnul hoiti teda Poolas vanglas, mis oli sama räpane ja ülerahvastatud kui see vangla, kus teda 1997. aastal hoiti. Vastupidi kõigile eeskirjadele salvestati Disselkoeni ja tema advokaadi nõupidamine videokaameraga. Lisaks esitati Disselkoeni vastu järsku neli uut süüdistust. Kohtunik vihjas isegi sellele, et need võivad viia uue vahistamismääruseni. Disselkoen maksis uuesti käenduseks suure summa ja on tagasi Madalmaades, kuid tema juhtum näitab, et Euroopa vahistamismäärus võib viia alandavate olukordadeni.

Komisjoni raportist selgub, et ta on probleemidest teadlik ning tunneb nende üle muret. Just seetõttu hellitab minu fraktsioon seoses volinikuga lootusi. Austatud volinik! Kas võiksite isiklikult anda selgituse selle kohta, kuidas tuleks proportsionaalsuse nõudeid tõlgendada ja korraldada, et nõukogu need üle võtaks? Kas saate tagada, et inimestel on tõepoolest võimalus vahistamismääruse nii selle välja andnud liikmesriigis kui ka seda täideviivas liikmesriigis vaidlustada? Kas nõustute, et peaks olema võimalik korduvalt keelduda vahistamismääruste täideviimisest nende riikide nimel, kus vanglate ja kinnipidamisasutuste tingimused on jätkuvalt ebainimlikud, et tuleks hinnata inimõigusi seoses EVMiga ja et Cor Disselkoen ei tohiks rohkem viletsust karta?

 
  
MPphoto
 

  Timothy Kirkhope, autor. – Lugupeetud juhataja! Keegi ei saa eitada Euroopa vahistamismääruse positiivset mõju piiriülesele kuritegevusele. Siiani on see aidanud kaasa peaaegu 12 000 narkootikumidega salakaubitseja lapsi seksuaalselt kuritarvitanud isiku, vägistaja ja terroristi välja andmisele ning hoidnud ära pikaajalised väljaandmismenetlused kohtuprotsessis. Selle tööriista kiirus on olnud hindamatu, arvestades piiride avatust ja piiriülese kuritegevuse kasvu. Milleks see tööriist aga kunagi mõeldud ei olnud, on pisikuritegude – nagu põrsa või šokolaadi varastamine või pangakrediidi ületamine – uurimine ja nende eest karistuste määramine.

See, mida te täna siin näete, juhtub harva. Peaaegu kõik siia kogunenud fraktsioonid ja rahvad leiavad, et on õige aeg vahistamismäärus üle vaadata, ümber hinnata ja vajaduse korral seda muuta. Selle tööriista reformimise märksõnad on proportsionaalsus, kaitse ja hüvitamine.

Töötame praegu Euroopa uurimismäärusega, mis on Euroopa vahistamismääruse liitlane. On oluline, et me samu vigu ei kordaks. Peame kavandama selle uue õigusakti selgelt, arvestades Euroopa vahistamismääruse puudujääke ja takistusi.

Lihtsalt liiga palju on näiteid vangide hoidmisest nõuetele mittevastavates tingimustes, ekslikest vahistamiskäskudest ja ekslikult ohvriks osutunud isikutele kahju hüvitamise puudumisest. Kardan, et liigume Euroopa uurimismäärusega edasi ajal, kui see on alles alguses, ning Euroopa vahistamismäärus, millel uurimismäärus põhineb, on väga ebakindel. Peame taastama selle tööriista usaldatavuse ja väärtuse ning jätma selle ainult kõige rängemate kuritegude puhuks, tagades ja säilitades samas vahistamismääruse kasutamise vastavalt kõige kõrgematele standarditele.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Gerard Batten (EFD). – Lugupeetud juhataja! Tahan küsida Timothy Kirkhope’ilt selle küsimuse, sest ta mainis, et Euroopa vahistamismäärus on vaja läbi vaadata ning ümber hinnata – minu seisukoht oleks palju konkreetsem, aga see selleks. Ta mainis Euroopa uurimismäärust ja minu arvates väitis ta, et see oleks samm liiga kaugele.

Samas on ta teadlik, et tema enda riigi valitsuses oli riigisekretäri Theresa May üks esimesi tegevusi ametisse asudes Euroopa uurimismäärusega liitumine, mis tähendab, et me ei saa sealt lahkuda ning peame taluma kõike, mis Euroopa õigusaparaadist läbi käib, kuna selle suhtes kohaldatakse kvalifitseeritud häälteenamuse nõuet ning lõpptulemus on midagi, mida meie määrata ei saa? Kas see on järjekordne puru silma ajamine, kus nad siin Euroopa Liidu tegevuse vastu sõna võtavad, kuid oma riigi parlamendis seda julgustavad?

 
  
MPphoto
 

  Timothy Kirkhope (ECR). – Lugupeetud juhataja! Seisukoht Ühendkuningriigi valitsuse kohta Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse teemal on, et ilmselgelt tunnevad nad – üsna õigustatult – endal olevat kohustust teha seda, mis Ühendkuningriigile piiriülese kuritegevuse vallas kõige parem on. Nagu auväärt siinviibijad teavad, oleme olnud tohutu kuritegevuse ja eelkõige terrorismi ohvrid. Olen kindel, et küsija on minuga ühel nõul selles, et meil on kohustus sellele kuritegevusele lõpp teha ning piiriülene koostöö on selle saavutamiseks parim viis.

Muidugi tuleb Euroopa uurimismäärus ettevaatlikult rakendada, kuid vaid sellega liitumine ja selle mõiste tunnustamine, nagu valitsus teinud on, ei ole muidugi kõik. Peaksime siinkohal nägema selle määruse üksikasju. Peame Euroopa uurimismääruse tulemuslikult rakendama ning vahistamismääruse kõrval hästi toimima panema. See tõsiasi aga, et oleme määrusega liitunud, on hea märk selle kohta, et me piiriülese kuritegevusega tegeleme. Usun, et auväärt kolleegid jagavad sel puhul meie soove.

 
  
MPphoto
 

  Enikő Győri, nõukogu eesistuja. – Lugupeetud juhataja! Euroopa vahistamismäärusest on saanud üks kõige edukamaid vahendeid, mis Euroopa Liidus vastastikuse tunnustamise valdkonnas vastu võetud on. Seepärast olen teile selle arutelu algatamise eest väga tänulik.

Nõukogu on pühendanud sellele küsimusele palju tähelepanu ja energiat, vähemalt selle vahendi tegelikkuses rakendamise vastastikuse eksperthindamise kaudu, mis kõigis liikmesriikides kolme aasta jooksul tehtud on. Euroopa vahistamismääruse eelised kaaluvad kahtlemata kõik võimalikud ebamugavused üle. Tänu EVMile on liidul õnnestunud märkimisväärselt vähendada tagaotsitavate üleandmise aega, sageli ühest kuni kahest aastast vaid ühe kuni kahe kuuni. Varasem väljaandmise süsteem oli kohmakas ning ei sobinud enam nüüdisaegsesse avatud piiride ning tõsise ja organiseeritud piiriülese kuritegevuse maailma.

Proportsionaalsuse küsimuses, kuna on esinenud juhtumeid, kus Euroopa vahistamismäärus antakse välja väiksemate rikkumiste puhul, on kindlasti iga liikmesriigi vastava asutuse enda otsustada, milliste süütegude eest ta menetluse algatada soovib. See tuleneb asjaolust, et erinevalt väljaandmisest on Euroopa vahistamismäärus täielik õigussüsteem. Euroopa vahistamismäärus põhineb alati selle välja andnud riigi õiguslikul otsusel ning otsuse selle kohta, kas anda EVM välja või mitte, teeb riiklik kohtuasutus. Kui esineb probleeme proportsionaalsusega, siis ei ole selle põhjus EVM ise või EVMi raamotsus, vaid pigem on probleem tingitud konkreetsete liikmesriikide kriminaalõiguse poliitikast. Nõukogu on avaldanud üsna selge seisukoha, et juhtudel, kus ennetav kinnipidamine on asjakohatu, ei tuleks Euroopa vahistamismäärust kasutada.

Nõukogu on kutsunud selle vahendi kasutajaid üles ka kaaluma Euroopa vahistamismääruse alternatiivide kasutamist ning nende puhul abi otsimist. Võttes arvesse kriminaalmenetluste üldist tulemuslikkust, võiksid need alternatiivid hõlmata võimaluse korral vähem sundivate vastastikuse õigusabi vahendite kasutamist: videokonverentse süüalustega, kohtuniku ette ilmumise kutsumist kohtukutsega, Schengeni infosüsteemi kasutamist kahtlusaluse asukoha kindlaksmääramiseks või finantskaristuste vastastikuse tunnustamise raamotsuse kasutamist.

Sellele peab hinnangu andma aga alati EVMi välja andev asutus. Euroopa vahistamismäärused antakse välja juhul, kui on tegemist süüdistuste või lõplike süüdimõistmistega määrust välja andvas riigis. Need kohtuotsused põhinevad materjalil, mis on kättesaadaval määruse välja andva riigi kohtunikule või prokurörile.

Lisaks ei tohiks me jätta tähelepanuta kuritegude ohvreid. Enamikul juhtudel asuvad kuriteoohvrid määrust välja andvas riigis, mitte riigis, kus määrus täide viiakse, ning seega õõnestatakse kohtuprotsessi ja juhtumi läbivaatamise viivitamisega ohvrite õigusi. Hilinenud õigusemõistmine võrdub õigusemõistmisest keeldumisega ning seda mitte ainult kahtlusaluste, vaid ka ohvrite suhtes. Kiire kohtuprotsess on ka ohvrite huvides, sest nii austatakse nende õigusi. Nõukogu kavatseb ohvrite õiguste tugevdamiseks võtta vastu eesistujariigi Ungari esitatud tegevuskava. Seega ei saa proportsionaalsuse põhimõtet lahendada nii, et me muudame hästitoimiva Euroopa vahistamismääruse süsteemi – mis eelnevat väljaandmissüsteemi radikaalselt edendanud on – põhimõtteid.

Mis kinnipeetava õigustesse puutub, siis tahaksin kõigepealt märkida, et erinevalt väljaandmisest on Euroopa vahistamismäärus täielik õigussüsteem, mis on juba iseenesest peamine tagatis. Euroopa vahistamismäärus põhineb alati seda välja andva riigi õiguslikul otsusel ning täideviivas riigis saab selle täide viia ainult kohtuotsuse kaudu. Kinnipeetaval on alati võimalus oma kaitseõigusi täielikult rakendada määrust välja andvas liikmesriigis, kus sisuline kohtumõistmine toimub. See on täielikult vastavuses Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõigusega.

See ei tähenda, et isikul, kelle kohta on antud välja Euroopa vahistamismäärus, ei saa või ei tohiks määrust täideviivas riigis mingeid õigusi olla. 2010. aasta 20. oktoobri direktiiviga 2010/64 sätestatakse õigus kirjalikule ja suulisele tõlkele kriminaalmenetlustes ning seda kohaldatakse ka Euroopa vahistamismääruse täideviimise suhtes.

Lisaks on meil heameel asjaolu üle, et komisjoni hiljutises ettepanekus võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet, sätestatakse õigus saada Euroopa vahistamismääruse menetluses kirjalikku teavet.

On väljendatud muret, et kui Euroopa vahistamismääruse täideviimise kohta tehakse negatiivne otsus, ei kustutata sellekohast märget Schengeni infosüsteemist automaatselt. Küll aga edastatakse SISi märge Euroopa vahistamismääruse kohta. Lõpptulemusena saab märke tagasi võtta vaid selle väljastanud asutus.

Juhul kui liikmesriik otsustab pärast kohtumenetlust Euroopa vahistamismäärust mitte täide viia, siis kõnealune isik vabastatakse. Kui otsus Euroopa vahistamismääruse mittetäideviimise kohta on lõplik, on selge, et EVMi alusel ei saa isikut liikmesriigis enam kinni pidada. Siiski ei muuda otsus Euroopa vahistamismäärust mitte täide viia kehtetuks määrust ennast. See jääb kehtima asjassepuutuva isiku kinnipidamise kohta määruse välja andnud liikmesriigis ning tõepoolest ka teistes liikmesriikides. Sel ei ole midagi pistmist Euroopa vahistamismääruse süsteemiga sellisel kujul ning see kehtib ka näiteks väljaandmissüsteemi kohaselt.

Viimasena, mis puutub vanglate tingimustesse, siis selles võib küll teatud juhtudel arenguruumi olla, kuid see teema ei haaku Euroopa vahistamismääruse rakendamisega. On konkreetsete liikmesriikide kohustus tagada, et vanglate tingimused vastavad standarditele olenemata sellest, kas isikud antakse üle teistest liikmesriikidest või mitte.

 
  
MPphoto
 

  Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Võib-olla teate, et komisjon võttis selle aasta 11. aprillil vastu raporti vahistamismääruse rakendamise kohta. Selles raportis keskendutakse vahistamismääruse toimimise põhiaspektidele, rõhutades esimest korda alates vahistamismääruse kehtima hakkamisest 2004. aasta jaanuaris mitte ainult sellega saavutatud edu, vaid ka puudusi.

Edusammude kohta on juba palju öeldud. Lubage mul rõhutada vaid seda, et 2005.–2009. aastani väljastati peaaegu 55 000 Euroopa vahistamismäärust ja täideti 12 000 Euroopa vahistamismäärust ning sel ajavahemikul nõustus ümmarguselt 60% tagaotsitavatest isikutest enda üleandmisega keskmiselt 14–17 päeva jooksul. Mittenõustunute puhul oli keskmine üleandmisaeg 48 päeva ning see jätab väga soodsa mulje võrreldes näitajatega enne Euroopa vahistamismäärust, mil tagaotsitavate üleandmine võttis keskmiselt aasta, ning see on aidanud kahtlemata kaasa inimeste vabale liikumisele.

Just seetõttu – ning ma arvan, et kõik täiskogu liikmed nõustuvad sellega – on Euroopa vahistamismäärus oluline vahend kurjategijate kinnivõtmiseks ning meie kriminaalkohtusüsteemide tulemuslikumaks muutmiseks. See on olnud tähtis vahend pedofiilide ringkondadele hoobi andmiseks ning mõrvarite ja terroristide kinnipidamiseks ning just selleks see mõeldud ongi.

Oleme aga – ja just hiljuti – täheldanud, et Euroopa vahistamismääruste arv on alates 2007. aastast oluliselt suurenenud. Mõnel juhul kasutatakse seda vähem kui proportsionaalsel viisil, et anda välja kahtlusaluseid, keda süüdistatakse tihti pisikuritegudes: jalgratta või põrsa varastamine. See on tarbetu ning võib kahjustada selle võimsa ELi vastastikuse tunnustamise tööriista legitiimsust. Nimetatud põhjusel nõuab komisjon tegutsemist.

Esiteks kutsub komisjon ELi liikmesriike üles tegema vahistamismääruse väljakuulutamisel proportsionaalsuse kontrolli ning juhul, kui nende õigusaktid vahistamismääruse raamotsusega täielikult kooskõlas ei ole, neid lünki täitma. Samuti soovime liikmesriikidelt selle tagamist, et kohtutöötajad, näiteks prokurörid, ei väljastaks vahistamismäärust väiksemate rikkumiste korral.

Seetõttu sätestame vahistamismääruse käsiraamatus suunad, mida sel tasandil võtta. Esitame enne 2011. aasta lõppu ka ettepanekud vahistamismäärust käsitleva väljaõppe intensiivistamiseks politsei- ja kohtuvõimudele ning õigustöötajatele, selleks et tagada vahistamismääruse kohaldamise järjepidevus ja tulemuslikkus ning tõsta teadlikkust uute ELi tagatiste kohta menetlusõiguste valdkonnas.

Menetlusõiguste tagatistest rääkides kajastatakse raportis ka põhiõiguste ning liikmesriikide õigussüsteemide vastastikuse usalduse kõikehõlmavat tähtsust. Just seetõttu on komisjon alustanud vahi alla võetud isikute menetlusõiguste koostamist.

Esiteks, juba 2010. aastal vastu võetud miinimumeeskirjad suulisele ja kirjalikule tõlke õiguse kohta. Teiseks, õigus saada teavet õiguste kohta (õiguste loetelu), milles peagi kokkulepe saavutatakse. Just täna võttis komisjon vastu kolmanda ettepaneku menetlusõiguste kohta, ettepaneku tagada advokaadi kättesaadavus ja õigus kolmandale isikule vabaduse võtmisest teada anda. See hõlmab sätet advokaadi kättesaadavuse kohta nii Euroopa vahistamismääruse välja andnud kui ka seda täideviivas riigis.

Kõiki neid menetlusõigusi kohaldatakse vahistamismääruse suhtes. Need meetmed on välja töötatud selleks, et vältida võimalust, kus tõendeid kogudes rikutakse kahtlusaluste põhiõigusi.

Tahan vastata ka konkreetsele küsimusele, mille autorid tõstatasid. Komisjon ei ole teadlik ühestki tõendist selle kohta, et Rootsi taotlus Ühendkuningriigile seksuaalkuritegudes süüdistatava Julian Assange üle andmise kohta osutab sellele, et Euroopa vahistamismääruse süsteemi kasutatakse muul eesmärgil, kui see mõeldud on.

Üleandmine vastavalt nõukogu raamotsusele Euroopa vahistamismääruse kohta on täielikult juriidiline menetlus, millesse valitsustel ei ole mingit võimalust sekkuda. Parlamendi mainitud konkreetsel juhul tegelevad juhtumiga Ühendkuningriigi ja Rootsi kohtuasutused ilma valitsuste sekkumiseta.

Mis puutub teise küsimusse võimalikku väljaandmisse USA-le, siis soovin rõhutada, et me ei tea siiani ühtegi sellekohast taotlust. Kui selline taotlus aga esitatakse, siis saab see toimuda vaid üleandva liikmesriigi, praegusel juhul Ühendkuningriik, nõusolekul. Seda seetõttu, et vastavalt nõukogu raamotsuse artiklile 28 ei või isikut, kes on Euroopa vahistamismääruse alusel üle antud, anda üle kolmandale riigile ilma isiku välja andnud liikmesriigi pädeva asutuse nõusolekuta. Sellega rõhutan vaid selle küsimuse õiguslikku alust, kuid muidugi on kogu küsimus hüpoteetiline, sest midagi konkreetset esitatud ei ole.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra, fraktsiooni PPE nimel.(ES) Austatud juhataja! Minu arvates on Euroopa vahistamismäärus põhivahend võitluses organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja muude kuritegevuse vormidega. See on tõestatud vahend ning vastavalt otsusele koostöö nurgakivi ja esimene konkreetne näide vastastikuse tunnustamise põhimõttest kriminaalõiguse valdkonnas.

Muidugi on see väga kasulik vahend, aga me ei tohi unustada mainida, et sellel on ka omad puudused. Nagu volinik Viviane Reding ka ütles, on puudused ideaalselt määratletud nii komisjoni 2011. aasta aprilli raportis kui ka 2005. ja 2006. aasta raportites. Neid puudusi, mis tulenevad peamiselt kahest põhilisest ja olulisest eeldusest, on võimalik ja loomulikult tuleb parandada. Vahistamismäärusel on kaks osa: väljastamine ja keeldumine või loovutamine, vastavalt vajadusele. Arvud näitavad, et see on kasulik vahend, seejuures on väljastatud 54 000 vahistamismäärust ja täitmisele on pööratud 12 000.

Pöördudes küsimuse juurde, milliseid parandusi tuleb teha, vajame rohkem ja paremaid menetluslikke tagatisi seoses väljastamise, keeldumise ja loovutamisega. Proportsionaalsuse või selle puudumise küsimus vahistamismääruse kasutamisel on kriitiline põhiküsimus. Seetõttu on mul suur heameel kuulda volinik Viviane Redingut ütlemas, et liikmesriigid peavad järgima proportsionaalsuse põhimõtet ja tagama, et nad ei väljastaks vahistamismäärust väiksemate süütegude eest.

Juhuslikult, austatud juhataja, on nende küsimuste käigus sisse lipsanud üks konkreetne punkt, nimelt see, et iga vahistamismäärus maksab riigikassale 25 000 eurot. Seda ütles üks Iirimaa kohtunik. Ma ütlen sellele kohtunikule, et ma ei usu seda, ja ta peaks näitama, mille alusel selline arvutus tehti.

Seega usun, et vahistamismäärus peaks jätkuvalt taaselustatud kujul jõusse jääma koos paremate menetluslike tagatistega.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud juhataja! Kas Agustín Díaz de Mera García Consuegra on teadlik, et 2003. aastal allkirjastasid Ühendkuningriik ja Hispaania kiirendatud väljasaatmise lepingu, kaua aega enne Euroopa vahistamismäärust, ning kas sõnavõtja ehk kaaluks, et see võib olla parem mudel raske kuritegevusega tegelemiseks kui Euroopa vahistamismäärus kogu oma probleemidega, millest me nüüd kuuleme?

 
  
MPphoto
 

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE).(ES) Ei, William Dartmouth. Usun, et Euroopa vahistamismäärus on tõhusam ja mitmekesisem võitluses mis tahes kuritegevusega, millele oleme viidanud.

Volinik Viviane Reding juba ütles teile, ning rõhutan seda asjaolu, et korraldus väljaandmiseks võib võtta kuni aasta aega, samal ajal kui Euroopa vahistamismäärus tuleb täitmisele pöörata 40 päeva jooksul.

Seetõttu usun, et viimane on palju mitmekesisem ja palju kasulikum menetlus võitluses kuritegevuse, rikkumiste ja terrorismiga.

 
  
MPphoto
 

  Claude Moraes, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud juhataja! Meie fraktsiooni jaoks on olukord väga selge. Kuulsime ühelt poolt nõukogult, et kui Euroopa vahistamismäärus nõuetekohaselt ja tõhusalt täitmisele pööratakse ning mitte paljude tühiste juhtumite puhul, mida meie oleme näinud, jäävad selle puudused eelistele alla.

Volinik esitas usaldusväärse raporti – põhjaliku raporti –, milles öeldakse meile, et kui suudame toime tulla tühiste juhtumite ja ebaproportsionaalsuse ning menetluslike tagatistega, võib Euroopa vahistamismäärus olla endiselt väärtuslik viis ohtlike organiseeritud kurjategijate kinnipüüdmiseks. Me ei tohiks unustada arvu 12 000 – mul on väga tugevad tunded selle suhtes, et tabasime minu valimispiirkonnas Londonis 2005. aasta juuli pommirünnakute kavandajad. Kui saame aru nende juhtumite tõsisest ja sümboolsest mõjust, võib ja peaks Euroopa vahistamismäärus toimima.

Suuline küsimus meie fraktsioonile täna on väga lihtne Oleme praegu liikumas raportite juurest tegude suunas ja meil on olukord, kus on kaks rasket juhtumit. Üks on proportsionaalsuse puudumine. Seda ei saa lahendada üleöö ja ma kiidan volinikku (räägin õiguskoolitusest) tagamise eest, et parandame tühiste juhtumite domineerimise ja Euroopa vahistamismääruse usaldusväärsuse õõnestamise probleemi. See eeldab aga, et ka nõukogu (ma ei viita ainult Ungarile, vaid räägin liikmesriikidest) aitab meil edendada menetluslikke tagatisi ning paljude kodanike vastuvõetamatu kohtueelse kinnipidamisperioodi küsimuse lahendamist minu kodumaal.

Need on olukorrad, mis tekitavad probleeme vahendi puhul, mis võiks olla tõhus, kui seda nõuetekohaselt kasutada. Kõige raskem saab aga olema võrdsete tegutsemisvõimaluste loomine seoses menetluslike kaitseõigustega. Seetõttu võtame oma fraktsioonis, kes on [nõudnud] kirjalikku õiguste loetelu, tõsiselt nii kvaliteeti kui ka kiirust õigusaktide puhul, mida vajame selleks, et tagada, et Euroopa vahistamismäärus saaks olla tõhus vahend, milleks ta on ette nähtud ohtlike organiseeritud kurjategijate tabamiseks, ning et selle usaldusväärsust ei õõnestaks paljud tühised juhtumid ja ebavõrdsed tegutsemisvõimalused, mida me praegu näeme.

See on seisukoht, mida tahame meie fraktsioonis näha, ning usun, et pühendumus on olemas. Peame aga pöörama erilist tähelepanu eelkõige liikmesriikidele, kui nad paluvad, et Euroopa vahistamismäärus oleks tõhus, aga teisalt ei võta vajalikke meetmeid, mis aitaksid meil kehtestada õigusakte nende võrdsete tegutsemisvõimaluste loomiseks.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Gerard Batten, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud juhataja! Claude Moraes rääkis proportsionaalsuse puudumisest jne. Selles võime kõik nõustuda, aga üks asi – elevant portselanipoes –, millest keegi täna pärastlõunal rääkinud ei ole, on asjaolu, et kohus ei saa vaadata prima facie tõendeid süüdistatava isiku vastu ja kasutada otsustusõigust selle kohta, kas nad tuleks välja anda või mitte. See mõjutab paljusid meie valijaid.

Kõige märkimisväärsem juhtum on Andrew Symeou. Viibisin apellatsioonikohtu aruteludel ja kuulsin kohtunikke. Nende nägudelt oli hästi näha, et nad said aru, et selle poisi vastu ei olnud selgeid tõendeid; tõendid olid vastuolulised; näis, et politsei on ütlused ise välja mõelnud; ning teda ei oleks mingil juhul tohtinud välja saata. Kuidas käsitleksite seda probleemi ja asjaolu, et kohtud ei saa võtta arvesse prima facie tõendeid või nende puudumist süüdistatava isiku suhtes?

 
  
MPphoto
 

  Claude Moraes (S&D). – Austatud juhataja! Vahistamismääruse jaoks on vaja prima facie tõendeid. Vahistamismäärust ei saa täitmisele pöörata ilma, et kohtunikud saaksid aru, mis on juhtumi lihtsad tõsiasjad.

Andrew Symeou juhtumi puhul, ütlen Gerard Battenile, olid põhiprobleemiks menetluslikud küsimused: kinnipidamisperioodid ja kohtusüsteem pärast vahistamismääruse täitmisele pööramist. Räägite edasikaebamismenetlusest. Problemaatiline oli periood pärast vahistamismääruse täitmisele pööramist ning seda üritame täna siin arutelus parandada.

 
  
MPphoto
 

  Nathalie Griesbeck, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Eelnev arutelu oli kirglik ja ka põnev ning praegune on palju üksmeelsem. Mulle jääb mulje, et keegi ei kahtle väljaandmise tõhususes, Euroopa vahistamismääruses, menetluste kestuse vähendamises ja seega kokkuvõttes võitluses kuritegevuse vastu.

Siiski on viis, kuidas volitusi on kasutatud, toonud kaasa ka – nagu oleme kõik öelnud – kuritarvitamist ja kuritarvituslikku tegevust: kuritarvituslikku tegevust, kui seda kasutatakse tühiste kuritegude puhul – ja siinkohal ei räägi ma arvututest farslikest jalgrataste, põrsaste ja muu taolise varastamise juhtumitest, vaid pigem rängemast kuritarvituslikust tegevusest –, kui esineb ebaproportsionaalseid kinnipidamisi, kui süütuid inimesi vangi pannakse ja kui õigust neid otsuseid edasi kaevata kuritarvitatakse.

Mõned aastad tagasi kaitses minu fraktsioon vajadust võtta kasutusele kaitsemeetmed Euroopa vahistamismääruse kasutamise kohta ja mul on hea meel, volinik, et kuulsin teid täna pärastlõunal mainimas menetluse parandamist suuniste väljatöötamise abil liikmesriikidele ja ka kinnipeetavatele. Mul on selle üle hea meel, sest arvan, et meie kaaskodanikud mõistavad Euroopa vahistamismäärust väga hästi ning see on oluline proovikivi, mis näitab, milleks Euroopa on võimeline, et tugevdada õiglust Euroopas.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Ziobro, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Austatud juhataja! Euroopa Liidu liikmesriigid vajavad tõhusaid vahendeid võitluses kuritegevusega, eelkõige organiseeritud kõige raskema kuritegevusega. Siinkohal tuleks öelda, et Euroopa vahistamismäärus vastab vajadusele, eelkõige arvestades asjaolu, et mitte üksnes ausad kodanikud ei kasuta peamiselt vabadust liikuda Euroopa Liidus ringi vaid ka kurjategijad, kes muidugi ei kasuta oma õigusi turismi või ärieesmärkidel, vaid kuritegevuseks või selleks, et vältida vastutusele võtmist oma kodumaal või riigis, kus nad on kuriteo toime pannud.

Selle vahendi olemasolu ja toimimist tuleb seega toetada, aga peaksime toetama ka asjaolu, et seda jälgitakse. Lisaks positiivsetele külgedele on igal uuel õigusasutusel puudusi, mida tasub kindlaks määrata, ja tasub mõelda ka sellele, kuidas neid parandada. Praegusel juhul arvan, et tasub kaaluda, kas tuleks kehtestada piirangud Euroopa vahistamismääruse kasutamisele kõige tühisemate kuritegude puhul, näiteks selliste, mis on karistatavad kuni kaheaastase vangistusega. Seda peaks tõsiselt kaaluma.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford (ALDE). – Austatud juhataja! Arvan, et mul on õigus, kui ütlen, et Zbigniew Ziobro on pärit Poolast. Nõustusin tema viimase märkusega, kui kuulsin seda tõlkes. Sageli öeldakse, et Poola on üks näide riigist, kus puudub piirmäära kontroll vahistamismääruste väljastamiseks kas riigisiseselt või Euroopa vahistamismääruste puhul.

Kas teie kriminaalõigussüsteemis on kaalutud reformi, et prokuröridel oleks mõnel määral kaalutlusõigust, et väljastada vahistamisluba ja mitte olla kohustatud uurima iga kaebust? Sel viisil ei oleks kuulsad väiksed rikkumised, nagu varastatud põrsas, nii suur probleem.

Hindame väga kõiki Ühendkuningriigis, eelkõige Londonis, elavaid poolakaid, kellest enamik ei ole loomulikult kurjategijad. Aga kuna Ühendkuningriigis on palju poolakaid, kellest enamik on teretulnud, saame palju vahistamismäärusi Poolast.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Tahaksin samuti Sarah Ludfordi küsimuse eest väga tänada. Oleme tõepoolest teadlikud probleemist, millele te lahkesti tähelepanu juhtisite. Poola kohtud on nende määruste puhul väga ranged ning kohaldavad neid ka juhtumitel, mis võivad mõnikord tühistena näida. Arvestades asjaolu, et paljud meie kaasmaalased elavad näiteks Londonis, väljastatakse määrusi mõnikord selliste küsitavate juhtumite puhul. Minu arvates oleks seega mõistlik, kui komisjon kaaluks üldisemate lahenduste kehtestamist, mida saaks ehk kohaldada ka teistes riikides, et tagada, et ei oleks võimalik väljastada määrust selliste täiesti tühiste küsimuste korral, näiteks kaheaastased vangistused, vaid selle asemel hoopis tõsiste karistuste korral, milleks see kehtestati.

 
  
MPphoto
 

  Judith Sargentini, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(NL) Austatud juhataja! Olen väga tänulik Sarah Ludfordile selle küsimuse küsimise eest, sest see oli ka mul keelel. Eelmisel nädalal viibisin Poolas kohtumenetlusel Cor Disselkoeni vastu – tema nime on täna siin juba mainitud. Ta on Madalmaade kodanik, kes anti Poolale välja Euroopa vahistamismääruse alusel juhtumi eest, mis on pärit 90ndate keskpaigast. Paari päeva jooksul, kui ta trellide taga viibis, sest lõpuks jõudsid Madalmaade ja Poola kohtunikud kokkuleppele – nende paari päeva jooksul varastas valvur ravimid, mida ta oma südamehaiguse pärast võtab.

Probleem ei ole üksnes selles, kuidas Euroopa vahistamismäärust teostatakse, vaid ka selles, et vanglatingimused eri Euroopa riikides on sellised, et enam ei saa tõepoolest inimesi sinna saata. Kohtunikul riigis, kuhu taotlus saadetakse, peaks olema õigus öelda: et ta ei saada inimesi välja riiki, kus vanglatingimused on ebainimlikud, ja peab kohtunikuna kinni Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklist 3. Nõustun nõukoguga, et riigid peaksid olema diskreetsed juhtumite puhul, mille kohta nad taotluse väljastavad, aga samuti peaks riikidel olema õigus öelda: „See on nii tühine rikkumine, ma ei hakka selle eest inimesi välja andma”. Seepärast on väga oluline, et Poola muudaks oma õigluse mõistmise viisi.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Dimitar Stoyanov (NI).(BG) Eeldan, et räägite samast juhtumist, mida mõnda aega tagasi mainiti. Minu kaasparlamendiliige rääkis sellest ja tahtsin talle seejärel küsimus esitada, aga mulle ei antud sõna. Kui räägite nii spetsiifilistest juhtumitest, siis palun mainige inimeste nimesid, kelle õigusi on rikutud, et saaksime neid kuulata. Seetõttu palun teil nüüd öelda selle inimese nimi, kellest räägitakse, sest peame nimetama inimeste nimed, kelle õigusi on rikutud.

 
  
MPphoto
 

  Judith Sargentini (Verts/ALE).(NL) Ma ei tee sellest mingit saladust, Dimitar Stoyanov. Tema nime mainiti ka enne, aga on võimalik, et teie tõlk ei edastanud seda. Tema nimi on Cor Disselkoen. Mul on ka juhtum, mis puudutab veel üht Madalmaade kodanikku, härra Hörchnerit. Ma olen nüüd maininud Cor Disselkoeni nime ja tal ei ole selle pärast piinlik, sest ta soovib, et Euroopa vahistamismäärust muudetaks, ja räägib sellest hea meelega avalikult.

 
  
MPphoto
 

  Kyriacos Triantaphyllides, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(EL) Austatud juhataja! Euroopa vahistamismääruse ja selle kohaldamise kohta liikmesriikide poolt võiks palju öelda, millest osa on minu kaasparlamendiliikmed juba öelnud.

Tahan keskenduda konkreetsele ja olulisele punktile: inim- ja menetlusõiguste täielik austamine. Kahtlusalustel ja kostjatel on õigused nii inimeste kui ka menetluse pooltena. Sageli neid siiski eiratakse. Uurimisvangistus ja kinnipidamistingimused, millele härra de Jong viitas, on tüüpilised näited. Peamine põhjus selleks on, et peetakse enesestmõistetavaks, et inimõigusi austatakse kogu Euroopas samamoodi. See ei ole siiski nii, sest teatavaid õigusi tõlgendatakse liikmesriigiti erinevalt, näiteks õigust vaikida, või lihtsalt seetõttu, et teatavad menetlused on erinevad, näiteks uurimisvangistuse pikkus.

Mida kavatsete selles suhtes teha, volinik? Kas pakute välja konkreetsed meetmed, nagu erisätte kehtestamine inimõiguste kohta, mis võimaldab kohtunimel uurida juhtumite sisu, nagu tehakse Ühendkuningriigis ja Iirimaal, või jätkavad nad lihtsalt otsuste heakskiitmist, mis on tehtud teistes liikmesriikides? Kas näete ette, et kahtlusaluseid või kostjaid kuulatakse, et kohtunik saaks otsustada, kas nad tuleks või ei tuleks saata tagasi riiki, kus teda taga otsitakse, et vältida kuritarvitamist, näiteks väljaandmist poliitiliste arvamuste eest? Kas kavatsete sellised muutused välja pakkuda menetlusõiguste teekaardi raamistikus või parandades õigusakte Euroopa vahistamismääruse kohta?

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Austatud juhataja! Angloameerika maailmas on õigusaktide põhieesmärk kaitsta inimesi juhusliku arreteerimise ja meelevaldse vangistuse eest. Mandri-Euroopa õigusaktides, eelkõige endise idabloki riikides, ei ole see prioriteet ning on naeruväärne teeselda, et see nii on.

Euroopa vahistamismääruse raames võib kõiki näiteks Bulgaaria õiguse kohaselt Suurbritanniast välja anda ja Briti kohtunikul ei ole selles eriti midagi teha. Veel hullem, Suurbritannia valitsus on otsustanud osaleda Euroopa uurimismääruses, mis on täiendav rünnak Briti inimeste vabadusele. Liberaaldemokraadid, kes seda kõike toetavad, nimetavad endid kodanikuvabaduste parteiks. See on mõttetu! Liberaaldemokraatide pühendumine kodanikuvabadustele seiskub Calais’s.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford (ALDE).(Mikrofon peaaegu esimese lause lõpuni välja lülitatud) ... Liberaaldemokraat. Kas Earl of Dartmouth on teadlik, et liberaaldemokraadid olid need, kes koos konservatiivide toetusega Briti parlamendi ülemkojas suutsid 2003. aasta väljaandmise seadusesse, millega rakendati Euroopa vahistamismäärust, lisada kohtunikule volitus keelduda loovutamisest Euroopa vahistamismääruse raames, kui see rikuks isiku põhiõigusi. Ma vaatan Timothy Kirkhope’i poole, sest tema ja minu fraktsioon tegid selle juures koostööd.

UKIP lihtsalt karjub impotentselt kõrvalseisjana, kui meie tegutseme ja tagame, et põhiõigused oleksid kaitstud. Peaksite rõhuasetuse seadma kohtute veenmisele, et nad tugineksid 2003. aasta väljaandmise seaduse artiklile 21. Olin ülemkojas kohal ja aitasin seda muudatusettepanekut edasi viia.

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Mitte miski teie öeldust ei ole muutnud kehtetuks mõõdetud kriitikat, millest meie ja teised praegu räägime. Ütleksin ka seda, et eksite täielikult, kui arvate, et paremad tõlkeõigused aitaks kuidagi kaasa selle puuduliku õigusakti parandamisele, mis rikub inimeste elusid.

 
  
MPphoto
 

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Vahistamismääruse istungitel on väga vähe pistmist väljaandmise istungitega, mis eelnesid 2003. aasta seadusele. Isegi põhiistungil ei võta kohus arvesse tõendeid, vaid ainult kümmet nn õiguslikku takistust loovutamisele. Tõendite puudumine ei ole takistuseks väljaandmisele. Isegi inimesi, keda süüdistatakse käitumises, mis ei ole õigusrikkumine väljaandvas riigis, saab loovutada Euroopa vahistamismääruse raames, kui õigusrikkumine on selline, mille puhul ei kehti teo mõlemapoolselt süüteoks tunnistamise nõue.

Ehkki enamik nendest on rängad vägivaldsed, seksuaalsed või ebaaususega seotud kuriteod, sisaldab nimekiri ka ebamääraseid väljamõeldud õigusrikkumisi, mida armastatakse nii paljudes Mandri-Euroopa riikides, mistõttu arreteeritud isik võidakse saata kohtumenetlusele või pigem automaatsele süüdimõistmisele ühte neist viletsatest kohtadest.

Asjaolu, et selliseid määrusi väljastatakse isiku kriminaalvastutusele võtmise eesmärgil tema poliitiliste seisukohtade alusel, peaks olema õiguslik takistus loovutamisele, aga ma kahtlustan, et mõned poliitilised seisukohad oleksid teistest vähem võrdsed. Euroopa vahistamismäärus müüdi meile lubadusega, et seda kasutatakse terroristide kohtu alla andmiseks, aga õiguslike vigade puhul Garry Manni, Deborah Darki, Edmond Arapi, Andrew Symeou ja paljudes teistes juhtumites puudusid igasugused terroristlikud elemendid.

Kõige hullemad on olnud selliste inimeste juhtumid, kes antakse küsitlemiseks välja ilma, et süüdistust oleks esitatud. Peame taaskehtestama nõude, et kohus tohib anda inimese välja ainult siis, kui on veenvaid tõendeid, et on toime pandud ränk õigusrikkumine väljaandva riigi seaduste kohaselt.

 
  
MPphoto
 

  Elena Oana Antonescu (PPE).(RO) Austatud juhataja! Euroopa vahistamismäärus on tõhus vahend piiriülese kuritegevusega võitlemisel ja selle kontrollimisel ELi tasandil. See on osutunud tõhusaks ränkade kuritegude, sealhulgas terrorism ja organiseeritud kuritegevus, toimepanemises kahtlustatavate isikute üleviimise kiirendamises ELi riikide vahel. Siiski on liigagi sageli olnud juhtumeid, kus seda vahendit on kasutatud pisikuritegudega tegelemiseks. Raskuselt äärmiselt ebavõrdseid juhtumeid käsitleti võrdselt. Määrusi väljastati, kui nende kasutamine oli nii ebavajalik kui ka ebaproportsionaalne. Lisaks sellele, et see on toonud kaasa ebaõiglased olukorrad kostjate jaoks, on see tekitanud ka põhjendamatu koorma määrust täitmisele pöörava riigi ressurssidele.

Selle põhilise vahendi ebaproportsionaalne kasutamine piiriülese kuritegevusega võitlemisel aitab õõnestada selle usaldusväärsust. Selle tulemusena teevad mõned riigid proportsionaalsuse kontrolli, mis põhineb nende endi reeglitel, kui nad otsustavad Euroopa vahistamismääruse täitmisele pöörata. Selle tulemusena kohaldatakse seda ebajärjekindlalt ja ebaühtlaselt ning seega usalduse puudumisega vastastikuse tunnustamise mõistesse.

Õigus õigusabile peab olema tagatud nii määrust väljastavas riigis kui ka seda täitmisele pööravas riigis, et õigust kaitsele saaks kohaldada sobival viisil. Seetõttu tahtsime küsida komisjonilt ja nõukogult need küsimused. Meil peab olema tagatis, et kriminaalõigussüsteemi standardid ja kinnipidamistingimused Euroopa Liidus ei too kaasa usalduse puudumist liikmesriikide kohtusüsteemide seas. Kokkuvõttes tahaksin ka mina tänada volinik Viviane Redingit kõikide meetmete eest, mis ta on võtnud menetlusõiguste tugevdamiseks kriminaalmenetlustes.

 
  
MPphoto
 

  Carmen Romero López (S&D).(ES) Austatud juhataja, lugupeetud volinik Viviane Reding! Fakt on see, et põhiõiguste kuritarvitamine on üks kõige olulisemaid puudusi, nagu me kõik oleme täna pärastlõunal siin rääkinud.

Neid menetlusõigusi ei ole siiski võimalik isegi tagada, mida oleme juba arutanud ja mida kavatseme arutada osana menetlusõiguste paketist. Võimatu on lahendada teatavaid probleeme vanglatega või ennetava kinnipidamisperioodiga, näiteks, sest need ei kuulu menetlusõiguste paketti. Need kuuluvad selgelt liikmesriikide pädevusse.

Proportsionaalsuse ja pisikuritegude teemal tahaksin teile, volinik Viviane Reding, siiski öelda, et ükski kuritegudest, mida olen kuulnud täna pärastlõunal siin mainitavat – lipsude, põrsaste ja jalgrataste vargused – ei kuulu vahistamismääruse alla. Kõik 32 kuritegu on seotud ainult organiseeritud kuritegevusega, kui just põrsaid või lipse ei varasta relvastatud ja organiseeritud kurjategijate jõugud.

Teisisõnu, võite teha nalja näidete üle, millest me praegu isegi ei tea, sest probleem on põhimõtteliselt selles, et meil ei ole ühist statistilist vahendit, mille abil seda küsimust tegelikult lahendada.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

 
  
MPphoto
 

  Heidi Hautala (Verts/ALE).(FI) Austatud juhataja! Ungari esindaja ütles siin, et probleem ei ole vahendis – Euroopa vahistamismääruses – iseenesest, vaid selles, et see on seotud iga liikmesriigi kriminaalõigussüsteemiga. Nii, nüüd ta paneb oma kõrvaklapid ka pähe. Jah, noh, minu meelest on tegelikult tegemist tõe varjamisega, sest nüüd peame tunnistama, et Euroopa vahistamismäärus oli probleem algusest peale, sest käitusime nii, justkui kõik liikmesriigid rakendaksid kriminaalmenetlustes teatavaid õigusnorme ja miinimumstandardeid. Tõde on loomulikult see, et oleme alles nüüd Lissaboni lepingu jõustumisega hakanud neid kehtestama.

Tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus on juba kehtestanud, et varjupaigajuhtumite puhul ei tohi kedagi saata näiteks Kreekasse, sest tingimused vanglates on nii viletsad. Huvitav, millal juhtub see, et ei ole võimalik anda kedagi välja Euroopa vahistamismääruse alusel, sest tingimused selle riigi vanglates, kes väljaandmist taotleb, on nii kohutavad. Leian, et komisjon peaks selleks valmis olema.

 
  
MPphoto
 

  Rui Tavares (GUE/NGL).(PT) Austatud juhataja! Euroopa Liit on eksperiment, mis koosneb eksperimentidest: euroala, seesama parlament, kus viibime, Schengeni ala ja mitu muud vahendit on kõik eksperimendid. Probleem on selles, et poliitikud on väga sageli teadlastest vähem alandlikud. Teadlased on esimesed, kes tunnistavad, et eksperiment ei ole läinud nii, nagu nad olid lootnud.

Euroopa vahistamismääruse puhul teame nüüd, et sellega on probleeme ja see on tekitanud kahtlusi. Volinik Viviane Redingut tuleks kiita selle eest, et ta oli piisavalt aus ja kinnitas, et selle määrusega on olnud probleeme ning see tekitab kahtlusi ja et on olemas proportsionaalsuse põhimõte, millest tuleb kinni pidada määruste väljastamisel ja mida ei tohiks kohaldada automaatselt ilma, et kohtunik oleks jõudnud neid tähelepanelikumalt ja kaalukamalt uurida.

Seega ei peaks lahendus olema Euroopa vahistamismääruse kaotamine, mis on selgelt kasulik. Tahame, et vägistaja või mõrvar ei saaks ületada piiri ega olla vaba. Euroopa vahistamismäärust peaksid siiski täiendama tõhusad vahendid kostjate kaitsmiseks juristi juuresolekul ja õigusega tõlkele, mida paruness Sarah Ludford enda raportis juba käsitles, aga ka – ja see on väga oluline – kinnipidamistingimuste hindamine Euroopa vanglates.

Lisaks sellele ärgem lollitagem endid ega loogem illusioone: olla kinnipeetav vanglas riigis A või riigis B ei ole sama asi, kui olla kinnipeetav Euroopa vanglas. On väga oluline, et neid tingimusi hinnataks ning et Euroopa Komisjon teeks väga sihikindlat tööd kinnipidamistingimuste hindamisel, et neid oleks võimalik ühtlustada ja seeläbi oleks Euroopa vahistamismäärust võimalik enesekindlamalt kohaldada.

 
  
MPphoto
 

  Dimitar Stoyanov (NI).(BG) Austatud juhataja! Olen eelnevalt kuulnud argumente, mida on esitanud Euroopa vahistamismääruse kriitikud enda kaasparlamendiliikmete suust ja ka rahvuslikest liikumistest. Meie argumendid esitati siis siiski euroskeptilistena, justkui oleksime mingisugune esilekerkiv vaenlane. Selle tulemusena jõustus see vahistamismäärus.

Täna õhtul kuulsin siiski veel midagi jubedat Enikő Győri huulilt. Mida ta tegelikult ütles, oli see, et vahistamismääruse tõhusus on õigustanud õigusrikkumiste juhtumid. Enikő Győri, ma olen kursis kriminaalseaduse põhimõttega, mille kohaselt on parem lasta kümnel süüdlasel pääseda, kui mõista süüdi üks süütu. Ebaproportsionaalse reageerimise vaatenurgast on siiski normaalne, et politseiametnikud kasutavad kõiki vahendeid, mis neile antakse, ja nad kasutavad iga võimalust, mida saavad.

On ainult üks vastus vanale küsimusele, et kes kaitsevad valvureid endid. Seadus kaitseb valvureid. Meie seadusandjatena, komisjon algatajana, parlament ja nõukogu kaasseadusandjatena peame andma endast parima, et tagada, et seadus tõepoolest kaitseb valvureid.

 
  
MPphoto
 

  Salvatore Iacolino (PPE).(IT) Austatud juhataja! Euroopa vahistamismäärus on kahtlemata oluline vahend võitluses terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega. Ma arvan, et mõistmine ja nõusolek valitseb selles osas kõikide seas, kes on rääkinud, sealhulgas eesistujariik ja komisjon.

Samal ajal kinnitab see, kuidas politsei ja kohtute koostöö kuritegevuse piiriülese käsitlusviisi puhul aitab saavutada olulisi eesmärke. Ooteajad on lahendatud ja nüüd tuleb kontrollida kulusid – ning seda tuleb edasi uurida. Usaldus liikmesriikide vahel on selles protsessis väga oluline, mis on kahtlemata positiivne. Vahepeal on siiski oluline tagada, et vahendit kohaldatakse ühtlaselt kõikides liikmesriikides, eristades tõeliselt raskeid kuritegusid, mis on ette kavatsetud ja sanktsioneeritud, ja pisikuritegusid.

Võib-olla on kasulik – ja siinkohal pöördun volinik Viviane Redingu poole – kaasata Euroopa Prokuratuur, mis töökorda saades võiks aidata kontrollida ja hinnata mingil viisil neid otsuseid, mille on vastu võtnud liikmesriikide õigusasutused, kes kahtlemata vajavad lisakoolitust. On tõsi, et kinnipidamistingimused ei ole samad kõikides liikmesriikides, aga oleme kindlad, et järgmisel nädalal avaldab komisjon teatise ja rohelise raamatu peamiste kinnipidamistingimuste kohta, mis peaks sätestama vajalikud lisameetmed.

Seega, vahistamismääruse nõuetekohase kasutamise, proportsionaalsuse, vahendi range kohaldamise, parema teabevahetuse ning rahukohtute koolitamisega Euroopa küsimustes oleme veendunud, et on võimalik saavutada selle olulise vahendi ühtne kohaldamine.

 
  
MPphoto
 

  Françoise Castex (S&D). (FR) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Näeme, et Euroopa vahistamismääruse kohaldamine tõstatab kinnipidamise teema, mida kohaldatakse liikmesriigiti ebaühtlaselt. Mõned riigid näitavad üles märgatavat lõdvestunud suhtumist seoses põhiõiguste austamisega vangla keskkonnas.

Lisaks sellele peetakse Euroopa Liidu 600 000 vangist üha suuremat osa kinni liikmesriigis, mis ei ole nende kodumaa just nimelt Euroopa vahistamismääruse tõttu. Selle tulemusena ei ole neil põhiõigusi, mis on neile tagatud päritoluriigis. Sellistes tingimustes ei ole mingit mõtet üksteist sõimata; kasutusele tuleb võtta meetmed.

See on põhjus, miks ma koos kolleeg Stavros Lambrinidisega esitasin eelmise aasta jaanuaris kirjaliku avalduse, milles nõudsime kinnipidamisstandardite ühtlustamist kogu Euroopa Liidus ja sõltumatute kontrollmehhanismide kehtestamist liikmesriikides.

Ma loodan, volinik, et peate seda küsimust oma esitatud rohelises raamatus silmas ja peagi on olemas ühine minimaalsete õiguste platvorm, mis kehtib kõikide liikmesriikide puhul.

 
  
MPphoto
 

  Axel Voss (PPE).(DE) Austatud juhataja, lugupeetud Enikő Györi, volinik Viviane Reding! Nagu eelnevad sõnavõtjad on juba piisavalt selgeks teinud, on Euroopa vahistamismäärus end viimastel aastatel tõestanud tõhusa vahendina kuritegevusega võitlemisel. Kurjategijad ei saa Euroopas enam kasutada ära meie lahtisi piire viisil, mil nad oleks seda muidu teha saanud.

Vaatamata lugematutele edulugude näidetele on viimased seitse aastat siiski näidanud ka seda, et süsteem ei ole veel ideaalne ning seda ei kasutata viisil, kuidas see algselt oli ette nähtud. Juhtisite mõnedele neist puudustest tähelepanu oma hiljutises raportis. Näiteks puudub õigus õiguskaitsele, vanglatingimused on mõnedel juhtudel häbiväärsed ning uurimised võtavad väga sageli äärmiselt kaua aega. Põhiprobleem on see, mida on juba mitu korda mainitud, et väljastavad riigid ei suuda järjepidevalt või üldse mitte kaaluda, kas meede on proportsionaalne. See küsimus on mulle eriti hingelähedane, sest sageli õõnestatakse Euroopa vahistamismääruse tõelist eesmärki, väljastades süstemaatiliselt vahistamismäärusi, sageli pisikuritegude eest. Näiteks Poolas, nagu juba eelnevalt on mainitud, kus väljastatakse suurim arv Euroopa vahistamismäärusi, puuduvad kohtuorganitel lihtsalt volitused peatada riiklikke menetlusi, sest süsteem on muutunud automaatseks. Ma ei usu, et see oli nii ette nähtud. Enne Euroopa vahistamismääruse väljastamist tuleks seega tähelepanu pöörata sellele, kui raske õigusrikkumine on, mis on eeldatav karistus ja kas on olemas lihtsam viis küsimuse lahendamiseks. Lõpetuseks peaks ehk tegema ka tasuvusanalüüsi, et väiksemaid rikkumisi ei menetletaks suure kuluga.

Minu arvates tähendab järjekindlus ka olemasolevate eeskirjade kohandamist reaalsusega. Siinkohal ootan huviga, milliseid samme te kavatsete selles valdkonnas astuda.

 
  
MPphoto
 

  Georgios Papanikolaou (PPE).(EL) Austatud juhataja! Olen väga tähelepanelikult kuulanud oma kaasparlamendiliikmete märkusi. Alustan meie ühise eeldusega, et kuritegevusega võitlemine ei ole üksnes riiklik probleem; see on Euroopa probleem.

Euroopa vahistamismäärus oli oluline samm edasi kuritegevusega võitlemisel, aidates luua õiglusel rajaneva Euroopa ala ning võidelda piiriülese kuritegevuse ja terrorismiga. Samuti tugevdab see inimeste vaba liikumist Euroopa Liidus, mida me hiljuti pikalt Schengeni lepingu teemal arutasime, tagades, et piiride avamine ei tuleks kasuks neile, kes tahavad õiglusest kõrvale hiilida.

Loomulikult tõstetakse häält ka protestiks ja ka mina toetan seda, mida ütlesid Axel Voss ning teised liikmed selle sageli mitterahuldava ja ebaproportsionaalse rakendamise kohta riiklikul tasandil. Samuti arutasime kulu ja proportsionaalsuse üle ja kõige üle, mida tuleb kohaldada vahistamismääruse tugevdamiseks. Tuletaksin täiskogule siiski meelde – see on midagi, millega me hiljuti Kreekas oluliste juhtumite puhul silmitsi seisime –, et isegi praegu on inimesi, keda süüdistatakse suurte pettuste või korruptsiooni kuritegudes liidu liikmesriigis, kes kaovad või suudavad minema pääseda ja hiilida arreteerimisest kõrvale, kasutades eri menetluslikke sätteid ja määrusi eri riiklikes õigusaktides. Selle tulemusena ei saa minu meelest olla kahtlust Euroopa vahistamismääruse väärtuses.

Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et teil on õigus, volinik, kui ütlete, et vajame maksimaalset võimalikku Interpoli ja Schengeni süsteemist kättesaadava teabe rakendamist. Vajame võimalikult põhjalikku ühtlustamist liikmesriikide vahel, et lõpuks oleks meil ühtlustatud nüüdisaegne poliitika, mis saab ülesandega hakkama, nagu aeg nõuab.

 
  
MPphoto
 

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE). (PL) Austatud juhataja! Euroopa vahistamismääruse eesmärk on jõustada seadust ja tagada Euroopa Liidu kodanike julgeolek. Inimeste liikumisvabadus ei tohiks muuta kurjategijate jaoks lihtsamaks vältida nende vastutusele võtmist kriminaalkuritegude eest, mis on toime pandud teise liikmesriigi territooriumil. Määruse kasutamise kohta on siiski esitatud murettekitavaid teateid, nagu hiljutine komisjoni raport ja volinik Viviane Redingi avaldus, milles ta ütles, et liikmesriigid peaksid tagama, et määrust korrektselt kasutatakse ning et seda ei tohiks väljastada mehaaniliselt või automaatselt suhteliselt väikeste rikkumiste eest. See avaldus on tunnistuseks vahistamismääruse väärkasutuse võimalusele kohtusüsteemi poolt. Seega, ehkki ma pooldan täielikult püüdlust tagada maksimaalne julgeoleku tase ELi kodanikele, kutsuksin komisjoni üles teostama järelevalvet vahistamismääruse kasutamise üle ning astuma samme pettuste ennetamiseks selle menetluse kasutamisel kohtute poolt.

 
  
MPphoto
 

  Graham Watson (ALDE). – Austatud juhataja! Mul oli au olla raportöör siin täiskogul, kui Euroopa vahistamismäärus 2001. ja 2002. aastal heaks kiideti. Kolleegidel, kes olid sel ajal täiskogul, on meeles, et nõudsime komisjonilt ja nõukogult rohkemate kodanikuvabaduse tagatiste lisamist õigusaktidesse ning võtsime komisjonilt lubaduse koostada direktiivi eelnõu kostjate õiguste kohta kriminaalmenetlustes.

Kõiki nõutud tagatisi ei lisatud ja direktiivi eelnõu kostjate õiguste kohta seisis palju aastaid nõukogu riiulis. Nende puudujääkide tagajärjed on tänase arutelu alus. 2002. aastal puudusid parlamendil nendes küsimustes kaasotsustamisvolitused. Uskusime siiski, et kokkuvõttes on vahistamismäärus õige otsus. Nagu paljud sõnavõtjad on siin arutelul öelnud, on vahistamismäärus väga väärtuslik vahend võitlusel piiriülese kuritegevusega. See on toonud õigluse paljudele ohvritele. Kui on tekkinud probleeme, siis tulenevad need kehvast rakendamisest liikmesriikide õigusaktides, määruse kergekäelisest kasutamisest tühiste kuritegude puhul ja vastuvõetamatutest kinnipidamistingimustest.

Kõige sellega saab ja peab tegelema ja tegeletakse. Kiidan tänaste suuliste küsimuste autoreid, välja arvatud ühte neist, kes on igasuguse õiguskoostöö vastu, selle tõhustamise protsessi kiirendamise eest.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Ka mina isiklikult arvan, et kogu see arutelu vajab nüüd kainet mõistust.

Usun ikka, et mingit tüüpi Euroopa vahistamismäärus on vajalik vahend kuritegevuse ja terrorismiga võitlemiseks kogu liidus, eriti arvestades inimeste, sealhulgas kahjuks kurjategijad, tohutut vaba liikumist liikmesriikide vahel. Samuti usun, et vigade või eksimuste arv on suhteliselt väike, ent siiski liiga suur. Me ei tohiks nüüd siiski halvaga koos heast vabaneda, mida mõned kolleegid siin täiskogul sooviksid.

Peame korralikult läbi vaatama vahistamismääruse põhimõtted, et seal oleks ainult piiratud nimekiri rasketest kuritegudest – rahuldades alati teo mõlemapoolselt süüteoks tunnistamise tingimust –, mis on Euroopa vahistamismääruse raames ainukesed õigustatud. Samuti peame austama põhilisi inimõigusi ja võtma kasutusele tagatised, näiteks habeas corpus’e.

Enamik Ühendkuningriigi loovutatud isikutest olid tegelikult, nagu selgus, sisserändajad teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest, keda süüdistatakse kuritegudes – tavaliselt rasketes, mitte tühistes kuritegudes. On irooniline, et UKIP, kes oli kohe vastu nende õigusele tulla Ühendkuningriiki, püüab nüüd Briti maksumaksja jaoks muuta äärmiselt raskeks ja kulukaks saata neid tagasi oma päritoluriikidesse õigusmõistmisele.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Austatud juhataja! Viimastel aastatel on Euroopa vahistamismäärust väljastatud tühiste õigusrikkumiste eest, nagu kahe autorehvi või põrsa vargus. Seda ei kasutata enam terrorismi ja raske kuritegevusega võitlemiseks, nagu oli algselt ette nähtud.

Minu arvates on Euroopa vahistamismäärus selgelt vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega. See tühistab kodakondsuse kõige olulisema funktsiooni, milleks on kaitse, mida kodakondsus pakub – ning liikmesriigid on kohustatud loovutama oma kodanikke. Kuna liidu riikide õigussüsteemid on väga erinevad, on nad kohustatud loovutama inimesi isegi siis, kui tegu ei ole loovutavas riigis õigusrikkumine.

Minu jaoks sümboliseerib Euroopa vahistamismäärus Euroopa riigi ja Euroopa Liidu kodakondsuse kontseptsiooni liikmesriikide suveräänsuse ning kodanike õiguste arvel.

 
  
MPphoto
 

  Sonia Alfano (ALDE).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Euroopa vahistamismäärus on esimene Euroopa Liidus kasutusele võetud vahend, millega rakendatakse kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte. See vahend on väga oluline praegu ja peaks oluliseks jääma, eelkõige võitluses maffiarühmituste ja organiseeritud kuritegevusega.

Raportis organiseeritud kuritegevuse kohta, mille raportööriks ma kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjonis olen, pakume välja palju kaalutlusi ja taotlusi Euroopa vahistamismääruse kohta. Üks põhitaotlusi on Euroopa vahistamismääruse tugevdamine ja parem jõustamine liikmesriikide poolt, pidades silmas nõudeid ning organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse eripära.

Seega küsin komisjonilt, kuidas ta kavatseb jätkata ja kas ta kavatseb esitada ettepaneku kaotada liikmesriikide otsustusõiguse raamotsuse artiklite 3 ja 4 ülevõtmisel, mis on seotud kohustusliku mittetäitmise ja valikulise mittetäitmise alusega. Valikulise mittetäitmise aluse kohta küsin ka seda, kas ei oleks ehk asjakohane piirata neid õigusrikkumiste puhul, mis on tavapäraselt omistatavad organiseeritud kuritegevusele, sealhulgas maffiaorganisatsiooniga seotuse õigusrikkumine, mille eest ei tohiks mõlemapoolselt süüteoks tunnistamist niikuinii kohaldada.

 
  
MPphoto
 

  Viviane Reding, komisjoni asepresident. – Austatud juhataja! Siin täiskogul valitseb üldine üksmeel, et Euroopa vahistamismäärus on positiivne vahend ning see on Euroopa Liitu hästi teeninud ja taganud turvalisust.

Negatiivsed elemendid on rakendamises. Need negatiivsed elemendid tuleb kaotada. Ettepanekud, mida komisjon sel eesmärgil on esitanud, on proportsionaalsuse põhimõte, kus peame vaatama õigusrikkumise raskust; karistuse pikkust, mis selle õigusrikkumise eest saaks; ning sellise vahistamismääruse täitmisele pööramise kulusid/tulusid.

Et seda proportsionaalsuse põhimõtet lihtsamaks teha, esitab komisjon parandatud käsiraamatu suunisena proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamiseks. Koolitus, mis on tulevatel nädalatel, kuudel ja aastatel päevakorras väga tähtsal kohal, on väga oluline, sest peame koolitama kohtunikke, prokuröre ja juriste meie Euroopa eeskirjade kohaldamises. Miinimumstandardid kahtlusalustele ja süüdistatavatele, mis on rakendamisel, on väga olulised, sest need kehtivad ka Euroopa vahistamismääruse kohta.

Nõustun kõigi parlamendiliikmetega, kes on rõhutanud vanglatingimuste probleemi Euroopas. Tahaksin neile öelda, et järgmisel nädalal võtab komisjon vastu rohelise raamatu kinnipidamise kohta. Liikmesriikide valitsused vastutavad kinnipidamisega seotud probleemide ja vanglate haldamise eest, kuid komisjoni roll on veenduda, et õiguskoostöö toimib ja kõikide kodanike põhiõigusi austatakse. Seetõttu annab roheline raamat tõuke avalikuks aruteluks, mis kestab 30. novembrini ja aitab tähelepanelikumalt uurida seoseid kinnipidamisega seotud küsimuste ja vastastikuse usalduse vahel õiglusel rajaneval Euroopa alal.

Kõik siin täiskogul teavad, et kinnipidamistingimustel on otsene mõju kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise sujuvale toimimisele ja et need on aluseks kohtunikevahelisele koostööle ELis. Ent süsteemi takistatakse, kui kohtunikud keelduvad – mõnikord õigustatult – andmast välja süüdistatavaid, sest kinnipidamistingimused taotlevas riigis on nõuetele mittevastavad. Me kõik teame vanglate ülerahvastatusest ja väidetest kinnipeetavate halva kohtlemise kohta. Need asjaolud õõnestavad usaldust, mis on vajalik õiguskoostööks. Aeg, mis isik võib veeta kinnipeetavana, enne kui ta kohtu ette läheb ja kohtumenetluse jooksul, on liikmesriigiti väga erinev.

Meid ootab ees palju tööd ja tean, et saan parlamendi peale loota. Loodan, et saan ka liikmesriikide peale loota.

 
  
MPphoto
 

  Enikő Győri, nõukogu eesistuja. – Austatud juhataja! Tänan teid väga arutelu eest! On selge, et enamik ütleb, et on hea, et meil on koostöösüsteem enda kohtusüsteemide vahel – Euroopa vahistamismäärus. Süsteem toimib, kuid see ei ole ideaalne. Seda tuleks edasi arendada. Oleme loomulikult avatud tõhusamale kasutusele ja paremale rakendamisele. Olen nõus, et vigu, süütute inimeste arreteerimisi jne tuleks vältida. Parem rakendamine on, ma arvan, meie kõigi huvides.

Oleksin konkreetsem kahe lahendamata küsimuse teemal, mida tõstatati arutelu käigus mitu korda.

Esiteks proportsionaalsuse kohta: selguse huvides ütlen, et Euroopa vahistamismäärust saab väljastada selliste õigusrikkumiste menetlemiseks, mis on karistatavad vähemalt 12-kuulise vangistusega või kohtuotsuse täitmiseks vähemalt neljakuulise vangistusega. See on olnud tavaline väljaandmise praktika vähemalt 50 aastat. Piisab sellest, kui mainida 1957. aasta Euroopa Nõukogu väljaandmise konventsiooni.

Vastastikuse hindamise neljandas voorus Euroopa vahistamismääruse praktilise rakendamise kohta kõikides liikmesriikides leiti, et ainult mõnes riigis esinesid näited Euroopa vahistamismääruse väljastamise kohta suhteliselt väikeste õigusrikkumiste eest. Näib, et nendes vähestes riikides oli tavaks väljastada Euroopa vahistamismäärus iga kord, kui väljastati riigisisene vahistamismäärus. Üldiselt usun, et peaksime Euroopa vahistamismääruse kulukat süsteemi kasutama üksnes raskemate õigusrikkumiste korral. Ma arvan, et neil, kes seda mainisid, oli õigus.

Mis puudutab vanglatingimusi, siis liikmesriikidel on üldine kohustus tagada, et vanglatingimused oleksid kooskõlas inimväärikuse põhimõtetega ega rikuks ebainimliku ja alandava kohtlemise keeldu, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3. Kui inimesi peetakse kinni, rikkudes nende põhilisi inimõigusi, võivad nad esitada kaebuse oma liikmesriigi kohtus ja hiljem Euroopa Inimõiguste Kohtus. On kaheldav, kas asutamislepingu artiklis 85 sätestatakse õiguslik alus seadusandlikeks meetmeteks ELi tasandil seoses vanglatingimuste kui sellistega. Ootame siiski loomulikult suure huviga rohelist raamatut, mida volinik just mainis.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Roberta Angelilli (PPE), kirjalikult.(IT) Seitse aastat pärast nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse jõustumist (1. jaanuaril 2004) Euroopa vahistamismääruse ja loovutamismenetluste kohta liikmesriikide vahel on komisjon avaldanud mõningal määral statistilisi andmeid, mis on kogutud liikmesriikides aastatel 2005–2009. Enne vahistamismääruse kasutuselevõtmist oli keskmine aeg, mis kulus tagaotsitava isiku väljaandmisele, üks aasta, samal ajal kui neil neljal aastal, kui Euroopa vahistamismäärus on kehtinud, on näidatud, et umbes 50% tagaotsitavatest isikutest nõustus oma loovutamisega umbes 15 päeva pärast.

Praegu on oluline hinnata Euroopa vahistamismääruse rakendamist ja toimimist, kui seatakse kahtluse alla, kas Schengeni infosüsteem toimib nõuetekohaselt ja kas see tuleks peatada. Me ei tohiks unustada, et Euroopa vahistamismääruse tõhusus võitluses piiriülese kuritegevusega, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga sõltub vastastikuse tunnustamise põhimõttest liikmesriikide vahel, mis on aluseks tõelisele Euroopa õigusruumile ja ka sellele, et Schengeni ala nõuetekohaselt toimiks.

Selle olukorra ohtu seadmine oleks samm tagasi; selle asemel peaksime keskenduma raamotsuse üleviimise tõhustamisele, eelkõige seoses põhiõiguste kaitsmisega.

 
  
MPphoto
 
 

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. (PT) Euroopa vahistamismäärus võeti kasutusele 2002. aasta otsusega ja on seni tõestatud kui tõhus vahend võitluses piiriülese kuritegevuse, organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga, nagu ka rõhutati komisjoni hiljutises raportis. Siiski on süsteemi toimimises puudusi: on võimalik, et selle mainet ja tõhusust võivad õõnestada uudised selle kasutamisest ülekuulamisteks süüdistusasjade ja vastutuselevõtmise asemel tühiste kuritegude puhul. Seega on asjakohane ja kiireloomuline, et nõukogu astuks samme, et tagada praktikas Euroopa vahistamismääruse ebaproportsionaalse kasutamise piiramine. Lisaks on soovitatav tagada, et menetluslikke õigusi tõesti austatakse: st et isikutel, kelle väljaandmist Euroopa vahistamismääruse egiidi all taotletakse, on kättesaadav reaalne õigus õigusabile nii liikmesriigis, mis vahistusmääruse väljastab, kui ka liikmesriigis, kus seda rakendatakse. Samuti tuleb tagada, et kriminaalõigussüsteemi standardid ja kinnipidamistingimused Euroopa Liidus ei too kaasa usalduse puudumist liikmesriikide õigussüsteemide seas. See on ainus viis, kuidas saame rääkida selle vahendi tõelisest tõhususest ja edukusest Euroopa tasandil.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika