Istungi stenogramm

Neljapäev, 23. juuni 2011 - Brüssel

7. Viies ühtekuuluvusaruanne ja ühtekuuluvuspoliitika strateegia pärast 2013. aastat - Ühtekuuluvuspoliitika 2007.–2013. aasta programmide rakendamine - Euroopa linnade tegevuskava ja selle tulevik ühtekuuluvuspoliitikas - Eesmärk nr 3: piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö tulevane tegevuskava - ERFi ja teiste tõukefondide tõhususe suurendamine (arutelu jätkamine)

  Juhataja. − Nüüd jätkame arutelu ühtekuuluvuspoliitika raportite teemal.

  Oldřich Vlasák, raportöör. – (CS) Austatud juhataja! Ma soovin alustuseks tänada kõiki oma kolleege suurepärase koostöö ning väga tulemusliku arutelu eest! Selle lõpetuseks soovin teha kaks küllalt provokatiivset märkust diskussiooni kohta tervikuna.

Tõukefondid olid mõeldud peamiselt piirkondlike erinevuste vähendamiseks ning seetõttu tuleks need suunata ennekõike ELi kõige tagumistesse osadesse ehk teisisõnu lähenemiseesmärki nr 1. Jõukamad piirkonnad saavad sellest kasu oma toodetele ja teenustele avarduvate turustamisvõimaluste näol. Teisalt tuleks meil tagasi lükata kõik ettepanekud, mis seonduvad investeeringute suurendamisega lähenemiseesmärgi nr 4 piirkondadesse või tugeva üleminekukategooria moodustamisega riikidest, kellel puudub rahanduslik asjatundlikkus. Ma ei näe põhjust raha lõputuks ümberjagamiseks rikastelt rikastele. Küll aga pean ma kohaseks lisada konkreetne üleminekumehhanism eesmärgi nr 1 ja 2 vahele.

Teiseks on minu arvates eluliselt oluline lõpetada turumoonutused fondide kaudu. Asjaolu, et üks ärimees saab toetust tehasehoone rajamiseks ja teine mitte, viib loogiliselt võttes turu moonutamiseni. Teisel tuleb sel juhul lisada tehase ehitamise kulu müüdavate kaupade hinnale, mistõttu on tal loogiliselt võttes kas kõrgemad hinnad või väiksem kasum. Oleks tükk maad parem, kui ainsad lõppkasusaajad oleksid haldusorganid, s.t riik, piirkonnad, prefektuurid, linnad ja külad, mis investeeriksid raha kasvumeetmetesse. Mulle on selge, et selline radikaalne muutus pole võimalik. Siiski on vähemalt võimalik seda suunda proovida ja teha väike samm selles suunas. Neil Armstrongi parafraseerides oleks see väike samm Euroopa fondide jaoks, kuid hiiglaslik hüpe Euroopa majanduse jaoks.

  Marie-Thérèse Sanchez-Schmid , raportöör. – (FR) Austatud juhataja! Euroopa on hetkel kriisis: finantskriisis, makromajanduskriisis, sotsiaalses kriisis ja moraalses kriisis. Kodanikud vaatavad Euroopat kui vaenlast, kes reguleerib ja surub peale äärmuslikud kokkuhoiumeetmed. Nad ei näe seda, mida liit teeb, et investeerida, toetada kasvu, lõimida neid, kel on vähem võimalusi, või ühtlustada piirkondade arengut.

Üsna pea hääletame me majandusjuhtimise pakme üle, mis näeb ette vastutustundlikud meetmed stabiilsuse ja majanduskasvu pakti täitmiseks, riigi rahanduse korrastamiseks ning majanduskasvu soodustamiseks. Ühtekuuluvuspoliitika on teine sammas, millele see majanduskasv – kestlik, arukas ja kaasav majanduskasv peab rajanema.

Majandusjuhtimine ja ühtekuuluvuspoliitika on sama mündi kaks külge ning on oluline rõhutada, et üks ei saa läbi teiseta. Seetõttu tulebki meil võidelda, et kaitsta seda poliitikat, kaitsta selle eelarvet ja veenda liikmesriike, et regionaalpoliitika pole mitte luksus, vaid vajadus.

Järgmise programmitöö perioodi eelarve läbirääkimistel on kaalul palju. Me peame jätkama tööd Euroopa ühtekuuluvuspoliitika kallal, mis oleks ühtne, sihiteadlik, lihtsam ja nähtavam ning soodustaks territoriaalset koostööd ja oleks õiglaselt suunatud kõigile piirkondadele.

Seetõttu toetan ma eriti Pieperi raportis tehtud ettepanekut moodustada piirkondadest, kelle SKP moodustab 75–90% ELi keskmisest, keskmine kategooria. See kategooria võimaldab õiglast ja tasakaalustatud kohtlemist paljudele piirkondadele, kes seisavad silmitsi struktuurilise kasvu probleemidega.

Peale selle soovin ma mõistagi veel kord rõhutada Euroopa territoriaalse koostöö arendamise olulisust. Robert Schumani öeldut kohandades: Euroopa ei valmi ühekorraga või üleüldise lõimumise teel, vaid ta ehitatakse konkreetsete saavutuste toel, mis esmalt loovad de facto solidaarsuse. See pidas paika 60 aastat tagasi ning peab endiselt paika ka täna.

  Georgios Stavrakakis, raportöör. − (EL) Austatud juhataja, ma soovin tunnustada raportööre nende koostatud raportite puhul, mis on andnud meile täna võimaluse arutada tulevase ühtekuuluvuspoliitika põhisuundade üle ja väljendada nende kohta oma peamisi seisukohti. Siiski soovin kommenteerida Pieperi raportit, mille variraportöör ma olin, kuna see sisaldab Euroopa Parlamendi üksikasjalikke seisukohti 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika struktuuri kohta.

Ma soovin juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi põhiseisukohad ühtekuuluvuspoliitika kohta on juba sõnastatud ja täiskogul heaks kiidetud Euroopa Liidu finantsperspektiivi resolutsiooni eraldi peatükis. Me ei tohi teha neis seisukohtades järeleandmisi.

Tulevase ühtekuuluvuspoliitika eelarve peab olema piisav, et tulla tõhusalt toime uute katsumustega ja toetada kõiki Euroopa Liidu piirkondi erilise rõhuasetusega, nagu tavaliselt, kõige suuremate arenguprobleemidega piirkondadel, see peab hõlmama temaatilisi eesmärke ja samal ajal olema mingil määral paindlik, tuginema lihtsustatud reeglitele, mis on võimalikult suures ulatuses fondide vahel ühtlustatud, ning tagama, et kõik liidu kodanikud saaksid nautida selle hüvesid ka siis, kui nad elavad Euroopa Liidu kõige kaugemates nurkades, saartel ja mägialadel.

Lõpetuseks, mis puutub ettepanekusse luua keskmine toetuskategooria, mida nii mina kui ka minu fraktsioon ja parlamendi enamus oleme alati toetanud, soovin ma rõhutada, et ma nõustun täielikult volinik Hahni täna väljendatud seisukohaga. Selle loomine on täiesti õigustatud ning meie sooviks on, et tulevane regionaaltoetuste süsteem kohtleks sama arengutasemega piirkondi õiglasel, lihtsustatud ja läbipaistval moel. Ma leian, et meil tuleb edastada selge sõnum, et Euroopa Liit vaatab statistika taha, eriti praeguses majanduskriisis.

  Juhataja. − Ühisarutelu on lõppenud.

Peatselt algab hääletamine.

(Istung katkestati kell 11.45 ja seda jätkati kell 11.50.)

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Slavi Binev (NI), kirjalikult. – (BG) Ettevõtluskliima parandamine on samuti osa ühtekuuluvuspoliitikast. Ent selleks on tarvis tõhusalt toimivat kohtusüsteemi. Seadusandja tegevusetus kohtusüsteemi erakordselt pakiliste muudatuste suhtes on märgatav. Meil on oma Euroopa partnerite ees kohustus viia selles vallas ellu laiaulatuslikud reformid, mis peavad pädevalt hakkama saama Bulgaaria kohtute arvukate asjadega, eriti nendega, mis seonduvad kõrgete ametnike korruptsiooni ja selle kahtlusega. Euroopa Komisjoni ja Euroopa kohtute arvukad negatiivsed hinnangud kohtusüsteemi reformide ja leviva korruptsiooni kohta pole tervikuna muutnud valitsuse kriminaalselt hoolimatut suhtumist mis tahes reformi selles valdkonnas. Miks inimesed, kellel on õigus algatada seadusemuudatusi, seda ei tee ja samal ajal põhjendavad oma eksimusi reformide puudumisega? Miks kaitstakse topeltstandardeid? Kelle huvides on reformidega viivitamine? On šokeeriv, et 21. sajandil pole Bulgaaria kodanikel võimalust esitada individuaalkaebust konstitutsioonikohtule, õigust, mida näiteks Saksamaa kodanikud peavad iseenesestmõistetavaks. Miks valitakse vanemkohtunikud erakordselt kahtlasel ja läbipaistmatul viisil ning miks on põhjust tõsiselt kahtlustada täitevvõimu sekkumist?

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Valmistudes uueks, 2013. aastale järgnevaks finantsperioodiks, tuleb meil esitada konkreetseid ettepanekuid seoses Euroopa Liidu finantsperspektiiviga (2014–2020), mis hõlmab ühtset strateegilist raamistikku ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide elluviimise ning tõukefondide tõhususe tagamiseks. Sel raskel ajal, kui tuleb ületada finants- ja majanduskriisi tagajärjed, on meil hea võimalus ära kasutada eelolevaid järgmise mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimisi, et tõhustada ELi tõukefondide juhtimist ja programmide elluviimist.

Euroopa Komisjon peaks suurendama tehnilist abi liikmesriikidele, piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele ning korraldama neile rohkem koolitusi, et suurendada nende suutlikkust ja laiendada nende teadmisi reeglitest, mida kohaldatakse programmide elluviimisega seotud küsimuste lahendamiseks. Peale selle peavad liikmesriigid ise seadma prioriteediks investeeringud institutsionaalse suutlikkuse parandamisse ning lihtsustama haldusnorme eesmärgiga vähendada halduskoormust.

Ma toetan Euroopa Parlamendi pöördumist komisjoni poole ettepanekuga koostada Euroopa mitmetasandilise valitsemise käsiraamat ja julgustada liikmesriike seda järgima, arvestades seejuures konkreetseid kohalikke ja piirkondlikke eesmärke, laiendada ühtekuuluvuspoliitika valitsemismeetmete (see tähendab programmide kavandamist, rahastamist ja programmide elluviimist riikliku, piirkondliku ja kohaliku partnerluse alusel) rakendamist ja rakendada neid fondidele, mis arvatakse kavandatavasse ühtsesse strateegilisse raamistikku, et tagada riigieelarve vahendite tõhusam kasutamine.

  Tamás Deutsch (PPE), kirjalikult. – (HU) Ühtekuuluvuspoliitika on tõestanud oma hädavajalikkust, tõhusust ja paindlikkust võitluses kriisiga. Peale selle aitab see märkimisväärselt kaasa Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, kuigi on oluline rõhutada, et ühtekuuluvuspoliitika on vaid üks vahend nende eesmärkide saavutamiseks, ning iga poliitikavaldkond peab piisaval määral kaasa aitama Euroopa Liidu uue kasvustrateegia edukusele. Ma soovin esile tõsta asjaolu, et veamäär on viimastel aastatel oluliselt vähenenud ning enamik vigu tuleb ühtekuuluvuspoliitikaga mitteseotud valdkondadest (nt riigihanked). Ühtekuuluvuspoliitika rahastamist ei tohiks vähendada, kuna endiselt on alles piirkondlikud arenguerinevused, mida on võimalik vähendada vaid ühtekuuluvuspoliitikaga. Vaeseimad piirkonnad vajavad suuremat toetust, kuid vastutasuks peavad nad olema tõhusamad. Samal ajal on oluline, et regionaalpoliitika vallas rakendatavad tingimused seonduksid valdkondadega, mida ühtekuuluvuspoliitikaga saab mõjutada, ning liikmesriikidelt ei tohiks nõuda oluliste sotsiaalsete ja majanduslike reformide elluviimist tingimustele vastamise nimel. Ühtekuuluvuspoliitika tõhususe suurendamiseks on oluline lihtsustada praegu erakordselt keerulist reguleerimissüsteemi, ühtselt tõlgendada norme ja kohustusi, tagada seadusandliku keskkonna ühtsus ja selgelt piiritleda kohustused. Ühtekuuluvuspoliitika pole abipoliitika. Pigem hõlmab see investeeringuid vähem arenenud piirkondade järeleaitamisse, mille kasulikku mõju saavad nõudluse kasvu tulemusel tunda ka jõukamad piirkonnad.

  Filiz Hakaeva Hyusmenovа (ALDE) , kirjalikult. – (BG) Ühtekuuluvuspoliitika on hädavajalik Euroopa eri piirkondade arenguerinevuste tasandamiseks, kriisist väljumiseks ning aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks. Hoolimata juba saavutatust on endiselt arengus mahajäänud piirkondi. See tingib vajaduse täiendavate ja paremini suunatud meetmete järele, vähendamaks sotsiaalseid ja majanduslikke arenguerinevusi Euroopas ning võitlemaks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Ühtekuuluvuspoliitika tõhustamiseks on vaja parandada tõukefondide koostoimet ning nende kooskõla teiste ELi rahastamisvahendite ja riiklike toetustega. Rakenduskavade piisavalt paindlikuks muutmine aitaks samuti oluliselt tagada nende võimalikult täpset vastavust ümbritsevatele tingimustele. Meil tuleb liikuda abisaajate halduskoormuse vähendamise, mis on muu hulgas saavutatav e-valitsuse võimaluste laialdasema rakendamisega, ning kohalike ja piirkondlike asutuste, aga ka sotsiaal-majanduslike partnerite rolli suurendamise suunas. Lõpetuseks soovin rõhutada, et tõelise sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks ning igale Euroopa kodanikule hea elu- ja tööpaiga tagamiseks peab ühtekuuluvuspoliitika fondi suurus järgmisel programmitöö perioodil olema vähemalt sama suur kui käesoleval perioodil.

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – (ET) ELi ühtekuuluvuspoliitika peab tulevikus senisest julgemini arvestama makroregionaalsete strateegiatega, nagu Läänemere ja Doonau strateegiad. Makroregionaalsetel strateegiatel on suur võimalus kasutada riigiülest potentsiaali, parandada koostööd eri valitsemistasandite vahel ning kasutada ühist lähenemisviisi tulemaks toime ühiste probleemidega ning tõsta regioonide konkurentsivõimet ja innovatsiooni alast suutlikkust. Ühtekuuluvuspoliitika järgneva perioodi ettevalmistamisel on vaja selgemalt täpsustada, kuidas makroregionaalseid strateegiaid järgmisel perioodil rakendada ja mis on nende roll ja koht ühtekuuluvuspoliitikas ning finantseerimine järgmisel perioodil. Oluline on, et makroregionaalseid strateegiad vaadeldakse ka Lissaboni lepingust tuleneva Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi ning ELi 2020. aasta territoriaalse arengukava kontekstis. Vaja on Euroopa Komisjoni poolseid täpsemaid suuniseid liikmesriikidele, näiteks konkreetsete tegevussuundade või valdkondade määratlemine, millel on makroregionaalne asjakohasus (nt transpordikoridorid, teenuste vaba liikumine, keskkonnateemad). Olemasolevate toetusmehhanismide parema kooskõlastamisega saab ELi struktuurifonde sihipärasemalt kasutada, ilma et see tähendaks suuremal hulgal vahendite eraldamist neile piirkondadevahelise koostöö valdkondadele. Samas leian, et väga oluline on näha ette lisavahendeid makroregionaalsete strateegiaate koordineerimiseks ja koostöösünergia kasvatamiseks. Koordinatsioon vajab jätkuvalt parandamist ning liikmesriikide vastutust selle suhtes tuleks kindlasti suurendada.

  Lena Kolarska-Bobińska (PPE), kirjalikult. – (PL) Ühtekuuluvuspoliitika on parim tõestus solidaarsusele Euroopa Liidus. Poola ja eriti selle vaesemad piirkonnad, nagu näiteks Lublini vojevoodkond, mida mina esindan, on kasutanud neid vahendeid kiireks arenguks. Täna on raske ette kujutada, milline meie piirkond ELi toetuseta välja näeks. On kahju, et puudub teave tehtud kulutuste konkreetsete tulemuste kohta, kuna tegelikkuses hinnatakse uurimustes seda, kuidas kogu piirkond on kasutanud erinevaid programme, mitte üksikuid programme, mis peaks andma mõtteid ühtekuuluvuspoliitika arendamiseks tulevastel aastatel.

Ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa 2020. aasta strateegia tugisammas, mistõttu ühtekuuluvuspoliitika elluviimise tarvis eraldatavad vahendid järgmises ühtses finantsraamistikus ei tohiks olla väiksemad kui käesoleval programmitöö perioodil. Me otsime hetkel vahendeid uute, Euroopa konkurentsivõime parandamiseks mõeldud eesmärkide tarvis. Me ei peaks aga seda tegema linnade ja piirkondade arvelt. Poliitiliste väljakutsete komisjoni ning Pieperi raportites edastas Euroopa Parlament liikmesriikide valitsustele ja nõukogule tugeva sõnumi: ärge surkige ühtekuuluvuspoliitikat!

  Marian-Jean Marinescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Oma raportis 2013. aastale järgneva ühtekuuluvuspoliitika edasise strateegia kohta paneb Euroopa Parlament ette tasakaalustatud seisukoha, mis on Euroopa Liidule soodne. Liit vajab jätkuvalt tugevat ühtekuuluvuspoliitikat, mida ka rahastatakse vastavalt. Samal ajal tuleb täiendada regulatsiooni. Euroopa Komisjoniga sõlmitud kokkuleppe kohaselt on projektidele eraldatud vahendite kogusumma kasutamiseks vajalikeks nõueteks suure lisandväärtuse loomine Euroopale, õiglus, vastutustunne ja liikmesriikide pühendumus.

Majanduslanguse perioodil tuleb teha investeeringuid, et säilitada töökohti ja soodustada arengut. Ühtekuuluvuspoliitika on suunatud eranditult investeeringutele. Järgmiseks eelarveaastaks ühtekuuluvuspoliitika elluviimiseks eraldatud vahendid peavad olema vähemalt samal tasemel praegusega.

  Monika Smolková (S&D), kirjalikult. – (SK) 2013. aastale järgnev ühtekuuluvuspoliitika peab olema jätkuvalt oluline Euroopa arengutegur. See peab tagama taristu arengu ja tasandama erinevusi piirkondade arengus. Finantskriis on veelgi süvendanud piirkondlikke arenguerinevusi. Euroopa seisab silmitsi ulatusliku tööpuudusega. Praegu, kui töötute arv ületab 23 miljonit, on ühtekuuluvuspoliitika üks neist, mis võib samuti kaasa aidata uute töökohtade loomisele. Ilmselt pole ühtegi parlamendiliiget, kes kahtleks ühtekuuluvuspoliitika jätkumise vajalikkuses pärast 2013. aastat. Olulisteks küsimusteks muutuvad vahendite tõhus kasutamine, läbipaistvus ja protsessi üleüldine täiustamine ning investeeringu tasuvus. Ühtekuuluvuspoliitika tulemused on mõõdetavad ning ELi elanikud on neid märganud ja tunnustanud. Seetõttu on samuti oluline, et mitmeaastase finantsraamistiku kinnitamisel eraldataks ühtekuuluvuspoliitikale piisavalt vahendeid. Investeering piirkondlikku arengusse on investeering ELi tulevikku ja arengusse.

  Zbigniew Ziobro (ECR), kirjalikult. – (PL) Euroopa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamine liigub kahtlemata õiges suunas mitmes valdkonnas, kuigi praeguseks on juba saadud ka mõned õppetunnid, millega arvestada Euroopa ühtekuuluvuspoliitika edasiste prioriteetite seadmisel. Taristu- ja keskkonnaprojektide tarvis mõeldud vahendite suhteliselt vilets ärakasutamine on andnud põhjust üle vaadata selles valdkonnas projektide ettevõtmist soodustavad abinõud.

Eriti oluline on see Ida-Euroopa riikide jaoks, kus sellele eesmärgile eraldatud vahendite kasutamine jääb alla teistele strateegilistele valdkondadele. Peale selle on vaja täiendavalt toetada riikidevahelist ja piiriülest koostööd, mis on vajalik arengu ja Euroopa lähenemise seisukohast ning ühiste piirkondlike taristu- ja keskkonnaprojektide elluviimiseks.

Lisaks on oluline tugevdada arengut väike- ja keskmise suurusega ettevõtete najal. Siin on oluline mitte üksnes stimuleerida uute ettevõtete asutamist, vaid luua neile turul ellujäämiseks vajalikud tingimused. See tingib vajaduse saavutada Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” põhimõtete ja ühtekuuluvuspoliitika senisest ulatuslikum ühendamine. Nendele valdkondadele mõtlemine 2013. aastale järgneva perioodi strateegia kujundamisel võib kaasa aidata Euroopa Liidu kestvale ja harmoonilisele majandusarengule.