Subsidiaarsuse põhimõte ja avalike sotsiaalteenuste universaalsus ELis
10.5.2010
SUULINE KÜSIMUS ARUTELUGA O-0062/10
vastavalt kodukorra artiklile 115
esitaja: Jan Olbrycht ja Lambert van Nistelrooij PPE fraktsiooni nimel, Heide Rühle Verts/ALE fraktsiooni nimel, Oldřich Vlasák ECR fraktsiooni nimel, Peter Simon, Françoise Castex, Evelyne Gebhardt ja Proinsias De Rossa S&D fraktsiooni nimel, Ramona Nicole Mănescu ja Olle Schmidt ALDE fraktsiooni nimel
Euroopa Komisjonile
Asutamislepingu protokollis üldhuviteenuste kohta rõhutatakse riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste olulist rolli, sealhulgas sotsiaalkorteritega seotud vastutust.
Komisjoni otsuses 2005/842/EÜ[1] on sätestatud, et teatavate üldhuviteenuste puhul ei pea riigiabist teavitama. Selles on öeldud, et sotsiaalkorterid on korterid, mida pakutakse ebasoodsas olukorras olevatele kodanikele ja sotsiaalselt vähemsoodsas olukorras rühmadele, kes piiratud maksevõime tõttu ei suuda hankida elupaika turutingimustel. Selline piirav määratlus on takistuseks tõhusale sotsiaalkorteritega varustamisele. Lisaks sellele jääb sotsiaalkorterite eesmärgi ja rolli määratlemine liikmesriikide ainupädevusse, mille hulka kuulub ka nende eraldamise kriteeriumide kehtestamine.
- Kas komisjon on seisukohal, et ELis peaks olema sotsiaalkorterite ühtne määratlus?
- Millega komisjon õigustab seda, et tema otsused rikuvad subsidiaarsuse põhimõtet ning riiklike ja detsentraliseeritud asutuste õigust tagada teenused seoses universaalse õigusega eluasemele?
- Kui komisjon on seisukohal, et tema otsused ei riku eespool nimetatud õigusi, ja kui eeldatavalt on liikmesriikidel sotsiaalkorterite sihtrühma määratlemisel laialdased volitused, miks saavad siis sotsiaalkortereid ainult need leibkonnad, kelle sissetulek on alla 33 000 euro?
Esitatud: 10.05.2010
Edastatud: 12.05.2010
Vastuse tähtaeg: 19.05.2010
- [1] ELT L 312, 29.11.2005, lk 67.