Samasooliste paaride abielude ja tsiviilpartnerluste vastastikune tunnustamine
30.8.2010
Suuliselt vastatav küsimus O-0117/2010/variant1
komisjonile
Kodukorra artikkel 115
Claude Moraes, Michael Cashman, Monika Flašíková Beňová
fraktsiooni S&D nimel
ELi kodanike liikumisvabadus hõlmab eelkõige direktiiviga 2004/38/EÜ[1] määratletud raamistikus ka seaduslike abikaasade liikumisvabadust ning selle õiguse reguleerimine kuulub selgelt Euroopa Liidu pädevusse. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne „Homophobia and Discrimination on grounds of Sexual Orientation in the EU Member States: Part I - Legal Analysis” (Homofoobia ja diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel liikmesriikides: I osa − õiguslik analüüs) (2008) ning kodanike kaebused ja kodanikuühiskonna kogutud tõendid näitavad, et rõhuv enamus vastuvõtvatest liikmesriikidest ei tunnusta samasooliste kodanike seaduslikke abielusid ega tsiviilpartnerlusi. See viitab direktiivi 2004/38/EÜ puudulikule rakendamisel ning põhjustab diskrimineerimist maksu- ja omandi- ning eeskosteküsimustes, samuti külastus- ja pärimisõiguse ning konsulaarasjade puhul.
Resolutsioonis Stockholmi programmi kohta (P7_TA(2009)0090) kutsus Euroopa Parlament liikmesriike üles perekonnaõiguse alaste siseriiklike õigusaktide kohaldamist piiramata tagama ELi kodanikele ja nende pereliikmetele, kaasa arvatud registreeritud partnerluste ja abielude puhul liikumisvabadus ning vältima igasugust diskrimineerimist mis tahes põhjustel, kaasa arvatud seksuaalse sättumuse tõttu.
Komisjoni teatises „Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava” (KOM(2010)171 ja sellega seotud memo/10/139) hoidutakse seevastu tegemast ettepanekuid selliste seaduslikus abielus või tsiviilpartnerluses olevate samasooliste paaride liikumisvabaduse hõlbustamise meetmete kohta, kes peaksid jääma ülalnimetatud direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunktide a ja b kohaldamisalasse.
Esitatud: 30.8.2010
Edastatud: 1.9.2010
Vastuse tähtaeg: 8.9.2010
- [1] ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.