ÜRO konventsioon lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse kohta
1.12.2015
Suuliselt vastatav küsimus O-000153/2015
nõukogule
Kodukorra artikkel 128
Bernd Lange, Salvatore Cicu, Rahvusvahelise kaubanduse komisjoni nimel
Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine toimub tavaliselt kaubandusarbitraaži eeskirjade alusel, mis võib tekitada küsimusi seoses avaliku poliitikaga või mõjutada riigi rahandust. Vahekohtumenetluse suurem läbipaistvus on seega ülimalt oluline. Liit on väljendanud toetust mitmepoolsele konventsioonile, milles on ette nähtud ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) läbipaistvuseeskirjade kohaldamine investori ja riigi vaheliste vaidluste suhtes, mis tulenevad enne 1. aprilli 2014 sõlmitud lepingutest. ÜRO Peaassamblee võttis ÜRO konventsiooni lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse kohta (Mauritiuse konventsioon) vastu 10. detsembril 2014. Konventsiooni allkirjastades saaks EL konventsiooni osaliseks energiaharta lepingut arvestades ning volitaks liikmesriike individuaalselt konventsiooni allkirjastama seoses nende kahepoolsete investeerimislepingutega. Kuid vaidlus komisjoni ja liikmesriikide vahel sisu ja otsuste vastuvõtmise menetlusega seotud küsimuste üle ei ole võimaldanud liidul konventsiooni allkirjastada. (Selle asemel on seni kaheksa liikmesriiki seda ise teinud; kuid volitamine on siiski vajalik, et liikmesriigid kohaldaksid läbipaistvuseeskirju kehtivate kahepoolsete investeerimislepingute suhtes). Energiaharta leping on eeskirjade kohaldamisalast välja jäetud, mis tähendab, et nende investori ja riigi vaheliste vaidluste korral, kus liit on kostja ja hageja on ELi mittekuuluv riik, ei saa läbipaistvuseeskirju kohaldada. Juhtudel, kui liikmesriigid on kostjad, saab eeskirju kohaldada vaid nende suhtes, kes on konventsiooni allkirjastanud. See on väga murettekitav olukord, kuna energiaharta leping on viimaste aastate jooksul muutunud lepinguks, mille alla on toodud enamik investori ja riigi vaheliste vaidluste juhtumeid kogu maailmas. Kas nõukogu eesistuja võiks praegust ummikseisu arvesse võttes vastata järgmistele küsimustele:
1. Kas nõukogu eesistuja avaldab konventsiooni blokeerivatele liikmesriikidele survet, et EL saaks konventsiooni allkirjastada?
2. Kas nõukogu eesistuja nõustub sellega, et selline ühtsuse puudumine rikub ELi mainet rahvusvahelisel tasandil, kui liit ei suuda rakendada mitmepoolset lahendust teatavate praktiliste probleemide kõrvaldamiseks kehtivas vaidluste lahendamise mehhanismis, mida liit ise on toetanud?
3. Kas nõukogu eesistuja, ilma et see piiraks rahvusvahelise investeeringute kaitse korra täiendavaid parandusi, kohustub töötama kõigi liikmesriikidega, et saavutada olukord, kus läbipaistvuseeskirju saaks kohaldada kõigi juba kehtivate kahepoolsete investeerimislepingute suhtes?