Suunised liikmesriikidele selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist

12.6.2018

Suuliselt vastatav küsimus O-000065/2018
komisjonile
Kodukorra artikkel 128
Claude Moraes, Kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel

Direktiivis 2002/90/EÜ, millega määratletakse kaasaaitamine ebaseaduslikule piiriületamisele, läbisõidule ja elamisele (kaasaaitamise direktiiv), on sätestatud, et iga liikmesriik näeb ette asjakohased karistused:

a) iga isiku suhtes, kes tahtlikult aitab isikul, kes ei ole liikmesriigi kodanik, siseneda liikmesriigi territooriumile või läbida see neid asjaomase liikmesriigi seadusi rikkudes, mis käsitlevad välismaalaste piiriületamist või läbisõitu;

b) iga isiku suhtes, kes majandusliku kasu nimel tahtlikult aitab isikul, kes ei ole liikmesriigi kodanik, elada liikmesriigi territooriumil neid asjaomase liikmesriigi seadusi rikkudes, mis käsitlevad välismaalaste elamist.

Välismaalase ebaseaduslikku üle riigipiiri toimetamist tõkestava ÜRO protokolli kohaselt ei tohiks humanitaarabi andmise eest kriminaalvastutusele võtta. Samas vaimus antakse kaasaaitamise direktiivi artikli 1 lõikes 2 liikmesriikidele mittesiduv võimalus teha kaasaaitamise kriminaliseerimises erand, kui selline tegevus on oma olemuselt humanitaarne. Sellele vaatamata on kaasmeetmete pakett toonud kaasa soovimatuid tagajärgi, mis mõjutavad rändajatele humanitaarabi andvaid kodanikke ja elanikke.

Kas komisjon võiks seda arvesse võttes teada anda, millal ta kavatseb esitada liikmesriikidele kaasaaitamise direktiivi kohaldamise suunised, et edendada direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaldamist liikmesriikide poolt ja selgitada, millist liiki kaasaaitamist ei tohiks liikmesriigid kriminaliseerida?