RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK
24.10.2007
- –Michael Gahler, Charles Tannock, Laima Liucija Andrikienė, Bernd Posselt, Eija-Riitta Korhola ja Tadeusz Zwiefka fraktsiooni PPE-DE nimel,
- –Pasqualina Napoletano, Christa Prets, Paulo Casaca ja Elena Valenciano Martínez-Orozco fraktsiooni PSE nimel,
- –Frédérique Ries, Marco Cappato, Marco Pannella, Marios Matsakis ja Jean-Marie Cavada fraktsiooni ALDE nimel,
- –Mieczysław Edmund Janowski, Konrad Szymański, Mogens N.J. Camre, Ryszard Czarnecki ja Adam Bielan fraktsiooni UEN nimel,
- –Angelika Beer fraktsiooni Verts/ALE nimel,
- –Vittorio Agnoletto fraktsiooni GUE/NGL nimel,
- –UEN (B6‑0406/2007)
- –ALDE (B6‑0407/2007)
- –PSE (B6‑0410/2007)
- –GUE/NGL (B6‑0412/2007)
- –Verts/ALE (B6‑0418/2007)
- –PPE-DE (B6‑0419/2007)
Euroopa Parlamendi resolutsioon Iraani kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eriti neid, mis käsitlevad inimõigusi;
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni, milles Iraan on osaline;
– võttes arvesse ELi ja Iraani inimõigustealast dialoogi;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi avaldust inimese kividega surnuksviskamise kohta Iraanis, ELi eesistujariigi avaldust ja volinik Ferrero-Waldneri avaldust hr Jafar Kiani kividega surnuksviskamise kohta;
– võttes arvesse eesistujariigi ELi nimel 25. mail ja 3. augustil tehtud avaldusi, mis käsitlevad Sian Paymardi surmaotsust, Adnan Hassanpouri ja Abdolwahed Boutimari surmaotsuseid, hr Behnam Zare lähiajal täideviidavat hukkamist ja hr Ali Mahin Torabi surmaotsust;
– võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,
A. arvestades, et kodanikuõiguste ja poliitiliste vabaduste teostamise olukord Iraani Islamivabariigis on viimase kahe aasta jooksul pärast 2005. aasta juunis toimunud presidendivalimisi halvenenud, hoolimata sellest, et Iraan on võtnud endale mitmete asjakohaste rahvusvaheliste dokumentidega kohustuse inimõigusi ja põhivabadusi edendada ja kaitsta;
B. arvestades, et Iraanis on järsult suurenenud hukkamiste arv (sealhulgas alaealiste ja homoseksualistide hukkamised), mis sageli viiakse täide avaliku poomise või kividega surnuksviskamise teel, ning et 2007. aasta algusest registreeritud hukkamiste arv on vähemalt 244[1], mis ületab 2006. aastal registreeritud hukkamiste arvu, mis oli 177.
C. arvestades, et ÜRO Peaassamblee hääletab 2007. aasta oktoobris oma 62. istungil resolutsiooni üle, kus kutsutakse üles hukkamiste ülemaailmsele moratooriumile, mis on esimene samm surmanuhtluse üldise kaotamise teel;
D. arvestades, et hiljuti mõisteti esimest korda surma ajakirjanikud – Adnan Hassanpour ja Abdolvahed Botimar;
E. arvestades, et endiselt on laialt levinud vangide piinamine ja väärkohtlemine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julmade, ebainimlike ja alandavate karistusviiside kasutamine ning riigiametnike karistamatus;
F. arvestades, et järjest suuremal arvul peetakse kinni intellektuaale, ning arvestades, et viimasel ajal on repressioonide laine laienenud kahekordse kodakondsusega isikutele, keda ähvardavad kõige rangemad süüdistused koostöö eest välisriikidega või spionaažis;
G. arvestades, et naiste õiguste eest võitleva liikumise mitme aktivisti üle mõistetakse või on mõistetud kohut nende osalemise pärast „ühe miljoni allkirja” kampaanias, mille eesmärk oli saavutada naisi diskrimineerivate seaduste tühistamine ning esitada allkirjad riigi parlamendile (Majlis).
H. arvestades, et Iraan ei ole ikka veel ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni liikmesriik;
I. arvestades, et Iraani võimud astusid hiljuti (2007. aasta juunis) Teheranis julmalt välja kahe üliõpilasorganisatsiooni vastu, mille tulemuseks olid vahistamised, kuigi osa üliõpilasi vabastati hiljem kautsjoni vastu; arvestades, et suleti ka Iraani vilistlaste ühendus, millega rikuti Iraani õigust ja rahvusvahelisi inimõiguste standardeid ühinemisvabaduse kohta;
J. arvestades, et publitseerimist käsitlevate menetlussuuniste kehtestamisele Kultuuri- ja Islamijuhtimise Ministeeriumi poolt on järgnenud tugevam tsensuur, ajakirjanikke ahistatakse ja vangistatakse järjest rohkem ning võimud sulgevad samal ajal regulaarselt meediakanaleid;
K. arvestades, et kasvanud on ametiühinguliikumise mahasurumine ning vahistatud on selle tuntud juhid Mansour Osanlou (bussijuhtide ametiühingu esimees) ja tema asetäitja Ebrahim Madadi ning samuti Mahmoud Salehi (pagaritööstuse ametiühingu endine esimees);
L. arvestades, et vähemusi diskrimineeritakse ja ahistatakse nende usulise või etnilise tausta tõttu järjest enam, eriti piirialadel (Kurdistan, Khūzestān, Sīstān va Balūchestān, Aserbaidžaan), mis hõlmab ka mõnede nende liikmete jätkuvat kinnipidamist ja surmamõistmist;
M. arvestades, et baha’i usukogukonna liikmed ei saa teostada oma usku, neid kiusatakse rängalt taga ja neilt on ära võetud peaaegu kõik kodanikuõigused (näiteks omandiõigus, juurdepääs kõrgharidusele) ning nende religioosseid paiku rüüstatakse;
N. arvestades, et Iraani varjupaigataotlejad, kes on kolmandate riikide poolt Iraani tagasi saadetud, satuvad tõsisesse tagakiusamisohtu, nagu näitab hiljutine Rasool Ali Mezrea – Ahwazi vabastusorganisatsiooni liikme – juhtum, keda ähvardati pärast Süüriast sunniviisiliselt tagasisaatmist hukkamisega, olgugi et tal oli UNHCR tunnustatud põgeniku staatus,
1. väljendab sügavat muret inimõiguste olukorra halvenemise pärast Iraanis viimastel aastatel; palub Iraani võimudel vastavalt rahvusvahelistele inimõiguste standarditele ja Iraani poolt ratifitseeritud dokumentidele austada oma kohustusi edendada universaalseid väärtusi ja tagada kõikidele isikutele võimalus teostada oma kodanikuõigusi ja poliitilisi vabadusi;
2. mõistab teravalt hukka hr Jafar Kiani hukkamise kividega surnuksviskamise teel 5. juulil 2007 Aghche Kandi külas (Qazvīni provints) ning kutsub Iraani võime üles rakendama kividega surnuksviskamise moratooriumi, mida nad on deklareerinud; nõuab samuti Iraani islamikaristusseadustiku reformimist, et kaotada kividega surnuksviskamine;
3. on sügavalt mures kodanikuühiskonna liikumiste represseerimise järsu kasvu pärast Iraanis viimase aasta jooksul; kutsub Iraani võime üles lõpetama karme repressioone naiste õiguste kaitsjate, „ühe miljoni allkirja” kampaania aktivistide, üliõpilasliikumiste, vähemuste õiguste kaitsjate, intellektuaalide, õpetajate, ajakirjanike, küberajakirjanike ja ametiühingutegelaste vastu;
4. tuletab Iraani valitsusele meelde tema kohustusi kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisena tagada põhilised inimõigused, sealhulgas arvamusvabadus, ning nõuab kõikide süümevangide vabastamist;
5. on šokeeritud registreeritud hukkamiste arvu väga järsust tõusust, kusjuures paljude hukatute suhtes mõisteti kohut ebaõiglaselt;
6. kutsub Iraani üles täielikult austama oma kriminaalmenetluskoodeksit ning tagama õigust õiglasele kohtumõistmisele kõigile isikutele, eelkõige võimaldades neile advokaadi kättesaadavust kohtuprotsessi algusest; nõuab tungivalt, et Iraan tagaks tingimusteta piisava meditsiiniabi halva tervisliku seisundiga vangidele, ning tunneb eriti muret hr Osanlou tervisliku seisundi pärast;
7. mõistab teravalt hukka surmaotsused ja hukkamised Iraanis, eelkõige noorte õigusrikkujate ja alaealiste puhul, ning nõuab tungivalt, et Iraani võimud austaksid selliseid rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke tagatisi alaealiste suhtes nagu ÜRO lapse õiguste konventsioon;
8. kutsub Iraani võime üles tegelikkuses rakendama piinamise keeldu, millest peakohtunik teatas 2004. aasta aprillis;
9. kutsub Iraani parlamenti üles muutma Iraani ajakirjandusseadust ja karistusseadustikku, et viia need kooskõlla kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, ning eelkõige tühistama kõik kriminaalsätted, mis käsitlevad rahumeelset arvamuse avaldamist, kaasa arvatud ajakirjanduses;
10. nõuab, et paljud pressiasutused, kes olid sunnitud oma tegevuse lõpetama või keda tsenseeriti, saaksid hakata kindlustatud ajakirjandusvabaduse eeskirjade täitmise tingimustes uuesti tegutsema;
11. kutsub Iraani võime üles kiirendama intellektuaalide ja poliitiliste aktivistide kahtlaste surmade ja tapmiste uurimist ning väidetavaid kurjategijaid vastutusele võtma;
12. palub Majlise liikmetel kiiresti muuta karistusseadustikku, et kividega surnuksviskamise moratoorium muutuks kindlaks keeluks, ning vastu võtma õigusakte, mis keelavad noorte õigusrikkujate hukkamise ja surmanuhtluse kohaldamise homoseksuaalse teo või abielurikkumise eest;
13. kutsub Iraani võime esimese sammuna surmanuhtluse täielikul keelustamisel rakendama surmanuhtluse määramise juhtudel kõiki vajalikke õiguslikke tagatisi ning piirama surmanuhtlusega karistatavaid kuritegusid; kutsub Iraani rahvast üles toetama kampaaniat „Peatage surmanuhtlus: maailm otsustab”, mille algatasid ülemaailmne surmanuhtluse vastane koalitsioon (World Coalition against the Death Penalty – WCADP) ja teised valitsusvälised organisatsioonid;
14. kutsub Iraani võime üles järgima rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke tagatisi ametlikult tunnustatud või muudesse usuvähemustesse kuuluvate inimeste suhtes; mõistab hukka vähemuste õiguste praeguse mitteaustamise ja nõuab, et vähemused saaksid teostada kõiki Iraani põhiseaduses ja rahvusvahelises õiguses sätestatud õigusi; kutsub Iraani võime üles kaotama kõik diskrimineerimise vormid religioossel või etnilisel alusel ning vähemustesse kuuluvate inimeste, sealhulgas kurdide, aserite, araablaste, belutšide ja bahaistide suhtes; nõuab bahaismi praktiseerimise faktilise keelu tühistamist;
15. kutsub Iraani võime tingimusteta vabastama kõik süümevangid, eelkõige ajakirjanikud Emaddedin Baghi, Ako Kurdnasab, Ejlal Ghavami, Mohammad Sadegh Kaboudvand, Said Matinpour, Adnan Hassanpour, Abdolvahed 'hiva' Botimar, Kaveh Javanmard ja Mohammad Hassan Fallahieh, ametiühingutegelased Mansour Osanlou, Ebrahim Madadi ja Mahmoud Salehi, üliõpilased Ehsan Mansouri, Majid Tavakoli ja Ahmad Ghassaban ning Amir Kabiri ülikooli üliõpilased;
16. nõuab tungivalt, et ÜRO Peaassamblee hääletaks selgelt ja otsustavalt resolutsiooni poolt, mis mõistab hukka igasuguse põhiinimõiguste rikkumise Iraanis, ning võtaks kiireloomulisi meetmeid hiljutise hukkamiste laine peatamiseks Iraanis;
17. palub nõukogul ja komisjonil jälgida hoolikalt arenguid Iraanis ning tõstatada konkreetsed inimõiguste rikkumise juhtumid; kutsub nõukogu ja komisjoni Iraani olukorra jälgimise kohta aru andma;
18. teeb ettepaneku uuesti alustada ELi-Iraani inimõigustealast dialoogi, mis alates 2004. aasta juunist on katkestatud ning millega võiks kaasneda Majlise ja Euroopa Parlamendi ühisalgatus;
19. kinnitab veel kord oma toetust kõigile nendele Iraani organisatsioonidele ja üksikisikutele, kes püüavad saavutada dialoogi võitluses demokraatlike õiguste eest;
20. kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva, et toetada Euroopa ja Iraani vahelist kodanikuühiskonna-, akadeemilist, sotsiaal-majanduslikku ja kultuurivahetust avatud dialoogi huvides, eelkõige uue demokraatia ja inimõiguste rahastamisvahendi kaudu;
21. kutsub liikmesriike üles hoiduma Iraani varjupaigataotlejate väljasaatmisest, sealhulgas seksuaalse sättumuse alusel tagakiusatute väljasaatmisest, ning kutsub Kreekat üles Mohammad Hassan Talebi, Mohammad Hossein Jaafari and Vahid Shokoohi Niat Iraani mitte tagasi saatma;
22. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste komisjonile, Iraani ülemkohtu esimehele ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.
- [1] Amnesty Internationali poolt esitatud hukkamiste arv 18. oktoobri 2007. aasta seisuga.