Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : RC-B6-0525/2007

Esitatud tekstid :

RC-B6-0525/2007

Arutelud :

PV 13/12/2007 - 11.3
CRE 13/12/2007 - 11.3

Hääletused :

PV 13/12/2007 - 12.3
CRE 13/12/2007 - 12.3

Vastuvõetud tekstid :


RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK
PDF 96kWORD 57k
12.12.2007
PE398.224v01-00}
PE398.220v01-00}
PE398.207v01-00}
PE398.210v01-00} RC1
 
B6‑0525/2007}
B6‑0528/2007}
B6‑0538/2007}
B6‑0542/2007} RC1
Vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5 esitanud
   Georg Jarzembowski, Laima Liucija Andrikienė ja Bernd Posselt fraktsiooni PPE-DE nimel,
   Pasqualina Napoletano ja Elena Valenciano Martínez-Orozco fraktsiooni PSE nimel,
   Sophia in 't Veld ja Marios Matsakis fraktsiooni ALDE nimel,
   Jean Lambert, Raül Romeva i Rueda ja Hiltrud Breyer fraktsiooni Verts/ALE nimel,
   Eva-Britt Svensson fraktsiooni GUE/NGL nimel,
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
   PSE (B6‑0525/2007)
   ALDE (B6‑0528/2007)
   Verts/ALE (B6‑0538/2007)
   GUE/NGL (B6‑0542/2007)
Sundprostitutsiooni ohvrid („lohutusnaised”)

Euroopa Parlamendi resolutsioon sundprostitutsiooni ohvrite („lohutusnaiste”) kohta 

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse, et 2007. aastal möödus 200 aastat orjakaubanduse kaotamisest;

–  võttes arvesse konventsiooni naiste ja lastega kauplemise vastu võitlemiseks (1921), millele Jaapan on alla kirjutanud;

–  võttes arvesse sunniviisilise töö konventsiooni nr 29 (1930), mille Jaapan on ratifitseerinud;

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta (2000);

–  võttes arvesse ÜRO eriraportööri relvastatud konfliktide ajal süstemaatilise vägistamise, seksuaalse orjuse ja orjastamisesarnase tegevuse küsimuses Gay McDougalli aruannet (22. juuni 1998);

–  võttes arvesse ÜRO piinamisvastase komitee 38. istungjärgu (9.–10. mai 2007) järeldusi ja soovitusi;

–  võttes arvesse aruannet, mis käsitleb uuringut Madalmaade valitsuse dokumentide kohta, mis puudutavad hollandi naiste sundprostitutsiooni Hollandi Ida-Indias Jaapani okupatsiooni ajal (Haag, 2004);

–  võttes arvesse USA Kongressi 30. juulil 2007. aastal vastu võetud resolutsiooni ja Kanada parlamendi 29. novembril 2007. aastal vastu võetud resolutsiooni;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.  arvestades, et Aasia ja Vaikse ookeani saarte koloniaalse ja sõjaaegse okupatsiooni ajal alates 1930. aastatest kuni Teise maailmasõja lõpuni tellis Jaapani valitsus ametlikult noori naisi, keda maailmas tunti ianfu või „lohutusnaiste” nime all, ainsa eesmärgiga kasutada neid seksuaalsel orjatööl keiserlike relvajõudude teenistuses;

B.  arvestades, et ajaloolaste järelduste kohaselt orjastati üle 100 000 naise;

C.  arvestades, et „lohutusnaiste” süsteem hõlmas grupiviisilist vägistamist, sunniviisilist aborti, alandamist ja seksuaalset vägivalda, mis lõppes selles ühes 20. sajandi kõige laiaulatuslikumas inimkaubanduse juhtumis sandistamise, surma või koguni enesetapuga;

D.  arvestades, et Jaapani kohtutesse jõudnud kümned „lohutusnaiste” kohtuasjad on kõik lõppenud hagejate hüvitisnõuete tagasilükkamisega, hoolimata kohtuotsustest, milles tunnistatakse keiserlike relvajõudude otsest ja kaudset osalemist ning riigi vastutust;

E.  arvestades, et enamik „lohutusnaiste” süsteemi ohvreid on surnud ja veel elavad ohvrid on 80-aastased või vanemad;

F.  arvestades, et arvukad Jaapani valitsuse tähtsad liikmed ja kõrged ametnikud on teinud viimaste aastate jooksul vabandavaid avaldusi „lohutusnaiste” süsteemi kohta ning mõned Jaapani ametnikud on hiljuti väljendanud kahetsusväärset soovi neid avaldusi nõrgendada või tühistada;

G.  arvestades, et Jaapani valitsus ei ole kunagi avalikustanud seksuaalse orjuse süsteemi täielikku ulatust ning mõnedes Jaapani koolides kasutatavates uutes kohustuslikes lugemismaterjalides püütakse „lohutusnaiste” tragöödiat ja teisi Jaapani poolt Teise maailmasõja jooksul toime pandud kuritegusid minimeerida;

H.  arvestades, et Aasia naiste sihtasutuse volitused lõppesid 31. märtsil 2007. aastal, tegemist oli valitsuse algatatud erasihtasutusega, mille eesmärk oli viia ellu programme ja projekte, et heastada „lohutusnaiste” kuritarvitamine ja kannatused,

1.  väljendab heameelt Euroopa Liidu ja Jaapani suurepäraste suhete üle, mis põhinevad mitmeparteilise demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste austamise ühistel väärtustel;

2.  väljendab solidaarsust naistega, kes olid „lohutusnaiste” süsteemi ohvrid Teise maailmasõja ajal;

3.  tervitab juhtiva valitsussekretäri Yohei Kono 1993. aastal tehtud avaldust ja peaministri Tomiichi Murayama 1994. aastal tehtud avaldust „lohutusnaiste” kohta ning Jaapani parlamendi 1995. ja 2005. aasta resolutsioone, milles palutakse vabandust sõjaohvrite, sealhulgas „lohutusnaiste” süsteemi ohvrite ees;

4.  tervitab Jaapani valitsuse algatust luua 1995. aastal nüüdseks likvideeritud Aasia naiste sihtasutus, suures osas valitsuse rahastatud erasihtasutus, mis jagas teatavat nn heastamisraha mitmesajale „lohutusnaisele”, kuid on seisukohal, et see humanitaaralgatus ei suuda rahuldada ohvreid, kes nõuavad õiguslikku tunnustamist ja heastamist rahvusvahelise avaliku õiguse kohaselt, nagu nentis ÜRO eriraportöör naistevastase vägivalla küsimuses Gay McDougall oma 1998. aasta aruandes;

5.  kutsub Jaapani valitsust üles tunnistama ametlikult selgelt ja ühemõtteliselt, et Jaapani keiserlikud relvajõud sundisid Aasia ja Vaikse ookeani saarte koloniaalse ja sõjaaegse okupatsiooni ajal alates 1930. aastatest kuni Teise maailmasõja lõpuni noori naisi (keda maailm tunneb „lohutusnaiste” nime all) seksuaalsesse orjusesse, kutsub teda üles selle eest vabandust paluma ning võtma ajaloolist ja õiguslikku vastutust;

6.  kutsub Jaapani valitsust üles rakendama tõhusaid haldusmehhanisme kahjutasu maksmiseks kõikidele „lohutusnaiste” süsteemi veel elavatele ohvritele ja surnud ohvrite peredele;

7.  kutsub Jaapani rahvusassambleed (parlamenti) üles võtma õiguslikke meetmeid, et kõrvaldada olemasolevad takistused kahjutasu saamisel Jaapani kohtutes; eelkõige tuleks üksikisikute õigust nõuda valitsuselt kahjutasu selgesõnaliselt tunnustada siseriiklikus õiguses ja pidada prioriteetseks seksuaalse orjuse kui rahvusvahelise õiguse kohase kuriteo veel elavatele ohvritele kahjutasu maksmise juhtumeid, võttes arvesse nende ohvrite vanust;

8.  kutsub Jaapani valitsust üles lükkama avalikult ümber kõik väited, et „lohutusnaiste” orjastamist ei ole kunagi toimunud;

9.  ergutab Jaapani rahvast ja valitsust võtma edasisi meetmeid, et tunnistada oma rahva täielikku ajalugu ning edendada Jaapanis teadlikkust Jaapani tegevusest 1930. ja 1940. aastatel, sealhulgas seoses „lohutusnaistega”; kutsub Jaapani valitsust üles harima praeguseid ja tulevasi põlvkondi kõnealuste sündmuste osas;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Jaapani valitsusele ja parlamendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, ASEANi riikide valitsustele, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi, Korea Vabariigi, Hiina Rahvavabariigi, Taiwani ja Timor-Leste valitsustele ning nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika