RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK

11.3.2009

Vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5 esitanud

• –Bernd Posselt, Eija-Riitta Korhola, Tunne Kelam ja Charles Tannock fraktsiooni PPE-DE nimel,
• –Pasqualina Napoletano fraktsiooni PSE nimel,
• –Jules Maaten, Marielle De Sarnez ja Marios Matsakis fraktsiooni ALDE nimel,
• –Eoin Ryan, Inese Vaidere, Ewa Tomaszewska, Konrad Szymański, Gintaras Didžiokas ja Adam Bielan fraktsiooni UEN nimel,
• –Frithjof Schmidt ja Raül Romeva i Rueda fraktsiooni Verts/ALE nimel,
• –Kartika Tamara Liotard ja Willy Meyer Pleite fraktsiooni GUE/NGL nimel,

asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:

• –PPE-DE (B6‑0121/2009)
• –PSE (B6‑0122/2009)
• –GUE/NGL (B6‑0123/2009)
• –ALDE (B6‑0124/2009)
• –UEN (B6‑0125/2009)
• –Verts/ALE (B6‑0126/2009)

Filipiinid

Euroopa Parlamendi resolutsioon Filipiinide kohta

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse avaldust, mille eesistujariik tegi ELi nimel 15. septembril 2008. aastal olukorra kohta Mindanaos;

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide suursaadiku ning Austraalia suursaatkonna saadiku asetäitja 29. jaanuari 2009. aasta esitatud üleskutset;

–   võttes arvesse 1996. aasta Moro Rahvusliku Vabastamise Rinde (MNLF) ja Filipiini Vabariigi valitsuse vahelise rahulepingu rakendamise kolmepoolse läbivaatamise kolmandat istungit 11.–13. märtsil 2009;

–  võttes arvesse Filipiini Vabariigi valitsuse ja Filipiini Rahvusliku Demokraatliku Rinde (NDFP) 1992. aasta Haagi ühisdeklaratsiooni ning 2004. aasta esimest ja teist Oslo ühisavaldust;

–  võttes arvesse komisjoni 2007–2013 Filipiinide riigistrateegia dokumenti, rahuprotsessi toetuskava stabiliseerimisvahendi raames ning läbirääkimisi partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimiseks ELi ja Filipiinide vahel;

–  võttes arvesse oma eelmiseid resolutsioone Filipiinide kohta, eelkõige 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni, ning kinnitades oma toetust rahuläbirääkimistele Filipiinide valitsuse ja NDFP vahel, nagu seda väljendati 18. juuli 1997. aasta ja 14. jaanuari 1999. aasta resolutsioonides;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.  arvestades, et mitmed relvastatud rühmitused ja eelkõige Moro Islami Vabastusrinne (MILF) on võidelnud valitsusvägedega riigi lõunaosas alates 1969. aastast Aasia ühe kõige pikemajalise mässutegevuse käigus;

B.  arvestades, et konflikt Filipiini Vabariigi valitsuse ja Filipiinide Rahvusliku Demokraatliku Rinde (NDFP) kommunistlike mässuliste vahel on nõudnud üle 120 000 inimelu ning kohatine vägivald on jätkunud hoolimata 2003. aasta relvarahust ja rahukõnelustest;

C.  arvestades, et sõjategevus valitsusvägede ja MILFi vahel Mindanaos algas taas 2008. aasta augustis pärast seda, kui ülemkohus kuulutas põhiseaduse vastaseks MILFi ja Filipiinide Vabariigi valitsuse vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi esivanemate valduste kohta, millega oleks Bangsamoro rahvale antud märkimisväärne autonoomia;

D.  arvestades, et uuesti alanud võitluse käigus on tapetud üle saja ning ümberasustatud umbes 300 000 inimest, kellest paljud on endiselt evakuatsioonikeskustes;

E.  arvestades, et rahuvahendaja Malaisia viis oma relvarahuvaatlejad Mindanaost 2008. aasta aprillis välja rahuprotsessi takerdumise tõttu, kuid on valmis oma rolli uuesti kaaluma, kui Filipiinide valitsus täpsustab oma läbirääkimiste seisukohti;

F.   arvestades, et rahuläbirääkimised Filipiinide valitsuse ja NDFP vahel on alates 2004. aastast peatunud ning arvestades, et Norra valitsus on teinud suuri pingutusi, et julgustada mõlemaid pooli ametlikke läbirääkimisi jätkama;

G.  arvestades, et Filipiinidel on pärast 2001. aastat tapetud ja röövitud sadu aktiviste, ametiühingutegelasi, ajakirjanikke ja usujuhte ning valitsus salgab julgeolekujõudude ja sõjaväe osalust nendes poliitilistes tapmistes hoolimata piisavatest tõenditest, mis tõestavad vastupidist;

H.  arvestades, et 2008. aastal oli mitmeid juhtumeid, mil kohalikud kohtud tegid otsuse, et aktivistide arreteerimine ja kinnipidamine on ebaseaduslik ning andsid korralduse nende vabastamiseks, kuid samad inimesed arreteeriti hiljem uuesti ning neile esitati süüdistus mässus või mõrvas;

I.  arvestades, et Filipiinide kohtunikud ja prokurörid ei ole sõltumatud, samas on advokaadid ning kohtunikud samuti ahistamise ja tapmiste ohvrid, ning arvestades, et tunnistajate haavatavus muudab kriminaalkuritegude uurimise ja nende sooritajatele süüdistuste esitamise võimatuks;

J.  arvestades, et enamike kohtuväliste tapmiste juhtumite osas ei ole alustatud ametlikku eeluurimist ning kurjategijad on jäänud karistuseta, kuigi valitsus on väitnud korduvalt, et on võetud meetmeid tapmiste takistamiseks ja kuritegude sooritajate kohtu ette toomiseks;

K.  arvestades, et 2008. aasta aprillis uuris ÜRO inimõiguste nõukogu olukorda Filipiinidel ning tõi esile kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste eest vastutavate isikute karistamata jäämise, kuid Filipiinide valitsus lükkas tagasi soovitused järelmeetmete aruande koostamiseks;

L.  arvestades, et inimröövide ja kohtuväliste tapmiste lõpetamiseks on vajalik keskenduda vägivalla peamistele majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele põhjustele Filipiinidel;

1.  väljendab oma sügavat muret sadade tuhandete riigi sees ümberasustatud inimeste üle Mindanaos, kutsub valitsust ja MILFi üles tegema kõike, mis on nende võimuses, et luua selline olukord, mis võimaldab inimestel koju naasta ning nõuab jõulisemat riiklikku ja rahvusvahelist tegevust, et ümberpaigutatud inimesi kaitsta ja tegeleda nende rehabiliteerimisega;

2.  on kindlalt veendunud, et konflikti on võimalik lahendada ainult dialoogi teel ning kõne all oleva pikaajalise mässutegevuse lõppemine on oluline Filipiinide igakülgse arengu seisukohalt;

3.  kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles taastama viivitamatult rahuläbirääkimised MILFiga ning täpsustama vastastikuse mõistmise memorandumi staatust ja tulevikku pärast ülemkohtu otsust; väljendab heameelt valitsuse teadaande üle loobuda tingimuste esitamisest läbirääkimiste jätkamisele;

4.  väljendab heameelt kõneluste üle, mida Filipiinide valitsus ja NDFP pidasid 2008. aasta novembris Utrechtis Norra vahendusel ning loodab, et ka kõnealusel juhtumil taasalustatakse kiirelt ametlikke läbirääkimisi; kutsub parteisid üles järgima oma kahepoolseid kokkuleppeid, kohtuma vastavalt kõikehõlmavale kokkuleppele inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise kohta (CARHRIHL) ning lubama ühisjuurdluse korraldamist inimõiguste rikkumise osas;

5.   palub komisjonil ja nõukogul sätestada ja võimaldada nendele parteidele toetuse ja abi andmist, mis rakendavad CARHRIHLi, eelkõige arengu-, abi- ja rehabilitatsiooniprogrammide kaudu;

6.  kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles toetama Filipiinide valitsuse jõupingutusi jätkata rahuläbirääkimisi, sealhulgas neid vahendama, kui seda soovitakse, samuti toetama rahvusvahelist järelevalveüksust, mis vastutab sõjaväe ja MILFI vahel sõlmitud relvarahu järelevalve eest;

7.  teeb ettepaneku, et rahvusvahelise järelevalveüksuse rolli võiks tõhustada, andes neile tugevama volituse juurdluste korraldamiseks ning leppides kokku nende tulemuste avalikustamises;

8.  kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles suurendama Mindanaole antavat arenguabi, et paranda kohaliku elanikkonna viletsaid elamistingimusi ning väljendab heameelt üle 13 miljoni euro ulatuses antud finantsabi eest, mille EL on Mindanaosse saatnud toidu- ja muu abi näol alates kokkupõrgete taaspuhkemisest 2008. aasta augustis;

9.   väljendab tõsist muret viimastel aastatel Filipiinidel aset leidnud sadade poliitiliste aktivistide ja ajakirjanike kohtuväliste tapmiste pärast ja rolli üle, mida julgeolekujõud on nende mõrvade korraldamisel ja teostamisel mänginud;

10.  kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles korraldama juurdlusi kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste osas; kutsub samal ajal Filipiini Vabariigi valitsust looma sõltumatut järelevalvemehhanismi, et teostada järelevalvet kurjategijate uurimisel ja nende vastutusele võtmisel;

11.  kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles võtma meetmeid poliitiliste ja inimõiguste aktivistide, kodanikuühiskonna liikmete, ajakirjanike ja kohtuprotsesside tunnistajate süstemaatilise hirmutamise ja ahistamise lõpetamiseks ning tagama tõeliselt tulemusliku tunnistajate kaitse;

12.  kordab Filipiini ametivõimudele esitatud palvet lubada ÜRO inimõiguste kaitsega tegelevad eriorganid piiranguteta riiki; nõuab samuti tungivalt, et ametivõimud kehtestaksid ja rakendaksid kiirelt seadused, et inkorporeerida ratifitseeritud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid (nt piinamise ja sunniviisiliste kadumiste vastu) siseriiklikusse õigusesse;

13.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et ELi finantsabiga, mida antakse Filipiinide majandusarengu toetuseks, kaasneks ka järelevalve võimalike majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumise avastamiseks, pöörates eritähelepanu kõigi ühiskonnarühmade vahelise dialoogi ja kaasamise toetamisele;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Filipiini Vabariigi presidendile ja valitsusele, MILFile, NDFP-le, ÜRO inimõiguste ülemkomissarile ja ASEANi liikmesriikide valitsustele.