Resolutsiooni ühisettepanek - RC-B7-0090/2009Resolutsiooni ühisettepanek
RC-B7-0090/2009

RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Teabevabadus Itaalias ja Euroopa Liidus

19.10.2009

Esitatud vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 4,
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
Verts/ALE (B7‑0090/2009)
GUE/NGL (B7‑0092/2009)
S&D (B7‑0093/2009)
ALDE (B7‑0094/2009)

Monika Flašíková Beňová, Claude Moraes, David-Maria Sassoli fraktsiooni S&D nimel
Niccolò Rinaldi, Sonia Alfano, Luigi de Magistris, Sophia in 't Veld, Jeanine Hennis-Plasschaert, Sarah Ludford, Sylvie Goulard, Renate Weber, Ivo Vajgl, Louis Michel, Olle Schmidt, Johannes Cornelis van Baalen, Giommaria Uggias, Gianni Vattimo, Vincenzo Iovine, Pino Arlacchi fraktsioon ALDE nimel
Daniel Cohn-Bendit, Judith Sargentini, Raül Romeva i Rueda, Rebecca Harms fraktsiooni Verts/ALE nimel
Lothar Bisky, Rui Tavares, Patrick Le Hyaric, Willy Meyer, Cornelis de Jong, Eva-Britt Svensson, Nikolaos Chountis fraktsiooni GUE/NGL nimel


Menetlus : 2009/2688(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :  
RC-B7-0090/2009
Esitatud tekstid :
RC-B7-0090/2009
Arutelud :
Vastuvõetud tekstid :

Euroopa Parlamendi resolutsioon teabevabaduse kohta Itaalias ja Euroopa Liidus

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid, mis käsitlevad põhiõiguste austamist, edendamist ja kaitset ning EÜ asutamislepingu artikleid 6, 22, 43, 49, 83, 87, 95 ja 151;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10 sõna- ja teabevabaduse ning massiteabevahendite mitmekesisuse kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/65/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta;

–   võttes arvesse komisjoni töödokumenti meediapluralismi kohta ELi liikmesriikides (SEK(2007)0032);

–   võttes arvesse komisjoni määratletud kolmeastmelist lähenemisviisi meediapluralismile ja sõltumatut uuringut, mille viisid komisjoni tellimusel läbi Leuveni Katoliiklik Ülikool (ICRI), Kesk-Euroopa Ülikool (CMCS) ja Jönköpingi Rahvusvaheline Ärikool (MMTC) koos konsultatsioonifirmaga Ernst & Young (Belgia) ning mis valmis lõplikult 2009. aastal;

–   võttes arvesse oma 25. septembri 2008. aasta resolutsiooni meediakanalite koondumise ja meedia pluralismi kohta Euroopa Liidus[1];

–   võttes arvesse oma 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni sõna- ja teabevabaduse rikkumise ohu kohta Euroopa Liidus ning eriti Itaalias[2];

–   võttes arvesse komisjoni avaldusi ja Euroopa Parlamendis 8. oktoobril 2009 toimunud arutelu;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 4,

A. arvestades, et Euroopa Liit tagab sõnavabaduse ja teabevabaduse ning edendab neid, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10; selle oluliseks eeltingimuseks on meediavabadus ja –pluralism; arvestades, et nende õiguste hulka kuulub vabadus väljendada arvamust ning vabadus saada ja levitada teavet avaliku võimu sekkumise või surveta;

B.  arvestades, et hoolimata sellest, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud teabepluralismi ja meediakanalite koondumist käsitlevat direktiivi, ei võtnud komisjon neid küsimusi piirideta televisiooni direktiivi läbivaatamise kavva, vaid kohustus määratlema kõnealuses asjas kolmeastmelise tegevuskava, mis koosneb töödokumendi koostamisest (avaldati 2007. aastal), pluralismi taseme näitajate kindlaksmääramisest (sisaldusid sõltumatus uuringus, mis avaldati 2009. aasta juulis) ja näitajaid käsitleva teatise ettepanekust (kavandatud alles 2010. aastaks);

C.  arvestades, et Euroopa Parlament on mitmes resolutsioonis palunud komisjonil edendada meetmeid massiteabevahendite mitmekesisuse tagamiseks ja meediakanalite koondumise probleemiga tegelemiseks ning palunud avaldada kiire teatis massiteabevahendite mitmekesisuse kaitse ja meediakanalite koondumise kohta liikmesriikides ning täiendada kiiresti õiguslikku raamistikku samateemalise direktiivi ettepanekuga, mis põhineks asutamislepingutes selgelt sätestatud õiguslikul alusel;

D. arvestades, et mitmes liikmesriigis on märke rünnakutest meediapluralismi vastu; arvestades, et organisatsioon Freedom House paigutas oma ajakirjandusvabaduse aastaaruandes Itaalia 73. kohale ning mainis ka Rumeenias ja Bulgaarias valitsevat kriitilist olukorda; arvestades, et ka OSCE kõrge esindaja meediavabaduse küsimuses on 20. septembril Itaalia ametivõimudele saadetud kirjas väljendanud muret Itaalias valitseva olukorra pärast ning sama on teinud ka Itaalia üleriigiline ajakirjandusliit;

E.  arvestades, et viimastel kuudel on probleemid suurenenud jätkuva huvide konflikti tõttu, mis on seotud peaministri omanduses olevate meediakanalitega ning peamiste era- ja riiklike meediakanalite üle teostatava poliitilise kontrolliga, kaasa arvatud kontroll reklaamiressursside jaotuse üle; arvestades, et valitsus on jõuliselt sekkunud avalik-õigusliku teleringhäälingusse, eriti seoses programmide kindlaksmääramise ning režissööride, toimetajate ja ajakirjanike ametisse nimetamisega, nagu on märkinud Itaalia juhtiv meediajälgimisinstituut – Pavia järelevalvekeskus; arvestades, et Itaalia peaminister on taotlenud kohtumenetluste algatamist Itaalia ja Euroopa ajalehtede vastu ning et ta hiljuti nõudis, et komisjoni pressiesindajad hoiduksid teavet andmast,

1.  on veendunud, et vabadus saada ja levitada teavet avaliku võimu sekkumiseta on üks aluspõhimõtteid, millel rajaneb Euroopa Liit, ja see on ka demokraatia oluline element; sama kehtib meediapluralismi kohta ning need mõlemad on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11; kordab, et Euroopa Liidul on poliitiline ja õiguslik kohustus oma kodanike ees tagada – oma pädevusvaldkondades – nende õiguste austamine;

2.  peab vajalikuks pöörata tähelepanu kõrvalekalletele, mis avalduvad huvide konfliktides poliitilise, majandusliku ja meediavõimu vahel, samuti otsese või kaudse kontrolli koondumises avalik-õigusliku ja eraõigusliku meedia üle, ning rõhutab vajadust tagada, et kõikides liikmesriikides oleksid avalik-õiguslikud ringhäälinguorganisatsioonid sõltumatud ja valitsusasutused ei sekkuks nende tegevusse;

3.  on eriti mures Itaalias valitseva olukorra pärast ja on seisukohal, et see võib mõjutada kogu Euroopat, ning et Euroopa Liit nõrgendaks tegevusetuks jäädes oma usaldusväärsust põhiõiguste kriteeriumide rakendamisel välissuhetes ja ühinemisprotsessis;

4.  taunib Itaalia ametivõimude poolt Itaalia ja Euroopa ajalehtede vastu kasutatud survet ja hirmutamist, kinnitab omalt poolt OSCE esindaja Itaalia võimudele esitatud nõudmisi, et sellised surveavaldused lõpetataks, ning peab lubamatuks, et avalik võim piirab teabevabadust, püüdes saavutada kontrolli avalik-õigusliku teleringhäälingu üle;

5.  kinnitab sellega seoses veel kord, et ELi õiguslik raamistik meediapluralismi ja meediakanalite koondumise alal on ikka veel ebapiisav ning seetõttu on hädavajalik, et Euroopa Liit kasutaks oma pädevust siseturu, audiovisuaalpoliitika, konkurentsi, telekommunikatsiooni, riigi subsiidiumide, avaliku teenindamise kohustuste ja kodanike põhiõiguste valdkonnas, et määrata kindlaks olulised miinimumtingimused, mida kõik liikmesriigid on kohustatud järgima teabevabaduse ja meediapluralismi piisava taseme tagamiseks ja edendamiseks; ühenduses sellega palub komisjonil uurida meediatrustide ja meediakanalite koondumise ohtu Euroopa Liidus;

6.  nõuab, et komisjon koostaks kiiresti ettepaneku võtta vastu direktiiv meediakanalite koondumise ja pluralismi kaitse kohta ning kaasaks sellesse töösse täiel määral tulevase põhiõiguste eest vastutava voliniku, olles eelnevalt teatises määratlenud asjaomased näitajad, mille alusel kindlaks määrata teabe mitmekesisuse ja avalik-õigusliku meedia sõltumatuse tasemed – nagu Euroopa Parlament on juba korduvalt nõudnud ja nagu on kuulutanud ka komisjon ise;

7.  teeb Euroopa Parlamendi pädevatele komisjonidele ja põhiõiguste ametile ülesandeks jälgida asja edasist arengut ning anda täiskogule aru teabevabadusest, meediakanalite koondumisest ja meediapluralismist;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, põhiõiguste ametile ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile.