RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Iraan
21.10.2009
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
S&D (B7‑0104/2009)
ALDE (B7‑0107/2009)
PPE (B7‑0111/2009)
GUE/NGL (B7‑0115/2009)
EFD (B7‑0117/2009)
ECR (B7‑0124/2009)
Verts/ALE (B7‑0126/2009)
Michael Gahler, Cristian Dan Preda, Bernd Posselt, Lena Barbara Kolarska-Bobińska, Eija-Riitta Korhola, Mario Mauro, Laima Liucija Andrikienė, Filip Kaczmarek, Thomas Mann, Licia Ronzulli, Dominique Baudis, Tunne Kelam, Eduard Kukan, Bogusław Sonik, Tadeusz Zwiefka, Martin Kastler fraktsiooni PPE nimel
Véronique De Keyser, Richard Howitt, Ana Gomes, Gianni Pittella fraktsiooni S&D nimel
Marietje Schaake, Metin Kazak, Ivo Vajgl, Renate Weber, Marielle De Sarnez, Charles Goerens fraktsioon ALDE nimel
Barbara Lochbihler, Isabelle Durant, Emilie Turunen, Raül Romeva i Rueda fraktsiooni Verts/ALE nimel
Struan Stevenson fraktsiooni ECR nimel
Miguel Portas, Helmut Scholz fraktsiooni GUE/NGL nimel
Fiorello Provera fraktsiooni EFD nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon Iraani kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige neid, mis puudutavad inimõigusi;
– võttes arvesse ELi eesistuja, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kõrge esindaja, ELi välisministrite, G8 riigi- ja valitsusjuhtide, Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi presidendi avaldusi meeleavalduste mahasurumise kohta Iraanis 2009. aasta juuni valimistele järgnenud rahutuste käigus;
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri 23. septembri 2009. aasta raportit inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 9. oktoobri 2009. aasta avaldust, milles väljendati Euroopa Parlamendi jätkuvat toetust surmanuhtluse kaotamisele kogu maailmas ning mõisteti eriti hukka alaealiste kurjategijate surmamõistmine ja peatsed hukkamised Iraanis;
– võttes arvesse eesistujariigi 14. oktoobri 2009. aasta avaldust Behnoud Shojaee hukkamise kohta;
– võttes arvesse Euroopa Liidu eesistujariigi 20. septembri 2009. aasta avaldust, milles mõisteti hukka Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi korduv holokausti eitamine ja keeldumine tunnistamast Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele;
– võttes arvesse 19. oktoobril 2009. aastal Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi poolt tehtud avaldust, milles mõisteti hukka Iraanis Sistan-Baluchestani provintsis nädalalõpul toimunud enesetapurünnak, milles hukkus vähemalt 42 inimest;
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 62/191 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta;
– võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti ning konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja lapse õiguste konventsiooni, millega Iraan on ühinenud;
– võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,
A. arvestades, et inimõiguste üldine olukord Iraanis on jätkuvalt halvenenud, eriti pärast 2009. aasta juunis toimunud presidendivalimisi;
B. arvestades, et Iraan on Hiina järel suurima hukkamiste arvuga riik; see arv on alates president Ahmadinejadi võimuletulekust 2005. aastal neljakordistunud; arvestades, et Iraani kurvaks eripäraks on tõsiasi, et see on ainus riik maailmas, kus ikka veel hukatakse alaealisi õigusrikkujaid; arvestades, et inimõiguste valdkonna juristide andmetel Iraanis on surmanuhtluse täideviimist ootamas vähemalt 140 lapseealist õigusrikkujat;
C. arvestades, et Behnoud Shojaee poodi 11. oktoobril 2009. aastal vaatamata sellele, et nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelisel tasandil paluti tungivalt ta ellu jätta; Shojaee oli kolmas Iraani Islamivabariigis 2009. aastal hukatud alaealine õiguserikkuja pärast Delara Darabit ja Molla Gol Hassani; ning arvestades, et alaealisi õiguserikkujaid Safar Angooti ja Abbas Hosseini ootab tõenäoliselt peatselt hukkamine;
D. arvestades, et endiselt on laialt levinud vangide piinamine ja väärkohtlemine, magamata hoidmine, üksikvangistus, ebaseaduslik kinnipidamine, julmade, ebainimlike ja alandavate karistusviiside kasutamine ning riigiametnike karistamatus;
E. arvestades, et poliitiliste vastaste, inimõiguste aktivistide, ajakirjanike, blogijate, õpetajate, intellektuaalide, teadlaste, homoseksuaalide, naiste, ametiühingutegelaste ning religioossesse, etnilisse, keelelisse vähemusse kuuluvate isikute represseerimine vägivaldsel viisil on suurenenud;
F. arvestades, et Bahai usu järgijate seitset juhti hoitakse jätkuvalt vangis ja seda ainult usutunnistuse alusel;
G. arvestades, et president Mahmoud Ahmadinejad sai 4. augustil 2009 ametliku mandaadi teiseks ametiajaks, olles kuulutatud 12. juunil toimunud valimiste võitjaks, samas kui tema konkurendid Mir-Hossein Mousavi ja Mehdi Karrubi ning ka arvukad vaatlejad süüdistasid ametivõime valimistulemuste suuremastaabilises võltsimises;
H. arvestades, et järgnenud nädalatel ja kuudel tuli tänavatele kümneid tuhandeid protestijaid; arvestades, et umbes 150 inimest sai surma ja üle tuhande meeleavaldaja arreteeriti;
I. arvestades, et siiani kestavad massilised kohtuprotsessid väidetavalt 140 opositsiooni toetaja üle, kelle hulgas on silmapaistvaid reformijaid ja aktiviste; neile on esitatud süüdistusi alates rahutuste korraldamisest kuni spioneerimiseni ja püüeteni kukutada Iraani valitsust;
J. arvestades, et seoses nimetatud protestidega on surma mõistetud neli inimest, kes on vangis alates aprillist ehk ammu enne valimisjärgsete meeleavalduste puhkemist;
K. arvestades, et vastavalt inimõiguste organisatsioonide teadetele on kümned reporterid, fotograafid ja blogijad Iraanist lahkunud või püüavad riigist põgeneda, tuhanded on kaotanud töö, paljud ajalehed on viimastel nädalatel ametivõimude otsusega suletud ja Iraani võimud hoiavad väidetavalt siiani kinni 19 ajakirjanikku ning viit blogijat,
1. kahtleb sügavalt, kui õiged on valimistulemused, mis tõid vaatamata tõsistele viidetele suuremastaabilise valimispettuse kohta president Ahmadinejadile teise ametiaja, ning on seisukohal, et Iraani presidendi usaldusväärsus on tõsiselt kahjustatud;
2. avaldab austust kõigi Iraani meeste ja naiste vaprusele, kes kaitsevad oma põhiõigusi ja demokraatia põhimõtteid ning väljendavad soovi elada repressioonide- ja hirmuvabas ühiskonnas; avaldab erilist austust Iraani naistele, kellel oli juunis valimisjärgsetel meeleavaldustel otsustav roll, eriti Neda Agha Soltanile, kes on saanud vägivaldsete repressioonide sümboliks; samuti inimõiguste kaitsjale Shadi Sadrile, kes arreteeriti 15. juulil 2009 selle eest, et ta rääkis avalikult vanglates kinnipeetavate kallal toime pandud inimõiguste rikkumistest pärast Iraani vaidlustatud presidendivalimisi;
3. mõistab hukka laiaulatusliku ja ülemäärase jõu kasutamise, meelevaldsed arreteerimised ja väidetavad piinamised Iraani vaidlustatud presidendivalimiste järel puhkenud meeleavalduste mahasurumise käigus; kutsub Iraani valitsust üles austama põhilisi kodaniku- ja poliitilisi õigusi, eeskätt sõnavabadust, ning nõuab, et kõik rahumeelsed meeleavaldajad ja kõik need, kes hiljutiste rahutuste laiemas kontekstis arreteeriti – tudengid, teadlased, kampaaniate korraldajad, ajakirjanikud, inimõiguste aktivistid – vabastataks tingimusteta;
4. kutsub Iraani ametivõime üles võimaldama Rahvusvahelise Punase Risti komiteele juurdepääs eranditult kõikidele vangidele ja lubama rahvusvahelistel inimõiguste organisatsioonidel jälgida olukorda riigis;
5. nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud kõrvaldaksid seadustest ja praktikast kõik piinamise ning muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vormid ning tagaksid seadusjärgse menetlemise ja teeksid lõpu karistamatusele inimõiguste rikkumiste puhul;
6. mõistab hukka Sistan-Baluchestani provintsis 17. oktoobril 2009 toimunud enesetapu pommirünnaku, milles hukkus või sai vigastada kümneid inimesi; on mures, et see enesetapurünnak võis olla seotud selles provintsis elavate etniliste ja usuliste vähemuste represseerimisega; ei tunnista terrorismi poliitiliste vaidluste lahendamise vahendina;
7. kutsub taas Iraani ametivõime üles täitma valitsuse kohustust austada usuvähemusi ja vabastada viivitamatult Bahá’í juhid Fariba Kamalabadi, Jamaloddin Khanjani, Afif Naeimi, Saeid Rasaie, Mahvash Sabet, Behrouz Tavakkoli ja Vahid Tizfahm,
8. kutsub jätkuvalt Iraani ametivõime üles kaotama täielikult surmanuhtlus ja kehtestama vahepeal hukkamistele moratoorium vastavalt ÜRO Peaassamblee resolutsioonides 62/149 ja 63/168 esitatud tungiva üleskutsega;
9. mõistab karmilt hukka surmaotsused ja hukkamised Iraanis, eriti need, mis on mõistetud alaealistele õiguserikkujatele või nende suhtes täide viidud, ning protesteerib ägedalt Behnoud Shojaee hukkamise vastu Iraanis 11. oktoobril; kutsub Iraani ametivõime tungivalt üles austama rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslikke kaitsemeetmeid alaealiste suhtes, näiteks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni, ning eeskätt mitte hukkama Safar Angooti ja Abbas Hosseini;
10. soovitab, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik saadaks erisaadiku jälgima poliitiliste kinnipeetavate olukorda ja tagama, et Iraani ametivõimud järgiksid rahvusvahelisi menetlusnorme ning oma juriidilisi kohustusi inimõiguste vallas;
11. mõistab hukka teabevabaduse süstemaatilise piiramise sellega, et blokeeritakse veebilehti, keelatakse neil kajastada loata meeleavaldusi ja kehtestatakse uusi piiranguid, mille kohaselt ajakirjanikud peavad mis tahes sündmuse kajastamiseks loa taotlema;
12. kutsub Iraani ametivõime üles lõpetama süüdistuste esitamine rahvusvahelise meedia jaoks töötavatele ajakirjanikele ja nõuab, et vabastataks viivitamata noor Kanada-Iraani ajakirjanik ja tuntud blogija Fariba Pajooh, kes arreteeriti oma kodus Teheranis 24. augustil 2009;
13. mõistab hukka, et inimõiguste aktivistil Abdolfattah Soltanil keelati 2. oktoobril 2009 sõita Teheranist Saksamaale Nürnbergi, et võtta vastu selle linna inimõiguste auhind;
14. kutsub komisjoni üles looma Teheranis ELi delegatsiooni, et edendada ja tugevdada dialoogi Iraani ametivõimude ja kodanikuühiskonnaga ning tihendada koostööd, eelkõige pagulaste abistamisel ja võitluses narkokaubanduse vastu;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Iraani Islamivabariigi valitsusele ja parlamendile.