RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Migrantide olukord Liibüas
21.11.2012 - (2012/2879(RSP))
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
S&D (B7‑0504/2012)
ECR (B7‑0507/2012)
PPE (B7‑0516/2012)
Verts/ALE (B7‑0518/2012)
ALDE (B7‑0519/2012)
Bernd Posselt, Elmar Brok, Cristian Dan Preda, Filip Kaczmarek, Roberta Angelilli, Mario Mauro, Tunne Kelam, Eija-Riitta Korhola, Sergio Paolo Francesco Silvestris, Zuzana Roithová, Monica Luisa Macovei, Sari Essayah, Giovanni La Via, Laima Liucija Andrikienė, Elena Băsescu, Philippe Boulland, Eduard Kukan, Jean Roatta fraktsiooni PPE nimel
Ana Gomes, Véronique De Keyser, Pier Antonio Panzeri, Pino Arlacchi, Joanna Senyszyn, Liisa Jaakonsaari fraktsiooni S&D nimel
Marietje Schaake, Louis Michel, Edward McMillan-Scott, Sarah Ludford, Anneli Jäätteenmäki, Jelko Kacin, Johannes Cornelis van Baalen, Ivo Vajgl, Marielle de Sarnez, Kristiina Ojuland, Robert Rochefort, Hannu Takkula, Ramon Tremosa i Balcells, Izaskun Bilbao Barandica, Sonia Alfano, Annemie Neyts-Uyttebroeck fraktsiooni ALDE nimel
Hélène Flautre, Franziska Katharina Brantner, Isabelle Durant, Barbara Lochbihler, Judith Sargentini, Malika Benarab-Attou, Rui Tavares, Nicole Kiil-Nielsen, Raül Romeva i Rueda fraktsiooni Verts/ALE nimel
Charles Tannock, Geoffrey Van Orden fraktsiooni ECR nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon migrantide olukorra kohta Liibüas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli,
– võttes arvesse, et Liibüa on 25. aprillil 1981. aastal ratifitseerinud Aafrika Liidu konventsiooni, millega reguleeritakse pagulaste probleemide eriaspekte Aafrikas,
– võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat ja selle protokolli inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohtu loomise kohta, mis Liibüa on vastavalt ratifitseerinud 26. märtsil 1987 ja 19. novembril 2003,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eriti 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni[1],
– võttes arvesse 15. mai 2012. aasta Euroopa naabruspoliitika paketti Liibüa kohta,
– võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni inimõiguste ja julgeolekuolukorra kohta Saheli piirkonnas[2],
– võttes arvesse välisasjade nõukogu 23. juuli 2012. aasta järeldusi,
– võttes arvesse oma 12. septembri 2012. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta[3],
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. juuli 2012. aasta ja 3. novembri 2012. aasta avaldusi Liibüa kohta,
– võttes arvesse 30. augustil 2012. aastal vastu võetud ÜRO peasekretäri aruannet ÜRO toetusmissiooni kohta Liibüas,
– võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,
A. arvestades, et 2012. aasta juulis toimusid Liibüas esimesed demokraatlikud ja vabad valimised tähelepanuväärselt rahumeelsel ja distsiplineeritud moel; arvestades, et 9. augustil 2012 toimus Liibüa ajaloos esimest korda võimu rahumeelne üleminek Rahvuslikult Üleminekunõukogult Üldisele Rahvakongressile, kelle ülesandeks on vastu võtta konstitutsioon ja muud olulised õigusreformid;
B. arvestades, et Liibüa valitsus, mis moodustati pärast viiekümneaastast pausi toimunud demokraatlike valimiste tulemusel, vannutati ametisse 14. novembril 2012;
C. arvestades, et Liibüas kestab revolutsioonijärgne periood, kus tuleb toime tulla paljude probleemidega, mis hõlmavad julgeolekut (revolutsiooniliste relvarühmituste desarmeerimine, demobiliseerimine ja taasintegreerimine ning riigi sõjaväe, politsei, piirivägede ja muude julgeolekujõudude reformimine), rahvuslikku leppimist, üleminekuperioodi õigusemõistmist, õigusriikluse kehtestamist ja inimõiguste tagamist, aga ka vajadust algatada palju muid reforme, mis on olulised demokraatlike institutsioonide ja demokraatliku riigi ülesehitamiseks;
D. arvestades, et Liibüa on traditsiooniliselt kasutanud võõrtööjõudu sellistes sektorites nagu tervishoid, haridus, põllumajandus, teenindus ja puhastusteenused; arvestades, et Liibüa on endiselt kohaks, mis tõmbab ligi varjupaigataotlejaid ja pagulasi, kes põgenevad Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas aset leidvate konfliktide eest;
E. arvestades, et äärmiselt piiratud on ametivõimude suutlikkus kontrollida inimesi, kes enamasti saabuvad Liibüasse 4 378 km pikkust maismaapiiri ületades;
F. arvestades, et kolonel Gadaffi võimu ajal töötas Liibüas 1,5 kuni 2,5 miljonit võõrtöötajat; arvestades, et alates vabastusliikumise algusest 17. veebruaril 2011 sunniti paljusid migrante astuma Gadaffi juhtimise all tegutsenud palgaarmeesse ning paljud neist on nüüd kohtuotsuseta kinni peetud või maalt põgenenud; arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmetel olid ligi 800 000 migranti juba 2011. aasta novembri lõpul Liibüast põgenenud naaberriikidesse, kuid paljud on vahepeal Liibüasse tagasi pöördunud või riiki saabunud;
G. arvestades, et Liibüas on sagedased migrantide, varjupaigataotlejate ja pagulaste inimõiguste rikkumised, ning et dokumentideta välismaalasi, ka neid, kes on kinni peetud, ähvardab ekspluateerimine, rassism, omavoliline kinnipidamine, peksmine ja piinamine;
H. arvestades, et välismaalased on Liibüas endiselt eriti kaitsetud väärkohtlemise eest, sest valitseb julgeolekuvaakum, rahva käes on palju relvi, puuduvad riiklikud seadused varjupaigataotlejate ja võõrtöötajate kohta, kohtusüsteem on ebapiisav ja valitsemine nõrk; arvestades, et välisriigi kodanikke, sealhulgas rasedaid naisi, naisi koos väikelastega ja saatjata lapsi hoitakse arvukates kinnipidamiskohtades, mis on spetsiaalselt mõeldud ebaseaduslikele migrantidele või mida peavad relvarühmitused;
I. arvestades, et hiljutistes aruannetes, mis on esitanud Rahvusvaheline Inimõiguste Föderatsioon, Migreurop, Amnesty International ja Justice Without Borders for Migrants ning mille aluseks on mitmed Liibüas 2012. aasta suvel läbi viidud uurimised, on rõhutatud, et korduvalt on väärkoheldud migrante, keda hoitakse kaheksas kinnipidamiskeskuses Kufras, Tripolis, Benghazis ja Nafusa mägipiirkonnas;
J. arvestades, et Liibüa ei ole siiani ratifitseerinud ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni;
K. arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, kuigi nüüd juba esindatud, ei oma siiani õiguslikku staatust Liibüas;
L. arvestades, et mõned liikmesriigid on taasalustanud Liibüaga kõnelusi rändekontrolli teemal;
M. arvestades, et Liibüa täielikult toimiv ja demokraatlik valitsus on nõutav eeltingimus selleks, et EL, ÜRO ja teised rahvusvahelised partnerid saaksid alustada läbirääkimisi Liibüaga koostöölepingute sõlmimiseks;
1. tervitab Liibüa demokraatlike valimiste teel moodustatud esimese legitiimse valitsuse ametisseastumist ning ergutab valitusliikmeid otsustavalt tegutsema, et rajada Liibüas demokraatliku, vastutustundliku ja toimiva riigi alusstruktuurid; kutsub kõiki rahvusvahelisi toimijaid, eelkõige ELi üles olema valmis abistama selle raske ülesande täitmisel Liibüa valitsust ja Üldist Rahvakongressi;
2. kutsub Liibüat üles vastu võtma ja jõustama õigusakte kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega, et eeskätt tagada üldiste inimõiguste järgimine; tunnistab, et sellised jõupingutused nõuavad siiski aega, arvestades et uus valitud valitsus vannutati alles ametisse; tõdeb, et Gaddafi rõhuva režiimi kohutavast pärandist vabanemine nõuab otsustavat tegutsemist ja korralikku koolitust, kuni täielikult vastutustundlik, õigustel põhinev õigus-, kohtu- ja julgeolekusüsteem on loodud;
3. väljendab muret seepärast, et eriti kaitsetus julgeoleku ja inimõiguste olukorras on Liibüas praegu viibivad välismaalased, eelkõige need, kes saabuvad töö või poliitilise varjupaiga otsingul Sahara-tagusest ja Ida-Aafrikast, aga ka need, kes on endiselt vangis; on eriti mures migrantidest kinnipeetavate elutingimuste ja nende kohtlemise pärast kinnipidamiskeskustes Kufras, Tripolis, Benghazis ja Nafusa mägipiirkonnas;
4. peab väga murettekitavaks ekstreemseid kinnipidamistingimusi, milles hoitakse välismaalasi, kaasa arvatud naisi ja lapsi, kellest paljud on seksuaalse ja soolise vägivalla ohvrid, samuti taunib neid kaitsva õigusraamistiku puudumist, mistõttu nende kinnipidamine on tähtajatu ja neil ei ole võimalik esitada kaebust väljasaatmisotsuse kohta;
5. nõuab tungivalt, et Liibüa ametivõimud kaitseksid sisserändaja staatusest olenemata kõiki välisriigi kodanikke vägivalla, ekspluateerimise, ähvardamise, hirmutamise ja väärkohtlemise eest;
6. kutsub Liibüa valitsust ja Üldist Rahvakongressi üles võtma vastu õigusaktid ja väljastama suunised kõigile riiklikele ja kohalikele struktuuridele, et tagada kõigi pagulaste, varjupaigataotlejate ja migrantide õiglane kohtlemine, mittediskrimineerimine ja kaitse, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste ja laste julgeolekule ja õigustele;
7. ootab, et Liibüa ametivõimud ratifitseeriksid viivitamata ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja selle juurde kuuluva 1967. aasta protokolli ning võtaksid vastu varjupaiga andmist käsitlevad õigusaktid kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste normidega;
8. kutsub Liibüa uusi ametivõime üles andma ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile kohe õigusliku staatuse ning hõlbustama selle tööd; ergutab tihedamat koostööd ELi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja muude ÜRO asutuste vahel, kes osalevad konfliktijärgsetes olukordades;
9. kutsub Liibüa uusi ametivõime üles hõlbustama nende organisatsioonide tööd, kes võivad abiks olla pagulaste, varjupaigataotlejate ja migrantide kaitsmisel ja toetamisel;
10. kutsub Liibüat üles vastu võtma õigusakte, millega reguleeritakse välismaa kodanike riiki sisenemist ja riigis viibimist ning toimivat varjupaigasüsteemi; kutsub ELi üles andma Liibüale ja tema naaberriikidele tehnilist ja poliitilist abi selle ülesande täitmiseks, sealhulgas meetmete võtmiseks, et parandada tingimusi praegustes kinnipidamiskohtades;
11. kutsub Liibüat üles seadustama võõrtöötajate õigusliku staatuse Liibüas, mis annaks neile täieliku kaitse seoses inimõiguste, kaasa arvatud tööõiguste järgimisega kooskõlas vastavate ILO standarditega;
12. kutsub ELi ja liikmesriike üles tegutsema läbimõeldult, kui uue Liibüa ametivõimudega peetakse läbirääkimisi tulevaste koostöölepingute ja rändekontrolli lepingute sõlmimiseks, tagamaks seda, et neis lepingutes sisalduksid tõhusad kontrollimehhanismid, et kaitsta pagulaste, varjupaigataotlejate ja migrantide inimõigusi;
13. kutsub Liibüas tegutsevaid välismaiseid äriühinguid, eelkõige Euroopa äriühinguid üles oma tegevuses põhimõtteliselt kinni pidama ettevõtja sotsiaalsest vastutusest ning tagama ettevõtja sotsiaalse vastutuse eelkõige võõrtöötajate suhtes;
14. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Liibüa valitsusele ja Üldisele Rahvakongressile, ÜRO peasekretärile, Araabia Liigale ja Aafrika Liidule.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0386.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0263.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0334.