RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Guantánamo ning sealsete kinnipeetavate näljastreik
22.5.2013 - (2013/2601(RSP))
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
Verts/ALE (B7‑0234/2013)
S&D (B7‑0236)
ALDE (B7‑0239/2013)
GUE/NGL (B7‑0240/2013)
Véronique De Keyser, Ana Gomes, Joanna Senyszyn, María Muñiz De Urquiza, Pino Arlacchi, Libor Rouček, Liisa Jaakonsaari, Mitro Repo, Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, Richard Howitt, Marc Tarabella, Antigoni Papadopoulou fraktsiooni S&D nimel
Sophia in ‘t Veld, Marietje Schaake, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Alexander Graf Lambsdorff, Louis Michel, Johannes Cornelis van Baalen, Ramon Tremosa i Balcells, Marielle de Sarnez, Graham Watson, Sonia Alfano, Sarah Ludford, Kristiina Ojuland, Izaskun Bilbao Barandica, Robert Rochefort, Hannu Takkula, Anneli Jäätteenmäki, Alexandra Thein fraktsiooni ALDE nimel
Barbara Lochbihler, Hélène Flautre, Rui Tavares, Raül Romeva i Rueda, Carl Schlyter, Malika Benarab-Attou, Mark Demesmaeker, Nikos Chrysogelos, Catherine Grèze fraktsiooni Verts/ALE nimel
Marie-Christine Vergiat, Marisa Matias, Alda Sousa fraktsiooni GUE/NGL nimel
Laima Liucija Andrikienė, Bernd Posselt
Euroopa Parlamendi resolutsioon Guantánamo ning sealsete kinnipeetavate näljastreigi kohta
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste valdkonna rahvusvahelisi lepinguid ja norme ning eelkõige piinamise, väärkohtlemise, sunniviisiliste kadumiste ja kohtuväliste hukkamiste täielikku keeldu, õigust mitte kanda vanglakaristust ilma kohtumõistmiseta ning õigust õiglasele kohtupidamisele,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Guantánamo kohta, eelkõige 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni kinnipeetavate väidetava transpordi ja ebaseadusliku kinnipidamise kohta Euroopa riikides Luure Keskagentuuri (LKA) poolt ning Euroopa Parlamendi LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni raporti järelmeetmete kohta[1], 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni, mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2010. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale[2], ning 9. juuni 2011. aasta resolutsiooni oodatava surmanuhtlusotsuse kohta Guantánamos[3],
– võttes arvesse president Obama 22. jaanuari 2009. aasta korraldust sulgeda Guantánamo Bay kinnipidamiskeskus 22. jaanuariks 2010,
– võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide ning USA 15. juuni 2009. aasta ühisavaldust, milles käsitletakse Guantánamo Bay kinnipidamiskeskuse sulgemist, ning võttes arvesse ka justiits- ja siseküsimuste nõukogu 4. juuni 2009. aasta järeldusi ja teabevahetusmehhanismi,
– võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 5. aprilli 2013. aasta avaldust,
– võttes arvesse Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (RPRK) juhi Peter Maureri 11. aprilli 2013. aasta avaldust, milles ta väljendas oma vastuseisu Guantánamo vangilaagris rühmaviisilist näljastreiki pidavate kinnipeetavate sunniviisilisele toitmisele ning nõudis, et president Barack Obama teeks Guantánamo kinnipeetavate lubamatu õigusliku ummikseisu lahendamiseks suuremaid jõupingutusi,
– võttes arvesse 11. aprilli 2013. aasta ühist avalikku kirja, millele on alla kirjutanud 26 inimõiguste valdkonna rahvusvahelist vabaühendust ning milles ärgitatakse USA presidenti täitma oma 2009. aastal antud lubadust Guantánamo Bay sulgeda,
– võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,
A. arvestades, et 6. veebruaril 2013. aastal alustas suur rühm Guantánamo Bay vangla kinnipeetavaid näljastreiki, et protesteerida kinnipidamistingimuste ja vangistuse Guantánamos jätkumise vastu; arvestades, et sõjaväevõimude andmetel osaleb 100 kinnipeetavat näljastreigis, 29 on sunniviisilisel toitmisel ning 5 on haiglaravil;
B. arvestades, et 11 aastat pärast kõnealuse vangla asutamist on 166 kinnipeetava seast 86 suhtes tehtud vabastamisotsus, kuid neid peetakse endiselt tähtajatult kinni, ning arvestades, et süüdistus on esitatud ainult kuuele isikule;
C. arvestades, et 26. märtsil 2013. aastal esitati Ameerika Ühendriikide Columbia ringkonna ringkonnakohtule erakorraline avaldus, milles väidetakse, et Guantánamo vangivalvurid on keeldunud andmast kinnipeetavatele puhast joogivett ja piisavalt riideid, eesmärgiga aidata näljastreik lõpetada;
D. arvestades, et ELi–USA 15. juuni 2009. aasta ühisavalduses on sõnastatud president Obama lubadus sulgeda Guantánamo Bay kinnipidamiskeskus 22. jaanuariks 2010; arvestades, et jaanuaris 2013 suleti hoopis Guantánamo sulgemise eest vastutav amet, kusjuures Kongress on siiani blokeerinud kõik Obama valitsuse püüded Guantánamo sulgeda; arvestades, et USA valitsus on lubanud pidada kinni kohustusest Guantánamo sulgeda;
E. arvestades, et 5. aprillil 2013. aastal märkis ÜRO inimõiguste ülemvolinik, et paljude kinnipeetavate jätkuv tähtajatu vangistus kujutab endast meelevaldset kinnipidamist ning sellega rikutakse selgelt nii USA kohustusi kui ka rahvusvahelist õigust ja norme, mida USA on kohustatud järgima, märkides veel, et Guantánamo vangla tuleks sulgeda;
F. arvestades, et 13. aprillil 2013. aastal, veidi pärast Rahvusvahelise Punase Risti Komitee delegatsiooni visiiti, puhkesid vangivalvurite ja kinnipeetavate vahel vägivaldsed kokkupõrked, mille käigus kasutati muu hulgas tulirelvi (surmajuhtumeid ei põhjustatud) ja improviseeritud relvi, kusjuures kokkupõrgete põhjuseks oli hiljutine otsus viia kinnipeetavad üle kuuendast laagrist viiendasse, mis on eraldatum;
G. arvestades, et 30. aprillil 2013. aastal kordas president Obama oma seisukohta, et Guantánamo Bay tuleb sulgeda, ning teatas, et vangilaager kahjustab Ameerika Ühendriikide rahvusvahelist positsiooni ning on äärmuslaste jaoks värbamise vahendiks;
H. arvestades, et näljastreigi üks oluline põhjus, millele juhtisid tähelepanu kaitseadvokaadid ja RPRK, on kinnipeetavate lootusetus, kuna neil puuduvad igasugused vabanemisväljavaated, eriti pärast seda, kui president Obama pikendas 2013. aasta jaanuaris kaitse-eelarve seadust, mille sätete kohaselt Guantánamo Bayd lähitulevikus ei suleta;
I. arvestades, et nimetatud seaduse kohaselt on kinnipeetavate tagasipöördumine koduriiki peaaegu võimatu, kuna selles sätestatakse, et kinnipeetavad ei saa tagasi pöörduda riiki, kus valitseb oht, mis mõjutab tõenäoliselt suurel määral valitsuse võimet repatrieeritud isikut kontrollida;
J. arvestades, et nende viie nn väärtusliku vangi puhul, kelle suhtes menetlus on juba alustatud, on kaitse konfidentsiaalsust täielikult rikutud – arvutitest on kadunud materjale ja tuhandeid e-kirju ning avastatud on suitsudetektoriteks maskeeritud pealtkuulamisseadmeid; arvestades, et seetõttu lükkas vastutav kohtunik menetluse jätkamise määramata tähtajaks edasi; arvestades, et kaitse peakoordinaator andis kaitseadvokaatidele käsu lõpetada salajase ja konfidentsiaalse töö puhul arvutite kasutamine;
K. arvestades, et praegu eksisteerib Guantánamoga ainult üks tsiviillennuühendus, mis tegutseb tugevalt piiratud graafiku alusel, piirates sellega ajakirjanike, advokaatide ja inimõiguste valdkonna töötajate juurdepääsu;
1. märgib ära tihedad Atlandi-ülesed suhted, mis põhinevad jagatud põhiväärtustel ja austusel põhiliste, universaalsete ja tingimatute inimõiguste vastu, nagu õigus õiglasele kohtupidamisele ja meelevaldse kinnipidamise keeld; peab tervitatavaks tihedat Atlandi-ülest koostööd väga erinevates rahvusvahelistes inimõiguste küsimustes;
2. väljendab muret näljastreiki pidavate ja sunniviisilisele toitmisele allutatud kinnipeetavate heaolu pärast ning väljendab sügavat muret kinnipeetavate vaimse ja füüsilise seisundi pärast, kuna paljud neist on pidanud taluma piinamist või ebainimlikku ja alandavat kohtlemist;
3. kordab oma üleskutset USA ametiasutustele sulgeda viivitamatult Guantánamo Bay kinnipidamiskeskus ning keelustada igasugune piinamise ja väärkohtlemise kasutamine; nõuab, et need kinnipeetavad, kelle suhtes on langetatud vabastamisotsus, vabastataks ja viidaks üle nende kodumaale või riiki, kuhu nad ümber asustatakse, ning et ülejäänud kinnipeetavad võetaks vastutusele tsiviilkohtus vastavalt õiglase kohtupidamise normidele;
4. nõuab, et USA ametiasutused tagaksid kinnipeetavatele sõltumatu meditsiinilise läbivaatuse ja arstiabi, ning toetab RPRK seisukohta, et sunniviisilist toitmist tuleks taunida üksikisiku põhivabaduste rikkumisena; palub USA ametiasutustel tagada, et kinnipeetavate advokaadid hoitakse oma klientide tervise ja heaoluga seotud arengutega täielikult kursis, ning palub võimaldada nõuetekohase juurdepääsu ÜRO inimõiguste nõukogu ekspertidele, vabaühendustele ja ajakirjandusele;
5. nõustub ÜRO inimõiguste ülemvoliniku seisukohaga, et kuigi rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi terroriaktid, kuriteod või hirmuteod jääda karistamata, on inimõigused universaalsed ja kehtivad kõikidele, sh nendele, keda kahtlustatakse kõige raskemate kuritegude toimepanemises, ning ka vabadusest ilma jäetud isikuid tuleb kohelda inimlikult ja nende inimväärikust austavalt;
6. juhib tähelepanu asjaolule, et nende meeste jätkuv kinnipidamine süüdistust esitamata ja kohut mõistmata on vastuolus õigusemõistmise aluspõhimõtetega; rõhutab, et omavolilise kinnipidamisega rikutakse selgelt rahvusvahelist õigust ning et see õõnestab omakorda tõsiselt USA positsiooni inimõiguste eest võitlejana;
7. väljendab sügavat muret jätkuvate probleemide pärast, millega USA kaitse-eelarve seadus takistab kinnipidamiskeskuse sulgemist ja kinnipeetavate üle põhjendatud alustel tsiviilkohtus kohtumõistmist või nende vabastamist; on seisukohal, et nende Guantánamo kinnipeetavate üle, kelle vastu on süüdistus esitatud, tuleks kohut mõista tsiviilkohtus, eelkõige sellepärast, et sõjaväelised komisjonid ei vasta õiglase kohtupidamise rahvusvahelistele normidele;
8. nõuab tungivalt, et president Obama nimetaks kellegi Valges Majas abistama nende kinnipeetavate repatrieerimist või ümberasustamist, kelle suhtes on tehtud vabastamisotsus;
9. tuletab meelde liikmesriikide valmidust aidata Ameerika Ühendriikidel Guantánamo sulgeda ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal korraldada liikmesriikide ühine algatus, et ärgitada USA presidenti reageerima, ning teha ettepanek võtta Euroopas vastu rohkem Guantánamo kinnipeetavaid, sh eriti need kümmekond meest, kelle suhtes on tehtud vabastamisotsus, kuid kes ei saa oma kodumaale tagasi pöörduda;
10. tuletab samuti meelde ELi–USA 15. juuni 2009. aasta ühisavalduses sõnastatud Ameerika Ühendriikide valmidust aidata katta ELi liikmesriikide kulud seoses endiste kinnipeetavate vastuvõtmisega ning kutsub USA valitsust üles täitma oma kohustusi seoses endiste kinnipeetavate toetamisega nii nende ümberasustamise ajal kui ka selle järel;
11. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon USA presidendile, USA Kongressile ja Senatile, USA riigisekretärile, sõjaväeliste komisjonide ametile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0309.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.
- [3] ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 132.