RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK ELi prioriteedid ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks
10.3.2014 - (2014/2612(RSP))
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
ALDE (B7‑0234/2014)
PPE (B7‑0235/2014)
Verts/ALE (B7‑0236/2014)
S&D (B7‑0237/2014)
Laima Liucija Andrikienė, Eduard Kukan, Andrzej Grzyb, Tunne Kelam, Cristian Dan Preda, Kinga Gál, Andrej Plenković, Alf Svensson, Zdravka Bušić, Elena Băsescu, Roberta Angelilli, Dubravka Šuica, Davor Ivo Stier fraktsiooni PPE nimel
Véronique De Keyser, Richard Howitt, Joanna Senyszyn, Ana Gomes, Raimon Obiols fraktsiooni S&D nimel
Leonidas Donskis, Marietje Schaake, Olle Schmidt, Graham Watson, Marielle de Sarnez fraktsiooni ALDE nimel
Barbara Lochbihler, Nicole Kiil-Nielsen fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO inimõiguste konventsioone ning nende fakultatiivprotokolle,
– võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251, millega asutati ÜRO Inimõiguste Nõukogu,
– võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee resolutsioone selle kohta,
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa sotsiaalhartat ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,
– võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava, mis võeti vastu välisasjade nõukogu 3179. istungil 25. juunil 2012. aastal,
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 13. juuni 2012. aasta soovitust nõukogule ELi inimõiguste eriesindaja kohta,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohta, sh parlamendi prioriteetide kohta seoses sellega, ning eelkõige 7. veebruari 2013. aasta resolutsiooni[1],
– võttes arvesse oma erakorralisi resolutsioone inimõigustega seotud teemadel,
– võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas[2],
– võttes arvesse 10. veebruaril 2014. aastal vastu võetud ELi välisasjade nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel;
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 5 ning artikleid 18, 21, 27 ja 47,
– võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu eelseisvaid istungjärke 2014. aastal, eelkõige 3.–28. märtsini 2014 toimuvat 25. korralist istungjärku,
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõikeid 2 ja 4,
A. arvestades, et inimõiguste universaalsuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning üks Euroopa ühtsuse ja terviklikkuse nurgakividest;
B. arvestades, et ELi usaldusväärsust Inimõiguste Nõukogus toetab suurenev järjepidevus tema inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel;
C. arvestades, et parimate võimalike tulemuste saavutamiseks peaksid EL ja tema liikmesriigid püüdma võtta inimõiguste rikkumiste vastu sõna ühiselt ning tugevdama sellega seoses jätkuvalt koostööd ning parandama organisatoorset korraldust ja kooskõlastamist liikmesriikide vahel ja ELi institutsioonide vahel;
D. arvestades, et ELi välisasjade nõukogu määras 10. veebruaril 2014. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu 25. korralise istungjärgu ja eelseisva ÜRO Peaassamblee kolmanda komitee toimumise eel kindlaks prioriteedid, mille hulka kuuluvad olukord Süürias, Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis, Iraanis, Sri Lankas, Myanmaris/Birmas, Valgevenes, Kesk-Aafrika Vabariigis, Lõuna-Sudaanis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Eritreas, Malis ja Sudaanis; arvestades, et välisasjade nõukogu välja toodud prioriteetsed teemad on surmanuhtlus, usu- ja veendumusvabadus, lapse õigused, naiste õigused, 2015. aasta järgne ülemaailmne tegevuskava, arvamus- ja sõnavabadus, kogunemis- ja ühinemisvabadus, VVOde koostöö inimõigustega tegelevate ÜRO organitega, piinamine, lesbide, geide, biseksuaalide ja trans- ja intersooliste inimestega seonduvad küsimused, rassism, põlisrahvad, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused, ettevõtlus ja inimõigused ning inimõigustega tegelevate ÜRO organite ja mehhanismide toetamine;
E. arvestades, et 25. juulil 2012. aastal määrati ametisse ELi inimõiguste eriesindaja, kelle ülesanne on edendada ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkust ja nähtavust ning aidata kaasa inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava elluviimisele;
F. arvestades, et 2013. aasta oktoobris valiti Inimõiguste Nõukogusse 14 uut liiget, kelle liikmesus algas 1. jaanuaril 2014. aastal, nimelt Alžeeria, Hiina, Kuuba, Prantsusmaa, Maldiivid, Mehhiko, Maroko, Namiibia, Saudi Araabia, Lõuna-Aafrika, endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Vietnam, Venemaa ja Ühendkuningriik; arvestades, et üheksa ELi liikmesriiki on nüüd Inimõiguste Nõukogu liikmed;
G. arvestades, et naiste staatuse komisjoni 58. istungjärgu prioriteetne teema on probleemid ja saavutused naisi ja tütarlapsi käsitlevate aastatuhande arengueesmärkide rakendamisel;
H. arvestades, et korruptsioon avalikus ja erasektoris tekitab ja süvendab ebavõrdsust ja diskrimineerimist seoses kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste võrdse teostamisega, ning arvestades, et on tõestatud, et korruptsioon ja inimõiguste rikkumine hõlmavad võimu kuritarvitamist, vastutuse puudumist ja diskrimineerimise eri vorme;
I. arvestades, et nii Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti puudutavate Kampala muudatusettepanekute ratifitseerimine riikide poolt kui ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab veelgi kaasa nende kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele;
1. tervitab nõukogu seatud prioriteete Inimõiguste Nõukogu 25. korraliseks istungjärguks; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid võtaksid Inimõiguste Nõukogus ELi prioriteetide propageerimisel arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi;
ÜRO Inimõiguste Nõukogu tegevus
2. kordab oma veendumust, et valimised Inimõiguste Nõukogusse peavad toimuva konkurentsipõhiselt, ja väljendab vastuseisu ilma konkursita valimiste korraldamisele piirkondlike rühmade poolt; kordab, kui olulised on Inimõiguste Nõukogu liikmestaatusega seonduvad inimõiguste valdkonnas võetud kohustused ja nende täitmist puudutavad standardid, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid nõuaksid kindlalt nende standardite järgimist, kui nad määravad kindlaks kandidaadid, kelle poolt nad kavatsevad hääletada; rõhutab, et Inimõiguste Nõukogu liikmetelt nõutakse inimõiguste edendamist ja kaitsmist kõige kõrgemal tasemel; kordab, kui olulised on kindlad ja läbipaistvad kriteeriumid selliste liikmete ennistamisel, kelle liikmesus on peatatud;
3. väljendab muret inimõiguste rikkumiste pärast mitmes hiljuti Inimõiguste Nõukogu liikmeks valitud riigis;
4. on jätkuvalt vastu rühmade kaupa hääletamisele Inimõiguste Nõukogus; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu liikmeks olevad riigid hääletaksid läbipaistvalt;
5. väljendab kahetsust asjaolu üle, et ruum kodanikuühiskonna ja Inimõiguste Nõukogu vaheliseks koostoimeks järjest kahaneb ning VVOdele pakutakse vähem võimalusi neil istungjärkudel esineda; nõuab tungivalt, et EL ja Inimõiguste Nõukogu tagaksid selle, et kodanikuühiskonnal lubataks anda Inimõiguste Nõukogu 25. istungjärguks, aga ka inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja muudesse ÜRO inimõiguste mehhanismidesse võimalikult suur panus, ilma et pärast kodumaale tagasi pöördumist tuleks karta survevahendeid; mõistab teated sellistest survevahenditest hukka ning nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid tagaksid, et selliste juhtumite puhul võetakse süstemaatiliselt järelmeetmeid;
6. avaldab tunnustust ÜRO inimõiguste ülemvolinikule Navi Pillayle jätkuvate pingutuste eest lepingulise organi tugevdamise protsessis; tuletab veel kord tungivalt meelde, et lepingulised organid tuginevad paljudele sidusrühmadele, ja rõhutab, et kodanikuühiskond peab olema püsivalt nendesse protsessidesse kaasatud; rõhutab ühtlasi, et lepinguliste organite sõltumatus ja tulemuslikkus tuleb säilitada ja seda tuleb edendada;
Riigipõhised küsimused
Süüria
7. kordab, et mõistab karmilt hukka inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse laiaulatuslikud rikkumised Süüria režiimi poolt, sealhulgas igasuguse vägivalla kasutamise, süstemaatilise piinamise ning vangide hukkamised; mõistab hukka kõik režiimi vastu võitlevate relvastatud rühmituste toime pandud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised; väljendab sügavat muret kolm aastat kestnud konflikti tõsise mõju pärast tsiviilelanikkonnale ning humanitaarolukorra jätkuva halvenemise pärast riigis ja piirkonnas; kutsub kõiki relvastatud osapooli üles lõpetama kohe vägivald Süürias; toetab täielikult hiljuti Genfi kommünikee põhjal algatatud kõnelustevooru, mis peaks olema esimeseks sammuks protsessis, mis viib konflikti poliitilise ja demokraatliku lahenduseni, et lihtsustada Süüria juhitavat demokraatiale üleminekut, mis vastab Süüria rahva õigustatud ootustele;
8. nõuab tungivalt, et kõik konflikti osapooled ja eelkõige Süüria režiim tagaksid ulatusliku ja turvalise piiriülese juurdepääsu rahvusvahelisele humanitaarabile ning täidaksid oma lubaduse võimaldada naistel ja lastel lahkuda ümberpiiratud linnadest nagu Homs ja Yarmouki laagrist; tunneb heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 22. veebruari 2014. aasta resolutsiooni 2139 üle, milles nõutakse humanitaarabikonvoide lubamist kogu riiki, et leevendada tsiviilelanikkonna kannatusi, ning nõuab selle kiiret rakendamist; nõuab valitsuse poolt vahistatud rahumeelsete aktivistide ning relvastatud rühmituste käes hoitavate tsiviilelanikest pantvangide vabastamist;
9. rõhutab, et kriisi enneolematut ulatust arvestades peab ELi ja kogu rahvusvahelise kogukonna jaoks olema esmatähtis leevendada nende miljonite süürlaste kannatusi, kes vajavad esmatarbekaupu ja põhiteenuseid; tuletab ELi liikmesriikidele meelde nende humanitaaralast vastutust Süüria pagulaste ees ning märgib, et tragöödiad, nagu Lampedusa lähedal toimunu, ei tohiks enam korduda; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid abistaksid konflikti eest põgenevaid pagulasi; märgib, et oma 9. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis soovitas Euroopa Parlament liikmesriikidel aidata täita kiireloomulisi vajadusi ja lubada turvalist sisenemist ELi, et võimaldada süürlasi ajutiselt vastu võtta, ning asustada pagulased ümber lisaks olemasolevatele riigikvootidele ning lubada humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmist;
10. kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike veel kord üles tagama, et olukorda Süürias käsitletaks ÜRO raames, eelkõige Inimõiguste Nõukogus jätkuvalt ülima prioriteedina;
11. rõhutab asjaolu, et tsiviilisikute sihilik näljutamine ja rünnakud tervishoiuasutuste vastu on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud ja neid loetakse sõjakuritegudeks; kordab vastutuselevõtmise tagamise olulisust kõigil tasanditel; avaldab sellega seoses tunnustust Süüriat käsitleva sõltumatu uurimiskomisjoni tööle, sh tema viimasele aruandele, mida hakatakse Inimõiguste Nõukogus arutama, ning palub uurimiskomisjonil teostada juurdlus hiljutise aruande alusel, mis hõlmab tuhandeid fotosid piinamisjuhtudest, mille on teadete kohaselt toime pannud Süüria sõjavägi; tuletab meelde oma üleskutset ÜRO Julgeolekunõukogule esitada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule taotlus korraldada Süüria olukorra hindamiseks ametlik uurimine; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal võtta selles suunas märgatavaid meetmeid;
Egiptus
12. mõistab hukka inimõiguste rikkumised Egiptuses, sealhulgas ajakirjanike, kodanikuühiskonna ja poliitilise opositsiooni aktivistide tagakiusamise ja kinnipidamise ning ülemäärase jõu kasutamise näiteks revolutsiooni kolmanda aastapäeva tähistamise ajal ja 2013. aasta jaanuaris toimunud referendumi ajal, mille tõttu on surma saanud palju tsiviilisikuid; nõuab, et Egiptuse ametivõimud tagaksid tsiviilisikute surma asjaolude täieliku, läbipaistva ja sõltumatu uurimise, et süütegude toimepanijad vastutusele võtta; taunib asjaolu, et kümneid tuhandeid egiptlasi hoitakse vangis ja represseeritakse, sealhulgas liikmeid Moslemi Vennaskonnast, mida iseloomustatakse kui terroriorganisatsiooni, mis takistab võimalust kaasavaks lepitusprotsessiks, mida on vaja riigi stabiilsuse ja arengu tagamiseks; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles mõistma hukka need inimõiguste rikkumised, jälgima teostatavaid uurimisi ja kaaluma võimalust algatada oma uurimine, kui Egiptuse ametivõimud ei ole mingit edu saavutanud; rõhutab, kui oluline on kiiresti avada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo Kairos, nagu on Egiptuse ametivõimudega kokku lepitud;
13. võtab teadmiseks Egiptuse uue põhiseaduse; võtab teadmiseks viite kristlaste ja juutide usuasjade sõltumatusele ning tunnustab edusamme usuvabaduse vallas; väljendab heameelt selle üle, et põhiseaduses viidatakse tsiviilvalitsusele ja kõigi kodanike võrdõiguslikkusele, sealhulgas naiste õiguste parandamisele, laste õiguste tagamisele, igasuguse piinamise keelustamisele, orjapidamise kõigi vormide keelustamisele ja kuritegelikuks tunnistamisele, samuti kohustusele järgida inimõigusi käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid, millele Egiptus on alla kirjutanud; mõistab teravalt hukka suured võimuvolitused, mis põhiseaduse kohaselt on sõjaväel ja sõjaväekohtutel;
14. peab murettekitavaks, et tuhanded inimesed (peamiselt Eritrea ja Somaalia pagulased, sh paljud naised ja lapsed) hukkuvad, kaovad, satuvad inimröövi ohvriks või võetakse pantvangi, et nende eest lunaraha saada, neid piinatakse, kasutatakse seksuaalselt ära või tapetakse elundikaubanduse eesmärgil Siinais inimkaubitsejate poolt; tuletab sellega seoses meelde, et uue põhiseaduse artikli 89 kohaselt on igasugune orjapidamine, rõhumine, inimeste sunniviisiline ärakasutamine, seksikaubandus ja muud inimkaubanduse vormid Egiptuses seadusega keelatud ja käsitatavad kuriteona;
Liibüa
15. nõuab, et Inimõiguste Nõukogu eesseisval istungjärgul võetaks vastu reolutsioon, mille aluseks on ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruanne ja mis suurendab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku volitusi jälgida ja esitada Inimõiguste Nõukogule aruandeid inimõiguste olukorra ja probleemide kohta Liibüas; peab murettekitavaks konfliktidega seotud ebaseaduslikke vahistamisi ja piinamisi ning kohtuväliseid hukkamisi ja toob sellega seoses esile ÜRO toetusmissiooni aruande piinamiste kohta; väljendab muret, et löögi alla on sattunud meediatöötajad, ning nõuab meediapluralismi ja sõnavabaduse kaitsmist; nõuab tungivalt konfliktilahenduse ja rahvusliku leppimise toetamist;
Tuneesia
16. väljendab heameelt asjaolu üle, et Tuneesias võeti 26. jaanuaril 2014 vastu uus põhiseadus, millest võiksid eeskuju võtta selle piirkonna ja kaugemadki riigid; ergutab Tuneesia ametivõime korraldama selle aasta teises pooles kaasavad, läbipaistvad ja usaldusväärsed valimised;
Palestiina
17. tervitab Palestiina kui ÜRO mitteliikmest vaatlejariigi osalemist alates 2012. aasta novembrist; kinnitab oma toetust neile püüdlustele; märgib, et EL on avaldanud toetust Palestiina saamisele ÜRO täisliikmeks, mis oleks osa Iisraeli ja Palestiina konflikti poliitilisest lahendusest; kinnitab taas, et EL ei tunnista mingeid muudatusi enne 1967. aastat kehtinud piirides, sealhulgas Jeruusalemmaga seoses, kui selles ei ole mõlemad pooled kokku leppinud; jagab selles osas nõukogu 16. detsembri 2013. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta, milles taunitakse Iisraeli jätkuvat asunduste laiendamist, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt ebaseaduslik ja takistab rahu saavutamist;
Iisrael
18. väljendab heameelt selle üle, et Iisrael on taastanud koostöö Inimõiguste Nõukoguga ja varsti võetakse vastu Iisraeli inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist käsitlev teise tsükli raport; kutsub Iisraeli ametivõime üles tegema koostööd kõigi erimenetluste osas, kaasa arvatud okupeeritud territooriumide inimõiguste olukorra eriraportööriga; toetab ÜRO peasekretäri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku raportite järeldusi Iisraeli ja okupeeritud Palestiina aladega seoses ning kutsub Iisraeli üles täitma soovitusi, mille on andnud sõltumatu rahvusvaheline teabekogumismissioon ja milles käsitletakse Iisraeli asunduste mõju palestiinlaste inimõigustele; peab väga murettekitavaks teada antud juhtumeid, kus lapsi on Iisraeli kinnipidamiskohtades poliitilistel põhjustel kinni peetud;
Bahrein
19. väljendab muret inimõiguste kaitsjate ja poliitilise opositsiooni aktivistide olukorra pärast Bahreinis; kiidab heaks Inimõiguste Nõukogus 2013. aasta septembris tehtud avalduse, millele kirjutasid alla kõik ELi liikmesriigid; nõuab kõigi meelsusvangide, poliitiliste aktivistide, ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja rahumeelsete protestijate kohest tingimusteta vabastamist; kutsub ELi liikmesriike üles töötama selle nimel, et Inimõiguste Nõukogu järgmisel istungjärgul võetaks vastu resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Bahreinis, milles tuleks pöörata põhitähelepanu sellele, kuidas on Bahrein täitnud kohustusi, mille ta võttis inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise käigus, ning kuidas on täidetud Bahreini kuninga heakskiidu saanud Bahreini sõltumatu uurimiskomisjoni soovitusi, sh soovitusi inimõiguste kaitsjate kohta;
Saudi Araabia
20. kutsub Saudi Araabiat kui Inimõiguste Nõukogusse äsja valitud liiget üles järgima inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise töörühma 17. istungjärgu soovitusi lõpetada igasugune naiste diskrimineerimine õiguses ja tavades ning lubada naistel täielikult ja võrdselt ühiskonnas osaleda; võtta vajalikke meetmeid, et võidelda perevägivallaga ja tagada ohvritele juurdepääs kaitse- ja hüvitusmehhanismidele; võtta vastu seadus, millega keelatakse laste varajane abielu ja sundabielu ning kehtestatakse abiellumisea alampiiriks 18 eluaastat; võtta vastu seadused, millega kaitsta ühinemis-, sõna-, rahumeelse kogunemise ja usuvabadust; kehtestada moratoorium surmanuhtlusele, et see lõpptulemusena kaotada; lubada registreerida vabaühendusi inimõiguste valdkonnas ning ratifitseerida peamised inimõigusi käsitlevad õigusaktid;
Iraan
21. väljendab rahulolu selle üle, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu võttis 2013. aasta märtsis vastu resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis ning et pikendati Iraani inimõiguste olukorra eriraportööri mandaati; kinnitab oma toetust mandaadi jätkamiseks ning kutsub Iraani üles lubama ÜRO eriraportööril siseneda riiki, mis oleks oluline samm selles suunas, et alustada dialoogi hindamaks inimõiguste olukorda Iraanis; kordab taas, et mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise Iraanis ja märkimisväärselt suurenenud hukkamiste arvu (2014. aasta esimese kahe nädalaga on poodud 40 inimest), mõistab samuti hukka usuvabaduse jätkuva rikkumise; täheldab esimesi märke edasiminekust, mida Iraani valitsus on näidanud inimõiguste vallas, k.a poliitvangide vabastamine; kutsub ELi ja Inimõiguste Nõukogu üles jälgima tähelepanelikult inimõiguste olukorda ning tagama, et inimõigusi käsitletaks jätkuvalt prioriteetse teemana suhetes Iraani valitsusega;
Venemaa
22. mõistab teravalt hukka Venemaal vastu võetud nn välisagendi seadused, mida kasutatakse selleks, et kontorite läbiotsimisega, trahvide ja muude heidutusmeetoditega kiusata taga vabaühendusi; kutsub ELi ja liikmesriike üles avaldama nii Inimõiguste Nõukogus kui ka väljaspool seda jätkuvalt survet Venemaale, et ta lõpetaks sellise sõna- ja ühinemisvabaduse selge rikkumise; peab väga murettekitavaks muid jätkuvaid inimõigusrikkumisi Venemaal, nagu meediavastased repressioonid, seksuaalvähemusi diskrimineerivad seadused, kogunemisõiguse rikkumine ja kohtuliku sõltumatuse puudumine;
Valgevene
23. kinnitab oma toetust Inimõiguste Nõukogu eriraportöörile, kes tegeleb inimõiguste olukorraga Valgevenes; nõuab, et eriraportööri mandaati, mis lõpeb 2014. aasta juunis, pikendataks veel üheks aastaks; kiidab heaks 2013. aasta juunis vastu võetud resolutsiooni Valgevene kohta ning pideva tähelepanu juhtimise tõsistele inimõigusrikkumistele Valgevenes; nõuab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid surve avaldamist Valgevenele inimõiguste küsimuses;
Usbekistan
24. peab Usbekistani inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise tulemusi oluliseks; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Usbekistani valitsus keeldub jätkuvalt rahuldamast Inimõiguste Nõukogu eriekspertide külastustaotlusi; nõuab, et EL ja liikmesriigid püüaksid luua Inimõiguste Nõukogus spetsiaalse järelevalvemehhanismi Usbekistani inimõiguste olukorra jälgimiseks;
Kesk-Aafrika Vabariik
25. on endiselt väga mures olukorra pärast Kesk-Aafrika Vabariigis; kutsub rahvusvahelist kogukonda viivitamata toetama ÜRO humanitaarabi kampaaniat, mis on äärmiselt alarahastatud, ning nõuab julgeolekuolukorra parandamist, et tagada humanitaarabi kättetoimetamine elanikkonnale; loodab, et ELi ÜJKP missiooni kiire saatmine aitab parandada kohapealset olukorda; mainib tunnustavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2136 (2014), ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsiooni ja Inimõiguste Nõukogu 20. jaanuaril 2014 toimunud eriistungjärku Kesk-Aafrika Vabariigi olukorrast ning Kesk-Aafrika Vabariigi inimõiguste olukorra sõltumatu eksperdi nimetamist; nõuab, et uus ajutine president Samba-Panza teeks kõik, mis tema võimuses, et lõpetada vägivald ja leevendada usurühmituste vahelisi pingeid;
Kongo Demokraatlik Vabariik
26. rõhutab, et ÜRO on nõudnud Kongo Demokraatliku Vabariigi konfliktist räsitud idaosa jätkuvat toetamist, tagamaks, et sellest ei saaks unustatud kriisi; tunneb suurt muret elanikkonna hiljutise massilise ümberasustamise pärast Katanga piirkonnas; mõistab teravalt hukka mässuliste jõudude rünnakud tsiviilelanikkonna, sealhulgas naiste ja laste vastu riigi idaosas; mõistab teravalt hukka vägistamise süstemaatilise kasutamise sõjarelvana; on ülimalt mures, et jätkuvalt kasutatakse sõduritena lapsi, ning nõuab laste desarmeerimist, rehabiliteerimist ja taasintegreerimist ühiskonda; on seisukohal, et Kongo Demokraatliku Vabariigi ja piirkonna rahu, julgeolekut ja koostööd käsitlev ÜRO kokkulepe on põhiraamistik püsiva rahu saavutamiseks; kiidab heaks ÜRO Julgeolekunõukogu 2014. aasta jaanuari resolutsiooni 2136, millega uuendatakse Kongo Demokraatlikule Vabariigile kehtestatud relvaembargot;
Eritrea
27. nõuab tungivalt, et EL ja Inimõiguste Nõukogu pööraksid jätkuvalt tähelepanu inimõiguste olukorrale Eritreas ja jälgiksid seda valvsalt, sest inimõiguste tõsiste rikkumiste tagajärjeks on pagulaste ja rändajate suur arv; tunneb heameelt ÜRO Inimõiguste Nõukogus 2013. aasta juunis ühehäälselt vastu võetud resolutsiooni üle, milles käsitletakse inimõiguste olukorda Eritreas; kiidab heaks eriraportööri esimese aruande inimõiguste olukorra kohta Eritreas; nõuab, et selle eriraportööri mandaati uuendataks Inimõiguste Nõukogu 26. istungjärgul;
Mali
28. kiidab heaks Mali inimõiguste olukorra sõltumatu eksperdi nimetamise, konfliktijärgse inimõiguste olukorra pideva jälgimise ning muude Aafrika riikide tugeva juhirolli inimõiguste olukorra parandamisel Malis; nõuab sõltumatu eksperdi mandaadi uuendamist;
Lõuna-Sudaan
29. peab väga murettekitavaks olukorda Lõuna-Sudaanis, sealhulgas riigijuhtimise pärast peetavat poliitilist võitlust, mis on põhjustanud üha rohkem etnilisi konflikte ning rohkem kui 650 000 inimese ümberasustamise; palub, et ELi liikmesriigid tõstataksid selle küsimuse Inimõiguste Nõukogus, et hoida Lõuna-Sudaani olukorra teemat rahvusvahelise tähelepanu all; tunneb heameelt vaenutegevuse lõpetamiseks 24. jaanuaril 2014. aastal allkirjastatud kokkuleppe üle, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et see on alles esimene samm rahu ja lepituse suunas; mõistab hukka inimõiguste ulatuslikud rikkumised ning rõhutab, et nende eest vastutavad isikud tuleb vastutusele võtta; hindab positiivselt Aafrika Liidu osalust ettevalmistustöödes, et moodustada uurimiskomisjon, mis oleks õigluse ja vastutuse kehtestamise ning tulevase lepitamise aluseks;
Sri Lanka
30. mõistab hukka jätkuvad rünnakud usuvähemuste vastu ning inimõiguste kaitsjate, advokaatide ja ajakirjanike tagakiusamise ja hirmutamise; tunnustab ülesehitamisel tehtud edusamme ning minevikukogemuste ja lepitusega tegeleva komisjoni mõningate soovituste täitmist, kuid peab kahetsusväärseks asjaolu, et Sri Lanka valitsus ei ole siiani suutnud tagada sõltumatut ja usaldusväärset uurimist seoses rahvusvahelise inimõigusi käsitleva õiguse ja humanitaarõiguse varasemate rikkumistega; toetab kindlalt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku soovitust luua sõltumatu rahvusvaheline uurimismehhanism, mis aitaks tõe välja selgitada neil juhtudel, kui riigi uurimismehhanismid ei ole sellega toime tulnud;
Birma/Myanmar
31. kiidab heaks Inimõiguste Nõukogus vastu võetud resolutsiooni Birma/Myanmari kohta ning eriraportööri töö jätkumise; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles mitte katkestama või muutma eriraportööri mandaati niikaua, kui riigis ei ole loodud kõikide volitustega ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood, ning kutsub Birmat/Myanmari üles tagama, et vangidega seotud juhtumeid käsitlev komitee jätkaks tööd, et lahendada kõik pooleliolevad juhtumid, ning et tunnistataks kehtetuks vastuoluline seadus, mis mõjutab sõna- ja ühinemisvabadust (eelkõige 2011. aasta seadus rahumeelse kogunemise ja protsessioonide kohta); mõistab hukka Rohingya vähemuse vastu suunatud jätkuva vägivalla ja tagakiusamise Rakhine osariigis ning moslemite ja muude usuvähemuste vastu suunatud rünnakud, ning nõuab selliste rikkumiste täielikku, läbipaistvat ja sõltumatut uurimist;
Korea Rahvademokraatlik Vabariik
32. pooldab Põhja-Korea inimõiguste olukorra eriraportööri mandaadi kavandatavat pikendamist ning kiidab heaks 2013. aasta märtsis konsensuse alusel vastu võetud resolutsiooni ja Põhja-Korea inimõigusi käsitleva uurimiskomisjoni aruande esitamise; kordab oma nõuet, et Korea Rahvademokraatliku Vabariigi valitsus teeks eriraportööriga täielikku koostööd ning hõlbustaks tema visiite Põhja-Koreasse; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu pööraks tähelepanu rahvusvahelise uurimiskomisjoni soovitustele, keskendudes eriti vajadusele mõista hukka Põhja-Korea poolt toime pandud rahvusvahelised kuriteod, suurendada ÜRO suutlikkust dokumenteerida selles riigis toime pandud inimõigusrikkumisi ning luua asjakohased rahvusvahelised mehhanismid, et tagada vastutus Põhja-Koreas toime pandud rahvusvaheliste kuritegude eest;
Kambodža, Côte d’Ivoire, Haiti, Somaalia ja Sudaan
33. tunneb heameelt Kambodža, Côte d’Ivoire’i, Haiti, Somaalia ja Sudaani sõltumatute ekspertide mandaadi pikendamise üle; nõuab tungivalt, et kõnealuste riikide ametiasutused teeksid volitatutega täielikku koostööd;
Temaatilised küsimused
Lapse õigused
34. väljendab heameelt Inimõiguste Nõukogu töö üle, mida on tehtud lapse õiguste alal, näiteks 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsioon alla 5-aastaste laste ennetatava suremuse ja haigestumuse kohta inimõiguste küsimusena, ning Lapse Õiguste Komitee töö üle; kutsub riike üles ratifitseerima ÜRO lapse õiguste konventsiooni 3. fakultatiivprotokolli, millega võimaldatakse lastel esitada nimetatud komiteele kaebusi; hindab positiivselt ÜRO Inimõiguste Nõukogus peagi vastuvõetavat resolutsiooni lapse õiguste kohta kui suurepärast näidet ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide rühma (GRULAC) koostööst ÜROs; väljendab suurt muret laste piinamis- ja kinnipidamisjuhtumite pärast, millest on teada andnud sellised organisatsioonid nagu UNICEF ja Amnesty International; kutsub ÜROd üles neid juhtumeid täiendavalt uurima ning koostama soovitusi meetmete võtmiseks;
Naised ja tütarlapsed
35. nõuab, et EL osaleks aktiivselt naiste staatuse komisjoni 58. istungjärgul, et mitte nõrgestada ÜRO Pekingi tegevusprogrammis sätestatut, nagu juurdepääs haridusele ja tervishoiule kui põhiline inimõigus, sealhulgas seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvad õigused; mõistab karmilt hukka naistevastase seksuaalvägivalla kui sõjataktika vahendi, sealhulgas sellised kuriteod nagu massiline vägistamine, seksuaalne orjastamine, sundprostitutsioon, soopõhine tagakiusamine, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, inimkaubandus, varajased ja sundabielud, aumõrvad ja kõik muud samaväärse raskusastmega seksuaalvägivalla vormid; kutsub taas kord ELi ja kõiki liikmesriike üles allkirjastama ja ratifitseerima Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni;
Piinamine
36. kordab, et piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu tuleb võidelda ning EL peab pidama seda küsimust esmatähtsaks eriti seoses lastega; kutsub Inimõiguste Nõukogu üles kasutama iga-aastast piinamist käsitlevat resolutsiooni eriraportööri mandaadi pikendamiseks veel kolmeks aastaks ning tagama piinamist käsitlevate varasemate resolutsioonide tõhusad järelmeetmed; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja ELi liikmesriigid seisaksid ühiselt selle eest, et piinamine kaotada ja ohvreid toetada, selleks tuleks eelkõige jätkata või alustada toetuse andmist ÜRO vabatahtlikule fondile piinamisohvrite toetamiseks ja piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolliga loodud erifondile;
Surmanuhtlus
37. mõistab teravalt hukka surmanuhtluse kasutamise ning toetab kindlalt moratooriumit kui sammu surmanuhtluse kaotamise suunas; kutsub ELi, liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles töötama jätkuvalt surmanuhtluse kaotamise nimel kogu maailmas; nõuab tungivalt, et ikka veel surmanuhtlust kasutavad riigid avaldaksid selged ja täpsed arvud surmamõistetute ja hukkamiste kohta;
Usu- ja veendumusvabadus
38. mõistab hukka usu- ja veendumusvabaduse õiguse jätkuvad rikkumised maailmas; kinnitab selle küsimuse tähtsust ELi jaoks; kutsub liikmesriike üles jätkama tööd selle küsimusega; tunneb heameelt ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaadi pikendamise üle; kordab uuesti, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus, sealhulgas vabadus muuta oma usulisi tõekspidamisi või veendumusi või neist loobuda, on üks põhilisi inimõigusi; rõhutab seega vajadust võidelda tõhusalt kõikide usuvähemuste vastu suunatud diskrimineerimisvormide vastu kogu maailmas;
Lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI) õigused
39. väljendab muret asjaolu pärast, et viimasel ajal on juurde tulnud diskrimineerivaid seadusi ja tavasid ning suurenenud on isikute vastu nende seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi tõttu toime pandud vägivallategude arv; ergutab tähelepanelikult jälgima olukorda Nigeerias ja Ugandas, kus uued seadused ohustavad tõsiselt seksuaalvähemuste vabadust; mõistab hukka diskrimineerivate seaduste kehtestamise ja sõnavabaduse piiramise Venemaal; kinnitab uuesti, et toetab inimõiguste ülemvoliniku jätkuvat tööd nende diskrimineerivate seaduste ja tavade vastu võitlemisel ning ÜRO üldisemat tööd selles valdkonnas; soovitab, et ELi liikmesriigid, nõukogu ja Euroopa välisteenistus osaleksid aktiivselt võitluses nende õiguste piiramiskatsete vastu;
Kastisüsteemil põhinev diskrimineerimine
40. mõistab hukka kastisüsteemil põhineva diskrimineerimise; peab väga murettekitavaks inimõiguste jätkuvaid ja ulatuslikke rikkumisi tulenevalt kastisüsteemist ja vägivallategusid, sealhulgas seksuaalvägivalda naiste suhtes, kes kuuluvad asjaomastesse kogukondadesse; tunnustab ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja ÜRO eriekspertide tööd selle diskrimineerimisvormiga võitlemisel; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid edendaksid ÜRO tööalase ja päritolulise diskrimineerimise tõhusa kaotamise põhimõtete ja suuniste heakskiitmist, ning kutsub ÜRO Inimõiguste Nõukogu üles selle raamistiku vastu võtma;
Rahumeelse kogunemise õigus
41. kutsub ELi üles toetama järelmeetmeid, mis põhinevad ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruandel tõhusate meetmete ja parimate tavade kohta, et tagada inimõiguste edendamine ja kaitsmine seoses rahumeelsete meeleavaldustega, kusjuures eelkõige tuleks toetada pingutusi töötada välja rahvusvaheline õigusraamistik seoses rahumeelse kogunemise õigusega;
Eluase
42. kordab, et tunneb heameelt selle üle, kui oluliseks peab Inimõiguste Nõukogu õigust eluasemele; kordab ühtlasi oma üleskutset liidule ja liikmesriikidele edendada korraliku eluaseme kättesaadavust põhiõigusena;
Vesi ja kanalisatsioon
43. hindab positiivselt Inimõiguste Nõukogu poolt 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsiooni, mis käsitleb õigust ohutule joogiveele ja kanalisatsioonile, ning ÜRO vastava küsimuse eriraportööri tööd, eelkõige käsiraamatu koostamist selle kohta, kuidas rakendada õigust ohutule joogiveele ja kanalisatsioonile; kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles pöörama jätkuvalt tähelepanu sellele sageli unarusse jäetud, kuid eluliselt olulisele inimõigusele, et tagada varustatus vee ja kanalisatsiooniga;
Ettevõtlus ja inimõigused
44. toetab kindlalt ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamist; kutsub ELi ja liikmesriike üles täitma aktiivset rolli ÜRO inimõiguste ning rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtjate töörühma 7. istungjärgul ning toetama pingutusi nende poliitika kooskõlastamiseks OECD rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud suunistega ning ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; kordab oma taotlust, et Euroopa Komisjon annaks 2014. aasta lõpuks aru selle kohta, kuidas ELi liikmesriikides rakendatakse ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid; võtab teadmiseks uued algatused, millega nõutakse ettevõtlust ja inimõigusi käsitleva õiguslikult siduva rahvusvahelise vahendi loomist ÜRO süsteemis;
Korruptsioon ja inimõigused
45. kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama ÜRO eriraportööri ametikoha loomist finantskuritegude, korruptsiooni ja inimõiguste küsimustes;
Sport
46. tunneb heameelt 2013. aasta septembris vastu võetud resolutsiooni üle, mis käsitleb inimõiguste edendamist spordi ja olümpia ideaalide kaudu; tunneb muret võõrtöötajate olukorra pärast Kataris, eelkõige seoses ettevalmistusega 2022. aasta maailmameistrivõistlusteks; võtab teadmiseks Katari algatuse, mille eesmärk on nende probleemidega tegeleda; kutsub Katari ametivõime üles reformima oma tööseadust, tühistama kogu piirkonnas kehtiva sponsorlusseaduse (nn kafala süsteem) ning ratifitseerima asjakohased rahvusvahelised konventsioonid; nõuab tungivalt, et EL tagaks, et Kataris ehitussektoris töötavad ELi äriühingud ei aitaks kaasa võõrtöötajate inimõiguste rikkumisele; toonitab, kui oluline on kontrollida kõiki suuremaid spordiüritusi ja nende seotust inimõigustega, näiteks 2014. aasta veebruaris Venemaal toimunud Sotši taliolümpiamängud ning kogunemisvabaduse ja seksuaalvähemuste õiguste jätkuv allasurumine ning eelseisvad maailmameistrivõistlused Brasiilias, kus esineb teateid eluasemetest väljatõstmiste ja elanikkonna ümberasustamise kohta kogu riigis;
Relvastatud droonide kasutamine
47. peab murettekitavaks inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi seoses ebaseaduslike sihtmärgistatud tapmistega relvastatud droonide abil, mille tõttu on väljaspool väljakuulutatud konfliktipiirkondi saanud teadmata arv tsiviilisikuid surma, raskelt vigastada või tõsise trauma; toetab asjaomaste ÜRO eriekspertide pingutusi, mille eesmärk on edendada relvastatud droonide läbipaistvat ja vastutustundlikku kasutust riikide poolt kooskõlas kehtestatud rahvusvahelise õigusraamistikuga; kutsub ELi, liikmesriike ja Inimõiguste Nõukogu üles jätkama ebaseaduslike sihtmärgistatud tapmiste uurimisi ning järgima soovitusi, mille on andnud ÜRO eriraportöör, kes tegeleb kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste küsimustega, ja eriraportöör terrorismivastase võitluse ja inimõiguste küsimustes;
Rahvusvaheline Kriminaalkohus
48. kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ning säilitab valvsuse võimalike katsete suhtes selle legitiimsust kõigutada; kutsub ELi üles aktiivselt välja töötama ELi seisukohta agressioonikuriteo ja Kampala muudatusettepanekute kohta;
Inimõiguste olukorra üldine korrapärane läbivaatamine
49. kinnitab taas, kui oluline on inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise universaalsus, et jõuda täielikule arusaamale inimõiguste olukorrast kõikides ÜRO liikmesriikides, ning rõhutab, kui tähtis on läbivaatamise teine tsükkel, milles keskendutakse esimese tsükli jooksul heakskiidu saanud soovituste rakendamisele; kordab siiski oma nõudmist, et soovitused, mida riigid esimeses tsüklis heaks ei kiitnud, võetaks inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise jätkuvas protsessis kaalumisele;
50. kutsub üldise korrapärase läbivaatamise interaktiivses dialoogis osalevaid ELi liikmesriike üles esitama soovitusi, mis on konkreetsed ja mõõdetavad, et parandada järelmeetmete kvaliteeti ja heakskiidetud soovituste rakendamist; rõhutab, et komisjon ja ELi liikmesriigid peavad kindlasti andma tehnilist abi, et aidata läbivaatamise objektiks olevatel riikidel rakendada soovitusi ja esitada vaheülevaateid rakendamise parandamiseks;
51. toonitab, et inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise soovitused tuleb lisada süstemaatiliselt ELi inimõigusalastesse dialoogidesse ja konsultatsioonidesse ning ELi inimõigusi käsitlevatesse riigipõhistesse strateegiatesse; kordab oma soovitust, et parlament käsitleks neid soovitusi oma delegatsioonide visiitidel kolmandatesse riikidesse;
52. tervitab kõiki samme, mis võimaldavad erinevate sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna ulatuslikku ja täielikku osalemist inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessis; toonitab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid peavad ÜRO Inimõiguste Nõukogus juhtima tähelepanu murettekitavale asjaolule, et paljudes riikides üle kogu maailma aheneb valitsusväliste organisatsioonide tegevusruum;
Erimenetlused
53. kordab, et toetab kindlalt erimenetlusi; rõhutab, et selliste mandaatide sõltumatus on ülitähtis, ning nõuab tungivalt, et kõik ÜRO riigid teeksid erimenetluste osas täielikku koostööd, sealhulgas võtaksid volitatud esindajaid vastu riigivisiitidel, reageeriksid nende tungivatele taotlustele tegutseda ja seoses väidetavate rikkumistega ning tagaksid nõuetekohased järelmeetmed volitatud esindajate tehtud soovitustele; toetab avaldust, mille tegid 10. detsembril 2013. aastal 72 erimenetluste eksperti, ning tunneb muret selle pärast, et riikide vähene koostöö erimenetluste osas vähendab ekspertide suutlikkust oma mandaati täita;
54. mõistab teravalt hukka igasugused repressioonid inimõiguste kaitsjate ja aktivistide vastu, kes teevad koostööd inimõiguste olukorra üldise korrapärase läbivaatamise protsessi ja erimenetluste raames, mis puudutab eelkõige Hiinat; palub Inimõiguste Nõukogul uurida teateid, mille kohaselt on Hiina aktivisti Cao Shunlid, kes taotles kodanikuühiskonna kaasamist üldise korrapärase läbivaatamise protsessi, kinni peetud alates 14. septembrist 2013; nõuab tungivalt, et Inimõiguste Nõukogu president jälgiks seda ja muid sarnaseid juhtumeid väga tähelepanelikult ning et kõik riigid pakuksid piisavat kaitset niisuguste hirmutamiste eest; rõhutab, et sellised teod kahjustavad kogu ÜRO inimõiguste süsteemi;
ELi osalemine
55. kordab, et ELi aktiivne osalemine kõikides ÜRO inimõiguste mehhanismides, sh Inimõiguste Nõukogus on tähtis; ergutab ELi liikmesriike osalema ning tegema kaastööd resolutsioonide koostamisel ja algatamisel, võtma aktiivselt osa aruteludest ja interaktiivsetest dialoogidest ning tegema avaldusi; toetab kindlalt tava, mille kohaselt EL võtab üha rohkem osa piirkondadevahelistest algatustest;
56. kinnitab taas, kui oluline on integreerida Genfis Inimõiguste Nõukogu raames tehtav töö ELi asjaomase sise- ja välistegevusega, sealhulgas parlamendi vastava tegevusega, nagu komisjonide ja parlamentidevahelised delegatsioonid ja ÜRO eriraportööride osalemine komisjonide koosolekutel;
57. ergutab ELi eriesindajat jätkama ELi inimõiguste poliitika tulemuslikkuse, sidususe ja nähtavuse tõhustamist Inimõiguste Nõukogu raames ning arendama edasi tihedat koostööd ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja erimenetluste ekspertidega, ning peab kahetsusväärseks, et komisjoni asepresident ja kõrge esindaja ei ole esindatud Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelistel kohtumistel;
58. toonitab jälle Euroopa välisteenistuse, komisjoni ja ELi liikmesriikide tõhusa koordineerimise ja koostöö tähtsust inimõiguste küsimuses; ergutab Euroopa välisteenistust suurendama ELi sidusust eelkõige ELi delegatsioonide kaudu Genfis ja New Yorgis, milleks on vaja õigeaegseid ja sisulisi konsultatsioone ning üksmeelse sõnumi edastamist;
59. rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad kindlasti toetama Inimõiguste Nõukogu, tehes koostööd inimõiguste jagamatuse ja universaalsuse saavutamiseks ja ratifitseerides kõik selle organi kehtestatud rahvusvahelised inimõigustealased õigusaktid; kordab, et peab kahetsusväärseks asjaolu, et ükski ELi liikmesriik ei ole siiani ratifitseerinud kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse konventsiooni; kordab uuesti ka asjaolu, et mitu liikmesriiki ei ole veel vastu võtnud ja/või ratifitseerinud kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise konventsiooni, piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni fakultatiivprotokolli või majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti fakultatiivprotokolli; kordab oma üleskutset liikmesriikidele ratifitseerida nimetatud konventsioonid ja protokollid; rõhutab, et ELi liikmesriigid peavad esitama oma perioodilised aruanded ÜRO järelevalveorganitele õigeaegselt; kutsub ELi üles aktiivselt välja töötama ELi seisukohta agressioonikuriteo ja Kampala muudatusettepanekute kohta;
60. kordab, et oluline on ELi jätkuv toetus ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo sõltumatuse kaitsmisel, et tagada selle ülesannete tulemuslik ja erapooletu täitmine; toonitab, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo erapooletuse ja toimimise jaoks on oluline tagada piisav rahastamine, eelkõige pidades silmas kujunevatest olukordadest tingitud praegust vajadust avada ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo uusi piirkondlikke büroosid; rõhutab, et tähtis on tagada piisav rahastamine, et katta lepingute alusel loodud organite üha suurenevat töökoormust; kutsub ELi üles võtma juhtrolli, et tagada lepingute alusel loodud organite süsteemi tõhus toimimine, sh piisav rahastamine;
61. kinnitab, et inimõiguste kaitsjate kaitsmine on ELi inimõiguste poliitika olulisim prioriteet; hindab seepärast demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu inimõiguste kaitsjate kiireloomuliseks kaitsmiseks ja toetuseks eraldatavat praktilist ja rahalist abi;
62. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO 67. Peaassamblee presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning väliskomisjoni loodud ELi-ÜRO töörühmale.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0055.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575.