Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste ja demokraatia olukorra kohta Pakistanis, eeskätt 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Pakistani piirkondliku rolli ja poliitiliste suhete kohta ELiga(1), 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kristlaste vastu hiljuti toime pandud vägivallaaktide ja nende tagakiusamise kohta, eriti Peshawaris(2), 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Pakistani, eelkõige Shahbaz Bhatti mõrva kohta(3), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni kristlaste olukorra ja usuvabaduse kohta(4) ning 20. mai 2010. aasta resolutsiooni usuvabaduse kohta Pakistanis(5),

–   võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18,

–   võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18,

–   võttes arvesse komisjoni asepresidendi ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni 23. septembri 2013. aasta avaldusi seoses kristlaste kogukonna ründamisega Peshawaris ja 2. märtsi 2011. aasta avaldust seoses Shahbaz Bhatti mõrvamisega,

–   võttes arvesse 1981. aasta ÜRO deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

–   võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruandeid,

–   võttes arvesse ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri aruannet ning ÜRO kohtunike ja juristide sõltumatuse küsimuse eriraportööri 4. aprilli 2013. aasta aruannet (lisand: missioon Pakistani),

–   võttes arvesse oma 11. aprilli 2013. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta inimõiguste ja demokraatia olukorrast maailmas 2012. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas, milles mõistetakse hukka kristlaste ja teiste usuvähemuste tagakiusamine(6),

–   võttes arvesse ELi-Pakistani 2012. aasta märtsis avaldatud viieaastast tegevuskava, mille prioriteedid on näiteks hea valitsemistava ja inimõigustealane dialoog, ning sellega tihedalt seotud ELi ja Pakistani teist strateegilist dialoogi, mis toimus 25. märtsil 2014,

–   võttes arvesse nõukogu 11. märtsi 2013. aasta järeldusi Pakistani kohta, milles kinnitatakse ELi ootusi inimõiguste edendamise ja järgimise osas ning mõistetakse hukka igasugune, sealhulgas usuvähemuste vastane vägivald(7),

–   võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5 ja artikli 110 lõiget 4,

A. arvestades, et 4. aprillil 2014 mõisteti surma kristlastest abielupaar Shafqat Emmanuel ja Shagufta Kausar väidetavalt prohvet Muhamedi solvava tekstisõnumi saatmise eest; arvestades, et paar eitas oma süüd ja väitis, et telefon, millelt sõnum saadeti, oli enne selle saatmist kaduma läinud;

B.  arvestades, et Lahore’ist pärit Pakistani kristlane Sawan Masih mõisteti 27. märtsil 2014 surma prohvet Muhamedi teotamise eest; arvestades, et teade Masihi väidetavast süüteost vallandas Lahore’i kristlaste linnaosas Joseph Colonys ägedad rahutused, mille käigus põletati maha hulk hooneid, sealhulgas kaks kirikut;

C. arvestades, et Punjabist pärit naissoost kristlane Asia Bibi vahistati 2009. aasta juunis ja mõisteti 2010. aasta novembris jumalateotamises süüdistatuna surma; arvestades, et nüüd, mitu aastat hiljem, on tema apellatsioonikaebus viimaks jõudnud Lahore’i kõrgema astme kohtusse; arvestades, et 2014. aasta jaanuaris ja märtsis toimunud kahe esimese kohtuistungi ajal olid kohtueesistujad väidetavalt puhkusel;

D. arvestades, et 14-aastane kristlasest tütarlaps Rimsha Masih, keda vääralt süüdistati koraani rüvetamises, mõisteti 2012. aastal õigeks, kui selgus, et tegemist oli valesüüdistusega, ja tema süüdistaja vahistati; arvestades, et sellegipoolest olid tema ja ta pere sunnitud riigist lahkuma;

E.  arvestades, et kristlased, kes moodustavad umbes 1,6% Pakistani Islamivabariigi elanikkonnast, kannatavad eelarvamuste ja sporaadiliste massivägivalla puhangute tõttu; arvestades, et enamiku Pakistani kristlaste elu on ebakindel ning möödub sageli hirmus jumalateotuse süüdistuste ees, mis võivad vallandada massilise vägivalla puhanguid; arvestades, et mitmed kristlased on praegu jumalateotuses süüdistatuna vangistatud;

F.  arvestades, et Pakistanis elav vaimuhaige Ühendkuningriigi kodanik Mohammad Asghar vahistati süüdistatuna eri ametiisikutele kirjade saatmises, milles ta olevat nimetanud ennast prohvetiks, ning et 2014. aasta jaanuaris mõisteti ta surma;

G. arvestades, et teine Suurbritannia kodanik, Ahmaddiya usukogukonda kuuluv 72-aastane Masood Ahmad vabastati alles hiljaaegu kautsjoni vastu; ta vahistati 2012. aastal süüdistatuna koraani tsiteerimises, mida peetakse tema kogukonna puhul jumalateotuseks, kuna ahmadisid ei loeta moslemiteks ja kriminaalkoodeksi paragrahv 298-C keelab neil „moslemite kombel käituda”;

H. arvestades, et mitmel pool Sindhis (Tharparkaris, Hyderabadis ja Larkanas) on viimastel kuudel rünnatud viit hindu templit ning Sindhis Badinis süüdistati kolme hindu poissi jumalateotuses, kuna nad värvisid hindude Holi värvidepidustuste puhul aerosoolvärviga üle mõned sildid, ning praegu viibivad poisid vahi all;

I.   arvestades, et Pakistani kasvava sektantliku vägivalla tõttu tapetakse alatasa ja sunnitakse välja rändama eelkõige šiiitide Hazara kogukonna liikmeid; arvestades, et provintsist on arvatavalt põgenenud ka üle 10 000 hindu, kuna inimröövid lunaraha saamiseks on viimasel kolmel aastal muutunud igapäevaseks;

J.   arvestades, et Pakistani jumalateotuse seaduste tõttu on usuvähemustel ohtlik ennast vabalt väljendada või usulist tegevust avalikult praktiseerida; arvestades, et aastaid on nende seaduste kohaldamine tekitanud muret rahvusvahelisel tasandil, kuna süüdistuste ajendiks on tihtipeale arveteõiendamine, majanduslik kasu või usuline sallimatus, ning need tugevdavad valvsuse õhkkonda ja annavad rahvajõukudele ettekäände ahistamiseks ja rünnakuteks; arvestades, et ÜRO inimõigusmehhanismid on kutsunud Pakistani üles jumalateotuse seadusi kehtetuks tunnistama või vähemalt rakendama koheselt kaitsemeetmeid, et seaduse kuritarvitamine ei võimaldaks kodanikke, tihtipeale vähemuste esindajaid, ohvriks tuua;

K. arvestades, et ainuüksi 2013. aastal on teatatud sadadest aumõrvadest; arvestades, et need on endiselt sagedast koduvägivalda ja sundabielusid arvestades vaid kõige nähtavam naistevastase vägivalla liik;

L.  arvestades, et Pakistanil on tähtis roll Lõuna-Aasia stabiilsuse suurendamisel ning seepärast peaks ta inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete tugevdamisel eeskuju andma;

M. arvestades, et hiljaaegu andis Euroopa Liit Pakistanile kohaldatavate inimõigustealaste konventsioonide rakendamise tingimusel GSP+ staatuse (GSP – üldine soodustuste süsteem);

1.  väljendab sügavat muret sektantliku vägivalla ja usuvähemuste vastase sallimatuse järsu kasvu, usukultushoonete, sealhulgas kristlike kirikute ründamise ja naiste jätkuva allasurumise pärast Pakistanis;

2.  Pakistani sotsiaalmajanduslikke probleeme arvestades on mures sellise vägivalla mõju pärast tema ühiskonna kui terviku edasisele arengule; rõhutab, et kõigi oma kodanike suurem julgeolek teenib Pakistani pikaajalisi huve;

3.  väljendab sügavat muret selle üle, et vastuolulised jumalateotuse seadused võimaldavad väärkasutamist, mis võib mõjutada Pakistani kõigi usutunnistuste esindajaid; väljendab erilist muret asjaolu pärast, et jumalateotuse seaduste kasutamine, millele seisid avalikult vastu mõrvatud minister Shahbaz Bhatti ja kuberner Salman Taseer (surnud), laieneb ning nende sihtmärgiks on Pakistani kristlased ja teised usuvähemused;

4.  tuletab Pakistani ametivõimudele meelde nende rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust austada sõna-, mõtte-, südametunnistuse, usu- ja veendumuste vabadust; kutsub Pakistani ametivõime üles vabastama jumalateotuse eest süüdi mõistetud vangid ja tühistama edasikaevatud surmaotsused; kutsub Pakistani ametivõime üles tagama kohtute sõltumatuse, õigusriigi põhimõtted ja nõuetekohase kohtuprotsessi vastavalt rahvusvahelistele kohtumenetluse normidele; lisaks palub Pakistani ametivõime tagada kõigile jumalateotuse juhtudega seotud isikutele küllaldane kaitse, sealhulgas kaitsta kohtunikke välise surve eest, kaitsta süüdistatavaid ning nende perekondi ja kogukondi rahvamasside vägivalla eest ning leida lahendused isikute jaoks, kes mõisteti õigeks, kuid ei saa oma kodukohta tagasi minna;

5.  mõistab teravalt hukka mis tahes tingimustel surmanuhtluse kohaldamise; kutsub Pakistani valitsust üles kiiresti asendama de facto moratooriumi surmanuhtlusele selle tegeliku kaotamisega;

6.  kutsub Pakistani valitsust üles põhjalikult läbi vaatama jumalateotuse seadused ja nende praeguse kohaldamise (kriminaalkoodeksi jaod 295 ja 298) väidetavate jumalateotuse juhtude korral, seda eriti hiljutiste surmaotsuste valguses; õhutab valitsust seisma vastu usurühmituste ja mõningate poliitiliste opositsioonijõudude survele nende seaduste jõus hoidmiseks;

7.  kutsub valitsust kiirendama medrese reforme ning kehtestama rahvusvahelistele normidele vastava baasõppekava, pannes erilist rõhku vihkamist õhutava materjali õppekavadest kõrvaldamisele ning kogukondliku ja usulise sallivuse õpetamise põhikavasse sisseviimisele; kutsub komisjoni võtma järelmeetmeid seoses varasemate nõuetega ELi rahastatud ja vihkamist sisendavate õpikute läbivaatamiseks;

8.  kutsub Pakistani valitsust ja parlamenti kiiresti alustama ametliku kohtusüsteemi reformimist, et piirata jirga ja panchayati taoliste mitteametlike struktuuride kasutamist, ning oluliselt suurendama kohtute, eriti esimese astme kohtute rahalisi ja inimressursse;

9.  mõistab otsustavalt hukka kõik usukogukondade vastased vägivallateod ning igasuguse diskrimineerimise ja sallimatuse usu ja veendumuste põhjal; palub Pakistani valitsust sekkuda ja kaitsta usuvihast ajendatud rahvajõukude vägivalla ohvreid, eelkõige keelata avalik vihkamise õhutamine, ning õhutab kõiki Pakistani elanikke tegutsema üheskoos sallivuse ja üksteisemõistmise saavutamise nimel; nõuab Pakistani ametivõimudelt vihkamise õhutajate ja valesüüdistuste esitajate vastutusele võtmist;

10. tuletab meelde, et usuvabadus ja vähemuste õigused on tagatud Pakistani põhiseadusega; on rahul selliste pärast 2008. aasta novembrit usuvähemuste huvides võetud Pakistani valitsuse meetmetega nagu vähemuste jaoks föderaalametites viieprotsendilise kvoodi kehtestamine, mittemoslemite ametlike pühade tunnustamine ja riikliku vähemuste päeva väljakuulutamine;

11. nõuab samas, et Pakistani valitsus teeks rohkem religioonidevahelise vastastikuse mõistmise parandamiseks, tegeleks aktiivselt ühiskondlikult mõjukate osapoolte usuvaenu küsimusega, võitleks religioosse sallimatuse, vägivalla ja hirmutamise vastu ning ei laseks tekkida karistamatuse tunnet;

12. on sügavalt mures vähemuste hulka kuuluvate naiste ja tütarlaste olukorra pärast, kes sageli kannatavad kahekordselt – nii pealesunnitud usuvahetuse kui ka sihipärase seksuaalse vägivalla tõttu; nõuab, et Pakistani ametivõimud parandaksid kaitse-, vastutuselevõtu- ja hüvitamismeetmeid;

13. rõhutab, et mõtte-, usu- ja südametunnistuse vabadus on kesksed inimõigused; on mures Pakistanis hiljaaegu ilmnenud suundumuste pärast mõtte-, sõna ja teabevabaduse piiramisele populaarsete veebiteenuste blokeerimise ja kontrollimise teel; palub valitsusel lõpetada interneti tsenseerimine ning vaadata läbi nii terrorismivastast võitlust kui ka VVOsid käsitlevate õigusaktide eelnõud, kuna need aktid piiraksid järsult VVOde sõltumatust ja tegevusvabadust ning võiksid tuua kaasa rahvusvaheliste sidemetega Pakistani VVOde tegevuse katkemise;

14. rõhutab Pakistani tähtsust kogu piirkonna stabiilsuse tugevdamisel; soovitab Pakistanil toimida konstruktiivselt Afganistani julgeoleku edendamisel ja seetõttu nõuab, et Pakistani valitsus suuremal määral austaks inimõigusi nii omal maal kui ka kogu piirkonnas;

15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule ning Pakistani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0208. (2) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0422. (3) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 179. (4) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 53. (5) ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 147. (6) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0575. (7) http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/135946.pdf