RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK olukorra kohta Iraagis
16.7.2014 - (2014/2716(RSP))
asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:
ECR (B8‑0059/2014)
PPE (B8‑0060/2014)
S&D (B8‑0061/2014)
Verts/ALE (B8‑0063/2014)
ALDE (B8‑0064/2014)
Cristian Dan Preda, Arnaud Danjean, Jacek Saryusz-Wolski, Elmar Brok, Mariya Gabriel, Andrey Kovatchev, Esther de Lange, Michèle Alliot-Marie, Tunne Kelam, Lars Adaktusson, Davor Ivo Stier, Philippe Juvin fraktsiooni PPE nimel
Victor Boştinaru, Elena Valenciano Martínez-Orozco, Ana Gomes, Kati Piri, Eugen Freund, Demetris Papadakis, Silvia Costa fraktsiooni S&D nimel
Charles Tannock, Geoffrey Van Orden, Anna Elżbieta Fotyga, Angel Dzhambazki fraktsiooni ECR nimel
Marietje Schaake, Johannes Cornelis van Baalen, Annemie Neyts-Uyttebroeck, Gérard Deprez, Petras Auštrevičius, Louis Michel, Robert Rochefort, Jean-Marie Cavada, Marielle de Sarnez, Charles Goerens, Alexander Graf Lambsdorff, Fernando Maura Barandiarán fraktsiooni ALDE nimel
Alyn Smith, Bodil Ceballos, Jean Lambert, Tamás Meszerics fraktsiooni Verts/ALE nimel
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Iraagis
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraagi kohta, eelkõige 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Iraagis[1],
– võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel ning oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu kohta[2],
– võttes arvesse välisasjade nõukogu järeldusi Iraagi kohta, eelkõige 23. juuni 2014. aasta järeldusi,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldusi Iraagi kohta,
– võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,
– võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraak on ühinenud,
– võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldusi Iraagi kohta,
– võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas[3], 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhete kohta Pärsia lahe koostöönõukoguga[4] ning 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes[5],
– võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,
A. arvestades, et Iraak seisab endiselt silmitsi tõsiste poliitiliste, julgeoleku- ja sotsiaalmajanduslike probleemidega, ning arvestades, et riigi poliitikamaastik on äärmiselt killustunud ning olukorda halvendab vägivald ja usurühmapõhine poliitika, mis tõsiselt takistab Iraagi elanike õigustatud püüdlusi saavutada rahu ja jõukus ning minna üle tõelisele demokraatiale; arvestades, et Iraagis on puhkenud kõige rängem vägivallalaine pärast 2008. aastat;
B. arvestades, et Al-Qaidast lahku löönud džihaadirühmitus Islamiriik (IS, endine Iraagi ja Levanti Islamiriik (ISIL)) vallutas alasid Loode-Iraagis, sh Iraagi suuruselt teise linna Mosuli, millele järgnesid Iraagi kodanike kiirhukkamised, rangete šariaadiseaduste kehtestamine, šiiitide, sufide, sunniitide ja kristlaste palvekohtade ja pühamute hävitamine ning muud metsikused tsiviilelanike kallal;
C. arvestades, et Iraagi ja Süüria vahelise piiri valveta jäämine võimaldas Islamiriigil (IS) laiendada oma tegevust mõlemas riigis; arvestades, et osa pettunud sunniitidest ja endistest Baathi partei liikmetest talusid või koguni toetasid ISi edusamme; arvestades, et 29. juunil 2014 teatati, et IS kuulutas oma võimu all olevatel Iraagi ja Süüria aladel välja kalifaadi ehk islamiriigi ning et selle juht Abdu Bakr al-Baghdadi kuulutas ennast kaliifiks;
D. arvestades, et Islamiriik on taganud endale soliidsed tuluallikad, röövides oma võimu all olevatel aladel asuvaid panku ja ettevõtteid, haarates enda kätte kuni kuus Süüria naftavälja, sealhulgas Süüria suurima, Iraagi piiri lähedal asuva al-Omari naftavälja ning saades raha rikastelt annetajatelt, eelkõige Saudi Araabiast, Katarist, Kuveidist ja Araabia Ühendemiraatidest;
E. arvestades, et Islamiriigi kiire tõus on näidanud, kui nõrgad on Iraagi armee ja institutsioonid, mida laostavad korruptsioon, sektantlus ja peaminister Nouri al-Maliki valitsuse muid kogukondi diskrimineeriv poliitika, mis on viinud Iraagi sunniitide ja teiste vähemuste suure võõrandumiseni;
F. arvestades, et 2014. aasta juuni keskel võtsid Kurdistani piirkondliku omavalitsuse relvajõud oma kontrolli alla paljurahvuselise Kirkuki linna, liites nõnda Kurdistani provintsiga naftarikka piirkonna, mille kuuluvuse pärast oli kümme aastat tülitsetud, ning et Kurdistani valitsus teatas kavast korraldada kurdide seas rahvahääletus Iraagist sõltumatuks saamise küsimuses;
G. arvestades, et EL on tunnistanud, et Kurdistani piirkonnal ja Kurdistani piirkondlikul omavalitsusel lasub arvukate põgenike tõttu raske koorem;
H. arvestades, et 30. aprillil 2014 toimusid Iraagis parlamendivalimised, mille tulemusena saavutas parlamendis enamuse peaminister Nouri al-Maliki Õigusriigi rühmitus; arvestades, et ametisse astunud valitsus ei ole suutnud rajada Iraagis kaasavamat ühiskonda; arvestades, et üha enam taotletakse, et al-Maliki ei püüaks kolmandat korda peaministriks saada ja et selle asemel moodustataks tõeliselt kaasav valitsus; arvestades, et šiiitide usujuht ajatolla Sistani on kutsunud kõiki Iraagi erakondi üles jõudma kiiresti kokkuleppele sellise valitsuse moodustamises, kuid hiljaaegu valitud Iraagi parlament ei ole seda siiani teinud;
I. arvestades, et Iraagi valitsust on toetanud Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Iraani Islamivabariik; arvestades, et Iraani president Hassan Rouhani on ilmutanud valmisolekut teha USAga koostööd Islamiriigi ohu tõrjumiseks Iraagis, samas kui piirkonna sunniidi äärmuslaste relvarühmitusi, sealhulgas Islamiriiki on viimastel aastatel ideoloogiliselt toetanud Saudi Araabias ja teatavates Pärsia lahe riikides asuvad osapooled;
J. arvestades, et teadete kohaselt on Islamiriigile appi tulnud sajad välisvõitlejad, neist paljud ELi liikmesriikidest; arvestades, et nende liikmesriikide valitsused loevad kõnealuseid ELi kodanikke julgeolekuriskiks;
K. arvestades, et ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) andmetel on Iraagi kesk- ja põhjaosas hinnanguliselt 1,2 miljonit riigisisest põgenikku ning hinnanguliselt 1,5 miljonit inimest vajavad humanitaarabi; arvestades, et Islamiriigi esiletõus on põhjustanud humanitaarkriisi, eelkõige arvukate tsiviilelanikest põgenike näol; arvestades, et riigisiseste põgenike abistamiseks on EL otsustanud suurendada Iraagile antavat humanitaarabi viie miljoni euro võrra, mille tulemusel moodustab Iraagile 2014. aastal antav humanitaarabi hetkeseisuga 12 miljonit eurot;
L. arvestades, et Iraagi põhiseadusega tagatakse kõigi kodanike võrdsus seaduse ees ning eri rahvuste halduslikud, poliitilised, kultuurilised ja haridusalased õigused; arvestades, et Iraagi valitsus vastutab kogu elanikkonna õiguste, heaolu ja turvalisuse tagamise eest;
M. arvestades, et on teateid naiste ja tütarlaste sihilikust ründamisest Iraagis ning Islamiriigi ja muude relvarühmituste poolt toimepandud inimröövidest, vägistamistest ja sundabieludest; arvestades, et organisatsiooni Human Rights Watch 12. juuli 2014. aasta aruande kohaselt olevat Iraagi julgeolekujõud ja valitsusmeelsed relvarühmitused viimase kuu jooksul ebaseaduslikult hukanud vähemalt 255 vangi, ilmselt kättemaksuks Islamiriigi võitlejate korraldatud tapmiste eest;
N. arvestades, et 25. juunil 2014 põgenes ajaloolises assüürlaste linnas Qaraqoshis (teise nimega Al-Hamdaniya) oma kodudest kuni 10 000 peamiselt kristlasest elanikku pärast seda, kui linna lähedusse langesid mortiirimürsud; arvestades, et alates 2003. aastast on hinnanguliselt vähemalt pooled Iraagi kristlastest riigist lahkunud; arvestades, et organisatsiooni Open Doors International andmetel on kristlaste arv Iraagis oluliselt langenud – 1,2 miljonilt 1990ndate alguses praeguse 330 000 kuni 350 000 inimeseni;
1. väljendab sügavat muret kiirelt halveneva julgeolekuolukorra pärast Iraagis; mõistab teravalt hukka Islamiriigi rünnakud Iraagi kodanike ja Iraagi riigi vastu, mille tagajärjeks on olnud kiirhukkamised, rangete šariaadiseaduste pealesurumine, pühamute ning piirkonna ajaloo-, kultuuri- ja kunstipärandi hävitamine ja muud metsikused; hoiatab, et Islamiriigi äärmuslikult šiiitide ja kristlaste vastased seisukohad suurendavad ohtu, et kui Islamiriigil lastakse hõivatud territooriume enda käes hoida ja laiendada, pannakse toime massiliselt tapmisi usuerinevuste alusel;
2. mõistab teravalt hukka tsiviilobjektide, sealhulgas haiglate, koolide ja pühamute ründamise ning konflikti käigus hukkamiste ja seksuaalse vägivalla kasutamise; rõhutab, et nende tegude toimepanijad ei tohi jääda karistuseta; on sügavalt mures humanitaarkriisi ja tsiviilisikute massilise põgenemise pärast;
3. toetab Iraagi ametivõime võitluses Islamiriigi terroritegude ja teiste relvastatud terrorirühmituste vastu, kuid toonitab, et julgeolekumeetmed tuleb ühendada jätkusuutlike poliitiliste lahendustega, mis hõlmavad Iraagi ühiskonna kõiki osalisi ja lahendavad nende õigustatud muresid; rõhutab lisaks, et terrorismivastases võitluses tuleb järgida inimõigusi ja rahvusvahelist humanitaarõigust; nõuab tungivalt, et Iraagi julgeolekujõud tegutseksid kooskõlas rahvusvahelise ja riikliku õigusega ning Iraagi kohustustega, mis tulenevad inimõiguste ja põhivabaduste alastest rahvusvahelistest kokkulepetest; kutsub Iraagi valitsust ja kõiki poliitilisi liidreid üles võtma vajalikke meetmeid, et tagada kõigi Iraagi inimeste ning eelkõige haavatavate rühmade ja usukogukondade kaitse ja julgeolek;
4. keeldub reservatsioonideta tunnustamast ja loeb ebaseaduslikuks Islamiriigi juhtide teadaannet kalifaadi moodustamise kohta nende kontrollitavates piirkondades ning on vastu igasugusele rahvusvaheliselt tunnustatud piiride ühepoolsele jõuga muutmisele, austades samal ajal Islamiriigi kontrolli all olevate piirkondade elanike põhiõigusi ja -vabadusi:
5. rõhutab, et Islamiriigi suhtes kehtib ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooniga 1267 ja 2011. aasta resolutsiooniga 1989 kehtestatud relvaembargo ja varade külmutamine, ning toonitab nimetatud meetmete kiire ja tulemusliku rakendamise tähtsust;
6. on veendunud, et 30. aprillil 2014 Iraagis toimunud parlamendivalimised võimaldavad moodustada tõeliselt representatiivse ja kaasavast tegevuskavast lähtuva valitsuse; on rahul Iraagi parlamendi uue esimehe valimisega 14. juulil 2014; nõuab, et kõik poliitilised liidrid ja eelkõige peaminister Nouri al-Maliki tagaksid kiiremas korras kaasava valitsuse moodustamise; rõhutab, et verevalamise ja riigi lagunemise peatamiseks peaks selline valitsus õigesti esindama Iraagi ühiskonna poliitilist, usulist ja rahvuslikku kirevust;
7. kutsub piirkonna kõiki osapooli aitama saavutada Iraagis stabiilsust ja julgeolekut ning eelkõige õhutama Iraagi valitsust sunniidi vähemusele vastu tulema ja viima sõjaväes läbi kaasavad, usuerisusi eiravad ja erapooletud ümberkorraldused;
8. kutsub piirkonna kõiki osapooli kõigi nende käsutuses olevate vahenditega peatama ametlike või eraorganisatsioonide igasuguse tegevuse islamiäärmusliku ideoloogia propageerimisel ja levitamisel sõna või teoga; kutsub rahvusvahelist üldsust ja eelkõige ELi üles soodustama piirkondlikku dialoogi Lähis-Ida probleemide teemal ja kaasama sellesse kõik olulised osapooled, eelkõige Iraani ja Saudi Araabia;
9. toonitab, et EL peaks välja töötama piirkonna põhjaliku poliitilise käsituse ning rõhutab eriti vajadust kaasata igasugusesse pingelõdvendusse Süürias ja Iraagis oluliste osapooltena Iraan, Saudi Araabia ja teised Pärsia lahe riigid;
10. rõhutab vajadust järgida praegusel kriisiajal inimõigusi ja põhivabadusi, eriti sõna- ja ajakirjandusvabadust ning digitaalseid vabadusi;
11. võtab teadmiseks Kurdistani piirkondliku omavalitsuse teadaande iseseisvusreferendumi korraldamise kohta; palub aga Iraagi Kurdistani parlamendil ja president Massoud Barzanil kaasata sellesse protsessi provintsi muud rahvusvähemused ja austada nende õigusi;
12. väljendab muret teadete üle, et sajad välisvõitlejad, sealhulgas ELi liikmesriikide kodanikud on ühinenud Islamiriigi mässulistega; nõuab lisaks rahvusvahelist koostööd asjakohaste õigusmeetmete rakendamiseks kõigi isikute vastu, keda kahtlustatakse seotuses terroriaktidega;
13. on rahul ELi 19. juuni 2014. aasta otsusega suurendada Iraagile antavat humanitaarabi viie miljoni euro võrra, et osutada abi riigisisestele põgenikele, mille tulemusel moodustab Iraagile 2014. aastal antav humanitaarabi hetkeseisuga 12 miljonit eurot;
14. kinnitab taas, et EL on otsustanud tugevdada suhteid Iraagiga, sealhulgas ELi ja Iraagi partnerlus- ja koostöölepingu rakendamise kaudu; palub nõukogul jätkata Iraagi abistamist demokraatia, inimõiguste, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete edendamisel, sealhulgas missiooni EUJUST LEX-IRAQ kogemustele ja saavutustele tuginedes; toetab ühtlasi ÜRO abimissiooni Iraagis ja ÜRO peasekretäri Iraagi-eriesindaja püüdlusi aidata Iraagi valitsusel tugevdada oma demokraatlikke institutsioone ja protsesse, edendada õigusriigi põhimõtete järgimist, soodustada piirkondlikku dialoogi, parandada põhiteenuste osutamist ja tagada inimõiguste kaitse;
15. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraagi valitsusele ja esindajatekogule, Kurdistani piirkondlikule omavalitsusele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO Inimõiguste Nõukogule.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0171.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0023.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0207.
- [4] ELT C 247E, 17.8.2012, lk 1.
- [5] Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0339.