Menetlus : 2014/2724(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : RC-B8-0066/2014

Esitatud tekstid :

RC-B8-0066/2014

Arutelud :

Hääletused :

PV 17/07/2014 - 10.9

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2014)0013

RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK
PDF 131kWORD 61k
16.7.2014
PE536.967v01-00}
PE536.968v01-00}
PE536.969v01-00}
PE536.970v01-00}
PE536.971v01-00} RC1
 
B8-0066/2014}
B8-0067/2014}
B8-0068/2014}
B8-0069/2014}
B8-0070/2014} RC1

vastavalt kodukorra artikli 123 lõigetele 2 ja 4,

asendades järgmiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ettepanekuid:

Verts/ALE (B8‑0066/2014)

S&D (B8‑0067/2014)

GUE/NGL (B8‑0068/2014)

PPE (B8‑0069/2014)

ALDE (B8‑0070/2014)


agressioonikuritegude kohta (2014/2724(RSP))


Andrzej Grzyb, Cristian Dan Preda, Godelieve Quisthoudt-Rowohl, Monica Luisa Macovei, Eduard Kukan, László Tőkés fraktsiooni PPE nimel
Pier Antonio Panzeri, Elena Valenciano Martínez-Orozco, Josef Weidenholzer, Ana Gomes, David Martin, Richard Howitt fraktsiooni S&D nimel
Marietje Schaake, Marielle de Sarnez, Louis Michel, Jean-Marie Cavada, Izaskun Bilbao Barandica, Alexander Graf Lambsdorff, Fernando Maura Barandiarán, Charles Goerens, Ramon Tremosa i Balcells, Annemie Neyts-Uyttebroeck fraktsiooni ALDE nimel
Helmut Scholz, Marie-Christine Vergiat fraktsiooni GUE/NGL nimel
Barbara Lochbihler, Judith Sargentini fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon agressioonikuritegude kohta (2014/2724(RSP))  

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti ja eriti selle artiklit 5, milles käsitletakse agressioonikuritegu kui ühte raskeimat kuritegu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (RKK) jurisdiktsioonis,

–   võttes arvesse 2010. aastal Ugandas Kampalas toimunud läbivaatamiskonverentsil vastu võetud Rooma statuudi Kampala muudatusi ja eriti resolutsiooni RC/Res. 6 agressioonikuritegude kohta,

–   võttes arvesse nõukogu otsust 2011/168/ÜVJP ja selles sisalduvat viidet Kampala muudatustele,

–   võttes arvesse läbivaadatud tegevuskava, mis võeti vastu 12. juulil 2011 kooskõlas nõukogu otsusega 2011/168/ÜVJP,

–   võttes arvesse oma 19. mai 2010. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsi kohta Ugandas Kampalas(1),

–   võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(2),

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas ning mõju ELi strateegilisele inimõiguste poliitikale,

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu üheksandat aruannet (2012/2013) Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile,

–   võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2014. aasta aprillis toimunud 25. istungjärgu tulemusi,

–   võttes arvesse Ladina-Ameerika Parlamendi Peaassamblee 19. ja 20. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamise ja Kampala muudatuste ratifitseerimise kohta (AO/2013/07XXIX),

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriikide assamblee 27. novembri 2013. aasta resolutsiooni Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja osalisriikide assamblee tugevdamise kohta, milles kutsutakse tulevasi osalisriike üles ratifitseerima statuuti muudetud kujul, palutakse kõigil osalisriikidel kaaluda muudatuste ratifitseerimist ning tunnustatakse arvukaid osalisriike, kes on muudatused hiljuti ratifitseerinud (ICC-ASP/12/Res.8),

–   võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimist ja rakendamist käsitlevat Rahvusvahelise Kriminaalkohtu käsiraamatut, mille koostasid Liechtensteini Vürstiriigi alaline esindus ÜRO juures, Global Institute for the Prevention of Aggression (agressiooni ennetamise ülemaailmne instituut) ja Princetoni Ülikooli juures asuv Liechtenstein Institute on Self-Determination (enesemääramise instituut),

–   võttes arvesse rahvusvahelist kriminaalõiguse päeva 17. juulil, millega tähistatakse edenemist vastutuse suurenemise suunas inimsusevastaste kuritegude, sõjakuritegude ja genotsiidi eest,

–   võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A. arvestades, et ELi liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamisest peale selle kindlad liitlased, kes pakuvad finantsabi ning poliitilist, diplomaatilist ja logistilist tuge, propageerides samas Rooma statuudi universaalsust ja kaitstes selle terviklikkust, et suurendada kohtu sõltumatust;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament väljendas 2011. aasta 17. novembril(3) heameelt Rooma statuudi Kampala muudatuste, sealhulgas agressioonikuritegusid käsitlevate muudatuse vastuvõtmise üle ja kutsus liikmesriike neid ratifitseerima ja lisama need oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

C. arvestades, et seejärel võttis Euroopa Parlament 2012. aasta 18. aprillil vastu resolutsiooni 2012/0126(4) ning palus nõukogul ja komisjonil kasutada oma rahvusvahelist mõjujõudu selleks, et tagada ja parandada Rooma statuudi üldist kohaldatavust, leppides rahvusvaheliselt kokku rahvusvahelise õigusega vastuolus oleva agressioonikuriteo mõiste määratluses;

D. arvestades, et agressioonikuritegusid käsitlevate Rooma statuudi Kampala muudatuste ratifitseerimine vähemalt 30 osalisriigis ning pärast 2017. aasta 1. jaanuarit osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastu võetav otsus on eeltingimused, mille alusel luuakse agressioonikuritegude karistatavaks muutmise alaline rahvusvahelise kriminaalvastutuse süsteem;

E.  arvestades, et 122 riiki on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi osalisriigid;

F.  arvestades, et siiani on agressioonikuritegusid käsitlevad Kampala muudatused ratifitseeritud 14 osalisriigis, sh kaheksas ELi liikmesriigis (Belgia, Eesti, Horvaatia, Küpros, Luksemburg, Saksamaa, Slovakkia ja Sloveenia); arvestades, et vähemalt 35 osalisriiki tegelevad praegu aktiivselt agressioonikuritegusid käsitlevate muudatuste ratifitseerimisega ja teised on võtnud kohustuse muudatused ratifitseerida;

G. arvestades, et Liechtenstein oli esimene riik, kes ratifitseeris 2012. aasta 8. mail agressioonikuritegusid käsitlevad muudatused koos artikli 8 (sõjakuriteod) muudatustega, mis võeti vastu Ugandas Kampalas 2010. aastal toimunud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi läbivaatamise konverentsil;

H. arvestades, et riigid, kes ei ole Rooma statuudiga ühinenud, võivad ratifitseerida Rooma statuudi koos Kampala muudatustega ning aidata seeläbi laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

I.   arvestades, et Kampala muudatused on ÜRO põhikirjaga täielikus kooskõlas, kuna nendega tunnistatakse kuritegelikuks üksnes ebaseadusliku jõukasutamise kõige tõsisemad ehk oma laadi, tõsiduse ja ulatuse tõttu ilmselgelt ÜRO põhikirjaga vastuolus olevad vormid;

J.   arvestades, et agressioonikuritegude kuulumine Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse aitab tagada rahvusvahelisel tasandil õigusriiklust, rahu ja julgeolekut, kuna hoiab ära ebaseaduslikku jõu kasutamist ning aitab seega tõhusalt selliseid kuritegusid ennetada ja kindlustada kestvat rahu;

K. arvestades, et mõlema Kampala muudatuse ratifitseerimine riikide poolt ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitavad lõpetada selliste kuritegude toimepanijate karistamatust;

L.  arvestades, et Kampala muudatuste ratifitseerimine ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab kaitsta inimõigusi, kuna kuritegelikuks tunnistatakse agressiooniakt, mis on sageli esimeseks lüliks nii inimõiguste kui ka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide ränkade rikkumiste põhjuslikkuse ahelas;

M. arvestades, et agressiooniaktide kuritegelikuks tunnistamine aitab kaitsta ka seadusevastaselt sõtta saadetud sõdurite ja rünnatava riigi võitlejate õigust elule, kuna nii kaotatakse lünk Rooma statuudis ja rahvusvahelises humanitaarõiguses, mille alusel kaitstakse praegu üksnes tsiviilisikuid ja muid „kaitstavaid isikuid”;

 

N. arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine agressioonikuritegudele aitab suurendada Rooma statuudi universaalsust, kuna mitmed riigid võivad olla huvitatud täieliku Rooma statuudi ratifitseerimisest koos Kampala muudatustega, mis on kooskõlas ka nende riiklike huvidega, kuna aitab ära hoida nende vastu suunatud ebaseaduslikku jõu kasutamist;

1.  kordab, et toetab täielikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd rahvusvahelisele üldsusele muret tekitavate kõige raskemate kuritegude toimepanijate karistamatuse lõpetamisele kaasaaitamises;

2.  kutsub ELi üles võtma vastu ühise seisukoha agressioonikuritegude ja Kampala muudatuste kohta;

3.  toonitab Rooma statuudi universaalsuse põhimõtte olulisust ja nõuab tungivalt, et EL oleks esirinnas agressioonikuritegusid käsitleva Kampala muudatuse jõustumise nõudmisel, toetaks selle eesmärgi saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi ning ergutaks oma liikmesriike muudatust kõigepealt ratifitseerima ja seejärel aktiivselt toetama Rooma statuudi osalisriikide assamblee ühekordset otsust (kui muudatuse on ratifitseerinud nõutavad 30 riiki) laiendada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevust agressioonikuritegudele;

4.  rõhutab vajadust suurendada ELi välistegevuse abil aktiivselt toetust RKK-le, parandatud Rooma statuudi ratifitseerimisele ja mõlema Kampala muudatuse ratifitseerimisele, muu hulgas Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ja ELi kohapealsete delegatsioonide abil ning tehnilise abi andmisega ratifitseerimist ja/või rakendamist kaaluvatele riikidele; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid uuendaksid oma kohustusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees ja toetust RKK-le, sealhulgas rahalist toetust;

5.  kutsub ELi üles pühenduma võitlusele genotsiidi, inimsusevastaste ja sõjakuritegude ning agressioonikuritegude vastu ning nõuab, et võitlus tõsiste inimõiguste rikkumiste toimepanijate karistamatuse vastu seataks nii ELi kui ka liikmesriikide välistegevuse prioriteediks; julgustab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti suurendama pingutusi rahvusvahelise humanitaarõiguse normide rakendamiseks ja järgimiseks üldiselt, kaasa arvatud valitsusväliste relvastatud rühmituste poolt;

6.  kutsub ELi liikmesriike üles viima siseriiklikud õigusaktid kiiresti kooskõlla Kampala muudatustes kasutatavate määratlustega ja muude Rooma statuudist tulenevate kohustustega, et võimaldada liikmesriikidel kuritegusid riiklikul tasandil uurida ja nende eest vastutusele võtta ning teha RKK-ga koostööd;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esimehele.

 

(1)

ELT C 161 E, 31.5.2011, lk 78.

(2)

ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115.

(3)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2011)0507.

(4)

Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0126.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika