RESOLUTSIOONI ÜHISETTEPANEK Türgi ebaseaduslikule tegevusele järgnenud pingete kasvu kohta Varoshas ja tungiva vajaduse kohta alustada uuesti läbirääkimisi
23.11.2020 - (2020/2844(RSP))
millega asendatakse järgmised resolutsiooni ettepanekud:
B9-0355/2020 (GUE/NGL)
B9-0357/2020 (Verts/ALE)
B9-0358/2020 (S&D)
B9-0359/2020 (ECR)
B9-0360/2020 (Renew)
B9-0361/2020 (PPE)
Michael Gahler, Kris Peeters, Željana Zovko, Vangelis Meimarakis, Lefteris Christoforou, Sandra Kalniete, Manolis Kefalogiannis, Isabel Wiseler-Lima, Loucas Fourlas, Antonio López-Istúriz White, Paulo Rangel, Miriam Lexmann, Elissavet Vozemberg-Vrionidi, Milan Zver, Adam Jarubas
fraktsiooni PPE nimel
Kati Piri, Tonino Picula, Nacho Sánchez Amor
fraktsiooni S&D nimel
Katalin Cseh, Chrysoula Zacharopoulou, Olivier Chastel, Nathalie Loiseau, Nicolae Ştefănuță, Hilde Vautmans
fraktsiooni Renew nimel
Sergey Lagodinsky
fraktsiooni Verts/ALE nimel
Assita Kanko, Eugen Jurzyca, Alexandr Vondra, Valdemar Tomaševski
fraktsiooni ECR nimel
Giorgos Georgiou
fraktsiooni GUE/NGL nimel
Fabio Massimo Castaldo
Euroopa Parlamendi resolutsioon Türgi ebaseaduslikule tegevusele järgnenud pingete kasvu kohta Varoshas ja tungiva vajaduse kohta alustada uuesti läbirääkimisi
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Türgi kohta, eelkõige 13. märtsi 2019. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni 2018. aasta aruannet Türgi kohta[1], ja 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa Ülemkogu erakorralise tippkohtumise ettevalmistamise kohta, mille keskmes on olukorra ohtlik teravnemine ja Türgi roll Vahemere idaosas[2],
– võttes arvesse oma 14. veebruari 2012. aasta deklaratsiooni Famagusta suletud osa tagastamise kohta selle seaduslikele elanikele[3],
– võttes arvesse petitsioonikomisjoni 17. juuli 2008. aasta aruannet 25.–28. novembril 2007. aastal Küprosele Famagustasse tehtud teabekogumisvisiidi kohta ja 21. novembri 2018. aasta aruannet 7.–8. mail 2018. aastal Küprosele Famagustasse tehtud teabekogumisvisiidi kohta seoses Loizos Afxentiou poolt organisatsiooni Famagusta Refugee Movement nimel esitatud petitsiooniga nr 733/2004,
– võttes arvesse oma 23. septembri 2008. aasta[4], 22. aprilli 2009. aasta[5] ja 13. veebruari 2018. aasta[6] resolutsioone petitsioonikomisjoni arutelude kohta,
– võttes arvesse komisjoni 6. oktoobri 2020. aasta teatist ELi laienemispoliitika kohta (COM(2020)0660) ja sellele lisatud 2020. aasta aruannet Türgi kohta,
– võttes arvesse Türgiga peetavate läbirääkimiste raamistikku, mis võeti vastu 3. oktoobril 2005. aastal,
– võttes arvesse nõukogu 15. ja 16. oktoobri 2020. aasta järeldusi ning varasemaid asjakohaseid nõukogu ja Euroopa Ülemkogu järeldusi,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. oktoobri 2020. aasta deklaratsiooni Varoshaga seotud sündmuste kohta,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. oktoobril 2020. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Varoshaga seotud sündmuste kohta ja 15. novembril 2020. aastal Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust Varosha kohta,
– võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning volinik Ferreira 20. oktoobri 2020. aasta ühisavaldust valimisprotsessi kohta Küprose türgi kogukonnas,
– võttes arvesse rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja aluspõhimõtteid, kahe kogukonna juhtide vahel 1979. aastal sõlmitud kõrgetasemelist kokkulepet ning ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone Küprose kohta, sealhulgas resolutsioone 550 (1984), 789 (1992) ja 2537 (2020),
– võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 9. oktoobri 2019. aasta ja 9. oktoobri 2020. aasta avaldusi olukorra kohta Küprosel,
– võttes arvesse ÜRO peasekretäri avaldust pärast 2019. aasta novembris Berliinis kahe juhiga toimunud kohtumist,
– võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,
A. arvestades, et Türgi on kandidaatriik ja ELi oluline partner; arvestades, et Türgilt kui kandidaatriigilt eeldatakse kõrgeimate demokraatiastandardite järgimist, inimõiguste austamist ning õigusriigi põhimõtete, sealhulgas rahvusvaheliste konventsioonide järgimist;
B. arvestades, et Türgi on NATO liitlane ja talle tuleks meelde tuletada tema kohustust täita konstruktiivset rolli pingete leevendamisel;
C. arvestades, et 1974. aastal reageeris Türgi Kreeka hunta toetatavale läbikukkunud riigipöördele ning tungis Küprosesse oma relvajõududega sisse, ning arvestades, et 1974. aasta augustis tungiti sisse ka Famagusta linna, mis on olnud sellest ajast saadik ebaseaduslikult okupeeritud;
D. arvestades, et osa Famagusta linnast suleti ja on sellest saadik asustamata ning Türgi sõjaväe otsese kontrolli all;
E. arvestades, et ÜRO on seisukohal, et vastutus Varoshas status quo säilitamise eest lasub Türgil ja et Türgi vastutab seetõttu ka kõigi selle piirkonna staatuse muutmise püüete eest, mis on vastuolus 1979. aasta kõrgetasemelise kokkuleppe ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 550 (1984) ja 789 (1992);
F. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 550 (1984) nimetatakse katseid asustada mis tahes osa Varoshast inimestega, kes ei ole selle elanikud, vastuvõetamatuks, ja nõutakse piirkonna üleandmist ÜRO haldusse, ning arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 789 (1992) nõutakse resolutsiooni 550 (1984) täitmist silmas pidades tungivalt, et Varosha tuleks usaldust suurendava meetmena anda ÜRO Küprose rahuvalvejõudude kontrolli all üle selle seaduslikele elanikele;
G. arvestades, et Famagusta suletud osa tagastamine selle seaduslikele elanikele hõlbustaks Küprose probleemi terviklikuks lahendamiseks tehtavaid pingutusi;
H. arvestades, et pärast Ankaras 6. oktoobril 2020 avaldatud teadet kuulutati osa Varoshast 8. oktoobril 2020 koostöös Küprose türklaste praeguse juhi Ersin Tatariga osaliselt „avatuks“, millega rikuti varasemaid kokkuleppeid ja ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone;
I. arvestades, et 2019. aasta septembri alguses külastas Varoshat Türgi välisminister Mevlüt Çavuşoğlu ning andis teada Türgi „peakonsulaadi“ „avamisest“ Varosha laiemas piirkonnas, ning arvestades, et 2020. aasta veebruari alguses külastas Varoshat Türgi asepresident Fuat Oktay, et pidada „tippkohtumine“ mahajäetud Varosha linna taasavamise õiguslike, poliitiliste ja majanduslike aspektide teemal;
J. arvestades, et Türgi on teatanud, et jätkab Varoshas ühepoolselt mitmesuguste projektidega, mis ähvardavad piirkonda selle ebaseaduslikuks asustamiseks ette valmistada;
K. arvestades, et Küprose türgi kogukonnal on alates 18. oktoobrist 2020 uus juht Ersin Tatar; arvestades, et Küprose türklaste eelmisel juhil Mustafa Akıncıl oli oluline, positiivne ja ajalooline roll saare kahe kogukonna vahelise rahu ja dialoogi edendamisel;
L. arvestades, et 10. novembril 2020 protesteerisid tuhanded Küprose türklased ennenägematul arvul Küprose põhjaosas Türgi sekkumise vastu Küprosel, sealhulgas Varoshas, nõudes vabadust, demokraatiat ja Varosha küproslaste õiguste austamist; arvestades, et protestides osalesid ka peamised opositsioonijuhid, sealhulgas Küprose türklaste endine juht Mustafa Akıncı;
M. arvestades, et Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani külaskäik Küprose okupeeritud alale n-ö pikniku pidamiseks Varoshas 15. novembril 2020 oli provokatiivne tegu, mis tekitas Küprose türklaste seas äärmuslikke reaktsioone;
N. arvestades, et kõigil varasematel läbirääkimistel, sealhulgas viimasel Küprose-teemalisel konverentsil 2017. aastal Crans-Montanas, lisati Varosha piirkondade hulka, mis tuleb tagastada Küprose kreeka administratsioonile pärast Küprose probleemi terviklikku lahendamist kahest kogukonnast ja kahest tsoonist koosneva föderatsiooni kokkuleppe alusel;
P. arvestades, et Küprose türgi kogukonna praegune juht Ersin Tatar on vastu Küprose probleemi terviklikule lahendusele, mis põhineb kahe piirkonna vahelisel kahe kogukonna föderatsioonil, nagu on ette nähtud ÜRO parameetrites, ning arvestades, et 15. novembril 2020 kutsus president Erdoğan üles pidama kõnelusi, mille eesmärk on luua Küprosel kaks eraldiseisvat riiki;
Q. arvestades, et Türgi jätkab Vahemere idaosas oma praegust ebaseaduslikku ühepoolset sõjalist tegevust, mis on vastuolus ELi liikmesriikide Kreeka ja Küprose suveräänsusega; arvestades, et Türgi otsene seotus Aserbaidžaani toetamisega Mägi-Karabahhi konflikti kontekstis läheb kaugemale tema geomajanduslikest huvidest ja peegeldab ambitsioonikamat geopoliitilist tegevuskava, nagu ka Türgi tegevuse puhul Liibüas ja Süürias, ning märgib murega, et Türgi pidev ja kasvav distantseerumine Euroopa väärtustest ja standarditest on viinud ELi-Türgi suhted ajalooliselt madalale tasemele;
1. mõistab hukka Türgi ebaseadusliku tegevuse Varoshas, eelkõige selle osalise nn avamise; rõhutab, et uue n-ö pöördumatu teo toimepanek õõnestab vastastikust usaldust ja Küprose probleemile tervikliku lahenduse leidmise väljavaateid, halvendades kohalikku olukorda, süvendades lõhenemist ja juurutades Küprose lõplikku kaheks jagamist; hoiatab Varosha status quo’s tehtavate mis tahes muudatuste eest, millega rikutaks eespool nimetatud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone;
2. nõuab tungivalt, et Türgi valitsus järgiks ÜRO Julgeolekunõukogu hiljutist üleskutset see otsus tagasi võtta ja hoiduks kõigist ühepoolsetest sammudest, mis võiksid pingeid saarel veelgi suurendada; kutsub Türgit üles tooma oma väed Küproselt välja, andma Varosha piirkonna üle selle seaduslikele elanikele ÜRO administratsiooni ajutise kontrolli all kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 550 (1984) ja hoiduma tegevusest, mis muudab ebaseaduslike asunduste poliitika kaudu saare demograafilist tasakaalu; rõhutab vajadust rakendada pärast Küprose probleemi lahendamist ELi õigustikku kogu saarel;
3. on kindlalt veendunud, et konfliktide kestlik lahendamine on võimalik üksnes hea tahte vaimus ja rahvusvahelise õigusega kooskõlas peetava dialoogi, diplomaatia ja läbirääkimiste abil , ning kinnitab veel kord oma veendumust, et kestlik lahendus Küprose probleemile tooks kasu kõigile piirkonna riikidele, eelkõige Küprosele, Kreekale ja Türgile; kutsub Euroopa Ülemkogu üles jääma Türgi ühepoolse ja ebaseadusliku tegevuse suhtes oma ühtsele seisukohale, kaaludes samas sihipäraste sanktsioonide kehtestamise võimalust; tuletab meelde, et edasisi sanktsioone saab vältida üksnes dialoogi, lojaalse koostöö ja konkreetsete kohapealsete edusammude abil;
4. rõhutab ÜRO peasekretäri üleskutset taasalustada läbirääkimisi sealt, kus need 2017. aastal Crans-Montanas katkesid, ning toonitab, et seda tuleks teha kahe juhi 11. veebruari 2014. aasta ühisdeklaratsioonile, ÜRO peasekretäri 30. juuni 2017. aasta kuuepunktilisele raamistikule ja konverentsi lõpuks saavutatud seisukohtade lähenemisele tuginedes; peab kahetsusväärseks, et Türgi kõrgeimad ametivõimud on kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse heaks kiitnud, ning nõuab tungivalt, et Türgi tegutseks otseselt ÜRO peasekretäri üleskutsest lähtudes;
5. väljendab veel kord toetust õiglasele, terviklikule ja kestlikule lahendusele, mis põhineb kahe kogukonna ja kahe tsooni föderatsioonil, mis oleks ühtne juriidiline isik, millel oleks ühtne suveräänsus ja üks kodakondsus ning kus kahe kogukonna vahel valitseks poliitiline võrdsus, nagu on määratletud asjakohastes ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides, kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja ELi õigustikuga ning järgides põhimõtteid, millel liit rajaneb;
6. väljendab muret selle pärast, et Varosha ebaseadusliku „avamise“ eesmärk on muuta piirkonna kinnisvaraomandi staatust ning kahandada nii väljavaateid, et elanikud pöörduvad vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomastele resolutsioonidele või Küprose probleemi tervikliku lahenduse kohaselt Varoshasse tagasi; nõuab tungivalt, et Türgi hoiduks Varosha ebaseaduslikust asustamisest inimestega, kes ei ole selle seaduslikud elanikud, või nõuaks, et seaduslikud elanikud pöörduksid oma vara juurde tagasi sõjalise okupatsiooni tingimustes;
7. rõhutab, et ÜRO egiidi all kokkulepitud alusel peetavad otsekõnelused on endiselt ainus võimalus jõuda lahenduseni, mis taasühendaks saare ja selle rahva ning tooks muu hulgas kaasa Küprose ja Türgi vaheliste suhete normaliseerimise, paremad väljavaated Küprose ja Türgi vahelise majandusvööndi piiritlemiseks ning ELi ja Türgi suhete tugevdamise; nõuab tungivalt, et läbirääkimisi Küprose taasühendamise üle alustataks ÜRO peasekretäri egiidi all võimalikult kiiresti uuesti;
8. toetab nii Küprose türgi kui ka kreeka kogukonda rahu ja stabiilsuse taotlemisel ning kutsub komisjoni üles viivitamata rakendama Küprose türgi kogukonnale antava abi teist iga-aastast tegevusprogrammi, mille eesmärk on toetada projekte, mis soodustavad leppimist ning parandavad taristut, keskkonnakaitset ja majandusarengut; nõuab Küprose türgi ja kreeka kogukonna kodanikuühiskonnale eelkõige jätkuvat ja suuremat toetust nii ELi abiprogrammi raames kui ka struktuurilisemalt uue mitmeaastase finantsraamistiku osana, eelkõige kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi kaudu;
9. nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid endale aktiivsema rolli, et läbirääkimised ÜRO egiidi all edukalt lõpule viia, sealhulgas esindaja nimetamisega ÜRO heade teenete missiooni juurde, ja kooskõlastaksid oma pingutusi Euroopa Parlamendiga, et veenda Türgit oma ebaseaduslikust tegevusest Varoshas loobuma;
10. mõistab hukka Türgi presidendi Varosha-visiidi ajal 15. novembril 2020 tehtud avaldused, mis ühemõtteliselt paljastasid Ankara tegevuskava suletud linna ebaseaduslikuks asustamiseks ja tema toetuse Küprose lõplikule kaheks jagamisele;
11. kutsub Türgit üles hoiduma mis tahes ühepoolsest tegevusest, näiteks ebaseaduslikust katsepuurimisest, mis rikub veelgi Küprose Vabariigi suveräänsust ja suveräänseid õigusi, ähvardab mereõigust rikkudes tekitada uusi pöördumatult tehtud tegusid, õõnestab sisuliste läbirääkimiste taasalustamist ja väljavaateid leida kokkulepitud alustel terviklik lahendus ega soodusta heanaaberlikke suhteid piirkonnas;
12. kutsub ÜRO Küprose missiooni üles jälgima Varosha sündmusi tähelepanelikumalt;
13. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Türgi presidendile, valitsusele ja parlamendile.
- [1] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0200.
- [2] Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2020)0230.
- [3] ELT C 249 E, 30.8.2013, lk 1.
- [4] ELT C 8E, 14.1.2010, lk 41.
- [5] ELT C 184E, 8.7.2010, lk 12.
- [6] Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0114.