Artikkel 171 : Kõneaja eraldamine ja sõnavõtjate nimekiri (1)

1.   Esimeeste konverents võib teha parlamendile ettepaneku eraldada kõneaega konkreetsel teemal toimuvaks aruteluks. Parlament teeb ettepaneku kohta otsuse ilma aruteluta.

2.   Sõnavõtja võib võtta sõna ainult siis, kui president annab selleks loa. Kui sõnavõtja kaldub teemast kõrvale, kutsub president teda korrale.

3.   Sõnavõtjad, kelle sõnavõtud on ette nähtud sõnavõtjate nimekirjas, võtavad sõna kõnepuldist. Sõnavõtjad, kellel on puue, võivad soovi korral võtta sõna oma kohalt.

Kõik muud sõnavõtud peetakse oma kohalt.

4.   President võib arutelu esimeseks osaks koostada sõnavõtjate nimekirja, millesse kantakse fraktsioonide suhtelise suuruse järjekorras üks või mitu vooru sõnavõtjaid igast sõna võtta soovivast fraktsioonist.

5.   Kõneaja eraldamisel arutelu selles osas lähtutakse järgmistest kriteeriumitest:

(a)   üks osa kõneajast jaotatakse kõikide fraktsioonide vahel võrdselt;

(b)   teine osa jaotatakse fraktsioonide vahel proportsionaalselt, vastavalt nende liikmete koguarvule;

(c)   fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele eraldatakse kõneaega kokku vastavalt fraktsioonidele punktide a ja b alusel eraldatavale kõneajale;

(d)   kõneaja eraldamisel täiskogu istungil võetakse arvesse asjaolu, et puuetega parlamendiliikmed võivad vajada rohkem aega.

6.   Kui kõneaega eraldatakse mitme päevakorrapunkti jaoks, teavitavad fraktsioonid presidenti sellest, kuidas neile eraldatud kõneaeg jaotub üksikute päevakorrapunktide vahel. President tagab kõneajast kinnipidamise.

7.   Arutelu ülejäänud aega eelnevalt ei jaotata. Selle asemel võib president paluda parlamendiliikmetel sõna võtta üldjuhul kuni ühe minuti jooksul. President tagab võimaluste piires, et kordamööda saavad sõna erinevate poliitiliste vaadete ja eri liikmesriikide esindajad.

8.   Vastava taotluse korral võib president anda kõigepealt sõna vastutava komisjoni esimehele või raportöörile ja oma fraktsiooni nimel kõneleda soovivatele fraktsiooni esimeestele või neid asendavatele parlamendiliikmetele.

9.   President võib anda sõna parlamendiliikmele, kes sinist kaarti tõstes annab märku soovist esitada teise parlamendiliikme sõnavõtu ajal talle kuni poole minuti pikkune küsimus, mis puudutab sõnavõtus öeldut. President teeb seda üksnes juhul kui sõnavõtja on küsimusele vastamisega nõus ja president on veendunud, et see ei häiri arutelu kulgu ega tekita edasise siniste kaartide kasutamise abil esitatud küsimustega suurt ebavõrdsust kõnealuses arutelus sõna saanud parlamendiliikmete fraktsioonide vahel. Sinist kaarti tõstev parlamendiliige ja sõnavõtja ei tohi olla samast fraktsioonist ning nad ei tohi olla mõlemad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed. Kui teises lauses sätestatud tingimustest, mida kohaldatakse vajalike muudatustega, ei tulene teisiti, võib president lubada küsimuse esitanud parlamendiliikmel vastata sõnavõtja vastusele kuni poole minuti pikkuse sõnavõtuga. Seejärel võib sõnavõtja sellele sõnavõtule vastata.

10.   Parlamendiliikme sõnavõtt ei tohi kesta kauem kui üks minut järgmistelt teemadel: istungi protokoll, menetlusega seotud ettepanekud, lõpliku päevakorra projekti või päevakorra muutmine.

11.   Euroopa Komisjonile ja nõukogule antakse raporti arutelu jooksul sõna reeglina vahetult pärast seda, kui raportöör on raportit tutvustanud. Euroopa Komisjon, nõukogu ja raportöör võivad uuesti sõna võtta, eelkõige selleks, et vastata parlamendiliikmete sõnavõttudele.

12.   Parlamendiliige, kes arutelul sõna ei võtnud, võib ühe korra osaistungjärgu jooksul esitada kuni 200 sõna sisaldava kirjaliku avalduse, mis lisatakse arutelu stenogrammile.

13.   Võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 230, püüab president jõuda Euroopa Komisjoni, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu eesistujaga kokkuleppele nendele kõneaja eraldamise osas.