Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Afganistani kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 150 lõiget 5 ja artikli 136 lõiget 4,

A.  arvestades, et Taliban on rahvusvahelisi norme rikkunud, hakanud eelkõige naisi ja tütarlapsi, etnilisi vähemusi, inimõiguste kaitsjaid ja LGBTIQ+ inimesi uuesti represseerima ning Afganistani muust maailmast ära lõiganud, mille tagajärjel on suurenenud näljahäda ja vaesus;

B.  arvestades, et Taliban rakendab äärmuslikku šariaaditõlgendust ja on tõrjunud naised avalikust elust välja; arvestades, et muuhulgas on naistel keelatud ilma meessoost sugulaseta tööle ja arsti juurde minna, naistel ei ole lubatud omandada rohkem kui kuus klassi haridust, naistele surutakse jõuga peale inimväärikust alandavaid riietumisreegleid, neil ei ole lubatud avalikus ruumis viibida ning vägivallaohvrite toetamise süsteem on hävitatud; arvestades, et kuna Afganistani naiste õigusi piiratakse, ei ole neil võimalik saada ELi viisat;

C.  arvestades, et hiljuti võttis Taliban vastu dekreedi ehk nn vooruslikkuse edendamise ja kombelõtvuse tõkestamise seaduse, millega muudeti piirangud veel karmimaks, sest naised peavad nüüd avalikes kohtades vait olema, mis tähendab, et Afganistani naised on põhiõigustest ja -vabadustest ilma jäetud, mis kujutab endast soolist apartheidi;

1.  mõistab hukka Talibani hiljutise dekreedi ning šariaadi tõlgenduse ja jõustamise, naiste ja tütarlaste avalikust elust välja tõrjumise, nende sundimise astuma noorelt ja vastumeelselt abiellu ning neid ähvardava ohu langeda seksuaalse vägivalla ohvriks ning mõistab samuti hukka, et naisi on hakatud uuesti karistama avaliku ihunuhtluse ja kividega surnuks loopimisega; tunnustab nende Afganistani naiste julgust, kes eluga riskides oma õiguste eest võitlevad, ja on nendega solidaarne;

2.  nõuab tungivalt, et Afganistani de facto ametivõimud teeksid naisi diskrimineerivatele tavadele ja seadustele lõpu; nõuab, et naistel ja tütarlastel lubataks viivitamata jälle täiel määral, võrdsena ja sisukalt avalikust elust osa võtta;

3.  nõuab tungivalt, et Afganistani de facto ametivõimud vabastaksid meelevaldselt vangistatud naised ja tütarlapsed ning avaksid uuesti vägivallaohvrite toetamise süsteemi, et ohvritel oleks võimalik saada peavarju, arstiabi, õiguskaitset ja hüvitist;

4.  nõuab, et Afganistani de facto ametivõimud võetaks eelkõige Rahvusvahelise Kriminaalkohtu uurimise ja ÜRO sõltumatu uurimismehhanismi loomise kaudu vastutusele, ning nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja algataks Talibanile uute ELi sanktsioonide kehtestamise;

5.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid mingil juhul ei taganeks nõukogu kehtestatud viiest kriteeriumist, mis praegu on täitmata, ning toetaksid ÜRO eriraportööri volituste pikendamist;

6.  mõistab hukka valitsused, kes Talibani tegevust suhete normaliseerimise kaudu soodustavad; nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid, et Afganistani naised saaksid rahvusvahelistel foorumitel ja läbirääkimistel piiranguteta osaleda;

7.  nõuab, et EL toetaks soolise apartheidi tunnistamist inimsusevastaseks kuriteoks;

8.  nõuab tungivalt, et EL, liikmesriigid ja teised doonorriigid suurendaksid humanitaarabi ja rahaeraldisi, et toetada põhivajaduste täitmist ja toimetulekut ning Afganistani kodanikuühiskonda, tagaksid valitsusvälistele organisatsioonidele ja nendes töötavatele naissoost abiandjatele paindliku rahastamise, väljastaksid humanitaarviisasid ja annaksid Afganistanist pärit endistele rahvusvahelise koalitsiooni töötajatele lubatud viisa; rõhutab, et rahvusvaheline üldsus peab hindama, milline on hiljutise dekreedi mõju humanitaaroperatsioonidele;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ELi institutsioonidele, liikmesriikidele, ÜROle ja Afganistani de facto ametivõimudele.