Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa Ukraina-vastase agressioonisõja kohta,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ajaloolise mälu kohta,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse Genfi konventsioone,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Venemaa režiim teatas 24. veebruaril 2022, et alustab Ukrainas sõjalist erioperatsiooni, tuues ettekäändeks vajaduse kaitsta tsiviilelanikke;

B.  arvestades, et tegelikult peab Venemaa Föderatsioon alates 24. veebruarist 2022 Ukraina vastu provotseerimata, põhjendamatut ja ebaseaduslikku agressioonisõda, jätkates oma varasemaid, 2014. aastast saadik toimunud agressiooniakte, rikub jätkuvalt ÜRO põhikirja põhimõtteid oma agressiivse tegevusega Ukraina suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu ning rikub jõhkralt ja rängalt 1949. aasta Genfi konventsioonides sätestatud rahvusvahelist humanitaarõigust, eelkõige tsiviilelanikkonna, elamupiirkondade ja tsiviiltaristu vastu suunatud massiliste sihilike rünnakute kaudu;

C.  arvestades, et ÜRO Peaassamblee liigitas Venemaa Ukraina-vastase sõja oma 2. märtsi 2022. aasta resolutsioonis, s.o kohe sõja alguses, agressiooniaktiks, millega rikutakse ÜRO põhikirja artikli 2 lõiget 4, ning tunnistas oma 14. novembri 2022. aasta resolutsioonis, et Venemaa Föderatsioon tuleb võtta agressioonisõja eest vastutusele ja panna oma rahvusvahelist õigust rikkuvate tegude eest kandma õiguslikku ja rahalist vastutust, ning et Venemaal tuleks põhjustatud mittevaralise ja varalise kahju eest hüvitist maksta;

D.  arvestades, et Venemaa agressioon Ukraina vastu ei ole eraldiseisev tegu, vaid jätk tema imperialistlikule poliitikale, mis hõlmab sõda Tšetšeenia vastu ja sõjalist agressiooni Gruusia vastu 2008. aastal ning Krimmi okupeerimist ja sõja alustamist Donbassis 2014. aastal;

E.  arvestades, et enne Venemaa täiemahulist Ukraina-vastast agressioonisõda esines Venemaa Föderatsiooni president mitme avaliku avaldusega, mille eesmärk oli õigustada jõu kasutamist naaberriigi Ukraina vastu, kasutades selleks ajaloolist revisionismi, valeväiteid ja ebaseaduslikke nõudmisi tunnustada Venemaa eksklusiivseid huve Ukrainas ja teistes naaberriikides;

F.  arvestades, et Venemaa režiim on laialdaselt kasutanud desinformatsiooni, mis muu hulgas põhineb moonutatud ajalooväidetel, välisriigist lähtuvaid infomanipulatsioone ja sekkumisi, et õigustada oma agressioonikuritegusid, õhutada Venemaa elanikkonda toetama oma ebaseaduslikku režiimi ja ebaseaduslikku agressioonisõda naaberriigi Ukraina vastu, sekkuda teiste riikide demokraatlikesse protsessidesse ning vähendada nendes riikides elanikkonna toetust sellele, et Ukrainale jätkataks Venemaa agressioonisõjaga toimetulemiseks rahvusvahelise abi ja toetuse andmist; arvestades, et Venemaa režiim eitab Ukraina eraldiseisvat rahvuslikku identiteeti, väites vääriti, et tegu on nn Vene maailma (Russki mir) osaga, mis kujutab endast imperialistlikul ideoloogial põhinevat narratiivi; arvestades, et Venemaa hävitab okupeeritud Ukraina aladel holodomori mälestusmärke ja taastab mahavõetud Lenini ausambaid;

G.  arvestades, et Venemaa mitte üksnes ei ole tunnistanud Nõukogude Liidu esialgset andestamatut rolli II maailmasõja varastes etappides, näiteks 1939. aastal Natsi‑Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (Nõukogude Liit) vahelise mittekallaletungilepingu ja selle salaprotokollide (mida üldiselt tuntakse 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi paktina) sõlmimise tõttu, millega kaks totalitaarset režiimi leppisid kokku jagada Euroopa eksklusiivseteks mõjusfäärideks, ega ole tunnistanud selle vastutust paljude julmuste ja massikuritegude eest, mis pandi toime Nõukogude Liidu poolt okupeeritud aladel, vaid lisaks sellele on praegune Venemaa režiim ajalugu ära kasutades loonud II maailmasõja ümber nn võidukultuse, et ideoloogiliselt mobiliseerida ja manipuleerida oma kodanikke toetama ebaseaduslikku agressioonisõda;

H.  arvestades, et Venemaa on välja töötanud ajaloolisel revisionismil põhineva ja üha laieneva desinformatsioonikampaania, mille eesmärk on eitada Ukraina rahvuslikku identiteeti, omariiklust ja olemasolu ning püüda õigustada Venemaa nõudmisi eksklusiivsete mõjusfääride järele, mis tuletab meelde seda, kuidas Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa leppisid Molotovi-Ribbentropi paktis kokku Poola ja Rumeenia ning Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina osadesse sissetungimises ja nende okupeerimises; arvestades, et sellise ajaloolise revisionismi tõttu kujutab Venemaa praegu eriti suurt ohtu Poolale ja Balti riikidele ning nende suveräänsusele;

I.  arvestades, et Venemaa praegune režiim on muutnud iga-aastase 9. mail tähistatava võidupüha Venemaal sõjapropaganda vahendiks, kasutades selleks narratiivi „Euroopa vabastamine natsismist“ ning eirates seega Nõukogude okupatsiooni Balti riikides ja Kesk-Euroopa alistamist; arvestades, et sama „natsismist vabastamise“ narratiivi kasutatakse ka Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu;

J.  arvestades, et mõnes liikmesriigis on kommunistlik sümboolika ning Venemaa jätkuva agressiooni sümbolid seadusega keelatud; arvestades, et alates 2009. aastast on kogu ELis 23. augustil tähistatud kõigi totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite üleeuroopalist mälestuspäeva; arvestades, et alates 2003. aastast on Euroopa Parlament igal aastal korraldanud Nõukogude Liidu massiküüditamiste ohvrite mälestusüritusi;

1.  mõistab Venemaa Ukraina-vastase provotseerimata, ebaseadusliku ja põhjendamatu agressioonisõja veel kord kõige karmimalt hukka; kutsub Venemaad üles lõpetama viivitamata igasuguse sõjalise tegevuse Ukrainas ning viima kogu Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt täielikult ja tingimusteta välja kõik väed, käsilasväed ning kogu sõjatehnika, lõpetama Ukraina tsiviilisikute sunniviisilise küüditamise ning vabastama kõik kinnipeetud ja väljasaadetud ukrainlased, eelkõige lapsed;

2.  lükkab tagasi Venemaa režiimi esitatud erinevad väited kui mannetud katsed õigustada ebaseaduslikku agressioonisõda, mis kujutab endast ÜRO põhikirja ning Venemaa Föderatsiooni kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme rahu ja stabiilsuse säilitamise kohustuse jõhkrat rikkumist ja mida ÜRO Julgeolekunõukogu teised alalised liikmed ja ÜRO Peaassamblee ülekaalukas enamus on algusest peale sellisena määratlenud; tuletab meelde, et Venemaa agressiooni Ukraina vastu ei saa õigustada mitte mingite kaalutlustega, olgu need siis poliitilist, majanduslikku, sõjalist, ajaloolist või muud laadi;

3.  mõistab hukka Venemaa režiimi katsed manipuleerida Venemaa avaliku arvamusega, võltsides süstemaatiliselt ajalugu ja kasutades moonutatud ajalookirjeldusel (näiteks seoses Molotovi-Ribbentropi paktiga) põhinevaid argumente, et toetada kuritegusid, nagu ebaseaduslik agressioonisõda naaberriigi Ukraina vastu, nõrgendada rahvusvahelise üldsuse abi ja toetust Ukrainale ning hävitada Ukraina sõltumatu kultuuriline ja ajalooline identiteet; mõistab hukka Venemaa väite, et tal on õigus eksklusiivse huvi piirkondadele teiste riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse arvelt, kuna see on vastuolus rahvusvahelise õigusega;

4.  mõistab hukka asjaolu, et Venemaa Föderatsioon ei ole võtnud vastutust Nõukogude Liidu kuritegude eest ja on takistanud tahtlikult ajaloouuringuid, keelates juurdepääsu Nõukogude Liidu arhiividele või kuulutades need suletuks, samuti asjaolu, et ta on kehtestanud õigusaktid, millega kriminaliseeritakse Nõukogude Liidu ja Venemaa kuritegude tõene kujutamine, kiusanud taga Nõukogude Liidu kuritegusid uurivaid kodanikuühiskonna organisatsioone ning ülistanud stalinistlikku totalitarismi ja taaselustanud selle meetodeid; on seisukohal, et karistamatus ning faktitäpse ajaloolise ja avaliku arutelu ja hariduse puudumine on aidanud Venemaa praegusel režiimil taaselustada imperialistlikku poliitikat ja kasutada ajalugu oma kuritegelikel eesmärkidel; mõistab hukka Nõukogude Liidu või praeguse režiimi kuritegusid uurivate kodanikuühiskonna organisatsioonide tagakiusamise, sealhulgas rahvusvahelise organisatsiooni Memorial, organisatsiooni Memorial inimõiguste kaitse keskuse ja Moskva Helsingi grupi likvideerimise ning Sahharovi Keskuse sunniviisilise sulgemise;

5.  tuletab meelde, et Venemaa Föderatsiooni tahtlikud rünnakud Ukraina tsiviilelanikkonna vastu, tsiviiltaristu hävitamine, piinamise, seksuaalvägivalla ja vägistamise kasutamine sõjarelvana, tuhandete Ukraina kodanike küüditamine Venemaa Föderatsiooni territooriumile, Ukraina laste sunniviisiline Venemaale viimine ja lapsendamine ning muud rasked rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõiguste rikkumised on sõjakuriteod, mille kõik toimepanijad tuleb vastutusele võtta;

6.  kordab, et toetab seetõttu täielikult uurimist, mida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör viib läbi seoses Ukrainas valitseva olukorraga ja mis algatati väidetavate sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi alusel; väljendab heameelt Ukraina ametliku ühinemise üle Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga alates 1. jaanuarist 2025, sest see aitab oluliselt kaasa rahvusvahelistele pingutustele, mida tehakse raskete rahvusvaheliste kuritegude eest vastutusele võtmiseks; nõuab, et EL jätkaks oma diplomaatilisi pingutusi Rooma statuudi ja kõigi selle muudatuste ratifitseerimise edendamiseks kogu maailmas;

7.  kordab ka oma nõudmist sellise erikohtu loomiseks, kes uuriks Venemaa Föderatsiooni juhtide toime pandud Ukraina-vastaseid agressioonikuritegusid ja võtaks nad nende eest vastutusele; kordab oma üleskutset komisjonile, nõukogule ja Euroopa välisteenistusele pakkuda erikohtu loomiseks vajalikku poliitilist, rahalist ja praktilist tuge; avaldab täielikku toetust Ukraina-vastaste agressioonikuritegude eest vastutusele võtmiseks loodud rahvusvahelisele keskusele, mis asub Haagis, ja toetab ühise uurimisrühma tööd kui esimest konkreetset sammu erikohtu loomiseks;

8.  nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid ja kooskõlastaksid veelgi oma jõupingutusi, sealhulgas sarnaselt meelestatud partneritega, kiirel ja resoluutsel reageerimisel Venemaa desinformatsioonile ning välisriigist lähtuvatele infomanipulatsioonidele ja sekkumistele, et kaitsta oma demokraatlike protsesside terviklikkust ja tugevdada Euroopa ühiskondade vastupanuvõimet, muu hulgas edendades aktiivselt meediapädevust ning toetades kvaliteetset meediat ja professionaalset ajakirjandust, eelkõige uurivat ajakirjandust, mis tegeleb Venemaa propaganda, selle meetodite ja võrgustike paljastamisega, ning toetades uusi hübriidmõjutamise tehnoloogiaid käsitlevaid teadusuuringuid;

9.  nõuab, et EL laiendaks oma sanktsioone Venemaa meediakanalitele, kes tegelevad desinformatsiooni levitamise ja infoga manipuleerimise kampaaniatega, toetades ja õigustades Venemaa Ukraina-vastast agressioonisõda, ning kutsub liikmesriike üles rakendama neid sanktsioone kiiresti ja põhjalikult ning eraldama piisavalt vahendeid selle hübriidsõjaga tulemuslikuks tegelemiseks; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma toetust sõltumatule Venemaa meediale eksiilis, et võimaldada venekeelses meedias eri seisukohti;

10.  väljendab sügavat muret sotsiaalmeediaettevõtete juhtkondade hiljutiste teadaannete pärast selle kohta, et nende faktikontrolli ja modereerimise eeskirju leevendatakse, ning selle pärast, kuidas see võimaldab laiendada Venemaa desinformatsioonikampaaniat kogu maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama digiteenuste määruse range täitmise vastuseks nendele Meta ja enne seda X-i teadaannetele, muu hulgas Venemaa desinformatsiooni vastase võitluse olulise osana;

11.  kutsub ELi kodanikke üles hindama mis tahes teavet kriitiliselt, tundes huvi selle päritolu ja eesmärkide vastu, eriti kui teave puudutab Venemaaga seotud narratiive, ning hoolikalt kontrollides esitatud väiteid mitmesuguste usaldusväärsete allikate abil, et välismaiste pahatahtlike osalejate manipuleerimiskatsetele vastu seista;

12.  mõistab hukka õigeusu kasutamise Moskva poolt geopoliitilistel eesmärkidel, eelkõige Vene õigeusu kiriku (Moskva patriarhaadi) kasutamise Ukraina, Gruusia, Moldova, Serbia ja teiste riikide õigeuskliku elanikkonna mõjutamise ja nende üle kontrolli teostamise vahendina;

13.  reageerib Ukraina Ülemraada 2. mai 2023. aasta avaldusele rašistliku ideoloogia kohta, mõistes hukka Venemaa praeguse režiimi natsionalistlik-imperialistliku ideoloogia, poliitika ja tavad; rõhutab selle ideoloogia ja poliitika ning nende tavade kokkusobimatust rahvusvahelise õiguse ja Euroopa väärtustega;

14.  on veendunud, et Venemaa katsed esitada Ukraina ajaloo kohta eksitavat, ümberkirjutatud ja moonutatud teavet kahjustavad kogu Euroopa kollektiivset mälu ja identiteeti ning ohustavad ajaloolist tõde, demokraatlikke väärtusi ja rahu Euroopas; kutsub seetõttu liikmesriike üles rohkem investeerima Euroopa ühist ajalugu ja Euroopa ajaloomälu käsitlevatesse haridusprogrammidesse ja teadusuuringutesse ning toetama projekte, mis aitavad paremini mõista, milline mõju oli Euroopa külma sõja aegsel lõhenemisel; väljendab toetust 20. sajandi totalitaarsete režiimide ohvritele üleeuroopalise mälestusmärgi loomisele Brüsselis; peab kahetsusväärseks totalitaarsete režiimide sümboolika jätkuvat kasutamist avalikus ruumis ning nõuab, et kogu ELis keelustataks nii natsi- kui ka nõukogude kommunistliku sümboolika ning Venemaa jätkuva Ukraina-vastase agressiooni sümbolite kasutamine;

15.  väljendab soovi, et EL ja selle liikmesriigid edendaksid paremaid teadmisi ja arusaamist inimlikest kannatustest, mida Nõukogude režiim 20. sajandil eurooplastele põhjustas; nõuab sellega seoses, et mälestataks ja austataks selliste Nõukogude Liidu kuritegude nagu krimmitatarlaste ja Balti riikide kodanike massiküüditamise, Gulagi süsteemi, holodomori, Katõni veresauna ja Ülem-Sileesia tragöödia ohvreid;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Venemaa institutsioonidele.