Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 11. detsembril 1997 vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon) Kyoto protokolli, selle Bonni (juuli 2001), Marrakeši (november 2001), New Delhi (november 2002) ja Milano (detsember 2003) konverentsidel vastu võetud rakendusmenetlusi ning Argentinas Buenos Aireses 6.–17. detsembrini 2004 toimunud osapoolte kümnendat konverentsi (COP-10);

–   võttes arvesse oma resolutsioone kliimamuutuste kohta, eelkõige 17. novembri 2004 resolutsiooni Euroopa Liidu strateegia kohta Buenos Airese konverentsiks (COP-10)(1);

–   võttes arvesse oma kodukorra artikli 103 lõiget 2;

A.   arvestades, et kliimamuutused on 21. sajandi üks peamisi väljakutseid, millel on olulised negatiivsed keskkonnaalased, majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed ning mis eeldatavalt avaldavad negatiivset mõju säästvale arengule ja miljonite inimeste elatisele kogu maailmas; arvestades, et 2004. aastal tabasid kõikjal maailmas ning eriti kõige vaesemates riikides elanikkonda valusalt taas tornaadod, taifuunid ja muud ilmastikuga seotud loodusõnnetused; arvestades, et lisaks inimeste kannatustele ja arvukatele ohvritele olid majanduslikud kahjud 2004. aastal hinnanguliselt rekordilised, ulatudes 90 miljardi USA dollarini;

B.   arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli täielik elluviimine on kliimamuutuste probleemiga tegelemisel ja maailma keskkonna tuleviku seisukohast otsustava tähtsusega;

C.   arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon sätestab raamistiku tegevuseks, mille eesmärk on kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerimine atmosfääris, et vältida "ohtlikku antropogeenset sekkumist" kliimasüsteemi; arvestades, et ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon jõustus 21. märtsil 1994 ning sellega on praeguseks ühinenud 189 osalist;

D.   arvestades, et praeguseks on Kyoto protokolli ratifitseerinud 132 riiki ja piirkondlikku majandusorganisatsiooni, sealhulgas I lisa 37 osalist, kelle arvele langeb lisas 1 toodud 1990. aasta kasvuhoonegaaside heitkogustest 61,6%, millega on täidetud protokolli jõustumiseks vajalikud tingimused ning see jõustub 16. veebruaril 2005;

E.   arvestades, et peamine vastutus kasvuhoonegaaside heitkoguste eest lasub arenenud riikidel ning sellest tulenevalt peaks neil olema juhtiv roll heitkoguste vähendamisel; arvestades, et Euroopa Parlament on püsivalt nõudnud, et EL jätkaks sellise juhtrolli täitmist;

F.   arvestades, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseerisid Kyoto protokolli 31. mail 2002 ning Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid vastu Euroopa Ühenduses Kyoto protokolli sätete rakendamiseks vajalikud õigusaktid(2); arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 13. oktoobril 2003 vastu direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem(3); arvestades, et komisjoni hiljutine eduaruanne (KOM(2004)0818) kinnitab, et EL tervikuna on teel selle poole, et saavutada oma Kyoto protokolli alusel võetud eesmärk;

G.   arvestades, et Kyoto protokolli eesmärgid on kliimamuutuste ülemaailmse strateegia oluline tingimus, kuid sellegipoolest tuleb 2012. aastale järgnevaks perioodiks seada edasised eesmärgid; arvestades, et ülemaailmse soojenemise ohjeldamiseks tuleks maailmas 2050. aastaks heitkoguseid vähendada poole võrra, et ülemaailmne soojenemine jääks alla 2°C võrreldes industrialiseerimiseelse tasemega;

H.   arvestades, et 2012. aasta on väga lähedal ning sellele järgnevaks perioodiks on vaja strateegiat pikaajalise eesmärgiga edendada madala süsinikusisaldusega energiaallikate kasutamist, kasvuhoonegaaside madalate heitkogustega tehnoloogiat ning taastuvenergia kasutamist;

1.   tervitab rahvusvahelist kokkulepet ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte 10. konverentsil vastu võetud otsuste osas, sealhulgas Buenos Airese kohandumis- ja reageerimismeetmete tööprogrammi ja otsust alustada ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Kyoto protokolli alusel 2005. aasta mais dialoogi tulevase tegevuse üle kliimamuutuste osas;

2.   on veendunud, et Euroopa Liit peaks säilitama juhtrolli rahvusvahelistes jõupingutustes võitluses kliimamuutustega; loodab sellest tulenevalt, et EL esitab valitsusekspertide seminarile ettepaneku tulevase süsteemi kohta, mis on kooskõlas ELi eesmärgiga hoida keskmine temperatuuritõus maailmas allpool 2°C võrreldes industrialiseerimiseelse tasemega, samas kui kasvuhoonegaaside heitkogused saavutavad kõrgeima taseme järgmisel kahekümnel aastal, ning lähtudes õigluse, vastutuse ja tegutsemissuutlikkuse või -võimelisuse põhimõtetest;

3.   märgib vajadust tõhustada keskpikas perspektiivis oluliselt kõikides arenenud riikides jõupingutusi heitkoguste vähendamiseks, et oleks võimalik saavutada heitkoguste vähendamise pikaajalist eesmärki; kutsub ELi üles võtma 2005. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul vastu heitkoguste vähendamise eesmärgid, mis on kooskõlas ülanimetatud eesmärkidega; usub, et tööstusriikide poolne 30% vähendamine keskpikas perspektiivis aastaks 2020 ja 60-80% vähendamine pikas perspektiivis aastaks 2050 on vajalikud selle eesmärgi saavutamisel;

4.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama jõupingutusi dialoogi alustamiseks asjaomaste riikidega kõikjal maailmas, et visandada jätkusuutlik lahendus ohtlike kliimamuutuste vältimiseks; mõistab hukka mõnede riikide püüded takistada läbirääkimiste alustamist 2012. aastast kaugemale ulatuvate kliimapoliitikat puudutavate kohustuste osas; avaldab kahetsust seoses Itaalia keskkonnaministri korduvate avaldustega, milles väidetakse, et siduvate eesmärkide seadmine heitkoguste vähendamiseks pärast 2012. aastat ilma Ameerika Ühendriikide, Hiina ja India osaluseta, oleks kasutu; leiab, et need avaldused võivad nõrgendada ELi positsiooni;

5.   kutsub üles riike, kes seni ei ole Kyoto protokolli ratifitseerinud, seda võimalikult kiiresti tegema; kutsub USA valitsust üles oma mitteosalemisotsust uuesti läbi vaatama ning esimese sammuna täitma ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist tulenevat kohustust vähendada riigi heitkoguseid 1990. aasta tasemele; rõhutab samuti, et protokolli ratifitseerimine ja selle mehhanismide kasutamine muudaks Kyoto protokolli eesmärkide saavutamise Austraalia jaoks ökonoomsemaks;

6.   palub ELil võtta täiendavaid meetmeid energia suuremaks kokkuhoiuks, energiatõhususe parandamiseks ja üleminekuks taastuvate energiaallikate kasutamisele;

7.   tunneb muret, et transpordist tulenev heitkoguste kasv võib ohtu seada muudes sektorites tehtavad edusammud heitkoguste vähendamisel; usub, et EL võiks Californialt õppida, kuidas piirata transpordiga seotud heitkoguseid; kutsub seetõttu komisjoni üles viivitamatult esitama ettepanekuid uute sõidukite süsinikdioksiidi (CO2) kohustusliku piirmäära osas;

8.   kordab nõudmist, et heitkoguste vähendamiseks võetavate kohustuste teisel perioodil pärast 2012. aastat peaksid seatud eesmärgid hõlmama ka rahvusvahelistest lendudest ja laevaliiklusest tingitud heitkoguseid;

9.   väljendab rahulolematust seoses asjaoluga, et osapoolte 10. konverentsil jäeti kasutamata võimalus täiendavate eesmärkide ettevalmistamiseks perioodiks pärast 2012. aastat; väljendab kahetsust eriti seoses asjaoluga, et ELi delegatsiooni pingutustele vaatamata nõustuti konverentsil ainult ühe mitteametliku kohtumisega 2005. aastal tulevaste uute eesmärkide ettevalmistamiseks; rõhutab, et EL peaks osalemist nimetatud kohtumisel hoolikalt ette valmistama, tehes seda tihedas koostöös kõikide huvitatud pooltega nii riiklikul kui piirkondlikul tasandil, säilitades juhtrolli tugeva koalitsiooni loomisel edasiste rahvusvaheliste kohustuste võtmiseks perioodiks pärast 2012. aastat; rõhutab vajadust anda majanduse otsusetegijatele võimalus planeerida oma tegevust piisavalt kindlate teadmistega olukorrast pärast 2012. aastat;

10.   rõhutab, et valitsusekspertide seminar peab keskenduma tulevikule suunatud aruteludele Kyoto protokolli üle ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames, et töötada välja efektiivsed ja asjakohased reageeringud kliimamuutustele ja avaldada kirjalik aruanne tulemuste kohta, mida peaks kasutama tagasisidena läbirääkimistel;

11.   usub, et tulevane süsteem peaks põhinema ühisel, kuid jagatud vastutusel, jätkuval ja suureneval heitkoguste vähendamisel pärast 2012. aastat ning suurema arvu riikide, eelkõige USA ja enamarenenud arengumaade kaasamisel heitkoguste vähendamiseks tehtavatesse jõupingutustesse; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel rahvusvaheliste partnerite, eriti USA, Hiina ja Indiaga dialoogi pidamisel rõhutada kliima kaitsmise vajadust;

12.   rõhutab vajadust suurema rahalise abi järele kohandumismeetmeteks arengumaades; rõhutab ka asjaolu, et kuigi majandusareng on kõikide arengumaade õigus, tuleks võtta meetmeid keskkonnasõbralikumate arengumudelite ergutamiseks;

13.   väljendab kahetsust, et kuigi USA, kes on suurim CO2 heitkoguste tootja, oli osapoolte 10. konverentsil esindatud, ei olnud USA valmis arutama edasiste arengute üle kliimamuutuste vähendamiseks; tunneb heameelt kliimamuutustega seotud paljude algatuste üle USAs osariikide tasandil, nagu näiteks Piirkondlik Kasvuhoonegaasialgatus, mis hõlmab üheksat kirdeosariiki ja kus Maryland, Columbia ringkond, Pennsylvania, Kanada idaosa provintsid ja New Brunswick osalevad vaatlejatena, ning mille eesmärk on arutada piirkondliku CO2 hõlmava saastekvootide ja kauplemisprogrammi väljatöötamist;

14.   kutsub komisjoni üles oma peatses aruandes tulevase kliimamuutusi käsitleva poliitika kulude ja kasude kohta kaaluma piiridel rakendatavate kohandamismeetmete vastuvõtmist, et tasakaalustada konkurentsieelist, mis süsinikupiiranguteta tööstusmaade tootjatel võivad olla; rõhutab, et kliimamuutustega tegelemine toob kaasa ka võimalusi ja stiimuleid innovatsiooniks, mis on kooskõlas Lissaboni agendas seatud eesmärkidega;

15.   väljendab heakskiitu ELi algatustele piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja eelkõige 1.jaanuaril 2005. aastal käivitunud heitkogustega kauplemissüsteemile ning tunneb heameelt võimaluse üle, et ELi heitkoguste kauplemissüsteemiga võivad liituda ka teised riigid, nagu Kanada või Jaapan; kutsub komisjoni üles kaaluma ka ettepaneku tegemist liita ELi heitkoguste kauplemissüsteem piirkondlike algatustega, milles on vastu võetud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni eesmärkidega kooskõlas olevad saastekvoodid; kutsub Euroopa Ülemkogu üles tagama väljavaade projektipõhistest mehhanismidest saadava krediidi kasutamiseks kooskõlas direktiivis 2004/101/EÜ väljatoodud tingimustega ka perioodil pärast 2012. aastat;

16.   kutsub kahte 2005. aasta eesistujariiki üles säilitama kõnealuses küsimuses hoogsat tegevust ja seda isegi kiirendama, suurendades samas pühendumuse taset ja rahvusvaheliste partnerite arvu nimetatud protsessis;

17.   rõhutab, et koostöö Euroopa Parlamendi ja komisjoniga oli informatiivne, ning loodab, et nõukoguga leitakse lahendus enne järgmist osapoolte konverentsi või kohtumist, nii et osalejatel Euroopa Parlamendist oleks juurdepääs ELi koordineerimiskoosolekutele vähemalt vaatleja staatuses kas sõnavõtuõigusega või ilma;

18.   teeb oma presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile, palvega saata see edasi kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2004)0060. (2) 11. veebruari 2004. aasta otsus nr 280/2004/EÜ ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguste jälgimise mehhanismi ning Kyoto protokolli rakendamise kohta (ELT L 49, 19.2.2004, lk 1) ja 27. oktoobri 2004. aasta direktiiv 2004/101/EÜ, millega muudeti direktiivi 2003/87/EÜ, millega loodi ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, võttes arvesse Kyoto protokolli projekti-mehhanisme (ELT L 338, 13.11.2004, lk 18). (3) ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.