Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2004/2151(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0086/2005

Esitatud tekstid :

A6-0086/2005

Arutelud :

PV 27/04/2005 - 7

Hääletused :

PV 28/04/2005 - 9.13

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2005)0150

Vastuvõetud tekstid
PDF 418kWORD 187k
Neljapäev, 28. aprill 2005 - Brüssel
Inimõigused maailmas
P6_TA(2005)0150A6-0086/2005

Aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas 2004. aastal ja ELi poliitika kohta antud küsimuses (2004/2151(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002 ja selle Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (ICC) seotud resolutsioone(1);

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartat;

–   võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni protokolli nr. 13, mis puudutab surmanuhtluse täielikku kaotamist;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(2);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13 ja 19 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177 ja 300;

–   võttes arvesse AKV-ELi partnerluslepingut(3);

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2003. a resolutsiooni rahust ja inimväärikusest Lähis-Idas (4);

–   võttes arvesse oma 24. veebruari 2005. a resolutsiooni ÜRO inimõiguste komisjoni 61. istungjärgul Genfis (5);

–   võttes arvesse ELi kuuendat inimõiguste aastaaruannet;

–   võttes arvesse ÜRO arenguprogrammi esimest ja teist Araabia inimarengu raportit;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse välisasjade komisjoni raportit (A6-0086/2005);

A.   käesoleva resolutsiooniga ei üritata katta kõike, vaid rõhutada kahes põhiosas esiteks kõige tähtsamaid inimõigusi puudutavaid arengutendentse väljaspool ELi geograafilises järjekorras ja teiseks kaheksat temaatilist võtmeküsimust, mis ELi jaoks tulevastel aastatel on tähtsad;

Küsimused eri maades
Kandidaatriigid

1.   meenutab oma läbirääkija/kandidaatriikide Bulgaaria, Rumeenia ja Türgi kohta koostatud põhjalike eriraportite järeldusi, õnnitleb neid inimõiguste osas tehtud edusammude puhul, kuid tuletab neile meelde, et ees on veel palju tööd; seepärast soovitab neil jätkata ja kahekordistada oma jõupingutusi selles küsimuses;

Lääne-Balkan

2.   leiab, et Euroopa Parlament peaks tegema rohkem tööd inimõiguste garanteerimise jaoks nii Vojvodinas kui Kosovos;

3.   kutsub Horvaatiat, Bosniat ja Hertsegoviinat, Serbiat ja Montenegrot tagama sõjakuritegude õiglased kohtuasjad; tuletab neile meelde nende kohust teha täiel määral koostööd endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga;

4.   tuletab Serbiale ja Montenegrole meelde inimõiguste ja õigusriigi tagamise tähtsust, eriti vajadust mõista hukka ja seaduslikult tegeleda kõikide etnilisel pinnal toime pandud sallimatuse ja vägivallategudega;

Euroopa Liidu naabrus ja Lähis-Ida

5.   soosib inimõiguste austamise süvendamiseks naaberriikides ja Vahemere piirkonnas sõltumatute kodanikuühiskonnale avatud institutsioonide loomist asjaomastes riikides, mis suudaksid tagada allakirjutatud kahe- ja mitmepoolsetest lepingutest tulenevate õiguste efektiivse rakendamise;

6.   nõuab veelgi suuremat austust naiste ja vähemuste õiguste ning meediavabaduse ja -pluralismi vastu, inimõiguste austamist kriminaalsüsteemis ning piinamise ja surmanuhtluse kaotamist riikides, millega Euroopa Liit on sõlminud assotsiatsioonilepingud ja peab läbirääkimisi tegevusplaanide osas;

7.   loodab, et Barcelona protsessi raames tehakse suuremaid jõupingutusi naiste õiguste edendamiseks; nõuab selles osas piirkondliku tegevuskava koostamist, mille eesmärk on naiste õiguste ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine ÜRO arenguprogrammi vaimus; kutsub kõiki Barcelona protsessi liikmesriike tagasi võtma reservatsioone, mis puudutavad naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW);

8.   rõhutab, et regiooni riigid peavad tegema edusamme inimõiguste valdkonnas ning eriti koostöö osas endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga (ICTY); efektiivse poliitika rakendamise osas põgenike ja ümberasustatud isikute tagasipöördumise soodustamiseks; vähemuste õiguste austamise osas; aktiivse poliitika rakendamise osas inimkaubanduse vastu;

9.   kutsub kõiki riike, kes oma läheduse tõttu Euroopa Liidule mõjutavad üksteist Euroopa Liiduga poliitiliselt, kaubanduslikult ja sotsiaalselt, mõistma, et majandus- ja sotsiaalreformi alusena on vajalik kehtestada poliitika, mis edendab ja rakendab inimõigusi ja demokraatlikke standardeid vastavalt rahvusvahelisele inimõigusi puudutavale õigusele;

10.   on rahul Ukraina vastvalitud presidendi poolt käesolevale parlamendile 2005. aasta veebruaris Strasbourgis esitatud pöördumises tehtud jõulise viitega inimõiguste normide alalhoidmisele, on rahul faktiga, et presidendivalimiste ajal hoiti Ukrainas alal õigusriiki, ning julgustab Ukrainat valima avatuse ja demokraatia teed, mis on asendamatuks alusmüüriks inimõiguste tagamisel kõige laiemas mõistes kõigile riigi kodanikele; kutsub uut valitsust tegema seadusandlikke ja poliitilisi reforme, mis garanteeriksid ajakirjanduse ja meediakanalite vabaduse kogu Ukrainas, teeksid lõpu piinamisele ja väärkohtlemisele täitevasutuste ametnike poolt, tagaksid kinnipidamise hetkest viivitamatu ligipääsu kaitsjale ning aitaksid võidelda korruptsiooni vastu;

11.   kutsub Valgevenet andma kodaniku- ja poliitilisi õigusi kõigile oma kodanikele; kutsub Valgevene ametivõime viivitamatult lõpetama poliitiliste oponentide hukkamine ning omavolilised arreteerimised ja kinnipidamised; toetab Valgevene Ajakirjanike Liidu tööd, millele anti 2004. aasta Sahharovi auhind tunnustuseks nende pingutuste eest tagamaks Valgevene kodanikele erapooletu teave ja tasakaalustatud aruandlus; kutsub Valgevene ametivõime võimaldama adopteerimispoliitika arendamist ELi riikidega ja kohaldama viisasüsteemi, mis võimaldab jätkata Tšernobõli tuumakatastroofist mõjutatud laste puhkuseprogramme;

12.   tunnistab hiljutisi valimisi Moldovas; pöörab tähelepanu Euroopa Liidu Nõukogu murelikkusele selle üle, et valimised ei täitnud teatavaid täielikult konkureeriva valimisprotsessi tagamiseks vajalikke nõudeid, eriti õiglase juurdepääsu osas meediakanalitele ja kampaania erapooletu kajastamise osas; kutsub Moldova uut valitsust uurima raporteid ohvrite, sealhulgas alaealiste väidetava piinamise ja väärkohtlemise kohta politsei poolt ning parandama tingimusi oma vanglates; kutsub korraldama reforme, mis täiustaksid õigusriiki ja kõrvaldaksid institutsioonidest korruptsiooni; kutsub Moldovat välistama igasugust inimkaubandust, eriti kaubitsemist naiste ja lastega, sealhulgas naiste kui seksiorjadega, ning siirdamiseks mõeldud inimelunditega; kutsub ametivõime tagama poliitilist tasakaalu riigi kontrollitud meediakanalites; leiab, et opositsioonis olevate parlamendiliikmete arreteerimised ja muud rahumeelsete demonstratsioonide vastu astutavad sammud kujutavad endast selgelt selliste põhiliste õiguste ja vabaduste rikkumisi nagu sõna-, ühinemis-, ja kogunemisvabadus; kutsub niinimetatud Dnestri Moldaavia Vabariiki vabastama kõik ülejäänud poliitvangid;

13.   kutsub Ukrainat ja Moldovat võtma tarvitusele meetmed salakaubaveo osas Transnistriasse, Transnistriast ja läbi Transnistria ning samuti Venemaad võtma tarvitusele meetmed salakaubaveo osas Kaliningradi piirkonnast Leetu ja Poolasse ning töötama välja tõhusad korruptsioonivastased programmid tolli-, piirivalve- ja maksuteenistuste, samuti politsei jaoks;

14.   on rahul Maroko tehtud jõupingutustega aidata minevikus toime pandud inimõiguste rikkumiste ohvreid nende raskes olukorras, eriti õigluse ja lepituse komitee (Equity and Reconciliation Committee) loomisega; tunnistab positiivset arengut piinamise keelustamise ja minevikus kannatanute hüvitamise osas; toetab selliseid jätkuvaid õigusreforme nagu Maroko parlamendi poolt 2004. aasta jaanuaris vastuvõetud perekonnakoodeks ning piinamist kuriteoks tunnistav seaduseelnõu (detsember 2004); mõistab teravalt hukka ajakirjanike vangistamise au teotamisega seotud juhtumite puhul ja nõuab Maroko võimudelt kriminaalkoodeksi reformi vanglakaristuste kaotamiseks "meediakuritegude" puhul; tunnistab Casablancas 2004. aasta mais toimepandud terrorismirünnakute kohutavat iseloomu, kuid tuletab Maroko ametivõimudele meelde, et kõik terrorismivastased meetmed peavad järgima rahvusvahelist inimõigusi puudutavat õigust; julgustab Marokot jätkama oma dialoogi Euroopa Liiduga üritamaks tõkestada ebaseaduslikku sisserännet ja inimkaubandust ning aitamaks kaasa tagasipöördumistele; tunneb muret inimeste hulga pärast, kes kaotavad oma elu, üritades jõuda Marokost Euroopa rannikule; märgib, et Marokos kehtib surmanuhtluse suhtes moratoorium ja kutsub Maroko ametivõime kaotama surmanuhtlust;

15.   pöörab murega tähelepanu raportitele inimõiguste rikkumiste kohta Lääne-Saharas, sh sõna- ja liikumisvabaduse osas, ning julgustab Marokot ja Polisariot liikuma edasi rahvusvaheliselt tunnustatud Bakeri plaani alusel; kutsub Marokot ja Polisariot üles vabastama kõik sõjavangid;

16.   julgustab Marokot ja Alžeeriat korraldama migrantide vastuvõtmist humaansel viisil; rõhutab, et kõiki selliseid samme tuleb astuda, järgides kõigiti rahvusvahelist humanitaar- ja põgenikeõigust;

17.   kutsub Alžeeriat üles terrorismiähvardustega tegemist tehes jätkuvalt arvesse võtma inimõigusi puudutavaid kohustusi ning tervitab käimasolevaid reforme; märgib, et Alžeeria peab jätkama ajakirjandusvabaduse ning sõltumatu kodanikuühiskonna ja poliitilise opositsiooni tegutsemisvabaduse edendamist ning tervitab viimaseid arenguid selles osas; tervitab dialoogi jätkumist Alžeeria valitsuse ja Euroopa Liidu vahel illegaalse sisserände valdkonnas; palub Alžeerial positiivselt reageerida ÜRO vägivaldsete ja pealesunnitud kadumiste töörühma (UN Working Group on Enforced and Involuntary Disappearances) nõuetele ja võtma prioriteedina päevakorda kadunud inimeste küsimustega tegelemine;

18.   kutsub Liibüat üles vabastama kõik oma poliitvangid; on sügavalt mures Liibüa seadusandluse pärast, mis keelustab poliitilised parteid, ühendused ja meediakanalid; rõhutab rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarkonventsioonide austamise tähtsust; kutsub Euroopa Liitu soovitama Liibüa ametivõimudel anda rahvusvahelistele inimõiguste organisatsioonidele luba siseneda Liibüasse ja korraldada uurimisi; kutsub Liibüat üles võimaldama rahvusvaheliste järelevalveorganisatsioonide juurdepääsu, lõpetama migrantide küüditamised ja omavolilised arreteerimised, ratifitseerima põgenike staatust puudutavat Genfi konventsiooni ning tunnustama ÜRO Pagulaste Ülemkomissari mandaati;

19.   soovitab Tuneesial lubada sõltumatute inimõiguste organisatsioonide kujunemist; kutsub Tuneesiat viivitamatult eemaldama blokeeringut kõikidelt rahalistelt vahenditelt, mis Euroopa Liit on inimõiguste organisatsioonidele üle kandnud, eelkõige Tuneesia Inimõiguste Liiga jaoks mõeldud rahalistelt vahenditelt;

20.   soovitab Tuneesial austada sellised põhilisi õigusi nagu arvamus-, sõna- ja ühinemisvabadus ning jätkata vajalike sammude astumist, et täita kõik allesjäänud lüngad inimõiguste konventsioonide, samuti assotsiatsioonilepingu inimõiguste klausli järgimise osas; väljendab oma muret seoses teadetega inimõiguste eest seisjate õiguste järjepidevate rikkumiste, sealhulgas ahistamise, hirmutamise, laimamise, omavolilise arreteerimise ja kehalise vägivalla kohta; kutsub Euroopa Liitu seepärast võtma kõiki nimetatud aspekte arvesse Euroopa Naabruspoliitika tegevuskava raamistikus ning nimetatud valdkondades tehtud edusamme pidevalt hoolega hindama;

21.   julgustab Euroopa Liidu ja Egiptuse vahelist jätkuvat dialoogi, edendamaks stabiilsust, arengut ja inimõigusi Euroopa - Vahemere piirkonnas, mida ilmutati Euroopa - Vahemere piirkonna parlamentaarsel assambleel Kairos; tervitab sellega seoses dr Noori vabastamist; palub Egiptusel käsitleda inimõiguste edendamist prioriteedina; tervitab Darfuri tippkohtumise kavandatavat läbiviimist Egiptuses ning tunnustab Egiptuse valitsuse pühendumust rahu edendamisele Sudaanis; kutsub Egiptust lõpetama erakorralist seisukorda;

22.   tunnistab, et muutus Palestiina juhtkonnas on avanud uue võimaluse positiivse arengu jaoks regioonis, ja toetab "Teekaarti" kui alust kestva lahenduse jaoks; usub, et USA ja ELi täielik poliitiline toetus on nimetatud kestva lahenduse saavutamiseks oluline;

23.   kutsub uut Palestiina juhtkonda jätkuvalt võtma kõiki vajalikke meetmeid, peatamaks terroristlikku tegevust Iisraeli vastu, rõhutades eriliselt suitsiiditerrorismi materiaalse ja moraalse toetamise ja praktiseerimise peatamist; rõõmustab uue Palestiina juhtkonna praeguste pingutuste ja edusammude üle selles valdkonnas ja toetab neid;

24.   pöörab tähelepanu Iisraeli jõupingutustele vastusena uuele suhtele Palestiina ja Iisraeli juhtkonna vahel; on eriti rahul usalduse ehitamiseks astutud sammudega, nagu vangide vabastamise, sõjaliste rünnakute lõpetamise deklaratsiooni, palestiinlaste majade hävitamise poliitika lõpetamise ja Gaza sektori vabastamise poliitika jätkuva edendamisega; tunnistab Iisraeli õigust võtta meetmeid iisraellaste turvalisuse tagamiseks; tuletab Iisraelile meelde, et mis tahes terrorismivastaste meetmete puhul ei tohi jätta tähelepanuta inimõiguste küsimusi;

25.   väljendab murelikkust turvatara/eraldusbarjääri olemasolu ja ulatuse pärast suurtes Läänekalda osades ja selle mõju pärast kohalike elanikkondade inimõigustele; palub Iisraelil lõpetada turvatara/eraldusbarjääri edasine ehitus; pöörab tähelepanu Rahvusvahelise Kohtu otsusele turvatara/eraldusbarjääri osas; juhib samuti tähelepanu Iisraeli ülemkohtu otsusele (juuni 2004) ning Iisraeli valitsuse otsusele 2005. aasta veebruaris;

26.   kutsub Süüriat austama inimõigusi ja eelkõige ühinemisvabadust ning tunneb muret terroristlike organisatsioonide väidetava Süüriast lähtuva rahastamise pärast; tervitab Süüria välisministri teadet, et kõik Süüria väeüksused, sõjalised varad ja luureaparaat viiakse täielikult ja terviklikult välja 30. aprilliks 2005 kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1559 (2004);

27.   kutsub Süüria valitsust viivitamatult vabastama poliitvangid ning otsustavalt lõpetama erakorraline seisukord; loodab, et Süüria näitab eeskuju, rakendades ja praktiliselt jõustades oma inimõiguste ja -vabaduste, eriti kurdide diskrimineerimise lõpetamise ja naiste võrdõiguslikkuse tagamise ja nende vägivaldse kohtlemise lõpetamise osas võetud kohustusi; rõhutab omavoliliste arreteerimiste ja vangistamiste suurt arvu, samuti piinamise ja väärkohtlemise laialdast kasutamist, sealhulgas laste suhtes;

28.   mõistab hukka surmanuhtluse kasutamise Saudi Araabias ja kutsub valitsust lõpetama nimetatud praktikat, mida praegu pidevalt kasutatakse; tunneb muret selle pärast, et mitmed põhiõigused ei ole Saudi seadustega kaitstud ja et sõnavabadus on jätkuvalt ülimalt piiratud;

29.   on rahul hiljutiste kohalike valimistega kui sammuga demokraatia suunas, kuid mõistab hukka meeste ja naiste eraldamise Saudi Araabias ning naiste ränga diskrimineerimise ja nende vabaduste piiramise, sealhulgas valimisõiguse puudumise; tuletab meelde, et Saudi Araabias vajavad naised siiani reisimiseks meessoost sugulase kirjalikku luba ning et naistel puudub sageli võimalus hüvituseks, kui meessoost sugulased neid halvasti või vägivaldselt kohtlevad;

30.   tunnistab raskusi, mis seisavad Iraagi uute ametivõimude ees, kes teevad jõupingutusi avaliku korra tagamiseks riigis paiknevate sõjaliste jõudude abiga, ning väljendab oma muret seoses valitseva olukorraga; on rahul otsustavuse ja julgusega, mida Iraagi rahvas näitas üles hiljutise valimiskampaania ja hääletamise ajal, mis pakkus neile ja nende maale väljavaadet paremale demokraatlikule tulevikule; väljendab toetust Iraagi vastvalitud parlamendile; loodab, et koostöös vähemustega koostatakse peatselt uus demokraatlik põhiseadus; kutsub komisjoni suurendama oma toetust Iraagi ametivõimudele; kutsub ÜROd rohkendama oma kaasalöömist ja kohalolekut Iraagis; tunneb muret raportite pärast vangide jätkuva piinamise ja väärkohtlemise kohta Iraagi vanglates; pöörab tähelepanu ohtlikele tingimustele, milles ajakirjanikud siiamaani Iraagis töötavad, ning mõistab hukka jätkuvad inimröövid; kutsub viivitamatult vabastama kõiki röövitud inimesi ja mõistab jõuliselt hukka sellise barbaarse tegevuse nagu pantvangide võtmine, hukkamised ja enesetapulõhkamised; mõistab taas hukka vangide piinamise ja nende julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise Iraagis Iraagi ametivõimude ja välisriikide sõjaväepersonali poolt;

31.   kutsub Iraani võtma positiivselt osa inimõigusi puudutavast dialoogist ELiga; tunneb sügavat muret, et inimõiguste olukord on kahe viimase aastaga halvenenud, ning kutsub Iraani ametivõime tõsiselt pühenduma nimetatud arengusuuna ümberpööramisele; mõistab hukka inimõiguste rikkumiste tõsise sagenemise, eriti üha arvukamad teated avalike hukkamiste ja piitsutamiste kohta; tervitab moratooriumi kehtestamist kividega surnukspildumisele ning palub tungivalt Iraani parlamenti kehtestada seda tava eranditult keelustavad õigusaktid; võtab teadmiseks Iraani ametivõimude kinnitused alaealiste hukkamistele moratooriumi kehtestamise kohta ning palub tungivalt ametivõime võtta vastu esitatud õigusaktid, millega keelustatakse alaealisena kuriteo sooritanud isikute hukkamine, kusjuures see keeld peab kehtima ka pärast asjaomase isiku 18-aastaseks saamist; võtab teadmiseks Iraani kinnitused amputeerimistele moratooriumi kehtestamise kohta; palub nõukogul ja komisjonil jälgida tähelepanelikult Iraani poolt kolmes võtmevaldkonnas – kividega surnukspildumisele, alaealiste hukkamisele ja amputeerimistele moratooriumide kehtestamise osas võetud kohustuste täitmist; tunneb muret arvukate, eriti naiste ja noorte inimeste arreteerimiste kohta ebaselgete või vähetähtsate süüdistuste alusel; väljendab sügavat muret, et hiljuti hukati alaeaealine isik seksuaalse üleastumise eest; mõistab hukka Iraani alatu ajakirjanike ja küberdissidentide arreteerimise ja vangistamise poliitika ning ajakirjandus- ja meediavabaduse lämmatamise; kutsub Iraani lõpetama terroriorganisatsioonide toetamist;

32.   soovib olla täiel määral kaasatud Euroopa-Vahemere partnerluse terviklikku läbivaatamisse, mis tuleb esitada ministritele järgmisel Euroopa-Vahemere ministrite kohtumisel Luksemburgis;

33.   kutsub taas kõiki Euroopa-Vahemere assotsiatsioonilepingute pooli tõlkima tegevusprogrammi sisse inimõiguste klauslit, et süvendada ja edendada austust inimõiguste vastu ja luua mehhanism vastavate assotsiatsioonilepingute artikli 2 täitmise pidevaks kontrollimiseks;

34.   on veendunud, et Euroopa demokraatia ja inimõiguste initsiatiiv (EIDHR) peab mängima otsustavat rolli Euroopa Liidu põhiväärtuste edendamisel Barcelona protsessis; seda silmas pidades kutsub tugevdama selle tegevust Vahemere partnerriikides, et toetada kodanikuühiskondade ja sõltumatute valitsusväliste osalejate arengut ja konsolideerumist;

Venemaa kui naaber

35.   taunib ja mõistab hukka need ennekuulmatud terrorismiaktid, mis leidsid aset Vene Föderatsioonis aastal 2004, eriti traagilised ja unustamatud terrorismiaktid, mille ohvriks langesid lapsed Beslanis;

36.   mõistab, et Venemaad ähvardab terrorismioht ekstremistide poolt, toetab Venemaa pingutusi terrorismivastases võitluses, kuid jääb seisukohale, et nimetatud väljakutse kontekstis tuleb austada inimõigusi;

37.   kutsub Venemaad rakendama meetmeid peatamaks Tšetšeenias sageli aset leidvad kohtuvälised tapmised Vene relvajõudude poolt, kadumised ja piinamised eeluurimisel; soovitab Venemaal tagada humanitaarorganisatsioonidele, meediakanalite reporteritele ning inimõiguslastest vaatlejatele takistamatu ligipääs Tšetšeeniasse; kordab oma palvet leida kestev poliitiline lahendus probleemidele Tšetšeenias, austades inimõigusi ja tunnistades Vene Föderatsiooni territoriaalset terviklikkust;

38.   meenutab Venemaale tema rahvusvahelisest humanitaarõigusest lähtuvaid kohustusi; on mures Venemaa hiljutise seadusandluse pärast, mis võib hakata piirama inim-, kodaniku ja poliitilisi õigusi, näiteks kuberneride otsevalimise kaotamine, valitsuse faktilise kontrolli laiendamine enamikule telejaamadele, avalike demonstratsioonide õigust piiravad seadused ning omandit ja investorite õigusi puudutavate seaduste tagasiulatuv rakendamine;

39.   tuletab Venemaale kui Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile allakirjutanud riigile meelde tema võetud kohustusi, konkreetsemalt austada ja edendada demokraatlikke põhimõtteid ja õigusriiki, mille hulka kuuluvad vabade ja õiglaste valimiste korraldamine, eluterve poliitiline pluralism, alternatiivsete teabeallikate olemasolu, ühinemisvabadus, sõnavabaduse õigus ning seaduste läbipaistev ja mittediskrimineeriv kohaldamine sõltumatute kohtunike ja prokuröride poolt;

40.   palub Venemaal lubada inimõiguslastest vaatlejatel külastada igat riigi piirkonda;

41.   kutsub Vene valitsust kaitsma kõiki inimõiguste aktiviste ja organisatsioone, keda ähvardab kohalike ametivõimude poolne tagakiusamine kõigis Põhja-Kaukaasia vabariikides;

42.   soovitab Vene valitsusel tagada kohtunike ja prokuröride sõltumatus ning järgida põhimõtteid, mis võimaldavad õiglase mittepolitiseeritud ärisektori olemasolu, nagu Euroopa Liidu demokraatiamaad selle omaks on võtnud;

Aasia

43.   on rahul sellega, et Kasahstani valitsus on algatanud hukkamiste peatamise ja et Kõrgõzstan on peatatust pikendanud; kutsub mõlema riigi valitsusi ja parlamente ametlikult kaotama surmanuhtlust, soovitab mõlemal valitsusel parandada poliitiliste parteide võimalusi registreeruda ja osaleda valimistel; kutsub mõlemat riiki lubama meediakanalite tasakaalu ja ajakirjandusvabadust;

44.   soovitab Usbekistani valitsusel pärast vastava lubaduse andmist astuda käegakatsutavaid samme surmanuhtluse kaotamiseks, nagu näiteks kuulutades välja surmaotsuste ja hukkamiste peatamise; tervitab 2003. aastal kriminaalkoodeksisse tehtud muudatusi kinnipidamisasutustes piinamise ja väärkohtlemise seadusevastaseks muutmiseks ja selliste juhtumite puhul süüdistuse esitamise seadustamiseks; toonitab vajadust seada ametisse sõltumatud kohtunikud ja prokurörid; on rahul valitsuse hiljutise lubadusega viia ellu ulatuslikud reformid, tugevdada sealhulgas kohtunike ja prokuröride sõltumatust ning lõpetada ajakirjanduse tsenseerimine;

45.   kutsub Tadžikistani valitsust lõpetama katsed konsolideerida võimu, valmistudes käesoleva aasta parlamendivalimisteks, ja lubama opositsiooniparteidel valimisteks registreeruda;

46.   kutsub Turkmenistani tagama kõigile oma kodanikele tõelist poliitilist vabadust, sealhulgas sõnavabadust; soovitab Turkmenistanil lõpetada omavolilised kinnipidamised ja vangistamised, samuti poliitiliste oponentide ahistamine;

47.   on rahul positiivsete tulemustega Afganistani valimiste korralduses ja julgustab hr Karzai uut valitsust jätkama moderniseerimise ja restruktureerimise poliitikat, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste tagamisele kõigi riigi kodanike jaoks; mõistab jõuliselt hukka sellise barbaarse tegevuse nagu pantvangide võtmine ja süütute inimeste hukkamised;

48.   tervitab inimõiguste komisjonide moodustamist Afganistanis ja Maldiividel; palub sellega seoses mõlema nimetatud riigi valitsusel meeles pidada, et selliseid komisjone tuleks rahaliselt toetada, kuid neil peal olema võimalik töötada sõltumatult;

49.   on rahul erinevate positiivsete sammudega inimõiguste alal Pakistanis: ühise valijaskonna ülesseadmisega rahvusvähemuste jaoks, teabevabaduse seaduse vastuvõtmisega ja naistele kohtade eraldamisega rahvuskogus; tunnistab Pakistani erilist vastutust terroristliku tegevuse takistamise osas ning nimetatud vastutusest tulenevaid poliitilisi raskusi, kuid rõhutab, et igasuguste terrorismivastaste meetmete puhul, eriti arreteerimiste ja vangistuste puhul, ei tohi eirata inimõigusi puudutavaid küsimusi; on mures president Musharrafi tahtmatuse pärast täita oma lubadust eraldada riigi valitsuse roll sõjaväe omast, kuigi selline eraldamine on normaalse demokraatia iseloomulikuks tunnuseks, kusjuures sõjavägi on demokraatlikult valitud valitsuse teenistuses;

50.   tunnistab, et India on maailma suurim toimiv demokraatia, ning toetab inimõiguste valdkonnas tehtud edusamme; tunneb samas jätkuvalt muret diskrimineerimiste jätkumise pärast Indias, mis toimuvad kastiga seotud, sotsiaalse või religioosse staatuse alusel; leiab, et kuna see on peamiselt maapiirkondade sotsiaalne probleem, siis on tegemist valdkonnaga, kus India valitsusel tuleb jätkata sotsiaalsete muutuste edendamist;

51.   tervitab hiljutist positiivset dialoogi Pakistani ja India vahel Kašmiiri küsimuses; on jätkuvalt mures raportite pärast inimõiguste rikkumiste kohta Kašmiiri regioonis India sõjaväe- ja politseijõudude liikmete poolt; kutsub India valitsust tagama kõikide selliseid väärkohtlemisi puudutavate raportite kohene uurimine õigusorganite poolt; mõistab jõuliselt hukka kõik terrorismi- ja vägivallaaktid kogu regioonis ning märgib Pakistani vastutust jõuliste pingutuste tegemisel sellise tegevuse mahasurumisele kaasaaitamisel; nõuab meediakanalitele ja inimõiguste organisatsioonidele täielikku ja avatud ligipääsu Kašmiiri regiooni;

52.   on rahul inimõiguste olukorra paranemisega Sri Lankal, kuid väljendab murelikkust Tamil Elami Vabastustiigrite praktika pärast tappa ja röövida teiste tamili poliitiliste rühmituste liikmeid ning värvata lapsi;

53.   nõuab Bangladeshi valitsuselt Bangladeshi ülemkohtu juhistest kinnipidamist, milles nõutakse õiguslike vahendite kuritarvitamise vältimist opositsiooni meeleavaldajate kinnipidamisel, ning hoiduda rahumeelsete poliitiliste protestide represseerimisest kinnipidamise ja piinamise teel; nõuab, et Bangladeshi valitsus lõpetaks poolsõjalise kiirrreageerimispataljoni (Rapid Action Batallion) kuritegevuse vastaste operatsioonid, mis ulatuvad kohtuväliste tapmisteni; palub Bangladeshi valitsusel rakendada ennetavaid abinõusid poolsõjaliste islamirühmituste vastu, kes on kasutanud Bangladeshi maapiirkondades vägivalda ja hirmutamist;

54.   on jätkuvalt mures, et Laos ja Vietnam on siiamaani ühe partei juhitavad riigid, mis jätkuvalt represseerivad lisaks demokraatia ja inimõiguste aktivistidele ka etnilisi ja religioosseid vähemusi, ning kutsub mõlema riigi valitsusi alal hoidma sõna-, kogunemis- ja usuvabadust;

55.   mõistab hukka pärismaiste mägirahvaste inimõiguste rikkumise Vietnamis ning kutsub valitsust kaotama igasugust diskrimineerimist mis tahes vähemuse vastu;

56.   usub, et hr Rainsy, hr Pochi ja hr Channy poliitilise puutumatuse võtmine Kambodža rahvusassamblee poolt kujutab endast demokraatlike põhimõtete tõsist rikkumist ning kutsub Kambodža ametivõime lõpetama igasugust demokraatliku opositsiooni tagakiusamist riigis; julgustab samas Kambodžat alustama tõeliste demokraatlike reformide elluviimist raamistikuna inimõiguste tagamiseks, et kõrvaldada jätkuvaid tõsiseid vajakajäämisi; kutsub Kambodžat kiiremas korras kujundama ümber oma kohtusüsteemi ning tugevdama võitlust naiste ja lastega kaubitsemise vastu; mõistab sellega seoses hukka 91 orjusest vabastatud naise ja lapse röövimise Phnom Penhis ning nõuab nende viivitamatut vabastamist;

57.   kutsub Birma valitsust esimese sammuna rahva tahtel põhineva riigi rajamisel lõpetama seadusliku ja demokraatliku poliitilise tegevuse allasurumine; soovitab valitsusel viivitamatult vabastada endine Sahharovi auhinna võitja Aung San Suu Kyi ja tema nõunik, 75-aastane ajakirjanik Win Tin;

58.   on rahul sellega, et Hiina on alustamas inimõigustealast dialoogi ELiga; palub liikmesriikide valitsustel, komisjonil ja Hiinal kasutada nimetatud dialoogi kui tõelist võimalust muuta Hiina sisepoliitikat, kus on jätkuvalt tõsiseid probleeme inimõiguste valdkonnas, konkreetsemalt surmanuhtluse kasutamise ning kogunemis- ja usuvabaduse allasurumise osas; rõhutab, et üha positiivsema kaubandussuhtega peavad kaasnema inimõigusi puudutavad reformid; on mures hiljutise nõukogu poolse Euroopa Liidu poliitika vastaselt tegutsemise pärast relvamüügiembargo kehtestamisel Hiinale ning soovitab tungivalt, et Hiina suhtes rakendatav relvastusembargo jääks jõusse, kuni inimõigusi puudutavate küsimuste osas ilmnevad suuremad edusammud; kutsub Hiina ametivõime Tiananmeni sündmustele ametlikult uut hinnangut andma, avaldama poliitvangide nimekirja ning neid tingimusteta vabastama; pöörab murega tähelepanu inimeste kohtlemisele Tiibetis ja Xinjiangis kogunemis- ja usuvabaduse valdkonnas;

59.   mõistab hukka võimu haaramise kuningas Gyanendra ja Nepaali kuningliku armee poolt 1. veebruaril 2005 ning karmi tsensuuriseaduse; on häiritud suurenevast raportite hulgast inimeste kadumise kohta üle kogu maa ning inimõiguste aktivistide, ajakirjanike, opositsiooniliste poliitiliste rühmituste ja kodanikuühiskonna rühmituste ründamiste kohta; mõistab hukka sisside toime pandud tõsised kuritarvitused alates 1999. aastast maad laastanud konfliktis; kutsub kuningat taastama demokraatlikud valitsus- ja sidekanalid, vabastama kõik poliitilised liidrid ja inimõiguste eest võitlejad ning austama sõna- ja kogunemisvabadust;

60.   on rahul Indoneesia ajaloo esimeste presidendi otsevalimistega 2004. aasta septembris; tunneb muret raportite pärast Indoneesia relvajõudude ja mässuliste rühmituste poolt Paapua ja Acehi provintsides sõjaliste operatsioonide käigus tsiviilelanike suhtes toime pandud väärkohtlemistest; väljendab lootust, et tsunami laastavale mõjule järgnevat ülesehitusprotsessi kasutatakse lepituse ja rahuprotsessi edendamiseks, pannes seega piiri pikkaajalisele Acehi konfliktile; soovitab Indoneesia ametivõimudel põhjalikult uurida ja tuua kohtu ette isikud, kes on süüdi inimõiguste eest võitlejate mõrvamises ja teistes nende vastu suunatud kuritegudes, ning tagama 1998. aasta detsembris ÜRO peaassamblee vastu võetud inimõiguste eest võitlejate kaitse deklaratsiooni sätete täielik austamine Indoneesias;

61.   kutsub Põhja-Koread tunnistama oma rahva rasket olukorda, kes kannatab Põhja-Korea režiimi rõhumise all, ja alustada kõikidel tasanditel tõeliste muutuste protsessi, eesmärgiga jõuda reformideni, mis tunnistavad inimõiguste austamise vajadust; osutab sellele, et iga-aastase ajakirjandusvabaduse indeksi järgi on Põhja-Korea kõige viimasel kohal terves maailmas; mõistab hukka Põhja-Korea režiimi teadaande, mille kohaselt viimane astub tagasi mitmepoolsest dialoogiraamistikust (kuuepoolsed läbirääkimised);

Aafrika

62.   juhib tähelepanu paljude Aafrika riikide tõsistesse pandeemilistesse haigustesse, eelkõige HIVi/AIDSi nakatunud kodanike raskele olukorrale kogu kontinendi ulatuses; kiidab heaks edusammud, mis on tehtud teatud Aafrika riikides, näiteks Ugandas; kutsub komisjoni aitama ÜRO-l koostöös Aafrika Liiduga töötada välja üldstrateegiat pandeemiliste haiguste, eelkõige HIVi/AIDSi leviku pidurdamiseks ja minimeerimiseks; kinnitab veel kord iga inimese õigust arstiabile ja ravile; kutsub liikmesriike ja komisjoni vaatlema nakkushaiguste ja eelkõige HIVi/AIDSi kasvava pandeemia vastast võitlust oma arengupoliitikas esmajärgulise poliitilise ja finantsprioriteedina;

63.   usub, et AIDSi leviku peatamiseks ja ümberpööramiseks aastaks 2015 on hädavajalik terviklik lähenemine HIVi/AIDSile Sahara-aluses Aafrikas;

64.   protesteerib selle vastu, et erinevates Aafrika osades jäävad teatavad inimõiguste rikkumised karistamata ja et vastutavatel ametikohtadel olevad inimesed võivad tegutseda karistamatult; kutsub Aafrika Liitu selliste juhtumitega tegelema ja tegema lähedast koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga olukorra parandamiseks (vt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimuste osa);

65.   on mures halvenenud olukorra pärast Gambias, sealhulgas mitmete ajakirjandusvabaduse rikkumiste pärast, ning kutsub uurima ajakirjanik Deyda Hydara mõrva detsembris 2004;

66.   väljendab tõelist muret hiljutiste sündmuste pärast Côte d'Ivoire'is, mille tagajärjeks on olnud rassistlikud kallaletungid tsiviilelanikele; kutsub Côte d'Ivoire" sõdivaid fraktsioone austama kõigi oma kodanike inimõigusi;

67.   on sügavalt mures riigipöörde pärast, mis võimaldas Faure Gnassingbel pärast oma isa surma saada demokraatia reegleid eirates Togo presidendiks; kutsub Togo ametivõime üles looma vajalik institutsiooniline raamistik vabade ja õiglaste presidendivalimiste läbiviimiseks, et pöörduda tagasi põhiseadusliku õiguspärasuse ning inimõiguste ja põhiliste vabaduste austamise juurde, ilma milleta koostöö Euroopa Liiduga jätkuda ei saa;

68.   on rahul Nigeeria šariaadikohtute poolt määratud surmanuhtluste arvu vähenemisega, kuid on jätkuvalt mures selle pärast, et paljud kohtud jätkavad tegutsemist šariaadiseaduse alusel; leiab, et selle asemel tuleks Nigeerial järgida rahvusvahelisi standardeid;

69.   on häiritud raportite pärast, mille kohaselt Eritrea valitsus kiusab jätkuvalt taga kristlastest vähemusi kogu regioonis; on üha rohkem häiritud sellest, et Eritrea on jätkuvalt ühe-parteiline riik ega plaani mingeid valimisi; palub viivitamatult vabastada kõik riigis kinnipeetavad poliitvangid ja ajakirjanikud; kutsub Eritrea ametivõime pöörama olukorda, mis inimõiguste osas üha halveneb;

70.   pöörab murega tähelepanu sellele, et alates 2001. aasta septembrist on Asmaras arreteeritud 10 sõltumatut ajakirjanikku, nende hulgas Rootsi kodanik Davit Isaak, kelle üle ei ole ühegi kuriteo osas kohut mõistetud ja kes on ikka veel vanglas; kutsub Eritrea valitsust vabastama vangistatud ajakirjanikke ning tühistama eraajakirjanduse keeldu;

71.   tunnustab ja toetab uue rahuleppe allakirjutamist Sudaani lõuna- ja põhjaosa relvajõudude vahel, mis teeb lõpu kahe aastakümne pikkusele kodusõjale, mille käigus pandi toime hirmuäratavaid inimõiguste rikkumisi; soovitab kõigil kaasatud pooltel austada rahuleppe kõiki protokolle;

72.   kutsub Sudaani valitsust viivitamatult lõpetama igasuguse koostöö või kollaboratsiooni Araabia miilitsaga ehk niinimetatud janjaweed-miilitsaga, kes rakendavad vägivalda, pannes muuhulgas toime inimõiguste rikkumisi, sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid suure hulga inimeste suhtes Darfuri regioonis Sudaani lääneosas; on rahul ÜRO uurimiskomisjoni ettekandega ning toetab selle järeldusi ja soovitusi; on seisukohal, et Sudaani valitsus koostöös Aafrika Liiduga peab otsustavalt ja kindlalt tegutsema, lõpetamaks kõikide poolte rünnakud relvastamata tsiviilelanike vastu ja janjaweed-miilits relvituks teha; kutsub Sudaani valitsust näitama üles tahet pidada rahuläbirääkimisi Darfuri mässuliste jõududega;

73.   kutsub Euroopa Liitu rakendama sihipäraseid sanktsioone Sudaani valitsuse vastu, kuni laekuvad usaldusväärsed tõendid, mis näitavad, et viimane on lõpetanud oma kodanike etnilise puhastuse ja massimõrvade poliitika; tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu otsust anda Darfuri olukord Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, et tagada õigusemõistmine ohvritele ning teha lõpp valitsevale karistamatuse õhkkonnale, samuti takistada väärkohtlemiste jätkumist tulevikus; mõistab siiski hukka Julgeolekunõukogu resolutsioonis sätestatud asjaolu, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirjaga mitteühinenud riikide kodanike üle, keda kahtlustatakse rahvsuvaheliste kuritegude sooritamises Darfuris, peaksid kohut mõistma ainult nende vastava päritoluriigi kohtud;

74.   on jätkuvalt murelik, et Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas on väga palju vahejuhtumeid, eriti Ituris, Põhja- ja Lõuna-Kivus, Maniemas ja Katanga põhjaosas; mõistab jõuliselt hukka valitsuse relvajõud ja mässulised võitlejad, kes mõlemad panid 2004. aasta juunis toime sõjakuritegusid Lõuna-Kivu linnas nimega Bukavu;

75.   on rahul positiivse rehabilitatsiooni ja lepitusprotsessiga Rwandas; soovitab Rwandal teha veelgi suuremaid jõupingutusi inimõiguste rikkumiste ennetamiseks ning kestva rahu kehtestamiseks Kesk-Aafrikas; on häiritud, et Rwandas pannakse toime üha rohkem rünnakuid kodanikuühiskonna organisatsioonide, kirikute ja koolide vastu, ning tunneb suurt muret, et nii paljud kohtunikud ja kohtutöötajad on niinimetatud kohtureformide käigus sunnitud tagasi astuma;

76.   mõistab ülima tõsidusega hukka massimõrva Gatumba põgenikelaagris Burundis; soovitab Burundi valitsusel ja rahvusvahelisel üldsusel teha oma parim, et kurjategijad kinni võtta ja kohtu ette tuua; toetab Burundi üleminekuprotsessi; on rahul plaanisolevate valimistega kui tähtsa sammuga nimetatud üleminekuprotsessis;

77.   on sügavalt mures kohutava humanitaarolukorra pärast Uganda põhjaosas, kus mässuliste juhi Joseph Kony Lord's Resistance Army tegevuse tõttu asub väga suur osa elanikkonnast jätkuvalt ümberasustatud isikute laagrites; mõistab hukka Lord's Resistence Army mässulistest liikmete toime pandavad kohutavad inimõiguste rikkumised, sealhulgas laste ulatusliku röövimise, sandistamise ja vägistamise regioonis;

78.   on rahul Angola valitsuse teadaandega, et parlamendivalimised toimuvad 2006. aasta lõpus; tunneb muret relvastatud konflikti pärast Cabinda regioonis ja raportite pärast Angola relvajõudude poolt tsiviilelanike vastu toime pandud rikkumiste kohta;

79.   mõistab ülima tõsidusega hukka Zimbabwe valitsuse toimingud ja kritiseerib selle poliitikat, mis edendab rassilist lõhestatust ja majanduse halba juhtimist; tunneb muret, et selline poliitika viib maa ülimalt katastroofilisse olukorda; juhib murega tähelepanu toiduainete tootmise märgatavale langusele viimasel ajal ja sellele, kui raske on valitsusvälistel arenguorganisatsioonidel abivajajateni jõuda; kutsub valitsust lõpetama poliitilise opositsiooni mahasurumine, garanteerima ajakirjandusvabadust ning tagama seda, et valimised korraldatakse vabaduse ja õigluse alustel mainekate rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul;

80.   on jätkuvalt mures, et Ekvatoriaal-Guinea poliitvangid jäävad pärast neilt piinamise abil välja pressitud ülestunnistusi vahi alla ning et poliitilise opositsiooni liikmeid võib vahistada ilma süüdistuste või kohtumenetluseta;

Ameerikad

81.   kutsub Kuuba valitsust aktsepteerima kogunemisvabadust ja sõnavabadust ning viivitamatult taastama surmanuhtluse mitteametliku peatatuse; mõistab taas hukka kolmele kaaperdajale mõistetud surmanuhtluse ja poliitiliste oponentide vangistuse ning palub nad otsekohe vabastada; kutsub Kuuba ametivõime andma Sahharovi auhinna laureaadile Oswaldo Payále võimaluse võtta vastu Euroopa Parlamendi küllakutse; mõistab hukka ootamatu strateegiamuutuse ja sanktsioonide lõpetamise nõukogu poolt;

82.   kutsub Jamaica valitsust astuma tõhusaid samme, peatamaks inimeste kohtuvälised tapmised julgeolekujõudude poolt; ühtlasi palub Jamaica valitsusel tunnistada kehtetuks isikuvastaste kuritegude seaduse paragrahvid 76, 77 ja 79, milles tunnistatakse kahe nõusoleva täiskasvanud mehe vaheline seksuaalvahekord kuriteoks ning mida kasutatakse põhjendusena õigustamatule ahistamisele, eelkõige HIV- ja aidsialase kasvatustöö tegijate vastu; palub Jamaica valitsusel aktiivselt võidelda laialtlevinud homofoobia vastu;

83.   toetab Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) tsiteeritud arvamusi, kes 2004. aasta oktoobris väljendas tõsist muret inimõiguste ja humanitaartingimuste pärast Haitil;

84.   on mures Guatemalas vägivaldselt tapetavate naiste arvukuse pärast ja soovitab ametivõimudel nimetatud kuritegusid põhjalikult uurida ning takistada edasiste vägivallategude ilmnemist;

85.   jagab Mehhiko ametivõimude muret Ciudad Juarezes (Mehhiko) vägivaldselt tapetud naiste arvukuse pärast ning toetab Mehhiko ametivõimude, eriti nimelt selleks ametisse määratud magistraadi jõupingutusi nimetatud kuritegude uurimisel ja selgitamisel ning edasiste tahtlike tapmiste ennetamisel;

86.   on jätkuvalt mures minevikus toime pandud inimõiguste rikkumiste osas õiglust nõudvate guatemalalaste ründamiste ja ähvardamiste ärevusttekitava rohkuse, eriti inimõiguste eest võitlejate, kohtuametnike ja ajakirjanike ründamiste pärast; tervitab kui positiivset signaali endise poolsõjalise tegelase ja eksmajori süüdimõistmist veebruaris 2005 nelja ajakirjaniku röövimises aastal 2003, samuti asjaolu, et Guatemala parlament andis nõusoleku ÜRO inimõiguste ülemkomissari büroo avamisele, mille Guatemala Kongress loodetavasti võimalikult kiiresti heaks kiidab;

87.   kutsub Venetsueelat võtma tõhusaid meetmeid piinamise ja tapmiste vastu oma politseiteenistuste poolt, samuti tagamaks sõnavabadust ja vaba juurdepääsu teabele; juhib tähelepanu sellele, et regiooni stabiilsuse tagamiseks on vajalik koostöö naaberriikidega;

88.   mõistab hukka jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised, nagu lapsvõitlejate kasutamise ebaseaduslike relvastatud rühmituste poolt Kolumbia konfliktis, kellest tuhanded on alla 15 aasta vanused; on jätkuvalt sügavalt mures inimõiguste eest seisjaid ähvardava ohu pärast riigis ning nõuab sellega seoses tungivalt Kolumbia ametivõimudel võtta selgeid ja tõhusaid meetmeid selliste isikute elu ja töö kaitsmiseks; on mures haletsusväärsete tingimuste pärast, milles hoitakse suurt hulka kolumbialastest, sealhulgas üle seitsme aasta tagasi röövitud alaealisi, sõdureid ja politseiohvitsere, kongressiliikmeid nagu Jorge Eduardo Gechem Turbayd, Oscar Tulio Lizcanot ja Luis Eladio Pérez Bonillat, Valle'i regionaalassamblee liikmeid, endist ministrit Fernando de Araujot ja endist presidendikandidaati Ingrid Betancourti; toetab rahvusvahelise Kolumbiat puudutava koostöö- ja koordineerimiskoosoleku esitatud deklaratsiooni järeldusi, mis võeti vastu Cartagenas, lähtuvalt Londonis teiste hulgas ka ÜRO juuresolekul antud soovitustest ning samuti Kolumbia ÜRO inimõiguste ülemkomissari kantselei soovitustest;

89.   toetab ÜRO eriraportööri Ambeyi Libago Kolumbia suhtes väljendatud arvamusi, kes paneb ette, et valitsus peaks kõik militaarorganisatsioonid ametlikult ebaseaduslikuks kuulutama ja nad laiali saatma ning algatama kohtumenetlused nende vastu, kes on süüdi inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumistes, vaatamata nende poliitilistele vaadetele;

90.   kutsub Ecuadori viivitamatult kaotama oma politseikohtud, et efektiivselt tuua erapooletu tsiviilkohtu ette väärkohtlemises süüdistatud julgeolekujõudude liikmed;

91.   tunneb muret ajakirjanike vastu suunatud rünnakute sagenemise pärast Peruus ja eriti kahe tuntud ajakirjaniku mõrvamise pärast aastal 2004; on häiritud sellest, et arvukate raportite alusel esineb Peruu vanglates eeluurimisel viibivate kahtlusaluste piinamise ja surma juhtumeid;

92.   tunnistab, et linnavägivald Brasiilias on jätkuvalt murettekitav ja pälvib jätkuvalt kõige enam tähelepanu, kuid juhib tähelepanu sellele, et aastal 2004 intensiivistusid maavägivald ja konfliktid maa pärast, eriti Roosevelti reservaadis Rondônia osariigis, kus elavad cinta-larga põlisasukad;

93.   kutsub Ameerika Ühendriike liikuma surmanuhtluse kaotamise suunas, juhib tähelepanu sellele, et surmanuhtluse kasutamine USAs ei sobi kokku imagoga riigist, kes püüdleb inimõiguste, vabaduse ja õigluse standardite juurutamise poole kogu maailmas, ning tunneb heameelt selle üle, et hiljutine statistika viitab surmanuhtluse rakendamise juhtude pidevale vähenemisele USAs;

94.   mõistab hukka Ameerika Ühendriikide valitsuse vangide kohtlemise pärast Guantánamos; soovitab USA valitsusel garanteerida minimaalsed inimõigused ja õiglane kohtumõistmine kõikidele oma vangidele, kaasa arvatud Guantánamo kinnipidamislaagri vangidele, vastavalt rahvusvahelisele inimõigusi puudutavale õigusele ja õiglasele kohtuasjade menetlusele; kutsub USAd viivitamatult selgitama vangide olukorda Guantánamos ja teistes paikades rahvusvaheliste inimõiguste standardite ja humanitaarõiguse suhtes ning kordab oma seisukohti vangide dramaatilise olukorra osas Guantánamos, nagu neid on korratud mitmes tema resolutsioonis;

95.   kutsub USAd esitama ÜRO inimõiguste komisjonile raportit kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR) järgimise kohta;

Temaatilised küsimused
I.Inimõigused ja terrorismivastane võitlus

96.   mõistab täielikult hukka terrorismi kõigis selle vormides;

97.   tunnistab demokraatiamaade vastu suunatud globaalset terrorismi kui uut nähtust, mille tulemuseks on olnud brutaalsed ja mõrvarlikud rünnakud suure hulga tsiviilelanike vastu; tunnistab, et need rünnakud on mõeldud demokraatlike protsesside mõjutamiseks; juhib tähelepanu tõsiasjale, et selline terrorism kujutab endast uut ja vägivaldset ähvardust põhilistele ja peamistele inimõigustele;

98.   kinnitab taas, et nimetatud kohutava nüüdisaegse ähvardusega toimetulemiseks on demokraatlike valitsuste esmane kohus kaitsta otsustavalt oma kodanikke, võidelda kindlalt ja visalt terrorismi vastu ning kindlaks teha ja lammutada kõik terroristlikud võrgustikud; on seisukohal, et nimetatud jõupingutuse juures ja väidetavaid kurjategijaid kohtu alla andes peavad valitsused ise alal hoidma õigusriiki ja samuti oma rahvusvahelisi inimõigusi puudutavaid lubadusi, sealhulgas humanitaar- ja põgenikuõigust;

99.   tunnistab, et terrorismi väljakutsega toimetulekuks on vaja ELi solidaarsust; peab ülioluliseks koostada terviklikud strateegiad, mis aitaksid käsitleda ülima vaesuse, ebakindluse, riikide lagunemise ja fundamentalismi tekke põhjuseid, mis võivad anda oma panuse terroristliku tegevuse ilmnemisele;

100.   võtab teadmiseks ÜRO ähvardusi käsitleva kõrgetasemelise eksperdirühma raporti, mis rõhutab, et globaalsed terrorismivastased jõupingutused on "mõnel juhul õõnestanud neidsamu väärtusi, mille terroristid sihikule on võtnud: inimõigusi ja õigusriiki";

101.   toetab üksikute riikide katseid tugevdada riiklikku seadusandlust ning regionaalset ja rahvusvahelist koostööd, et hoida ära terrorismiakte, kuid on seisukohal, et seda ei tohi teha rahvusvaheliste inimõiguste, humanitaar- ja põgenikeõiguse arvelt ning et riigid peaksid tagama, et julgeolekut puudutavat seadusandlust ei kohaldata inimõiguste eest võitlejate vastu, takistamaks nende inimõigustealast tööd; tunnistab ohvrite kannatusi ja meeleheidet ning kutsub riike ja teisi administratsioone rakendama meetmeid seadusliku ja sotsiaalse kaitse tagamiseks; soovib, et komisjon edendaks rahvusvahelise konventsiooni koostamist ÜRO kontekstis terrorismi ohvrite kaitsmiseks ja aitamiseks;

102.   kutsub nõukogu ja liikmesriike tagama tihedamat koostööd nõukogu asjaomaste töörühmade vahel, kellele on tehtud ülesandeks Euroopa Liidu terrorismivastane tegevus, sealhulgas koostöö kolmandate riikidega asjaomaste ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonide rakendamise kontekstis ja nõukogu inimõiguste töörühmaga; julgustab samuti Euroopa Liidu terrorismivastase koordinaatori ja nõukogu peasekretäri/ÜVJP kõrge esindaja poolt hiljuti määratud inimõiguste isikliku esindaja lähedast koostööd;

103.   tunnistab tugeva ja kooskõlastatud reaktsiooni vajadust terrorismile ja rõhutab, et terroriakte ei saa mitte kunagi õigustada; märgib, et iga terroriorganisatsiooni vastu peavad olema erimeetmed; pöördub selles suhtes nõukogu poole parlamendi pidevaks teavitamiseks uuendatud terroriorganisatsioonide registrist ja põhjendustest muudatusteks;

104.   tuletab kõikidele riikidele meelde, et neil on kohustus respekteerida ja kindlustada isikute põhiõigusi ja vabadusi oma pädevuse piirides;

105.   tunnustab Rahvusvahelise Juristide Komitee Berliini deklaratsiooni katsena piiritleda sobivat tasakaalu terrorismi vastu võitlemise ja inimõiguste austamise vahel;

106.   soovitab riikidel tungivalt terrorismivastaste meetmete sätestamisel pidada kinni seaduslikkuse, vajalikkuse, proportsionaalsuse ja diskrimineerimisvastastest põhimõtetest;

107.   kutsub kõiki riike üles mitte kriminaliseerima seadustele seaduslike põhiõiguste ja vabaduste seaduslikku kasutamist; rõhutab, et kriminaalvastutus terroriaktide eest peab olema individuaalne, mitte kollektiivne;

108.   kutsub kõiki riike tagama, et iga järeleandmine, mis erineb õiges asjas järeleandmisest, on eriolukorras ajutine, otseselt vajalik ja proportsionaalne, vastamaks eriohule, ega ole diskrimineeriv rassi, nahavärvi, soo, seksuaalse orientatsiooni, puude, ea, usu, keele, poliitilise või muu arvamuse, rahvuse, sotsiaalse või etnilise päritolu, omandi, sünni või mõne muu seisundi pinnal;

109.   kutsub kõiki riike mitte vahistama ühtki isikut salaja ja pidama kõikide vahistatute registrit ning samuti võimaldama kõikidele vabadusest ilma jäänud isikutele kiiret pääsu advokaatide ja vajadusel meditsiinipersonali juurde;

110.   kutsub kõiki riike tagama igal ajal ja olukorras, et väidetavate õigusrikkujate üle mõistetakse kohut ainult sõltumatus ja erapooletus, seadusepõhises kohtus ning et neile on antud täielik õiglane kohtugarantii, kaasa arvatud süütuse presumptsioon, õigus kontrollida tõendusi, õigus kaitsele, õigus mõjukale õigusnõustajale ja õigus kohtu apellatsioonile;

111.   rõhutab, et terrorismivastaste meetmete rakendamisel peavad riigid austama ja kaitsma põhiõigusi ja vabadusi, kaasa arvatud sõnavabadus (kui selline vabadus ei õhuta vihkamist või vägivalda), religiooni, südametunnistuse või usuvabadus, ühinemis- või koosolekuvabadus, samuti õigus eraelu puutumatusele, mis on teabe kogumise ja levitamise valdkonna erihuvi;

112.   kutsub riike kahtlustatavat või terroriakte korda saatnud isikut mitte välja saatma, tagastama, üle viima või välja andma riiki, kus eksisteerib reaalne oht, et isik allutatakse inimõiguste tõsisele rikkumisele, kaasa arvatud piinamine, ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus, sunniviisiline kadumine, kohtulik või kohtuväline hukkamine või tahtlikult ebaõiglane kohtuprotsess;

113.   rõhutab, et relvastatud konflikti ja okupatsiooni tingimustes peavad riigid rakendama ja austama mõlemaid, nii rahvusvaheliste humanitaarseaduste kui ka inimõiguste seaduste reegleid ja põhimõtteid;

114.   kutsub riike mitte tellima vahialuste ülekuulamist riikidest, kus võidakse kasutada piinamist; soovitab tungivalt riikidel mitte omada abiallikaid tunnistuste hankimiseks surveavalduste või piinamise teel; tuletab riikidele meelde, et kahtlusaluseid terroriste vahi all hoides peaksid nad kinni pidama ÜRO konventsioonist piinamise ja muude julmuste, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse osas;

115.   kutsub komisjoni eristama riike, kus kasutatakse terrorismiohtu vabandusena repressiivpoliitika kasutamiseks, eriti nendes riikides, kus eesmärgiks on piirata ajakirjandus- ja meediavabadust; rõhutab eriti fakti, et terrorismi vastu võitlemise kontekstis ei tohi julgeolekuseadused seadustada inimõiguste kaitsjate tagakiusamist;

116.   kutsub nõukogu ja eriti liikmesriike pöörama tähelepanu inimõiguste nappusele ÜRO lähenemises terrorismi vastu, kaasa arvatud kindlustades, et meetmed, mida julgeolekunõukogu terrorismivastane komisjon soovitab riikidele, oleksid vastavuses rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

II.Laste õigused

117.   toonitab, et üks kaheteistkümnest maailma lapsest on kaasatud sunnitöö, seksuaalse kuritarvitamise või sunniviisil väeteenistusse võtmise kõige halvematesse vormidesse(6);

118.   toetab ÜRO lapse õiguste konventsioonis (CRC)(7) ja Aafrika laste hartas(8) sisalduvat lapse määratlust, mis sätestab, et iga alla 18-aastane isik on eranditult laps;

119.   nõuab komisjonilt teatise esitamist laste õiguste ja Euroopa Liidu arengupoliitika kohta;

120.   kutsub nõukogu ja komisjoni tagama eritähelepanu laste õigustele kui ELi parandatud ja täiendatud arengupoliitika aruande põhimõtetele ja eesmärkidele;

121.   hoiatab, et praegu on rohkem vaesuses elavaid lapsi kui mis tahes muul ajal minevikus; kutsub komisjoni ja nõukogu asetama lapsi ja laste õigusi ELi toetuse keskmesse aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas;

122.   tunnistab, et 1989. aasta ÜRO lapse õiguste (CRC) konventsiooni peaaegu ülemaailmne ratifitseerimine ei pruugi siiski kajastuda edasises rakendamisprotsessis(9); kutsub kõiki riike tegema järsku hüpet kõikehaaravast heakskiidust kõikehaarava järgimiseni;

123.   soovitab tungivalt riikidel respekteerida lapse õiguste konventsiooni (CRC) järelevalve ja aruandmismehhanismi menetlusi; tunneb, et konventsiooni rakendamine on võtmetegur, millega valitsused peavad arvestama;

124.   toetab ÜRO laste õiguste konventsiooni (CRC) valikprotokolli kohta laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse, soovitab tungivalt riikidel, ELi liikmesriigid kaasa arvatud, see protokoll allkirjastada ja ratifitseerida;

125.   soovitab tungivalt USA-l ratifitseerida lapse õiguste konventsioon kõige lähemal võimalikul ajal, sest ainult kaks riiki pole siiani konventsiooni ratifitseerinud, teine nendest on Somaalia, kuna seal puudub toimiv valitsus;

126.   on sügavalt mures, et igal aastal sureb miljoneid lapsi välditavatesse haigustesse, nad on ilma jäetud õigusest tervisele ja elule, ja et miljoneid lapsi on kahjustavalt tabanud HIV/AIDS, kas on nad siis ise sellega nakatunud või jäänud selle tõttu vanemateta;

127.   on sügavalt mures, et ligikaudu 104 miljonit kooliealist last, kusjuures suurem osa neist tüdrukud, on ilma jäetud õigusest haridusele; kutsub komisjoni täitma kiire edu initsiatiivi kohustusi ja ennetavalt rakendama haridusküsimusi koos AKV partneritega;

128.   on sügavalt mures ülemaailmsesse ebaseaduslikku kaubitsemisse haaratud laste kasvava arvu üle; näeb seda olukorda läbikukkumisena maailma üldsuse poolt tervikuna ning rõhutab vältimatut tegutsemisvajadust ja seadusi kuritegude toimepanijate karistamiseks ning ohvrite kaitsmiseks;

129.   toetab piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil meetmete rakendamist laste töö kõikide vormide vastu võitlemisel;

130.   kutsub kõiki riike lõpetama laste värbamist relvajõududesse ning alla 18-aastaste laste kasutamist relvastatud sõjategevuses;

131.   mõistab kategooriliselt hukka "lapssõdurite" barbaarset kasutamist konfliktides ja sõdades; kutsub sellega seotud riike austama ülemaailmselt tunnustatud inimõigusi käsitlevaid õigusakte;

III.Konflikti mõju naistele ja lastele

132.   toonitab, et viimastel aastatel on täheldatud paljudes riikides massilisi vägistamisi sõjaolukorras, kaasa arvatud Kambodža, Libeeria, Peruu, Bosnia, Sierra Lione, Rwanda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Somaalia ja Uganda; hoiatab, et üsna hiljuti Darfuris, Lääne-Sudaanis, on ümberasustatud inimesed kirjeldanud süstemaatilisi ja ebaseaduslikke rünnakuid tsiviilelanike vastu, kaasa arvatud vägistamine valitsuse toetatud Araabia maakaitseväe ja Sudaani sõjajõudude poolt; tunnistab, et eritähelepanu tuleb pöörata sellises olukorras kõige haavatavamatele ühiskonnagruppidele, eriti naistele, lastele, puuetega ja eakatele inimestele;

133.   mõistab hukka barbaarse vägistamise kasutamise sõjapidamisvahendina ja nõuab, et rahvusvaheline üldsus peab jätkama selgitusi, et vägistamise kasutamine sõjas on rahvusvaheliste humanitaarseaduste ja rahvusvaheliste konventsioonide rikkumine; kutsub karmile kohtulikule vastutusele võtmisele nende kuritegude karistamiseks; märgib, et Rooma leping, mille kehtestas Rahvusvaheline Kriminaalkohus 2000. aastal, liigitab vägistamise kindlalt inimkonnavastaseks kuriteoks;

134.   tunnistab massilise vägistamise mõju naiste ja tütarlaste kaitsetusele HIVi/AIDSi vastu; soovitab tungivalt ELil tagada kõikidele vägistamise ohvriks langenud naistele ja tütarlastele viivitamatu vägistamisjärgse profülaktika, sh isegi raseduse katkestamise võimalus;

135.   mõistab hukka fakti, et paljudel juhtudel jäävad seksuaalse vägivallaakti ja konfliktides toimepandud vägistamise eest vastutajad karistamata ja sellest jäetakse teatamata, ning leiab, et selliste juhtumite miinimumini viimisele võiks kaasa aidata reproduktiivtervisega seonduvate õiguste rakendamine ja nende õiguste täielik tagamine;

136.   on mures avalduste üle seksuaalsest ja füüsilisest kuritarvitamistest ÜRO isikkoosseisu poolt muu hulgas Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Bosnias ja Kosovos;

137.   on mures, et jätkub tuhandete laste ärakasutamine "relvastatud pandina" rohkem kui 20 riigis üle maailma; märgib seda, et vastavalt 2004. aasta ülemaailmsele raportile lapssõdurite kohta kasutati lapssõdureid relvastatud konfliktis valitsuste ja relvastatud mässuliste rühmituste poolt Burundis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Côte d'Ivoire'is, Guineas, Libeerias, Mynamaris, Rwandas, Sudaanis ja Ugandas ning mässuliste jõudude poolt Sri Lankal; nõuab tungivalt kõikidelt valitusvägedelt ja teistelt relvastatud rühmitustelt kõikide laste vabastamist nende ridadest;

138.   toetab ÜRO lapse õiguste konventsiooni (CRC) valikprotokolli laste kaasamise kohta relvastatud konfliktidesse ja soovitab tungivalt kõikidel riikidel, ELi liikmesriigid kaasa arvatud, see protokoll allkirjastada ja ratifitseerida;

139.   tunnistab, et lapssõduritena on peamiselt kasutatud poisse, kuid märgib, et üha enam kasutatakse tüdrukuid aktiivsete võitlejatena ja prostituutidena relvastatud konfliktides;

140.   rõhutab, et lapsi on värvatud relvajõududesse mitmesuguste ülesannete ja osade täitmiseks, nagu kiirkäskjalad, salakuulajad, kokad, pakikandjad jne ning kõik sellised ülesanded seavad lapsi ohtu, rõhutab erilist tüdrukute kaitsetust vägivalla ja nende seksuaalse ärakasutamise vastu sunniviisiliste seksiorjade ja/või sunniviisiliste naiste osas.

141.   nõuab ÜRO-lt ja laialt rahvusvaheliselt üldsuselt kõrgendatud tähelepanu pööramist konfliktiolukordade mõjule naistele ja lastele, eriti nendele, kes kuuluvad etniliste, keele- ja/või religioossete vähemuste hulka ja eriti, kui nad on tahtlikult sõjastrateegia eesmärgiks seatud;

142.   tervitab ELi 2003. aasta põhisuundade vastuvõtmist laste ning relvastatud konfliktide kohta; nõuab komisjonilt ja nõukogult Euroopa Parlamendile tööde käigu aruande esitamist nimetatud põhisuundade rakendamise ja mõju kohta kuuekuiste vaheaegade järel; on julgustatud positiivsetest signaalidest, mis näitavad komisjoni valmisolekut koostööks;

IV.Surmanuhtluse kaotamine

143.   tervitab jätkuvat üldsuunda surmanuhtluse kaotamise poole, tunnustab, et rohkem kui pooled maailma riigid, kokku 118 riiki on nüüdseks kaotanud surmanuhtluse oma seadustest või tavadest; on endiselt mures, et 78 riiki on tänaseni surmanuhtluse säilitanud;

144.   kiidab Bhutani, Samoad, Senegali ja Türgit, kus surmanuhtlus kõikide kuritegude suhtes kaotati 2004. aastal;

145.   kutsub Filipiinide ametivõime üles lõpetama surmanuhtluste rakendamine ning pidama igal juhul kinni kaitsjate minimaalsetest kohtu- ja menetluslikest garantiidest, ning eriti ärgitab selle riigi ametivõime läbi vaatama ELi kodaniku Francisco Juan Larrañaga (Hispaania) kohtuasja, kes mõisteti surma reeglipäratul kohtuprotsessil, millel puudusid minimaalsed kohtu- ja menetluslikud garantiid;

146.   julgustab riike ratifitseerima ICCPRi teist valikprotokolli, mille eesmärk on surmanuhtluse kaotamine;

147.   kutsub ELi kasutama mitmepoolseid avalikke foorumeid, nagu ÜRO inimõiguste komisjon, et julgustada riike ratifitseerima ja täitma surmanuhtlust käsitlevaid rahvusvahelisi inimõiguste lepinguid, jätkama oma tavasid resolutsiooni esitamiseks ÜRO tsiviil- ja inimõiguste komisjonile surmanuhtluse kaotamiseks, kõikide hukkamiste peatamiseks ja kutsuma surmanuhtlusest kinnipidavaid riike arvestama ÜRO kehtestatud miinimumstandardeid;

148.   tervitab ÜRO inimõiguste komisjoni 21. aprilli 2004. aasta resolutsiooni 2004/67 Genfi iga-aastasel komisjoni istungjärgul, mis kutsus kõiki surmanuhtlusest kinnipidavaid riike üles seda täielikult lõpetama ja samal ajal peatama hukkamised; tunnustab ELi ja kõikide liikmesriikide osa, kes resolutsiooni toetasid; soovitab tungivalt kõikidel riikidel austada ÜRO resolutsiooni ning hukkamised vähemalt peatada;

149.   kutsub kõiki surmanuhtluse peatanud riike liikuma edasi surmanuhtluse täieliku kaotamise suunas;

150.   on mures, et Aasia jätkab kontinendina, kus hukatakse kõige rohkem inimesi; hoiatab, et Hiina rakendab rohkem hukkamisi kui mis tahes muu maailma riik, oma tuhandete avaldatud hukkamistega 2004. aastal; kutsub Hiinat vabastama oma 2004. aasta hukkamise eest vastutavaid riigiametnikke;

151.   on mures, et surmanuhtluse taasaktiveerimine Sri Lankal, mis lõpetas 27-aastase hukkamiste peatatuse, on vastuolus rahvusvahelise suundumusega surmanuhtluse kaotamise suunas ning seetõttu soovitab tungivalt Sri Lanka ametivõimudel otsida alternatiivseid lahendusi kuritegevuse ohjeldamiseks;

152.   märgib, et Venemaal on surmanuhtlus peatatud, kuid siiani pole surmanuhtlus ära kaotatud Vene seadusandlusest; kutsub Venemaad viivitamatult astuma samme Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 6 ratifitseerimiseks surmanuhtluse kaotamise kohta ja allkirjastama protokoll nr 13 surmanuhtluse kaotamise kohta kõikidel tingimustel;

153.   on ärevuses hukkamiste suurest arvust Iraanis, eriti vähemuslaste seas, ja Iraani keeldumisest ametliku statistika avaldamiseks surmanuhtluse kohta;

154.   kutsub komisjoni ja nõukogu oma inimõiguste dialoogi kontekstis Hiina ja Iraaniga avaldama survet surmanuhtluse peatamisele nendes riikides ning mida ka tegelikkuses hakataks rakendama ja mis viiks seadusandluse muutmiseni;

155.   kutsub Iraagi uut valitsust mitte ennistama surmanuhtlust, eriti kuna esialgses konstitutsioonis ei olnud surmanuhtlust märgitud;

156.   on mures, et Afganistanis toimus 2004. aasta aprillis esimene hukkamine pärast Talibani kukutamist; kutsub uut, hiljuti valitud Afganistani juhtkonda peatama surmanuhtlust;

157.   tervitab Tadžikistani Parlamendi alamkoja 2004. aasta juuni otsust, mis hääletas surmanuhtluse kaotamise ajutise peatamise seaduse poolt;

158.   on mures, et Vietnami valitsus peab nüüd aruannete ja statistika avalikustamist surmanuhtluse kasutamise kohta riigisaladuseks; on sügavalt mures Vietnamis möödunud aastal täideviidud hukkamiste suure arvu üle;

159.   peab julgustavaks, et Aafrika jätkab surmanuhtluse kasutamise vähendamist; eriti tervitab fakti, et Zambia on tellinud ülevaate surmanuhtlusega lõppevatest kohtuprotsesside otsustest ning on esitanud parlamendile surmanuhtluse kaotamise ettepaneku; tervitab sarnast otsust Malawil, kus president samuti 2004. aasta aprillis muutis ära 79 surmanuhtlust;

160.   kutsub Lääne-Aafrika riike võtma vastu ühist seisukohta ning täielikult kaotama surmanuhtlust, eriti Guineas, kus surmanuhtlusest kinni peetakse;

161.   peab julgustavaks fakti, et surmanuhtlus on Euroopast peaaegu kadunud, ja kutsub Valgevenet seda tegelikkuseks muutma, samuti kutsub üles neid ELi liikmesriike (Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Hispaania) ja Euroopa Nõukogu, kui seda pole veel tehtud, ratifitseerima Euroopa konventsiooni protokoll nr 13 inimõiguste kohta, mis käsitleb surmanuhtluse kaotamist kõikidel juhtudel;

162.   mõistab veelkord hukka surmanuhtluse rakendamise Kuubal pärast aastaid kestnud surmanuhtluse peatamist;

163.   tervitab Mehhiko presidendi ettepanekut surmanuhtluse täielikuks(10) kaotamiseks;

164.   kutsub Ameerika Ühendriike kaotama surmanuhtlust ja tervitab USA lootustandvat suundumust, kus surmaotsusele määratud isikute arv on vähenenud; tunnustab, et alates 1999. aastast on surmanuhtlusega kohtuotsuste arv vähenenud 54%, hukkamiste täideviimist on vähendatud 40% võrra ja surmamõistetute kambrite arv on vähenenud 6%(11);

165.   julgustab komisjoni säilitama oma amicus curiae (kohtu sõbrad) lühikokkuvõtet(12) kohtuasjades enne USA ülemkohut, nagu 2001. aastal, mis käsitleb alaealisi ja vaimuhaigeid inimesi, keda oli karistatud surmanuhtlusega;

166.   soovitab ELil püsivalt levitada oma 1998. aastal vastu võetud surmanuhtlust käsitlevaid põhimõtteid ELi-väliste riikidega lävimisel;

167.   soovitab tungivalt surmanuhtlusest kinnipidamise korral mitte määrata surmanuhtlust kuriteo toimepanemise ajal alla 18-aastasele isikutele, rasedatele naistele või vaimse puudega inimestele ja nõuab surmanuhtluse määramist ainult kõige raskemate kuritegude sooritajatele;

168.   soovitab tungivalt riikidel, kus surmanuhtlus määratakse samasooliste ühisel nõusolekul toimivates seksuaalsuhetes süüdistatud isikutele, kaotada sellised seadused ja kohtutava;

V.Inimkaubitsemine ja kaubitsemine inimelunditega – seksiäri ja laste töö

169.   tunnustab ÜRO inimkaubitsemise ennetamise, keelustamise ja karistamise protokolliga kehtestatud kaubitsemise mõistet, eriti naiste ja lastega kaubitsemine, mis täiendab 2000.(13) aasta novembris ÜRO peaassambleel vastu võetud ÜRO konventsiooni piiriülese organiseeritud kuritegevuse kohta;

170.   tunnistab, et naised ja lapsed on eriti kaitsetud selles osas, millest võib saada tänapäevane orjastamise vorm;

171.   juhib tähelepanu sellele, et orjastamine on keelatud ülemaailmse inimõiguste deklaratsiooni artikliga 4(14);

172.   rõhutab, et mis tahes vormis inimkaubitsemine on inimõiguste kuritarvitamine ja see on keelatud ELi põhiõiguste harta artikli 5 lõikega 3;

173.   tunnistab, et naiste ja lastega kaubitsemine seksuaalse ärakasutamise eesmärgil on rahvusvaheline, organiseeritud, kuritegelik nähtus, millel on tõsised tagajärjed ohvrite turvalisusele, heaolule ja inimõigustele;

174.   juhib tähelepanu, et naisi ja lapsi, kes on inimkaubitsemise ohvrid seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil, on sageli seksuaalselt kuritarvitatud ning neilt on röövitud nende liikumisvabadus ja identiteet;

175.   rõhutab, et ebaseaduslik edasimüük ja sunnitud prostitutsioon on rahvusvaheliselt tunnistatud inimõiguste rikkumiseks koos ÜRO konventsiooniga naiste kõikide diskrimineerimisvormide kõrvaldamise kohta, eriti nõudes riike "keelustama kõikides vormides naistekaubitsemist ja naiste ekspluateerimist prostitutsiooniks" (artikkel 6);

176.   on mures, et naised ja lapsed, kes on sisenenud riiki ilma dokumentideta või kes on olnud ebaseadusliku kaubitsemise ohvrid ja kellelt on röövitud dokumendid, on sageli võimetud leidma õigusabi üleelatud kuritarvitamise eest;

177.   rõhutab, et naiste ja lastega kaubitsemine on ülemaailmne probleem, ja julgustab riike tegutsema kooskõlastatult, et parandada rahvusvahelise õiguskorra tagamist selle kuritegevusega võitlemisel;

178.   rõhutab vajadust õpetada ELi tasemel välja õiguskorda tagavaid ametiisikuid ebaseadusliku kaubitsemisega tegelevate ringkondade uurimiseks ning piirivalvureid inimkaubitsejate ja nende ohvrite tuvastamiseks;

179.   tunnistab, et inimkaubitsemine ei piirdu seksiäriga, kuna laste ja naistega kaubitsetakse ja neid sunnitakse tööle ka sunnitöö korras;

180.   juhib tähelepanu, et vastavalt UNICEFi andmetele on Lääne- ja Kesk-Aafrikas üle 20 000 lapse orjastatud ülepiirilise salakaubaveoga tegelemiseks;

181.   tunnistab, et inimorganitega kaubitsemine on organiseeritud kuritegelik, raskete ja kahjulike tagajärgedega rahvusvaheline tegevus; kutsub rahvusvahelist üldsust üles keskendunumalt reageerima sellise nuhtluse vastu võitlemiseks;

182.   soovitab riikidel tungivalt tugevdada kriminaalõiguse vastutoimet inimkaubitsemisele seadusandlusreformi, teadlikkuse tõstmise ja väljaõppe abil; rõhutab vajadust toetada ja kaitsta tunnistusi andvaid ohvreid;

183.   tervitab jõuliselt Euroopa Nõukogu konventsiooni projekti inimkaubitsemise vastu tegutsemisel (jaanuar 2005); soovitab tungivalt komisjonil koos nõukogu toetusega tagada, et Euroopa Nõukogu konventsiooni projekt sätestaks kaubitsemise ohvriks sattunud isikute inimõiguste kaitseks kõrged standardid;

184.   peab julgustavaks komisjoni kohustusest luua teabevahetus inimkaubitsemise ennetamise ja selle vastu võitlemise osas;

185.   tunnistab komisjoni jõupingutusi arendada meetmeid inimkaubitsemisega võitlemiseks, eriti programmide TACIS ja CARDS kaudu, kuid rõhutab vajadust kiirendada oma tegevust transiitvõtmeriikides, nagu Valgevene, Moldova, Vene Föderatsioon ja Ukraina;

VI.Rahvusvahelise ettevõtluse osa inimõiguste tagamisel

186.   julgustab rahvusvahelisel tasandil tegutsevaid ettevõtteid pidama silmas inimõigusi kui poliitika suunda, võtma arvesse oma kohustusi ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohustuste järgi ning võtma vastu nendel normidel põhinevaid miinimumstandardeid; kutsub ettevõtteid resoluutselt looma selgepiirilist mehhanismi kõigi nende tegevuste tõhusaks järelevalveks vastavalt tegevuseeskirjade ja rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

187.   tunnistab, et ettevõtlusel võib olla tugev asetus valitsuse otsuste mõjutamiseks ülemaailmsel turul; julgustab ettevõtteid parandama, kaitsma ja kindlustama enda ja oma tarnijate, alltöövõtjate ja äripartnerite tööle võetud töötajate õigusi, isegi siis, kui selliseid õigusi ei ole kaitstud vastava riigi seadusega;

188.   kutsub ettevõtjaid kindlustama, et nende toodangut ei kasutataks inimõiguste rikkumise eesmärgil;

189.   tunnistab, et viimastel aastatel on ettevõtted olnud tarbijaaktsioonide ja inimõiguste kampaaniate sihtmärk, et muuta nad inimõigustega seotud küsimustes vastutavamaks ja et mõnikord on selliste kampaaniate mõju olnud laostav põhjendamatute nõudmiste tõttu; soovitab tungivalt ettevõtetel vastu võtta kindlad miinimumstandardid üldsuse murede leevendamiseks;

190.   tunnistab ÜRO ülemaailmse kokkuleppe esimest ja teist põhimõtet, mis sätestavad, et "ettevõtted peaksid toetama ja respekteerima rahvusvaheliselt välja kuulutatud inimõiguste kaitset" nende mõjuvaldkonnas ja et nad "peaksid veenduma, et ei ole kaasosalised inimõiguste kuritarvitamises", samuti põhimõtteid 3–6, milles palutakse maailma ettevõtetel toetada töötajate põhiõigusi;

191.   tervitab ÜRO inimõiguste komisjoni raportit ÜRO normatiivide kohta ja loodab, et ÜRO jätkab oma laiapõhjalisi nõupidamisi ÜRO normatiivide osas, võttes arvesse nende tähtsat staatust kui suunist ettevõtete kohustuste osas, arvestades seejuures inimõigustega(15);

192.   julgustab ettevõtteid töötama vastavalt vajadusele koos valitsusväliste inimõiguste organisatsioonidega;

193.   soovitab tungivalt ettevõtetel mitte tegutseda riikides, kus hulga inimõiguste küsimuste tõttu on kehtestatud mitmepoolsed ja piirkondlikud sanktsioonid ja kaubandusembargod;

194.   kutsub ELi vastu võtma rahvusvaheliselt tegutsevate Euroopa ettevõtete tegevusjuhendeid ja eriti tegutsemiseks arengumaades, sarnaselt Euroopa eetilise tootmise ja tarbimise initsiatiivile;

195.   kordab oma nõudmist komisjoni delegatsioonidele kolmandates riikides edendada Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni suuniseid hargmaistele ettevõtetele ning tegutseda nende suuniste osas kontaktpunktina;

196.   kutsub ELi soodustama rahvusvahelise äriseadustiku mõiste kasutamist inimõigusi puudutavates küsimustes;

VII.Karistamatus ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osa

197.   on veendunud, et ei saa olla püsivat rahu ilma metsikuste eest vastutamiseta, ja usub, et karistamatuse õhkkonna lõpetamine sõja ja inimõiguste ränkade rikkumise poolt purustatud ühiskonnas on ülitähtis, taastamaks austust õigusnormide, rahu ja demokraatia suhtes;

198.   on veendunud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) asutamine, mis on täienduseks riiklikule pädevusele, moodustab rahvusvahelise õigussüsteemi osa, milles nii riigi-, rahvusvahelised ja segakohtud kui ka Rahvusvaheline Kriminaalkohus töötavad koos tõsiste inimõiguste rikkumiste vastu karistamatuse tõhusa lõpetamise suunas ja seega selliste nähtuste kaotamise suunas;

199.   soovitab tungivalt komisjonil ja ELi liikmesriikidel koostööabiprogrammide puhul sõjast väljunud riikidele toetada riigi õigusvõime suurendamist kohtulikule vastutusele võtmiseks tõsiste inimõiguste rikkumise eest;

200.   kutsub ELi liikmesriike abistama endise Jugoslaavia asjade Rahvusvahelist Kriminaalkohut, Rwanda Rahvusvahelist Kriminaalkohut ja Sierra Leone erikohut edukalt oma mandaate rakendama, eriti tõhusa riikliku kaasabi ja süüdistatavate viivitamatu kohaletoimetamise teel, kaasa arvatud Mladic, Karadzic, Gotovina ja Taylor;

201.   soovitab tungivalt komisjonil, nõukogul ja ELi liikmesriikidel vastavuses ELi ühise seisukohaga Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (juuni 2003) ja järgnevalt vastu võetud (jaanuar 2004) tegevusplaani osas jätkata teotahtelisi jõupingutusi Rooma statuudi ülemaailmse ratifitseerimise soodustamiseks ja rakendamiseks vajalike õigusaktide vastuvõtmist, demaršide suurendamist ja muud tegevust kohtu kaitsmiseks, kui see satub rünnaku alla, ning tagada riigi tõhus koostöö kohtuga; nõuab, et ELi presidentuur esitaks Euroopa Parlamendile raporti kasutuselevõetud meetmetest ühise seisukoha järgi;

202.   tervitab fakti, et Uganda Vabariik ja Kongo Demokraatlik Vabariik (DRC) on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu(16) peasüüdistajale esitanud läbivaatamiseks kaks juhtumit;

203.   tunnistab, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis (DRC) on alates 2002. aasta 1. juulist toime pandud hinnanguliselt 5 000–8 000(17) ebaseaduslikku hukkamist; tervitab jõuliselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu süüdistaja otsust (juuni 2004) sõjakuritegude uurimiseks Kongo Demokraatlikus Vabariigis; on veendunud, et uurimine annab tugeva sõnumi, et sõjakuritegude karistamatusele on tulemas lõpp;

204.   tervitab süüdistaja otsust alustada uurimist (juuli 2004) Põhja-Ugandas rünnaku kohta tsiviilelanike vastu, kaasa arvatud tuhandete laste vägivaldne äraviimine Issanda vastupanuarmeesse kuuluvate mässuliste poolt;

205.   soovitab tungivalt liikmesriikidel edukate uuringute tagamiseks võtta kasutusele kõik asjakohased meetmed täielikuks koostööks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eriti soovitab tungivalt kõikidel liikmesriikidel allkirjastada tunnistaja ümberpaigutamise kokkulepped kohtuga ja jagada kogu nende käsutuses olevat asjasse puutuvat teavet; julgustab ELi asuma koostöökokkuleppele Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis võimaldab ELil teha tõhusat koostööd kohtuga ja aidata tal edukalt uuringuid korraldada;

206.   tervitab viimatist süüdistaja juurde konsultatsioonile saatmist Kesk-Aafrika Vabariigist (jaanuar 2005);

207.   tervitab ELi deklaratsiooni, mis toetab ÜRO komisjoni uuringuraporti sisu Darfuri(18) kohta; soovitab tungivalt, et ÜRO julgeolekunõukogu viitaks Darfuri olukorra kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule (ICC);

208.   on ärevuses, et jätkuvalt rikutakse sõjategevuse ja ohvrite kaitset käsitlevaid reegleid konfliktiolukordades; kutsub lõpetama seda karistamatuse nõiaringi ja toetab Rahvusvahelist Kohut kui pädevat mehhanismi, mis tegeleb konfliktiolukordadest tingitud inimõiguste kuritarvitamisega rahvusvahelises kontekstis;

209.   soovitab nõukogul ja komisjonil arvesse võtta meetmeid, mis võivad julgustada USAd positiivsemalt suhtuma Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse;

210.   tuletab meelde nendele riikidele, kes on ratifitseerinud Rooma statuudi, et allkirjastades lepingu, mis annab kaitse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt vastutuselevõtmise eest, sellise riigiga, mis ei ole Rooma statuuti allkirjastanud, lähevad nad vastuollu statuudi vaimuga; kutsub eriti Ühendriike üles ratifitseerima Rooma statuuti ja hoiduma läbirääkimistest eristaatuse andmiseks oma sõjaväepersonalile, kellele kindlustatakse midagi "rahvusvahelise immuunsuse" taolist; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike aktiivselt toetama riike, kus talutakse survet ja finantssanktsioone selliste lepingute allkirjastamisest keeldumise tõttu;

211.   usub, et karistamatuse õhkkonna lõppemine sõjast ja tõsistest inimõiguste rikkumistest laostatud riikides on olulise tähtsusega õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste austamise taaskehtestamisel;

212.   kutsub igas neljas asjakohases välissuhete lepingus(19) kehtestama selgesõnalist, järjekindlat ja konkreetset kohustust toetada inimõiguste ja demokraatia edendamist kui põhi- ning esmatähtsusega eesmärki;

213.   kutsub Euroopa inimõiguste ja demokraatia initsiatiivi olema valmis ja täiustuma seoses ELi suureneva kohustusega keskendumiseks inimõigustele ja demokraatiale;

VIII.Institutsioonide ja poliitika areng

214.   kutsub komisjoni tugevdama inimõiguste aspekte kõigis rahvusvahelistes suhetes ja muudes poliitika valdkondades;

215.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles käsitlema ja võtma konkreetseid meetmeid riikide suhtes, mille seadused võimaldavad diskrimineerimist seksuaalse sättumuse alusel; kutsub riike, mille seaduste kohaselt samasooliste isikute vahelisi nõusolekul põhinevaid seksuaalsuheteid käsitletakse kriminaalkuriteona, selliseid seadusi kaotama;

216.   tervitab ELi 2004. aasta juuni suuniseid inimõiguste kaitsjate osas; soovitab tungivalt ELil pidevalt toetada ja abistada inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke, kes on riskiohus fakti tõttu, et 2004. aastal on sagenenud rünnakud ajakirjanikele ja inimõiguste kaitsjatele, samuti nende kinnipidamised; kutsub nõukogu selles osas täielikult lülitama inimõiguste kaitsjate olukord poliitilisse dialoogi kolmandate riikidega;

217.   kutsub ELi üles tegema jõupingutusi inimõiguste poliitika ühtsuse parandamiseks ja teabe parema liikumise tagamiseks; juhib tähelepanu, et majanduslikud küsimused ei peaks mingil juhul lõppema liidupoolse ignoreerimisega või inimõiguste rikkumiste pidamisega ebatähtsaks;

218.   kutsub ELi ja liikmesriike kõnelema inimõiguste rikkumisest ühel häälel, eriti ÜRO inimõiguste komisjonis, kus ELil polnud lähiminevikus piisavalt kaalu otsustamisprotsessis, kuna puudus üksmeel liikmesriikide seas;

219.   kordab, et inimõiguste austamine, nagu on esile toodud ELi lepingutes kolmandate riikidega, sätestab nende lepingute olulise elemendi; kutsub selles osas komisjoni üles kehtestama selget mehhanismi inimõiguste lepingutingimuste rakendamiseks ELi lepingutes kolmandate riikidega ja selles valguses taas läbi vaatama nii praegused kui ka tulevased lepingud; kutsub komisjoni Barcelona protsessi 10. aastapäeva silmas pidades koostama avalikku raportit inimõiguste kohta Vahemere riikides ning selle põhjal edaspidist partnerlust arendama;

220.   kutsub selles suhtes assotsiatsioonilepingute raamides moodustama inimõiguste allkomisjone inimõiguste ja demokraatia struktureeritud dialoogi arendamiseks ja huvide võtmevaldkondade kindlaksmääramiseks ning sellega tegelemiseks ENP plaanis; rõhutab tsiviilühiskonnaga nõupidamise ja selle kaasamise tähtsust nende allkomisjonide töösse inimõiguste olukorra järelevalve puhul; samuti rõhutab parlamendi vajadust olla tihedalt seotud allkomisjonide töö ja järeltegevusega; kutsub selles osas taas komisjoni koostama tööde käigu aruannet inimõiguste olukorrast ENP riikides;

221.   soovitab nõukogu ja komisjoni tegevuse hindamist, nagu on esitatud Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruandes, suhetes teiste riikidega ja oma eelmises resolutsioonis välja toodud temaatiliste huvidega vastavalt nende tegevuse tõhususele ja mõjule;

222.   tervitab Javier Solana kohtumist ELi ÜVJP kõrge esindaja peasekretäriga inimõiguste(20) küsimuses hr Michael Matthiesseniga;

223.   rõhutab vajadust olla sellel positsioonil usaldusväärne ja mõjukas ning palub uut esindajat teha tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga, anda aru ning teha tihedat koostööd vastavate Euroopa Parlamendi komisjonidega; kutsub nõukogu tugevdama inimõigustega tegeleva personali mahtu nõukogu peasekretariaadis, et tagada peasekretärile adekvaatne toetus oma mandaadikohustuste täitmisel;

224.   märgib nõukogu 2004. aasta detsembris vastu võetud kokkuvõtteid ELi suuniste kohta inimõiguste dialoogi rakendamisel; rõhutab parlamendi vajadust olla hõivatud nende suuniste rakendamisel nõukogu poolt vähemalt teabeprotsessi kaudu kaks korda aastas; pöörab eriti tähelepanu ELi struktureeritud dialoogidele Hiina ja Iraaniga ning kutsub nõukogu selles osas arendama tihedamat koostööd parlamendiga ning üldisemalt kutsub nõukogu hoidma parlamenti pidevalt teavitatuna rakendamisest ja ELi suuniste jätkamisest inimõiguste küsimustes ning esitama tööde käigu aruannet nende suuniste mõjust sellel pinnal;

225.   tervitab personali juurdepalkamist, kes vastutavad kontaktide hoidmise eest kodanikuühiskonnaga komisjoni delegatsioonides kolmandates riikides, ja kutsub neid delegatsioone kindlustama nende inimeste kaitset, kes toetavad inimõigusi eriolukordades;

226.   toetab selles osas kõiki nõukogu, Troika ja presidentuuri algatusi, mis on suunatud inimõiguste olukorra küsimuste lahendamisele kolmandates riikides; kutsub nõukogu esitama üks kord aastas parlamendile iga presidendituuri poolt esitatud ühisstrateegiaid käsitletavate tööplaanide täitmise tulemusi; kutsub nõukogu süstemaatiliselt edastama inimõigustega seotud deklaratsioone ja demarše parlamendile täieliku ja põhjaliku teavitatuse tagamise eesmärgil; on veendunud, et peaks kasutama iga jõupingutust, mis kindlustaks Euroopa Liidule suurema järjepidevuse ja ühtsuse välistegevuses;

227.   kordab oma nõudmist komisjonile korraldada inimõigusi käsitlev väljaõpe igale Euroopa Liidu delegatsioonile kolmandates riikides ning kindlustada suuniste täpne rakendamine;

228.   loodab, et reaalselt ja objektiivselt hinnatakse Euroopa Parlamendi tegevuse mõju ja tegelikult tehtud täiustustusi inimõiguste olukorra parandamiseks maailmas selles valdkonnas, millel praegu ei tundu olevat olulist ja tuntavat mõju;

229.   võtab teadmiseks nõukogu otsuse kehtestada täisvõimeline põhi- ja inimõiguste(21) amet; eeldab, et selle ametkonna peaeesmärgiks on toetada komisjoni lahknevuse vähendamisel liidu sise- ja välispoliitika vahel inimõiguste küsimustes; julgustab nõukogu lisama ka kandidaatriike ameti töövaldkonna raamidesse;

230.   tunnistab, et põhiõiguste harta lisamine Euroopa Liidu konstitutsioonile demonstreerib, et EL suhtub tõsiselt inimõiguste küsimusse oma piirides ja seega soovitab, et ametkonna töövaldkonda tuleb laiendada harta ja konstitutsioonileppe esimese osa vastavate sätete kõikide valdkondade katmiseks, mis kujutab edasist näidet EL kohustusest nende õiguste rakendamiseks praktikas;

231.   soovitab, et ametkond ei dubleeriks juba Euroopa Nõukogu kaitse all tehtud tööd; seetõttu soovitab, et ametkond peaks arendama institutsioonilist koostööd Euroopa Nõukogu ja selle institutsioonidega ning Euroopa Inimõiguste Kohtuga ja et ta peaks samuti pöörama tähelepanu OSCE ja ÜRO tööle;

232.   soovitab, et ametkond peaks looma sisutiheda dialoogi kodanikuühiskonna ja riikide ekspertidega ning et ta peaks rajama sidemed akadeemiliste asutustega;

233.   rõhutab tugevalt ametkonna vajadust olla sõltumatu ja raporteerida parlamendile pidevalt, kuna sel tuleb olla tõhus ja usaldusväärne põhiõiguste järelevaataja Euroopa Liidus;

234.   kutsub ÜRO põliselanike õiguste deklaratsiooni õigeaegsele vastuvõtmisele; selles suhtes kaitseb deklaratsiooni projekti töögrupi kiirete meetmete jätkamist; kutsub selles osas komisjoni ja nõukogu täielikult toetama põliselanikest rahvastiku üritust ja arvesse võtma selle deklaratsiooni lõppotsuseid;

235.   tervitab Euroopa Liidu relvade ekspordi määrustiku uuesti läbivaatamise ettepanekut Luksemburgi presidentuuri ajal ja kutsub nõukogu astuma samme, et kindlustada liikmesriikide range alistumine selle sätetele, võimaldada vajalikke ressursse järelevalveks ja jõustamiseks, edasiseks edendamiseks ning tööks ülemaailmse relvakaubanduse lepingu sõlmimise suunas;

o
o   o

236.   teeb oma presidendile ülesandeks edastada see resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandudaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO-le, Euroopa Nõukogule, OSCE-le ja selles resolutsioonis nimetatud riikide valitsustele ning Euroopa Liidus asuvate valitsusväliste organisatsioonide peamistele inimõiguste ametitele.

(1) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576.
(2) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1.
(3) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.
(4) EÜT C 82 E, 1.4.2004, lk 610.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0051.
(6) UNICEFi raport laste töö kohta, 2005.
(7) Vastu võetud 1989. aastal ja ratifitseeritud kõikide riikide poolt, välja arvatud USA ja Somaalia.
(8) Vastu võetud Aafrika Ühtsusorganisatsiooni poolt 1990. a.
(9) CRC on ainus inimõiguste alane leping, mis hõlmab tsiviil-, poliitiliste, majandus-, kultuuri- ja sotsiaalõiguste täiskogumit.
(10) Mehhiko põhiseaduse artikkel 22 piirab surmanuhtluse kohaldamist, kuid ei välista seda täielikult. Mehhiko seaduse järgi on surmanuhtlus säilinud militaarkriminaalkoodeksis. Siiski pole üle 50 aasta hukkamisi rakendatud.
(11) Surmanuhtlus aastal 2004: aastaaruanne, surmanuhtluse infokeskus, detsember 2004.
(12) Amicus curiae lühikokkuvõtte esitab keegi, kes pole kohtuasjas osaline ja võib esitada teavet õigusasjade kohta ning seda on sageli peetud katseks teha ülemkohtu lobby-tööd.
(13) "Inimkaubitsemine" tähendab isikute värbamist, transportimist, üleviimist, varjamist või vastuvõtmist ähvardusi, jõudu või muid sunni, vägivalla, pettuse ja vale vorme kasutades, kuritarvitades jõudu või kaitsetust või saades kasu või andes ekspluateerimise eesmärgil nõusoleku saavutamiseks tasu isikule, kellel on kontroll teise isiku üle."
(14) Artikkel 4: "Kedagi ei hoita orjuses või orjaikkes; orjakauplemine kõikides vormides keelustatakse."
(15) ÜRO raport esitatati UNHCR-le 2005. aasta märtsis Genfis.
(16) Süüdistaja on korduvalt väitnud, et ta uurib mõlemal juhul kinnitusi seksuaalse vägivalla kohta nagu vägistamine. Siiski ei võta Rahvusvaheline Kriminaalkohus kohtulikule vastutusele lapssõdureid, kuna vastavalt oma statuudile peab süüdistatav olema üle 18 aasta vana.
(17) Prokuratuuri andmetel põhinevad arvud, Rahvusvaheline Kriminaalkohtus, oktoober 2004.
(18) Rahvusvahelise Darfuri uuringu komisjoni raport ÜRO peasekretärile, 25. jaanuar 2005.
(19) Arengukoostöö ja majanduskoostöö leping (DCECI), Euroopa naabrus- ja partnerlusleping (ENPI), stabiilsusleping (SI) ja liitumiseelse abi leping (IPA).
(20) Presidentuuri kokkuvõte, Brüssel 16.-17. detsember 2004 (paragrahv 52).
(21) Presidentuuri lõppotsused, Brüssel, 16.-17. detsember 2004. Komisjoni teatis: põhiõiguste ametkond: ühiskondlik konsultatsioonidokument, SEK(2004)1281, Brüssel, 25.10.2004, KOM(2004)0693.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika