Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bosnia ja Hertsegoviina ning Lääne-Balkani riikide kohta, eriti 14. aprillil 2005. aastal vastuvõetud resolutsiooni piirkondliku integratsiooni olukorra kohta Lääne-Balkani riikides(1);

–   võttes arvesse Lääne-Balkani riikide stabiliseerimis- ja assotsieerumisprotsessi (SAP), mille EL 1999. aastal algatas, et edendada selles piirkonnas demokratiseerumist, õiglust, leppimist ja rahu;

–   võttes arvesse ELi ja Lääne-Balkani riikide 21. juuni 2003. aasta Thessaloniki tippkohtumisel tehtud avaldust, kus tõstetakse esile Euroopa perspektiivi Lääne-Balkani riikides, mis pärast kindlaksmääratud kriteeriumide täitmist saavad ELi lahutamatuks osaks;

–   võttes arvesse 16. ja 17. juunil 2005. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi, kus taaskinnitati kavatsust Thessaloniki tegevuskava täielikult ellu viia;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 25. mai 1993. aasta resolutsiooni 827, 10. juuni 1999. aasta resolutsiooni 1244, 9. juuli 2004. aasta resolutsiooni 1551 ja 22. novembri 2004. aasta resolutsiooni 1575;

–   võttes arvesse endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) peaprokuröri Carla del Ponte 13. juuni 2005. aasta aruannet ÜRO Julgeolekunõukogule;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et Bosnia idaosas asuv Srebrenica linn, mille ÜRO Julgeolekunõukogu oli 16. aprilli 1993. aasta resolutsiooniga turvaalaks kuulutanud, langes 11. juulil 1995. aastal Bosnia serblaste vägede kätte, mida juhtis kindral Ratko Mladic ja mis allusid Serblaste Vabariigi toonase presidendi Radovan Karadzici ülemjuhatusele;

B.   arvestades, et kindral Mladici juhitud Bosnia serblaste väed ja serblaste sõjaväestatud üksused, nende seas irregulaarsed politseiüksused, kes olid Serbiast Bosnia territooriumile tulnud, hukkasid mõnepäevase veresauna kestel pärast Srebrenica hõivamist üle 8000 moslemi mehe ja poisi, kes olid seal ÜRO kaitsejõudude (UNPROFOR) kaitse all pelgupaika otsinud;

C.   arvestades, et see tragöödia, mille endise Jugoslaavia asjade rahvusvaheline kriminaalkohus (EJRK) genotsiidiks kuulutas, toimus ÜRO turvaalal ning sümboliseerib seega rahvusvahelise üldsuse võimetust konflikti sekkuda ja süütute inimeste elu kaitsta;

D.   võttes arvesse Bosnia serblaste vägede arvukaid Genfi konventsiooni rikkuvaid tegusid Srebrenica moslemitest tsiviilelanike suhtes, sealhulgas tuhandete naiste, laste ja eakate inimeste küüditamist ning suure arvu naiste vägistamist;

E.   arvestades, et hoolimata tänaseni toimunud suurtest jõupingutustest massi- ja üksikhaudade leidmiseks ja lahtikaevamiseks ning ohvrite tuvastamiseks, ei võimalda senised otsingud veel Srebrenicas ja selle ümbruses toimunud sündmusi täielikult rekonstrueerida;

F.   arvestades, et ilma õigusemõistmiseta ei saa olla tõelist rahu ning et täielik ja piiranguteta koostöö EJRKga on endiselt Lääne-Balkani riikide ELiga integreerumise protsessi jätkumise põhiline tingimus;

G.   arvestades, et Bosnia serblaste armee kindral Radislav Krstic on esimene isik, kelle EJRK on Srebrenica genotsiidile kaasaaitamises ja kihutamises süüdi mõistnud, kuid kaks peamist süüdistatavat, Ratko Mladic ja Radovan Karadzic, viibivad kümme aastat pärast neid traagilisi sündmusi endiselt vabaduses;

H.   arvestades, et ELi otsustusmehhanismide puudustel ja tõelise ühise välis- ning julgeolekupoliitika puudumisel oli sündmuste käigule samuti negatiivne mõju;

I.   arvestades, et ELi eelarveassigneeringuid Lääne-Balkani riikidega suhtlemiseks on alates 2002. aastast igal aastal pidevalt ja märkimisväärselt vähendatud; arvestades, et piirkonnale tuleb eraldada piisavaid rahalisi vahendeid, võtmaks arvesse järkjärgulist üleminekut füüsiliselt ülesehitamiselt institutsioonide rajamisele ja ühinemiseelsele abile, samuti võtmaks arvesse piirkonna strateegilist tähtsust ELi jaoks;

J.   arvestades, et Bosnia ja Hertsegoviina on toonud oma läbirääkimised Daytonist Brüsselisse ja ELiga ühinemise plaanid on riigi elanike seas suurt toetust leidnud,

1.   mõistab Srebrenica veresauna teravalt hukka; mälestab ja leinab julmuste ohvreid; avaldab kaastunnet ja solidaarsust ohvrite perekondadele, kellest paljud pole siiani saanud lõplikku kinnitust oma isade, poegade, abikaasade või vendade saatuse kohta; tunnistab, et seda jätkuvat piina teravdab veelgi asjaolu, et nende kuritegude toimepanijaid pole suudetud kohtu ette tuua;

2.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles Srebrenica-Potocari genotsiidi kümnendat aastapäeva asjakohaselt mälestama, rõhutades, et see Euroopa talumatu häbiplekk peaks alati jääma viimaseks etnilise ideoloogia nimel toimepandud veresaunaks; teatab, et teeb kõik endast oleneva, et sellised koletislikud barbaarsused Euroopas enam iialgi ei korduks;

3.   väljendab sügavat muret, et Radovan Karadzic ja Ratko Mladic on kõnealuses piirkonnas endiselt vabaduses, ja kutsub Serblaste Vabariiki ning Serbiat ja Montenegrot võtma kiireloomulisi meetmeid Karadzici ja Mladici asukoha kindlakstegemiseks ja kohtu ette toomiseks; peab piirkonna mõne osa elanike ilmset poolehoidu Karadzicile ja Mladicile ohvrite mälestust solvavaks ja leppimist tõsiselt takistavaks;

4.   väljendab oma siirast toetust EJRK väärtuslikule ja raskele tööle ning kordab, et täielik koostöö kohtuga on eeltingimus tihedamaks koostööks ELiga; rõhutab, et kõik regiooni riigid peaksid täitma oma kohustusi, tehes täielikku ja pidevat koostööd EJRKga; arvestades, et sõjakuritegude süüdlaste tabamine, üleandmine ja süüdimõistmine on minimaalne lugupidamisavaldus sõjakuritegude tuhandetele ohvritele Srebrenicas ja mujal;

5.   rõhutab rahu ja stabiilsuse tagamise tähtsust Lääne-Balkani riikides ning Thessaloniki tegevuskava täismahus rakendamise olulist rolli stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi eesmärkide saavutamisel; rõhutab, et täielik ja kitsendusteta koostöö EJRKga jääb Euroopa Liiduga liitumise protsessi edasise jätkumise põhinõudeks;

6.   tuletab meelde, et ÜRO rahuvalve mandaadil ja rahuvalvejõududel ei õnnestunud kaitsta eraldatud turvaalasid; kutsub üles ÜROd ja asjaomaseid rahvusvahelisi institutsioone rakendama selle nurjumise õppetunde praktikas ja olema tõeliselt ette valmistunud tulevasteks rahuvalvemissioonideks;

7.   on sügavalt häiritud ja šokeeritud videolõigust, mida esitles hiljuti Haagi tribunal ja edestasid maailma telekanalid, see videolõik näitas kuue erariides vangi külmaverelist hukkamist, olles ümberlükkamatuks tõendiks selle kohta, mis tegelikult aset leidis; rõhutab tõsiasja, et nimetatud videolõik näitab selgelt kurikuulsat "Skorpionite Üksust", Serbia sõjaväestatud rühmitust, kes oli tihedalt seotud riikliku armee ja politseiga, mõrvates argpükslikult tsiviilelanikke Srebrenica lähedal;

8.   tervitab Serbia peaministri Vojislav Kostunica reageeringut videolõigu näitamisele, selle tulemusel arreteeriti videol tuvastatud "Skorpionite Üksuse" endised liikmed; toetab Serbia presidendi Boris Tadici ja Montenegro presidendi Svetozar Marovici otsust mälestada ohvreid Potocari mälestusmärgi juures Srebrenica veresauna kümnendal aastapäeval;

9.   kahetseb sügavalt, et Serbia parlament ei suutnud vastu võtta resolutsiooni eelnõud, mis tunnistaks ja mõistaks ametlikult hukka Srebrenica veresauna ning ilmutaks valmisolekut tulla toime minevikuga ja aidata kaasa piirkonna probleemide lepitamisele ning rahumeelsele lahendamisele;

10.   väljendab oma siirast muret seoses sellega, et Serbia avalikus arvamuses etendavad endiselt suurt rolli need, kes ei tunnista sõjakuritegusid moslemitest tsiviilelanike vastu; julgustab Serbia valitsust astuma samme selleks, et seada rahvas silmitsi oma minevikuga ja võtta süüdistatavatelt sõjakurjategijatelt kangelase oreool; tunnistab, et Srebrenica videolõigu näitamine Serbia televisiooni kanalite õhtustes uudistes oli esimene samm selles suunas, kuid rõhutab, et teha oleks vaja palju enam, et lükata ümber need ajaloolised väärarusaamad, mida rahvas peab õigeks;

11.   toetab lord Ashdowni, Euroopa Liidu kõrge esindaja Bosnias ja Hertsegoviinas, esitatud nõudmist Bosnia serblastest ministritele täpsustada sõdurite arv ja tuvastada kõik isikud väljaspool Bosniat, kes olid seotud nimetatud videolõiguga;

12.   tunnustab kõigi nende tööd ja pühendumust, kes nende aastate jooksul pole lakanud otsimast tõde, ning kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles varustama neid vajalike vahenditega, et nad saaksid jätkata oma tööd, muu hulgas aidata kiirendada ohvrite tuvastamise väga kulukat protsessi;

13.   avaldab kahetsust tõsiasja üle, et ikka veel pole täidetud kõiki tingimusi põgenike ja riigi sees ümberasustatud inimeste tagasipöördumiseks antud piirkonda;

14.   rõhutab, et Balkani kõikidele riikidele pakutud Euroopa integratsiooni perspektiiv ning stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess toimivad katalüsaatorina siseriiklike reformide läbiviimisel ja demokraatia tugevdamisel ning aitavad antud piirkonnas kaasa ühise arusaama kujundamisel traagilisest minevikust ja paremale tulevikule aluse loomisel; rõhutab, et see tulevik sõltub väga suurel määral antud piirkonna riikidest endist;

15.   kinnitab Euroopa Liidu soovi aidata Balkani kandidaatriike ja potentsiaalseid kandidaatriike nende liikmelisuseks ettevalmistumisel ning nõuab sellega seoses järgmisest finantsperspektiivist piisavate rahaliste vahendite eraldamist, mis vastaksid liidu ambitsioonidele ja antud piirkonna riikide õiguspärastele ootustele;

16.   märgib, et Daytoni kokkulepe on olnud oluline vahend, toomaks rahu sellesse piirkonda, kuid on teadlik sellest, et Daytoni kokkulepe ei ole enam sobiv raamistik, pidades silmas ka tulevast liitumist ELiga; palub nõukogu ja kõiki osapooli seepärast toetada algatusi eesmärgiga jõuda konsensuse alusel kokkuleppele; rõhutab, et riigi kõigisse usu- ja rahvusrühmadesse kuuluvad kodanikud peavad võtma endale vastutuse, et jõuda uues põhiseadusliku korrani ja luua toimiv riik kõigi jaoks;

17.   tunneb tõsist muret piirkonna majandusliku ja sotsiaalse olukorra pärast; rõhutab, et nimetatud olulise probleemi lahendamine on stabiilse arengu võti antud piirkonnas; kutsub valitsusi ja Euroopa Liitu üles tunnistama majandusliku ja sotsiaalse arengu prioriteetsust selle piirkonna inimeste jaoks ning tegutsema vastavalt; rõhutab piirkondliku ja piiriületava tõhusama koostöö ning leppimise tähtsust Lääne-Balkani riikide rahvaste vahel ning nende naabritega ;

18.   rõhutab leppimisel põhineva poliitika tähtsust ning religioossete institutsioonide, meedia ja haridussüsteemi olulist rolli selles keerukas protsessis, nii et kõigi rahvuste tsiviilelanikud võiksid vabaneda mineviku painetest ja alustada rahumeelset ja avatud kooseksisteerimist, mis on vajalik kestvaks stabiilsuseks ja majanduskasvuks; seoses sellega palub kaaluda tõe- ja lepituskomisjoni loomist Bosnia ja Hertsegoviinas;

19.   rõhutab, et Srebrenica ja endise Jugoslaavia sõdade õppetundidest peab saama alus ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika tugevdamiseks;

20.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikidele, Bosnia ja Hertsegoviina valitsusele, parlamendile ja organisatsioonidele ning Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0131.