Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa naabruspoliitika kohta (2004/2166(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa põhiseaduse lepingu artiklit I-57 liidu ja selle lähiümbruse kohta, mis ei ole jõus ega veel vastu võetud;
– võttes arvesse nõukogu 21. juuni 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta(1) ja komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta (KOM(2004)0492),
– võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga "Laiem Euroopa – Naabrussuhted: uus raamistik suheteks meie ida- ja lõunanaabritega" (KOM(2003)0104), Euroopa naabruspoliitika (ENP) strateegiadokumenti (KOM(2004)0373), ettepanekut Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta (KOM(2004)0628), teatist tegevuskavade kohta Euroopa naabruspoliitika (ENP) raames (KOM(2004)0795) ning tegevuskavu Ukraina, Moldova, Israeli, Jordaania, Maroko, Palestiina omavalitsuse ja Tuneesia jaoks;
– võttes arvesse Ukraina tegevusplaani ("Ferrero-Waldner/Solana 10 punkti plaani") , mille ELi-Ukraina koostöönõukogu kiitis heaks 21. veebruaril 2005;
– võttes arvesse Euroopa julgeolekustrateegiat "Turvaline Euroopa paremas maailmas", mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 12. detsembril 2003;
– võttes arvesse Põhjamõõtme teist tegevuskava aastateks 2004–2006, mida tunnustas Euroopa Ülemkogu 16. ja 17. oktoobri 2003. aasta Brüsseli kohtumisel;
– võttes arvesse oma 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni(2) ja 16. novembri 2005. aasta resolutsiooni(3) Põhjamõõtme kohta;
– võttes arvesse 21. novembril 2005. aastal Brüsselis toimunud neljanda Põhjamõõtme ministrite konverentsi järeldusi;
– võttes arvesse oma 27. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni läbivaadatud Barcelona protsessi kohta;(4)
– võttes arvesse strateegilist partnerlust Vahemere ja Lähis-Ida piirkonna riikidega, mille Euroopa Ülemkogu kinnitas 18. juunil 2004;
– võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga "Inimõigusi ja demokratiseerimist puudutavate ELi meetmete tõhustamine Vahemere piirkonna partneritega" (KOM(2003)0294);
– võttes arvesse 15. märtsi 2005. aasta resolutsiooni majandus- ja rahandusasjade ning sotsiaalsfääri ja hariduse kohta, mis võeti vastu esimesel Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarsel assambleel Kairos;
– võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) 5. aprillil 2005 avaldatud Araabia inimarengu aruannet 2004 "Vabaduse poole Araabia maailmas";
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi delegatsiooni raportit Palestiina omavalitsuse valimiste jälgimise kohta 7.–10. jaanuaril 2005. aastal;
– võttes arvesse oma 13. jaanuari 2005. aasta resolutsiooni Ukraina valimiste tulemuste kohta(5), 24. veebruari 2005. aasta resolutsiooni Moldova Vabariigi parlamendivalimiste kohta(6) ning 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni Liibanoni olukorra kohta(7);
– võttes arvesse oma 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni "Laiem Euroopa – Naabrussuhted: uus raamistik suheteks meie ida- ja lõunanaabritega"(8);
– võttes arvesse oma 11. juuni 2002. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Araabia Maghrebi liidu suhete kohta: priviligeeritud partnerluse rakendamine(9);
– võttes arvesse oma 28. aprilli 2005. aasta resolutsiooni 2004. aasta aruande kohta inimõiguste olukorrast maailmas(10);
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone laieneva ELi naaberriikide ja -regioonide kohta;
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0399/2005),
A. arvestades, et pärast Euroopa Liidu laienemist 1. mail 2004. aastal on ELi välispiirid muutunud ja juurde on tulnud uued naabrid;
B. arvestades, et laienenud ELi huvides ei ole tõmmata uusi eraldusjooni lahutavate välispiiridega ja seepärast tuleks suhetes ida- ja lõunanaabritega järgida strateegiat, mille alusel saaks välja arendada ja laiendada ühist ala, mis tugineb rahule, stabiilsusele, julgeolekule, inimõiguste austamisele, demokraatiale, õigusriiklusele ja heaolule;
C. arvestades, et ELi huvides on kaasa aidata oma naaberriikide demokraatlikule arengule ning et Euroopa naabruspoliitika areng on olulisel määral sõltuv naaberriikide ja nende rahvaste tahtest jagada samu väärtusi, millele rajaneb Euroopa Liit;
D. arvestades, et ENP-l peaks olema ambitsioonikas eesmärk pakkuda oma partnerriikidele priviligeeritud suhteid, et võimaldada neil toimida aktiivse osalejana ELi poliitikas;
E. arvestades, et ENP hõlmab nii neid Euroopa riike, kellel on kehtivate lepingute kohaselt põhimõtteliselt õigus taotleda Euroopa Liitu astumist, kui ka neid riike, kes on küll juba kaua olnud Euroopa Liidu naabrid ja lähedased partnerid, kuid kes ei saa ühineda Euroopa Liiduga; ning arvestades, et see asjaolu ei piira mingil moel Euroopa riikide ülalmainitud õigusi taotleda Euroopa Liiduga ühinemist;
F. arvestades, et kõigil naabritel, sõltumata võimalikust liikmelisusest, peaks olema võrdne võimalus luua Euroopa Liiduga priviligeeritud suhteid, mis rajanevad nii ühistel huvidel kui ka ühistel väärtustel, kooskõlas riikide oma ambitsioonidega;
G. arvestades, et Euroopa Liidul on mõned väga perifeersed saarte piirkonnad saarte näol, mis asuvad Atlandi ookeanis, kuid on sellele vaatamata seotud Euroopa kontinendiga, mis põhjustab eriprobleeme ENP raames, kuna nende saarte lähedal on Euroopa Liitu mittekuuluvad naabersaared, kellega neil on ühised ajaloolised sidemed;
H. arvestades, et Kopenhaageni kriteeriumide hulka kuulub ka Euroopa Liidu vastuvõtu suutlikkuse kriteerium;
I. arvestades, et rooside revolutsioon Gruusias ja oranž revolutsioon Ukrainas on väljendanud nende maade rahvaste tahet osaleda Euroopa kujundamisel nende ühiste väärtuste alusel, ms on sätestatud Euroopa Liidu põhiseaduse lepingus;
J. arvestades, et Euroopa Liit peaks rakendama kõiki jõupingutusi toetamaks Valgevene naasmist demokraatlike riikide perre, et Valgevenest saaks usaldusväärne ja edukas partner;
K. arvestades, et EL ei ole täiel määral ära kasutanud oma strateegilist partnerlust Venemaaga, et lahendada Transnistria konflikt, mis on Moldova sügava majanduskriisi üks peapõhjusi;
L. arvestades, et Euroopa kontinendi ja selle lähiümbruse rahumeelne areng on Euroopa Liidu huvides ja seepärast peab ta aitama kaasa konfliktide lahendamisele Transnistrias, Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Mägi-Karabahhias ja Tšetšeenias, milleks on vajalik tihe koostöö Venemaa ja Ukrainaga, aga samuti ka konfliktide lahendamisele Lähis-Idas ja Lääne-Saharas;
M. arvestades, et Liibanoni vabadusliikumine ja Palestiina vabad valimised olid samuti kantud vabaduse ja demokraatia vaimust;
N. rõhutades selliste institutsioonide nagu Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) ja ÜRO olulist positiivset rolli paljudes Euroopa piirkondades poliitiliste ja sõjaliste kriiside ärahoidmisel, ohjamisel ja lahendamisel, peamiselt tänu nende võimekusele ja vahenditele, mis täiendavad ELi omi;
O. arvestades, et GUAMi (Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaan ja Moldova) raames koostööd tegevad riigid väljendasid 22. aprilli 2005. aasta tippkohtumisel Chisinaus selget tahet tõhustada oma koostööd Euroopa Liiduga;
P. arvestades, et 31. mail 2003 otsustasid Euroopa Liit ja tema naaberriik Venemaa tugevdada oma strateegilist partnerlust, mis rajaneb samadel väärtustel nagu Euroopa naabruspoliitika, ning kokkuleppe nelja ühisruumi loomise kohta, mis peaks nüüd andma konkreetseid tulemusi,
Teel Euroopa naabrusleppe sõlmimisele
1. deklareerib, et privilegeeritud suhete eesmärk ELi naabritega sisaldab vältimatu eeldusena aktiivset ja konkreetset kohustust järgida ühiseid väärtusi sellistes valdkondades nagu õigusriiklus, hea valitsemistava, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, demokraatia ning läbipaistva sotsiaalse turumajanduse ja säästva arengu põhimõtted;
2. rõhutab eesmärki mitte leppida status quo'ga, vaid kohustada Euroopa Liitu toetama meie naaberriikide rahvaste püüdlusi täieliku poliitilise vabaduse, demokraatia ja õiguse poole ning nende majanduslikku ja sotsiaalset arengut, kasutades selleks kõiki olemasolevaid diplomaatilisi, rahalisi ja poliitilisi vahendeid;
3. toetab ELi laienemist asutamislepingute alusel ja kooskõlas Euroopa Ülemkogu otsustega; rõhutab, et laienemisprotsessiga peab kaasnema ambitsioonikas ja tõeliselt paindlik naabruspoliitika nende Euroopa riikide jaoks, kes ei ole praegu ELi liikmesriigid ja kes veel ei saa või ei soovi ühineda Euroopa Liiduga, kuid kes sellele vaatamata juhinduvad ELi väärtustest ja on valmis osalema Euroopa projektis;
4. rõhutab, et Nice'i leping ei ole vastuvõetav alus edasistele uute liikmesriikide ühinemisotsustele ning nõuab seega, et vajalikud reformid viidaks läbi põhiseadusliku protsessi raames;
5. rõhutab, et ENP tuleks kohandada üksikute riikide vajadustele, kelle suhtes seda kohaldatakse, ega tohiks endast kujutada poliitikat põhimõttel "üks suurus sobib kõigile";
6. rõhutab vajadust luua tõhus järelvalvemehhanism ning olla valmis selleks, et piirata või peatada abi neile riikidele ja isegi tühistada kokkulepped nende riikidega, kes rikuvad inimõiguste ja demokraatia austamise rahvusvahelisi ja Euroopa standardeid, ning kutsub komisjoni üles järgima sihikindlat poliitikat demokraatlike jõudude toetuseks neis naaberriikides, eelkõige tagades juurdepääsu sõltumatule meediale ja teabele;
7. kutsub komisjoni üles määratlema Euroopa naabruspoliitika eesmärki ja selgeid prioriteete, kehtestades selleks kriteeriumid tulemuste hindamiseks, ning tervitab ideed, et ENP protsessi lõppedes oleks neil riikidel, kes ei taotle ELi liikmesust, kuid on lähenenud Euroopa Liidu õigussüsteemile, võimalus sõlmida Euroopa naabruslepe; palub komisjonil algatada ja arendada eristrateegiaid, et laiendada võimaluse korral naabruspoliitikat Atlandi ookeani saareriikidele, kes on Euroopa kontinendi läheduses asuvate ELi äärepoolsete regioonide naabruses, kus oluliseks võivad osutuda geograafilise läheduse, kultuurilise ja ajaloolise seotuse ning vastastikuse julgeolekuga seotud spetsiifilised küsimused;
8. peab õigeks, et selline naabruslepe julgustaks järkjärgulist liikumist selles suunas, et võimaldada täielikku juurdepääsu siseturule ja osalust ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, mis eeldab ELi asjakohast rahalist ja tehnilist toetust; peab vajalikuks võimaldada tihedat koostööd justiits- ja siseküsimustes, mis peaksid samuti olema osa tegevuskavadest eesmärgiga teha tihedat koostööd sellistes valdkondades nagu inimõiguste kaitsmine, võitlus narko-, relva- ja inimkaubanduse vastu, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus, asüüli- ja viisapoliitika ning sisseränne;
9. palub komisjoni tugevdada dialoogi üksikute ENP partnerriikidega, kutsudes neid vajaduse korral osalema vastastikust huvi pakkuvates ja Euroopa Liidule olulistes valdkondades nagu ühine välis- ja julgeolekupoliitika, aga samuti kutsudes hääleõiguseta esindajaid nõukogu töögruppide aruteludele asjakohastes valdkondades, nagu näiteks terrorismivastane võitlus (COTER), rahvusvaheline arengukoostöö (CODEV), inimõigused (COHOM), rahvusvahelised organisatsioonid (CONUN) jne;
10. on seisukohal, et vastava naaberriigi ja ELi vahelise piiri ühine haldamine peaks olema iga Euroopa naabrusleppe oluline osa, selleks et tagada ühelt poolt piiride julgeolek ja teisalt piiriülese koostöö arendamine;
11. peab vajalikuks ja juba praegu esimese sammuna teostatavaks võimaldada partnerriikidel osa võtta ühenduse programmidest kultuuri, hariduse, noorsoo, infoühiskonna, keskkonna ja teadusuuringute vallas;
12. peab otsustavaks, et ENP annaks olulise panuse naiste õiguste ning majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamisse; kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama prioriteetsete küsimuste hulka kõikide reservatsioonide tagasivõtmise, mida teatavad riigid on teinud seoses konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ning rakendama täielikult rahvusvahelist pakti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta;
13. kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama ENPd mitte üksnes poliitilise dialoogi ja koostöö tugevdamiseks, vaid ka partnerriikidega sõlmitud tegevuskavade elluviimiseks, mis rajanevad diferentseerimise põhimõttel vastavalt iga riigi sobivusele ja võimekusele, selleks et avada neile osalus programmides ja asutustes, nagu näiteks Euroopa Keskkonnaagentuur, Euroopa Kosmoseagentuur, Eurojust ja ühenduse programm uute energiaallikate jaoks "Arukas energeetika-Euroopa", ning pakkuda neile võimalust teha arengukoostööd ja abimeetmete koostööd selliste ELi programmide ja agentuuride raames nagu TACIS, PHARE ja ECHO;
14. peab oluliseks laiendada Euroopa Parlamendi külastajate programmi, et võimaldada naaberriikide inimestel tutvuda Euroopa Parlamendi demokraatliku kultuuriga;
15. peab kasulikuks asutada Euroopa erifond, et tõhusal ja paindlikul moel toetada algatusi parlamentaarse demokraatia edendamiseks naaberriikides;
16. peab oluliseks, et üksikute riikide jaoks sõnastatakse tegevuskavades erisused vastavalt nende praegustele suhetele, reformide elluviimise edukusele, aga ka asjaomase naaberriigi tahtele täita kokkulepitud kohustusi; rõhutab, et need erisused peavad rajanema läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel;
17. on seisukohal, et sellised tegevuskavad peaksid olema võimaliku ELi liikmelisuse eesmärgi saavutamise vahendiks neile riikidele, kes selleks kõne alla tulevad, ning veelgi tihedama partnerluse edendamise vahendiks teistele osalevatele riikidele;
18. toetab tegevuskavade väljatöötamist kõigi riikidega, kes käivad naabruspoliitika alla, ning nõuab, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriikluse arendamine oleks võtmetähtsusega kõigis riiklikes tegevuskavades; rõhutab sellega seoses vajadust asutada koos kõigi naaberriikidega inimõiguste allkomisjonid, kes saaksid aidata kaasa tegevuskavade rakendamise hindamisele; on seisukohal, et need allkomisjonid peaksid kogunema vähemalt kord aastas ning et korrapärane järelevalve peaks toimuma kõikidel poliitilistel tasanditel; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama Euroopa Parlamenti täiel määral sellesse hindamisprotsessi ja on seepärast arvamusel, et Euroopa Parlament peaks olema neis allkomisjonides esindatud;
19. teeb ettepaneku, et komisjon avaldaks kord aastas seirearuanded, mis annaksid selgelt määratletud kriteeriumide ja standardite alusel hinnangu ENP edusammude kohta üksikutes riikides ja mis oleksid aluseks järgnevatele sammudele Euroopa naabrusleppe sõlmimise teel; ootab, et partnerriigid esitaksid omalt poolt üksikasjalikku teavet ühiseks seireks; peab vajalikuks arenguaruannete põhjalikku arutelu Euroopa Parlamendis;
20. rõhutab sellega seoses, kui tähtis on luua kõigi asjaomaste riikidega mitmepoolne raamistik, milles hinnata ühiselt nende seirearuannete valdkondadevahelisi aspekte ja arutada ENP üldist tulevikku;
21. avaldab kahetsust, et komisjon reageeris oma strateegiadokumendis (KOM(2004)0373) ainult nõukogu arvamusele ja eiras Euroopa Parlamendi 20. novembri 2003. aasta põhjalikku resolutsiooni;
22. rõhutab ELi Venemaa strateegia ja ENP vahelist olulist seost; juhib tähelepanu sellele, et selle poliitika edu osades ENP riikides sõltub ELi ja Venemaa suhetest; palub seepärast komisjonil ja nõukogul formuleerida uuesti ühine strateegia Venemaa suhtes, mis järgib samu demokraatlikke, õiguslikke ja inimõigusalaseid kaalutlusi, nagu need on võetud omaks ENP raames; julgustab Venemaa valitsust lubama suuremat paindlikkust ja avaramaid võimalusi otsustamismehhanismide valikul oma piirkondadele, mis paiknevad ELi riikide naabruses; peab sellist arengut oluliseks eeltingimuseks toimivateks piiriülesteks suheteks;
23. juhib tähelepanu sellele, et parlament eelarvepädeva institutsioonina osaleb kaasotsustamismenetluse raames äsja loodud Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi (ENPI) kaudu ENP rahastamises; kutsub seetõttu komisjoni üles mitte lahutama ENP poliitilisi prioriteete nende rahastamisest ENPI kaudu ja eelarvevahendite eraldamisest, vaid määrama need kindlaks läbipaistvalt ja parlamendi osalusel, eelkõige mitmeaastaste programmide ja riigi strateegiadokumentide määratlemisel; kutsub komisjoni üles leidma mooduseid selleks, et oleks võimalik omavahel ühendada välistegevuseks mõeldud erinevaid vahendeid;
24. kutsub komisjoni üles mitte muutma ENP kogu protsessi bürokraatlikuks ning konsulteerima ja kaasama täiel määral mitte üksnes nõukogu, vaid ka Euroopa Parlamenti, et välja töötada tulevaste tegevuskavade tähtajad ja sisu;
25. rõhutab, et ENPI peaks olema nii demokraatia kindlustamise vahend Euroopa naaberriikides, kui ka demokratiseerimise käivitamise vahend mittedemokraatlikes naaberriikides nagu Valgevene, ning sisaldama rahastamist seesuguse ümberkujundamise toetamiseks;
26. nõuab kiire tehnilise abi osutamist neile naaberriikidele, kes on juba otsustanud ulatuslike reformiprogrammide kasuks ja täidavad kokkulepitud kohustusi; kinnitab oma otsusekindlust nõuda ENP rahastamise olulist suurendamist ja ümberjaotamist kooskõlas tulevase finantsperspektiiviga, nagu on otsustanud Euroopa Parlament, kuna 1. jaanuaril 2007. aastal asendab Euroopa naabruse ja partnerluse instrument olemasolevad programmid TACIS, MEDA ja INTERREG programmid; tunnistab, et ENP raames pakutud järkjärguline osalemine Euroopa siseturul on naaberriikidele võimalus, aga ka suur väljakutse, ning teeb komisjonile ettepaneku luua spetsiaalne finantsabi toetamaks ENP riikide juurdepääsu siseturule, nagu see on ette nähtud kandidaatriikidele enne ühinemist;
27. rõhutab, et ELi uued liikmesriigid on edukalt viinud ellu need üleminekureformid, mis on vajalikud turumajanduse, demokraatia ja tsiviilühiskonna rajamiseks ning saanud hulga ainulaadseid asjakohaseid reformikogemusi, mida saab edasi anda naaberriikidele Ida-Euroopas ja Euroopa Vahemere piirkonnas; kutsub seepärast komisjoni üles looma vajalikke mehhanisme, mis võimaldaksid liikmesriikidel jagada oma reformikogemusi ENP partnerriikidega, ning tegutsema selles protsessis vahendajana;
28. rõhutab vajadust lühikeses ja keskmises perspektiivis lisada kõikidesse tegevuskavadesse ranged korruptsioonivastased meetmed ning neid meetmeid toetada;
29. nõuab selle tagamist, et kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ning samuti ühiskondlikud organisatsioonid liikmesriikides ja naaberriikides kaasatakse ENP väljatöötamisse ja rakendamisse;
30. kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut eraldi määruse kohta, mis sätestab vajaliku paindlikkuse Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse (eelarverida 19–04) jaoks, mis ELi ainsa välispoliitilise vahendina ei vaja vastuvõtjariigi nõusolekut, ning samuti nõustuma Euroopa Parlamendi täieliku kontrolli taastamisega selle programmi üle;
31. rõhutab turu ulatuslikuma avanemise tähtsust kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) põhimõtetega; juhib tähelepanu sellele, et Barcelona deklaratsioonis lepiti kokku kaupade vabakaubanduspiirkonna järkjärguline loomine aastaks 2010; peab oluliseks kõigi ENP partnerriikide julgustamist ja toetamist nende teel WTO liikmesuse suunas;
32. toetab komisjoni ideed pakkuda Venemaale lisaks olemasolevatele koostöövormidele toetust ka uue Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kaudu, kuid osutab vajadusele siduda see toetus arenguaruannetega, mis põhinevad nõuetekohasel järelevalvel;
33. peab vajalikuks tõhustada teabepoliitikat Euroopa Liidu, tema otsustamismenetluste ja väärtuste kohta; tervitab asjaolu, et ELi rahastatav uudistekanal Euronews edastab juba saateid vene keeles, ning peab soovitavaks, et see saaks toimuda ka araabia keeles; samuti tervitab ELi rahastatavaid Deutsche Welle programme, mille eesmärk on levitada Valgevenes Euroopa demokraatlikke väärtusi;
34. on seisukohal, et kuigi ELi liikmesuse võimalus peab jääma kõikidele Euroopa riikidele põhiliseks stiimuliks Euroopa ühiste ideaalide järgimisel ja Euroopa integratsiooniprotsessis osalemisel, ei tohiks mitteliikmesust kasutada karistusvahendina mitteliikmesriikide suhtes; rõhutab, et kõiki kahepoolseid suhteid ja kõiki olemasolevaid mitmepoolseid organisatsioone tuleb kasutada Euroopa koostöö ja integratsiooni eesmärkide propageerimiseks;
Naaberriikide omavaheline ühendamine
35. rõhutab, et ENP eesmärk pole mitte ainult ELi ja tema naaberriikide vaheliste kahepoolsete suhete tugevdamine, vaid ka naabritevaheliste koostöövõrgustike loomine ja regionaalse integratsiooni arendamine; sellega seoses tuleks kaaluda Euroopa naaberriikidele Euroopa Majanduspiirkonna sarnase vahendi loomist, mis ei hõlmaks ainult osalemist siseturul, vaid ka poliitilisi küsimusi; väljendab muret tõsiste viivituste pärast selles valdkonnas ning peab oluliseks, et Euroopa Liit koos kõigi naabruspoliitika partneritega rakendaks kõiki poliitilisi ja institutsionaalseid vahendeid, mis võivad mitmepoolse mõõtme arendamist toetada;
36. nõuab sellega seoses suuremat rõhuasetust piirkondliku ja allpiirkondliku mõõtme arendamisele, pidades silmas geograafilisi, ajaloolisi ja poliitilisi iseärasusi, mis eristavad naaberriike Euroopa Liidu riikidest;
37. kutsub komisjoni üles selgemalt määratlema suhet ENP ja Euroopa–Vahemere piirkonna partnerluse vahel, mille komisjon kavatseb vastavateemalise teatisega uuesti käivitada;
38. kutsub sellega seoses nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles tegema ilmsemaid ja konkreetsemaid jõupingutusi tõhustamaks koostööd OSCE ja Euroopa Nõukoguga, et anda ELile põhjalikke teadmisi ja vahendeid, mis tal puuduvad, eelkõige sellistes valdkondades nagu järelevalve inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiklust puudutavate kohustuste täitmise üle ning poliitiliste ja sõjaliste kriiside ohjamine ja lahendamine;
39. on seisukohal, et Euroopa Nõukogu tuleks tugevdada ja arendada, et sellest saaks kõige olulisem üleeuroopaline koostööfoorum, eelkõige seoses demokraatia ja inimõiguste konventsioonide järgmise ja rakendamisega, ning et selle hästi toimivale demokraatlikule organisatsioonile võiks anda ka uusi ülesandeid; on seisukohal, et Euroopa Nõukogu võiks olla üleeuroopaline foorum kõikidele erinevatele Euroopa "ruumidele", mida praegu püüame nii kahe- kui ka mitmepoolsete suhete kaudu luua;
40. nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ratifitseeriks Euroopa inimõiguste konventsiooni, et tugevdada sidet Euroopa Nõukogu raamistiku ja ELi vahel;
41. nõuab tihedamat ja paremini eesmärgistatud üleeuroopalist koostööd kõikides asjaomastes valdkondades, nagu näiteks üleeuroopalised võrgud, keskkond, viisarežiimid, õigus, asüül ja sisseränne ning välis- ja julgeolekupoliitika;
42. tunnistab tungivat vajadust jõuda lõpuks läbirääkimiste teel Venemaa õli- ja gaasitarnete puhul ülemaailmsete vabaturu hindadeni, niisamuti nende hindade puhul, mida Venemaa maksab transiidiõiguste eest läbi vahendavate riikide, kahetseb siiski, et Venemaa katkestas ühepoolselt gaasitarned Ukrainale 1. jaanuaril 2006, ja kutsub Venemaad üles mitte kasutama oma valitsevat seisundit turul poliitilise vahendina oma välispoliitika kujundamisel; tervitab selle kriisi rahuldavat lahendust ning kutsub ELi üles kindlustama koordineeritud poliitika, mis tagab energiavarustuse kindluse ja torujuhtmete puutumatuse transiitmaades, ent samuti nende eluliselt vajalike loodusvarade mitmekesise päritolu;
43. arvab, et OSCEd tuleks kasutada üleeuroopalisel tasandil valdkondades, kus tal on mandaat, vältides dubleerimist Euroopa Nõukoguga ja ÜRO vastavate asutustega; rõhutab, et OSCE võiks olla kasulik ka ühenduse loomisel Euroopa Liidu ja tema naabrite vahel, pakkudes täisliikmesust Vahemeremaadele ja Lähis-Ida riikidele või kaaludes eraldiseisva piirkondliku organisatsiooni loomist OSCE eeskujul; avaldab kahetsust hiljutiste katsete üle nõrgendada OSCE rolli inimõiguste ja demokraatia tagamisel ning arvab, et EL peaks paremini ja kooskõlastatumalt kasutama oma mõju OSCEs ja Euroopa Nõukogus, et edendada nende institutsioonide liikmesuse aluseks olevaid väärtusi ja norme;
44. peab energiapoliitikat tähtsaks aspektiks, kuna EL on ümbritsetud maailma suurimate nafta- ja maagaasi varudega (Venemaa ja Kaspia maardlad, Kesk-Ida ja Põhja-Aafrika) ning paljud naaberriigid on tarnijad, nagu Venemaa, Alžeeria, Egiptus, Liibüa ning Aserbaidžaan, või transiitmaad, nagu Ukraina, Valgevene, Maroko, Tuneesia, Gruusia ja Armeenia, ning energiavõrkude ühenduste parandamine toob kasu nii ELile kui ka partnerriikidele; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi ja naaberriikide suhteid energiavaldkonnas tuleb käsitleda laiema Euroopa energiapoliitika raames, mille eesmärgiks oleks mitmekülgse ja kindla energiavarustuse tagamisele kaasa aitamine ELis ja naaberriikides; palub komisjonil esitada teatise energiapoliitika nende aspektide kohta, mis on seotud välis- ja naabruspoliitikaga;
45. rõhutab, et kaubanduse ja turismi hoogustumine ELi ja partenerriikide vahel tingib transpordivõrkude parandamise ning see võimaldab partnerriike omavahel paremini ühendada ja muuta nad sel moel ka atraktiivsemaks investeeringute jaoks;
46. juhib tähelepanu sellele, et ENP eesmärk on edendada ühiste väärtuste tunnistamist, milleks on näiteks säästva arengu taotlemine, nagu määratleti Johannesburgi tippkohtumisel;
47. rõhutab, et keskkonnaalane koostöö, eriti mis puudutab selliseid võtmevaldkondi nagu vee kvaliteet ja veemajandus, jäätmekäitlus, õhusaaste, üleujutuste ja kõrbestumise vastu võitlemine, on saavutatav vaid piiriüleselt ja regionaalselt;
48. on veendunud, et seadusliku ja ebaseadusliku sisserände küsimusega tuleb tegeleda naabruspoliitika raames; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kontrollima kõikide naaberriikidega sõlmitud lepingute rakendamist, eriti tegevuskavu, mille üle on peetud või peetakse läbirääkimisi; kutsub nõukogu ja komisjoni üles üksikasjalikult kontrollima sisserännet ja eriti tagasivõtmist käsitlevaid kahepoolseid lepinguid üksikute liikmesriikide ja partnerriikide vahel;
49. tervitab Euroopa teadusruumi avanemist kui eeldust koostööks teadmistepõhises ühiskonnas ning näeb ka siin võimalusi piirkondlikuks koostööks partnerriikide vahel;
50. osutab vajadusele pöörata erilist tähelepanu Euroopa kontinendi suveräänsetele riikidele, kes ei ole Euroopa Liidu liikmed, eelkõige Norrale, Islandile ja Liechtensteinile kui EMP/EFTA liikmetele ja Šveitsile kui EFTA liikmele, kes on sõlminud kahepoolsed lepingud ELiga; arvab, et need tihedad poliitilised ja majanduslikud sidemed peaksid olema aluseks edasisele arengule ja tihedamale koostööle Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikaniga, kellel kõigil tuleks asjakohaselt võimaldada osaleda uues naabrusprotsessis;
51. on seisukohal, et kõik kandidaatriigid tuleks samuti kaasata naabruspoliitikasse algul eripartneritena ja hiljem ELi liikmetena, kellele langeb osaks eriline roll koostöös meie tulevaste naabritega; peab vajalikuks edusammude tegemist, et Türgi avaks piiri Armeeniaga ning et Rumeenia ja Ukraina lahendaksid Musta mere mandrilava piiristamisega seonduva konflikti, sealhulgas Haagi rahvusvahelise kohtu vahendusel;
52. on seisukohal, et antud tingimustes tuleb tugevdada Põhjamõõdet; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata meie suurele Euraasia naabrile Venemaale; kutsub seepärast üles arendama edasi ELi–Venemaa strateegilist partnerlust ja intensiivistama koostööd mitmepoolse Põhjamõõtme raames, samuti laiema Euroopa raamistikus, vältides Euroopa jagamist mõjusfäärideks ning edendades tõelist üleeuroopalist partnerlust ja koostööd;
53. rõhutab teisest küljest vajadust tugevdada ELi poliitikaid Vahemere piirkonnas ja Lähis-Idas, eriti arvestades Küprose ja Malta ühinemist, ning kuna tulevane laienemine hõlmab mitut Kagu-Euroopa riiki;
Maghreb
54. tõdeb, et Maroko, Tuneesia ja Alžeeria on juba kaua olnud Euroopa Liiduga tihedalt seotud, nagu ilmekalt tõestavad jõustunud assotsiatsioonilepingud; rõhutab, et alustatud reformide otsustav elluviimine eriti poliitilise vabaduse ja inimõiguste vallas peab kuuluma tähtsaimate prioriteetide hulka; kutsub komisjoni üles võtma lähimas tulevikus vastu Alžeeria tegevuskava, et anda Araabia Maghrebi liidule uusi impulsse; viitab siiski sellele, et nimetatud regiooni integratsiooni edu sõltub olulisel määral Lääne-Sahara probleemi lahendamisest, ja kutsub taas asjaomaseid pooli üles alustama konstruktiivset dialoogi ÜRO Julgeolekunõukogu vastavate resolutsioonide raames;
55. kutsub Euroopa Liitu üles võtma konkreetseid meetmeid koos teavitamiskampaaniaga Barcelona protsessi ja uue ENP selgitamiseks, et hajutada kartliku Euroopa kuvand, kes tegeleb rohkem omaenda julgeolekuga ja sisserände vastu võitlemisega kui ühteaegu nii loodetava kui hädavajaliku säästva arenguga;
56. tervitab Liibüa lähenemist Barcelona protsessile ja ootab konkreetseid samme Barcelona õigusaktide väljakuulutatud ülevõtmise elluviimisel, mis võiks viia ENP protsessi kaasamiseni tulevikus;
Lähis-Ida ja Mashreq
57. tervitab asjaolu, et Palestiina omavalitsuse valimistel 2005. aasta jaanuaris valiti president korrektsel viisil ja et see oli märguanne kogu Araabia maailmale; on seisukohal, et tänu Palestiina autonoomia omavalitsuse reformidele ja tahtele terrorismiga võidelda on tekkinud uued võimalused rahuprotsessiks ja rahuplaani (road map) elluviimiseks; tervitab Iisraeli tagasitõmbumist Gaza sektorist ning Jordani Läänekalda põhjaosast; tunnistab, et pikaajalist ja tõelist rahu ja stabiilsust saab piirkonnas saavutada ainult tagades kindlate ja tunnustatud piiridega Iisraeli riigi olemasolu demokraatliku, toimiva Palestiina riigi kõrval;
58. tunneb heameelt, et Jordaania ja Egiptus toetavad aktiivselt Lähis-Ida rahuprotsessi; on seisukohal, et ENP peaks toetama kõigi vahenditega Mashreqi regiooni demokraatliku uuenemise äsjaseid märke, seda eriti pärast "seedri revolutsiooni" Liibanonis;
59. kutsub Süüriat üles viivitamatult ulatuslikult ja aktiivselt osalema rahvusvahelises võitluses terrorismi vastu ning rahvusvahelises uurimises Liibanoni endise peaministri Rafik Hariri mõrva asjus, mida ÜRO Julgeolekunõukogu hiljuti pikendas, ning igati austama rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste standardeid;
60. tervitab Süüria vägede väljatõmbamist Liibanonist ja 2005. aasta juunis parlamendivalimiste toimumist Liibanonis; väljendab sügavat muret seoses hiljutiste rünnakutega vaba ja sõltumatu Liibanoni eest võitlevate ajakirjanike ja kirjastajate vastu ning nõuab jõupingutuste suurendamist, et Liibanonist areneks suveräänne ja demokraatlik riik, kus kõik poliitilised ja religioossed rühmitused ja kogukonnad võtavad osa poliitilisest ja ühiskondlikust elust ning inimõigusi igati austatakse ning nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1559(2004) täielikku rakendamist, kaasa arvatud Hisbollah' desarmeerimist;
61. nõuab tungivalt Egiptuse ametivõimudelt, et nad ei õõnestaks neid väljavaateid, mis hiljuti avanesid eelkõige seoses mitme kandidaadiga presidendivalimistega, ning jätkaksid demokraatlikke reforme; väljendab sellega seoses sügavat muret Ayman Nouri süüdimõistmise pärast (tegemist on silmapaistva liberaalse opositsioonijuhiga, kelle Egiptuse kohus mõistis hiljuti viieks aastaks sunnitööle arvatava allkirjade võltsimise eest petitsioonidel, mida kasutati tema partei loomiseks); peab seda sammu tõsiseks tagasiminekuks ja kutsub Egiptuse ametivõime üles tegema kõik, et tagada korrektne tegelemine selle juhtumiga;
Ida-Euroopa
62. tervitab Ukraina rahumeelset revolutsiooni ja demokraatlikku liikumist; tunnustab Ukraina pürgimusi Euroopa Liidu suunal ja nõuab pikaajalise Euroopa Liidu perspektiivi loomist; toetab tegevuskava ja Ferrero-Waldneri/Solana kümne punkti plaani, mis kujutavad endast ambitsioonikat ja sisukat programmi; kinnitab oma ulatuslikku toetust uuele Ukraina valitsusele väljakuulutatud reformide elluviimisel;
63. tunnustab Moldova pürgimusi Euroopa Liidu suunal ja nõuab pikaajalise Euroopa Liidu perspektiivi loomist; rõhutab, et riigi demokraatlik areng tuleb kasuks tihedamate suhete loomisele; peab vajalikuks võimaldada ELi abi, et aidata seeläbi kaasa riigi majandusliku arengu parandamisele ning anda Transnistria ametivõimudele, ettevõtjatele ja elanikkonnale uusi impulsse koostööks ELga läbi Chişinău; kutsub kõiki asjaomaseid pooli leidma Transnistria küsimusele poliitilist lahendust;
64. on mures Valgevene praeguse arengu pärast, riik on diktaatorlik režiim, kus opositsiooni igasugune tegevus maha surutakse; kutsub nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles rohkem toetama valitsusväliste organisatsioonide ja opositsiooni tegevusi kodanikuühiskonna valdkonnas; nõuab tungivalt, et nõukogu tõstataks Venemaaga Valgevene küsimuse, viidates sellele, et Valgevene demokratiseerimine on nii ELi kui ka Vene Föderatsiooni huvides ning et selles suhtes tuleks võtta ühismeetmeid;
Lõuna-Kaukaasia
65. tervitab asjaolu, et Euroopa Ülemkogu on Euroopa Parlamendi survel kaasanud naabruspoliitikasse ka Kaukaasia riigid;
66. on seisukohal, et Mägi-Karabahhia konflikt raskendab Armeenia ja Aserbaidžaani arengut ja piirkondlikku koostööd ning ENP kui sellise tõhusat rakendamist; kutsub mõlemat poolt üles hoiduma ühepoolsest tegevusest ja agressiivsetest avaldustest ning töötama kogu jõudu kokku võttes konstruktiivse dialoogi vormis konflikti lahendamise nimel, järgides vähemuste õigusi ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete alusel; rõhutab demokraatlike reformide jätkumise tähtsust piirkonna arengule ja tema suhetele ELiga; nõuab tungivalt, et kõik osapooled leiaks võimalusi pagulaste järkjärguliseks tagasipöördumiseks, järgides vähemuste õigusi, eelkõige seoses aserbaidžaanlaste tagasipöördumisega okupeeritud aladele; kutsub OSCE Minski rühmas osalevaid liikmesriike üles paremini kooskõlastama oma tegevust Heikki Talvitie, ELi eriesindajaga Lõuna-Kaukaasias, et läbirääkimisi edendada;
67. palub Aserbaidžaani ametivõimudel lõpetada Nahhitševani lõunaosas Armeenia keskaegsete kalmistute ja ajalooliste kiviristide hävitamine, millega rikutakse Aserbaidžaani poolt 1993. aastal ratifitseeritud UNESCO maailmapärandi konventsiooni;
68. nõuab tungivalt, et Venemaa ja Türgi aitaksid konstruktiivselt kaasa konflikti rahumeelse lahendamise ja piirkondliku koostöö taastamise aluse loomisele; palub Türgil sellega seoses avada oma piirid Armeeniaga;
69. on seisukohal, et Aserbaidžaani uus tegevuskava peaks keskenduma tõelise demokraatia arengule ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamisele; nõuab tungivalt sellega seoses, et komisjon koordineeriks oma tegevust Euroopa Nõukoguga ning võtaks meetmeid Aserbaidžaani hapra kodanikuühiskonna toetamiseks ja tugevdamiseks;
70. väljendab heameelt kolmeastmelisel lähenemisel põhineva Lõuna-Osseetia rahuplaani üle, mille Gruusia esitas OSCEle 2005. aasta oktoobri lõpus; on seisukohal, et see plaan on fundamentaalne samm edasi konflikti rahumeelse ja ulatusliku lahendamise suunas; palub nõukogul ja komisjonil anda vajalik toetus ettepanekule, soodustades dialoogi ja läbirääkimisi kahe poole vahel ja aidates kaasa selliste vahendite pakkumisel, mille abil algatus saaks täielikult õnnestuda;
71. julgustab ENPd täiel määral ära kasutama, et edendada Lõuna-Kaukaasia riikide piirkondlikku koostööd riikidevahelise usalduse loomise vahendina;
72. teeb ettepaneku töötada välja ELi stabiilsuspakt Lõuna-Kaukaasia jaoks, mis hõlmaks parlamentaarset ja kodanikuühiskonna mõõdet ELi Kagu-Euroopa stabiilsuspakti eeskujul, kaasates Euroopa Liidu (koos Türgi kui ELi liikmekandidaadiga), Venemaa, USA ja ÜRO (kvartett); on seisukohal, et selline stabiilsuspakt saab kaasa aidata regionaalsete konfliktide lahendamisele dialoogi teel kõigi asjaomaste poolte ja kui sellest on abi, ka ELi otsesest naabrusest väljaspool asuvate riikide vahel;
o o o
73. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO peasekretärile, ENP riikide ja Venemaa valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, OSCEle ning Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarsele assambleele.