Euroopa Parlamendi resolutsioon riskijuhtimise ja kriisiohjamise kohta põllumajanduses (2005/2053(INI))
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule riski- ja kriisiohjamise kohta põllumajanduses (KOM(2005)0074);
– võttes arvesse komisjoni 6. septembri 2005. aasta memorandumit (MEMO/05/302), millega kehtestatakse viiepunktiline kava vastusena naftahindade tõusule;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi poolt algatatud uuringut "Riskijuhtimine ja kriisiohjamine põllumajanduses";
– võttes arvesse kodukorra artiklit 45;
– võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A6-0014/2006),
A. arvestades, et põllumajandustootmisega seotud riskid tekivad eri tasanditel ja seetõttu peab ka nende hindamine ja juhtimine toimuma diferentseeritult:
–
ühelt poolt ettevõtte tasandil, s.t individuaalsed riskid, mis seonduvad investeeringute ja rahastamisega, teatud tootmismeetodite kasutamise, tootjahindade ja turustamise arenguga,
–
teiselt poolt riskid, mida seostatakse väliste looduslike ja majanduslike tingimustega, näiteks kliima ja sademete osas toimuvad muutused, loodusõnnetuste arvu kasv või põllumajanduskaubanduse liberaliseerimise mõju ja kaubandusest tulenevad turuhäired;
B. arvestades, et ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohaselt peab riskijuhtimine põllumajanduses toimuma eelkõige avalikkuse huve silmas pidades, tagades elanike varustamise tervislike toiduainete ja põllumajandusliku toorainega, ning keskkonnakaitse;
C. arvestades, et alates ühise põllumajanduspoliitika viimasest reformist 2003. aasta juunis hakati turu ja hindade stabiliseerimise instrumente järk-järgult kaotama ja talupidajatele makstavate toodanguga sidumata otsetoetustega asendama, mis toob endaga ühelt poolt kaasa talupidajate suurema turule orienteerituse, kuid võib teiselt poolt suurendada ka tootmistegevusega seotud riske;
D. arvestades, et samal ajal kõnealuse reformiga rakendati nõuetele vastavuse kontrolli, mis esitab talupidajatele keskkonna- ja loomakaitsealaseid nõudeid;
E. arvestades, et kuna vähehaaval on kujunemas keskkond, mis toob kaasa suuremaid riske kui lähiminevikus, kuna põllumajandusega seostatavate riskide paljususe, ulatuse ja sageduse osas eeldatakse, et need muutuvad talupidajate jaoks halvemuse poole, siis eeldatakse, et põllumajandusega seostatavate riskide muutused on seotud loodusnähtuste ulatuse ja sagedusega, majanduskeskkonna ja sellega seotud ohtudega, tehnoloogiliste riskidega, ühiskonna arusaamaga keskkonnast, toiduohutusega ja tarbijakäitumisega;
F. arvestades, et kliimamuutuste, mullaviljakuse vähenemise, veepuuduse, geneetiliste ressursside erosiooni ja muude tegurite tagajärjel suurenevad põllumajandustootmisega seotud riskid ka tulevikus;
G. arvestades, et uued tehnoloogiad, näiteks geenitehnika rakendamine põllumajanduses, mille oletatav mõju elusorganismidele ja keskkonnale on praegu veel teadmata, kujutavad samuti erilist ohtu, ning et nendega tegelemisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja põhimõttest, et saastaja maksab;
H. arvestades, et ELi põllumajanduse tugev sõltuvus fossiilkütusest seoses väetiste, taimekaitsevahendite ja masinate kasutamisega sisaldab naftahinna kõikumiste ja naftadefitsiidi valguses riske, mille ärahoidmiseks on vaja rakendada kokkuhoidu ja suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist;
I. tuletades meelde, et põllumajanduskindlustus sisaldub Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) poolt tunnustatud riigiabis, ning et sellised kaubanduspartnerid nagu USA ja Kanada pakuvad süstemaatiliselt riigisisest abi mehhanismidele, mis hüvitisena loodusõnnetuste või turuhindade muutumise tõttu tulu kaotamise mõju eest kindlustavad põllumajandusest saadava tulu (WTO põllumajanduslepingu lisa 2 lõiked 7 ja 8), luues sellega nn turvavõrgu talupidajate tulusid käsitlevale poliitikale, mida EL ei saa jätta arvestamata;
J. arvestades, et komisjoni poolt välja pakutud kolm riskijuhtimise ja kriisiohjamise võimalust (kindlustus loodusõnnetuste vastu, investeerimisfondid ja tulu kindlustamine) ei kujuta endast põhiosas riskide või kahjude ennetusmeetmeid, vaid hüvitiste rahastamise mudeleid kahjujuhtumi korral;
K. arvestades, et komisjon teeb ettepaneku, et nimetatud meetmeid rahastataks 1 % ulatuses ümbersuunatud toetustest või riiklikest maaelu arengu programmidest, mis ekspertarvamuse kohaselt ei kata isegi ligilähedaselt meetmete jaoks vajalike assigneeringute summat;
L. arvestades, et noored talupidajad on kriiside ja katastroofide suhtes eriti ohualtid, kuna nad on oma talumajapidamise ostmise tulemusel sageli suurtes võlgades;
M. arvestades, et uued liikmesriigid jäävad kuni 2013. aastani kohandusmehhanismist eemale, et maksed nendes riikides on allutatud otseselt järkjärgulise suurenemise mehhanismile (järkjärguline kasutuselevõtt), ja et neile tuleks tagada juurdepääs muudele ühise põllumajanduspoliitika vahenditele;
Komisjoni ettepanekud Üldosa
1. tervitab komisjoni algatust vaadata läbi riskijuhtimise ja kriisiohjamise erinevad võimalused, kuid peab küsitavaks ettepanekute ühekülgset toetustel ja hüvitistel põhinevat lähenemisviisi; kutsub komisjoni üles pöörama rohkem tähelepanu sellistele riskivähendamis- ja kriisiennetusmeetmetele nagu vaktsineerimise kasutamine ja ebaseadusliku impordi parem järelevalve;
2. leiab, et juhul, kui riskijuhtimis- ja kriisiohjamispoliitikat tahetakse muuta ühtsemaks, peaks sellel olema järgmised eesmärgid:
-
kindlustusseltsid, nii avalik-õiguslikud kui ka eraõiguslikud, ja vastastikused kindlustusseltsid peaksid iseseisvalt või pärast põllumajanduskindlustuskavaga ühinemist tegelema kindlustatavate riskide kindlustamiseks otsekindlustusega;
-
riik peaks piirduma kindlustamatute loodusõnnetustega seotud riskide katmisega ning teatavatel tingimustel tuleks lubada sellise tegevuse riigipoolset rahastamist;
-
lubada tuleks kindlustusmaksete riiklikku toetamist, kindlustusseltside edasikindlustamise riigipoolset rahastamist kooskõlas ühenduse raamistikuga;
-
kindlustusandjate ja kindlustatavate talupidajate osalus peaks olema vabatahtlik;
3. leiab seoses ühendusepoolse rahastamisega, et kui võetakse vastu ühine raampoliitika põllumajanduskindlustuse ja hüvitamise kohta, kaasnevad sellega tõenäoliselt järgnevad muutused:
-
toimub ühendusepoolne rahastamine, et katta osa põllumajandusest saadava tulu kaitsmise kavade loomise ja tööshoidmise kuludest;
-
nii riiklik kui ka ühendusepoolne rahastamine on kooskõlas WTO asutamislepingu raames praegu või edaspidi jõustuvate eeskirjadega;
-
rahastatakse üksnes neid kavasid, mis vastavad ühise poliitikaga ette nähtud miinimumnõuetele või mille puhul peetakse kinni asjakohaste kohanduste tegemise ajakavast;
4. juhib sellega seoses tähelepanu üha suurenevatele kahjudele, mida põhjustavad kliimamuutused ja loodusõnnetused, näiteks üleujutused, põud ja tulekahjud, samuti kahjudele, mida põhjustavad epideemiad, mis loomade transportimise ja ebaseadusliku impordi tõttu rahvusvahelisel tasandil kiiremini levivad;
5. arvab, et komisjoni ettepanekud ei arvesta piisaval määral riskide ja võimalike kriisidega, mis kaasnevad põllumajandusturgude liberaliseerimisega WTO läbirääkimiste raames; kutsub komisjoni seetõttu üles täpsemalt hindama järskude hinnalanguste ja turukriiside vältimise vahendeid ning meetmeid, talupidajate tulude vähenemist ja kõiki takistusi, mis ei lase neil talupidamist jätkata ega tõhusalt reageerida, ning omahinda suurendavate meetmete rolli loomade heaolu ja keskkonna valdkonnas;
6. leiab, et komisjoni ettepanek peaks võtma arvesse ühenduse tootjaid suurel määral mõjutavaid turukriise, mis tulenevad häiretest põllumajanduskaubanduses seoses kolmandate riikide poolt ühendusevälise ekspordi suhtes kehtestatud piirangutega; palub, et komisjon laiendaks seetõttu kriisiolukorra mõistet;
7. on kindlalt ühenduse soodustusest loobumise vastu; peab vältimatult vajalikuks liidus ja liikmesriikides riskiennetuseks ja kriisiolukorraga tegelemiseks kohaldatavate vahendite ja meetmete põhjalikumat uurimist; juhib sellega seoses eelkõige tähelepanu pakkumise juhtimise võimalustele ületootmise ja hinnalanguse ärahoidmiseks ning uutele maaelu arengu programmidele; leiab, et eriti ohualtides valdkondades, näiteks puu- ja juurviljade tootmine, on jätkuvalt põhjendatud ühise turukorralduse meetmed ja leiab, et neid on vaja puu- ja köögivilju käsitlevate ühiste turukorralduse meetmete eelseisva läbivaatamise käigus säilitada;
8. kutsub komisjoni üles kehtestama kaitsevõrku käsitlevaid sätteid kriiside korral mitte üksnes veiselihaturu ühises korralduses, vaid ka teistes sektorites, nagu näiteks puu- ja köögivilja, veini, sea- ja linnuliha sektoris;
9. kutsub komisjoni üles hindama järgmiste konkreetsete meetmete tõhusust:
-
ladustusabi hindade järsu languse korral,
-
töötlemistoetus selleks, et vähendada turu ummistumist juhul, kui see lahendus on teostatav,
-
edendavate meetmete vastuvõtmine, et leevendada võimalikku negatiivset mõju avalikule arvamusele ja minimeerida selle toimet (näiteks veiseliha tarbimine pärast veiste spongioosse entsefalopaatia kriisi),
-
toetus tootmise vabatahtlikule vähendamisele juhul, kui väljavaated osutavad raskustele turuväljundite leidmisel;
10. võttes arvesse WTO raames kokku lepitud põllumajandustoodete tollimaksude ulatuslikku kaotamist, pooldab turulepääsu tingimuste sõnastamist ennetava meetmena, mis aitab ära hoida majanduslikku, ökoloogilist ja sotsiaalset dumpingut; peab põllumajandustoodete impordimakse jätkuvalt põhjendatuks, kui tootmine leiab aset inimõigusi ning rahvusvahelisi keskkonna- ja loomakaitsealaseid kokkuleppeid ja Euroopa õigusakte rikkuvates tingimustes; teeb ettepaneku kasutada kõnealustest põllumajandusmaksudest saadud tulu asjassepuutuvate arengumaade toiduainetega kindlustatuse paremaks tagamiseks ja kriiside ärahoidmiseks;
11. leiab, et komisjon peaks pakkuma uutele liikmesriikidele kavandatavate assigneeringute jaoks võimalikud rahastamisallikad; usub, et rahaliste vahendite kasutamine sel eesmärgil ei peaks kaasa tooma uutele liikmesriikidele otsetoetuste ja maapiirkondade arendustoetuse raames antava abi vähendamist;
12. leiab, et riskiennetus- ja kriisiolukorraga tegelemise meetmete kaasrahastamine komisjoni, liikmesriikide, põllumajandustööstuse ja põllumajandusettevõtete poolt on vastuvõetav tingimusel, et seda on võimalik muuta kohustuslikuks ja see ei too kaasa liikmesriikide ja talupidajate rühmade vahelist ebavõrdsust;
13. on maaelu arengu meetmete vajalikkust ja riskiennetuslikku mõju silmas pidades vastu komisjoni ettepanekule rahastada riskijuhtimist ja kriisiohjamist ainuüksi 1 % ulatuses ümbersuunatud meetmetest; peab väljakutseid arvestades pigem vajalikuks kriiside ennetamiseks ettenähtud assigneeringute suurendamist, sealhulgas reservi pandud assigneeringud; teeb sellega seoses ettepaneku erandi tegemise kohta aasta lõikes täidetava eelarve põhimõttesse, et olla valmis nõudluse kõikumiseks kriisiolukordades;
14. võttes arvesse, et kohandusest saadud vahendite maht on iga liikmesriigi puhul erinev, palub komisjonil nende meetmete rahastamiseks kavandada liikmesriikide poolt vabalt valitavaid alternatiivseid rahastamisallikaid, nagu näiteks liikmesriikide põllumajandustoodangu brutoväärtuse põhjal kindlaksmääratud protsent;
15. palub komisjonil koostada kvantitatiivne analüüs selleks, et anda usaldusväärne hinnang mõjule, mille tingib esilekerkiv naftavarude vähesuse probleem, ning esitada probleemiga toimetuleku võimalikud stsenaariumid, mis näeb ette võimaluse anda abi kütusehinna hüvitamiseks erandlike kütusehinnatõusude ajal; leiab samal ajal, et energeetiliste põllukultuuride tootmine tuleks tootjate jaoks muuta atraktiivsemaks seeläbi, et suurendatakse märgatavalt toetust, mida makstakse tootmise all oleva ala kohta nõukogu määruse (EÜ) nr 1782/2003(1) alusel;
16. kutsub komisjoni üles uurima, kuidas on võimalik otsetoetuste ja maaelu arengu programmide raames motiveerida talupidajaid kasutama talumajapidamise majandusmeetodeid ja teisi riske vähendavaid meetodeid;
17. kutsub komisjoni üles pöörama kõikides riskijuhtimis- ja kriisiohjamismeetmetes erilist tähelepanu noorte talupidajate olukorrale;
18. leiab, et põllumajanduses esinevate kriiside vastu kindlustamise poliitika peaks põhinema paindlikkusel ja mitmekesisel lähenemisviisil, kuna ühe mudeli valimine kriisiolukorraga tegelemiseks ei ole kindlustuskavade ja riikidevaheliste erinevuste keerulisuse tõttu võimalik;
1. võimalus: loodusõnnetuste vastu erakindlustuse kaasrahastamine
19. leiab, et olemasolevate kindlustusvahendite valiku puhul on kindlustuse roll oluline, sest:
a)
tegemist on enim järele proovitud tootega turul, mis on institutsiooniliselt ühtseim ning kõige paremini tuntud ja kõige rohkem kasutatud,
b)
sel põhjusel on see põllumajandussaaduste rahvusvahelise turu jaoks sobivam kui teised vahendid,
c)
kindlustusmakse subsiidium on ilmselgelt WTO raames antava abi heakskiidetud vorm,
d)
kindlustusturul on sellistes küsimustes laialdased kogemused ja kindlustusturg on juba tegelenud keeruliste olukordadega ning saab kasutada uuenduslikke kindlustusvahendeid;
20. tervitab komisjoni arutelusid seoses talupidajate poolt loodusõnnetuste vastu kindlustamiseks tehtud kindlusmaksete kaasfinantseerimise ja edasikindlustamise toetamisega; leiab, et see valikuvõimalus nõuab suuremat rahastamist nii ühenduse kui ka liikmesriikide eelarvetest, kui seda võimaldab pakutud 1%-line kohandus; leiab, et juurdepääsutingimused peaksid olema väga selgelt määratletud ja et arutada tuleks ka võimalust toetada seda lahendust liikmesriikide eelarvetest;
21. märgib, et süsteem toimib rahuldavalt mitmes liikmesriigis, ja kutsub komisjoni üles esitama täpsemaid analüüse konkreetsete riskide (näiteks rahe, põud, tormid) ja põllukultuuride kaupa (näiteks teravili, mais, raps) ning erakindlustusandjate poolt loodusõnnetuste ja epideemiate puhul pakutavate hüvitiste, kulude ja konkurentsi kohta, ning võrdlema neid riikide ja Euroopa ametiasutuste seniste kulude ja hüvitistega;
22. kutsub komisjoni üles rajama erinevate sektorite ja tootmismeetodite jaoks Euroopa Liidu poolt rahastatavat avalikku kindlustusskeemi, eesmärgiga paremini sõnastada riskijuhtimise ja kriisiennetuse tegevusraamistik;
23. kutsub komisjoni üles looma kõikide liikmesriikide jaoks ühise põllumajanduspoliitika alusel ühtset ja tasukohast edasikindlustuskava;
2. võimalus: investeerimisfondid
24. tervitab komisjoni kavatsust toetada tootjate investeerimisfonde; juhib sellega seoses tähelepanu tootjate ühenduste suurele tähtsusele, sest riske hajutades ja kapitaliturgude ning erakindlustusseltside ees oma huve koondades on neil võimalik saavutada tõhusam kindlustuskaitse;
25. juhib tähelepanu ühisvastutuse eelistele suhetes sektorispetsiifiliste või sektoritevaheliste fondidega, mis lubab nii ühiseid infrastruktuure, avalike toetuste kasutamist kui ka tootjate reserve silmas pidades oodata aktiivsemat panustamist ka ennetusmeetmete valdkonnas;
26. kutsub komisjoni üles uurima, millised on talupidajate võimalused kaitsta end futuurkaubalepingute ja hinnakindlustuste abil järskude hinnalanguste eest või siis erakindlustuste abil saagi vähenemise eest;
27. peab vajalikuks riikide ja ELi kaasnevate meetmete võtmist erahoiuste ja eratoetuste mobiliseerimise osas maksu- ja laenusoodustuste valdkonnas, et muuta hõlpsamaks tootjate osalemine kavandatud investeerimisfondides; juhib eriti tähelepanu Euroopa Parlamendi 15. novembri 2000. aasta sealiha ühist turukorraldust käsitlevas resolutsioonis(2) sõnastatud näitlikele nõuetele ja ettepanekutele;
28. kutsub komisjoni üles uurima, kas 1. ja 2. võimaluse raames oleks võimalik eristada ühiskondlike ja erasektori riskide juhtimist ning vajadusel kohandama toetusi ettevõtte suuruse ja kriisiennetusse tehtud panuse alusel;
3. võimalus: põhikaitse tagamine tulu kriiside korral
29. võtab teadmiseks komisjoni ettepanekud põhikaitse tagamise kohta tuluga seotud kriiside korral ja leiab, et seda küsimust tuleks arutada ühise põllumajanduspoliitika tulevase muutmise kontekstis;
30. juhib tähelepanu raskustele kahjujuhtumite ja tulu vähenemise tuvastamisel ja tunnustamisel, nagu need riikide tasandil juba esinevad; on arvamusel, et asjassepuutuv süsteem toob endaga kaasa keerukaid haldustoiminguid ja suuri kulutusi;
31. kutsub komisjoni üles hoiduma erakindlustustega konkureeriva avaliku abi kavandamisest tuluga seotud kriiside osas ja kutsub pigem asjakohaseid kontrollsüsteeme abiks võttes muutma erakindlustused usaldusväärsemaks ja tõhusamaks;
32. rõhutab, et komisjoni üks põhiline ülesanne peaks olema kiire ja paindliku kriisidesse sekkumise süsteemi loomine, milles meetmete tõhusust vähendavad bürokraatlikud menetlused võtaksid minimaalselt aega;
o o o
33. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.