Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 111 lõiget 4, mis käsitleb ühenduse esindamist ja ühenduse rahvusvaheliselt esitatavat seisukohta majandus- ja rahaliidu kontekstis;

–   võttes arvesse komisjoni 9. novembri 1998. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, mis puudutab ühenduse esindamist ja ühenduse rahvusvaheliselt esitatavate seisukohtade kujundamist majandus- ja rahaliidu kontekstis (KOM(1998)0637);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 11. ja 12. detsembri 1998. aasta Viini kohtumise eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise rahasüsteemi kohta – selle toimimise parandamine ja tulevaste kriiside ärahoidmine(1);

–   võttes arvesse oma 3. juuli 2003. aasta resolutsiooni(2) euroala kohta maailmamajanduses ja lähiaastate eeldatava arengu kohta;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peadirektori 15. septembri 2005. aasta aruannet fondi keskmise tähtajaga strateegia kohta(3);

–   võttes arvesse G8 rahandusministrite 11. juunil 2005 toimunud kohtumisel vastu võetud otsuseid vaeste riikide võla kustutamise kohta;

–   võttes arvesse asutamislepingu artiklit 178 poliitika, mida EL rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid, ning arengukoostöö eesmärkide sidususe kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. ja 17. juuni 2005. aasta Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse Maailmapanga arenguaruannet 2006;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga "Ettepanek: nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus – Euroopa Liidu arengupoliitika "Euroopa konsensus'" (KOM(2005)0311);

–   võttes arvesse ÜRO 8. septembri 2000. aasta aastatuhande deklaratsiooni, milles määratletakse aastatuhande arengueesmärgid kogu rahvusvahelise üldsuse kehtestatud kriteeriumidena vaesuse kõrvaldamiseks;

–   võttes arvesse oma 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel(4);

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2005. aasta resolutsiooni ülemaailmse üleskutse kohta: vaesuse minevikuks muutmine(5);

–   võttes arvesse oma 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldus Euroopa Liidu arengupoliitika "Euroopa konsensus" kohta(6);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0022/2006),

A.   arvestades Bretton Woodsi institutsioonide muutunud rolli alates nende loomisest ning nende strateegilist ülesannet edendada kasvu, arengut ja finantsstabiilsust; arvestades vajadust edendada stabiilset ja solidaarset rahvusvahelist raha- ja rahandussüsteemi;

B.   arvestades, et üksikute liikmesriikide kaalukus, mis väljendub nende hääleõiguses ja kvoodis Bretton Woodsi institutsioonides, ei kajasta enam täpselt nende suhtelist tähtsust; ning arvestades, et ühenduse roll selles– hoolimata tema sissemaksete suurusest nende institutsioonide kapitali – ei vasta tema kaalukusele maailmamajanduses ja maailmakaubanduses;

C.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu Viini kohtumise eesistujariigi eelmainitud järeldustes taaskinnitatakse IMFi rolli "rahvusvahelise raha- ja rahandussüsteemi nurgakivina", pealkirja "Euroopa: osaline rahvusvahelisel areenil – kõneleda ühel häälel" all märgitakse, et "on tingimata vaja, et ühendus täidaks täiel määral oma rolli rahvusvahelises rahandus- ja majanduspoliitilises koostöös sellistel foorumitel nagu G7 ja IMF", ning nõutakse ühelt poolt, et Euroopa Keskpangale (EKP) "kui rahapoliitika alal pädevale ühenduse organile antaks IMFi direktorite nõukogus vaatlejastaatus", ja teiselt poolt, et "Euroopa Ühenduse / majandus- ja rahaliidu (EMU) seisukohad teistes EMU jaoks erilise tähtsusega küsimustes esitaks IMFi direktorite nõukogu eurorühma eesistujariiki esindava tegevdirektori büroo pädev liige, keda abistab komisjoni esindaja"; arvestades, et eelnimetatud komisjoni 9. novembri 1998. aasta ettepaneku artiklis 1 soovitatakse, et "EMU kontekstis esindavad ühendust rahvusvahelisel tasandil nõukogu koos komisjoniga ja EKP";

D.   arvestades eriti, et ühenduse ja euroala puudulik koordineerimine ning esindamine paljudeks riikide rühmadeks ("valimisringkondadeks") killustatud kujul ei võimalda liikmesriikidel avaldada IMFi otsustele nende majanduslikule kaalule vastavat mõju;

E.   arvestades, et IMF on vastutav oma aktsionäride (nimelt riikide valitsuste) ees ja et nende aktsionäride kohustus on olla omakorda vastutav oma valijaskonna ees;

F.   arvestades, et IMFi poolt rakendatav stabiliseerimispoliitika on vajalik nendes riikides kasvuks vajaliku tugeva aluse loomiseks, kuigi need riigid ei ole alati saavutanud loodetud eesmärke; arvestades, et kasutusele võetud kohandamisprogrammid eeldavad põhjalikumaid selgitusi, et tagada kõigi riiklike osalejate kaasamist ning nende programmide järelevalve üle peab toimuma läbipaistev demokraatlik kontroll;

G.   arvestades, et kuigi on raske ühitada riikidele vastutuse seadmise põhimõtet vahel suure hulga tingimustega, mis on seotud abi andmise ja võlakergendusmeetmetega, on kõnealused tingimused, eelkõige need, mille eesmärk on edendada valitsemistavasid, läbipaistvuse tagamiseks siiski vajalikud;

H.   arvestades, et IMF on saavutanud arengumaades olulise tähtsuse ja on pidanud vastavalt kohanema; arvestades siiski, et arengu edendamine kõige vaesemates riikides eeldab uute vahendite kasutuselevõttu võla tõhusaks vähendamiseks ning uuenduslikke vahendite otsimist arengu rahastamiseks ja vaesusega võitlemiseks aastatuhande arengueesmärkide raames; arvestades, et selline tegevus eeldab selget ja tõhusamat rollijaotust IMFi, Maailmapanga ja ÜRO asutuste vahel ning kõrgetasemelist koordineerimist ja koostööd;

I.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi eelmainitud järeldustes tõstetakse esile, kui tähtis on "arvestada arengukoostöö eesmärkidega kõikide arengumaid tõenäoliselt mõjutavate ühenduse poliitikate rakendamisel" ning "võtta erinevates poliitikates ja rahvusvahelises koostöös arvesse globaliseerumise sotsiaalset mõõdet",

1.   on arvamusel, et IMFil kui institutsioonil on jätkuvalt oluline roll tasakaalustatud ülemaailmse majanduskasvu ja vahetuskursi stabiilsuse edendamisel, rahvusvahelise kaubanduse ja liikmesriikide ülemaailmse turuga kohanemise soodustamisel ning maksebilansiraskusi kogevate liikmesriikide aitamisel;

2.   väljendab heameelt strateegilise hindamise üle IMF; toetab IMFi poliitikate ümberorienteerimist selliselt, et rohkem rõhutada fondi põhiülesannet stabiliseerida valuutakursside ülemaailmseid kõikumisi, toimides oma maksebilansi osas tõsistes raskustes olevate riikide jaoks viimase võimaliku laenuallikana;

3.   võtab teadmiseks, et alates IMFi loomisest on fondi ülesannetes toimunud põhjalikud muutused, millega on kaasnenud vähemolulised muutused fondi haldamises; märgib, et kvootide ja põhihääleõiguste ühetaolise jaotamise süsteemi järjestikustest läbivaatamistest hoolimata on kapitali ja hääleõiguste jaotamine aastate jooksul muudest arengutest maha jäänud; palub seega IMFil kaaluda tema enda legitiimsuse huvides võimalusi, kuidas jaotada kvoote ja hääleõigusi oma otsustusorganites selliselt, et need kajastaksid paremini rahvusvahelise majanduse olukorda ning võimaldaksid anda asjakohasema kaalukuse arenevatele ja tärkavatele majandustele;

4.   rõhutab, et peamised tegurid, mis kõige enam takistavad arengumaid omamast IMFis hääli vastavalt nende osakaalule maailma rahvastikus, on liiga väike häälte arv aktsionäride nõukogus (Aafrika riikidel, kes moodustavad 25% IMFi liikmetest, on kõigest veidi üle 4% häältest) ning puudujäägid kvalifitseeritud inimressursside osas, tehnilises ja institutsioonilises suutlikkuses, et mõjusalt osaleda aruteludel ja otsuste vastuvõtmisel;

5.   märgib, et IMF on samuti laiendanud oma soovitusi sotsiaalpoliitika ja keskkonnapoliitika valdkondadele, ja et need on olulisel määral seotud struktuuripoliitikaga; viitab sellele, et makromajanduslik stabiilsus on oluline eeldus niisuguste poliitikavaldkondade korrakohaseks arenguks; pooldab nende poliitikavaldkondade arengu eest vastutavate erinevate institutsioonide vahelise koordineerimise parandamist;

6.   on arvamusel, et IMFi eelisõigusi arvestades peaks tema isikkooseisus kajastuma mitmekesisemad taustad, tagades samal ajal jätkuvalt kõrge kvaliteedi, et võimaldada IMFil anda otsustav panus aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse;

7.   märgib, et kapitaliturgude järjest suurema avanemise ja kapitali liikumise liberaliseerimise tõttu on finantskriise raske ära hoida; rõhutab seepärast vajadust, et IMFi teostaks kõigi liikmesriikide süstemaatilist järelevalvet;

8.   on arvamusel, et kaubanduse ja vahetuskursside jätkuv globaalne tasakaalustamatus nõuab IMFi järelevalverolli suurendamist, mis on oluline nii globaalse finantsilise ebastabiilsuse ennustamisel ja selle vähendamisel abistamisel kui ka nõu andmisel üksikutele riikidele finantsstabiilsuse, majanduskasvu, vahetuskursside ja reservi kogumisega seotud poliitika küsimuses; on arvamusel, et IMF saab teostada süstemaatilist järelevalvet ja anda nõu soovitud meetmete kohta finantskriiside ärahoidmiseks ainult siis, kui liikmesriigid avalikustavad regulaarselt oma täieliku statistika näiteks valuutareservide ja käibel oleva raha hulga kohta;

9.   nõuab, et ELi seisukohti peab paremini koordineerima ELi esindus IMFi juures; kutsub liikmesriike üles töötama vaid ühe valijaskonna loomise suunas ning alustama võimalusel euro-valijaskonnana, et tagada pikema ajavahemiku jooksul ELi pidev esindatus, kaasates sellesse majandus- ja rahandusministrite nõukogu eesistuja ja komisjon ning mille üle teostab kontrolli Euroopa Parlament;

10.   märgib, et IMFi kohandamispoliitika ei ole alati suutnud vältida kriiside edasikandumist ja kordumist; avaldab sellega seoses kahetsust kõikide ebaõnnestunud jõupingutuste pärast majanduslikult mõistliku, kriise ärahoidva poliitika edendamisel; tuletab meelde, et inflatsioon ei ole arengumaades ainus majandusprobleem ning et IMFi poliitika peaks olema suunatud makromajandusliku stabiilsuse ja säästva arengu eesmärkidele; soovitab, et tingimuslikkus tuleks samuti määratleda parema koostöö raames ÜRO spetsialiseeritud asutustega ning kooskõlastada rahvusvaheliste abiandjate vahel;

11.   märgib, et säästva kasvu saavutamiseks on olulise tähtsusega tagatud makromajanduspoliitika olemasolu; kinnitab sellega seoses, et makromajanduslik stabiilsus ei ole vastuolus kasvu õiglase jaotumisega;

12.   tunnistab, et IMFi kehtestatud tingimused on mõnel juhul olnud liiga jäigad ja ei ole alati sobinud kokku konkreetsete kohalike tingimustega; rõhutab sellest hoolimata vajadust tagada laenude nõuetekohane kasutamine, arvestades abisaaja riigi demokraatlikult valitud institutsioonide seisukohta;

13.   tunnustab käimasolevat IMFi tingimuste hindamist, mis on seotud madala sissetulekuga riikidele antavate laenudega; soovitab, et hindamine käsitleks eelkõige vaesuse vähendamist kui kõikide madala sissetulekuga riikidega tehtavate IMFi laenutehingute eesmärki;

14.   rõhutab, et arengukoostöö keskmes peab olema partnerriigi omandi põhimõte; kutsub seetõttu IMFi üles laenude andmise tingimuste kaalumisel täiel määral tunnustama vaesuse likvideerimise esmajärgulist tähtsust ja mitte mingil moel raskendama aastatuhande arengueesmärkide täitmist;

15.   pooldab arengumaade rahandussüsteemide järkjärgulist, järjestikust ja stabiilset liberaliseerimist, mida kohandatakse vastavalt nende institutsioonilise suutlikkusele ning mis seega võimaldab kapitali liikumist tõhusalt reguleerida ja juhtida;

16.   toetab seisukohta, et IMF peaks keskenduma tugevamalt finants- ja kapitaliturgude arengute analüüsile ning nii riigi kui globaalsele finantsstabiilsusele avalduvatele mõjudele;

17.   nõuab tungivalt, et arengumaadelt ei tuleks nõuda oma turgude täielikku ja piiranguteta avamist välisimpordile ning neil peaks olema võimalik kehtestada piiratud ajaks teatavate tööstusharude kaitse, et võimaldada püsivat arengut; nõuab tungivalt, et Euroopa maid esindavad IMFi juhatuse liikmed teeksid kindlaks, et endiselt kehtivad laenu saamise eeltingimused ei sunni madala sissetulekuga riike väljaspool Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) läbirääkimiste raamistikku ühepoolselt oma turge avama ega piira nende vabadust pidada WTO läbirääkimiste raames omaenda tingimustel läbirääkimisi selle üle, mil määral nad on valmis oma turge avama; palub IMFil samuti tagada asjakohane paindlikkuse tase kaubandusega seotud tingimuslikkuse kriteeriumite rakendamisel, et abisaavad maad saaksid kindlaks määrata oma turu avanemise määra; on siiski arvamusel, et täielik integreerumine maailmaturuga pakub lõpuks arengumaadele, uusindustriaalmaadele ja tööstusriikidele märkimisväärseid kasvuvõimalusi;

18.   palub IMFil jätkata jõupingutusi läbipaistvuse suurendamiseks ning oma ülesande täitmist soodustava ja rahvusvahelise rahanduspoliitika muutuvaid asjaolusid arvestava institutsionaalse struktuuri ülesehitamiseks; avaldab kahetsust, et valitsusvälised organisatsioonid ja liikmesriikide parlamendid ei ole tingimuste määratlemisse piisavalt kaasatud; rõhutab, et liikmesriikide esindajate kohustus on töötada välja ja võtta vastu põhimõttelised majanduslikud otsused, nagu näiteks arengustrateegia või vaesuse vastu võitlemise strateegia;

19.   rõhutab IMFi rolli vaesuse vastu võitlemisele suunatud Euroopa ja riikide arengupoliitikate ühtlustamisel tervikliku strateegia abil, mis rajaneb põhimõttel, et kaubandus-ja rahapoliitika ei ole eesmärk omaette, vaid vahend vaesuse vastu võitlemiseks;

20.   kutsub ELi liikmesriike üles kasutama praegust riikide rühmade ("valimisringkondade") süsteemi selle tagamiseks, et rühmad, mille liikmed nad on, edendaksid jõuliselt arengumeelset tegevuskava eesmärgiga saavutada aastatuhande arengueesmärgid hiljemalt aastaks 2015 ning et rühmad pööraksid erilist tähelepanu neisse kuuluvate arengumaade tehnilistele ja institutsioonilistele puudustele ning annaksid vajalikku tehnilist abi nende puuduste kõrvaldamiseks;

21.   nõuab IMFi, Maailmapanga, WTO, EKP ja teiste rahvusvaheliste institutsioonide ning liidu poliitika paremat kooskõlastamist ja ühtlustamist, eriti turge siduvate vahendite osas nagu integreeritud raamistik, kaubanduse integratsioonimehhanism, vaesuse vähendamise ja kasvu hõlbustamise vahend, samuti hiljuti vastuvõetud poliitilise toetuse instrumendid, et tagada avaturu poliitika positiivne mõju vaesuse vähendamisele; nõuab IMFi programmide ja aastatuhande arengueesmärkide vahel suuremat sidusust; juhib selles kontekstis tähelepanu IMFi positsiooni kahesusele, mis vaatamata oma vastutusele vaid ühe väga eriomase avaliku elu valdkonna eest, etendab juhtivat, kui mitte peamist rolli kõikide osaliste strateegiate rakendamisel;

22.   usub kindlalt, et IMFi ja tema vahendite eraldamise läbipaistvust tuleks suurendada IMFi liikmesriikide parema parlamentaarse kontrolli kaudu;

23.   tervitab IMFi rõhuasetust arengumaade tervishoiu ja hariduse taseme parandamisele; rõhutab, et valitsemistavade parandamisega, korruptsioonivastane võitlus ja ressursside tõhus kasutamine on endiselt kõige kindlam viis ebavõrdsuse vähendamiseks kaupadele ja põhiõigustele (nagu tervishoid ja haridus) juurdepääsul;

24.   rõhutab, et rahvusvahelist finantsstabiilsust on võimalik edendada ainult siis, kui IMFi reform käib igas liikmesriigis käsikäes jätkusuutliku eelarvepoliitika ja tasakaalustatud maksebilansiga;

25.   võtab teadmiseks rabava kontrasti arengumaade ja siirderiikide jaoks mõeldud IMFi survevahendite ning tema võimetuse vahel avaldada olulist mõju nende tööstusriikide poliitikale, mille eelarvepoliitika ja maksebilanss ei vasta osaliselt IMFi kehtestatud tingimustele ning mis võivad seetõttu õõnestada rahvusvahelist finantsstabiilsust;

26.   tervitab IMFi ja Maailmapanga tehtud otsust pikendada suure võlakoormusega vaesed riigid (HIPC) algatust; võtab teadmiseks suure võlakoormusega vaeste riikide programmide kõrvalmõjud ning võlgade restruktureerimise ja võlgade kustutamise ajaloolised kogemused; soovitab IMFil töötada välja poliitika uute võlakriiside vältimiseks tulevikus;

27.   võtab teadmiseks aprillis 2005 vastu võetud IMFi ja Maailmapanga madala sissetulekuga riikide võla jätkusuutlikkuse uue raamistiku; tervitab uue raamistiku eesmärki muuta võlg rahvusvaheliste finantseerimisasutuste otsustusprotsessi keskseks teemaks; avaldab kahetsust, et ettepanek tervikuna isegi ei küündi pikaajalise tegeliku jätkusuutlikkuse käsitlemiseni, mis tähendaks madala sissetulekuga riikidele selliste tingimuste loomist, et nad suudaksid saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

28.   tervitab üldiselt IMFi vaesuse vähendamise ja kasvu hõlbustamise (PRGF) programmi;

29.   toetab ÜRO peasekretäri 2005. aasta kõrgetasemelisel arengu rahastamist käsitleval kohtumisel esitatud üleskutset määratleda uuesti võla jätkusuutlikkuse mõiste võlatasemena, mis võimaldab riigil saavutada aastatuhande arengueesmärgid aastaks 2015 ilma võlgnevuse määra suurendamata, mis eeldab suuremat kooskõla võlakergenduse ja arengu rahastamise rahuldamata vajaduste vahel; tunneb seepärast kahetsust, et uues madala sissetulekuga riikide võla jätkusuutlikkuse raamistikus määratleb IMF sisuliselt endiselt riikide võla jätkusuutlikkust ekspordinäitajate põhjal (mis ei sobi võla jätkusuutlikkuse usaldusväärseks prognoosimiseks eksporditulude suurte ja äkiliste kõikumiste suhtes ülitundlike riikide puhul) ja et nimetatud raamistik ei sisalda ei tundlikkuse realistlikku hindamist ega süstemaatilist analüüsi, milles seotaks omavahel suure suure võlakoormusega vaeste riikide algatusest saadav kasu ja aastatuhande arengueesmärkide täitmiseks vajalikud lisavahendid;

30.   tervitab mitmepoolsete institutsioonide jõupingutusi oma rolli täitmisel võlgade vähendamise rahastamisel G8 poolt sõlmitud kokkuleppe kontekstis, kuid nendib samas, et niisugune vajalik osalus ei tohi põhjustada kõnealustele institutsioonidele rahalisi raskusi;

31.   ergutab IMFi ja Euroopa Parlamenti ning riikide parlamente, eriti arengumaades, parandama koostööd läbipaistvuse, demokraatliku vastutuse ning IMFi ja selle poliitika õiguspärasuse tugevdamiseks, ning nõuab IMFi direktorite nõukogult laiaulatuslikemate protokollide avaldamist;

32.   rõhutab regulaarse kontakti tähtsust IMFi tegevdirektorite ja nende päritolumaa riiklike esindajate vahel;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning IMFile, ÜRO asutustele, EKP-le ja ELi liikmesriikide IMFi kuraatoritele.

(1) EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 140. (2) ELT C 74 E, 24.3.2004, lk 871. (3) http://www.imf.org/external/np/omd/2005/eng/091505.pdf (4) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 311. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0289. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0446.