Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse Ookeani piirkonna riikide (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide vahelist partnerluslepingut, mis sõlmiti 23. juunil 2000. aasta Cotonous(1) ja muudeti 24. juunil 2005. aastal Luxembourgis (Cotonou leping) ja eelkõige Ia lisa , mis puudutab Cotonou lepingust tulenevat mitmeaastast koostööraamistikku;

–   võttes arvesse komisjoni 8. oktoobri 2003. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga "Suund AKV riikidega tehtava koostöö täieulatuslikuks kandmiseks ELi eelarvesse" (KOM(2003)0590);

–   võttes arvesse 15. ja 16. detsembri 2005. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistuja järeldusi ning eelkõige punkti 70 ja II lisa, mis puudutab liikmesriikide vastavaid makseid AKV riikidele;

–   võttes arvesse oma 1. aprilli 2004. aasta resolutsiooni Euroopa Arengufondi eelarvesse kaasamise kohta(2), 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite (2007–2013) kohta(3) ning 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Aafrika arengustrateegia kohta(4);

–   võttes arvesse liikmesriikide 2005. aastal võetud kohustusi ja eelkõige järgmist:

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et Cotonou lepingu Ia lisa sätestab, et "uuel perioodil Euroopa Liit jätkab AKV riikide toetamist vähemalt samal tasemel nagu üheksanda Euroopa Arengufondi puhul, välja arvatud jäägid; sellele tuleks ühenduse hinnangute kohaselt lisada mõjud, mis kaasnevad inflatsiooni, Euroopa Liidu sisese kasvu ja laienemisega 10 uue liikmesriigi võrra 2004. aastal";

B.   arvestades, et kuigi komisjoni esialgsed arvutused nägid kümnendale Euroopa Arengufondile aastateks 2008–2013 (6 aastaks) ette 24 948 miljoni EURi suuruse summa, leppis Euroopa Ülemkogu 15.–16. detsembri 2005. aasta Brüsseli kohtumisel kokku kõigest 22 682 miljoni EURi suuruse summa;

C.   arvestades, et see 2 000 miljoni EURi suurune kärbe on vastuolus liidu kohustustega, mis tulenevad Cotonou lepingu Ia lisast ning see ei ole kooskõlas paljude 2005. aastal antud poliitiliste lubadustega arenguabi olulise suurendamise kohta;

D.   arvestades, et AKV riigid ei oleks nõustunud Cotonou lepinguga, kui see poleks hõlmanud rahastamist puudutavat Ia lisa ning seetõttu on vajalik, et ELi liikmesriigid oma kohustustest kinni peaksid;

E.   arvestades, et enne kui Euroopa Parlament saab Cotonou lepingu osas oma nõusoleku anda, tuleb veel mõningaid küsimusi selgitada;

F.   arvestades, et Euroopa Arengufondi eelarvesse kaasamine ei ole lahendus kõigile probleemidele ega ka takistus AKV-ELi tõhusale koostööle;

G.   arvestades, et Euroopa Arengufondi reformimise kaalumine 40 aastat pärast selle loomist on õigustatud ning et praegune süsteem pole suutnud lahendada summade väljamaksmiseks kuluva aja ega kasutamata assigneeringute (11 000 miljonit EURi) kogunemise probleemi;

H.   arvestades, et Rumeenia ja Bulgaaria ühinemine ELiga on kavandatud 2007. aastaks;

I.   arvestades, et Ida-Timor ühines Cotonou lepinguga 15. detsembril 2005;

J.   võttes arvesse ülemeremaade- ja territooriumide muret nende kümnendast Euroopa Arengufondist väljajätmise pärast ning ebakindlust ülemeremaade- ja territooriumide ning ELi vahelise koostöö osas;

K.   arvestades, et Cotonou lepingu peamised eesmärgid on vaesuse kaotamine, säästev areng ja AKV riikide järkjärguline integreerumine maailmamajandusse; arvestades, et kõik AKV riigid ja ELi liikmesriigid on pühendunud aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

L.   arvestades, et poliitiline dialoog on Cotonou lepingus varasemast suurema tähtsusega ning et arengukoostöö peab toetama inimõiguste austamist, demokraatlikke põhimõtteid, head valitsemistava ja säästvat arengut,

1.   avaldab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu poolt kümnendale Euroopa Arengufondile ettenähtud üldsumma on väiksem kui komisjoni esialgne kalkulatsioon;

2.   avaldab kahetsust, et 2005. aastal ametliku arenguabi olulise suurendamise toetamiseks antud ülevoolavad poliitilised lubadused ei avaldu liikmesriikide oluliselt suuremate sissemaksetena Euroopa Arengufondi; rõhutab, et kümnenda Euroopa Arengufondi jaoks väljapakutud summa moodustaks ainult 0,028% liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust;

3.   taunib asjaolu, et ühest küljest on liikmesriigid võtnud kohustuse suurendada arenguabi, aga teisest küljest tekib olukord, et kui kümnenda Euroopa Arengufondi vahendid jäävad Euroopa Ülemkogu määratud tasemele, siis komisjoni hallatava ametliku arenguabi üldine tase langeb 2015. aastaks 19%lt kõigest 14%le, mis tähendaks arengupoliitika de facto taasriigistamist;

4.   kutsub liikmesriike üles kaaluma kümnenda Euroopa Arengufondi sissemaksete olulist suurendamist;

5.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles selgitama, kuidas rahastatakse praegu arutatavate majanduskoostöö lepingute puhul arengu mõõdet;

6.   nõuab tungivalt, et nõukogu eraldaks täiendavaid vahendeid "kaubandusabi" programmidele ja nõuab kindlalt, et nende programmide tõttu ei tohiks ümber paigutada varem teiste arengualgatuste, näiteks aastatuhande arengueesmärkide jaoks sihtotstarbelisena ettenähtud vahendeid;

7.   kutsub nõukogu üles tagama, et Rumeenia ja Bulgaaria sissemaksed lisanduksid kümnendasse Euroopa Arengufondi, kui nad on ELiga ühinenud;

8.   kutsub nõukogu üles võtma arvesse Ida-Timori ühinemist Cotonou lepinguga ning arvestama asjaolu, et sellele uuele riigile suunatud abi peaks Cotonou lepingu Ia lisas kirjeldatud valemi kohaselt olema selgelt lisanduv;

9.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles selgitama esimesel võimalusel ülemeremaade- ja territooriumidega tehtava koostöö edasise rahastamise küsimust;

10.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles selgitama Aafrika Liidu edasist rahastamist ja seda, mil määral peaksid vahendid tulenema MEDA programmist;

11.   tuletab meelde, et Euroopa Arengufondi kulutused peavad vastama OECD arenguabikomitee määratletud ametliku arenguabi abikõlblikkuskriteeriumitele;

12.   kutsub komisjoni üles võtma endale juhtrolli liikmesriikide vahelise kooskõlastatuse tagamisel, et suurendada arengu rahastamise tõhusust nii ELi tasandil kui ka kahepoolsetes suhetes;

13.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (2) EÜT C 103 E, 29.4.2004, lk 833. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0224. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0445. (5) 2004. aastaga võrreldes tähendab see abi kahekordistamist.