Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 10 ja Euroopa Liidu lepingu artiklit 47;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 5;

–   võttes arvesse oma 3. septembri 2003. aasta resolutsiooni õigusliku aluse ja ühenduse õigusega vastavuse kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsust kohtuasjas C-176/03(2);

–   võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2005. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsuse tagajärgede kohta (C-176/03 komisjon versus nõukogu) (KOM(2005)0583);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0172/2006),

A.   arvestades, et ühenduse õiguse tõhus rakendamine on ühenduse institutsioonide peamisi ülesandeid ning vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 10 liikmesriikide esmane kohustus;

B.   arvestades, et Euroopa ülesehitus on aastakümnete jooksul kaasa toonud ühise õigusruumi loomise, milles riiklikud õiguskorrad ja ühenduse õiguskord on ajapikku omavahel haakunud ning andnud iseseisva moodustise, mis põhineb nii ühistel väärtustel kui ka ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtetel ning lojaalsel koostööl liikmesriikide ja ühenduse institutsioonide vahel (EÜ asutamislepingu artikkel 10);

C.   arvestades, et kogu ühenduse tegevuse suhtes kohaldatakse vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 5 subsidiaarsuse põhimõtet;

D.   arvestades, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb mitmel puhul, et ühenduse õiguse tõhusa rakendamise tagamiseks vajalikud meetmed võivad hõlmata kriminaalkaristusi;

E.   arvestades, et ühenduse õiguse ülimuslikkuse ja lojaalse koostöö põhimõtted võivad mõjutada liikmesriikide kriminaalõigust, kohustades liikmesriike Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt:

F.   arvestades, et Euroopa Kohtu praktikas on eelkõige loodud selgus, millised õiguslikud alused kohalduvad esimese ja kolmanda samba raames ning et põhimõtteliselt ei tunnustata ühenduse õiguslooja pädevust kriminaalõiguses ega kriminaalmenetlusõiguses;

G.   arvestades eelkõige, et kohtuasjas C-176/03 kinnitas Euroopa Kohus, et ehkki kriminaalõigus ei kuulu üldiselt ühenduse pädevusse, ei takista see ühenduse õigusloojal juhul, kui tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kohaldamine pädevate siseriiklike ametivõimude poolt on hädavajalik keskkonnaõiguse raskete rikkumistega võitlemiseks, võtmast liikmesriikide kriminaalõigusega seonduvaid meetmeid, mida ta peab vajalikuks, et tagada tema poolt keskkonnakaitse valdkonnas kehtestatud õigusnormide tõhusus;

H.   arvestades, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb selleks, et tagada ühenduse õigusakti vastuvõtmine õigel õiguslikul alusel, võtta arvesse akti eesmärki ja sisu ning et seetõttu on vastavalt ELi lepingu artiklile 29 ja sellele järgnevatele artiklitele ELi lepingu VI jaotise alusel vastu võetud õigusaktid õigusvastased, kui eesmärgi ja sisu alusel oleksid need võinud põhineda EÜ asutamislepingul;

I.   arvestades, et otsus kohtuasjas C-176/03 piirdub vaid keskkonnakaitsega seotud kriminaalasjadega, millega tegelemine on vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele 2 ja 3 ühenduse peamisi ülesandeid;

J.   arvestades, et otsust kohtuasjas C-176/03 tuleks seega hoolega kaaluda ning kohaldada iga üksikjuhtumit eraldi vaadeldes nende valdkondade suhtes, mis kuuluvad ühenduse peamiste põhimõtete, eesmärkide ja pädevuste hulka;

K.   arvestades, et eespool nimetatud teatises pidas komisjon vajalikuks laiendada Euroopa Kohtu järeldusi, pidades kriminaalõiguse sätete vastuvõtmist ELi lepingu VI jaotise alusel õigusvastaseks ka teiste valdkondadega, mitte ainult keskkonnapoliitikaga seotud küsimuste puhul;

L.   arvestades, et nimetatud kohtuotsuse laiendatud tõlgendus ei ole sugugi iseenesestmõistetav;

M.   arvestades, et komisjoni laiendatud tõlgenduse kohaselt on otsuse kohtuasjas C-176/03 valguses kehtivate õigusaktide hulgas õigusakte, mille ELi lepingu VI jaotisel põhinevat õiguslikku alust tuleks pidada valeks;

N.   arvestades, et kõnealuste õigusaktide tühistamise vältimiseks ja õiguskindluse tagamiseks teeb komisjon ettepaneku mitmete meetmete võtmiseks seoses kehtivate õigusaktide ja pooleliolevate algatustega;

O.   arvestades, et kriminaalõiguse sätete sisaldumise õiguspärasus ELi esimese samba raames vastu võetud õigusaktides on ühenduse õiguse arengu seisukohalt äärmiselt oluline küsimus;

P.   arvestades Euroopa Parlamendi võtmerolli ühenduse õiguse arendamisel, mida ta teostab koos teiste Euroopa institutsioonidega kui õigustloov organ, kellel on Euroopa rahvaste esindajana demokraatlik võim, eelkõige õigusaktide vastuvõtmisel, mis võivad piirata kodanike põhivabadusi;

Q.   arvestades, et ka Euroopa Liidu õiguskorra järgi kehtib kriminaalõiguses üksikisiku vabaduse tagamiseks õigusriigi põhimõtte ülemuslikkus, mille kohaselt peab igasugune võimu teostamine tulenema õigusnormidest, muuhulgas seoses karistatavate tegude ja rakendatavate karistuste kindlaksmääramisega,

1.   tervitab otsust kohtuasjas C-176/03, millega täpsustati, et teatava õigusakti õigusliku aluse kindlaksmääramiseks tuleb vaadelda kõnealuse akti eesmärki ja sisu, ning tühistati sellest tulenevalt keskkonnakaitset käsitlev raamotsus, mis oli ekslikult vastu võetud kolmanda ja mitte esimese samba raames;

2.   tervitab asjaolu, et ülalnimetatud lähtekohtade alusel jätab Euroopa Kohus ühenduse õigusloojale võimaluse võtta esimese samba raames vastu kriminaalõiguse sätteid, mis on vajalikud kõnealusele sambale tuginevate õigusnormide, käesoleval juhul keskkonnakaitse normide, tõhususe tagamiseks;

3.   kutsub komisjoni üles mitte laiendama Euroopa Kohtu järeldusi automaatselt kõikidele esimesesse sambasse kuuluvatele valdkondadele;

4.   kinnitab veel kord, et ELi lepingu artikli 42 alusel tuleks võimalikult kiiresti alustada menetlust, millega kaasataks politsei- ja õigusalane koostöö kriminaalasjades ühenduse sambasse, sest vaid see sammas tagab tingimused Euroopa õigusaktide vastuvõtmiseks kooskõlas demokraatia ja tõhusa otsustusprotsessi põhimõtetega ning asjakohase kohtuliku kontrolli;

5.   on seisukohal, et nimetatud meetme ootuses tuleks kiiresti määratleda sidus poliitiline strateegia Euroopa õigusaktide kriminaalkaristuste kohaldamist puudutavate sätete kohta; tuletab meelde, et vastuvõetud kriminaalsätted peavad samal ajal olema ka omavahel sidusad, sõltumata nende õiguslikust alusest või "sambast", millele nad põhinevad; peab kahetsusväärseks, et lõpuks kannatavad Euroopa kodanikud Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu praeguse vastuolu pärast nimetatud valdkonnas;

6.   on seisukohal, et kõnealuses valdkonnas on erinevatesse sammastesse kuulumise määratlemise strateegiaks vajalik:

7.   nõustub komisjoniga vajaduse osas võtta tagasi või muuta käimasolevaid õigusloomega seotud algatusi, mille õiguslikke aluseid vaadeldakse ebaõigena Euroopa kohtu otsuse kohtuasjas C-176/03 valguses;

8.   nõustub komisjoni seisukohaga vajaduse osas valida EÜ asutamislepingust uus õiguslik alus kolmanda samba raames vastu võetud õigusaktidele, mida otsusest kohtuasjas C-176/03 tulenevalt tuleb pidada õigusvastaseks ning heastada olukord alustades uuel õiguslikul alusel põhinevaid õigusloomemenetlusi;

9.   kutsub komisjoni üldise ja ebamäärase lähenemisviisi asemel üles kindlaksmääratud õigusakte uuesti ükshaaval läbi vaatama, et tagada pärast põhjalikku kaalutlemist igal üksikjuhul õige õigusliku aluse valimine;

10.   palub komisjonil kohaldada Euroopa Kohtu otsust ainult nendes valdkondades, mis on ühenduste peamiste põhimõtete, eesmärkide ja pädevuste hulgas, ning teha seda ettevaatusega, kaaludes iga üksikjuhtumit eraldi, ja alati koostöös nõukogu ja Euroopa Parlamendiga;

11.   tuletab komisjonile meelde, et kehtivate õigusaktide läbivaatamisel ja võimalike ettepanekute esitamisel õigusliku aluse muutmiseks ei saa ka juhul, kui õigusakti põhiolemust ei muudeta, mööda minna Euroopa Parlamendi kaasõiguslooja rollist ega hüljata sel viisil Euroopa Parlamendi kui valitava Euroopa kodanikke esindava organi demokraatlik panus Euroopa ülesehitusse;

12.   on vastu igasugusele institutsioonidevahelisele kokkuleppele, millega kohustatakse Euroopa Parlamenti oma õiguste teostamisest loobuma;

13.   märgib siiski, et Euroopa Kohus otsustas, et ainuüksi teatud direktiiv ilma selle ülevõtmiseks vastuvõetud siseriikliku õigusaktita, ei saa kehtestada või raskemaks muuta kriminaalvastutust isikutele, kes kõnealuse direktiivi sätteid rikuvad(8);

14.   jagab komisjoni seisukohta, mille kohaselt peab kriminaalõiguse sätete kasutamine olema põhjendatud vajadusega jõustada kõnealust ühenduse poliitikat ja peab järgima kriminaalõiguse sisemist järjepidevust; on seisukohal, et üldjoontes lasub vastutus ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise eest liikmesriikidel;

15.   palub komisjonil meeles pidada, et kriminaalõiguse sätete esimesse sambasse hõlmamise tingimused peavad olema selged ja eelnevalt kindlaksmääratud; et need eeltingimused on täidetud vaid siis, kui ühenduse õigusest kinnipidamist ei ole võimalik tagada teisiti kui kriminaalkaristuste abil; et eelkõige tuleb kindlaks teha ühenduse õigusnormide sage ja korduv rikkumine, mida pole olnud võimalik takistada kehtivatele õigusaktidele tuginedes, isegi mitte konkreetsete liikmesriikide õiguse kaudu;

16.   tuletab meelde, et ühenduse õigusega võib ette näha ainult direktiivi vormis miinimumeeskirjad, mille alusel liikmesriigid rakendavad kriminaalkaristusi; on sellele vaatamata seisukohal, et mõnel juhul on asjakohane suunata liikmesriikide tegevust, selgesõnaliselt määratledes a) teod, mis kujutavad endast kriminaalkuritegu b) kohaldatavate karistuste laadi ja/või c) teatud asjaoludel kohaldatavad muud kriminaalõigusega seonduvad meetmed;

17.   tuletab liikmesriikidele meelde, et EÜ asutamislepingu artikli 10 alusel peavad liikmesriigid tagama ühenduse tegevuse tõhususe, ning nõuab tungivalt, et nad teeksid kõik endast oleneva, et tagada nende kriminaalõiguse siseriiklike sätete vastavus nimetatud eesmärgile;

18.   nõustub komisjoniga, et kriminaalõiguse "horisontaalsed" sätted, mille eesmärk on soodustada politsei- ja õigusalast koostööd liikmesriikide vahel, ning meetmed kriminaalõiguse ühtlustamiseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise raames peavad igal juhul põhinema ELi lepingu VI jaotisel;

19.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 224. (2) Komisjon versus nõukogu, Euroopa Kohtu Lahendites seni avaldamata. (3) EKL 1999, lk I-11. (4) EKL 1989, lk 2965. (5) EKL 1996, lk I-4345. (6) EKL 1999, lk I-6207. (7) EKL 1999, lk I-431. (8) Kohtuasi 80/86, Kolpinghuis v. Nijmegen, EKL 1987, lk 3969, punkt 13, ja kohtuasi C-60/02, X, EKL 2004, lk I-651, punkt 61 ja selles viidatud kohtupraktika.