Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee eriistungi (UNGASS) kõrgetasemelist kohtumist 2. juunil 2006. a ja sellel kohtumisel vastuvõetud poliitilist deklaratsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO kohustuste deklaratsiooni HIV/AIDSi kohta "Ülemaailmne kriis – ülemaailmne tegevus", mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu oma 26. eriistungil 27. juunil 2001. a;

–   võttes arvesse ÜRO seisukohavõttu "HIV leviku ennetamine uimastitarvitajate seas";

–   võttes arvesse rahvusvahelist konverentsi "HIV/AIDS: aeg tegutseda", mis toimub 2006. a augustis Torontos;

–   võttes arvesse 27. aprilli 2001. aasta Abuja deklaratsiooni HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja teiste nendega seotud nakkushaiguste kohta, Aafrika ühisseisukohta UNGASSi 2006. aasta kõrgetasemelisel kohtumisel ja üleskutset tõhustatud tegevusele üldise ligipääsu tagamiseks HIV ja AIDSi, tuberkuloosi ja malaariaga seotud teenustele Aafrikas, millele Aafrika Liidu liikmed kirjutasid alla 4. mail 2006. a Abujas;

–   võttes arvesse UNAIDSi 2006. aasta aruannet ülemaailmse HIV/AIDSi epideemia kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades. et maailmas on HIVga nakatunud üle 65 miljoni inimese, üle 25 miljoni inimese on selle tagajärjel surnud, 15 miljonit last on AIDSi tõttu orvuks jäänud ja 40 miljonit inimest elab praegu HIV-positiivsena, kusjuures üle 95% neist elab arengumaades ja üle 70% Saharast lõunas asuvates Aafrika riikides;

B.   arvestades, et kaitsevahenditeta heteroseksuaalsed seksuaalvahekorrad on praegu tähtsaim HIV levikut soodustav tegur maailmas ja poole uutest HIVga nakatunutest moodustavad alla 25-aastased noored;

C.   arvestades, et naised moodustavad praegu poole AIDSi põdevatest inimestest ja 60% Aafrikas elavatest AIDSi-haigetest, kuivõrd naiste nakatumise tõenäosus on kaks kuni neli korda suurem kui meestel;

D.   arvestades, et naised ja tüdrukud, noored, eakad inimesed, mehed, kellel on seksuaalsuhted meestega, süstivad ja muud narkomaanid, seksitöötajad, sugu vahetanud isikud, vangid, võõrtöötajad, orvud, konfliktikolletes ja konfliktijärgsetes piirkondades elavad inimesed, põlisrahvad, põgenikud ja sisepagulased, samuti HIV/AIDSiga tegelevad sotsiaaltöötajad on HIV/AIDSi ja pandeemia mõju suhtes kõige tundlikumad;

E.   arvestades, et vastuvõtlikkuse vähendamiseks HIV/AIDSi suhtes on tähtis tagada kõigi inimeste inimõigused ja põhivabadused;

F.   arvestades, et paljud organisatsioonid, mis osalesid 2006. aastal UNGASSi kõrgetasemelisel HIV/AIDSi teemalisel kohtumisel, andsid teada ja mõistsid avalikult hukka asjaolu, et väikese rühma poliitilised ja majanduslikud huvid said ülekaalu miljonite inimeste vajaduste üle arengumaades, mille tulemuseks oli nõrk deklaratsioon, kus puudusid selged eesmärgid ja rahalised kohustused;

G.   arvestades. et riigid, kus AIDS ja HIV on kõige rohkem levinud, ei suuda saavutada aastatuhande arengueesmärke ja nende nõrgenemine jätkub, ohustades sotsiaalset tasakaalu;

H.   arvestades, et 2002. aasta jaanuaris asutatud ülemaailmne HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond (Ülemaailmne Fond)on saavutanud märkimisväärseid tulemusi ja rohkem kui 540 000 HIVga nakatunul on nüüd tänu fondi rahastatud programmidele juurdepääs elupäästvale retroviiruse vastasele ravile;

I.   arvestades, et Doha deklaratsioon seadis rahva tervise kaitsmise eraviisilistest kaubandushuvidest kõrgemale ja kinnitas arenguriikide õigust kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPS) lepingu kaitsemeetmeid, näiteks kohustuslikke litsentse, et oleks võimalik patentidest mööda minna, kui on vaja rahva tervist kaitsta ja tagada kõigi inimeste juurdepääs ravimitele;

J.   arvestades, et praegune hinnasüsteem, mis põhineb sellel, et ettevõtted annavad ravimite müümisel arengumaadele vabatahtlikult hinnaalandust, ei taga ravimite taskukohasust, kuna mõned ravimid, millel puuduvad analoogid ja mida toodab ainult üks firma, on isegi allahindluse korral liiga kallid, mõned allahindlused teatavate ravimite kohta ei kehti, sest tootjad ei ole end registreerinud või ei turusta oma ravimeid teatud riikides, ja mõned ettevõtted ei paku keskmise sissetulekuga riikidele üldse allahindlust,

1.   tervitab G8 riikide 2005. aasta kohtumisel ja 2005. aasta septembris ÜRO tippkohtumisel antud ning 2006. aasta kõrgetasemelisel AIDSi teemalisel kohtumisel kinnitatud lubadust HIV ennetustööd, ravi ja hooldust tugevasti parandada, et jõuda võimalikult lähedale eesmärgile tagada 2010. aastaks üldine ligipääs ravile kõigi jaoks, kes seda vajavad;

2.   tervitab ÜRO Peaassamblee 2. juuni 2006. aasta eriistungi deklaratsiooni, eriti selle ütlusi ravimite üldise juurdepääsetavuse edendamise kohta, mis hõlmab retroviiruse vastaste analoogravimite ja teiste AIDSiga seotud nakkuste raviks kasutatavate oluliste ravimite tootmist;

3.   kahetseb siiski, et deklaratsioonis puuduvad ülemaailmsed eesmärgid ja tähtajad ravi, ressursside ja ennetuse kohta ja et see ei esita kasutamiskõlblikku tegevuskava, mille abil oleks võimalik saavutada eesmärki tagada kõigile HIVst mõjutatud inimestele 2010. aastaks juurdepääs ravimitele;

4.   kutsub rahvusvahelist üldsust üles augustis Toronto konverentsil oma lubadustele vastavaid tulemusi näitama ja palub komisjonil ning liikmesriikidel tagada, et tervishoiukulutused arengumaades jõuaksid poliitiliste lubadustega võrreldavale tasemele;

5.   avaldab tõsist muret selle üle, et poole uutest HIVga nakatunutest moodustavad lapsed ja noored;

6.   avaldab pettumust, et kuigi arvukalt nakatumisi põhjustab see, et narkomaanid kasutavad ühiseid süstlaid, ei ole paljudes riikides, sealhulgas mitmetes ELi liikmesmaades, ikka veel tõhusaid programme narkomaanidele puhaste süstalde jagamiseks;

7.   nõuab, et rakendataks meetmeid süstlanõelte ja muude teravate instrumentide käsitsemisel tekkivate vigastuste vähendamiseks tervishoiutöötajatel;

8.   rõhutab, et HIV/AIDSi leviku tõhusaks peatamiseks ja ümberpööramiseks tuleb rakendada peamistele vastuvõtlikele rühmadele suunatud erimeetmeid;

9.   tunneb sügavat muret pandeemia üldise leviku ja HIV/AIDSist mõjutatud naiste suhtarvu suurenemise ning asjaolu üle, et naised moodustavad nüüdseks 50% maailma HIVga nakatunutest ja 60% Aafrikas elavatest HIVga nakatunutest;

10.   rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigused on HIV/AIDSi vastases võitluses otsustavalt tähtsad, ja nõuab tungivalt, et komisjon ning partnerriigid seaksid riiklikes strateegiadokumentides esikohale üldised ennetusstrateegiad, sealhulgas kondoomide kasutamist propageerivad ja noortele suunatud, HIV/AIDSi teemalist haridust andvad programmid;

11.   kritiseerib komisjoni nõrku tulemusi seoses arengufondi kulutustega tervishoiusektoris; rõhutab, et näiteks 2003. aastal nähti tervishoiukulutusteks ette ainult 5,2% ja 2002. aastal 4% Euroopa Arengufondi rahalistest vahenditest, ning kahetseb asjaolu, et komisjon kavatseb teha ettepaneku eraldada ainult 6% uue arengukoostöö instrumendi raames arengu toetamiseks ettenähtud rahalistest vahenditest inim- ja sotsiaalseks arenguks, mis hõlmab lisaks tervishoiule, HIV/AIDSile, seksuaalsele ja reproduktiivtervisele ka kõik muud sotsiaalse arengu valdkonnad, sealhulgas laste, hariduse ja sooküsimustega seotud programmid;

12.   kutsub komisjoni üles kahekordistama arengumaade toetuseks ettenähtud tervishoiueelarvet arengukoostöö instrumendi raames ning võtma eesmärgiks, et vähemalt 50% ametlikust arenguabist kulutataks aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

13.   rõhutab, et komisjon on üks peamisi Ülemaailmse Fondi rahastajaid ning on aastail 2002–2006 fondile eraldanud kokku 522 miljonit eurot; kutsub komisjoni üles kaaluma fondi antava panuse suurendamist;

14.   tunnistab riikide otsustusvabaduse tähtsust, kutsub arenguriike üles tervishoiukulutusi ja eriti HIV/AIDSi vastast võitlust esikohale seadma ja kutsub komisjoni üles toetama arengumaade antud lubadusi kulutada, vastavalt Abuja deklaratsioonis võetud kohustusele, vähemalt 15% oma üldeelarvest tervishoiule ning ergutama partnerriike tervishoidu oma riiklikes strateegiadokumentides olulisele kohale seadma;

15.   kutsub komisjoni üles vajaduse korral ja rangete tingimuste kohaselt lubama eelarvelise toetuse ulatuslikku suurendamist tervishoiu valdkonnas, eriti selleks, et hoida olulisi tervishoiutöötajaid arengumaadest lahkumast, ning nõuab, et kõigi tasandite tervishoiutöötajate palkamist ja koolitamist kiirendataks;

16.   nõuab tungivalt, et edendataks juurdepääsu HIV/AIDSi puudutavale haridusele, teabele, vabatahtlikule nõustamisele, testimisele ja sellega seotud teenustele nii rahvusvahelisel, piirkondlikul, riiklikul kui kohalikul tasandil, tagades täieliku konfidentsiaalsuse ja teadva nõusoleku, ja niisugust sotsiaalset ning õiguslikku keskkonda, mis oleks toetav ning võimaldaks inimesel turvaliselt oma HIV staatust avaldada;

17.   rõhutab kohaliku tegevuse tähtsust ja tõsiasja, et ennetamise, ravi ja hoolduse korraldamiseks tuleb kaasata kohalikud kogukonnad;

18.   märgib, et 1. jaanuaril 2005. a jõustus WTO TRIPS leping Indias, kohustades Indiat tunnustama ravimite tootepatente; rõhutab, et uuemaid ravimeid, eriti kallimaid teise põlvkonna ravimeid, ei tohiks toota ainuüksi patendiomanikud, kuna nad võivad määrata arengumaadele üle jõu käiva monopoolse hinna;

19.   kritiseerib kahepoolseid ja piirkondlikke kaubanduslepinguid, mis piiravad Doha deklaratsiooniga kehtestatud turvameetmeid või välistavad need täiesti; rõhutab, et on vaja tagada tervishoiu seadmine kaubandushuvidest ettepoole; tuletab selliste vabakaubanduslepingute sõlmimiseks arengumaadele survet avaldavaile riikidele, eriti Ameerika Ühendriikidele meelde nende vastutust;

20.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema UNAIDSiga koostööd riikide jõupingutuste toetamisel kaasavate, läbipaistvate protsesside käivitamiseks ning HIV ennetuse, hoolduse ja toetusega seotud edasipüüdlike eesmärkide seadmiseks;

21.   nõuab tungivalt, et ÜRO Peaassamblee iga-aastaste läbivaatamiste raames 2008. ja 2011. aastal vaadataks terviklikult läbi ka edusammud, mis on tehtud HIV/AIDSiga seotud kohustuste deklaratsiooni elluviimisel;

22.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ÜRO peasekretärile, UNAIDSile ja Maailma Terviseorganisatsioonile.