Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut "Elanikkonna vaimse tervise parandamine. Euroopa Liidu vaimse tervise strateegia väljatöötamine" (KOM(2005)0484);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 2, 13 ja 152;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(1);

–   võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega luuakse tööhõives ja kutsealal võrdse kohtlemise üldine raamistik(2);

–   võttes arvesse nõukogu 18. novembri 1999. aasta resolutsiooni vaimse tervise edendamise kohta(3);

–   võttes arvesse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa ministrite konverentsi 15. jaanuari 2005. aasta deklaratsiooni vaimse tervisega seotud väljakutsetele lahenduste leidmise kohta;

–   võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni demograafiliste väljakutsete ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta(4);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A6-0249/2006),

A.   arvestades, et iga neljas eurooplane kogeb elu jooksul vähemalt ühte tõsist vaimuhaiguse juhtumit; arvestades, et halb vaimne tervis mõjutab kas otseselt või kaudselt kogu ELi ja igal aastal kannatab hinnangute järgi 18,4 miljonit 18–65aastast Euroopa Liidu elanikku raske depressiooni all; arvestades, et hea vaimne tervis võimaldab kodanikel realiseerida oma intellektuaalset ja emotsionaalset potentsiaali ning leida oma koht ühiskondlikus, haridus- ja tööelus; arvestades, et halb vaimne tervis põhjustab seevastu kulusid, sotsiaalset tõrjutust ja häbistamist;

B.   arvestades, et vaimse tervise probleemid vähendavad oluliselt nendest otseselt või kaudselt mõjutatute elukvaliteeti;

C.   arvestades, et halva vaimse tervise poolt ühiskonnale tekitatud majanduslikud kulud on hiiglaslikud, ulatudes Euroopa Liidu liikmesriikides mõnede hinnangute järgi 3–4%ni SKTst;

D.   arvestades, et vaimse tervise probleemid mõjutavad juba praegu väga olulisel määral majandust, tervist ja ühiskonda ning see mõju suureneb, sest vananevat elanikkonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi arvestades haigusjuhtumite arv suureneb;

E.   arvestades, et igal aastal sooritab enesetapu 58 000 Euroopa Liidu elanikku ja et see arv on suurem kui igal aastal liiklusõnnetuste või HIV/AIDSi põhjustatud surmajuhtumite arv ning et sellest kümme korda rohkem inimesi sooritab enesetapukatse;

F.   arvestades, et EÜ asutamislepingus määratud pädevuste määramist arvesse võttes on ühenduse Euroopa Liidu elanikkonna vaimse tervise strateegia lisaväärtus eelkõige ennetamises;

G.   arvestades, et mõnes Euroopa riigis kulub kuni 85% vaimse tervise parandamisele suunatud rahast suurte asutuste ülalpidamisele;

H.   arvestades, et vähesed teadmised ja ebapiisavad investeeringud vaimse tervise edendamisse halvendavad inimeste tervist ning põhjustavad puudeid ja ühiskondlikke probleeme;

I.   arvestades, et umbes 40% kõigist vangidest kannatab mõne vaimse häire all ja et tõenäosus, et nad sooritavad enesetapu, on kuni seitse korda suurem kui vabaduses viibivatel inimestel ning et valed vangistustingimused võivad häiret süvendada ja ühiskonda naasmist takistada;

J.   arvestades, et kogu Euroopa Liidus ei saa laste ja noorte vaimne tervis piisavat tähelepanu ega rahalisi vahendeid vaatamata sellele, et noorte vaimne tervis halveneb oluliselt;

K.   arvestades, et tervise valdkonnas, eriti seoses toitumishäirete, neurodegeneratiivsete haiguste, skisofreenia, tujukõikumiste, hirmu, paanika, depressiooni, alkoholi kuritarvitamise ja teiste psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamisega, aga ka seoses enesetappude ja kuritegevusega – valdkonnad, mida on vaja järjekindlalt uurida –, on selgelt täheldatav sooline aspekt;

L.   arvestades, et naised pöörduvad abi saamiseks sagedamini vastavate teenistuste poole kui mehed, et neile kirjutatakse välja kaks korda rohkem psühhotroopseid ravimeid kui meestele; arvestades, et farmakogeneetilised uuringud näitavad, et naistel on selliste ainete suhtes väiksem taluvus;

M.   arvestades, et isiklikke, rahalisi ja ühiskondlikke tagasilööke vähendavad oluliselt vaimsete häirete ennetamine, varane diagnoosimine, sekkumine ja ravi;

N.   arvestades, et palju inimesi kannatab neurodegeneratiivsete häirete all ning on oodata nende arvu suurenemist muu hulgas pikaealisuse ja sellega kaasneva vanema elanikkonna kasvu tõttu;

O.   arvestades, et enamikus Euroopa Liidu riikides on nii normaalset arengut (eriti hariduses) takistavate arengu- ja käitumisprobleemidega laste kui ka krooniliste ja raskete häiretega täiskasvanute hoolduse puhul toimumas liikumine pikaajalisest institutsionaliseeritud hooldusest toetatud elamise suunas ühiskonnas, kuid et see on toimunud ilma ühiskondlike teenuste kohase planeerimise ja rahastamiseta,

P.   arvestades, et naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivallast põhjustatud vaimse tervise häireid tuntakse halvasti; arvestades, et tunnistusi türanniseerimise kohta ei võeta sageli arvesse ning et paljud naised ja tütarlapsed ei taha teatada väärkohtlemisest, mille ohvriks nad on langenud, kui just arstid ja meditsiinitöötajad seda neilt otse ei küsi;

Q.   arvestades, et hea vaimse tervise eeltingimus on kasvamine terves perekeskkonnas, mis pakub nii materiaalset kui ka psühholoogilist turvalisust ja vanemate armastust,

1.   tervitab komisjonipoolset pühendumist vaimse tervise edendamisele; nõuab tervishoiupoliitikas, rõhuasetusega ennetamisel, ja liidu teadusuuringute poliitikas sellele valdkonnale suuremat tähelepanu ja leiab, et see teema tuleks lõimida kõigi komisjoni peadirektoraatide ja liikmesriikide ministeeriumide poliitikasuundadesse ja õigusaktidesse, kes peaksid võtma endale kohustuse ühtlustada praegused riiklikud ja rahvusvahelised vaimse tervise indikaatorid, et tagada andmete võrreldavus ELi tasemel;

2.   arvab, et komisjoni rohelises raamatus ei ole piisavalt arvestatud soolist aspekti; nõuab sellest tulenevalt, et seda arvestataks järjekindlalt vaimse tervise edendamiseks kavandatud meetmetes, ennetavas tegevuses ja uuringutes, kuna need on sel alal olnud siiamaani ebapiisavad ja ebaadekvaatsed lausa sel määral, et vaimsete haiguste ennetamise ja ravi alal tehtud edusammud on palju väiksemad kui muude haiguste puhul;

3.   peab arstide rolli patsientide järelevalves ülimalt oluliseks;

4.   leiab, et hea vaimne tervis on Euroopa kodanike üldise tervise ja heaolu ning ELi majandusliku suutlikkuse eeldus; õhutab ja toetab kõiki meetmeid, mille eesmärk on aidata kaasa vaimsete häirete ennetamisele;

5.   rõhutab vajadust kaaluda, kuidas saaks ELi vaimse tervise alaste uuringute toetamise suutlikkuse loomiseks kõige paremini kasutada ühenduse vahendeid, näiteks teadusuuringute seitsmendat raamprogrammi;

6.   leiab, et kõik tulevased komisjoni poolt vaimse tervise kohta esitatud ettepanekud peaksid puudutama partnerlust ja nõupidamist inimestega, kes on kogenud või kogevad vaimse tervise häireid, nende perede ja hooldajate ning nende huvisid esindavate VVOdega, pereliikmete ühenduste ja teiste huvitatud osapooltega ning nende osalemist, et otsustamisprotsess oleks kaasavam ja nende huvid oleksid seal paremini esindatud, ning edendama psühhiaatriliste patsientide pereliikmete võrgustikke;

7.   rõhutab vaimse tervisega seotud kulutuste olulisi erinevusi eri liikmesriikides, vaadelduna nii absoluutse summana kui ka tervishoiukulude kogusumma osana;

8.   leiab samuti, et kolme eesmärgi – vaimse tervise edendamise, vaimse tervise parandamise ja vaimsete häirete ennetamise – saavutamiseks on vaja erinevaid meetmeid; leiab, et selliste meetmete eesmärk peaks olema kohase teabe andmine, asjakohaste teadmiste hankimine ning sobivate hoiakute ja oskuste arendamine, et kaitsta vaimset ja füüsilist tervist ning parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti;

9.   rõhutab selliste mõistete nagu "halb vaimne tervis", "vaimsed häired", "raske vaimuhaigus" ja "isiksusehäire" ettevaatliku kasutamise vajadust;

10.   rõhutab olulist vajadust varajaste sõeluuringute, avastamise, diagnoosimise ja ühtse individuaalse ravi järele;

11.   rõhutab vajadust võidelda vastavate meetmetega vaimuhaiguste ravi ilmse ebavõrdsuse vastu;

12.   nõuab, et kõikidesse tulevastesse strateegiatesse kaasataks õpiraskustega inimesed, kuna nad puutuvad kokku sarnaste probleemidega, mis vaimuhäiretega inimesed, sealhulgas sotsiaalne tõrjutus, institutsionaliseerimine, inimõiguste rikkumine, diskrimineerimine, häbimärgistamine ja toetuse puudumine nendele ja nende peredele ning hooldajatele; nõuab samas kognitiivselt andekate laste ja noorte paremat tunnustamist ja toetamist;

13.   rõhutab vastastikuse abi olulisust ning inimeste ravi, haiguse ja paranemisega seotud kogemuste juhtivat rolli;

14.   tervitab asjaolu, et komisjon tõstab esile lapsi, töötajaid, vanemaid inimesi ja ebasoodsas olukorras ühiskonnaliikmeid kui võtmetähtsusega sihtrühmi, kuid laiendaks seda ka näiteks inimestele, kes kannatavad raske vaimuhaiguse, pikaajaliste ja fataalsete haiguste all, puuetega inimestele, vangidele, etnilistele ja muudele vähemusrühmadele, kodututele, migrantidele, ebakindla tööga inimestele, töötutele ja arvukatele vaimse tervise ja hoolduse probleemidele, mis puudutavad eriti naisi;

15.   tunnistab, et isiksusehäire on diagnoosi, ravi ja hoolduse seisukohalt eriti problemaatiline, kuna nõuab rohkem uuringuid ja selgepiirilist poliitikat; palub komisjonil pöörata tähelepanu ka agressiivsusele, agressiivse käitumise määravatele teguritele ja selle psühholoogilistele tagajärgedele;

16.   tunnistab, et meestel ja naistel võivad olla erinevad vaimse tervisega seotud vajadused ja nõuab põhjalikumaid uuringuid eeskätt sundusliku haiglaravi ja enesevigastuste vahelise seose ning psühhotroopsete ravimite sagedasema väljakirjutamise kohta naiste puhul;

17.   rõhutab vajadust uurida meeste ja naiste aju ehituse ja tegevuse tõendatud erinevusi, et töötada välja erinevad lähenemised ja ravi kahe sugupoole vaimuhaigustele;

18.   nõuab, et emadele antaks enne ja pärast sünnitust abi, et hoida ära depressiooni või muid psühhopatoloogilisi ilminguid, mida on selles olukorras sageli täheldatud;

19.   leiab, et emade ja vanemate hea vaimne tervis aitab lastel takistusteta areneda ning sirguda terveteks täiskasvanuteks;

20.   nõuab multidistsiplinaarse ja mitut asutust hõlmava lähenemisviisi kasutamist vaimuhaigustega seotud keerukate situatsioonide lahendamiseks, näiteks küsimus, kuidas toetada arengu- või käitumisprobleemide või söömishäiretega lapsi või noorukeid ja/või neid lapsi või noorukeid, kelle vanemad kannatavad sageli ise halva vaimse tervise all (või keda hoitakse pikaajalise hoolduse asutustes);

21.   toonitab, et tütarlaste ja naiste keha ühiskondlikult määratletud ideaalkuvand mõjutab nende vaimset tervist ja heaolu, tuues kaasa toitumishäirete sagenemise;

22.   juhib tähelepanu sellele, et halva vaimse tervise ja vaimsete häirete juured on tavaliselt varases lapsepõlves, ja rõhutab tervisliku varase lapsepõlvega seotud uuringute olulisust;

23.   rõhutab järgmiste vahendajate jätku- ja täiendusõppe olulisust: õpetajad, hooldustöötajad, sotsiaal- ja õigusteenuste osutajad ning tööandjad;

24.   tervitab rohelise raamatu tõdemust, et inimeste vaimset tervist mõjutavad ka ühiskondlikud ja keskkonnategurid, nagu isiklikud kogemused, perekond ja ühiskondlik toetus; elutingimused, nagu vaesus, elu suurlinnades ja maapiirkondade isoleeritus; ning töötingimused, nagu tööalane ebakindlus, töötus ja pikad töötunnid; rõhutab, et vaimsed häired on üks põhjus ennetähtaegselt pensionile ja invaliidsuspensionile jäämisel;

25.   on seisukohal, et head töötingimused aitavad hoida vaimset tervist ning nõuab, et tööandjad teeksid poliitilisi algatusi "Vaimne tervis töökohal", mis on nende tervishoiu ja tööohutusega seotud kohustuste vajalik osa, et tagada vaimsete häiretega inimestele võimalikult head töökohad ja võimalikult hea tööturule kaasamine ning nõuab algatuste avalikustamist ja jälgimist olemasolevate tervishoiu ja ohutusega seotud õigusaktide raames, arvestades samas ka töötajate vajadusi ja arvamust;

26.   tervitab ühiskondlikke algatusi sotsiaalpoliitika ja tööhõivepoliitika raames, et soodustada vaimselt haigete inimeste mittediskrimineerivat kohtlemist, vaimsete puuetega inimeste sotsiaalset integreerumist ja stressi vältimist töökohas;

27.   rõhutab ELi tööhõivestrateegiat silmas pidades vaimse tervise mõju tööhõivele, samuti töötuse mõju inimeste vaimsele tervisele;

28.   usub, et liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et leida ja rakendada tulemuslikke strateegiaid enesetappude vähendamiseks, eriti noorte inimeste ja muude riskirühmade seas;

29.   nõuab, et tunnistataks laialdasemalt diskrimineerimise, vägivalla ja vaimsete häirete vahelist seost, järelikult ka vajadust võidelda vaimse tervise ennetava edendamise strateegia raames igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise vastu;

30.   näeb ühe suurema vaimse tervisega seotud väljakutsena Euroopa elanikkonna vananemist ja nõuab tungivalt, et suuremat rõhku pandaks neurodegeneratiivsete ning seenioride muude psühhiaatriliste haiguste mehhanismide ja põhjuste uurimisele ja ennetamisele, aga ka nende ravile (sh uute ravimeetodite väljatöötamisele);

31.   leiab ka, et rõhutada tuleb seost alkoholi ja narkootikumide tarbimise ning vaimsete häirete vahel; arvab, et alkoholism ja narkomaania põhjustavad tõsiseid vaimse ja füüsilise tervise probleeme ning probleeme kogu ühiskonnale; palub komisjonil viivitamata uurida, millised võõrutusprogrammid ja raviviisid on kõige tõhusamad;

32.   rõhutab, et vaimsete häiretega inimesi tuleks ravida ja hooldada väärikalt ning inimlikult ning et ravi ja abiteenused peaksid olema tulemuslikud, kvaliteetsed, kõikehaaravad ja kõikidele kannatajatele kättesaadavad; et tuleb selgelt mõista nende õigust olla või mitte olla ravitud; et neid tuleks võimaluse korral alati kaasata nende ravi puudutavate otsuste langetamisse ja et nendega tuleks pidada kollektiivselt nõu teenuste üle; et väljakirjutatud ravimitel peaks olema võimalikult vähe kõrvalmõjusid; et ravimi tarvitamisest turvaliselt loobuda soovijatel oleks teavet ja nõuandeid;

33.   leiab, et jõu kasutamine, nagu ka ravimite sunniviisiline manustamine, takistab eesmärkide saavutamist; leiab, et igat liiki haiglaravi ja ravimite sunniviisiline manustamine peaks olema võimalikult lühiajaline ning kui seda tehakse, tuleb selline otsus korrapäraselt üle vaadata ja see peaks toimuma võimaluse korral patsiendi nõusolekul või selle puudumisel vastavate asutuste loal ainult viimase võimalusena;

34.   on arvamusel, et isiklike vabaduste igasugust piiramist tuleb vältida, eelkõige füüsilist ühiskonnast eraldamist, mis nõuab individuaalsete õiguste tagamise eest vastutavate demokraatlike asutuste järelevalvet, kontrolli ja valvsust, et vältida väärkohtlemist;

35.   nõuab häbimärgistamise kaotamise seadmist kõigi tulevaste strateegiate keskmesse (nt iga-aastaste vaimse tervise küsimustega seotud kampaaniate korraldamine, et võidelda teadmatuse ja ebaõiglusega), kuna halva vaimse tervisega seotud häbimärgistamine viib ühiskonnapoolse tõrjumiseni igas valdkonnas tööturust perekonnani ja kogukonnast tervishoiutöötajateni; arvab ka, et patsientide vaimse tervise ja olukorra parandamiseks tuleb tagada põhilised sotsiaalsed ja kodanikuõigused, nagu õigus eluasemele ja majanduslikule toetusele, kui inimene ei suuda töötada, ning õigus abielluda ja ise oma asju ajada; leiab ka, et häbimärgistamine on üks diskrimineerimise vorm ja sellega tuleb tegeleda diskrimineerimisvastastes õigusaktides;

36.   möönab, et häbimärgistamise üks osa on laialt levinud arusaam, et vaimse tervise häired on ägedad ja kestavad kogu elu, ent on oluline rõhutada, et sobiva abiga võivad mõned inimesed paraneda, teiste seisund võib oluliselt paraneda või suudetakse saavutada piisav funktsionaalsus või stabiilsus;

37.   rõhutab vajadust reformida vaimse tervise raviteenuseid, nii et need põhineksid kõrge kvaliteediga kogukonnahooldusel, mis toimub kodus või hooldekodus, kus on juurdepääs vajalikule tervislikule ja sotsiaalsele hooldusele; kus toimub regulaarne järelevalve ja hindamine; kus toimub vaimsete häiretega inimeste ja nende hooldajate perioodiline hooldus; kus kasutatakse "kõik ühest kohast" lähenemist tervishoiule, sotsiaalkindlustusele, elamumajandusele, koolitusele, transpordile, soodustustele ja muudele teenustele; rõhutab, et seda tuleks toetada laialdaste patsienditeenustega ägedate, krooniliste või turvalisusega seotud vajaduste jaoks, kuid et alati tuleb kõiki inimesi, kes saavad sunduslikku haiglaravi, sõltumatult kontrollida;

38.   rõhutab seda silmas pidades vajadust toetada psühhiaatriliste patsientide kooperatiive ja kõiki tegevusi, mille eesmärk on kaasata kasutajaid ja varasemaid patsiente ning eraldada ressursse töötajate koolitamiseks, et nad saaksid arvestada psühhiaatriliste patsientide kõiki vajadusi;

39.   rõhutab vajadust üld- ja perearstide ning teiste esmatasandi tervishoiuteenuseid osutavate töötajate jätkuõppe järele vaimse tervise küsimustes;

40.   tunnistab, et kohalikul omavalitsusel on oluline roll hea vaimse tervise edendamises, halva vaimse tervisega inimese toetamises kohalikus elukeskkonnas ning mitut asutust hõlmava lähenemise eri osade ühendamises vaimse tervisega seotud teenuste osutamisel;

41.   usub, et vaimsete häirete ja sõltuvusprobleemidega inimeste kahekordse diagnoosiga peaks normaaljuhul kaasnema ravi;

42.   rõhutab, et tervise vaimsed ja füüsilised aspektid on omavahel seotud, et vaimsetel häiretel võivad olla bioloogilised, sotsiaalsed, emotsionaalsed või ajaloolised põhjused, millega tuleb tegeleda, et teised lähenemised saaksid olla edukad, ning et mõni psühhiaatriline ravim võib probleemi aluseks olevat bioloogilist seisundit hoopis halvendada;

43.   nõuab suuremat tähelepanu somaatiliste haiguste psühholoogilistele tagajärgedele ja sümptomitele; rõhutab, et haiglaraviprotokollides tuleks vaimsele ja füüsilisele heaolule anda võrdväärne tähtsus, eriti raskete ja/või ravimatute haigete ravis; ning leiab, et teistes erivaldkondades töötavad arstid ja parameedikud peavad läbima jätkuõppe psühhopatoloogia alal, sest haigused jäävad sageli diagnoosimata või neid alahinnatakse;

44.   toetab komisjoni kommentaare deinstitutsionaliseerimise kohta, kuna pikaajaline viibimine psühhiaatrilise ravi asutustes võib viia psühhopatoloogiliste seisundite püsimise ja süvenemiseni, samuti häbimärgistamise ja sotsiaalse tõrjutuse süvenemiseni, kuid nendib, et on vaja suuremaid jõupingutusi, et veenda avalikkust, et raskete vaimuhäirete või õpiraskustega inimeste hooldamine kogukonnas annab paremaid tulemusi;

45.   soovitab, et komisjon koguks rahvatervise programmi kaudu andmeid vaimuhaiguste, ravitud patsientide paranemismäärade ja nende ühiskonda taaslõimimise tulemuslikkuse kohta;

46.   teeb komisjonile ettepaneku teha kindlaks heade tavade juurutamisega seotud objektid ja näited ning levitada nendega seotud teavet kõigis liikmesriikides, kuna need näitlikud objektid on võrreldavad programmi "Rahvad vaimse tervise nimel" kuuluvate Maailma Tervishoiuorganisatsiooni objektidega; arvab, et näitlikud objektid, näitlikud raviviisid ja näitlikud ennetusstrateegiad võivad olla olulised moodused vaimse tervisega seotud ebavõrdsuse vähendamiseks liikmesriikide vahel; palub komisjonil kaasata näitlike objektide, raviviiside ja ennetusstrateegiate tuvastamisse teadusinstituudid;

47.   leiab, et kuna kõigil inimestel on õigus saada parimat olemasolevat vaimse tervise alast ravi (ÜRO üldkogu 17. detsembri 1991. aasta resolutsioon A/RES/46/119 vaimsete häiretega isikute kaitse ja vaimse tervishoiu parandamise kohta), tuleb levitada parimaid tavasid ja asjakohast teavet ning need peavad olema kõigile kodanikele kättesaadavad;

48.   leiab, et mõistet "ravi" tuleks tõlgendada laialt, pannes rõhku sotsiaalsete ja keskkonnategurite tuvastamisele ja kõrvaldamisele, ning et ravimite kasutamine peab olema viimane võimalus, eelkõige laste ja noorte puhul; kritiseerib eluetappide käsitlemist meditsiinilisest ja patoloogilisest vaatevinklist, ilma laiemaid põhjusi otsimata; nõuab, et võetaks arvesse tegureid, nagu isiklikud kogemused, perekond, sotsiaalne tugi ning elamis- ja töötingimused, millel on oma osa vaimuhaiguses, ning samuti geneetilisi tegureid;

49.   pöörab tähelepanu suurele hulgale lastele, kes mõnedes, eriti mõnedes uutes liikmesriikides kasvavad üles hoolekandeasutustes; õhutab komisjoni toetama tulemuslikumalt alternatiivsete süsteemide loomist, mis aitaksid riskigruppidesse kuuluvatel vanematel oma laste eest korralikult hoolitseda; nõuab laienenud Euroopa Liidu laste ja noorte vaimse tervise alase tulemusliku poliitika ja tavade arendamise projekti võimalikult kiiret käivitamist ning tulemuslikku rakendamist, mis koordineerib laste vaimse tervise strateegia alaseid edusamme ELi liikmesriikides;

50.   leiab samuti, et lisaks ravile on vaimse tervise probleemide ennetamiseks ning vaimse tervise parandamiseks ja edendamiseks vaja kohast sotsiaalset ja töökeskkonda ning pere ja kogukonna toetust, samuti vaimsete häirete all kannatajate ravimise strateegiat ja rehabiliteerimist; rõhutab vajadust vaimset tervist ja paranemist soodustavate keskkonnaga seotud teadusuuringute järele;

51.   nõuab tungivalt, et komisjon toetaks reformide jätkumist kõigis liikmesriikides, mis praktiseerisid psühhiaatria kuritarvitamist, ravimite või kinnipidamise liigset kasutamist või ebainimlikke meetodeid, nagu näiteks puurvoodid või isoleerimisruumide ülemäärane kasutamine, seda eelkõige mõnedes uutes liikmesriikides; rõhutab, et mõnedes uutes liikmesriikides liiguvad ühiskonna vaimse tervise näitajad reeglina vales suunas, mida iseloomustavad rohked enesetapud, vägivald ja erinevad sõltuvused, eriti alkoholisõltuvus; rõhutab, et need riigid on pärinud sobimatu vaimse tervise alase ravi süsteemi ning suured psühhiaatrilise ravi ja hoolekandeasutused, mis suurendavad sotsiaalset tõrjutust ja häbimärgistamist, samas kui on puudus sotsiaal- ja kultuuriteenustest, mis tuleb integreerida üldise tervise ja sotsiaalkaitse süsteemidesse; palub komisjonil seada psühhiaatria reformimine ELiga liitumise läbirääkimiste kavva; on seisukohal, et vangla on vaimselt haigete inimeste jaoks sobimatu keskkond ning et aktiivselt tuleks otsida alternatiive;

52.   nõuab rohkem terapeutiliste ja psühholoogiliste sekkumiste, tõhusamate ja vähemate kõrvalmõjudega ravimite väljatöötamise, vaimsete häirete ja enesetappude põhjuste väljaselgitamise ja vaimse tervise edendamiseks tehtud investeeringute tulemuslikkuse mõõtmise ning edukale tervenemisele ja haiguse taandumisele kaasa aitavate meetodite väljaselgitamise alaseid teadusuuringuid; nõuab eritähelepanu eelkõige lastele sobivamate ravimite väljatöötamisega seotud teadusuuringutele; rõhutab, et teadusuuringud ei tohiks piirduda ravimitega, vaid neid tuleks laiendada ühiskonna epidemioloogilistele, psühholoogilistele ja majanduslikele uuringutele ning vaimuhaigusi põhjustavate sotsiaalsete tegurite uurimisele; nõuab lisaks teenuste kasutajate osaluse suurendamist kõikides vaimse tervisega seotud teadusuuringute aspektides;

53.   leiab samuti, et vaja on rohkem teadusuuringuid häbimärgistamise ja selle vältimise võimaluste alal; individuaalsete teenusekasutajate ja nende hooldajate kogemuste alal; erinevate teenuste ja elukutsete ning varasemate teenusekasutajate vaheliste töösuhete alal; teenuste piiriülese osutamise alal;

54.   leiab, et vaimse tervisega seotud teenuseid tuleks rahastada piisavalt, et katta vaimsete häirete maksumus üksikisikute, tervishoiu- ja sotsiaalteenistuste ning ühiskonna jaoks tervikuna, et need teenused oleksid tõhusad ja tekitaksid avalikkuses usaldust;

55.   leiab, et oluline on kasutada vaimse tervise edendamise kvaliteetseid ja individualiseeritud meetodeid, võttes arvesse üksikisikute ja sihtrühmade täpseid vajadusi;

56.   tunnustab väärtuslikku panust, mida pereliikmed ja mitteametlikud hooldajad vaimse tervise probleemidega inimeste abistamisel annavad, ning möönab samuti, et paljud neist vajavad ise hoolt ning teavet ja professionaalset abi, kui nad hooldamist jätkavad; tunnustab ka väärtuslikku panust, mida võivad anda teenuste kasutajad üksteise abistamisel;

57.   rõhutab vajadust kasutada sõnavara ja termineid, mis aitavad võidelda häbimärgistamisega (nt meetmed eelarvamuste kaotamiseks, hoiakute muutmiseks ja igat liiki vaimsete häiretega seotud kinnisarusaamade arvustamiseks);

58.   nõuab, et komisjon looks vaimse tervise koordineerimise ja järelevalve töörühma, mis koguks teavet vaimse tervise alase praktika ja selle edendamise kohta ELis, hindaks olemasolevate vaimse tervisega tegelevate tervishoiutöötajate ja infrastruktuuri sobivust (arvu ja koolituse osas) ning levitaks teavet heade tavade kohta kõigile liikmesriikidele ja vaimse tervise ravimisega tegelevatele osapooltele; rõhutab, et selles koordineerimise ja järelevalve töörühmas peavad osalema patsientide organisatsioonid, ravijad, hoolekandeasutused ja teadusinstituudid;

59.   palub komisjonil esitada pärast rohelist raamatut ettepanek võtta vastu direktiiv vaimse tervise kohta Euroopas ning vaimsete häirete all kannatajate kodaniku- ja põhiõiguste kaitsmise ja austamise kohta;

60.   kutsub ELi ja AKV riike üles tegema tihedat koostööd heasse vaimsesse tervisesse investeerimisel arengualase ja Cotonou poliitika kaudu;

61.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, liituvatele riikidele ja kandidaatriikidele, AKV riikidele ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Euroopa büroole.

(1) ELT C 364, 18.12.2000, lk 1. (2) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16. (3) ELT C 86, 24.3.2000, lk 1. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0115.