Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu(1);

–   võttes arvesse oma 9. aprilli 2002. aasta seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu(2);

–   võttes arvesse oma 9. aprilli 2002. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse Euroopa Liidu lepingu VI jaotisel põhinev raamprogramm – Politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades(3);

–   võttes arvesse Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsust kohtuasjas C-176/03 (komisjon versus nõukogu)(4);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsuse tagajärgede kohta (C-176/03 komisjon versus nõukogu) (KOM(2005)0583);

–   võttes arvesse oma 14. juuni 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsuse tagajärgede kohta (C-176/03 komisjon versus nõukogu)(5);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et Euroopa Kohus võttis 13. septembril 2005. aastal vastu otsuse, et ühenduse seadusandjal on õigus kehtestada liikmesriikide kriminaalõigusega seotud meetmeid, mis on tema arvates vajalikud kehtestatavate keskkonnakaitsealaste eeskirjade täieliku tõhususe tagamiseks;

B.   arvestades, et Euroopa Kohus on seisukohal, et EÜ asutamislepingu artikkel 135 ja artikli 280 lõige 4 ei takista kriminaalõiguse ühtlustamist keskkonnapoliitika rakendamise eesmärgil;

C.  C arvestades, et Euroopa Kohus on seisukohal, et kuna "raamotsus tungib EÜ asutamislepingu artikliga 175 ühendusele antud pädevusalale, eirab see oma jagamatuse tõttu täies ulatuses ELi lepingu artiklit 47";

D.   arvestades, et komisjon märkis oma eespool nimetatud teatises Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsuse tagajärgede kohta, et ühenduse õiguse tõhusaks kohaldamiseks vajalikke kriminaalõiguse sätteid reguleeritakse EÜ asutamislepinguga;

E.  E arvestades, et Euroopa Kohtu seisukohta, millele komisjon on andnud omapoolse tõlgenduse, tuleb tervitada, sest see kinnitab Euroopa Parlamendi poolt 3. septembri 2003. aasta resolutsioonis võetud seisukohta õigusliku aluse ja vastavuse kohta ühenduse õigusaktidele(6),

1.   tervitab Euroopa Kohtu otsust, millega tühistati keskkonna kaitsmist käsitlev raamotsus, mis oli ekslikult esimese samba asemel kolmanda samba raames vastu võetud;

2.   märgib, et Euroopa Kohtu otsus tekitab keskkonna kaitsmise küsimuses kriminaalõiguse kaudu õigusliku vaakumi;

3.   on seisukohal, et nõukogu raamotsuse vastuvõtmine näitab, et liikmesriigid saavad aru, et kriminaalõiguse valdkonna õigusaktid on vajalikud keskkonnakaitsealaste õigusaktide jõustamiseks;

4.   on seisukohal, et nõukogu raamotsuse vastuvõtmine näitab, et liikmesriigid saavad aru teatava ühtlustamise vajalikkusest keskkonna kaitsmise valdkonnas kriminaalõiguse kaudu;

5.   märgib, et Euroopa Kohus väitis selgelt, et raamotsuse artikleid 1–7 oleks saanud õiguspäraselt vastu võtta EÜ asutamislepingu artikli 175 alusel;

6.   avaldab kahetsust, et komisjon ei väljenda oma eespool nimetatud teatises Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsuse tagajärgede kohta konkreetsemalt, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta seoses olemasoleva ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu;

7.   kutsub nõukogu üles tutvuma komisjoni esialgse ettepanekuga, et seda muuta või pakkuda suuniseid uue ettepaneku jaoks, milles käsitletakse keskkonna kaitsmist kriminaalõiguse kaudu, tuginedes EÜ asutamislepingu artiklile 175;

8.   kui nõukogu ei soovi komisjoni esialgse ettepaneku kohta ühist seisukohta vastu võtta, palub, et komisjon koostaks, tuginedes asutamislepingu artiklile 175, keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu uue ettepaneku, mis võtaks arvesse Euroopa Kohtu otsust ning hõlmaks Euroopa Parlamendi esimese lugemise hääletustulemust esialgse ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv;

9.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 180 E, 26.6.2001, lk 238. (2) ELT C 127 E, 29.5.2003, lk 119. (3) ELT C 127 E, 29.5.2003, lk 132. (4) EKL 2005, lk I-7879. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0260. (6) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 224.