Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(1) ("töötajate lähetamise direktiiv");

–   võttes arvesse komisjoni teatist direktiivi 96/71/EÜ rakendamise kohta liikmesriikides (KOM(2003)0458);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Suunised töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega" (KOM(2006)0159) ("suunised");

–   võttes arvesse komisjoni teenuste raportit direktiivi 96/71/EÜ rakendamise kohta (SEK(2006)0439) ("teenuste raport");

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2004. aasta resolutsiooni direktiivi 96/71/EÜ rakendamise kohta liikmesriikides(2);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 27 ja 34;

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni võõrtöötajate kohta C143 (lisasätted);

–   võttes arvesse nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsust 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta(3);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsust kohtuasjas C-43/93: Van der Elst(4), 23. novembri 1999. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-369/96 ja 376/96: Arblade(5), 25. oktoobri 2001. aasta otsust liidetud kohtuasjades C-49/98, C-50/98, C-52/98, C-54/98, C-68/98 ja C-71/98: Finalarte(6), 7. veebruari 2002. aasta otsust kohtuasjas C-279/00: komisjon v Itaalia(7), 12. oktoobri 2004. aasta otsust kohtuasjas C-60/03: Wolff & Müller GmbH(8), 21. oktoobri 2004. aasta otsust kohtuasjas C-445/03: komisjon v Luksemburg(9) ja 19. jaanuari 2006. aasta otsust kohtuasjas C-244/04: komisjon v Saksamaa(10);

–   võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid lepingu või töösuhte tingimustest(11);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A6-0308/2006),

A.   arvestades, et töötajate lähetamise direktiivil on kaks olulist eesmärki, milleks on isikute ja teenuste vaba liikumise tagamine, tagades samas vastuvõtva liikmesriigi miinimumpalga, töötingimuste, tervishoiu ja ohutusega seotud nõuete ja tingimuste täitmise lähetatud töötajate puhul vastavalt töötajate lähetamise direktiivi artiklile 3; arvestades, et see on oluline vahend õiglase kohtlemise tagamiseks;

B.   arvestades, et töötajate lähetamise direktiivi artikliga 3 kehtestatud nõudeid ja tingimusi tuleks pidada vaid miinimumnõueteks; arvestades, et töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 lõikes 7 sätestatakse, et artikli 3 lõigetes 1–6 sätestatud tingimused ei piira töötajate jaoks soodsamate töötingimuste kohaldamist;

C.   arvestades, et töötajate lähetamise direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt on vastuvõtjariigi kohustus määratleda töötaja mõiste; ning arvestades, et eespool nimetatud komisjoni teenuste raportis kinnitatakse, et seejuures on määrava tähtsusega tegelik olukord vastuvõtjariigi tööturul;

D.   tuletades meelde, et Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2006. aasta seisukohaga jäeti välja kavandatava ühtse turu teenuste direktiivi artiklid 24 ja 25(12);

E.   arvestades, et Wolffi ja Mülleri kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus lugeda põhjendatuks vastuvõtjariigi meetmed kõlvatu konkurentsi takistamiseks, millega tagatakse, et lähetatud töötajatele on kindlustatud töötajate lähetamise direktiivi artiklis 3 sätestatud miinimumtingimused, ja et kõnealused suunatud kaitsemeetmed teenuste osutamise vabaduse piiranguna on põhjendatud;

F.   arvestades, et Wolffi ja Mülleri kohtuasjas otsustas Euroopa Kohus, et ühelt poolt teenuste osutamise vabadus ja ausa konkurentsi säilitamine ning teiselt poolt töötajate kaitse tagamine ei pruugi olla vastuolus;

G.   arvestades, et töötajate lähetamise direktiivi võrdse kohtlemise põhimõte toimib kahes suunas, tagades esiteks ettevõtete võrdse kohtlemise teenuste osutamise vabaduse raames, ja teiseks lähetatud töötajate võrdse kohtlemise kohapeal kehtivate miinimumtöötingimuste ja -nõuete osas töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 tähenduses;

H.   arvestades, et komisjoni suunistes nõutakse meetmeid, mis takistaksid lähetatud töötajatele kahjulikku miinimumnõuetest ja -õigustest mööda hiilimist;

I.   arvestades, et komisjon on töötajate lähetamise direktiivi rakendamisega seoses saanud väga vähe kaebusi ja komisjoni algatatud rikkumismenetluste arv on väike, mis rõhutab asjaolu, et inimesed ei ole neile selle direktiiviga antud õigustest teadlikud, mistõttu direktiiv ei täida oma eesmärke;

J.   arvestades, et kollektiivlepingute osalistel on oluline roll töötajate lähetamise direktiivi tulemuslikul rakendamisel, ja arvestades, et tööturu osapoolte rolli suurendamine ja suurem piiriülene koostöö oleks määrav samm soovitud võrdsuse saavutamise suunas; arvestades siiski, et paljudes maades ei kuulu enamik töötajaid ametiühingutesse ja sageli saavad just need töötajad kõige vähem teavet oma õiguste ja kohustuste kohta;

K.   arvestades, et oleks kohane, kui nende liikmesriikide tööturu osapooled, kus direktiivi rakendatakse kollektiivlepingute kaudu, saavad otsest teavet lähetavate ettevõtete kohta, et nad saaksid teostada järelevalvet, mida teistes liikmesriikides teevad asutused, millel on selline juurdepääs ettevõtete teabele;

L.   arvestades, et riiklike tööohutusnõuete ja töötingimuste vastastikuse tunnustamise korral liikmesriikide ja kollektiivlepingute osaliste vahelistes kahe- ja kolmepoolsetes lepingutes on riiklikest nõuetest möödahiilimist suudetud edukalt ära hoida ning arvestades, et olukorra sellise paranemise on tinginud ka kontaktasutuste koostöö ja ametiühingute vaheline teabevahetus;

M.   arvestades, et töötajate lähetamise direktiivi on ikkagi vaja lähetatud töötajatele ja asjaomastele ettevõtetele õigusliku kindluse andmiseks, ning arvestades, et komisjon peab võtma aktiivse seisukoha, et muuta liikmesriikide, nende kontaktasutuste ja tööinspektsioonide koostöö tulemuslikumaks ja tõhusamaks, eelkõige selleks, et seista vastu kõlvatule konkurentsile ja sotsiaalsele dumpingule;

N.   arvestades, et 15-liikmelise ELi liikmesriigid kohustusid ühinemislepingu eelissättega mitte kohtlema kümne uue liikmesriigi kodanikke vaba liikumisega seoses halvemini kui kolmandate riikide kodanikke; arvestades, et see on võimalik ainult juhul, kui kolmandate riikide kodanike riigis viibimine on asjaomastele asutustele teada; ning arvestades, et vastuvõtvad liikmesriigid ei tohi kehtestada lisatingimusi kolmandatest riikidest lähetatud töötajatele, kui liikmesriigis asutatud teenuseosutaja on nad seaduslikult tööle võtnud;

1.   märgib, et komisjon tunnustab oma suunistes nii töötajate lähetamise direktiivi sotsiaalset eesmärki kui ka vastuvõtjariigi täit vastutust kõnealuse eesmärgi täitmise eest, tagades kõigile ajutiselt välismaale lähetatud töötajatele nende kaitse ja õigused; märgib, et komisjon kutsub liikmesriike üles endale nimetatud vastutust võtma, tagades samal ajal vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 49 ettevõtetele õiguse osutada piiriüleseid teenuseid;

2.   juhib tähelepanu sellele, et töötajate lähetamise direktiivi kohaldamisel tekkinud raskused on osaliselt seotud asjaoluga, et kõik liikmesriigid ei ole seda üle võtnud, ning palub komisjonil hoida Euroopa Parlamenti kursis selliste liikmesriikide vastu algatatud rikkumismenetlustega; samuti juhib tähelepanu raskustele töötajate lähetamise direktiivi rakendamisel, mis tulenevad erinevustest teatud oluliste mõistete (näiteks töötaja, miinimumpalk, alltöövõtt) tõlgendamisel, nii töötajate kui ka väikeettevõtete raskustest teabe hankimisel ning direktiivi järgimise järelevalveraskustest;

3.   märgib, et komisjoni suunistega püütakse parandada töötajate lähetamise direktiivi rakendamist eesmärgiga vähendada liikmesriikides praegusi takistusi, mis piiravad tõsiselt töötajate tulemuslikku lähetamist; märgib aga samas, et direktiivi õiguslikul tõlgendamisel läheb komisjon mõnel juhul Euroopa Kohtu pretsedendiõigusest kaugemale; märgib, et suuniste kokkuvõttes tunnistab komisjon vajadust inspekteerimismeetmed selgemini määratleda ja teabe kättesaadavust parandada; ootab siiski, et direktiivi jõustamiseks võetaks vastu kohased hädavajaliku loomuga parandusmeetmed;

4.   palub komisjonil esitada ettepanek võtta vastu direktiiv tingimuste kohta, mida peavad täitma laevameeskonnad, kes osutavad regulaarselt liikmesriikide vahelise kauba- ja reisijateveo teenuseid;

5.   märgib, et üks oluline praktiline probleem töötajate lähetamise direktiivi edukal rakendamisel on topeltlähetamise küsimus ja et selle vastu võitlemiseks on vaja paremat liikmesriikide vahelist koordineerimist ja paremat teavitamiskorda;

6.   märgib ära komisjoni suunistes toodud tähelepaneku, et mõningates liikmesriikides töötajate lähetamise direktiivi tegelikult ei jõustata, ning palub komisjonil sellega seoses asjakohaseid samme astuda;

Töösuhted ja töötaja mõiste

7.   toetab komisjoni suunistes toodud seisukohta, et füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) õigusliku seisundiga seotud muresid ei ole asjakohane käsitleda töötajate lähetamise direktiivi kontekstis; teeb praegusele praktikale tuginevate raportite põhjal järelduse, et fiktiivsed FIEd on kõige sagedamini kasutatav viis töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud miinimumnõuete täitmisest möödahiilimiseks;

8.   kutsub Perulli uuringu (käsitleb majanduslikult sõltuvate töösuhete / osaliselt või peaaegu sõltumatute töösuhete õiguslikke, sotsiaalseid ja majanduslikke küsimusi) tulemuste põhjal liikmesriike üles kohandama töötaja mõistet selliselt, et saab selgelt eristada ühelt poolt ettevõtjaid (majanduslikult iseseisvad ettevõtted, mis teevad tööd mitmetele üksteisest sõltumatutele ettevõtetele) ja teiselt poolt korralduslikult ja majanduslikult sõltuvaid, järelevalve all ja tasu eest tööd tegevaid töötajaid;

9.   märgib, et Euroopa Kohus on mitmel puhul sõnastanud põhjalikud kriteeriumid, mis võimaldavad eristada töötajat FIEst; arvab, et arvestades liikmesriikide pädevust töötaja staatuse määramisel oma tööõiguses, peaks komisjon tagama nende eristamise vastavalt Euroopa Kohtu suunistele; palub komisjonil alustada kiiremas korras liikmesriikidega läbirääkimisi, et kehtestada tööõiguses töötajate ja FIEde eristamiseks läbipaistvad ja järjekindlad kriteeriumid;

10.   juhib tähelepanu sellele, et fiktiivse FIE kui de facto töötaja staatuse tõestamine on praegu raske ja aeganõudev protsess ning vajalike tõendite saamise ajaks võib töö olla juba tehtud ja lähetatud töötaja koju naasnud;

11.   nõuab tungivalt teabevahetuse soodustamist liikmesriikide tööinspektsioonide vahel, et eelkõige teabevahetuse abil saaks korraldada ühiskampaaniaid fiktiivsete FIEde vastu;

12.   märgib, et kehtiv pretsedendiõigus tunnistab vastuvõtva liikmesriigi õigust nõuda dokumente, mis on vajalikud töötajate lähetamise direktiivis sätestatud töötingimuste täitmise kontrollimiseks; on seisukohal, et dokumentide nõudmisel ei peaks piirduma vaid tööajapäevikute või töötervishoiu ja tööohutuse alaste dokumentidega, tingimusel, et nõudmised on proportsionaalsed; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriik, kus ettevõte tavaliselt tegutseb (lähetajariik), on kohustatud esitama vastuvõtvale riigile vormi E101, mis tõendab, et lähetatud töötaja on liitunud lähetajariigi sotsiaalkindlustussüsteemiga;

13.   märgib, et töötingimuste erinevused võivad tekkida liikmesriikides, kus ei ole juurutatud direktiivi artikli 3 lõike 9 kohaseid õigusnorme selle tagamiseks, et tööjõudu vahendavate ettevõtete vahendatud ajutistele töötajatele tagatakse samad tingimused, mida kohaldatakse ajutiste töötajate suhtes selles liikmesriigis, milles töö tehakse; palub asjaomastel liikmesriikidel võtta meetmeid sellise diskrimineerimise lõpetamiseks;

Töötingimuste ja -nõuete tagamine töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 alusel

14.   kordab, et töötajate lähetamise direktiiviga kehtestatakse põhilised töötajate ja töökohtade kaitse miinimumeeskirjad, mida saab kohaldada lähetatud töötajatele nende territooriumil, ning see ei takista liikmesriike kehtestamast muid töötamis- ja töötingimusi, mis on kirja pandud üldiseks kohaldamiseks mõeldud kollektiivlepingutes, samuti kehtestamast muid töötamis- ja töötingimusi, kui need kujutavad endast avalikku korda puutuvaid sätteid; on vastu avaliku korra sätete mõiste piiravale tõlgendusele komisjoni poolt, eelkõige 19. juuni 1980. aasta lepingulistele suhetele kohaldatavaid õigusnorme käsitleva konventsiooni sätete jõustamisel määrusena (KOM(2005)0650);

15.   märgib, et paljudes liikmesriikides on ametiühingutel kollektiivlepingu osalisena oma roll ja et komisjon on Euroopa Kohtu menetluse(13) käigus väitnud, et Põhjamaade mõningate kollektiivlepingute erivorm on kooskõlas EÜ asutamislepingu ja töötajate lähetamise direktiiviga;

16.   on seisukohal, et töötajate lähetamise direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks on vaja isikut, kes võib tegutseda lähetajaettevõtte esindajana, et olla suuteline rakendama töötajate lähetamise direktiivi eeskirju ja tingimusi;

17.   märgib, et töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 lõikes 8 määratletud konkreetsete kollektiivlepingute puudumise korral kohaldatakse töö- ja töötamistingimusi reguleerivat riiklikku seadusandlust, sealhulgas kohustuslikke miinimumpalga sätteid;

18.   märgib, et töötajate lähetamise direktiivi edukale rakendamisele aitavad kaasa kõik meetmed, mis selgitavad töötajatele nende õigusi, sealhulgas saadaoleva palgaga seotud õigusi; on seisukohal, et direktiiviga antud õigustest teavitamist ja teadlikkust tuleb kõigil asjaomastel osapooltel kiiresti parandada; kutsub komisjoni üles nimetatud meetmeid aktiivselt toetama; tervitab seetõttu komisjoni algatust töötajate lähetamisele pühendatud veebilehe loomisel, millel on otselingid asjakohastele riiklikele õigusaktidele; märgib, et vastavat teavet tuleks anda asjakohastes keeltes;

19.   arvab, et töötajate lähetamise direktiivi tulemuslik rakendamine saavutatakse mitte tohutu bürokraatiaga, vaid vastupidi – parema teavitamise ja lihtsate menetlustega, mis võimaldavad inimestel saada teadlikuks oma õigustest; palub sellepärast Dublinis asuval Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondil (EUROFOUND) välja töötada suunised töötajate ja tööandjate teavitamise ettevalmistamise heade tavade kohta;

20.   rõhutab, kui tähtis on vastavalt töötajate lähetamise direktiivi artikli 3 lõikele 1 säilitada vastuvõtva liikmesriigi õigus määrata miinimumpalk, aga palub miinimumpalka kollektiivlepingutega kohaldatavatel liikmesriikidel aidata ettevõtetel, kes soovivad teises liikmesriigis tegevust alustada, tutvuda teabega miinimumpalgamäärade kohta;

21.   taunib koostöö puudumist erinevate asutuste vahel (nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil) ja sektorite tööjõuturu osapooltega, kes etendavad väga olulist osa ning ootavad komisjonilt riiklike kontaktasutuste ja asjaomaste sektorite tööjõuturu osapoolte vahelise koostöö ergutamist; arvab, et Euroopa tasandil vajatakse tungivalt sisulist koostööd komisjoni allüksuste vahel (sh ekspertide rühma ja sektorite tööjõuturu osapoolte vahel);

22.   nõuab tulemuslikke meetmeid töötajate kaitseks, kes teatavad õiguste rikkumisest oma töökohas;

23.   märgib, et puhkusekassades osalemine üldsiduvate kollektiivlepingute alusel mõnedes liikmesriikides tähendab lähetatud töötajatele täiendavat kaitset ja et vastavalt Euroopa Kohtu otsusele Finalarte kohtuasjas on otsene makse töötajatele proportsionaalne, mis tähendab, et lähetavatelt ettevõtetelt võib nõuda puhkusekassadesse maksete tegemist ja kassad tuleb avada ka lähetatud töötajatele, et ka nemad võiksid sellest kasu saada; peab vajalikuks, et lähetatud töötajad saaksid põhjalikku teavet selliste puhkusekassade kohta käivate eeskirjade kohta;

24.   märgib, et mõnedes sektorites on tööjõuturu osapooled välja töötanud teabevahendid selgitustega lähetatud töötajatele kehtivate tingimuste kohta; palub liikmesriikidel edendada sellise teabe kogumist teistes majandustegevuse valdkondades, et soodustada nii töötajate kui ka tööandjate juurdepääsu sellisele olulisele teabele ning parandada töötajate lähetamise direktiivi järgimist;

25.   juhib tähelepanu asjaolule, et eksperdid koostavad praegu komisjoni suuniste sisu rikastavaid riikide teabelehti; teabelünga täitmiseks soovitab komisjoni juhistes sellist panust täiel määral arvesse võtta;

26.   märgib, et riigiasutustel on selge kohustus ja nad peavad andma olulise panuse kõlvatu konkurentsi piiramiseks, sõlmides lepingud ainult nende ettevõtetega, kes järgivad kõiki vastuvõtjariigis kohaldatavaid töötajate lähetamise direktiivi artikliga 3 seotud õigusnorme; juhib sellega seoses tähelepanu riigihankedirektiivi(14) artiklile 55, mille kohaselt on tellijatel õigus nõuda selgitusi töökaitse ja töötingimuste kohta, kui kaupade, tööde või teenuste hinnapakkumised on ebanormaalselt madalad;

27.   arvab, et töötajatele korralike elamistingimuste tagamiseks tuleks pidada töötajaid lähetavaid ettevõtteid ja üldtöövõtjaid, kui lepingud sõlmitakse lähetatud alltöövõtjatega, ühiselt vastutavaks lähetatud töötajate elamistingimuste eest vastuvõtjariigis;

28.   viitab Euroopa Kohtu otsusele Wolffi ja Mülleri kohtuasjas, milles märgitakse, et lepingulise töövõtja vastutust käsitlev riiklik õigussüsteem aitab kaasa töötajate kaitse tagamisele ja on seetõttu oluline avalik huvi; palub liikmesriikidel osutatud riiklike õigusaktide puudumise korral kõnealune puudus kiiresti kõrvaldada; palub komisjonil reguleerida üld- või peatöövõtjatena tegutsevate ettevõtete solidaarset ja individuaalset vastutust, et tegelda piiriüleste töötajate alltöövõtu ja allhangetega seotud rikkumistega ning luua kõigile ettevõtetele läbipaistev ja konkurentsivõimeline siseturg;

Tulemusliku järelevalve tagamine

29.   märgib, et kehtiva pretsedendiõiguse kohaselt võivad riigiasutused võtta kohaseid meetmeid, mis tagavad töötajate lähetamise direktiivi artiklis 3 toodud miinimumnõuete täitmise järelevalve; toetab komisjoni järeldust, et vastuvõttev liikmesriik peaks saama nõuda teenuseosutajalt eeldeklaratsiooni, et tal oleks võimalik kontrollida töötingimuste täitmist;

30.   arvab, et liikmesriikidevaheliste kahepoolsete kontaktidega võrreldes on eeskirjade täitmise järelevalve ühismeetmetel olulisi halduslikke eeliseid; palub seetõttu komisjonil kooskõlastada liikmesriikide tegevust järelevalvel selle üle, kuidas vastuvõtva riigi ettevõtted direktiivi täidavad;

31.   märgib, et meetmed töötajate lähetamise direktiivi artikli 5 tähenduses on tõhusad ainult juhul, kui karistusi saab täide viia; märgib, et see eeldab võimalust trahviteatiste edastamiseks ettevõtte riikliku õiguse põhjal tunnustatud esindajale, sest vastavalt karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõttele saab trahve sisse nõuda ainult juhul, kui vastuvõtjariigis on korrakohaselt algatatud kohtumenetlus;

32.   võtab teadmiseks komisjoni kommentaari riiklike kontaktasutuste vähese tulemuslikkuse kohta; märgib ka, et riiklike kontaktasutuste töölepanemine on üks komisjoni ja liikmesriikide olulisemaid eesmärke ning et riiklike kontaktasutuste toimimise eest vastutavad komisjon ja liikmesriigid ühiselt;

33.   toetab kindlalt komisjoni üleskutset liikmesriikidele varustada kontaktasutused ja inspektsioonid seadmete ja vahenditega, mis võimaldavad neil teabe- ja koostööpalvetele tulemuslikult reageerida; kutsub liikmesriike üles looma inspektsiooniasutuste vahelist nõuetekohast piiriülest koostööd; palub komisjonil aktiivselt toetada liikmesriikide vahelist tihedat koostööd, täiustades oma veebileheküljel olevat teavet ja luues lähetatud töötajatele kontaktpunkti vastuvõtjariigi tööturu osapooltega suhtlemiseks, millega luuakse püsiv üleeuroopaline struktuur piiriüleseks koostööks;

34.   märgib, et 12 kuu jooksul pärast ülalnimetatud suuniste vastuvõtmist võtab komisjon vastu aruande, milles kirjeldatakse kõigi liikmesriikide praegust olukorda kõigist töötajate lähetamise suunistes käsitletud aspektidest, et hinnata selles valdkonnas saavutatut; nõuab tungivalt, et aruandes käsitletaks ka jõupingutusi, mida on tehtud nende õiguslike küsimuste lahendamiseks, mida nimetati komisjoni teenuste raportis; palub, et Euroopa Parlamendiga peetaks selle aruande osas korrakohaselt nõu, et otsustada, kas direktiivi läbivaatamine on vajalik;

35.   palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga kahe aasta tagant konkreetsed andmed töötajate lähetamise direktiivi ülevõtmise kohta riiklikul tasandil, keskendudes seejuures direktiivi rikkumise juhtudele;

o
o   o

36.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.

(1) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1. (2) ELT C 92 E, 16.4.2004, lk 404. (3) ELT L 76, 22.3.2005, lk 16. (4) EKL 1994, I-3803. (5) EKL 1999, I-8453. (6) EKL 2001, I-7831. (7) EKL 2002, I-1425. (8) EKL 2004, I-9553. (9) EKL 2004, I-10191. (10) EKL 2006, I-885. (11) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32. (12) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0061. (13) Kohtuasi C-341/05: Laval, menetlus kestab. (14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, 30.4.2004, lk 114).