Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kesk-Aasia vabariikide ja Usbekistani kohta, eriti oma 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni(1) ja 27. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni(2);

–   võttes arvesse komisjoni strateegiadokumenti Kesk-Aasia kohta (2002–2006);

–   võttes arvesse ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Usbekistani Vabariigi vahel sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingut, mis jõustus 1. juulil 1999;

–   võttes arvesse 18. juulil ja 3. oktoobril 2005. aastal toimunud üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumiste järeldusi;

–   võttes arvesse nõukogu eesistuja avaldusi inimõiguste olukorra kohta Usbekistanis 2005. ja 2006. aastal;

–   võttes arvesse sunniviisilist kadunuksjäämist käsitleva ÜRO töörühma 27. detsembril 2005. aastal avaldatud aruannet;

–   võttes arvesseEuroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (OSCE/ODIHR) 3. märtsil 2006. aastal avaldatud kohtuprotsesside järelevalve aruannet;

–   võttes arvesse ÜRO piinamiste eriraportööri Manfred Nowaki 21. märtsil 2006. aastal avaldatud aruannet kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta, sealhulgas piinamise ja kinnipidamise küsimuse kohta;

–   võttes arvesse kirja inimõiguste olukorra kohta Usbekistanis, mille Usbekistani Vabariigi alaline esindaja ÜRO juures saatis 26. juunil 2006. aastal ÜRO peasekretärile;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et Euroopa Liidu ja Usbekistani Vabariigi vahelise koostöönõukogu järgmine kohtumine on kavandatud 8. novembrile 2006;

B.   arvestades, et üldasjade ja välissuhete nõukogu arutab eeldatavasti 13. novembril 2006. aastal, kas ta pikendab eelmisel aastal pärast 2005. aasta mais Andijanis toimunud sündmusi vastu võetud sanktsioone;

C.   arvestades, et Usbekistani valitsus ei ole tegelenud tingimustega, mille nõukogu sanktsioonide kohaldamisel esitas;

D.   arvestades, et Usbekistani valitsus ei ole seni lubanud Andijanis 13. mail 2005. aastal toimunud sündmuste sõltumatut uurimist, seda hoolimata pidevatest ja korduvatest palvetest, mida erinevad rahvusvahelised organid on viimase aasta jooksul väljendanud;

E.   arvestades, et pärast 2005. aastal toimunud Andijani veresauna alustasid Usbekistani ametivõimud inimõiguste kaitsjate, sõltumatute ajakirjanike ja kodanikuühiskonna asutuste allasurumist, andes kohtu alla sajad inimesed, keda süüdistatakse seotuses ülestõusuga;

F.   arvestades, et rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide andmetel ei ole viimase aasta jooksul saadud teateid tuhandete inimese kohta, kes vahistati tõe varjamise püüdlustel; arvestades, et kinnipeetavatel inimestel on tõsine oht langeda piinamise ja muu väärkohtlemise ohvriks; ning arvestades, et vaatlejatel ei ole lubatud jälgida paljude nende isikute kohtuprotsessi, keda süüdistatakse surmanuhtlusega karistatavates kuritegudes;

G.   arvestades, et ÜRO piinamisküsimuse eriraportööri 2006. aasta märtsi aruande kohaselt ei ole toimunud põhjapanevat muutust piinamise laialt levinud kasutamises või poliitikas ja tavades, mis võiksid selle vastu tõhusalt võidelda; arvestades, et Usbekistani valitsus ei ole võtnud mõttekaid meetmeid karistamatuse kultuurile lõpu tegemiseks;

H.   arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemkomissari büroo Taškendis suleti 17. märtsil 2006;

I.   arvestades, et pärast Andijani sündmusi olid sajad Usbeki kodanikud sunnitud pagema Kõrgõzstani Vabariiki ja teistesse naaberriikidesse; ning arvestades, et Usbeki pagulasi on Usbekistanile välja antud, rikkudes skandaalselt 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooni;

J.   arvestades, et Usbeki ühiskond on suurel määral ilmalik ja olemasolev piiratud usuäärmuslus saab toitu peamiselt sotsiaalsest ebaõiglusest; ning arvestades, et usuäärmuslusevastast võitlust saab pidada ainult seaduslike vahenditega ja mitte rõhumisega;

K.   arvestades, et kodanikuühiskond Kesk-Aasias, sealhulgas Usbekistanis, nõuab üha sagedamini avatumat ühiskonda, kus austatakse täielikult üksikisiku vabadusi ja inimõigusi, ning nõuab demokraatlikke muutusi,

1.   kordab ELi ja Usbekistani suhete tähtsust ning tunnustab Usbekistani olulist rolli Kesk-Aasia piirkonnas, kuid rõhutab, et need suhted peavad põhinema demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste põhimõtete vastastikusel austamisel, nagu on selgelt sätestatud ELi ja Usbekistani partnerlus- ja koostöölepingus;

2.   palub nõukogul teha 13. novembril 2006 paremate tulevikusuhete eesmärgil kaalutletud otsus sanktsioonide võimaliku pikendamise kohta, tuginedes ELi ja Usbekistani koostöönõukogul 8. novembril 2006 Usbekistani poolt võetud kohustustele ning teabele, mida piirkonnas olevad Euroopa diplomaadid on hankinud;

3.   juhib tähelepanu sellele, et sihtsanktsioonide poliitika ei ole seni andnud positiivseid tulemusi, ning palub seetõttu komisjonil ja nõukogul olukord hoolikalt läbi vaadata, et leida viise ja vahendeid seatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks;

4.   nõuab kindlalt relvamüügi- ja sõjaliste ümberpaigutamiste embargo jätkamist;

5.   kutsub Usbekistani üles tegema täielikult koostööd OSCE ja ÜROga, eriti mis puudutab nõudmist usaldusväärse ja läbipaistva sõltumatu uurimise järele, ning järgima rahvusvahelist õigust ja aktsepteerima kõiki ÜRO erimenetlusi, mille jaoks on palutud kutseid, ning võtma vastu OSCE järelevalvajad ja sõltumatud vaatlejad;

6.   palub nõukogul võtta ÜRO inimõiguste nõukogus kõik vajalikud meetmed tagamaks, et Usbekistani suhtes ei kohaldata enam salajast "1503"-menetlust ja kohaldatakse kontrolli avalikku mehhanismi, nagu soovitas ÜRO inimõiguste ülemkomissar Louise Arbour oma 2005. aasta juuli aruandes Andijani veresauna kohta;

7.   nõuab tungivalt, et Usbekistani valitsus vabastaks kõik veel vahi all olevad inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja poliitilise opositsiooni liikmed ning lubaks neil töötada vabalt ja tagakiusamise hirmuta ning teeks lõpu valitsusväliste organisatsioonide tagakiusamisele;

8.   nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud lubaksid taasavada ÜRO Pagulaste Ülemkomissari büroo Taškendis;

9.   kutsub Kõrgõzstani Vabariiki ja teisi naaberriike täielikult austama 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni, mille kohaselt ei tohiks pagulasi sunniviisiliselt päritoluriiki tagasi saata, ja seega Usbeki pagulasi Usbekistanile mitte välja andma; nõuab sellega seoses tungivalt, et nõukogu ja komisjon järgiksid hoolikalt kõikide Usbeki pagulaste olukorda, kes on Usbekistanile juba välja antud;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi eriesindajale Kesk-Aasias, Usbekistani ja Kõrgõzstani presidentidele, valitsusele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile ning OSCE peasekretärile.

(1) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 560. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0415.