Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 77/388/EMÜ teatavate meetmete osas, mille eesmärgiks on lihtsustada käibemaksustamise menetlust ja aidata ära hoida maksudest kõrvalehoidumist või maksustamise vältimist, ning millega tunnistatakse kehtetuks teatavad erandeid lubavad otsused (KOM(2005)0089 – C6-0100/2005 – 2005/0019(CNS))

P6_TA(2006)0303 A6-0209/2006

Nõuandemenetlus

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2005)0089);(1)

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 93, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0100/2005);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust (A6-0209/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui ta kavatseb kõrvale kalduda Euroopa Parlamendi poolt heakskiidetud tekstist;

4.   palub nõukogul uuesti pidada nõu Euroopa Parlamendiga, kui ta kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud Muudatusettepanek 1 PÕHJENDUS 1 A (uus) (1 a) Ühenduse finantshuvide kaitsmiseks seoses käibemaksuga – eelkõige piiriüleste kelmuste või muu ebaseadusliku tegevuse kaudu tekkiva kahju eest –, milleks liikmesriigid kohustusid asutamislepingu artikliga 280, peaksid liikmesriigid tegema tihedat koostööd Euroopa Pettusevastase Ametiga (OLAF). Muudatusettepanek 2 PÕHJENDUS 9 A (uus) (9 a) Käesolev direktiiv ei tohiks riivata liikmesriikide maksundusalast pädevust. Muudatusettepanek 3 PÕHJENDUS 9 B (uus) (9 b) Erandolukordade lihtsustamine peaks maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu võitlemise huvides olema ainult piiratud osa ühenduse käibemaksukorralduse ulatuslikust reformiprogrammist, ning seetõttu tuleks algatada täiendavaid käibemaksukorralduse reforme, muu hulgas eesmärgiga võidelda maksupettuste vastu, näiteks seoses finantsteenustega, e-teenustega, topeltmaksustamisolukordade ja avalike teenustega nende kaasajastamiseks ning lihtsustamiseks. Muudatusettepanek 4 PÕHJENDUS 9 C (uus) (9 c) Käibemaksu sissenõudmise süsteemi mis tahes muutmise kriteeriumiks peaks olema maksukogumise tõhusus, võrdne kohtlemine maksustamisel ja otstarbekus ettevõtjate seisukohast. Muudatusettepanek 5 ARTIKLI 1 PUNKT 1 Artikli 4 lõige 4 (direktiiv 77/388/EMÜ) (1)  Artikli 4 lõikele 4 lisatakse järgmine lõik: välja jäetud "Kui liikmesriik kasutab teises lõigus ette nähtud võimalust, peab ta tagama, et selle võimaluse rakendamisega ei kaasne maksukohustuslastele põhjendamatut kasu ega põhjendamatut kahju." Muudatusettepanek 6 ARTIKLI 1 PUNKT 2 Artikli 5 lõike 8 teine lause (direktiiv 77/388/EMÜ) (2)  Artikli 5 lõike 8 teine lause asendatakse järgmisega: välja jäetud "Vajaduse korral võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid konkurentsi moonutamise vältimiseks juhtudel, mille puhul saajale maksukohustus täies ulatuses ei laiene. Liikmesriigid tagavad, et sellega ei kaasne põhjendamatut kasu ega põhjendamatut kahju." Muudatusettepanek 7 ARTIKLI 1 PUNKT 7A (uus) Artikli 21 lõike 2 punkt c a (uus) (direktiiv 77/388/EMÜ) (7a) Artikli 28 lõikele 2 (artiklis 28g esitatud kujul) lisatakse järgmine punkt ca: "(c a) Teenused, mille puhul vastutab maksu tasumise eest maksukohuslasest teenuse saaja, tuleb eristada teenustest, mille puhul vastutab maksu tasumise eest, nagu varemgi, teenust osutav ettevõtja, nii et need on ettevõtjatele selgelt ja eksimatult äratuntavad ja kontrollitavad." Muudatusettepanek 8 ARTIKLI 1 PUNKT 7 B (uus) Artikkel 30 a (uus) (direktiiv 77/388/EMÜ) (7 b) Lisatakse järgmine artikkel: "Artikkel 30 a Ühenduse finantshuvisid kahjustava piiriülese käibemaksupettuse ja eelkõige nn karussellpettusega võitlemiseks nõuavad liikmesriigid pettuse kahtluse korral oma pädevatelt asutustelt selles valdkonnas tiheda koostöö tegemist Euroopa Pettusevastase Ametiga (OLAF). Vastavalt asutamislepingu artikli 280 lõikele 5 teavitab komisjon oma aastaaruande raames Euroopa Parlamenti edusammudest selles valdkonnas." Muudatusettepanek 9 ARTIKLI 1 PUNKT 7 C (uus) Artikkel 34 a (uus) (direktiiv 77/388/EMÜ) (7 c) Lisatakse järgmine artikkel: "Artikkel 34 a Komisjon koostab Euroopa Liidu jaoks pikas perspektiivis parima käibemaksu kogumise korra kindlakstegemiseks ulatusliku võrdleva ülevaate, milles vaadeldakse riikide kaalutlusi selles küsimuses ning esitatakse pöördmaksustamisele ülemineku erinevad tagajärjed, samuti selle eelised ja puudused liikmesriikide ja ühenduses tegutsevate ettevõtjate jaoks."

(1) ELTs seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa Liidu ja Kariibi mere piirkonna kasvu-, stabiilsus- ja arengupartnerluse kohta (2006/2123(INI))

P6_TA(2006)0304 A6-0211/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2006. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele teemal "Euroopa Liidu ja Kariibi mere piirkonna kasvu-, stabiilsus- ja arengupartnerlus" (KOM(2006)0086) (edaspidi "komisjoni teatis");

–   võttes arvesse hindamisraportit komisjoni Kariibi mere piirkonna piirkondliku strateegia kohta (1. ja 2. köide, aprill 2005);

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 10. aprilli 2006. aasta lõppjäreldusi, sealhulgas Kuuba suhtes võetud ühise seisukoha kinnitamist 2. detsembril 1996. aastal;

–   võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses: "Euroopa konsensus"(1);

–   võttes arvesse 1. aprillil 2006. aastal Viinis toimunud Euroopa, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide kolmandal kodanikuühiskonna foorumil vastu võetud deklaratsiooni;

–   võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni majanduskoostöö lepingute (EPA) mõju kohta arengule(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A6-0211/2006),

A.   arvestades, et mõned Kariibi mere piirkonna riigid saavutavad 2020. aastaks arenenud riikide seisundi, kuid teisi ähvardab langemine keskmise sissetulekuga riikide rühmast madala sissetulekuga riikide kategooriasse;

B.   arvestades, et kõnealused väikesed saareriigid on oma eripära tõttu vastuvõtlikud loodusõnnetuste ja teiste väliste vapustuste suhtes;

C.   arvestades toimunud dialoogi komisjoni ja CARIFORUMi(3) esindajate vahel komisjoni teatise üle, kui see oli projekti staadiumis;

D.   arvestades, et Kariibi mere piirkonna ühtse turu ja majanduse (CSME) loomine enesemääramise alusel on piirkondliku integreerumise oluline meede;

E.   arvestades, et CARIFORUMi riigid soovisid, et majanduskoostöö lepingute üle peetavaid läbirääkimisi saadaks selge arengupoliitiline mõõde eesmärgiga võidelda kasvava vaesuse ja ebavõrdsusega, toetada sotsiaalset ühtekuuluvust ning saavutada aastatuhande arengueesmärgid (MDG);

F.   arvestades, et üle 60 % piirkonna elanikkonnast on alla 30 aasta vana ja et hariduse üldine kättesaadavus on kõigi Kariibi mere piirkonna riikide lahendamata probleem, välja arvatud Kuubas;

G.   arvestades, et Belgia valitsus on andnud positiivse hinnangu kriitilisele dialoogile ja arengukoostööle Kuuba valitsusega;

H.   arvestades, et on alanud kümnenda Euroopa Arengufondi assigneeringute kavandamise etapp ning et neid vahendeid tuleb tulevikus välja maksta kiiremini, tõhusamalt ja paremini kohandatult piirkonnas asuvate riikide vajadustele,

1.   kiidab CARIFORUMi rühma kaasamist arutelusse komisjoni teatise projekti üle ning tervitab enamiku piirkonnas asuvate riikide poolt nimetatud muredega arvestamist teatises;

2.   tervitab asjaolu, et komisjon tugineb oma strateegias võrdsuse, partnerluse ja omandi põhimõtetele;

3.   loeb Euroopa Parlamendi faktilist marginaliseerimist ajakava kaudu, mis välistas tema osalemise Kariibi mere piirkonna koostööstrateegia koostamisel, eriti kahetsusväärseks kaugenemiseks kolme Euroopa institutsiooni poolt rakendatavast kokkulepitud lähenemisest, kusjuures tegemist on lähenemisega, mis on end tõestanud Aafrika strateegia koostamisega ja Euroopa Liidu arengupoliitika üle saavutatud Euroopa konsensusega seoses;

4.   taunib seda, et komisjon ei ole nõuetekohaselt arvestanud oma hindamisraportis antud soovitusi;

5.   toetab komisjoni analüüsi, et kahe piirkonna koostööga ei ole senini kaasnenud nõuetekohast poliitilist dialoogi; peab ebapiisavaks praktikat, mille kohaselt peetakse kord kahe aasta jooksul ühetunnine kohtumine ELi kolmiku ja CARIFORUMi riikide valitsusjuhtide vahel, ning tervitab ettepanekut eraldada sellisele dialoogile tulevikus vajalik aeg kõigil tasanditel;

6.   tervitab Prantsusmaa Kariibi mere piirkonna ülemeredepartemangude (Guadeloupe, Prantsuse Guajaana ja Martinique) ning ülemeremaade ja -territooriumide kaasamist tulevasse poliitilisse dialoogi; toetab sellega seoses siiski Kariibi mere piirkonna riikide seisukohta, mille kohaselt tuleks nimetatud kaasamise tingimused kõigepealt rääkida läbi vastavate riikidega, kes allkirjastasid Cotonou lepingu(4) raames kokkuleppe poliitilise dialoogi metoodika kohta;

7.   toetab Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) seisukohta, et kolmele AKV regioonile suunatud eraldi ELi poliitikate määratlemine ei tohiks mingil juhul tähendada Euroopa Liidu ja AKV riikide üldiste suhete õõnestamist; tervitab poliitilise dialoogi lisafoorumit, mis luuakse Euroopa Liidu ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide tippkohtumiste näol, kuid loeb siiski primaarseks Cotonou lepingu raames sõlmitud kokkuleppeid;

8.   tervitab komisjoni teatises väljendatud kavatsust tugevdada usaldusväärseid institutsioone ja edendada head valitsemistava ning läbipaistvust Kariibi mere piirkonna riikides finants-, maksundus- ja õigusvaldkonnas; kutsub kõiki Kariibi mere piirkonna riike üles ratifitseerima rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastast ÜRO konventsiooni ja ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni;

9.   kiidab heaks komisjoni kavatsuse pidada esmatähtsaks uue loodava Kariibi mere piirkonna ühtse turu ja majanduse (CSME) toetamist; kordab oma seisukohta, et arengueesmärgid peavad olema majanduskoostöö lepingute läbirääkimiste keskpunktis, et Kariibi mere piirkonna algusfaasis siseturg vajab piisavat kaubandusega seotud toetust ja suutlikkuse tõstmist ning et kaubanduse liberaliseerimine peab toimuma õiges järjekorras;

10.   kutsub komisjoni üles tagama, et majanduskoostöö lepingud struktureeritaks nii, et võetakse arvesse piirkonna tegelikku olukorda ja piiravaid tegureid, võimaldades vajadusel teha muudatusi; nõuab, et kõik majanduskoostöö lepingute läbirääkimiste raames võetavad kohustused järjestatakse hoolikalt kooskõlas majanduskoostöö lepingutega seotud arenguabi andmisega, mis on suunatud asjaomaste valitsuste jaoks peamistele probleemsetele valdkondadele, hõlmates majanduse ümberkorraldamist konkurentsivõime parandamiseks, maksundusega seotud muudatusi ja kaubanduse edendamise toetamist;

11.   juhib uuesti tähelepanu tollitulude suurele tähtsusele ühe osa Kariibi mere piirkonna riikide eelarvete ja investeerimissuutlikkuse seisukohalt ning järeldab sellest, et selle tulu kaotamist kaasa toovaid meetmeid, mida ei ole praegu võimalik maksustamise abil leevendada, ei tohiks piisava kompensatsioonita kõrvaldada; rõhutab siiski, et kaubavahetuse kasv Kariibi mere piirkonna riikide ja arenguriikide vahel võiks üldiselt aidata kompenseerida tollitulude kaotamist ja aidata kaasa stabiilsemate tuluallikate tekkimisele;

12.   nõustub komisjoni hinnanguga, et piirkonna väikesed avatud majandused on eriti vastuvõtlikud ülemaailmsetel turgudel valitsevatele jõududele; juhib siiski tähelepanu, et kaubanduse järk-järguline liberaliseerimine piisavate kaitsemehhanismidega ja küllaldase kohanemisaja võimaldamine soodustab arengut ning võib seetõttu olla vahend vaesusega võitlemiseks;

13.   usub, et kaubandusega seotud suutlikkuse tõstmise meetmed peavad käsitlema pakkumise poolseid piiranguid, toetades muuhulgas põhisaaduste töötlemist ja tootmise mitmekesistamist, ergutades konsultatsioone väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatega ning nende toetamist, kõrvaldades bürokraatlikke takistusi investeeringutele ja edendades seeläbi ettevõtluse arengut piirkonnas;

14.   nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks oma hindamisraporti seitsmendat soovitust, et võtta arvesse väikesaartest arengumaade ÜRO võrgustiku aluspõhimõtteid; ning palub komisjonil levitada avalikult uuringut, mis käsitleb kaubavahetuse liberaliseerimise ja üleilmastumise mõju selliste riikide jätkusuutlikule arengule;

15.   peab kompensatsiooni- ja reguleerimisprogramme suhkru- ja banaaniturul toimuvate muutuste leevendamiseks alarahastatuks ja kardab piirkonnas viimasel ajal toimunud meeleavalduste valguses, et koostöö eesmärgiks olev sotsiaalne ühtekuuluvus võib olla tõsiselt ohustatud;

16.   kutsub komisjoni üles töötama välja programme põllumajandustegevuse ümberkorraldamise toetamiseks eesmärgiga kaitsta ja luua sotsiaalpoliitilistele, toiduainetega kindlustatuse, energia- ja keskkonnapoliitilistele eesmärkidele vastavaid vastuvõetavaid töökohti talumajapidamistes, mida praegu majandatakse tavapäraselt ning konkurentsivõimetult;

17.   nõuab suurema tähelepanu pööramist koostööstrateegia sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnamõjudele ning süsteemse mõjude prognoosimise ja hindamise väljatöötamist aastatuhande arengueesmärkide indikaatorite alusel;

18.   tervitab oluliste keskkonnakaitset puudutavate kohustuste kaasamist arengukoostöösse Kariibi mere piirkonnaga ning nõuab taastuvate energiaallikate kasutamise ja energiatõhususe edendamise ulatuslikku rahastamist, et ennetada nafta hinnatõusu raskeid tagajärgi ning aeglustada kliimamuutusi;

19.   jagab komisjoni muret, et üleilmsete kliimamuutuste tulemusena sagenevad ja suurenevad ilmastikuga seotud katastroofid piirkonnas veelgi, ning toetab looduskatastroofidega toimetuleku parandamise eesmärki, kuid taunib viite puudumist 2005. aastal asutatud ELi-AKV looduskatastroofide üksusele; kutsub komisjoni üles toetama sellise üksuse loomist alaliselt pikemaks perioodiks; nõuab komisjonilt korrapärast tagasisidet selle protsessi kohta Euroopa Parlamendi arengukomisjonile ja AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee sotsiaal- ja keskkonnakomisjonile; juhib tähelepanu Kariibi mere piirkonna riikide majanduste haavatavusele looduskatastroofide suhtes ning tervitab komisjoni teadet, et ta rakendab uusi ja kiiremaid taastusabi väljamaksmise menetlusi, mis hõlmavad kohustuslikku eelrahastamist;

20.   kritiseerib tõsiasja, et Kariibi mere piirkonna strateegias pööratakse kaugelt liiga vähe tähelepanu noorte tööpuuduse probleemi ja noorte hulgas sageneva frustratsiooniga tegelemisele; on mures, et sellist olukorda pingestab veelgi lähenev kriis Kariibi mere piirkonna põllumajanduses;

21.   rõhutab jätkusuutliku turismi väljaarendamise olulist rolli majandusliku arengu liikumapaneva jõuna, soovitades pikaajalise rahalise toetuse maksmist vajaliku infrastruktuuri (maanteed, sadamad, lennujaamad jne) rajamiseks; juhib siiski tähelepanu sellele, et komisjon ei tunnista, et turismi infrastruktuuri piirkondlikus ja kohalikus omandis olemine on jätkusuutlikkuse seisukohalt väga oluline ning et seda on vaja toetada, et piirata kasumi väljavoolu ja mitte sundida kohalikke elanikke ainult teenindava personali rolli ning hoida ära kohaliku maastiku hävitamist;

22.   tervitab komisjoni pakkumist jätta lahti võimalus poliitiliseks dialoogiks Kuubaga; kritiseerib siiski sellisele dialoogile 1996. aasta ühise seisukoha alusel kehtestatud rangeid piiranguid;

23.   juhib tähelepanu sellele, et kui EL suudab olla edukas USA mõjutamisel seoses embargopoliitika lõpetamisega, siis avaneb sellega oluline majanduslik potentsiaal kogu piirkonna jaoks; kooskõlas poliitiliste, sotsiaalsete, üksikisiku ja majanduslike inimõiguste austamisel põhineva poliitikaga kutsub üles alustama kriitilist dialoogi Kuuba valitsusega;

24.   rõhutab arenguprogrammide kooskõlastamise olulisust piirkonnas asuvate Euroopa-väliste osapooltega, eelkõige Kanada, Hiina, Brasiilia ja Venetsueelaga, ning avaldab sellega seoses kahetsust, et komisjon suhtub teiste osapoolte kaasamisse pigem umbusuga;

25.   rõhutab piirkonna mitmekesisust ja nõuab suuremat diferentseerimist koostööstrateegias; kutsub komisjoni üles hindama iga Kariibi mere piirkonna riigi puhul eraldi, muu hulgas riigi läbipaistvuse astme, tugevate ja sõltumatute institutsioonide ning hea valitsemistava alusel, kas keskendumine eelarvelisele abile on arengueesmärkide saavutamiseks sobiv meetod;

26.   juhib erilist tähelepanu Haiti lootusetult viletsale olukorrale ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama Haiti jaoks Kariibi mere piirkonnaga tehtava üldise koostöö raamidest väljuvat eriprogrammi, milleks läheb vaja täiendavaid vahendeid; tervitab Haitil 2006. aasta veebruaris ja aprillis läbiviidud presidendi- ja parlamendivalimiste üldiselt rahuldavat korraldust;

27.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kariibi mere piirkonna riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0113. (3) Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide Kariibi mere foorum (The Forum of the Caribbean States of the African, Caribbean and Pacific Group of States). (4) Koostööleping ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000 (EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3).

Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjonile esitatavate soovituste kohta Euroopa tervishoiutöötajate kaitsmise osas vere kaudu levivate nakkuste eest süstlatorkevigastuste tagajärjel (2006/2015(INI))

P6_TA(2006)0305 A6-0218/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 192 teist lõiku;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 39, 45 ja 168;

–   võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiivi 89/655/EMÜ töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiivi 2000/54/EÜ töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl(3);

–   võttes arvesse komisjoni teatist töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate direktiivide sätete praktilise rakendamise kohta (KOM(2004)0062);

–   võttes arvesse Euroopa konkurentsivõime aruannet 2004 (SEK(2004)1397);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Kohanemine muutustega tööl ja ühiskonnas: ühenduse uus töötervishoiu ja tööohutuse strateegia 2002–2006" (KOM(2002)0118);

–   võttes arvesse oma 24. veebruari 2005. aasta resolutsiooni töötervishoiu ja tööohutuse edendamise kohta(4);

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A6–0137/2006);

–   võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni teist raportit (A6–0218/2006),

A.   arvestades, et süstlatorkevigastuste tagajärjel võivad edasi kanduda enam kui 20 eluohtlikku viirust, sealhulgas B-hepatiit, C-hepatiit ja HIV/AIDS, kujutades seega rahvatervisele tõsist probleemi;

B.   arvestades, et B-hepatiidi, C-hepatiidi ja HI-viiruse levimus kasvab ning ÜRO programm AIDSi vastu võitlemiseks (UNAIDS) on teatanud üle 40 miljonist HI-viiruse ning üle 5 miljonist C-hepatiidi juhtumist üle maailma;

C.   arvestades, et sõltumatud uuringud on tõestanud, et enamikku süstlatorkevigastusi on võimalik ära hoida, parandades väljaõpet ja töötingimusi ning kasutades ohutumaid meditsiiniinstrumente;

D.   arvestades, et olemasolevad EÜ õigusaktid, mis kaitsevad tervishoiutöötajaid süstlatorkevigastuste eest, on tegelikult osutunud ebatõhusaks;

E.   arvestades, et tervishoiutöötajatest on tõsine puudus ning Prantsusmaal ja Suurbritannias läbiviidud uuringud on näidanud, et elukutse vähese atraktiivsuse üks peamisi põhjusi on igapäevatööga seotud riskid; ning arvestades, et komisjoni konkurentsiaruanne 2004 tunnistab tervishoiusektori töötajate kasvavat nappust kui murettekitavat probleemi Euroopa Liidu jaoks;

F.   arvestades, et komisjon on pidevalt andnud pettumust valmistavaid vastuseid parlamendi küsimustele, mida on esitanud erinevad Euroopa Parlamendi liikmed, rõhutades vajadust astuda kiireloomulisi ja konkreetseid samme tervishoiutöötajate kaitsmiseks;

G.   arvestades, et komisjonile tuleks meelde tuletada, et sellised meetmed on kooskõlas algatusega, mis näeb ette parema õigusliku reguleerimise, sealhulgas nende õigusaktide muutmise, mis ei ole osutunud tõhusaks;

H.   arvestades muret tervishoiutöötajate eluohtlike kutsealaste riskide pärast tulenevalt saastunud süstlanõeltest, millele komisjoni tähelepanu on korduvalt juhitud, viimati Euroopa Parlamendi eelmainitud 24. veebruari 2005. aasta resolutsioonis, milles nõutakse direktiivi 2000/54/EÜ läbivaatamist, et konkreetselt käsitleda süstlanõeltest ja teravatest meditsiiniinstrumentidest tulenevaid ohte;

I.   arvestades, et kodukorra artikli 39 lõike 2 kohaselt ei ole koostamisel ühtegi ettepanekut rohkem kui 12 kuu möödumisel parlamendi taotlusest teha õigusloomega seotud parandusi, ning arvestades, et selle aja jooksul on ELi tervishoiutöötajad saanud tõenäoliselt lisaks ligikaudu miljon süstlatorkevigastust, millest paljusid oleks saanud ära hoida; arvestades, et mõned neist vigastustest põhjustavad vere kaudu levivaid eluohtlikke viirusinfektsioone ning väga paljudel juhtudel kaasneb selliste vigastustega tervishoiutöötajate ja nende perekondade kuid kestev ängistav teadmatus, kas nad on eluohtliku nakkuse saanud või mitte,

1.   palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile kolme kuu jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist asutamislepingu artiklite 137 ja 251 alusel õigusakti ettepanek võtta vastu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2000/54/EÜ;

2.   märgib, et Saksamaa Liitvabariigis praegu toimiv süsteem, mis kasutab ka Hispaania kogemusi, võiks olla õigusakti ettepaneku aluseks;

3.   kutsub komisjoni üles välja töötama ühiseid ELi standardid süstlatorkevigastustest teatamiseks ja nende registreerimiseks;

4.   kinnitab, et nimetatud soovitused järgivad subsidiaarsuse põhimõtet ja kodanike põhiõigusi;

5.   on seisukohal, et nõutud ettepanekul ei ole finantsmõju;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja sellele lisatud üksikasjalikud soovitused nõukogule ja komisjonile.

Lisa

RESOLUTSIOONI ETTEPANEKU LISA: ÜKSIKASJALIKUD SOOVITUSED NÕUTUD ETTEPANEKU SISU KOHTA

1.  TAUST

1.1.  Tervishoiutöötajale tekib süstlatorkevigastus, kui nahka läbib juhuslikult süstlanõel, mis võib olla saastunud patsiendi verega. Saastunud süstlanõelad võivad edasi kanda rohkem kui 20 ohtlikku vere kaudu levivat haigusetekitajat, sealhulgas B-hepatiiti, C-hepatiiti ja HI-viirust. Enamasti tekivad sellised vigastused meditsiiniõdedel ja arstidel, kuid ohustatud on ka teised meditsiinitöötajad, samuti abipersonal, nagu koristajad, pesupesijad ja teised järgmise tasandi töötajad.

1.2.  ELis töötab tervishoiu- ja hoolekandesektoris ligikaudu 10% töötajatest, oluline osa neist töötab haiglates. Seega on tervishoid üks Euroopa suuremaid tööhõivevaldkondi. Tööga seotud õnnetusi on tervishoiu ja sotsiaalteenuste sektoris ELi keskmisest 30% rohkem(5). Ohtude nimekirja eesotsas on kokkupuuted bioloogiliste mõjuritega, eelkõige HI-viiruse ning B- ja C-hepatiidi viirustega.

1.3.  Nahka läbivad vigastused, mis on tekitatud õõnsate, verega täidetud teravate esemetega, on esmane tee, mille kaudu tervishoiutöötajad oma kutsetöös nakatuvad verega levivatesse ning surmaga lõppeda võivatesse haigustesse. Hinnanguliselt saadakse Euroopas igal aastal üks miljon süstlatorkevigastust.(6)

1.4.  Kõrge riskiastmega toimingute hulka kuuluvad verevõtmine, veenisiseste kanüülide panemine ning naha kaudu süstimised. Väikesest verekogusest võib tekkida potentsiaalselt eluohtlik nakkus. Nakkusoht sõltub mitmesugustest teguritest, nagu patsiendi nakatatuse seisund ja viiruse hulk, töötaja immuunsüsteemi seisund, vigastuse sügavus, ülekantud vere hulk, vigastuse ja haava desinfitseerimise vahele jääv ajavahemik, samuti kokkupuutejärgse profülaktika kättesaadavus ja kasutamine.

1.5.  Nende nakkuste levimus on tervishoiu valdkonnas tunduvalt kõrgem kui elanikkonnas üldiselt(7).

1.6.  B-hepatiidi ohtu on võimalik vähendada vaktsineerimise abil ning HI-viirusega nakatumise ohtu saab vähendada kokkupuutejärgse kiire profülaktikaga. C-hepatiidi puhul ei ole nendest meetmetest aga abi.

1.7.  Uuringud on näidanud, et ohutumate instrumentide kasutamine võib süstlatorkevigastusi tunduvalt vähendada. Sõltumata sellest meetmest võivad süstlatorkevigastuste arvu tunduvalt vähendada ka regulaarsed koolitused ja korralduslikud meetmed. Seetõttu tuleks ohutute vahendite kasutamise kõrval rõhku panna ka korralduslikele meetmetele, nagu kehtestatud töövõtted, töötajate koolitused ja instrueerimised ning ohtlike tegevuste teadvustamine(8).

2.  KEHTIVAD ÕIGUSAKTID

2.1.  Direktiiv 2000/54/EÜ (seitsmes üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) sisaldab sätteid töötajate kaitse kohta bioloogiliste mõjuritega kokkupuutest tulenevate ohtude eest tööl. Selles kontekstis on eriti olulised järgmised sätted.

2.2.  Asjakohane on ka nõukogu direktiiv 89/655/EMÜ töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (teine üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses). Artiklis 3 sätestatakse tööandja kohustused:

Lisaks peavad töötajad saama töövahendite kasutamise ning nende kasutamisega kaasneda võivate ohtude alast teavet ja väljaõpet (artiklid 6 ja 7).

3.  MIKS ON VAJA SEADUSANDLIKKU LAHENDUST

3.1.  Kuigi teoreetiliselt peaksid olemasolevad õigusaktid süstlatorkevigastuste ohtu käsitlema, ei ole see tegelikkuses nii. Komisjoni teatises töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate direktiivide sätete praktilise rakendamise kohta (KOM(2004)0062) osutatakse eriti avaliku sektori, sealhulgas haiglate probleemidele.

3.2.  Suunised, teadlikkuse tõstmise kampaaniad ja muud mitteseadusandlikud algatused saavad vaid osaliselt kaasa aidata, neid tuleks kasutada täiendavalt direktiividele(9).

3.3.  Euroopa 2004. aasta konkurentsivõime aruande kohaselt on tervishoiutöötajate kasvav nappus Euroopas murettekitav. Tervishoiuvaldkonna elukutsete vähesel atraktiivsusel on palju põhjusi, kuid kutsealased ohutuseriskid töökohal on kindlasti üks lisategur.

4.  FINANTSMÕJU

4.1.  Mitmed sõltumatud uuringud on käsitlenud nende investeeringute lühi- ja pikaajalist kasu, mis süstlatorkevigastuste vältimiseks on tehtud ohutumatesse töövõtetesse ja meditsiinivahenditesse, ning kõigis uuringuis on jõutud järeldusele, et üldiselt saavutatakse majanduslik kokkuhoid(10).

5.  ERISÄTTED

5.1.  Direktiivile 2000/54/EÜ tuleks lisada järgmised sätted:

(1) EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1. (2) EÜT L 393, 30.12.1989, lk 13. (3) EÜT L 262, 17.10.2000, lk 21. (4) ELT C 304 E, 1.12.2005, lk 400. (5) Vt KOM(2002)0118. (6) a) EPINet Data. Dee May RGN, DMS. Period of Study: July 2000 to June 2001.b) Surveillance of Occupational Exposures in Italy: the SIROH program, Gabriella De Carli, Vincent Puro, Vincenzo Puro, Giuseppe Ippolito, and the SIROH group, SIROH, 6 – 2002.c) EPINet Spain, 1996 – 2000. Hermandez – Navarette MJ, Arribas – Llorent JL, Campins Marti M, Garcia de Codes Ilario.d) Risk of Hepatitis C Virus Transmission following Percutaneous Exposure in Healthcare Workers, 2003 – G De Carli, V Puro, G Ippolito, and the Studio Italiano Rischio Occupazionale da HIV (SIROH) Group. (7) a) (University of Wuppertal) Hofmann F, Kralj N, Beie M. Needle stick injuries in healthcare - frequency, causes and preventive strategies. Gesundheitswesen. 2002 May; 64(5):259-66.b) Schroebler S., Infektionsrisiko durch Nadelstichverletzungen für Beschäftigte im Gesundheitsdienst, inDokumentationsband über die 40. Jahrestagung der Gesellschaft für Arbeitsmedizin und Umweltmedizin e.V., Rindt-Druck, Fulda 2000; fortgeführt und ergänzt, persönliche Mitteilung. (8) a) Advances in Exposure Prevention; vol. 3, no. 4; Libourne study GERES day 09/2001.b) Mendelson MH, Chen LBY, Finkelstein LE, Bailey E, Kogan G. Evaluation of a Safety IV Catheter Using the Centers for Disease Control and Prevention (CDC) National Surveillance System for Hospital Healthcare Workers Database. In 4th Decennial International Conference on Nosicomial and Healthcare-Associated Infections 2000 (March 5-9). Atlanta, Georgia. c) Four-year surveillance from the Northern France network' American Journal of Infection Control. 2003 Oct;31(6):357-63. Tarantola A, Golliot F, Astagneau P, Fleury L, Brucker G, Bouvet E; CCLIN Paris-Nord Blood and Body Fluids (BBF) Exposure Surveillance Taskforce.d) Louis N, Vela G, Groupe Projet. Évaluation de l'efficacité d'une mesure de prevention des accidents d'exposition au sang au cours du prèlévement de sang veineux. Bulletin Épidémiologique Hebdomadaire 2002;51: 260-261.e) Younger B, Hunt EH, Robinson C, McLemore C. Impact of a Shielded Safety Syringe on Needlestick Injuries Among Healthcare Workers. Infection Control and Hospital Epidemiology 1992; 13: 349-353.f) Abiteboul D, Lolom I, Lamontagne F, Tarantola A, Deschamps JM, Bouve Et, and the GERES group. GERES (Groupe d'étude sur le risque d'exposition des soignants aux agents infectieux). AES: Peut on se protéger ? Enquête multicentrique sur les AES des infimier(e)s de Médecine et réanimation. GERES Day, Hospital Bichat June 2002 Paris. (9) Näiteks 2003. aasta oktoobris avaldati Saksamaal TRBA 250 (tehnilised nõuded bioloogilistele mõjuritele), milles antakse vastavad soovitused teravatest meditsiiniinstrumentidest tekkivate vigastuste vältimiseks, sealhulgas nõelakaitsega meditsiinitehnika kasutamiseks. TRBA 250 üks eesmärk on süstlatorke tagajärjel tekkinud nakkuste vähendamine. Sel põhjusel käsitleti ohutute süsteemide sisseviimise kõrval ka alternatiivseid meetodeid, mis tagavad kanüülide ohutu käsitsemise. Ettevõtjatele on abiks kutseühingu tööohutuse ja töötervishoiu alased eeskirjad (BGR/TRBA 250). Kui ettevõtja peab kinni siin kirjeldatud tehnika tasemest, võib ta lähtuda sellest, et ta on täitnud bioloogilisi mõjureid käsitleva määruse nõuded ("eeldatav toime", "vastav toime"). Et nõuded on kohustuslike nõuete määratlemise asemel sõnastatud tehniliste eeskirjadena, kasutades selliseid väljendeid nagu "peaks", on nende tegelik mõju väike. (10) a) A. Wittmann, F. Hofmann, B. Neukirch, Ch. Thürmer, N. Kralj, S. Schroebler, K. Gasthaus; "Blood-borne viral infections: causes, risks and prevention strategies", Bergische Universität Wuppertal, May 2005.b) US General Accounting Office, Impact assessment regarding Needlestick Safety and Prevention Act; Nov 17, 2000. c) Evaluation of the Efficacy of a Measure to Prevent Accidental Needlestick Injuries by Using Safety.Needles for Venous Blood.Louis Nicole (1), Vela Gilles (2) and the Project Group Cellule d'Hygiène [Hygiene Unit], Centre Hospitalier 06401 – Cannes cedex Département d'Ergonomie [Department of Ergonomics], Centre Hospitalier Cannes. d) 2004 Center for Disease Control Sharps Safety Workbook, USA - Cost of Needlestick Injuries.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles kehtestatakse üldsätted Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi loomiseks (KOM(2004)0628 – C6-0129/2004 – 2004/0219(COD))

P6_TA(2006)0306 A6-0164/2006

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2004)0628)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikleid 179 ja 181a, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0129/2004);

–   võttes arvesse komisjoni deklaratsiooni demokraatliku järelevalve ja välistegevuse ühtsuse kohta, mis on lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelisele 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2) ja sellega seotud kirjavahetust;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja regionaalarengukomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A6-0164/2006),

1.   rõhutab, et käesolevas õigusakti ettepanekus kohaldatakse assigneeringute suhtes, mis puudutavad pärast 2006. aastat algavat perioodi, uut mitmeaastast finantsraamistikku;

2.   kutsub komisjoni üles esitama pärast järgmise finantsraamistiku vastuvõtmist ettepanek programmi võrdlussumma korrigeerimiseks;

3.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

4.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui ta kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2006 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2006, milles kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomiseks

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 179 ja 181a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(3)

ning arvestades, et:

(1)  Tehakse ettepanek uue raamistiku kohta abi kavandamiseks ja osutamiseks, et muuta ühenduse välisabi tõhusamaks. Käesolev määrus on üks üldinstrumentidest, mis toetab otseselt Euroopa Liidu välispoliitikat.

(2)  Euroopa Ülemkogu kinnitas 12. ja 13. detsembril 2002. aasta Kopenhaageni kohtumisel, et Euroopa Liidu laienemine kujutab endast olulist võimalust viia edasi suhteid naaberriikidega, tuginedes ühistele poliitilistele ja majanduslikele väärtustele, ning et Euroopa Liit on jätkuvalt kindel otsuses vältida uusi eraldusjooni Euroopas ja edendamaks stabiilsust ja heaolu Euroopa Liidu uutes piirides ja neist väljaspool.

(3)  Euroopa Ülemkogu rõhutas 17. ja 18. juuni 2004. aasta Brüsseli kohtumisel veelkord tähtsust, mida ta omistab koostöö tugevdamisele kõnealuste naabritega, tuginedes partnerlusele ja ühisomandile ning lähtudes demokraatia ja inimõiguste austamise jagatud väärtustest.

(4)  Privilegeeritud suhe Euroopa Liidu ja selle naabrite vahel peaks lähtuma pühendumisest ühistele väärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigile, heale valitsemistavale ja inimõiguste austamisele ning turumajanduse, avatud, eeskirjadel põhineva ja õiglase kaubanduse, säästva arengu ja vaesuse vähendamise põhimõtetele.

(5)  On oluline, et käesoleva määruse raames antav ühenduse abi oleks kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja rahvusvaheliste konventsioonidega, mille poolteks on ühendus, liikmesriigid ja partnerriigid, ning et abi andmisel võetaks arvesse poolte poolt ühiselt tunnustatud rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid.

(6)  Ida-Euroopas ja Lõuna-Kaukaasias on lepingusuhete aluseks partnerlus- ja koostöölepingud. Vahemeremaades tagab Euroopa-Vahemere piirkonna partnerlus ("Barcelona protsess") piirkondliku raamistiku koostööks, mida täiendab assotsiatsioonilepingute võrgustik.

(7)  Euroopa naabruspoliitika kohaselt määratlevad Euroopa Liit ja partnerriigid üheskoos prioriteetide kogumi, mis kaasatakse ühiselt kokkulepitud tegevuskavade seeriasse, mis hõlmavad arvukaid eritegevuse võtmevaldkondi, sealhulgas poliitiline dialoog ja reform, kaubandus- ja majandusreform, õiglane sotsiaalne ja majanduslik areng, justiits- ja siseküsimused, energia, transport, infoühiskond, keskkond, teadustegevus ja innovatsioon, kodanikuühiskonna areng ning inimestevahelised kontaktid. Nende prioriteetide suunas liikumine aitab kaasa partnerlus- ja koostöölepingute ning assotsiatsioonilepingute potentsiaali täielikule realiseerimisele.

(8)  Selleks, et toetada partnerriikide pühendumist ühistele väärtustele ja põhimõtetele ning nende püüdlusi tegevuskavade elluviimisel, peaks ühendusel olema võimalus osutada neile riikidele abi ja toetada mitmesuguseid nende omavahelisi ning nende ja liikmesriikide vahelisi koostöövorme eesmärgiga kujundada ühise stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu vöönd, mis hõlmab olulisel määral majanduslikku integratsiooni ja poliitilist koostööd.

(9)  Ühenduse abi oluline eesmärk on poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete reformide edendamine naaberriikides. Vahemere piirkonnas järgitakse seda eesmärki "Vahemere ja Lähis-Ida piirkonna strateegilise partnerluse" Vahemeremõõtme raames. Suhetes Põhja-Aafrikas asuvate Vahemeremaadest naabritega võetakse arvesse Euroopa Liidu Aafrika strateegia asjakohaseid elemente.

(10)  On oluline, et Euroopa naabruspoliitika kehtestatud raamistikus naabruses asuvatele arengumaadele pakutav toetus oleks kooskõlas Euroopa Ühenduse arengupoliitika eesmärkide ja põhimõtetega, mis on esitatud nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ühisavalduses pealkirjaga "Euroopa konsensus arengu küsimuses"(4).

(11)  Euroopa Liit ja Venemaa on otsustanud arendada oma konkreetset strateegilist partnerlust nelja ühisruumi loomise teel ning ühenduse abi kasutatakse selle partnerluse arendamiseks ja piiriülese koostöö edendamiseks Venemaa ja selle Euroopa Liitu kuuluvate naabrite vahelisel piiril.

(12)  Põhjamõõde annab raamistiku koostööks Euroopa Liidu, Venemaa, Norra ja Islandi vahel ning on oluline, et ühenduse abi kasutatakse ka sellise raamistiku elluviimist soodustavate tegevuste toetamiseks. Selle poliitika uued eesmärgid määratakse kindlaks poliitilises deklaratsioonis ja poliitilise raamistiku dokumendis, mis koostati 21. novembril 2005. aastal põhjamõõtme ministrite kohtumisel kinnitatud suuniste alusel.

(13)  Vahemerepartnerite osas peaks abi ja koostöö toimuma Euroopa-Vahemere piirkonna partnerluse raamistikus, mis loodi Barcelona 28. novembri 1995. aasta deklaratsiooniga, mida kinnitati 10. aastapäeval Euroopa-Vahemere piirkonna tippkohtumisel 28. novembril 2005. aastal, ning see peaks arvestama antud kontekstis saavutatud kokkulepet kaupade vabakaubanduspiirkonna loomise kohta aastaks 2010 ja asümmeetrilise liberaliseerimise protsessile aluse panemise kohta.

(14)  On oluline soodustada koostööd nii Euroopa Liidu välispiiril kui ka partnerriikide vahel, eriti üksteisele geograafiliselt lähedal asuvate partnerriikide vahel.

(15)  Et vältida uute eraldusjoonte tekkimist, on eriti oluline eemaldada tõkked, mis takistavad tõhusat piiriülest koostööd piki Euroopa Liidu välispiiri. Piiriülene koostöö peaks aitama kaasa naabruses asuvate piirialade integreeritud ja jätkusuutlikule piirkondlikule arengule ja harmoonilisele territoriaalsele integratsioonile ühenduse piires ja naaberriikidega. Seda eesmärki on kõige otstarbekam saavutada, kombineerides välispoliitilisi eesmärke keskkonnasäästliku majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega.

(16)  Selleks, et aidata naaberriikidel oma eesmärke saavutada ning edendada koostööd nende ja liikmesriikide vahel, on soovitatav luua ühine poliitikal põhinev instrument, mis vahetab välja mitmed olemasolevad instrumendid, tagades ühtsuse ja lihtsustades abiprogrammide planeerimist ja haldamist.

(17)  Käesolev instrument peaks toetama ka piiriülest koostööd partnerriikide ja liikmesriikide vahel, tõstes olulisel määral efektiivust, toimides ühtse haldusmehhanismi kaudu ja ühtse menetluste kogumi kohaselt. See peaks lähtuma naabrusprogrammide rakendamisest saadud kogemustest aastatel 2004–2006 ning toimib sellistele põhimõtetele tuginedes, nagu mitmeaastaste programmide planeerimine, partnerlus ja kaasrahastamine.

(18)  On oluline tagada, et Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) kuuluvate riikide piirialad, mis praegu osalevad liikmesriike ja partnerriike hõlmavas piiriüleses koostöös, saaksid koostööd jätkata oma vahenditega.

(19)  Käesoleva määrusega kehtestatakse ajavahemikuks 2007–2013 rahastamispakett, mis moodustab eelarvepädevatele institutsioonidele peamise võrdlussumma vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(5) punktile 37.

(20)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlus.(6)

(21)  Halduskorra kasutamine peaks olema kohaldatav piiriülese koostöö rakendamist reguleerivate rakenduseeskirjade määratlemisel ning strateegiadokumentide, tegevusprogrammide ja strateegiadokumentides sätestamata erimeetmete vastuvõtmisel, mille väärtus ületab 10 000 000 EUR suuruse osaluskünnise.

(22)  Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt edendada tihedamat koostööd ja järkjärgulist majanduslikku integratsiooni Euroopa Liidu ja naaberriikide vahel, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning need on oma ulatuse tõttu on paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)  Käesolev määrus loob vajaduse tunnistada kehtetuks nõukogu 29. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 1762/92 (ühenduse ja Vahemere piirkonna kolmandate riikide vahel sõlmitud finants- ja tehnilise koostöö protokollide rakendamise kohta),(7) nõukogu 11. juuli 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1734/94 (finants- ja tehnilise koostöö kohta Läänekalda ja Gaza sektoriga)(8) ja nõukogu 23. juuli 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1488/96 (Euroopa-Vahemere partnerluse raames toimuva majandus- ja sotsiaalstruktuuride reformiga kaasnevate finants- ja tehniliste meetmete (MEDA) kohta)(9). Käesolev määrus asendab ka nõukogu 29. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 99/2000 (abi andmise kohta partnerriikidele Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias)(10), mille kehtivus lõpeb 31. detsembril 2006. aastal,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I JAOTIS

EESMÄRGID JA PÕHIMÕTTED

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse naabrus- ja partnerlusinstrument ühenduse abi osutamiseks heaolu ja heanaaberlikkuse piirkonna loomiseks, mis hõlmab Euroopa Liitu ja lisas loetletud riike ja territooriume (edaspidi "partnerriigid").

2.  Ühenduse abi kasutatakse partnerriikide hüvanguks. Ühenduse abi võib kasutada liikmesriikide ja partnerriikide ning nende piirkondade ühishuvides eesmärgiga edendada piiriülest ja piirkondadevahelist koostööd vastavalt artiklile 6.

3.  Euroopa Liit on rajatud sellistele väärtustele, nagu vabadus, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamine ja õigusriik ning püüab dialoogi ja koostöö kaudu edendada pühendumist neile väärtustele partnerriikides.

Artikkel 2

Ühenduse abi kohaldamisala

1.  Ühenduse abi edendab tihedamat koostööd ja järkjärgulist majanduslikku integratsiooni Euroopa Liidu ja partnerriikide vahel ning eelkõige partnerlus- ja koostöölepingute, assotsiatsioonilepingute või muude olemasolevate ja tulevaste lepingute rakendamist. See ergutab ka partnerriikide pingutusi, mille eesmärgiks on hea valitsemistava ning õiglase sotsiaalmajandusliku arengu edendamine.

2.  Ühenduse abist toetatakse meetmeid järgmistes koostöövaldkondades:

Artikkel 3

Poliitiline raamistik

1.  Partnerlus- ja koostöölepingud, assotsiatsioonilepingud ja muud olemasolevad või tulevased lepingud, millega kehtestatakse suhted partnerriikidega, ning asjaomased komisjoni teatised ja nõukogu järeldused, milles sätestatakse suunised Euroopa Liidu poliitika kohta seoses nimetatud riikidega, moodustavad üldise poliitilise raamistiku käesolevast määrusest tuleneva ühenduse abi planeerimiseks. Ühiselt kokkulepitud tegevuskavad või muud samaväärsed dokumendid on ühenduse abiprioriteetide kehtestamisel peamiseks juhiseks.

2.  Euroopa Liidu ja partnerriikide vaheliste lõikes 1 osutatud kokkulepete puudumisel võib ühendus abi osutada juhul, kui see osutub otstarbekaks Euroopa Liidu poliitika eesmärkide saavutamisel, ning abiprogrammid planeeritakse nende eesmärkide alusel.

Artikkel 4

Vastastikune täiendavus, partnerlus ja kaasrahastamine

1.  Käesoleva määruse kohane ühenduse abi üldjuhul täiendab või aitab kaasa vastavatele riiklikele, piirkondlikele või kohalikele strateegiatele ja meetmetele.

2.  Käesoleva määruse kohane ühenduse abi kehtestatakse tavaliselt komisjoni ja abisaajate partnerluses. Partnerlus hõlmab vajaduse korral riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi, majandus- ja sotsiaalpartnereid, tsiviilühiskonda ja teisi asjaomaseid asutusi.

3.  Toetust saavad riigid kaasavad programmide ja projektide ettevalmistamisel, rakendamisel ja järelevalve teostamisel vajaduse korral asjaomaseid partnereid asjakohasel territoriaalsel tasandil, eelkõige piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

4.  Tavaliselt kaasrahastavad toetust saavad riigid käesolevast määrusest tulenevat ühenduse abi riiklikest vahenditest, abisaajate osalusest ja muudest allikatest. Kaasrahastamise nõuetest võib loobuda nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel ning kui see on vajalik kodanikuühiskonna ja valitsusväliste osalejate arengu toetamiseks meetmete osas, mille eesmärk on inimõiguste ja põhivabaduste edendamine ning demokratiseerimise toetamine.

Artikkel 5

Sidusus, ühilduvus ja kooskõlastamine

1.  Käesoleva määruse alusel rahastatavad programmid ja projektid on kooskõlas Euroopa Liidu poliitikaga. Nad on vastavuses ühenduse ja selle liikmesriikide partnerriikidega sõlmitud lepingutega ja austavad mitmepoolsetest kokkulepetest ning rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevaid kohustusi, milles nad on osalised, sealhulgas inimõiguste, demokraatia ja hea valitsemistavaga seonduvaid kohustusi.

2.  Komisjon ja liikmesriigid tagavad käesoleva määruse alusel osutatava ühenduse abi ning ühenduse ja liikmesriikide poolt muude sisemiste ja väliste rahastamisinstrumentide kaudu ja Euroopa Investeerimispanga (EIP) osutatava rahalise abi sidususe.

3.  Komisjon ja liikmesriigid tagavad oma vastavate abiprogrammide kooskõlastamise eesmärgiga tõsta tõhusust ja tulemuslikkust abi andmisel kooskõlas kehtestatud suunistega tegevuse kooskõlastamise tugevdamiseks välisabi valdkonnas ning poliitika ja menetluste ühtlustamiseks. Kooskõlastamine hõlmab korrapäraseid konsultatsioone ja asjaomase teabe sagedast vahetamist abitsüklite erinevate etappide vältel eelkõige praktilisel tasandil ning moodustab liikmesriikide ja ühenduse programmide planeerimise protsessi olulise osa.

4.  Komisjon võtab koostöös liikmesriikidega meetmed, mis on vajalikud nõuetekohase kooskõlastamise ja koostöö tagamiseks mitmepoolsete ja piirkondlike organisatsioonide ja üksustega, näiteks rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, ÜRO asutuste, fondidega ja programmidega ning Euroopa Liidu väliste rahastajatega.

II JAOTIS

PLANEERIMINE JA VAHENDITE ERALDAMINE

Artikkel 6

Programmide liigid

1.  Ühenduse abi rakendatakse käesoleva määruse alusel järgmiste vahendite abil:

2.  Mitut riiki hõlmavates programmides võivad sisalduda piirkondadevahelise koostöö meetmed. Käesoleva määruse tähenduses on piirkondadevaheline koostöö liikmesriikide ja partnerriikide vahel toimuv koostöö, mille abil püütakse lahendada ühiseid probleeme, mille eesmärk on edendada ühishüve ja mis toimub liikmesriikide või partnerriikide territooriumil.

Artikkel 7

Planeerimine ja vahendite eraldamine

1.  Ühte ja mitut riiki hõlmavate programmide strateegiadokumendid võetakse vastu artikli 26 lõikes 2 osutatud korras. Strateegiadokumendid kajastavad poliitilist raamistikku ja tegevuskavasid, millele on viidatud artiklis 3 ja need on kooskõlas artiklites 4 ja 5 sätestatud põhimõtete ja korraga. Strateegiadokumendid kehtestatakse ajavahemikuks, mis vastab poliitilises raamistikus paikapandud prioriteetidele, ning need sisaldavad mitmeaastaseid näidisprogramme, sealhulgas soovituslikke mitmeaastaseid rahaeraldisi ja esmatähtsaid eesmärke iga riigi või piirkonna jaoks kooskõlas artikli 2 lõikes 2 loetletud eesmärkidega. Nende suhtes tehakse vahekokkuvõte või need vaadatakse vastavalt vajadusele läbi mis tahes muul ajal ja neid võib parandada artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

2.  Ühte või mitut riiki hõlmavate programmide kehtestamisel määrab komisjon läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume kasutades kindlaks iga programmi jaoks tehtavad eraldised, võttes arvesse asjaomase riigi või piirkonna eripära ja vajadusi, Euroopa Liidu partnerluse ambitsioonikust seoses antud riigiga, edusamme kokkulepitud eesmärkide rakendamisel, sealhulgas halduse, reformide ning ühenduse abi haldamise ja vastuvõtmise suutlikkuse osas.

3.  Üksnes piiriülese koostöö eesmärgil, et kehtestada artikli 9 lõikes 1 nimetatud rakenduslike ühisprogrammide nimekiri, soovituslikud mitmeaastased eraldised ja igas programmis osaleda võivad territoriaalsed üksused, võetakse artikli 26 lõikes 2 osutatud korras vastu üks või vajaduse korral mitu strateegiadokumenti. Kõnealused spetsiifilised strateegiadokumendid töötatakse välja vastavalt artiklites 4 ja 5 sätestatud põhimõtetele ja korrale ning need hõlmavad põhimõtteliselt kuni seitsmeaastast perioodi 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

4.  Komisjon määrab kindlaks piiriülese koostöö programmidele eraldatavad vahendid, võttes arvesse selliseid objektiivseid kriteeriume, nagu abikõlblike alade elanikkond ja teised koostöö intensiivsust mõjutavad tegurid, sealhulgas piirialade eripära ning ühenduse abi haldamise ja vastuvõtmise suutlikkus.

5.  Euroopa Regionaalarengu Fond edendab käesoleva määruse sätete alusel loodud ja rakendatud piiriülese koostöö programme. Euroopa Regionaalarengu Fondi toetussumma piiride jaoks partnerriikidega on kehtestatud nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (milles nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta)(11) asjaomastes sätetes.

6.  Kriiside või demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi ohustavate asjaolude, loodusõnnetuste või inimese põhjustatud õnnetuste korral võib kasutada kiirmenetlust strateegiadokumentide eriotstarbeliseks läbivaatamiseks. See läbivaatamine tagab käesoleva määruse alusel osutatava ühenduse abi kooskõla abiga, mida osutatakse vastavalt teistele ühenduse rahastamisinstrumentidele, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... määrusele (EÜ) nr …/2006, millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend(12)(13).

III JAOTIS

PIIRIÜLENE KOOSTÖÖ

Artikkel 8

Geograafiline abikõlblikkus

1.  Artikli 6 lõike 1 punkti a alapunktis ii osutatud piiriülese koostöö programmid võivad hõlmata kõiki järgnevaid piirialasid:

2.  Olemasoleva koostöö jätkumise tagamiseks ja muudel põhjendatud juhtudel võib lubada, et territoriaalüksused, mis piirnevad lõikes 1 osutatud territoriaalüksustega osalevad piiriülese koostöö programmides vastavalt tingimustele, mis on sätestatud artikli 7 lõikes 3 nimetatud strateegiadokumentides.

3.  Programmide koostamisel vastavalt lõike 1 punktile b, võib komisjon kooskõlas partneritega teha ettepaneku, et koostöös osalemine laiendatakse kogu NUTS 2. tasandi territoriaalüksusele, mille piirkonnas NUTS 3. tasandi territoriaalüksus asub.

4.  Komisjon määratleb artikli 7 lõikes 3 osutatud strateegiadokumentides nimekirja olulise tähtsusega mereteedest, tuginedes vahemaadele ja muudele asjakohastele geograafilistele ning majanduslikele kriteeriumidele.

Artikkel 9

Planeerimine

1.  Piiriülest koostööd käesoleva määruse alusel tehakse mitmeaastaste programmide raames, mis hõlmavad koostööd piiri või piiride rühma osas ning hõlmavad mitmeaastaseid meetmeid, mis taotlevad ühtset prioriteetide kogumit ning mida võib rakendada ühenduse abi toel (edaspidi "ühised rakenduskavad"). Ühiste rakenduskavade aluseks on artikli 7 lõikes 3 nimetatud strateegiadokumendid.

2.  Olulise tähtsusega maismaapiiride ja mereteede ühised rakenduskavad kehtestatakse asjakohasel territoriaalsel tasandil iga piiri kohta eraldi ning need hõlmavad abikõlblikke territoriaalüksusi, mis kuuluvad ühele või mitmele liikmesriigile ja ühele või mitmele partnerriigile.

3.  Merebasseinide ühised rakenduskavad on mitmepoolsed ja hõlmavad abikõlblikke territoriaalüksusi, mis piirnevad ühise merebasseiniga, mis kuulub mitmele osalejariigile, sealhulgas vähemalt ühele liikmesriigile ja ühele partnerriigile, võttes arvesse institutsioonilisi süsteeme ja partnerluse põhimõtet. Need võivad hõlmata kahepoolseid tegevusi, mis toetavad ühe liikmesriigi ja ühe partnerriigi vahelist koostööd. Nimetatud rakenduskavad tuleb tihedalt kooskõlastada piiriüleste koostööprogrammidega, millel on Euroopa Liidus kehtestatud osaliselt kattuv geograafiline hõlmavus vastavalt määrusele (EÜ) nr 1083/2006.

4.  Ühiseid rakenduskavasid koostavad liikmesriigid ja asjaomased partnerriigid asjakohasel territoriaalsel tasandil vastavalt nende institutsioonilisele süsteemile ja võttes arvesse artiklis 4 osutatud partnerluse põhimõtet. Üldjuhul hõlmavad need seitsmeaastast perioodi alates 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

5.  Riigid, välja arvatud osalejariigid, mis piirnevad ühise merebasseiniga, kus kehtestatakse ühine rakenduskava, võivad liituda kõnealuse ühise rakenduskavaga ja saada kasu ühenduse abist artiklis 11 osutatud rakenduseeskirjades määratletud tingimustel.

6.  Ühe aasta jooksul artikli 7 lõikes 3 osutatud strateegiadokumentide kinnitamisest esitavad osalejariigid komisjonile ühiselt ettepanekud ühiste rakenduskavade kohta. Komisjon võtab iga ühise rakenduskava vastu pärast seda, kui on hinnanud selle vastavust käesolevale määrusele ja rakenduseeskirjadele.

7.  Ühiseid rakenduskavasid võib parandada osalejariikide, osalevate piirialade või komisjoni algatusel, et võtta arvesse muutusi koostööprioriteetides, sotsiaalmajanduslikku arengut, asjaomaste meetmete rakendamisel täheldatud tulemusi ning järelevalve- ja hindamisprotsessi tulemusi ning vajadust kohandada saadaoleva abi summasid ning vahendeid ümber suunata.

8.  Pärast ühiste rakenduskavade vastuvõtmist sõlmib komisjon partnerriikidega rahastamislepingu kooskõlas nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa Ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust) asjaomaste sätetega.(14) Rahastamisleping sisaldab ühise rakenduskava elluviimiseks vajalikke õigusnorme ning selle peaks allkirjastama ka artiklis 10 osutatud ühine juhtorgan.

9.  Osalejariigid valivad partnerluse põhimõtet arvestades ühiselt tegevused, mis on kooskõlas ühise rakenduskava prioriteetide ja meetmetega, millele antakse ühenduse abi.

10.  Erilistel ja nõuetekohaselt õigustatud juhtudel, kui:

Artikkel 10

Rakenduskavade haldamine

1.  Ühiseid rakenduskavasid viib põhimõtteliselt ellu liikmesriigis asuv ühine juhtorgan halduskoostöö kaudu. Ühist juhtorganit võib abistada ühine tehniline sekretariaat.

2.  Osalejariigid võivad teha komisjonile ettepaneku, et ühine juhtorgan peaks asuma partnerriigis, tingimusel, et määratud asutusel on võimalik täielikult kohaldada määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 asjaomastes sätetes kehtestatud kriteeriume.

3.  Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab "ühine juhtorgan" mis tahes riigi- või eraasutust või -organit, sealhulgas riiki ennast, kes on riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil määratud ühise rakenduskavaga hõlmatud liikmesriigi või liikmesriikide ja partnerriigi või partnerriikide poolt ühiselt, kellel on ühenduse abi haldamiseks vajalik finants- ja haldussuutlikkus ning õigusvõime käesoleva määruse kohaselt vajalike lepingute sõlmimiseks.

4.  Ühine juhtorgan vastutab ühise rakenduskava haldamise ja elluviimise eest kooskõlas usaldusväärse tehnilise ja finantsjuhtimise põhimõttega ning oma tegevuse õiguspärasuse ja korrektsuse tagamise eest. Selleks kehtestab ta asjakohased haldus-, kontrolli- ja raamatupidamissüsteemid ja -standardid.

5.  Ühise rakenduskava juhtimis- ja kontrollisüsteem eristab selgelt juhtimise, sertifitseerimise ja auditeerimise ülesanded, kas ülesannete nõuetekohase lahususe kaudu juhtorganis või eraldiseisvate sertifitseerimis- ja auditeerimise organite määramise teel.

6.  Ühiste rakenduskavade asjakohase rakendamise ettevalmistamiseks võib komisjon pärast ühise rakenduskava vastuvõtmist ja enne rahastamislepingu allkirjastamist lubada ühisel juhtorganil kasutada osa programmi eelarvest, et alustada programmi tegevuse rahastamist, näiteks juhtorgani tegevuskulude, tehnilise abi ja muude ettevalmistustegevuste kulude kandmiseks. Sellise ettevalmistusfaasi üksikasjalikud detailid lisatakse artiklis 11 osutatud rakenduseeskirjadesse.

Artikkel 11

Rakenduseeskirjad

1.  Rakenduseeskirjad, milles kehtestatakse käesoleva jaotise üksikasjalikud rakendussätted, võetakse vastu artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

2.  Rakenduseeskirjadega kaetud küsimused hõlmavad teemasid nagu kaasrahastamise määr, ühiste rakenduskavade ettevalmistamine, ühiste juhtorganite määramine ja ülesanded, seirekomitee ja valikukomitee ning ühise sekretariaadi roll ja ülesanded, kulutuste abikõlblikkus, ühisprojektide valik, ettevalmistusfaas, ühenduse abi tehniline ja rahaline haldamine, finantskontroll ja auditeerimine, järelevalve ja hindamine, nähtavus ja võimalikele abisaajatele suunatud teavitustegevus.

IV JAOTIS

RAKENDAMINE

Artikkel 12

Tegevusprogrammide vastuvõtmine

1.  Artikli 7 lõikes 1 osutatud strateegiadokumentide baasil koostatud tegevusprogrammid võetakse tavaliselt vastu igaks aastaks artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

Erandkorras, näiteks kui tegevusprogrammi ei ole veel vastu võetud, võib komisjon artiklis 7 osutatud strateegiadokumentide ja mitmeaastaste näidisprogrammide alusel võtta meetmeid, mis ei ole ette nähtud tegevusprogrammis, samade eeskirjade ja korra kohaselt, mida kohaldatakse tegevusprogrammide suhtes.

2.  Tegevusprogrammides määratletakse taotletavad eesmärgid, sekkumisvaldkonnad, eeldatavad tulemused, halduskorra ja kavandatava rahastamise kogusumma. Nendes võtetakse arvesse ühenduse abi varasema rakendamise õppetunde. Need sisaldavad rahastatavate toimingute kirjeldust, märget igale toimingule eraldatavate summade kohta ja rakendamise soovituslikku ajakava. Nendes määratletakse tulemuslikkuse näitajate liik, mille üle tuleb programmide raames rahastatavate meetmete rakendamisel teostada järelevalvet.

3.  Komisjon võtab piiriülese koostöö ühisprogrammid vastu artiklis 9 osutatud korras.

4.  Komisjon esitab tegevusprogrammid ja piiriülese koostöö programmid Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele tutvumiseks ühe kuu jooksul pärast nende vastuvõtmist.

Artikkel 13

Strateegiadokumentides ja mitmeaastastes näidisprogrammides sätestamata erimeetmete vastuvõtmine

1.  Ettenägematute ja nõuetekohaselt põhjendatud vajaduste või asjaolude korral võtab komisjon vastu erimeetmed, mis ei ole sätestatud strateegiadokumentides ega mitmeaastastes näidisprogrammides (edaspidi "erimeetmed").

Erimeetmeid võib kasutada ka selleks, et rahastada tegevusi hädaabilt pikaajalisele arendustegevusele ülemineku lihtsustamiseks, sealhulgas tegevusi, mis on mõeldud avalikkuse parema ettevalmistuse tagamiseks, et tulla toime korduvate kriisidega.

2.  Kui kõnealuste meetmete maksumus ületab 10 000 000 EUR, võtab komisjon need vastu artikli 26 lõikes 2 osutatud korras.

Artikli 26 lõikes 2 osutatud korda ei ole vaja kasutada muudatuste tegemiseks erimeetmetes, näiteks tehniliste kohanduste sisseviimiseks, rakendusperioodi pikendamiseks, assigneeringute ümberjaotamiseks prognoositud eelarve piires või eelarve suurendamiseks vähem kui 20% võrra esialgse eelarvega võrreldes, tingimusel, et need muudatused ei mõjuta komisjoni otsuses sätestatud esialgseid eesmärke.

3.  Erimeetmetega määratletakse taotletavad eesmärgid, tegevusvaldkonnad, eeldatavad tulemused, halduskorra ja kavandatava rahastamise kogusumma. Need sisaldavad rahastatavate toimingute kirjeldust, märget igale toimingule eraldatavate summade kohta ja rakendamise soovituslikku ajakava. Nendes määratletakse tulemuslikkuse näitajate liik, mille üle tuleb erimeetmete rakendamisel teostada järelevalvet.

4.  Komisjon saadab erimeetmed, mille väärtus ei ületa 10 000 000 EUR, Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele teavitamise eesmärgil ühe kuu jooksul pärast otsuse tegemist.

Artikkel 14

Abikõlblikkus

1.  Käesoleva määruse alusel on tegevusprogrammide, piiriülese koostöö programmide ja erimeetmete rakendamiseks vahendite saamiseks abikõlblikud:

2.  Kui see on oluline käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks, võib ühenduse abi anda käesolevas artiklis selgesõnaliselt nimetamata asutustele ja osalistele.

Artikkel 15

Meetmete tüübid

1.  Ühenduse abi kasutatakse selleks, et rahastada programme, projekte ja mis tahes liiki meetmeid, mis aitavad kaasa käesoleva määruse eesmärkidele.

2.  Ühenduse abi võib kasutada ka:

3.  Ühenduse abi ei kasutata üldjuhul maksude, tollimaksude või muude lõivude tasumiseks.

Artikkel 16

Toetusmeetmed

1.  Ühenduse rahastamine võib hõlmata ka kulusid, mis on seotud ettevalmistus-, järelkontrolli-, järelevalve-, auditeerimis- ja hindamistegevusega, mis on otseselt vajalik käesoleva määruse rakendamiseks ning selle eesmärkide saavutamiseks, nt uuringud, kohtumised, teave, teadlikkuse tõstmine, kirjastus- ja koolitustegevus, sealhulgas partneritele suunatud koolitus- ja haridusalased meetmed, mis võimaldavad neil osaleda programmi erinevates etappides, teabevahetuseks vajalike arvutivõrkudega seotud kulud ja muud haldus- või tehnoabikulud, mis võivad komisjonil programmi haldamise käigus tekkida. Samuti katab see komisjoni delegatsioonide kulud haldustoetusele, mis on vajalik käesoleva määruse alusel rahastatavate toimingute haldamiseks.

2.  Need toetusmeetmed ei tarvitse olla hõlmatud mitmeaastase planeerimisega ning seepärast võib neid rahastada väljaspool strateegiadokumentide ja mitmeaastaste näidisprogrammide kohaldamisala. Neid võib aga rahastada ka mitmeaastaste näidisprogrammide raames. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 13 vastu toetusmeetmed, mida mitmeaastased näidisprogrammid ei hõlma.

Artikkel 17

Kaasrahastamine

1.  Käesoleva määruse alusel rahastatavad meetmed on kõlblikud kaasrahastamiseks muuhulgas järgmiste osalejate poolt:

2.  Paralleelse kaasrahastamise korral jagatakse projekt või programm mitmeks selgelt eristatavaks alamprojektiks, millest igaüht rahastavad erinevad partnerid, kusjuures kaasrahastamine toimub viisil, mis võimaldab rahastamise lõppotstarvet alati kindlaks teha. Ühise kaasrahastamise korral jagatakse projekti või programmi kogukulud kaasrahastavate partnerite vahel ning vahendid koondatakse selliselt, et projekti või programmi osana toimuva mis tahes tegevuse rahastamise allikat ei ole võimalik kindlaks teha.

3.  Ühise kaasrahastamise korral võib komisjon võtta vastu ja hallata vahendeid ühismeetmete rakendamise eesmärgil lõike 1 punktides a, b ja c osutatud asutuste nimel. Kõnealuseid vahendeid käsitletakse assigneeritud tuludena vastavalt määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklile 18.

Artikkel 18

Haldusmenetlused

1.  Komisjon rakendab käesolevast määrusest tulenevad meetmed kooskõlas määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002.

2.  Kaasrahastamise korral ja teistel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon usaldada avalikule võimule omased ülesanded, eelkõige eelarve rakendamisega seotud ülesanded määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 54 lõike 2 punktis c osutatud asutustele, kui neid tunnustatakse rahvusvaheliselt, nad vastavad rahvusvaheliselt tunnustatud juhtimis- ja kontrollisüsteemidele ning nende üle teostab järelevalvet avalik võim.

3.  Komisjon võib sõlmida raamlepingud partnerriikidega, milles nähakse ette kõik meetmed, mida on vaja ühenduse abi tõhusaks rakendamiseks ja ühenduse finantshuvide kaitsmiseks.

4.  Detsentraliseeritud juhtimise korral võib komisjon otsustada kasutada toetust saava partnerriigi või -piirkonna hanke- või toetusmenetlusi, tingimusel et:

Artikkel 19

Eelarvekohustused

1.  Eelarvekohustuste aluseks on artikli 9 lõike 6, artikli 12 lõike 1, artikli 13 lõike 1 ja artikli 16 lõike 2 kohaselt tehtud komisjoni otsused.

2.  Mitut eelarveaastat hõlmavate meetmete eelarvekohustused võib jagada mitme aasta peale jaotatud iga-aastasteks osamakseteks.

3.  Ühenduse rahastamise õiguslik vorm võib olla üks järgmistest, muu hulgas rahastamiskokkulepe, toetusleping, hankeleping, tööleping.

Artikkel 20

Ühenduse finantshuvide kaitsmine

1.  Mis tahes käesolevast määrusest tulenevad lepingud sisaldavad sätteid, mis tagavad ühenduse finantshuvide kaitse, eelkõige seoses eeskirjade eiramise, pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevusega, kooskõlas nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta)(15), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest)(16) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusega nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta(17).

2.  Lepingud annavad komisjonile ja kontrollikojale selgesõnaliselt õiguse ühenduse vahendeid saanud töövõtja või alltöövõtja kontrollimiseks, sealhulgas dokumentide kontrollimiseks või kohapealseks auditeerimiseks. Samuti annavad nad komisjonile selgesõnalise loa kohapealsete kontrollide ja ülevaatuste tegemiseks vastavalt määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96.

3.  Kõik ühenduse abi rakendamisest tulenevad lepingud tagavad komisjoni ja kontrollikoja lõikest 2 tulenevad õigused lepingute täitmise ajal ja pärast seda.

Artikkel 21

Osalemine pakkumistes ja lepingutes

1.  Taotlusi käesoleva määruse kohaselt rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimiseks võivad esitada kõik ühenduse liikmesriikide, käesoleva määruse alusel toetust saavate riikide, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (kehtestatud nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend)(18) alusel toetust saavate riikide või EMP liikmesriikide kodanikud ja juriidilised isikud, kelle elu- või asukoht on nimetatud riikides.

2.  Komisjon võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel lubada naaberriikidega traditsioonilisi majandus-, kaubandus- ja geograafilisi sidemeid omava riigi kodanike ja juriidiliste isikute, kelle elu- või asukoht on nimetatud riigis, osalemist ning muu päritoluga tarnete ja materjalide kasutamist.

3.  Taotlusi käesoleva määruse kohaselt rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimiseks võivad samuti esitada kõik muud kui lõikes 1 osutatud liikmesriikide kodanikud või juriidilised isikud, kelle asukoht on nimetatud riigis, kui välisabile on kehtestatud vastastikune juurdepääs. Vastastikune juurdepääs kehtestatakse alati, kui riik loeb võrdväärsetel alustel abikõlblikuks nii liikmesriigid kui ka abisaaja maa.

Vastastikune juurdepääs ühenduse välisabile tagatakse spetsiaalse otsusega asjaomase riigi või asjaomaste riikide regionaalse rühma kohta. Nimetatud otsuse teeb komisjon artikli 26 lõikes 2 osutatud korras ja see kehtib vähemalt ühe aasta.

Vastastikuse juurdepääsu tagamine ühenduse välisabile põhineb ühenduse ja teiste doonorriikide võrdlusel ning viiakse läbi sektori või kogu riigi tasandil, olgu selleks siis doonor- või abisaaja maa. Otsus anda doonorriigile vastastikune juurdepääs sõltub asjaomase doonorriigi antud abi läbipaistvusest, järjepidevusest ja proportsionaalsusest, sealhulgas selle kvaliteedist ja mahust. Abisaaja maadega konsulteeritakse käesolevas lõikes kirjeldatud protsessi käigus.

4.  Taotlusi käesoleva määruse alusel rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimiseks võivad esitada rahvusvahelised organisatsioonid.

5.  Lepingute sõlmimise menetlustega seoses esitatud eksperdid ei pea vastama eespool sätestatud kodakondsuseeskirjadele.

6.  Kõik käesoleva määruse alusel rahastatavate lepingute kohaselt toimuvad tarned ja ostetavad materjalid pärinevad ühendusest või käesoleva artikli kohaselt abikõlblikust riigist. Mõiste "päritolu" on käesoleva määruse tähenduses määratletud ühenduse asjaomastes tollialastes õigusaktides päritolureeglite kohta.

7.  Komisjon võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel lubada osalemist lõigetes 1, 2 ja 3 osutatutest erinevate riikide kodanikel ja juriidilistel isikutel, kelle elu- või asukoht on lõigetes 1, 2 ja 3 osutatutest erinevais riikides, või muu päritoluga tarnete ja materjalide ostmist, kui on määratletud lõikes 6. Erandid võivad olla põhjendatud, kui asjassepuutuvate riikide turgudel ei ole tooted ja teenused kättesaadavad, erakordse tungiva vajaduse tõttu või kui abikõlbulikkuse eeskirjad muudaksid projekti, programmi või toimingu teostamise võimatuks või äärmiselt raskeks.

8.  Kui ühenduse rahastamine hõlmab toimingut, mida teostatakse rahvusvahelise organisatsiooni kaudu, on osalemine asjaomastes lepingulistes toimingutes vaba kõigile lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt abikõlblikele füüsilistele või juriidilistele isikutele ning kõigile sellise organisatsiooni abikõlblikkuse eeskirjadele vastavatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, kusjuures kõigile doonoritele tagatakse võrdne kohtlemine. Samad reeglid kehtivad tarnete, materjalide ja ekspertide suhtes.

Kui ühenduse rahastamine hõlmab toimingut, mida kaasrahastab liikmesriik, kolmas riik, mille suhtes kohaldatakse lõikes 3 sätestatud vastastikkust, või piirkondlik organisatsioon, on osalemine asjaomastes lepingulistes toimingutes vaba nii lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt abikõlblikele füüsilistele või juriidilistele isikutele kui ka kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes vastavad sellise liikmesriigi, kolmanda riigi või piirkondliku organisatsiooni abikõlblikkuse eeskirjadele. Samad reeglid kehtivad tarnete, materjalide ja ekspertide suhtes.

9.  Kui käesolevast määrusest tulenevalt haldab ühenduse abi ühine juhtorgan, millele on osutatud artiklis 10, on hanke-eeskirjad kehtestatud rakenduseeskirjades, millele osutatakse artiklis 11.

10.  Käesoleva määruse kohaselt lepingu saanud pakkujad järgivad peamisi tööalaseid standardeid, mis on sätestatud asjakohastes Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonides.

11.  Lähtuvalt meetme eesmärkidest ei piira lõiked 1-10 abikõlblike organisatsioonide kategooriate osalust laadi või asukoha alusel.

Artikkel 22

Eelfinantseerimine

Toetusesaajatele tehtud eelfinantseerimismaksetest laekunud intress tuleb viimasest maksest maha arvata.

Artikkel 23

EIPle või teistele finantsvahendajatele kättesaadavaks tehtud vahendid

1.  Artikli 15 lõike 2 punktis c osutatud vahendeid haldavad finantsvahendajad, EIP või muud nende haldamiseks võimelised pangad või organisatsioonid.

2.  Komisjon võtab iga juhtumi puhul eraldi vastu lõike 1 rakendussätted, mis hõlmavad riskide jagamist, rakendamise eest vastutava vahendaja tasustamist, kasumi ja vahendite kasutamist ja sissenõudmist ning tegevuse lõpetamist.

Artikkel 24

Hindamine

1.  Komisjon hindab korrapäraselt geograafilise ja piiriülese poliitika ja programmide ja valdkondliku poliitika tulemusi ning planeerimise tõhusust, et veenduda eesmärkide täitmises ja võimaldada koostada soovitusi tulevaste meetmete parandamiseks.

2.  Komisjon saadab olulised hindamisaruanded arutamiseks artiklis 26 osutatud komiteele. Neid aruandeid ja arutelusid võetakse arvesse programmi koostamisel ja vahendite eraldamisel.

V JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Aastaaruanne

Komisjon vaatab läbi käesoleva määruse alusel võetud meetmete rakendamisel tehtud edusammud ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruande ühenduse abi rakendamise kohta. See aruanne esitatakse ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. See sisaldab teavet eelnenud aastal rahastatud meetmete, järelevalve- ja hindamistegevuse tulemuste ning eelarvekohustuste rakendamise ja maksete kohta riikide, piirkondade ja koostöösektorite lõikes.

Artikkel 26

Komitee

1.  Komisjoni abistab komitee.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 30 päeva.

3.  Komitee võtab vastu oma kodukorra.

4.  EIP puudutavate küsimuste puhul võtab komitee toimingutest osa EIP vaatleja.

5.  Et lihtsustada dialoogi Euroopa Parlamendiga, teavitab komisjon korrapäraselt Euroopa Parlamenti komitee toimingutest ja varustab teda asjakohaste dokumentidega, sealhulgas päevakorra, meetmete projekti ja koosolekute kokkuvõtetega vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artikli 7 lõikele 3.

Artikkel 27

Lisas loetlemata kolmanda riigi osalemine

1.  Ühenduse abi ühtsuse ja tõhususe tagamiseks võib komisjon artiklis 12 osutatud liiki tegevusprogrammide või artiklis 13 osutatud erimeetmete vastuvõtmisel otsustada, et riigid, territooriumid ja piirkonnad, mis on kõlblikud saama abi ühenduse muude välisabi instrumentide ja Euroopa Arengufondi vahenditest, on abikõlblikud seoses käesolevast määrusest tulenevate meetmetega, kui rakendatav projekt või programm on ülemaailmset, piirkondlikku või piiriülest laadi.

2.  Artiklis 7 osutatud strateegiadokumentides võib näha ette selle rahastamismeetodi võimaluse.

3.  Artikli 14 sätteid abikõlblikkuse kohta ja artikli 21 sätteid hankemenetlustes osalemise kohta kohandatakse, et võimaldada asjaomaste riikide, territooriumide ja piirkondade osalemist.

4.  Kui programme rahastatakse erinevate ühenduse välisabi instrumentide sätete alusel, võib hankemenetluses osalemine olla vaba erinevate instrumentide alusel abikõlblike riikide kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele.

Artikkel 28

Ühenduse abi peatamine

1.  Ilma et see piiraks abi peatamist käsitlevate sätete kohaldamist partnerlus- ja koostöölepingutes ja assotsiatsioonilepingutes partnerriikide ja -piirkondadega, kui partnerriik ei järgi artiklis 1 nimetatud põhimõtteid, võib nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega võtta asjakohased meetmed partnerriigile käesoleva määruse alusel antava ühenduse abi suhtes.

2.  Niisugustel juhtudel kasutatakse ühenduse abi eelkõige selleks, et toetada mitteriiklikke osalisi meetmete osas, mille eesmärk on edendada inimõigusi ja põhivabadusi ning toetada partnerriikide demokratiseerimisprotsessi.

Artikkel 29

Lähtesumma

1.  Rahastamispakett käesoleva määruse rakendamiseks ajavahemikul 2007–2013 on 11 181 000 000 EUR, mis jaotub järgmiselt:

2.  Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad iga-aastased assigneeringud finantsraamistiku piires.

Artikkel 30

Läbivaatamine

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2010 aruande, milles antakse hinnang käesoleva määruse rakendamise esimesele kolmele aastale, vajadusel koos õigusloomega seotud ettepanekuga, millega sätestatakse vajalikud parandused, sealhulgas parandused ka artikli 29 lõikes 1 osutatud finantsjaotuses.

Artikkel 31

Kehtetuks tunnistamine

1.  Alates 1. jaanuarist 2007 tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1762/92, (EÜ) nr 1734/94 ning (EÜ) nr 1488/96.

2.  Kehtetuks tunnistatud määrusi kohaldatakse jätkuvalt 2007. eelarveaastale eelnevate õigusaktide ja kohustuste suhtes.

Artikkel 32

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

LISA

Artiklis 1 osutatud partnerriigid

Alžeeria

Armeenia

Aserbaidžaan

Egiptus

Gruusia

Iisrael

Jordaania

Liibanon

Liibüa

Läänekalda ja Gaza sektori Palestiina omavalitsus

Maroko

Moldova

Süüria

Tuneesia

Ukraina

Valgevene

Venemaa Föderatsioon

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (3) Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta seisukoht. (4) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (5) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (6) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11). (7) EÜT L 181, 1.7.1992, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2112/2005 (ELT L 344, 27.12.2005, lk 23). (8) EÜT L 182, 16.7.1994, lk 4. Määrust on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2110/2005 (ELT L 344, 27.12.2005, lk 1). (9) EÜT L 189, 30.7.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2112/2005. (10) EÜT L 12, 18.1.2000, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2112/2005. (11) ELT L 210, 31.7.2006, lk 25. (12) ELT L (13) * Väljaannete Talitus: palun sisestada määruse number, kuupäev ja avaldamisviide. (14) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (15) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1. (16) EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2. (17) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1. (18) ELT L 210, 31.7.2006, lk 82.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend (KOM(2004)0630 – C6-0251/2004 – 2004/0223(COD))

P6_TA(2006)0307 A6-0157/2006

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2004)0630);(1)

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artiklit 179 ja artiklit 181a, mille kohaselt esitas komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0251/2004);

–   võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

–   võttes arvesse komisjoni deklaratsiooni demokraatliku järelevalve ja välistegevuse ühtsuse kohta, mis on lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelisele 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2) ja sellega seotud kirjavahetust;

–   võttes arvesse komisjoni deklaratsiooni Euroopa Parlamendile erakorraliste abimeetmetega seotud teabe edastamise ja terrorismivastase võitluse koostöömeetmete kohta, mis on lisatud käesolevale õigusloomega seotud resolutsioonile ning mis avaldatakse koos õigusaktiga Euroopa Liidu Teatajas;

–   võttes arvesse volinik Ferrero Waldneri 7. juuni 2006. aasta kirja rahutagamispartnerluse loomise kohta;

–   võttes arvesse volinik Ferrero Waldneri 23. juuni 2006. aasta kirja, kus üksikasjalikult kirjeldatakse erinevate rahastamisvahendite jaoks tehtavaid rahaeraldusi ning kus komisjon avaldab soovi võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada erinevate kasutatavate eelarvealaste võimaluste, sealhulgas hädaabireservi ja paindlikkusinstrumendi kaudu täiendavad vahendid stabiilsusinstrumendi rahastamiseks, kui selle jaoks ette nähtud rahalised vahendid osutuvad ebapiisavaks;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 51 ja 35;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni ja arengukomisjoni arvamusi (A6-0157/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui ta kavatseb seda oluliselt muuta või selle muu tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2006 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2006, millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 179 lõiget 1 ja artiklit 181a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Ühendus on peamine kolmandatele riikidele majandus-, finants-, tehnilise, humanitaar- ja makromajandusliku abi andja. Inim- ja majandusarenguks stabiilsete tingimuste soodustamine ning inimõiguste, demokraatia ja põhivabaduste edendamine jääb Euroopa Liidu (edaspidi "EL") välistegevuse üheks peamiseks eesmärgiks, mida aitavad saavutada ühenduse välisabivahendid. Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad jõudsid oma 2004. aasta novembri järeldustes Euroopa Liidu välistegevuse tõhususe kohta järeldusele, et "rahu, julgeolek ja stabiilsus ning inimõigused, demokraatia ja hea valitsemistava on vaesuse likvideerimise ja püsiva majanduskasvu seisukohast väga olulised".

(2)  ELi vägivaldsete konfliktide ärahoidmise programmis, mille on heaks kiitnud Euroopa Ülemkogu, rõhutatakse ELi "poliitilist kohustust seada konfliktide ärahoidmine ELi välissuhete üheks peamiseks eesmärgiks" ning nenditakse, et ühenduse arengukoostöö vahendid võivad anda panuse selle eesmärgi saavutamisse ning ELi kui globaalse tegutseja arengusse.

(3)  Käesoleva määruse raames Euroopa Ühenduse asutamislepingu (edaspidi "asutamisleping") artiklite 177 ja 181a eesmärkide saavutamiseks võetavad meetmed võivad täiendada meetmeid, mida EL võtab ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamiseks Euroopa Liidu lepingu V jaotise raames, ja meetmeid, mida võetakse Euroopa Liidu lepingu VI jaotise raames, ning peaksid olema nendega kooskõlas. Nõukogu ja komisjon peaksid vastavalt oma volitustele tegema koostööd selle kooskõla tagamiseks.

(4)  Arengut käsitlevas Euroopa konsensuses, mille nõukogu, nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad, Euroopa Parlament ja komisjon 22. novembril 2005 vastu võtsid ja mida Euroopa Ülemkogu tervitas 15.–16. detsembril 2005, on kirjas, et ühendus arendab oma institutsioonide vastavate volituste piires välja tervikliku lähenemisviisi riikide nõrkuse, konfliktide, loodusõnnetuste ja muude kriiside vältimiseks, ning käesolev määrus peaks andma panuse selle eesmärgi saavutamisse.

(5)  Euroopa Ülemkogu kiitis 12. detsembril 2003 heaks Euroopa julgeolekustrateegia.

(6)  Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2004. aasta deklaratsioon terrorismivastase võitluse kohta nõudis terrorismivastaste eesmärkide integreerimist välisabiprogrammidesse. Lisaks sellele nõutakse ülemkogu poolt 27. märtsil 2000 vastu võetud ELi aastatuhande strateegias organiseeritud kuritegevuse tõkestamise ja kontrolli kohta tihedamat koostööd kolmandate riikidega.

(7)  Kriisijärgne stabiliseerimine nõuab rahvusvahelise üldsuse püsivat ja paindlikku kaasamist, eelkõige esimestel kriisijärgsetel aastatel, terviklike üleminekustrateegiate alusel.

(8)  Abiprogrammide rakendamine kriisi ja poliitilise ebastabiilsuse ajal nõuab erimeetmeid, et tagada otsustusprotsessi ja vahendite eraldamise paindlikkus, samuti tugevdatud meetmeid, et tagada kooskõla kahepoolse abi ja rahastajate vahendite ühendamise mehhanismide vahel, sealhulgas avaliku võimu delegeerimist kaudse tsentraliseeritud haldamise kaudu.

(9)  Hädaabi, ülesehitustöö ja arengu sidumist käsitlevatele komisjoni teatistele järgnevates Euroopa Parlamendi resolutsioonides ja nõukogu järeldustes rõhutatakse vajadust tagada tõhus side seoses kriisidega ühenduse erinevatest rahastamisvahenditest rahastatavate toimingute vahel.

(10)  Lahendamaks eespool nimetatud küsimusi tõhusalt ja aegsasti, on vaja eri rahalisi vahendeid ja rahastamisvahendeid, mis suudaksid toimida humanitaarabi ja pikaajalisi koostöövahendeid täiendaval viisil. Humanitaarabi andmine peaks jätkuma nõukogu 20. juuni 1996. aasta määruse (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(4) alusel.

(11)  Lisaks sellega seotud ühenduse välisabivahendite alusel algatatud koostöö poliitilise raamistiku kontekstis partnerriikidega kokkulepitud meetmetele peab ühendus suutma pakkuda abi, mis lahendab tähtsamaid globaalseid ja riikidevahelisi küsimusi, mis võivad avaldada destabiliseerivat mõju.

12)   2001. aasta suunistes, mis käsitlevad välisabi valdkonnas tegevuse kooskõlastamise tugevdamist ühenduse, mida esindab komisjon, ning liikmesriikide vahel, rõhutatakse vajadust ELi välisabi suurema kooskõlastuse järele.

(13)  Käesolev määrus kehtestab ajavahemikuks 2007 kuni 2013 rahastamispaketi, mis on eelarvepädevale institutsioonile iga-aastase eelarvemenetluse käigus peamiseks juhiseks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(5) punkti 37 tähenduses.

(14)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(6).

(15)  Käesoleva määruse eesmärk on hõlmata mitmete ühenduse välisabi käsitlevate olemasolevate määruste reguleerimisala ja asendada need; seetõttu tuleks need määrused kehtetuks tunnistada.

(16)  Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, arvestades vajadust kooskõlastatud mitmepoolse reageerimise järele käesolevas määruses määratletud valdkondades, ning seetõttu on neid ettenähtud meetmete ulatuse ja globaalse mõju tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I jaotis

Eesmärgid ja reguleerimisala

Artikkel 1

Eesmärgid

1.  Ühendus võtab arengukoostöö meetmeid, samuti finants-, majandus- ja tehnilise koostöö meetmeid koos kolmandate riikidega vastavalt käesolevas määruses sätestatud tingimustele.

2.  Vastavalt sellise koostöö eesmärkidele ja asutamislepinguga kehtestatud piirides on käesoleva määruse konkreetsed eesmärgid järgmised:

3.  Käesoleva määruse raames võetavad meetmed võivad täiendada meetmeid, mida võetakse Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotise raames, ja on nendega kooskõlas neid piiramata.

Artikkel 2

Ühenduse abi täiendavus

1.  Ühenduse toetust antakse käesoleva määruse alusel täiendavalt sarnastest ühenduse välisabivahenditest antavale abile. Seda antakse ainult ulatuses, mille osas ei ole kõnealuste vahenditega võimalik piisavat ja efektiivset reageerimist saavutada.

2.  Komisjon tagab käesoleva määruse alusel vastu võetavate meetmete vastavuse ühenduse üldise strateegilise poliitika raamistikuga partnerriigi suhtes ja eriti lõikes 1 osutatud vahendite ja muude asjakohaste ühenduse meetmete eesmärkidega.

3.  Et suurendada ühenduse ja siseriiklike abimeetmete tõhusust ja järjepidevust, edendab komisjon oma ja liikmesriikide tegevuse tihedat kooskõlastamist nii otsustamise tasandil kui ka praktilises tegevuses. Selleks kasutavad liikmesriigid ja komisjon teabevahetuse süsteemi.

Artikkel 3

Abi kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele reageerimiseks

1.  Artikli 1 lõike 2 punktis a esitatud konkreetsete eesmärkide saavutamiseks võib ühendus anda tehnilist ja finantsabi, et reageerida kiireloomulisele olukorrale, kriisiolukorrale või tekkivale kriisiolukorrale, demokraatiat, avalikku korda, inimõiguste ja põhivabaduste kaitset või üksikisikute julgeolekut ja turvalisust ohustavale olukorrale või olukorrale, mis ähvardab laieneda relvastatud konfliktiks või tõsiselt destabiliseerida asjassepuutuvat kolmandat riiki või asjassepuutuvaid kolmandaid riike. Selliseid meetmeid võib kasutada ka olukordades, kus ühendus tugineb rahvusvaheliste lepingute olulistele osadele, et osaliselt või täielikult peatada koostöö kolmandate riikidega.

2.  Lõikes 1 osutatud tehniline ja finantsabi hõlmab järgmisi valdkondi:

3.  Lõikes 1 osutatud erand- ja ettenägematute olukordade korral võib ühendus ühtlasi anda tehnilist ja finantsabi, mida ei ole selgesõnaliselt käsitletud lõikes 2 märgitud konkreetsete abivaldkondade all. Selline abi on piiratud artikli 6 lõikes 2 osutatud eriabimeetmetega, mis:

Artikkel 4

Abi stabiilsete koostöötingimuste kontekstis

Eelistatakse piirkondadevahelist koostööd, mis hõlmab kolmandaid riike, kes on näidanud üles selget poliitilist tahet tegeleda kõnealuste probleemidega. Selle valdkonna meetmetega pannakse rõhku eelkõige heale valitsemistavale ning need meetmed on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eelkõige inimõigusi puudutavate õigusaktidega ja rahvusvahelise humanitaarõigusega.

Terrorismivastases võitluses osalevatele ametiasutustele suunatud abi puhul eelistatakse toetusmeetmeid, mis hõlmavad terrorismivastase seadusandluse väljatöötamist ja karmistamist, finants- ja tolliõiguse ning sisserännet käsitlevate õigusaktide rakendamist ja järgimist ning rahvusvaheliste menetluste väljaarendamist õiguskaitses.

Eriti pannakse rõhku hädaolukorraks valmistumisele, vaktsiinide ja farmaatsiatoodete varude haldamisele, rahvusvahelisele koostööle, varajase hoiatamise ja häiresüsteemidele;

punktidega b ja d hõlmatud meetmete osas pannakse eriti rõhku abi andmisele nendele piirkondadele või riikidele, kus veel esinevad punktides b ja d nimetatud materjalide ja ainete varud ja kus valitseb oht, et need materjalid või ained võivad levida;

Käesoleva punkti kohased meetmed hõlmavad oskusteabe edasiandmist, teabevahetust, riski/ohuhinnanguid, teadusuuringuid ja analüüsi, varajase hoiatamise süsteeme ja koolitust. Meetmed võivad vajaduse korral hõlmata ka tehnilist ja finantsabi ühenduse koostööpoliitika eesmärkidega ühtivate ÜRO rahutagamiskomisjoni soovituste rakendamiseks.

II jaotis

Rakendamine

Artikkel 5

Üldine rakendusraamistik

Artikkel 6

Eriabimeetmed ja vahereageerimisprogrammid

1.  Ühenduse abi antakse artikli 3 kohaselt eriabimeetmete ja vahereageerimisprogrammide kaudu.

2.  Komisjon võib rakendada eriabimeetmeid artikli 3 lõikes 1 osutatud kriisiolukorras, samuti erand- ja ettenägematute olukordade korral, nagu on osutatud artikli 3 lõikes 3, kus meetmete tõhusus sõltub kiirest või paindlikust rakendamisest. Selliste meetmete kestvus võib olla kuni 18 kuud. Üksikute meetmete kestvust võib nende rakendamisel esinevate objektiivsete ja ettenägematute takistuste korral pikendada 6 kuu võrra eeldusel, et meetmetele ettenähtud rahalised vahendid ei suurene.

3.  Kui eriabimeetme maksumus ületab 20 000 000 EUR, võetakse vastav meede vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele.

4.  Komisjon võib võtta vastu vahereageerimisprogrammid, et luua või taastada ühenduse väliskoostöö poliitikate tõhusaks rakendamiseks vajalikud tingimused. Vahereageerimisprogrammid tuginevad eriabimeetmetele. Need võetakse vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele.

5.  Komisjon teavitab nõukogu korrapäraselt ühenduse abi kavandamisest artikli 3 alusel. Enne kuni 20 000 000 EUR maksvate eriabimeetmete vastuvõtmist või pikendamist annab komisjon nõukogule teavet meetmete sisu, eesmärkide ja kavandatud rahaliste vahendite kohta. ELi välistegevuse ühtsuse huvides võtab ta arvesse nõukogu asjakohast poliitilist lähenemisviisi nii selliste meetmete kavandamisel kui järgneval rakendamisel. Ühtlasi teavitab komisjon nõukogu enne oluliste sisuliste muudatuste tegemist juba vastuvõetud eriabimeetmetes.

6.  Võimalikult varases etapis pärast eriabimeetmete vastuvõtmist ja igal juhul seitsme kuu jooksul pärast nende vastuvõtmist esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, andes ülevaate olemasoleva ja kavandatava ühenduse reageerimise kohta, sealhulgas toetuse kohta muudest ühenduse rahastamisvahenditest, olemasolevate riiki ning mitut riiki hõlmavate strateegiadokumentide seisu kohta ning ühenduse rolli kohta laiemas rahvusvahelise ja mitmepoolse reageerimise kontekstis. Selles aruandes näidatakse ühtlasi kas ja kui pikalt kavatseb komisjon eriabimeetmeid jätkata.

Artikkel 7

Mitut riiki hõlmavad strateegiadokumendid, temaatilised strateegiadokumendid ja mitmeaastased näidisprogrammid

1.  Mitut riiki hõlmavad ja temaatilised strateegiadokumendid moodustavad artikli 4 kohase abi rakendamise üldise aluse.

2.  Mitut riiki hõlmavates ja temaatilistes strateegiadokumentides esitatakse ühenduse strateegia asjaomaste riikide või teemade osas, võttes arvesse asjaomaste riikide vajadusi, ühenduse prioriteete, rahvusvahelist olukorda ja peamiste partnerite tegevust.

3.  Mitut riiki hõlmavad ja temaatilised strateegiadokumendid ning nende muudatused või pikendamised võetakse vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele. Need koostatakse esialgu ajavahemikuks, mis ei ole pikem kui käesoleva määruse kohaldamise periood, ja need vaadatakse läbi nende kehtivusaja keskel.

4.  Strateegiadokumendid on kooskõlas muude ühenduse välisabi vahendite kohaselt vastu võetud riiki või mitut riiki hõlmavate või temaatiliste strateegiadokumentidega ja väldivad nende dubleerimist. Vajadusel põhinevad strateegiadokumendid dialoogil asjaomase partnerriigi, -riikide või -piirkonnaga, sealhulgas kodanikuühiskonnaga, et toetada riikide arengustrateegiaid ja tagada partnerriigi, -riikide või -piirkonna osalemine. Lisaks viiakse läbi ühiskonsultatsioone komisjoni, liikmesriikide ja muude rahastajatega, kui see on asjakohane, et tagada ühenduse koostöö vastastikune täiendavus liikmesriikide ja muude rahastajatega. Kui see on asjakohane, võib kaasata ka muid huvirühmi.

5.  Igale mitut riiki hõlmavale strateegiadokumendile tuleb vajadusel lisada mitmeaastane näidisprogramm, milles esitatakse kokkuvõtlikult ühenduse rahastamiseks valitud prioriteetsed valdkonnad, konkreetsed eesmärgid, oodatavad tulemused ja ühenduse toetuse ajakava ning rahaeraldiste soovituslik jaotus üldiselt ja iga prioriteetse valdkonna kaupa. Rahaeraldiste jaotuse võib esitada summade vahemikena, kui see on asjakohane.

6.  Mitmeaastastes näidisprogrammides määratakse kindlaks läbipaistvaid kriteeriume kasutades iga programmi rahaeraldiste jaotus, mis põhineb asjaomaste partnerriikide või -piirkondade vajadustel ja saavutustel, võttes arvesse kriisi- või konfliktiolukorras riikide või piirkondade ees seisvaid raskusi.

7.  Mitmeaastased näidisprogrammid ning nende muudatused või pikendamised võetakse vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele. Need kehtestatakse vajaduse korral pärast konsulteerimist asjaomaste partnerriikide või -piirkondadega.

8.  Mitmeaastaste näidisprogrammide rahalisi vahendeid võib läbivaatamise tulemusel lõikes 7 osutatud korras suurendada või vähendada, võttes arvesse riigi olukorras toimunud muutusi, saavutusi ja vajadusi.

Artikkel 8

Iga-aastased tegevusprogrammid

1.  Iga-aastastes tegevusprogrammides nähakse ette meetmed, mis tuleb võtta vastu artiklis 7 osutatud mitut riiki hõlmavate ja temaatiliste strateegiadokumentide ja mitmeaastaste näidisprogrammide alusel.

2.  Iga-aastastes tegevusprogrammides määratakse kindlaks taotletavad eesmärgid, sekkumisvaldkonnad, oodatavad tulemused, menetluskord ja kavandatav rahastamise kogusumma. Need sisaldavad rahastatavate toimingute kokkuvõtlikku kirjeldust, märget igale toimingule eraldatavate summade kohta ning rakendamise soovituslikku ajakava. Kui see on asjakohane, peaksid need sisaldama varasematest abimeetmetest saadud kogemusi. Eesmärgid peavad olema mõõdetavad.

3.  Iga-aastased tegevusprogrammid ning nende muudatused või pikendamised võetakse vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele.

Artikkel 9

Erimeetmed

1.  Vaatamata artiklitele 7 ja 8 võib komisjon ettenägematute vajaduste või asjaolude korral võtta erimeetmeid, mis ei ole ette nähtud artiklis 7 osutatud mitut riiki hõlmavate ja temaatiliste strateegiadokumentidega ja mitmeaastaste näidisprogrammidega või artiklis 8 osutatud iga-aastaste tegevusprogrammidega.

2.  Erimeetmetega määratletakse taotletavad eesmärgid, tegevusvaldkonnad, oodatavad tulemused, kasutatud menetluskord ja kavandatav rahastamise kogusumma. Need sisaldavad rahastatavate toimingute kirjeldust, märget igale toimingule eraldatavate summade kohta ja rakendamise soovituslikku ajakava.

3.  Erimeetmed, mille maksumus ületab 5 000 000 EUR, võetakse vastu vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud menetlusele.

4.  Komisjon teavitab artikli 22 lõikes 1 sätestatud komiteed kuni 5 000 000 EUR maksumusega erimeetmete vastuvõtmisest ühe kuu jooksul.

III jaotis

Abisaajad ja rahastamise viisid

Artikkel 10

Abikõlblikkus

1.  Käesoleva määruse alusel on abikõlblikud järgmised üksused, mida võib rahastada artiklis 6 nimetatud eriabimeetmete ja vahereageerimisprogrammide, artiklis 8 nimetatud iga-aastaste tegevusprogrammide ja artiklis 9 nimetatud erimeetmete raames:

2.  Käesoleva määruse alusel abikõlblikud valitsusvälised osalejad on järgmised: valitsusvälised organisatsioonid, põlisrahvaid esindavad organisatsioonid, kohalikud kodanike rühmitused ja ettevõtjate liidud, ühistud, ametiühingud, majandus- ja sotsiaalhuve esindavad organisatsioonid, detsentraliseeritud piirkondliku koostöö ja integratsiooniga tegelevad kohalikud organisatsioonid (sealhulgas võrgustikud), tarbijaorganisatsioonid, naiste- ja noorteorganisatsioonid, õppe-, kultuuri-, uurimis- ja teadusorganisatsioonid, ülikoolid, kirikud ja usuühendused ning kogudused, meedia ja mis tahes valitsusvälised ühendused ning eraõiguslikud ja avalik-õiguslikud fondid, mis võivad aidata kaasa arengule või sisepoliitikate välise mõõtme arendamisele.

3.  Lõigetes 1 ja 2 loetlemata üksusi või osalisi võib rahastada, kui see on vajalik käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks.

Artikkel 11

Meetmete liigid

1.  Ühendus võib rahalist abi anda järgmises vormis:

2.  Ühenduse rahastamist ei kasutata üldjuhul maksude, tollimaksude või muude lõivude tasumiseks abisaajariigis.

3.  Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1257/96 hõlmatud meetmeid, mis on selle määruse alusel abikõlblikud, ei või rahastada käesoleva määruse alusel.

Artikkel 12

Toetusmeetmed

1.  Ühenduse rahastamine võib hõlmata kulusid, mis on seotud käesoleva määruse rakendamiseks ja selle eesmärkide saavutamiseks otseselt vajalike ettevalmistamis-, jälgimis-, järelevalve-, auditi- ja hindamistoimingutega. Ühenduse rahastamine katab ka kulud abihaldustöötajatele, kes haldavad komisjoni delegatsioonides käesoleva määruse alusel rahastatavaid projekte.

2.  Toetust võib rahastada väljaspool mitmeaastaste näidisprogrammide kohaldamisala. Komisjon võtab niisugused toetusmeetmed vastu artikli 9 kohaselt.

Artikkel 13

Kaasrahastamine

1.  Käesoleva määruse alusel rahastatavaid meetmeid võivad kaasrahastada muuhulgas järgmised isikud:

2.  Paralleelse kaasrahastamise puhul jaotatakse projekt või programm mitmeks selgelt identifitseeritavaks allprojektiks, millest igaüht rahastavad eri partnerid, kes kaasrahastavad nii, et rahastamise lõppkasutust on alati võimalik kindlaks määrata. Ühise kaasrahastamise puhul jaotatakse projekti või programmi kogukulu kaasrahastavate partnerite vahel ning vahendid ühendatakse nii, et ei ole võimalik kindlaks määrata rahastamisallikat mis tahes toiminguks, mis on projekti või programmi osa.

3.  Ühise kaasrahastamise korral võib komisjon vastu võtta ja hallata vahendeid lõike 1 punktides a, b ja c osutatud isikute nimel ühismeetmete rakendamise eesmärgil. Sel juhul rakendab komisjon ühismeetmeid tsentraalselt kas otse või kaudselt, delegeerides ülesande ühenduse ametitele või ühenduse poolt loodud organitele. Selliseid vahendeid käsitletakse sihtotstarbelise tuluna kooskõlas nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatava finantsmääruse kohta(7) artikliga 18.

Artikkel 14

Halduskord

1.  Käesoleva määruse alusel rahastatavaid meetmeid hallatakse, jälgitakse, hinnatakse ning neist teavitatakse kooskõlas määrusega (EÜ, Euratom) nr 1605/2002.

2.  Komisjon võib teha otsuse anda avaliku võimu teostamise ja eelkõige eelarve täitmisega seotud ülesanded määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artikli 54 lõike 2 punktis c osutatud isikutele, kui neid tunnustatakse rahvusvaheliselt, nad vastavad rahvusvaheliselt tunnustatud juhtimis- ja kontrollisüsteemidele ning nende üle teostab järelevalvet avalik-õiguslik asutus.

3.  Detsentraliseeritud haldamise korral võib komisjon otsustada kasutada abisaajariigi või -piirkonna hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkurssi.

Artikkel 15

Eelarvelised kulukohustused

1.  Eelarvelised kulukohustused tehakse kooskõlas artiklitega 6, 8, 9 ja 12 tehtud komisjoni otsuste põhjal.

2.  Ühenduse rahastamise õiguslikud vormid hõlmavad muuhulgas järgmist:

Artikkel 16

Ühenduse finantshuvide kaitse

1.  Käesolevast määrusest tulenevad lepingud peavad sisaldama sätteid, mis tagavad ühenduse finantshuvide kaitse, eelkõige seoses pettuse, korruptsiooni ja muude rikkumistega, vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta,(8) nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest,(9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta.(10)

2.  Lõikes 1 osutatud lepingutes antakse selgesõnaliselt komisjonile ja kontrollikojale õigus auditeerida, võttes aluseks dokumendid ning auditeerida kohapeal mis tahes lepingupoolt või alltöövõtjat, kes on saanud ühenduse vahendeid. Nad volitavad ka selgesõnaliselt komisjoni läbi viima kohapealset kontrolli ja inspekteerimist vastavalt määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätestatule.

3.  Kõigis seoses abi rakendamisega sõlmitavates lepingutes tagatakse komisjonile ja kontrollikojale lõikes 2 sätestatud õigused lepingute täitmise ajal ja pärast seda.

Artikkel 17

Osalemine ja päritolureeglid

1.  Käesoleva määruse alusel rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil võivad osaleda kõik liikmesriikide füüsilised või juriidilised isikud.

2.  Käesoleva määruse alusel rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil võivad osaleda ka kõik järgmiste riikide füüsilised ja juriidilised isikud:

3.  Meetmete korral, mis on võetud kolmandas riigis, mida peetakse vähimarenenud riigiks vastavalt OECD sätestatud kriteeriumidele, lubatakse hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil osaleda üldistel alustel.

4.  Artiklis 6 osutatud eriabimeetmete ja vahereageerimisprogrammide puhul lubatakse hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil osaleda üldistel alustel.

5.  Artiklis 4 osutatud eesmärkide saavutamiseks vastuvõetud meetmete korral on hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil osalemine avatud arengumaade või üleminekuriikide (vastavalt OECD määratlusele) ja kõigi teiste asjaomase strateegia alusel abikõlblike riikide füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning neile laienevad päritolureeglid.

6.  Käesoleva määruse raames rahastatavate hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkurssidel on õigus osaleda rahvusvahelistel organisatsioonidel.

7.  Hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursside raames soovitatud eksperdid ei pea vastama käesolevas artiklis sätestatud päritolureeglitele.

8.  Mis tahes kaubad ja seadmed, mis ostetakse käesoleva määruse raames rahastatavate lepingute alusel, peavad pärinema ühendusest või lõigetes 2 kuni 5 loetletud kriteeriumidele vastavast riigist.

9.  Selliste kolmandate riikide või territooriumide füüsiliste ja juriidiliste isikute osalemine, millel on partnerriigiga tavapärased majanduslikud, kaubanduslikud või geograafilised sidemed, otsustatakse iga juhtumi puhul eraldi. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon lisaks sellele lubada muude riikide füüsiliste või juriidiliste isikute osalemist või muud päritolu vahendite ja materjalide kasutamist.

Artikkel 18

Eelfinantseerimine

Abisaajatele tehtud eelfinantseeringu maksetelt saadav intress arvatakse lõppmaksest maha.

Artikkel 19

Toetused

Vastavalt määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 artiklile 114 võivad füüsilised isikud saada toetusi.

Artikkel 20

Euroopa Investeerimispangale ja muudele finantsvahendajatele kättesaadavaks tehtud vahendid

Artikli 11 lõike 1 punktis d osutatud vahendeid haldavad finantsvahendajad, Euroopa Investeerimispank või mis tahes muu pank või organisatsioon, mis suudab neid hallata. Komisjon võtab vastu käesoleva artikli rakendussätted iga üksikjuhtumi puhul eraldi, et hõlmata riskijagamine, rakendamise ülesande saanud vahendaja tasu, vahendite intressi kasutamine ja tagastamine ning meetme lõpetamine.

Artikkel 21

Hindamine

Komisjon hindab korrapäraselt tegevussuundade ja programmide mõjusust ning tulemusi ja programmide koostamise tõhusust, et teha kindlaks, kas eesmärgid on saavutatud, ning võimaldada anda soovitusi tulevaste meetmete parandamiseks. Komisjon saadab olulised hindamisaruanded aruteluks vastavalt artikli 22 lõikele 1 sätestatud komiteele. Neid tulemusi võetakse arvesse programmi koostamisel ja vahendite eraldamisel.

IV jaotis

Lõppsätted

Artikkel 22

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab komitee.

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tähtajaks kehtestatakse 30 päeva.

3.  Komitee võtab vastu oma töökorra.

4.  Euroopa Investeerimispanga vaatleja võtab komitee menetlustest osa Euroopa Investeerimispanka puudutavate küsimuste puhul.

Artikkel 23

Aruanne

Komisjon tutvub käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete rakendamise edusammudega ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruande abi rakendamise kohta. Aruanne esitatakse ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Aruanne sisaldab teavet eelmisel aastal rahastatud meetmete kohta, teavet järelevalve- ja hindamistulemuste kohta ning eelarveliste kulukohustuste rakendamise ja maksete kohta, mis on esitatud riikide, piirkondade ja koostöövaldkondade kaupa.

Artikkel 24

Rahastamispakett

Rahastamispakett käesoleva määruse rakendamiseks ajavahemikul 2007–2013 on 2 062 000 000 EUR. Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad iga-aastased assigneeringud finantsraamistiku piires.

Artikkel 25

Läbivaatamine

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2010 aruande käesoleva määruse rakendamise hindamise kohta selle rakendamise esimesel kolmel aastal, vajadusel koos ettepanekuga, millega tehakse määrusesse muudatused.

Artikkel 26

Kehtetuks tunnistamine

1.   1. jaanuarist 2007 tunnistatakse kehtetuks järgmised määrused:

2.  Kehtetuks tunnistatud määrusi kohaldatakse jätkuvalt 2007. aastale eelnevate eelarveaastate õigusaktide ja kohustuste suhtes.

Artikkel 27

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides.

Strasbourg,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

Lisa

Stabiliseerimisvahend

Komisjoni avaldus

Komisjon teatab parlamendile õigeaegselt erakorralistest abimeetmetest.

Komisjon tagab, et artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks võetavad meetmed on kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Meetmed on suunatud riikidele, kes on väljendanud selget poliitilist tahet käsitleda neid probleeme viisil, millega tagatakse inimõigustega seotud rahvusvahelistest kohustustest ja kohaldatavast humanitaarõigusest kinnipidamine. Komisjon jälgib hoolikalt nende meetmete rakendamist, et tagada kõnealuste põhimõtete järgimine.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (3) Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta seisukoht. (4) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1. Määrust on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1). (5) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (6) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11). (7) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. (8) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1. (9) EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2. (10) EÜT L 136, 31.5.1999, lk 1. (11) Nõukogu 17. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1085/2006, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (ELT L 210, 31.7.2006, lk. 82). (12) EÜT L 287, 31.10.2001, lk 3. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 2110/2005 (ELT L 344, 27.12.2005, lk 1). (13) EÜT L 234, 1.9.2001, lk 6. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2112/2005 (ELT L 344, 27.12.2005, lk 23). (14) EÜT L 234, 1.9.2001, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2110/2005. (15) EÜT L 57, 27.2.2001, lk 5. (16) EÜT L 122, 24.5.2000, lk 27. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2098/2003 (ELT L 316, 29.11.2003, lk 1). (17) EÜT L 287, 21.10.1997, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2110/2005. (18) EÜT L 306, 28.11.1996, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2110/2005.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (KOM(2004)0627 – C6-0047/2005 – 2004/0222(CNS))

P6_TA(2006)0308 A6-0155/2006

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2004)0627)(1);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 181a, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0047/2005);

–   võttes arvesse komisjoni deklaratsiooni demokraatliku järelevalve ja välistegevuse ühtsuse kohta, mis on lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelisele 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(2) ja sellega seotud kirjavahetust;

–   võttes arvesse komisjoni avaldust 17. mail 2006 toimunud Euroopa Parlamendi täiskogu istungil, mille kohaselt komisjon võtab korrakohaselt arvesse kõiki komisjonile laekuvaid Euroopa Parlamendi taotlusi ettepanekute esitamiseks ühenduse abi peatamise või taastamise kohta, ning vastab neile kiiresti ja piisava põhjalikkusega,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A6-0155/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjoni oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti informeerida, kui nõukogu kavatseb kõrvale kalduda Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud Muudatusettepanek 1 Põhjendus 2 a (uus) (2 a) Euroopa Parlament väljendas heameelt selle üle, et Nice'i lepinguga lisati Euroopa Ühenduse asutamislepingusse (EÜ asutamisleping) artikkel 181a, kuid samas kinnitas ta oma seisukohta, et liitumiseelse abi poliitilist ja eelarvelist tähtsust arvesse võttes oleks väga soovitav võtta vastu vajalikud meetmed majandus-, rahandus- ja tehnikakoostöö rakendamiseks liidu kandidaatriikidega vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 251 sätestatud menetlusele. Muudatusettepanek 2 Põhjendus 11 (11)  Kandidaatriikidele ning potentsiaalsetele kandidaatriikidele antav abi peaks jätkuma, aitamaks riike nende jõupingutustes demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi tugevdamisel, avaliku halduse reformimisel, inimõiguste ning vähemuste õiguste austamisel, kodanikuühiskonna arengu toetamisel ja regionaalkoostöö edendamisel ning samuti lepitamisel ja ülesehitustööl ning aitamaks kaasa nende riikide jätkusuutlikule arengule ja vaesuse vähendamisele, mistõttu abi tuleks suunata erinevatesse institutsioonide väljaarendamise meetmetesse. (11)  Kandidaatriikidele ning potentsiaalsetele kandidaatriikidele käesoleva määruse alusel ning teistele osalejatele, nagu eraisikud ja valitsusvälised organisatsioonid, eraldi inimõiguste ja demokraatia edendamise rahastamisvahendi kaudu antav abi peaks jätkuma, aitamaks riike nende jõupingutustes demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi tugevdamisel, turumajanduse ning vaba ja õiglase kaubanduse edendamisele suunatud majandusreformide elluviimisel, avaliku halduse reformimisel, ELi nõuetele vastavate riiklike arengukavade koostamisel, inimõiguste ning vähemuste õiguste austamisel, soolise võrdõiguslikkuse edendamisel, kodanikuühiskonna arengu toetamisel, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide rajamisel, tarbijaõiguste tugevdamisel ja regionaalkoostöö edendamisel ning samuti lepitamisel ja ülesehitustööl ning aitamaks kaasa nende riikide jätkusuutlikule arengule ja vaesuse kõrvaldamisele, mistõttu abi tuleks suunata erinevatesse institutsioonide väljaarendamise meetmetesse. Muudatusettepanek 3 Põhjendus 13 (13)  Potentsiaalsetele kandidaatriikidele osutatav abi võib tähendada mõningast vastavusseviimist acquis communautaire"iga ning samuti toetust investeeringuprojektidele. (13)  Potentsiaalsetele kandidaatriikidele osutatav abi võib tähendada mõningast vastavusseviimist acquis communautaire"iga, soodustades ELi nõuetele vastavate esialgsete riiklike arengukavade koostamist, mille eesmärk on parandada institutsioonide suutlikkust võtta vastu ELi edasist toetust, eelkõige maaelu, infrastruktuuri ja inimressursside arendamise valdkonnas, ning samuti toetust investeeringuprojektidele. Muudatusettepanek 4 Põhjendus 14 (14)  Abi osutamine peaks toimuma laiaulatusliku, mitmeaastase strateegia alusel, võttes arvesse nii stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi prioriteete kui ka ühinemiseelse protsessiga seonduvaid prioriteete. (14)  Abi osutamine peaks toimuma laiaulatusliku, mitmeaastase strateegia alusel, mis kajastab nii stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessi prioriteete, abi saavate riikide sisereformide eesmärke kui ka Euroopa Parlamendi määratletud ühinemiseelse protsessi strateegilisi prioriteete. Muudatusettepanek 5 Põhjendus 16 a (uus) (16 a) Potentsiaalsed kandidaatriigid ja kandidaatriigid, kellel ei ole veel lubatud hallata vahendeid detsentraliseeritult, peaksid siiski olema abikõlblikud ülemineku ja institutsioonide väljaarendamise rahastamisvahendi raames meetmeteks ja tegevusteks, mis on sarnased nendele, mida hakatakse rahastama regionaalarengu, inimressursside arendamise ning maaelu arendamise rahastamisvahenditest. Muudatusettepanek 6 Põhjendus 17 (17)  Abi haldamine peaks toimuma kooskõlas määruses (EÜ) nr 1605/2002 sätestatud välisabi reeglitega, kasutades ära struktuure, mis on ühinemiseelse protsessi käigus oma väärtust tõestanud, nagu näiteks detsentraliseeritud haldamine, twinning ja TAIEX, kuid sealjuures tuleks samuti võimaldada innovatiivset lähenemist, nagu näiteks liikmesriikidega koostöös toimuva halduse teostamine Euroopa Liidu välispiiridel rakendatavate piiriüleste programmide puhul. (17)  Abi haldamine peaks toimuma kooskõlas määruses (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 sätestatud välisabi reeglitega, kasutades ära struktuure, mis on ühinemiseelse protsessi käigus oma väärtust tõestanud, nagu näiteks detsentraliseeritud haldamine, twinning ja TAIEX, kuid sealjuures tuleks samuti võimaldada innovatiivset lähenemist, nagu näiteks liikmesriikidega koostöös toimuva halduse teostamine Euroopa Liidu välispiiridel rakendatavate piiriüleste programmide puhul. Sellega seoses peaks olema eriti kasulik asjaomase kogemusega liikmesriikide acquis communautaire'i rakendamist puudutavate teadmiste ja oskusteabe edasiandmine käesoleva määruse kohaselt abi saavatele riikidele. Muudatusettepanek 7 Põhjendus 18 (18)  Ülemineku ja institutsioonide väljaarendamise ning regionaalse ja piiriülese koostöö rahastamisvahendite kasutuselevõtuks vajaminevad meetmed on korraldusmeetmed, mis on seotud eelarvet oluliselt mõjutavate programmide rakendamisega, ning seega tuleks need vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, esitades selleks korralduskomiteele mitmeaastased suunavad planeerimisdokumendid. (18)  Ülemineku ja institutsioonide väljaarendamise ning regionaalse ja piiriülese koostöö rahastamisvahendite kasutuselevõtuks vajaminevad meetmed on korraldusmeetmed, mis on seotud eelarvet oluliselt mõjutavate programmide rakendamisega, ning seega tuleks need vastu võtta, arvestades Euroopa Parlamendi soovitusega ja kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, esitades selleks korralduskomiteele mitmeaastased suunavad planeerimisdokumendid. Muudatusettepanek 8 Põhjendus 22 (22)  Kui abi saav riik rikub Euroopa Liidu aluspõhimõtteid või ei suuda vajalikul määral täita Kopenhaageni kriteeriume või Euroopa partnerluse või ühinemispartnerluse prioriteete, peab nõukogul olema võimalus võtta komisjoni ettepanekul vajalikud meetmed. (22)  Kui abi saav riik rikub Euroopa Liidu aluspõhimõtteid või ei suuda vajalikul määral täita Kopenhaageni kriteeriume või Euroopa partnerluse või ühinemispartnerluse prioriteete või ühinemislepingu sätteid, peab nõukogul olema võimalus võtta komisjoni ettepanekul ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga vajalikud meetmed, mille puhul tuleks komisjonil käesoleva määruse raamistikku arvestades algatada erimeetmeid ühinemiseelset või ühinemisprotsessi takistavate probleemide lahendamiseks. Muudatusettepanek 9 Artikli 2 lõike 1 punkt a (a) demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi tugevdamine, a) demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi tugevdamine ja selle põhimõtete rakendamine ning vastutuse ja läbipaistvuse suurendamine, Muudatusettepanek 10 Artikli 2 lõike 1 punkt c (c) majandusreform, c) turumajandusliku suunitlusega majandusreform jätkusuutliku, sotsiaalse, keskkonnasõbraliku ja konkurentsivõimelise majanduse ülesehitamiseks kaubanduse ja hindade järkjärgulise liberaliseerimise, järkjärgulise tolliliiduga lõimumise, Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) ühinemise ning WTO eeskirjade ja Doha arengukavast tulenevate eeskirjade rakendamise abil, Muudatusettepanek 11 Artikli 2 lõike 1 punkt c a (uus) c a) ELi nõuetele vastavate esialgsete riiklike arengukavade koostamine, mille eesmärk on parandada institutsioonide suutlikkust ELi edasist abi vastu võtta, eelkõige maaelu, infrastruktuuri ja inimressursside arendamise valdkonnas, Muudatusettepanek 12 Artikli 2 lõike 1 punkt d a (uus) d a) soolise võrdõiguslikkuse edendamine, Muudatusettepanek 14 Artikli 2 lõike 1 punkt e (e) kodanikuühiskonna arendamine, e) kodanikuühiskonna, kodanikkonna ning vaba ja sõltumatu ajakirjanduse arendamine, sealhulgas institutsioonide arengu ja valitsusväliste organisatsioonide toetamine, Muudatusettepanek 15 Artikli 2 lõike 1 punkt e a (uus) e a) ohustatud rühmade, eelkõige naiste majanduslik ja sotsiaalne integreerimine, Muudatusettepanek 16 Artikli 2 lõike 1 punkt f (f) lepitamine, usaldust suurendavad meetmed ja ülesehitustöö, f) lepitamine, pagulaste tagasipöördumine, usaldust suurendavad meetmed ja ülesehitustöö, Muudatusettepanek 13 Artikli 2 lõike 2 punkt b (b) sotsiaalne ja majanduslik areng. b) sotsiaalne, majanduslik ja territoriaalne areng ning ühtekuuluvus. Muudatusettepanek 17 Artikli 3 lõige 3 (3)  Komisjon võtab käesoleva määruse artikli 11 lõike 1 punktis a sätestatud korras vastu reeglid käesoleva määruse rakendamiseks. Juhul, kui reeglid käsitlevad käesoleva määruse artiklite 7–9 rakendamist, konsulteeritakse esmalt kõnealuse konkreetse rahastamisvahendi eest vastutavate komiteedega vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 3 sätestatud menetlusele ning kooskõlas nimetatud otsuse artikli 7 lõikega 3. 3.  Komisjon võtab käesoleva määruse artikli 11 lõike 1 punktis a sätestatud korras vastu reeglid käesoleva määruse rakendamiseks. Juhul, kui reeglid käsitlevad käesoleva määruse artiklite 7–9 rakendamist, konsulteeritakse esmalt kõnealuse konkreetse rahastamisvahendi eest vastutavate komiteedega vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 3 sätestatud menetlusele ning kooskõlas nimetatud otsuse artikli 7 lõikega 3. Enne vastuvõtmist esitatakse rakendamisvahendid Euroopa Parlamendile arvamuse saamiseks. Muudatusettepanek 18 Artikli 4 lõige 1 (1)  Lähtuvalt strateegilisest lähenemisest ning võttes arvesse finantsperspektiivi ja Euroopa partnerlusi ning ühinemispartnerlusi, kehtestab komisjon mitmeaastase näidisprogrammi rahaliste vahendite eraldamise kohta konkreetsete rahastamisvahendite ja riikide lõikes ning vajaduse korral ka valdkondade lõikes. See vaadatakse igal aastal üle, võttes arvesse mitmeid objektiivseid kriteeriume, sealhulgas suutlikkust abi vastu võtta, vajaduste hindamist, tingimustest kinnipidamist ja vahendite haldamise suutlikkust. Lisaks sellele vaadatakse see vajaduse korral üle seoses erakorralise abi meetmetega või ajutiste tegevuskavadega, mis on vastu võetud stabiliseerimisvahendi loomist käsitleva määruse alusel. Liikmesriikidega tehtava piiriülese koostöö programmidele eraldatavad vahendid on vähemalt võrdväärsed Euroopa Regionaalarengu Fondist saadavate samalaadsete vahenditega. 1.  Lähtuvalt strateegilisest lähenemisest ning võttes arvesse finantsperspektiivi ja Euroopa partnerlusi ning ühinemispartnerlusi, kehtestab komisjon, võttes arvesse Euroopa Parlamendi soovitust, mitmeaastase näidisprogrammi rahaliste vahendite eraldamise kohta konkreetsete rahastamisvahendite ja riikide lõikes ning vajaduse korral ka valdkondade lõikes. See vaadatakse, võttes arvesse Euroopa Parlamendi soovitust, igal aastal üle, võttes arvesse mitmeid objektiivseid kriteeriume, sealhulgas suutlikkust abi vastu võtta, vajaduste hindamist, tingimustest kinnipidamist ja vahendite haldamise suutlikkust. Lisaks sellele vaadatakse see vajaduse korral sarnase korra alusel üle seoses erakorralise abi meetmetega või ajutiste tegevuskavadega, mis on vastu võetud stabiliseerimisvahendi loomist käsitleva määruse alusel. Liikmesriikidega tehtava piiriülese koostöö programmidele eraldatavad vahendid on vähemalt võrdväärsed Euroopa Regionaalarengu Fondist saadavate samalaadsete vahenditega. Muudatusettepanek 19 Artikli 4 lõige 2 (2)  Komisjon edastab mitmeaastase näidisprogrammi igal aastal nõukogule ja Euroopa Parlamendile. 2.  Komisjon edastab mitmeaastase näidisprogrammi igal aastal aegsasti nõukogule ja Euroopa Parlamendile. Iga-aastases aruandes näitab komisjon üksikasjalikult, milliseid Euroopa Parlamendi soovitusi on arvestatud. Kui komisjon kaldub kõrvale Euroopa Parlamendi soovitustest, peab ta seda põhjendama. Muudatusettepanek 20 Artikli 4 lõige 2 a (uus) 2 a. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 kehtestatud kord ei piira Euroopa Parlamendi kui asutamislepingu kohase eelarvepädeva institutsiooni õigusi. Muudatusettepanek 21 Artikli 6 lõige 2 (2)  Taolise koostöö eesmärgiks on kõikide asjaomaste riikide ühiseks huviks oleva stabiilsuse, turvalisuse ja heaolu suurendamine ning nende harmoonilise, tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu toetamine. 2.  Taolise koostöö eesmärgiks on kõikide asjaomaste riikide heanaaberlike suhete edendamine ja nende ühiseks huviks oleva stabiilsuse, turvalisuse, heaolu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamine ning nende harmoonilise, tasakaalustatud ja jätkusuutliku arengu toetamine. Muudatusettepanek 22 Artikli 10 lõige 2 a (uus) 2 a. Erandjuhtudel, kui liikmesriigi ja abisaava riigi vahel ei ole sõlmitud lepingut, ei või piiriülese programmi rakendamist delegeerida liikmesriigile, vaid seda tuleb hallata muul asjakohasel viisil vastavalt määrusele (EÜ, Euratom) 1605/2002. Komisjon tagab käesoleva määruse ja muude ühenduse vahendite alusel antava abi koordineerimise ja kooskõlastatuse. Muudatusettepanek 23 Artikli 10 lõige 5 a (uus) 5 a. Enne käesoleva määruse kohaste abiprogrammide rakendamist teavitab komisjon neist Euroopa Parlamenti. Eelkontrolli läbiviimise võimaldamiseks peavad komisjoni aruanded sisaldama kogu teavet kavandatud meetmete, abisaajate ja asjakohase rahastamise kohta. Muudatusettepanek 24 Artikli 11 lõige 3 a (uus) 3 a. Komisjon annab Euroopa Parlamendile aru komiteede tegevuse kohta. Muudatusettepanek 25 Artikli 12 lõige 1 (1)  Käesoleva määruse kohase abiga võib muu hulgas rahastada investeeringuid, hankelepinguid, toetusi, kaasa arvatud intressitoetusi, erilaenusid, laenutagatisi ja finantsabi, eelarvetoetust ja teisi spetsiifilisi eelarvelise abi vorme ning rahvusvaheliste finantsasutuste või regionaalsete arengupankade kapitali sissemakseid. Eelarvetoetus sõltub partnerriigi rahanduse haldamisest, mis peab olema piisavalt läbipaistev, usaldusväärne ja tõhus, ning olemasolevate rahvusvaheliste finantsasutuste poolt heakskiidetud kindlapiirilistest sektoriaalsest või makromajanduslikust poliitikast. 1.  Käesoleva määruse kohase abiga võib muu hulgas rahastada investeeringuid, hankelepinguid, toetusi, kaasa arvatud intressitoetusi, erilaenusid, laenutagatisi ja finantsabi ning rahvusvaheliste finantsasutuste või regionaalsete arengupankade kapitali sissemakseid. Muudatusettepanek 26 Artikli 14 pealkiri Abi kasutamine Abi kasutamine ja nähtavus Muudatusettepanek 27 Artikli 14 lõige 2 a (uus) 2 a. Komisjon edendab rahastatud projektide ja programmide kohta üksikasjaliku teabe andmist ja nende avalikustamist, et suurendada üldsuse teadlikkust ühenduse tegevusest ja eesmärkidest. Muudatusettepanek 28 Artikli 14 lõige 2 b (uus) 2 b. Komisjon tagab selle määruse kohaselt antava abi ja teiste välisabi rahastamisvahendite, sealhulgas eraldi inimõiguste ja demokraatia edendamise rahastamisvahendi kaudu antava abi, samuti liikmesriikide kahepoolsete toimingute ning Euroopa Investeerimispanga ja teiste rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide ja regionaalsete arengupankade abi kooskõlastatuse. Muudatusettepanek 29 Artikli 17 lõige 2 (2)  Kui abi saav riik ei täida asjaomases Euroopa Liidu partnerluses sisalduvaid põhimõtteid või kohustusi või kui ühinemiskriteeriumide täitmiseks tehtavad edusammud on ebapiisavad, võib nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega rakendada vajalikke meetmeid käesoleva määruse kohaselt antud abi suhtes. 2.  Kui abi saav riik ei täida asjaomases Euroopa Liidu partnerluses või ühinemislepingus sisalduvaid põhimõtteid või kohustusi või kui ühinemiskriteeriumide täitmiseks tehtavad edusammud on ebapiisavad, võib nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga rakendada vajalikke meetmeid käesoleva määruse kohaselt antud abi suhtes. Sellisel juhul algatab komisjon, arvestades käesoleva määruse raamistikku, erimeetmed ühinemiseelset või ühinemisprotsessi takistavate probleemide lahendamiseks. Muudatusettepanek 30 Artikli 17 lõige 2 a (uus) 2 a. Euroopa Parlament võib kooskõlas käesoleva artikli lõikega 2 paluda komisjonil esitada nõukogule ettepanek võtta vajalikke meetmeid käesoleva määruse alusel antud mis tahes abi suhtes. Komisjon esitab oma ettepaneku nõukogule kolme kuu jooksul pärast taotluse saamist või põhjendab ettepaneku esitamata jätmist. Muudatusettepanek 31 Artikkel 18 Kui käesoleva määruse I lisas loetletud abisaajariigile tagatakse nõukogu otsusega vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 49 lõike 1 esimesele lausele kandidaatriigi staatus, kannab nõukogu komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega asjaomase riigi määruse I lisast üle II lisasse. 1.  Kui käesoleva määruse I lisas loetletud abisaajariigile tagatakse nõukogu otsusega vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 49 lõike 1 esimesele lausele kandidaatriigi staatus, kannab nõukogu komisjoni ettepanekul ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga kvalifitseeritud häälteenamusega asjaomase riigi määruse I lisast üle II lisasse. Muudatusettepanek 32 Artikli 18 lõige 1 a (uus) 1 a. Kui Euroopa Ülemkogu tunnustab riiki Euroopa Liidu potentsiaalse liikmekandidaadina, kannab nõukogu komisjoni ettepanekul ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga kvalifitseeritud häälteenemusega selle riigi määruse I lisasse. Muudatusettepanek 33 Artikkel 20 a (uus) Artikkel 20 a 1.  Hiljemalt 30. juuniks 2010 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta koos õigusakti ettepanekuga, mis sisaldab vajalikke muudatusi. 2.  Euroopa Parlament ja nõukogu vaatavad komisjoni ettepanekul käesoleva määruse uuesti läbi 31. detsembriks 2013.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi otsus institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimise kohta ühisavalduse kujul, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõud, millega muudetakse otsust 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (uus kontrolliga regulatiivkomitee menetlus) (10125/2006 – C6-0208/2006 – 2006/2152(ACI))

P6_TA(2006)0309 A6-0237/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 202 kolmandat taanet;

–   võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(1);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 1999/468/EÜ (KOM(2002)0719)(2);

–   võttes arvesse komisjoni endise presidendi Prodi 5. veebruari 2002. aasta avaldust Euroopa Parlamendis (nn Prodi avaldus);

–   võttes arvesse oma 2. septembri 2003. aasta seisukohta(3);

–   võttes arvesse oma 5. veebruari 2002. aasta resolutsiooni finantsteenuseid käsitlevate õigusnormide rakendamise kohta (4),

–   võttes arvesse komisjoni muudetud ettepanekut (KOM(2004)0324)(5);

–   võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõud (10126/1/2006 - C6-0190/2006)(6);

–   võttes arvesse ühisavalduse projekti (10125/2006 - C6-0208/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 120 lõiget 1;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A6-0237/2006), arvestades,

A.   et nõukogu ja komisjon otsustasid eelmisel sügisel avada läbirääkimised võimaluste üle jätkata komiteemenetluste reformi komisjoni muudetud ettepaneku alusel;

B.   et esimeeste konverents otsustas 10. novembril 2005 alustada läbirääkimisi nõukogu ja komisjoniga komiteemenetluste üle ning andis sel eesmärgil komisjonide esimeeste konverentsi esimehele ja vastutava komisjoni raportöörile volitused, mida uuendati 19. jaanuaril 2006;

C.   et nende läbirääkimiste tulemusena koostati uue menetluse projekt ja avalduste projektid, milles käsitletakse menetluse osas tehtavat otsust;

D.   et otsusega viiakse 1999. aasta komiteemenetlust käsitlevasse otsusesse uus menetlus, mida tuntakse kui kontrolliga regulatiivkomitee menetlust, mis võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul kontrollida nn kvaasi-õigusloomealaseid meetmeid, mille abil rakendatakse kaasotsustamismenetluses võrdsetel alustel vastu võetud õigusakti, ning lükata niisugused meetmed tagasi;

E.   et Euroopa põhiseaduse leping, mille allkirjastasid kõik valitsusjuhid ja riigipead, annab Euroopa Parlamendile õiguse tühistada volituste delegeerimine (artikkel I-36). Uue, kontrolliga regulatiivkomitee menetluse lõplik kompromisstekst ei anna Euroopa Parlamendile sellist õigust. Seetõttu jääb Euroopa Parlamendi üheks põhiliseks nõudeks volituste delegeerimise tühistamise õigus, mis oleks eeskätt saavutatav põhiseaduse lepinguga;

F.   et otsusele lisatakse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldus, komisjoni avaldus nõukogu protokolli kandmiseks ning komisjoni avaldused, milles käsitletakse uue menetluse rakendamist ja kohaldamist;

G.   et nimetatud avaldustes kajastatakse kolme institutsiooni poolt läbirääkimiste käigus välja toodud olulisi punkte, ilma milleta ei oleks saavutatud kompromissi uue menetluse osas ega tagatud uue menetluse praktilist mõju,

1.   kiidab heaks kokkuleppe sõlmimise, mis on toodud käesolevale otsusele lisatud ühisavalduse kujul;

2.   võtab teadmiseks komisjoni avalduse seoses ühisavaldusega, milles käsitletakse komisjoni kohustust võtta läbipaistvust tagavad meetmed;

3.   võtab teadmiseks komisjoni avaldused, milles käsitletakse keelerežiimi, kontrolliperioodi algusaega ja samal eesmärgil koostatud jõus olevate õigusaktide vastavusse viimist;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile teadmiseks.

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni avaldus

1.  Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tervitavad asjaolu, et peatselt võetakse vastu nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsust 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(7). 1999. aasta otsuses uue menetluse, nimelt kontrolliga regulatiivkomitee menetluse sätestamine võimaldab õigusloojal kontrollida kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetud õigusakti rakendamisega seotud nn kvaasi-õigusloomealaste meetmete vastuvõtmist.

2.  Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon rõhutavad, et praeguse asutamislepingu raames pakub kõnealune otsus horisontaalse ja rahuldava lahenduse Euroopa Parlamendi soovile kontrollida kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetud õigusaktide rakendamist.

3.  Ilma et see piiraks õigusloome pädevusega institutsioonide õigusi, tunnistavad Euroopa Parlament ja nõukogu, et hea õigusloome põhimõtted nõuavad komisjonile rakendusvolituste andmist ilma ajalise piiranguta. Siiski leiavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon, et juhul, kui õigusakti on vaja kohandada kindlaksmääratud tähtaja jooksul, võiks klausel, mille kohaselt komisjon peab esitama ettepaneku rakendusvolituste andmist käsitlevate sätete läbivaatamiseks või tühistamiseks, tugevdada õiguslooja teostatavat kontrolli.

4.  Kõnealust uut menetlust kohaldatakse selle jõustumisest alates kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetavates õigusaktides ettenähtud kvaasi-õigusloomealaste meetmete suhtes, sealhulgas nende meetmete suhtes, mis on ette nähtud finantsteenuste valdkonnas tulevikus vastuvõetavate õigusaktidega (nn Lamfalussy õigusaktid). Kõnealuse menetluse kohaldamiseks kaasotsustamismenetluse teel vastuvõetud juba jõustunud õigusaktide suhtes tuleb neid õigusakte siiski kohandada kooskõlas kehtivate menetlustega, et asendada otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5 osutatud regulatiivkomitee menetlus kontrolliga regulatiivkomitee menetlusega iga kord, kui on tegemist viimase menetluse kohaldamisalasse kuuluvate meetmetega.

5.  Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon leiavad, et kiiremas korras tuleb kohandada järgmisi õigusakte:

a.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata);

b.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/49/EÜ, millega sõnastatakse uuesti nõukogu 15. märtsi 1993. aasta direktiiv 93/6/EMÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata);

c.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiiv 2006/48/EÜ, millega sõnastatakse uuesti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiv 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (Euroopa Liidu Teatajas veel avaldamata);

d.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87);

e.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (ELT L 105, 13.4.2006, lk 1);

f.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15);

g.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiiv 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks ja millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 96/57/EÜ ja 2000/55/EÜ (ELT L 191, 22.7.2005, lk 29);

h.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2005. aasta direktiiv 2005/1/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 85/611/EMÜ, 91/675/EMÜ, 92/49/EMÜ ja 93/6/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/19/EÜ, 98/78/EÜ, 2000/12/EÜ, 2001/34/EÜ, 2002/83/EÜ ja 2002/87/EÜ ning luuakse finantsteenuste komiteede uus organisatsiooniline struktuur (ELT L 79, 24.3.2005, lk 9);

i.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.veebruari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT L 70, 16.3.2005, lk 1);

j.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ (ELT L 390, 31.12.2004, lk 38);

k.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1);

l.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT L 345, 31.12.2003, lk 64);

m.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (ELT L 268, 18.10.2003, lk 1);

n.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, 23.9.2003, lk 10);

o.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta (ELT L 96, 12.4.2003, lk 16);

p.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta (ELT L 37, 13.2.2003, lk 24);

q.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2002/95/EÜ teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (ELT L 37, 13.2.2003, lk 19);

r.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/87/EÜ, milles käsitletakse finantskonglomeraati kuuluvate krediidiasutuste, kindlustusseltside ja investeerimisühingute täiendavat järelevalvet ning millega muudetakse nõukogu direktiive 73/239/EMÜ, 79/267/EMÜ, 92/49/EMÜ, 92/96/EMÜ, 93/6/EMÜ ja 93/22/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/78/EÜ ja 2000/12/EÜ (ELT L 35, 11.2.2003, lk 1);

s.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1606/2002, rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243, 11.9.2002, lk 1);

t.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. jaanuari 2002. aasta direktiiv 2001/107/EÜ, millega muudetakse avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist käsitlevat nõukogu direktiivi 85/611/EMÜ, et reguleerida fondivalitsejate ja lihtsustatud emissiooniprospektidega seonduvat (EÜT L 41, 13.2.2002, lk 20);

u.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67);

v.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiiv 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (EÜT L 106, 17.4.2001, lk 1);

w.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1);

x.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta (EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34);

y.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/8/EÜ, mis käsitleb biotsiidide turuleviimist (EÜT L 123, 24.4.1998, lk 1).

Sel eesmärgil teatas komisjon, et esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule peagi ettepanekud eespool nimetatud õigusaktide muutmiseks, et sätestada neis kontrolliga regulatiivkomitee menetlus ning sellega seoses tühistada nimetatud õigusaktide need sätted, millega nähakse ette ajaline piirang komisjonile rakendusvolituste andmisel. Euroopa Parlament ja nõukogu tagavad nimetatud ettepanekute võimalikult kiire vastuvõtmise.

6.  Vastavalt 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele parema õigusloome kohta(8) tuletavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon meelde rakendusmeetmete olulist rolli õigusloomes. Lisaks leiavad nad, et ühenduse õigusaktide väljatöötamise kvaliteedi ühiseid suuniseid käsitleva 22. detsembri 1998. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe(9) üldpõhimõtteid tuleks igal juhul kohaldada uue, kontrolliga regulatiivkomitee menetluse kohaselt vastuvõetud üldmeetmete suhtes.

(1) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. (2) ELTs seni avaldamata. (3) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 82. (4) EÜT C 284 E, 21.11.2002, lk 115. (5) ELTs seni avaldamata. (6) ELTs seni avaldamata. (7) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. (8) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1. (9) EÜT C 73, 17.3.1999, lk 1.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega muudetakse otsust 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (10126/1/2006 – C6-0190/2006 – 2002/0298(CNS))

P6_TA(2006)0310 A6-0236/2006

(Nõuandemenetlus – uuendatud konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 202 kolmandat taanet;

–   võttes arvesse Euroopa põhiseaduse lepingu artiklit I - 36(1);

–   võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõud (10126/1/2006)(2);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2002)0719)(3) ja muudetud ettepanekut (KOM(2004)0324)(4);

–   võttes arvesse oma 2. septembri 2003. aasta seisukohta(5);

–   võttes arvesse, et nõukogu konsulteeris uuesti Euroopa Parlamendiga vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 202 (C6-0190/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51 ja artikli 55 lõiget 3;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A6-0236/2006),

1.   kiidab nõukogu otsuse eelnõu heaks;

2.   palub vastutaval komisjonil uurida kodukorra, eriti artikli 81 muutmise vajadust, et võimaldada Euroopa Parlamendil oma õiguste kasutamist uue, kontrolliga regulatiivkomitee menetluse raames parimatel võimalikel tingimustel;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 310, 16.12.2004, lk 1. (2) ELTs seni avaldamata. (3) ELTs seni avaldamata. (4) ELTs seni avaldamata. (5) ELT C 76 E, 25.3.2004, lk 82.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (KOM(2005)0343 – C6-0246/2005 – 2005/0138(COD))

P6_TA(2006)0311 A6-0196/2006

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0343)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0246/2005);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A6-0196/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. juulil 2006 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2006 raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust,(2)

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Musta raha vood võivad kahjustada rahaülekannete kaudu rahandussektori stabiilsust ja mainet ning ohustada siseturgu. Terrorism raputab meie ühiskonna alustalasid. Kurjategijate ja nende kaasosaliste püüded kas varjata kuritegelikul teel saadud tulu päritolu või teostada rahaülekandeid terrorismi rahastamiseks võivad tõsiselt ohustada rahaülekannete süsteemi usaldusväärsust, ühtsust ja stabiilsust ning kõigutada usaldust rahandussüsteemi suhtes üldiselt.

(2)  Kui ühenduse tasandil ei võeta teatud koordineerimismeetmeid, võivad rahapesu ja terrorismi rahastamisega tegelejad püüda oma kuritegeliku tegevuse hõlbustamiseks ära kasutada integreeritud finantspiirkonnaga kaasnevat kapitali liikumise vabadust. Oma mõõtmetelt peaks ühenduse tegevus tagama rahapesuvastase töökonna (FATF), mis loodi Pariisi G7 tippkohtumisel 1989. aastal, VII erisoovituse (elektrooniliste ülekannete kohta) ühetaolise ülevõtmise terves Euroopa Liidus ning eelkõige selle, et ei oleks diskrimineerimist liikmesriikides tehtavate riigisiseste maksete ja liikmesriikide vahel tehtavate piiriüleste maksete vahel. Liikmesriikide poolt eraldi võetud koordineerimata meetmed piiriüleste rahaülekannete valdkonnas võivad märkimisväärselt mõjutada maksesüsteemide sujuvat toimimist ELi tasandil ning seega kahjustada siseturgu finantsteenuste valdkonnas.

3)   11. septembril 2001 Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakute tõttu korrati 21. septembril 2001 toimunud erakorralisel Euroopa Ülemkogul, et võitlus terrorismiga on üks Euroopa Liidu põhieesmärke. Euroopa Ülemkogu kiitis heaks tegevuskava, mis käsitleb tõhustatud politsei- ja õigusalast koostööd, rahvusvaheliste terrorismivastaste õigusaktide väljatöötamist, terrorismi rahastamise ennetamist, lennujulgestuse tugevdamist ja suuremat kooskõla kõigi asjakohaste tegevuspõhimõtete vahel. Kõnealuse tegevuskava vaatas läbi 11. märtsil 2004 Madridis toimunud terrorirünnakute järgselt kokku tulnud Euroopa Ülemkogu, kes rõhutas vajadust tagada, et ühenduse loodud terrorismivastase võitluse ja õigusalase koostöö parandamise õiguslikku raamistikku kohandataks vastavalt rahapesuvastase töökonna vastu võetud üheksale erisoovitusele terrorismi rahastamise vastu.

(4)  Selleks et vältida terrorismi rahastamist, on võetud meetmeid, mille eesmärk on teatavate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite ja finantsallikate külmutamine, kaasa arvatud määrus (EÜ) nr 2580/2001(4) ja määrus (EÜ) nr 881/2002.(5) Samal põhjusel võeti meetmeid rahandussüsteemi kaitsmiseks rahaliste vahendite ja finantsallikate suunamise vastu terroristlikesse eesmärkidesse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ(6) sisaldab mitmeid meetmeid, mis on mõeldud võitlemiseks rahandussüsteemi väärkasutusega rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil. Need meetmed ei takista täielikult terroristide ja teiste kurjategijate juurdepääsu maksesüsteemidele oma rahaliste vahendite liigutamiseks.

(5)  Selleks et edendada ühtset lähenemisviisi rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemise alal rahvusvahelisel tasandil, tuleks edasiste ühenduse meetmete puhul võtta arvesse sellel tasandil toimunud arenguid, nimelt üheksat rahapesuvastase töökonna vastuvõetud erisoovitust terrorismi rahastamise vastu ja eriti VII erisoovitust, nagu ka läbivaadatud tõlgendavat üldmärkust selle rakendamise kohta.

(6)  Rahaülekannete täielik jälgitavus võib olla eriti tähtis ja väärtuslik vahend rahapesu või terrorismi rahastamise ennetamiseks, uurimiseks ja avastamiseks. Seetõttu on asjakohane maksjaga seotud teabe edastamise tagamiseks kogu makseahela vältel kehtestada kord, mille kohaselt makseteenuse pakkujatel on kohustus edastada raha ülekandmisel täpne ja sisukas teave maksja kohta.

(7)  Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse, ilma et see piiraks direktiivi 95/46/EÜ(7) kohaldamist. Näiteks käesoleva määruse alusel kogutavaid ja säilitatavaid andmeid ei või kasutada kaubanduslikel eesmärkidel.

(8)  Käesoleva määruse reguleerimisalasse ei jää isikud, kes ainult teisendavad paberkandjal dokumente elektroonilisteks andmeteks ja tegutsevad makseteenuse pakkujaga sõlmitud lepingu alusel; sama kohaldatakse ka füüsilise või juriidilise isiku suhtes, kes pakub makseteenuse pakkujatele vaid sõnumi- või muid tugisüsteeme rahaliste vahendite ülekandmiseks või väärtpaberite arveldussüsteeme.

(9)  On asjakohane jätta käesoleva määruse reguleerimisalast välja rahaülekanded, mille puhul rahapesu või terrorismi rahastamisega seotud risk on väiksem. Sellised väljajätmised peaksid hõlmama krediit- või deebetkaarte, sularaha väljavõtmist sularahaautomaadist, otsekorraldusi, elektroonseid tšekke, maksude, trahvide või muude lõivude tasumist ning rahaülekandeid, mille puhul nii maksja ja makse saaja on enda nimel tegutsevad makseteenuse pakkujad. Ka peaks liikmesriikidel olema õigus vabastada elektroonilised žiiromaksed siseriiklike maksesüsteemide eriomaduste kajastamiseks, eeldusel et rahaülekannet on alati võimalik jälgida tagasi kuni maksjani. Kui liikmesriigid on kohaldanud direktiivis 2005/60/EÜ sätestatud elektronraha erandit, siis tuleb seda erandit kohaldada ka käesoleva määruse kohaselt, eeldusel et ülekantud summa ei ole suurem kui 1 000 EUR.

(10)  Direktiivi 2000/46/EÜ(8) määratletud elektronraha erand hõlmab elektronraha, olenemata sellest, kas väljaandja suhtes kehtib vabastus sama direktiivi artikli 8 kohaselt.

(11)  Et mitte rikkuda maksesüsteemide efektiivsust, tuleks teha vahet kontoga seotud ja kontoga mitteseotud ülekannete kontrollinõuete vahel. Selleks et tasakaalustada väikeste rahaülekannete põhjustatud potentsiaalse terroriohu vältimiseks kehtestatud liiga rangete identifitseerimisnõuete tõttu ebaseaduslikult toimuda võivate tehingute riski, tuleks kontoga mitteseotud ülekannete puhul maksjaga seotud teabe õigsuse kontrollimise kohustust kohaldada ainult üle 1 000 EUR suuruste üksikute rahaülekannete suhtes, ilma et see piiraks direktiivist 2005/60/EÜ tulenevaid kohustusi. Kontoga seotud ülekannete puhul ei peaks nõudma makseteenuse pakkujatelt maksjaga seotud teabe kontrollimist iga rahaülekande puhul, kui direktiiviga 2005/60/EÜ sätestatud kohustused on täidetud.

(12)  Määruse (EÜ) nr 2560/2001(9) ja siseturumaksete uusi õigusraamistikke käsitleva komisjoni teatise(10) alusel piisab ühendusesiseste rahaülekannete puhul lihtsustatud teabest maksja kohta.

(13)  Selleks et rahapesu või terrorismi rahastamise vastu võitlevad kolmandate riikide ametiasutused saaksid välja selgitada nendeks eesmärkideks kasutatud vahendite allika, peaks ühendusest väljapoole tehtavate rahaülekannetega kaasnema täielik teave maksja kohta. Kõnealustele ametiasutustele tuleks võimaldada juurdepääs maksjaga seotud täielikule teabele ainult rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise, uurimise ja avastamise eesmärgil.

(14)  Selleks et rahaülekandeid saaks ühelt maksjalt mitmele saajale teha odavalt ühendusest väljapoole ühendust tehtud üksikülekandeid sisaldava maksejuhiste kogumiga, peaks selliste üksikülekannete puhul piisama ainult maksja kontonumbrist või kordumatust tunnusest, tingimusel et maksejuhiste kogum sisaldab maksjaga seotud täielikku teavet.

(15)  Selleks et kontrollida raha ülekandmisel maksja kohta nõutava teabe edastamist ja et aidata avastada kahtlaseid tehinguid, peaksid saaja makseteenuse pakkujal olema tõhusad menetlused maksjaga seotud teabe puudumise avastamiseks.

(16)  Kuna anonüümsed ülekanded kujutavad endast potentsiaalset terrorismi rahastamise ohtu, peaks saaja makseteenuse pakkujal olema võimalik vältida või parandada olukordi, kui ta märkab, et maksjaga seotud teave puudub või ei ole täielik. Sellest tulenevalt tuleks lubada paindlikkust maksjaga seotud teabe ulatuse suhtes riskitundlikul alusel. Lisaks sellele peaksid maksjaga seotud teabe täpsus ja täielikkus jääma maksja makseteenuse pakkuja vastutusele. Juhul kui maksja makseteenuse pakkuja asub väljaspool ühendust, tuleks vastavalt direktiivile 2005/60/EÜ kohaldada kontrolli kõnealuste makseteenuse pakkujate ja kliendi vaheliste korrespondentpangandussuhete suhtes.

(17)  Juhul kui siseriiklikud pädevad asutused annavad juhiseid kohustuse kohta lükata tagasi kõik rahaülekanded makseteenuse pakkujalt, kes ei ole regulaarselt võimeline andma nõutud teavet maksja kohta, või otsustatakse piirata või lõpetada ärisuhted nende makseteenuse pakkujatega, peaksid need juhised põhinema muu hulgas parimate tavade vastastikusel lähenemisel ning nendes tuleks arvestada rahapesuvastase töökonna VII erisoovituse ülevaadatud tõlgendavat üldmärkust, mis võimaldab kolmandatel riikidel seada maksja kohta teabe saatmise kohustuse künniseks 1 000 EUR või 1 000 USD, ilma et see piiraks eesmärki võidelda tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamisega.

(18)  Igal juhul peaks saaja makseteenuse pakkuja olema eriti valvas ja riske hindama, kui ta märkab, et maksjaga seotud teave puudub või ei ole täielik, ning teavitama kahtlastest ülekannetest pädevaid ametiasutusi vastavalt direktiivis 2005/60/EÜ ja siseriiklikes rakendusmeetmetes sätestatud teatamiskohustusele.

(19)  Rahaülekandeid, kus maksjaga seotud teave puudub või ei ole täielik, käsitlevaid sätteid kohaldatakse, piiramata makseteenuse pakkujate kohustust peatada ja/või tagasi lükata rahaülekanded, mis lähevad vastuollu tsiviil-, haldus- või kriminaalõiguse sätetega.

(20)  Kuni eemaldatakse tehnilised piirangud, mis võivad takistada makseteenuse vahendajal täita kohustust edastada kogu saadud teave maksja kohta, peaksid makseteenuse vahendajad selle teabe kohta arvestust pidama. Sellised tehnilised piirangud tuleks eemaldada pärast maksesüsteemide täiustamist.

(21)  Kuna uurimise käigus ei pruugi olla võimalik tuvastada vajalikke andmeid või asjaomaseid isikuid enne mitmeid kuid või isegi aastaid pärast algset rahaülekannet, peavad makseteenuse pakkujad arvestust maksjaga seotud teabe kohta rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise, uurimise ja avastamise eesmärgil. Andmete säilitamise periood peaks olema piiratud.

(22)  Et tegutseda terrorismivastase võitluse raames kiiresti, peaksid makseteenuse pakkujad kiiresti vastama nende asukohaliikmesriigis asuvate rahapesu või terrorismi rahastamise vastu võitlemisega tegelevate ametiasutuste teabenõuetele maksja kohta.

(23)  Tööpäevade arv maksja makseteenuse pakkuja liikmesriigis määratleb päevade arvu, mille jooksul vastatakse teabenõudele maksja kohta.

(24)  Võttes arvesse rahapesu- ja terrorismivastase võitluse tähtsust, peaksid liikmesriigid nägema siseriiklikus õiguses ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida kohaldada juhul, kui käesolevat määrust ei täideta.

(25)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused.(11)

(26)  Mitmed ühendusest väljaspool asuvad riigid ja alad moodustavad rahaliidu mõne liikmesriigiga või on osa mõne liikmesriigi valuutapiirkonnast või on sõlminud Euroopa Ühendusega mõne liikmesriigi kaudu rahandusalase lepingu ja neil on makseteenuse pakkujad, kes osalevad otseselt või kaudselt asjaomase liikmesriigi makse- ja arveldussüsteemis. Selleks et vältida olulist negatiivset mõju nende riikide või alade majandusele, mis tuleneb käesoleva määruse rakendamisest asjaomaste liikmesriikide ja nimetatud riikide ning alade vaheliste rahaülekannete suhtes, on asjakohane näha ette võimalus käsitleda selliseid rahaülekandeid asjaomaste liikmesriikide siseste rahaülekannetena.

(27)  Et mitte tõkestada heategevuslike annetuste tegemist, on asjakohane lubada liikmesriikidel vabastada nende territooriumil asuvad makseteenuse pakkujad kohustusest koguda, kontrollida, säilitada või saata maksjaga seotud teavet selle liikmesriigi territooriumil teostatud rahaülekannete kohta, mis ei ületa 150 EUR. Samuti on asjakohane siduda see võimalus nõudmistega mittetulunduslikele ühendustele, et liikmesriigid saaksid tagada, et terroristid ei kuritarvitaks vabastust oma tegevuse rahastamisele kaasaaitamise huvides või vahendina.

(28)  Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on neid meetme ulatuse ja mõju tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(29)  Selleks et kehtestada ühtne lähenemisviis rahapesu- ja terrorismivastases võitluses, tuleks käesoleva määruse põhisätteid kohaldada samast päevast alates, mil asjakohased sätted rahvusvahelisel tasandil vastu võeti,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk

Sisu, mõisted ja reguleerimisala

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise, uurimise ja avastamise eesmärkidel.

Artikkel 2

Mõisted

Artikkel 3

Reguleerimisala

1.  Käesolevat määrust kohaldatakse ükskõik millises vääringus tehtavate rahaülekannete suhtes, mille on teinud või vastu võtnud ühenduses asutatud makseteenuse pakkuja.

2.  Käesolevat määrust ei kohaldata krediit- või deebetkaardiga tehtavate kaubanduslikest tehingutest tulenevate ülekannete suhtes, tingimusel et:

3.  Kui liikmesriik otsustab kohaldada direktiivi 2005/60/EÜ artikli 11 lõike 5 punktis d sätestatud erandit, siis ei kohaldata käesolevat määrust nimetatud erandi alla kuuluvatele elektronraha ülekannetele, välja arvatud juhul kui ülekande summa ületab 1 000 EUR.

4.  Ilma et see piiraks lõiget 3, ei kohaldata käesolevat määrust rahaülekannete suhtes, mida teostatakse mobiiltelefoni või muu digitaalse või infotehnoloogilise (IT) seadme abil, kui sellised ülekanded on ette makstud ega ületa 150 EUR.

5.  Käesolevat määrust ei kohaldata rahaülekannete suhtes, mida teostatakse mobiiltelefoni või muu digitaalse või IT seadme abil, kui selliste ülekannete eest tasutakse hiljem ja need vastavad kõigile alljärgnevatele tingimustele:

6.  Liikmesriigid võivad otsustada mitte kohaldada käesolevat määrust liikmesriigi sisestele rahaülekannetele makse saaja kontole, võimaldades kaupade müügi või teenuste osutamise eest tasumist, kui:

Käesolevat erandit rakendavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni.

7.  Käesolevat määrust ei kohaldata rahaülekannete suhtes:

II peatükk

Maksja makseteenuse pakkuja kohustused

Artikkel 4

Täielik teave maksja kohta

1.  Täielik teave maksja kohta koosneb maksja nimest, aadressist ja kontonumbrist.

2.  Aadress võidakse asendada maksja sünniaja ja -kohaga, tema kliendinumbri või isikukoodiga.

3.  Kui maksjal ei ole kontonumbrit, asendab makseteenuse pakkuja selle kordumatu tunnusega, mille abil saab maksja kindlaks määrata.

Artikkel 5

Raha ülekandmisega seotud teave ja arvepidamine

1.  Makseteenuse pakkujad tagavad, et rahaülekannetega edastatakse täielik teave maksja kohta.

2.  Maksja makseteenuse pakkuja kontrollib enne raha ülekandmist maksjaga seotud täielikku teavet usaldusväärsest ja sõltumatust allikast saadud dokumentide, andmete või teabe põhjal.

3.  Kontolt tehtud rahaülekannete puhul võib kontrolli lugeda tehtuks, kui:

4.  Ilma et see piiraks direktiivi 2005/60/EÜ artikli 7 punkti c kohaldamist, peab juhul, kui rahaülekandeid ei tehta kontolt, maksja makseteenuse pakkuja kontrollima maksjat puudutavat teavet ainult siis, kui summa on suurem kui 1 000 EUR, välja arvatud juhul, kui ülekandeid teostatakse mitme maksena, mis paistavad olevat seotud ja on kokku suuremad kui 1 000 EUR.

5.  Maksja makseteenuse pakkuja säilitab viis aastat rahaülekandega seotud täielikku teavet maksja kohta.

Artikkel 6

Raha ülekandmine ühenduses

1.  Kui nii maksja kui saaja makseteenuse pakkujad asuvad ühenduses, siis erandina artikli 5 lõikest 1 nõutakse raha ülekandmisel ainult maksja kontonumbrit või kordumatut tunnust, mis võimaldab maksja kindlaks määrata.

2.  Kui saaja makseteenuse pakkuja seda aga soovib, võimaldab maksja makseteenuse pakkuja saaja makseteenuse pakkujale täieliku teabe maksja kohta asjaomase taotluse saamisele järgneva kolme tööpäeva jooksul.

Artikkel 7

Raha ülekandmine ühendusest väljapoole

1.  Raha ülekandmisel, kui saaja makseteenuse pakkuja on väljaspool ühendust, tuleb edastada täielik teave maksja kohta.

2.  Üksikmaksja maksejuhiste kogumi edastamise puhul, kui saajate makseteenuse pakkujad asuvad väljaspool ühendust ei kohaldata lõiget 1 kogumisse koondatud üksikmakse suhtes, tingimusel et maksejuhiste kogum sisaldab kõnealust teavet ja et üksikülekanded kannavad maksja kontonumbrit või kordumatut tunnust.

III peatükk

Saaja makseteenuse pakkuja kohustused

Artikkel 8

Maksjaga seostud teabe puudumise tuvastamine

Artikkel 9

Rahaülekanne, kus teave maksja kohta puudub või ei ole täielik

1.  Kui saaja makseteenuse pakkuja avastab rahaülekande saamisel, et käesoleva määrusega maksja kohta nõutud teave puudub või ei ole täielik, ta kas keeldub ülekandest või palub täielikku teavet maksja kohta. Kõigil juhtudel käitub saaja makseteenuse pakkuja kooskõlas ükskõik milliste kohaldatavate õigusaktide või haldussätetega, mis on seotud rahapesu ja terrorismi rahastamisega, eriti määrustega (EÜ) nr 2580/2001 ja (EÜ) nr 881/2002, direktiiviga 2005/60/EÜ ning samuti siseriiklike rakendusmeetmetega.

2.  Kui makseteenuse pakkuja ei ole regulaarselt võimeline andma nõutud teavet maksja kohta, võtab saaja makseteenuse pakkuja meetmeid, mille hulka võivad esialgu kuuluda hoiatuste andmine ja tähtaegade seadmine, enne kui keeldutakse ükskõik millistest rahaülekannetest sellelt makseteenuse pakkujalt või otsustatakse piirata või lõpetada ärisuhted selle makseteenuse pakkujaga.

Saaja makseteenuse pakkuja teavitab sellest asjaolust rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega tegelevaid ametiasutusi.

Artikkel 10

Riskipõhine hindamine

Saaja makseteenuse pakkuja peab puuduvat või ebatäielikku teavet maksja kohta teguriks, mille alusel määrata kindlaks, kas raha ülekandmine või ükskõik milline sellega kaasnev tehing on kahtlane ja kas sellest tuleb direktiivi 2005/60/EÜ III peatükis määratletud kohustuste kohaselt teatada rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastase võitlusega tegelevatele ametiasutustele.

Artikkel 11

Arvestuse pidamine

Saaja makseteenuse pakkuja peab kogu maksja kohta saadud teabe kohta arvestust viis aastat.

IV peatükk

Makseteenuse vahendajate kohustused

Artikkel 12

Ülekandega kaasneva teabe säilitamine maksja kohta

Makseteenuse vahendaja tagab, et maksja kohta saadud teavet, mis edastatakse raha ülekandmisel, säilitatakse koos maksega.

Artikkel 13

Tehnilised piirangud

1.  Seda artiklit kohaldatakse juhul, kui maksja makseteenuse pakkuja asub väljaspool ühendust ja makseteenuse vahendaja asub ühenduses.

2.  Välja arvatud juhul, kui makseteenuse vahendaja avastab rahaülekande saamisel, et käesoleva määrusega maksja kohta nõutud teave rahaülekande vastuvõtmisel puudub või ei ole täielik, võib ta rahaülekannete edastamisel saaja makseteenuse pakkujale kasutada tehniliste piirangutega maksesüsteemi, mis takistab rahaülekandega maksja kohta teabe edastamist.

3.  Kui makseteenuse vahendaja avastab, et käesoleva määrusega maksja kohta nõutud teave rahaülekande vastuvõtmisel puudub või ei ole täielik, kasutab ta tehniliste piirangutega süsteemi ainult juhul, kui ta saab teavitada sellest asjaolust saaja makseteenuse pakkujat, kas teavitus- või maksesüsteemi abil või muu menetluse kaudu, eeldusel et teabe edastamise viisi suhtes on mõlemad makseteenuse pakkujad omavahel kokku leppinud.

4.  Kui makseteenuse vahendaja kasutab tehniliste piirangutega maksesüsteemi, peab makseteenuse vahendaja tegema saaja makseteenuse pakkuja taotlusel kolme päeva jooksul alates nimetatud taotluse saamisest selle makseteenuse pakkuja jaoks kättesaadavaks kogu maksja kohta saadud teabe, sõltumata selles, kas teave on täielik või mitte.

5.  Lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhtudel peab makseteenuse vahendaja saadud teabe kohta arvestust viis aastat.

V peatükk

Üldised kohustused ja rakendusvolitused

Artikkel 14

Koostöökohustused

Kooskõlas oma asukohaliikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtestatud menetlusnõuetega vastavad makseteenuse pakkujad täielikult ja viivitamata rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitlevate ametiasutuste järelepärimistele raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe ja vastavate kirjete kohta.

Ilma et see piiraks riigi kriminaalõigust ja põhiõiguste kaitset, võivad ametiasutused seda teavet kasutada ainult rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise, uurimise või avastamise eesmärgil.

Artikkel 15

Karistused ja järelevalve

1.  Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Sellised karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Neid kohaldatakse alates 15. detsembrist 2007.

2.  Hiljemalt 14. detsembriks 2007 teavitavad liikmesriigid komisjoni lõikes 1 nimetatud eeskirjadest ja ametiasutustest, kes nende kohaldamise eest vastutavad, samuti teavitavad nad komisjoni viivitamata kõigist andmete edaspidistest muudatustest.

3.  Liikmesriigid kohustavad pädevaid asutusi tõhusalt jälgima ja võtma käesoleva määruse nõuete täitmise tagamiseks vajalikke meetmeid.

Artikkel 16

Komitee menetlus

1.  Komisjoni abistab rahapesu ja terrorismi rahastamise ennetamise komitee, edaspidi nimetatud "komitee", mis asutati direktiiviga 2005/60/EÜ.

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut, eeldusel et kooskõlas selle menetlusega vastu võetud rakendusmeetmed ei muuda käesoleva määruse olulisi sätteid.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 kohaseks tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

VI peatükk

Erandid

Artikkel 17

Kokkulepped territooriumide või riikidega, mis ei moodusta osa ühenduse territooriumist

1.  Komisjon võib anda liikmesriigile loa sõlmida riigi või territooriumiga, mis asutamislepingu artikli 299 kohaselt ei moodusta osa ühenduse territooriumist, siseriikliku korra alusel lepinguid, mis sisaldavad erandeid käesolevast määrusest, et selle riigi või territooriumi ja asjaomase liikmesriigi vahelisi rahaülekandeid saaks käsitleda liikmesriigis tehtavate rahaülekannetena.

2.  Kui liikmesriik soovib sõlmida lõikes 1 osutatud kokkuleppe, saadab ta komisjonile avalduse koos kogu vajaliku teabega.

Alates sellest, kui komisjon on liikmesriigi avalduse kätte saanud, käsitletakse rahaülekandeid liikmesriigi ja asjaomase riigi või ala vahel ajutiselt rahaülekannetena liikmesriigis, kuni võetakse vastu otsus vastavalt käesolevas artiklis sätestatud menetlusele.

Kui komisjon arvab, et tal ei ole kogu vajalikku teavet, võtab ta kahe kuu jooksul avalduse kättesaamisest ühendust asjaomase liikmesriigiga ja täpsustab, millist lisateavet veel vaja on.

Kui komisjonil on olemas kogu teave, mida ta peab taotluse hindamisel vajalikuks, teavitab ta taotluse esitanud liikmesriiki vastavalt ühe kuu jooksul ja edastab taotluse teistele liikmesriikidele.

3.  Kolme kuu jooksul lõike 2 neljandas lõigus osutatud teavitamisest teeb komisjon vastavalt artikli 16 lõikes 2 osutatud menetlusele otsuse, kas ta lubab asjaomasel liikmesriigil sõlmida käesoleva artikli lõikes 1 osutatud lepingu.

Igal juhul võetakse esimeses lõigus osutatud otsus vastu 18 kuu jooksul alates sellest, kui komisjon avalduse kätte sai.

Artikkel 18

Liikmesriikides tehtavad rahaülekanded mittetulunduslikele organisatsioonidele

1.  Liikmesriigid võivad vabastada oma territooriumil asuvad makseteenuse pakkujad artiklis 5 sätestatud kohustustest, kui tegemist on rahaülekannetega heategevuslikel, usulistel, haridus-, sotsiaal-, teaduslikel või solidaarsuseesmärkidel, tingimusel et kõnealused mittetulunduslikud organisatsioonid täidavad aruandlust ja välisauditit käsitlevaid nõudeid või kuuluvad mõne avalik-õigusliku asutuse või siseriigi õiguse alusel tunnustatud isereguleeriva organisatsiooni järelevalve alla ja et kõnealused rahaülekanded on piiratud ülemmääraga 150 EUR ülekande kohta ja toimuvad ainult liikmesriigi territooriumil.

2.  Käesolevat artiklit kohaldavad liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 sätestatud võimaluse kohaldamiseks võetud meetmetest, mis sisaldab selle erandi alla kuuluvate organisatsioonide nimekirja, nende organisatsioonide üle lõplikku kontrolli omavate füüsiliste isikute nimesid ja selgitust selle kohta, kuidas nimekirja ajakohastatakse. See teave tehakse kättesaadavaks ka rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse eest vastutavatele ametiasutustele.

3.  Asjaomane liikmesriik edastab selles liikmesriigis tegutsevatele makseteenuse pakkujatele käesoleva erandi alla kuuluvate organisatsioonide ajakohastatud nimekirja.

Artikkel 19

Läbivaatamisklausel

1.  Komisjon esitab hiljemalt ...(12) Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles ta annab määruse rakendamise kohta täieliku majandusliku ja õigusliku hinnangu ning vajaduse korral soovitused selle muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

2.  Nimetatud aruandes vaadatakse eelkõige üle:

VII peatükk

Lõppsätted

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, aga igal juhul mitte enne 1. jaanuari 2007.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 336, 31.12.2005, lk 109. (3) Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta seisukoht. (4) Nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT L 344, 28.12.2001, lk 70). Määrust on viimati muudetud nõukogu otsusega 2006/379/EÜ (ELT L 144, 31.5.2006, lk 21). (5) Nõukogu 27. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 881/2002, millega kehtestatakse teatavate Osama bin Ladeni, Al-Qaida võrgu ja Talibaniga seotud isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud (EÜT L 139, 29.5.2002, lk 9). Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1286/2006 (ELT L 235, 30.8.2006, lk 14). (6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1). (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiiv 2000/46/EÜ elektronrahaasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning usaldatavusnormatiivide täitmise üle peetava järelevalve kohta (EÜT L 275, 27.10.2000, lk 39). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2560/2001 eurodes tehtavate välismaksete kohta (EÜT L 344, 28.12.2001, lk 13). (10) KOM(2003)0718 lõplik. (11) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on viimati muudetud nõukogu otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11). (12) * Viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (KOM(2005)0181 – C6-0234/2005 – 2005/0090(CNS))

P6_TA(2006)0312 A6-0057/2006

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2005)0181)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 279 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 183, mille kohaselt nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0234/2005);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamusi (A6-0057/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku 15. märtsil 2006. muudetud kujul(2) heaks;

2.   palub komisjoni oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2 ja Euratomi asutamislepingu artikli 119 teist lõiku;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist kõrvale kalduda;

4.   palub alustada 4. märtsi 1975. aasta ühisdeklaratsioonis sätestatud lepitusmenetlust, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud tekstist kõrvale kalduda;

5.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui ta kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0085.

Euroopa Parlamendi õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus vastastikuse teabemenetluse kasutuselevõtmise kohta seoses liikmesriikide meetmetega varjupaiga ja sisserände valdkondades (KOM(2005)0480 – C6-0335/2005 – 2005/0204(CNS))

P6_TA(2006)0313 A6-0186/2006

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut (KOM(2005)0480)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 66;

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 67, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0335/2005);

–   võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51, artikli 41 lõiget 4 ja artiklit 35;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0186/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil seega muuta oma ettepanekut vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 250 lõikele 2;

3.   palub nõukogul juhul, kui see kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heakskiidetud tekstist kõrvale kalduda, ennast sellest teavitada;

4.   palub nõukogul endaga uuesti konsulteerida, kui see kavatseb komisjoni ettepanekut olulisel määral muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud Muudatusettepanek 1 Põhjendus 3 a (uus) (3 a) See menetlus toimub kahel tasandil: ühelt poolt teavitavad Interneti-võrgu kaudu liikmesriikide haldusasutused üksteist vastastikku liikmesriigi tasandil varjupaiga ja sisserände valdkonnas võetud meetmetest; teiselt poolt algatavad poliitilised asutused nimetatud valdkondades korrapäraseid arutelusid Euroopa tasandil. Muudatusettepanek 2 Põhjendus 4 (4)  Teabemenetlus peaks põhinema solidaarsusel, läbipaistvusel ja vastastikusel usaldusel. (4)  Teabemenetlus peaks põhinema solidaarsusel, läbipaistvusel ja vastastikusel usaldusel ning viima liikmesriikide varjupaiga- ja sisserändepoliitika kooskõlastatud ja koordineeritud lähenemiseni. Muudatusettepanek 3 Põhjendus 4 a (uus) (4 a) Sellise menetluse kehtestamine peab andma aluse ühenduse tasandil varjupaiga- ja sisserände valdkonnas olemasolevate süsteemide, struktuuride ning teabevõrkude lihtsustamisele, ratsionaliseerimisele ja rühmitamisele. Muudatusettepanek 4 Põhjendus 5 (5)  Tõhususe ja kättesaadavuse huvides peaks siseriiklike varjupaiga- ja sisserändemeetmetega seotud teabemenetluse keskse osa moodustama veebipõhine arvutivõrk. (5)  Tõhususe ja kättesaadavuse huvides peaks siseriiklike varjupaiga- ja sisserändemeetmetega seotud teabemenetluse keskse osa moodustama veebipõhine arvutivõrk, mida haldab komisjon, kes tagab selle turvalisuse ja konfidentsiaalsuse. Muudatusettepanek 5 Põhjendus 7 (7)  Kuna liikmesriikidel ei ole võimalik piisaval määral saavutada käesoleva otsuse eesmärke, mis seisnevad on turvalises teabevahetuses ja konsulteerimises liikmesriikide vahel, ning seda on kavandatava meetme tõttu parem teha ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. (7)  Kuna liikmesriikidel ei ole võimalik piisaval määral saavutada käesoleva otsuse eesmärke, mis seisnevad turvalises teabevahetuses, paremas koordineerimises ja konsulteerimises liikmesriikide vahel, ning seda on kavandatava meetme tõttu parem teha ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Muudatusettepanek 6 Artikkel 1 Käesoleva otsusega kehtestatakse vastastikune teabevahetusmenetlus seoses liikmesriikide meetmetega varjupaiga ja sisserände valdkondades, kasutades veebipõhist arvutivõrku ja võimaldades arvamuste vahetamist kõnealuste meetmete üle. Käesoleva otsusega kehtestatakse vastastikune teabevahetusmenetlus seoses liikmesriikide meetmetega varjupaiga ja sisserände valdkondades, kasutades veebipõhist arvutivõrku. Kõnealune menetlus võimaldab valmistada ette korrapärast arvamuste vahetamist meetmete üle, millel võib olla märkimisväärne mõju mitmes liikmesriigis või ühenduse tasandil ja mitte ainult halduslikul, vaid ka poliitilisel tasandil nõukogus. Muudatusettepanek 7 Artikli 2 lõike 1 sissejuhatus ja punkt a 1.  Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele järgnevad meetmed, mida nad kavatsevad võtta varjupaiga ja sisserände valdkondades, juhul kui need meetmed võivad mõjutada teisi liikmesriike või kogu ühendust: 1.  Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele järgnevad meetmed, mida nad kavatsevad võtta või võtsid varjupaiga ja sisserände valdkondades, juhul kui need meetmed võivad mõjutada teisi liikmesriike, nt suunata rändevood teisest liikmesriigist kõrvale või selle poole, või kogu ühendust: a) eelnõud hiljemalt siis, kui need esitatakse vastuvõtmiseks; ning a) kõik õigusaktid hiljemalt siis, kui need vastu võetakse või viivitamatult pärast vastuvõtmist; ning Muudatusettepanek 10 Artikli 2 lõige 1 a (uus) 1 a. Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele seaduslikku sisserännet ja võitlust ebaseadusliku sisserände vastu käsitlevad meetmed, millel võib olla märkimisväärne mõju teistele liikmesriikidele, hiljemalt nende vastuvõtmiseks esitamise hetkel. Muudatusettepanek 11 Artikli 2 lõike 2 sissejuhatav lause 2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele: välja jäetud Muudatusettepanek 12 Artikli 2 lõike 2 punkt a a) lõike 1 punktis a osutatud meetmete tekstid nende vastuvõtmise ajal või vahetult pärast seda; välja jäetud Muudatusettepanek 13 Artikli 2 lõike 2 punkt b b) lõike 1 punktis b osutatud meetmete lõplikud tekstid, siis kui liikmesriik avaldab nõusolekut siduda end sellise meetmega või vahetult pärast seda. välja jäetud Muudatusettepanek 14 Artikli 2 lõike 3 sissejuhatus ja punkt a 3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele järgmised otsused, kui neil võib olla mõju teistele liikmesriikidele või kogu ühendusele: 3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele järgmised otsused, nt suunata rändevood teisest liikmesriigist kõrvale või selle poole, kui neil võib olla mõju teistele liikmesriikidele või kogu ühendusele: a) kohtute lõppotsused, millega kohaldatakse või tõlgendatakse siseriikliku õiguse meetmeid varjupaiga ja sisserände valdkondades, nende vastuvõtmise ajal või vahetult pärast seda; ning a) riigisiseste ja rahvusvaheliste kohtute lõppotsused, millega kohaldatakse või tõlgendatakse siseriikliku õiguse või rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepete meetmeid varjupaiga ja sisserände valdkondades, nende vastuvõtmise ajal või vahetult pärast seda; ning Muudatusettepanek 15 Artikli 2 lõige 5 5.  Komisjon ja liikmesriigid võivad küsida lisateavet teise liikmesriigi konkreetse meetme või otsuse kohta, mis on edastatud arvutivõrgu abil. Sellisel juhul teeb asjaomane liikmesriik asjaomast meedet või otsust käsitleva lisateabe kättesaadavaks kahe nädala jooksul pärast arvutivõrgu abil esitatud taotlust. Lisateave tehakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks arvutivõrgu abil. 5.  Komisjon ja liikmesriigid võivad küsida lisateavet teise liikmesriigi konkreetse meetme või otsuse kohta, mis on edastatud arvutivõrgu abil. Sellisel juhul teeb asjaomane liikmesriik lisateabe kättesaadavaks nelja nädala jooksul pärast arvutivõrgu abil esitatud taotlust. Lisateave tehakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele kättesaadavaks arvutivõrgu abil. Muudatusettepanek 16 Artikli 2 lõige 5 a (uus) 5 a. Kõik liikmesriigid ja/või komisjon võivad küsida teavet meetmete kohta, mida mõni teine liikmesriik eelnevalt ei edastanud, kui nad leiavad, et need meetmed võivad mõjutada nende oma rändevooge või ühendust üldiselt. Muudatusettepanek 17 Artikli 2 lõige 6 6.  Iga liikmesriik peab tagama, et iga arvutivõrgu kaudu edastatava meetme või otsuse teksti kokkuvõte on kättesaadav ka mõnes teises ühenduse ametlikus keeles. Kõnealune kokkuvõte sisaldab vähemalt asjaomase meetme või otsuse eesmärke ja reguleerimisala, selle põhisätteid ja hinnangut mõju kohta teistele liikmesriikidele või kogu ühendusele. 6.  Iga liikmesriik peab tagama, et arvutivõrgu kaudu edastatavad meetmed, otsused ja hinnangud oleksid kättesaadavad ka ühes kolmest kõige sagedamini kasutatavast ühenduse ametlikust keelest. Muudatusettepanek 18 Artikli 4 lõige 2 2.  Komisjon vastutab arvutivõrgu arendamise ja haldamise eest, kaasa arvatud võrgu struktuur ja sisu ning juurdepääs sellele. Võrk hõlmab asjakohaseid meetmeid, mis kindlustavad konfidentsiaalsuse. 2.  Komisjon vastutab arvutivõrgu arendamise ja haldamise eest, kaasa arvatud võrgu struktuur ja sisu ning juurdepääs sellele. Võrk hõlmab asjakohaseid meetmeid, mis kindlustavad kogu selles leiduva teabe või selle ühe osa konfidentsiaalsuse. Muudatusettepanek 30 Artikli 4 lõige 2 a (uus) 2 a. Liikmesriigis juba vastu võetud ja võrgus kättesaadavad õigusaktid ning riiklike ja rahvusvaheliste kohtute lõplikud kohtuotsused peavad olema avalikkusele kättesaadavad. Muudatusettepanek 20 Artikli 4 lõige 3 a (uus) 3 a. Vastastikuse teabemenetluse kehtestamise hetkel annavad liikmesriigid teavet, mis käsitleb nende riigisiseste õigusaktide hetkeseisu, et luua baasandmete pank. Muudatusettepanek 21 Artikli 4 lõige 4 a (uus) 4 a. On ette nähtud võrgu erifunktsioon, et liikmesriigid saaksid esitada ühele või mitmele liikmesriigile ja/või komisjonile päringuid konkreetse teabe kohta käesolevas otsuses osutatud valdkondades. Muudatusettepanek 22 Artikli 4 lõige 4 b (uus) 4 b. On ette nähtud võrgu erifunktsioon, et võrgus oleva teabe saaks masintõlke rakenduste abil tõlkida kõikidesse ühenduse ametlikesse või vähemalt kõige levinumatesse keeltesse, mis aitab dokumente paremini mõista. Muudatusettepanek 23 Artikli 4 lõige 5 a (uus) 5 a. Euroopa Parlamendi liikmete jaoks luuakse turvaline arvutivõrgule juurdepääsemise võimalus. Muudatusettepanek 24 Artikli 5 lõige 1 1.  Komisjon võib nii omal algatusel kui ka liikmesriigi soovil korraldada liikmesriikide ekspertide vahel arvamustevahetuse käesoleva otsuse artiklite 2 ja 3 kohaselt edastatud siseriikliku meetme üle. Liikmesriik, kelle meedet arutatakse on kõigil arvamustevahetustel esindatud. 1.  Komisjon valmistab kaks korda aastas ette üldise aruande, mis võtab kokku liikmesriikide edastatud teabe. Selle aruande ettevalmistamiseks võib komisjon liikmesriikidega täiendavalt konsulteerida. Nimetatud aruanne edastatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogu pädevatele asutustele, et anda poliitilistele jõududele toetusmaterjal nende arvamustevahetuseks. Muudatusettepanek 25 Artikli 5 lõige 2 2.  Arvamuste vahetamise eesmärk on ühist huvi pakkuvate küsimuste tuvastamine. välja jäetud Muudatusettepanek 26 Artikli 6 esimene lõik Komisjon hindab süsteemi toimimist kolm aastat pärast käesoleva otsuse jõustumist ja korrapäraselt ka pärast seda. Komisjon hindab süsteemi toimimist kaks aastat pärast käesoleva otsuse jõustumist ja korrapäraselt ka pärast seda.

(1) ELTs seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi resolutsioon privileegide ja immuniteetide protokolli muutmise kohta

P6_TA(2006)0314 B6-0275/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 23. juuni 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse vastuvõtmist käsitleva 4. juuni 2003. aasta otsuse muutmise kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogus kokku tulnud liikmesriikide esindajate 3. juuni 2005. aasta avaldust, milles nad leppisid kokku, "et kui vastavalt asutamislepingu artikli 190 lõikele 5 võetakse vastu õigusakt, mis kehtestab Euroopa Parlamendi liikmete tegevust reguleerivad eeskirjad ja üldtingimused, uurivad nad põhjalikult Euroopa Parlamendi taotlust vaadata läbi 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli vastavad sätted, mis puudutavad Euroopa Parlamendi liikmeid, eesmärgiga jõuda võimalikult kiiresti lõpptulemuseni";

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et Euroopa Parlamendi 23. juuni 2005. aasta resolutsioonis peetakse 3. juuni 2005. aasta avaldust Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse osas nõukoguga kompromissi saavutamise oluliseks elemendiks;

B.   arvestades, et Euroopa Parlamendi 23. juuni 2005. aasta resolutsioonis nõutakse kindlalt, et "üldine kompromiss Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse asjus koosneks järgmistest elementidest:

1.   tuletab meelde nõukogu kohustust vaadata läbi Euroopa Parlamendi taotlus muuta 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli Euroopa Parlamendi liikmeid puudutavaid sätteid, et jõuda võimalikult kiiresti lõpptulemuseni; loodab samuti, et muutmisel lisatakse klausel, mille alusel oleks Euroopa Parlamendil võimalik pöörduda protokolliga tagatud privileegide ja immuniteetide kaitseks Euroopa Ühenduste Kohtusse;

2.   kinnitab, et läbivaatamise aluseks peab olema 3. ja 4. juunil 2003. aastal Euroopa Parlamendis vastu võetud põhimäärus;

3.   palub nõukogul tagada Euroopa Parlamendi kaasamine nimetatud valitsustevahelise konverentsi töösse;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 133 E, 8.6.2006, lk 48.

Euroopa Parlamendi resolutsioon ettevõtete ümberkorraldamise majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede kohta Euroopas

P6_TA(2006)0315 RC-B6-0387/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 1989. aasta hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta ja sellega seotud tegevuskava;

–   võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 1975. aasta direktiivi 75/129/EMÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogu 22. septembri 1994. aasta direktiivi 94/45/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamis- ja nõustamiskorra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (2);(Euroopa töönõukogu direktiiv)

–   võttes arvesse kiireid ümberkorraldusi ja majanduslikke muutusi, mis võivad mõjutada äriühinguid kõikides liikmesriikides kas positiivselt või negatiivselt;

–   võttes arvesse oma 14. märtsi 2006. aasta resolutsiooni ettevõtete teise asukohta üleviimise kohta seoses regionaalarenguga(3), 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni ümberkorralduste ja tööhõive kohta(4) ning paljusid varasemaid resolutsioone ettevõtete ümberkorraldamise, ümberpaigutamise, ühinemise ja sulgemise kohta, eelkõige 13. märtsi 2003. aasta resolutsiooni ettevõtete sulgemise kohta pärast ELi finantsabi saamist(5);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja ärakuulamise üldraamistik Euroopa Ühenduses(6);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et äriühingud peaksid langetama juhtimisotsuseid, mis tagavad nende äritegevuse kasvu, ning arvestades, et ettevõtete ümberkorraldamine peaks tagama majandusliku ja sotsiaalse arengu, kui vajalike muudatustega vastatakse majanduse jätkusuutliku arengu väljakutsele, keskendudes samal ajal sotsiaalse heaolu ja keskkonna kaitsmisele;

B.   arvestades, et Lissaboni strateegia eesmärk on muuta EL maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduspiirkonnaks, mida iseloomustab jätkusuutlik majanduskasv ning mis suudab luua rohkem ja paremaid töökohti ja tagada suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse;

C.   arvestades, et ümberkorraldusi tuleb ellu viia sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikul viisil, sest vastasel juhul võivad need töötada vastu Lissaboni strateegiale, mis taotleb täielikku tööhõivet, kvaliteetseid töökohti, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning jätkusuutlikku arengut,

1.   palub komisjonil võtta vastu otsustavam strateegia tööstuse ümberkorraldamise ja selle sotsiaalsete tagajärgedega tegelemiseks, nagu parlament nõudis juba oma 12. veebruari 2004. aasta resolutsioonis raua- ja terasesektori kriisi kohta(7);

2.   on seisukohal, et toetus avalikest vahenditest tuleks siduda äriühingu juhtkonnaga sõlmitavate tööhõivet ja kohalikku arengut käsitlevate pikaajaliste kokkulepetega;

3.   palub komisjonil ja liikmesriikidel tühistada abiprogrammidest antavad toetused ja nõuda toetuste tagasimaksmist nende äriühingute puhul, mis ei täida oma kohustusi;

4.   palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada Euroopa dialoogi tööstuse ümberkorraldamise ja tööturu struktuurireformide teemal, et kasutada ära globaliseerumise eelised ja minimeerida selle negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed;

5.   tuletab komisjonile meelde hästi toimiva Euroopa töönõukogu direktiivi tähtsust, sest see tagab töötajate asjakohase teavitamise ja ärakuulamise;

6.   kutsub komisjoni üles tagama, et ettevõtted täidavad oma sotsiaalseid ja majanduslikke kohustusi, tegutsevad vastavalt korporatiivsele vastutusele ning on õiglased kõigi sidusrühmade, sealhulgas kohalike ja piirkondlike ametivõimude ning nende kogukondades suhtes, kus nad paiknevad;

7.   palub komisjonil viivitamatult koostada hinnang direktiivi 75/129/EMÜ kohaldamise kohta ning teha ettepanekud direktiivi täitmist tagavate meetmete kohta;

8.   väljendab heameelt tulevase Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi üle, millest toetatakse töötajaid ning parandatakse kollektiivsete koondamistega seotud sotsiaalset ja koolitusinfrastruktuuri, ning palub nõukogul võtta ühise seisukoha vastu võimalikult kiiresti pärast Euroopa Parlamendi esimest lugemist ja tagada, et kui praeguste sulgemiste mõju ulatub 2007. aastasse, võib seda kohaldada tagasiulatuvalt;

9.   väljendab solidaarsust kõikide töötajatega, nende perekondade ja kogukondadega, keda koondamised on mõjutanud;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liimesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Ametiühingute Konföderatsioonile ning Euroopa Tööandjate ja Tööstuse Konföderatsioonide Liidule..

(1) EÜT L 48, 22.2.1975, lk 29. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 92/56/EMÜ (EÜT L 245, 26.8.1992, lk 3). (2) EÜT L 254, 30.9.1994, lk 64. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0077. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0088. (5) ELT C 61 E, 10.3.2004, lk 425. (6) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29. (7) ELT C 97 E, 22.4.2004, lk 637.

Euroopa Parlamendi resolutsioon LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta, vastu võetud ajutise komisjoni töö vaheetapis (2006/2027(INI))

P6_TA(2006)0316 A6-0213/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide oletatava kasutamise kohta(1);

–   võttes arvesse oma 18. jaanuari 2006. aasta otsust LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni moodustamise kohta(2);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 175;

–   võttes arvesse LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni vaheraportit (A6-0213/2006),

A.   arvestades, et ajutise komisjoni töö põhieesmärk on kindlaks teha, kas Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide tegevus vastab esitatud asjaolude raames Euroopa Liidu lepingu artikli 6 aluspõhimõtetele ja tagab eelkõige põhiõiguste kaitse, mis on muuhulgas määratletud Euroopa Nõukogu poolt 4. novembril 1950. aastal vastuvõetud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi "Euroopa inimõiguste konventsioon");

B.   arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Ülemkogu Nice'i kohtumisel välja kuulutatud ja Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu II osas esitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta(3) on üks alustekstidest mitte ainult Euroopa Ühenduste Kohtu, vaid ka liikmesriikide konstitutsioonikohtute ja teiste kohtute jaoks;

C.   arvestades, et terrorismivastast võitlust ei ole võimalik võita, tuues ohvriks just need põhimõtted, mida terrorism püüab hävitada, eelkõige ei tohi kunagi ohvriks tuua põhiõiguste kaitset; arvestades, et terrorismi vastu tuleb võidelda legaalsete vahenditega ning sellest tuleb võitu saada rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust järgides ning nii valitsuste kui ka üldsuse vastutustundliku suhtumisega;

D.   arvestades, et nimetatud põhiõiguste harta esimeses artiklis esineb inimväärikuse puutumatuse põhimõte ja et see on aluseks mis tahes muule põhiõigusele ja eelkõige õigusele elule (artikkel 2), piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keelule (artikkel 4), õigusele kaitsele tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral (artikkel 19), õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (artikkel 47) ning et seda ei või piirata isegi julgeoleku/turvalisuse kaalutlustel ei rahu ega sõja ajal;

E.   arvestades, et vastavalt rahvusvahelistele inimõigustealastele normidele nagu need, mis on sätestatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ja sellega seotud vahendites ja eriti Euroopa inimõiguste konventsioonis, on Euroopa Liidu liikmesriikidel kohustus tagada, et igal isikul nende jurisdiktsioonis on rahvusvahelisel tasandil antud põhiõigused, kaasa arvatud üleandmise keeld seal, kus eksisteerib piinamise või muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise oht;

F.   arvestades, et Euroopa ja rahvusvahelised inimõigustealased õigusaktid keelavad sunniviisilise kadumise, sealhulgas salajase kinnipidamise, mille korral isikut hoitakse isolatsioonis kõikide kohtuprotsesside väliselt ning tema perele või avalikkusele ei avaldata teavet tema saatuse või asukoha kohta;

G.  G arvestades, et lisaks Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetele võivad esitatud asjaolud kaasa tuua vastutuse liikmesriikidele kui:

H.   arvestades, et võitluseks terrorismiga on vaja võimalikult tihedat koostööd Euroopa, Ameerika ja kõigi maailma riikide valitsuste vahel, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel;

I.   arvestades, et ajutise komisjoni ja Euroopa Nõukogu, ÜRO inimõiguste ülemkomissari ning liikmesriikide ametiasutuste ja eelkõige riikide parlamentide vahel on vajalik võimalikult tihe dialoog ja koostöö;

J.   arvestades, et nimetatud dialoogi ja koostöö käigus tuleb võtta arvesse juba toimunud tegevusi ja uurimisi ning eelkõige:

K.   arvestades, et samuti tuleb omistada erilist tähtsust Euroopa Nõukogu peasekretäri vahearuandele(8), mis on koostatud uurimise raames Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 56 alusel, ning tema 12. aprilli 2006. aasta pressikonverentsil tehtud avaldustele, mis järgnesid Euroopa Nõukogu liikmesriikide(9) ja nende hulgas Euroopa Liidu liikmesriikide üksikasjalikele vastustele; arvestades, et peasekretär teatab, et on selge, et tagasisaatmislennud toimusid ja et praktiliselt ühelgi meie liikmesriigil ei ole oma õiguslikke ega haldusmeetmeid isikute tõhusaks kaitsmiseks sõbralike, nende territooriumil tegutsevate välisriikide julgeolekuteenistuste esindajate poolt toimepandavate inimõiguste rikkumise eest ja et ta on saanud vastuse, milles tunnistatakse ametlikult, et isikuid on antud üle välisriikide esindajatele menetluse teel, millega eiratakse Euroopa inimõiguste konventsioonis nõutavaid norme ja kaitsemeetmeid ning teisi Euroopa Nõukogu õiguslikke vahendeid(10);

L.   arvestades, et tänu ajutise komisjoni tööde esimesele etapile on olnud võimalik koostada teabetoimik, kusjuures teavet on saadud eelkõige:

M.   arvestades, et ehkki ajutisel komisjonil puudub poolkohtulik uurimispädevus ning riikide ametivõimud on luureteenistuste väidetavat tegevust varjanud, on komisjon siiski suutnud koguda kokku teavet selle kohta, et Euroopa territooriumil on toimunud teatav ebaseaduslik tegevus, mis mõjutab Euroopa kodanikke ja elanikke ning mille tõttu tuleb Euroopa riikide valitsustel teha kindlaks, kas Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaseid inimõigustealaseid kohustusi on täidetud;

N.   arvestades, et ajutise komisjoni siiani tehtud töö kinnitab Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2006. aasta komisjoni moodustamise otsuse põhjendatust, aga näitab ka edasise kontrollimise ja täiendava teabe kogumise vajadust ning seepärast tuleb komisjonil lubada tööd jätkata , et ta saaks täita täielikult temale usaldatud mandaati;

O.   arvestades, et Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2006. aasta otsuse lõikega 3 nähakse ette, et ajutine komisjon peab esitama Euroopa Parlamendile vahearuande koos üksikasjalike ettepanekutega komisjoni töö jätkamise korraldamise kohta;

P.   arvestades, et käesolevas resolutsioonis tuleks "Euroopa riike" mõista liikmesriikide ning läbirääkija-, kandidaat- ja assotsieerunud riikidena, nagu on kirjeldatud 18. jaanuaril 2006. aastal vastuvõetud ajutise komisjoni volitustes;

Q.   arvestades, et käesolev resolutsioon hõlmab Ameerika Ühendriikide kasutatavat kolme eri liiki tegevust:

Ajutise komisjoni poolt seniajani kogutud teave

1.   nõustub Euroopa Nõukogu peasekretäri järeldustega, mis on tehtud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 52 alusel läbiviidud uurimise põhjal;

2.   võtab nimetatud kontekstis arvesse ka Euroopa Nõukogu komisjoni "Demokraatia õiguse kaudu" (tuntud kui Veneetsia komisjon)(11) Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel esitatud arvamust nr 363/2005 ja eelkõige järgmisi üksikasju:

3.   väljendab kahetsust, et salateenistuste tööd reguleerivad eeskirjad näivad mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis olevat ebapiisavad, mistõttu on vaja sisse seada parem kontroll, eelkõige seoses välisriikide salateenistuste tegevusega nimetatud riikide territooriumil ja välisriikide sõjaväebaasides, ning on seisukohal, et ELi tasandil tuleks kehtestada koostööeeskirjad;

4.   avaldab kahetsust, et Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) ei ole ajutisele komisjonile võimaldanud juurdepääsu NATO Nõukogu 4. oktoobri 2001. aasta otsuse täistekstile Washingtoni lepingu artikli 5 kohaldamise kohta; nõuab tungivalt, et NATO annaks küsimuse selgitamiseks juurdepääsu kõnesoleva otsuse täistekstile;

5.   mõistab liikmesriikide ja nende liitlaste luureteenistuste tiheda koostöö tähtsust, kuid rõhutab, et sellist koostööd ei tohi segi ajada Euroopa territooriumi ja õhuruumi suveräänsusest loobumisega;

6.   võtab teadmiseks ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori G. De Vries'i ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja J. Solana kaastöö, kuivõrd mõlemad ütlesid, et nad ei ole teadlikud LKAga koostööd tegevate liikmesriikide poolt toime pandud riikliku või rahvusvahelise õiguse rikkumisest, lisades samal ajal, et ELi õigus ei anna neile volitust nõuda asjaomast teavet liikmesriikidelt;

LKA, muude USA agentuuride või teenistuste või kolmandate riikide julgeolekuteenistuste poolt läbiviidud ebaseaduslikud kinnivõtmised, tagasisaatmised, vahistamised, inimröövid, erakorralised üleandmised ja salajased kinnipidamised

7.   tunneb muret asjaolu pärast, et liikmesriikides, Euroopa Nõukogus ja ajutise komisjoni töö käigus juba ilmsiks tulnud informatsiooni põhjal on alates 11. septembrist 2001. aastast ja terrorismiga hädavajaliku võitluse raames aset leidnud mitmeid raskeid ja lubamatuid põhiliste inimõiguste rikkumisi, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni, ÜRO piinamise vastase konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osas;

8.   on ajutise komisjoni esitatud tõendite põhjal jõudnud veendumusele, et mõnel juhul on LKA ja muud USA teenistused olnud otseselt vastutavad terrorismis kahtlustatavate isikute ebaseadusliku vahistamise, tagasisaatmise, röövimise ja kinnipidamise eest liikmesriikides, läbirääkija- ja kandidaatriikides ning teiste hulgas ka Euroopa kodanike või elanike erakorralise üleandmise eest; tuletab meelde, et selline tegevus ei vasta olemasoleva rahvusvahelise õiguse põhimõtetele ning on vastuolus inimõigusi käsitleva õiguse aluspõhimõtetega;

9.   avaldab kahetsust, et USA ja Euroopa riikide vahelised vastastikuse mõistmise kokkulepped jäävad ajutise komisjoni eest varjatuks;

10.   mõistab hukka erakorraliste tagasisaatmiste tava, mille eesmärk on tagada, et kahtlustatavate üle ei peeta kohut, vaid nad viiakse üle kolmandatesse riikidesse, et neid üle kuulata ja kus neid võidakse piinata ning pidada kinni Ühendriikide või kohalike ametivõimude kontrolli all olevates rajatistes; peab vastuvõetamatuks teatavate valitsuste tavasid, mille eesmärk on piirata nende vastutust ja paluda diplomaatilisi tagatisi riikidelt, kelle puhul on tõsiselt alust arvata, et seal kasutatakse piinamist, kusjuures sama seisukohta on väljendatud ka ÜRO eriraportööri piinamise küsimustes Manfred Nowaki järeldustes; peab lisaks sellele isikute erakorralist tagasisaatmist paikadesse, kus on levinud piinamine, ÜRO piinamise vastase konventsiooni artiklis 3 sätestatud mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumiseks;

11.   peab diplomaatilisi tagatisi, kui need nõuavad erandeid normidest, vaikivaks tunnustuseks piinamistavade eksisteerimisele kolmandates riikides ja seega vastuolus olevaks ELi kohustustega, mis on sätestatud nõukogu poolt 9. aprillil 2001. aastal vastuvõetud ELi poliitilistes suunistes kolmandates riikides toimuvate piinamiste ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise kohta;

12.   on häiritud tunnistusest, mille andis ajutisele komisjonile Kanada kodanik Maher Arar, kelle USA ametivõimud vahistasid ja kelle LKA viis Euroopa lennujaama kaudu Süüriasse, kus teda kaksteist kuud kinni peeti ning ka piinati; märgib samal ajal, et USA juriidiline nõustaja John Bellinger väitis ajutise komisjoni USA delegatsiooni visiidi ajal, et Arar'i juhtumiga tegeldi lähtuvalt Ühendriikide immigratsiooni- ja tolliõigusest ning see ei olnud kuidagi seotud väidetavate üleviimisjuhtudega;

13.   on sügavalt mures selle üle, et kogu ajutise komisjoni senine töö paistab viitavat sellele, et LKA variettevõtted on kasutanud Euroopa õhuruumi ja lennujaamu, et mööda hiilida Chicago konventsioonis riiklikele õhusõidukitele kehtestatud juriidilistest kohustustest, võimaldades seega terrorismis kahtlustatavate isikute ebaseaduslikku üleviimist riikidesse (sealhulgas Egiptus, Jordaania, Süüria ja Afganistan), kes kasutavad sageli, nagu Ameerika Ühendriikide valitsus ka ise tunnistab, ülekuulamiste ajal piinamist(12);

14.   märgib, et ajutise komisjoni töö ei ole seni paljastanud ühtki asitõendit või tõendusmaterjali salavanglate eksisteerimise kohta ELis; on samas seisukohal, et järgmistel kuudel keskendub ajutine komisjon oma töös sellele küsimusele lähemalt;

15.   tervitab USA Kongressi kiiret ja tõhusat reageerimist, tänu millele rakendati McCaini muudatusettepanek, mille eesmärk on tagada väidetavate terroristide parem kaitse riigiasutustepoolse ebaseadusliku kohtlemise eest;

Võimalus, et liikmesriigid, läbirääkija- ja kandidaatriigid on tegevuse või tegevusetuse kaudu seotud vahistamiste, ebaseaduslike kinnivõtmiste, tagasisaatmiste, inimröövide, väljasaatmiste, erakorraliste üleandmiste ja salajaste kinnipidamistega või neist osa võtnud

16.   peab seni kogutud tõendite ja dokumentide põhjal ebatõenäoliseks, et teatavad Euroopa riikide valitsused ei olnud teadlikud erakorralise üleandmisega seotud tegevustest, mis toimusid nende territooriumil; eelkõige peab täiesti ebatõenäoliseks seda, et mitusada lendu üle mitme liikmesriigi õhuruumi ja sama palju liikumisi Euroopa lennuväljadele ja sealt välja oleksid võinud toimuda julgeoleku- või luureteenistuste teadmata ja ilma et nimetatud teenistuste vanemametnikele oleks vähemalt tekkinud kahtlus kõnealuste lendude ja erakorraliste üleandmiste vahelise seose kohta; märgib, et nimetatud oletust toetab asjaolu, et USA administratsiooni kõrgemad isikud on alati väitnud, et nad on tegutsenud Euroopa riikide riiklikku suveräänsust kahjustamata;

17.   peab lähtuvalt kohtuliku uurimise tulemustest, tunnistustest ja uuritud dokumentidest uskumatuks ka seda, et Egiptuse kodaniku Abu Omari röövimine LKA agentide poolt Milanos 17. veebruaril 2003. aastal ja tema toimetamine Avianosse ning hiljem Ramsteini organiseeriti ja pandi toime ilma, et Itaalia valitsusasutusi või julgeolekuteenistust oleks sellest eelnevalt teavitatud;

18.   palub Itaalia valitsusel, eeldades, et varasema otsuse tegemist ajendanud tingimusi ei peeta enam kehtivaks, taotleda Abu Omari röövimises osalenud 22 LKA agendi väljaandmist, et nad saaksid osaleda käimasolevas kohtumenetluses ja aidata tõde välja selgitada;

19.   mõistab hukka Saksamaa kodaniku Khaled el Masri, keda peeti kinni Afganistanis 2004. aasta jaanuarist maini ja koheldi alandavalt ning ebainimlikult, röövimise LKA poolt; võtab lisaks sellele teadmiseks – veel summutamata – kahtlustuse, et Khaled el Masri'd peeti ebaseaduslikult kinni enne nimetatud kuupäeva 31. detsembrist 2003 kuni 23. jaanuarini 2004 endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ning et 23.–24. jaanuaril 2004. aastal transporditi ta sealt Afganistani; peab endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi küsimuse uurimiseks võetud meetmeid ebapiisavateks;

20.   tervitab Saksamaa Bundestagis toimunud parlamendiuurimist ja ootab uurimiskomisjoni lõpptulemusi;

21.   rõhutab ELi terrorismivastaste meetmete üle peetava demokraatlikuma ja kohtuliku järelevalve vajadust; on arvamusel, et nõukogu terrorismivastast võitlust käsitlev töörühm peaks oma koosolekutel tegelema süstemaatiliselt inimõiguste kaitsega ja avaldama kõnealuse küsimuse kohta aastaaruande;

22.   kutsub loodavat Põhiõiguste Ametit pöörama erilist tähelepanu juhtumitele, mis on seotud väidetavalt terrorismis kahtlustatavate isikute liikmesriikidest kolmandatesse riikidesse väljaandmisega;

23.   kahetseb, et Rootsi riik loobus korrakaitse kontrollist 18. detsembril 2001. aastal Bromma lennuväljal, viies ellu valitsuse otsuse saata välja kaks Egiptuse kodanikku Mohammed Al Zary ja Ahmed Agiza ning lubades USA operatiivtöötajatel teostada Rootsi territooriumil avalikku võimu, mis Rootsi parlamendi peaombudsmani kohaselt on vastuolus Rootsi seadustega;

24.   kahetseb, et Egiptuse kodanike Mohammed Al Zary ja Ahmed Agiza Rootsist väljasaatmine 2001. aasta detsembris põhines vaid Egiptuse valitsuse diplomaatilistele tagatistele, mis ei andnud tõhusaid kaitseabinõusid piinamise vastu;

25.   nõuab tungivalt, et uurimisi on vaja jätkata, et selgitada välja USA sõdurite roll, kes osalesid NATO juhitud stabiliseerimisjõudude (SFOR) koosseisus kuue Bosnia kodaniku või Alžeeria päritolu elaniku röövimises ja üleviimises Guantánamo lahe ääres asuvasse kinnipidamiskohta vastupidiselt Bosnia ja Hertsegoviina inimõigustekolleegiumi siduvale vaheotsusele ja vaatamata Bosnia ülemkohtu otsusele kahtlusalused vabastada, nagu on tunnistanud Manfred Nowak, kes oli sel ajal Bosnia ja Hertsegoviina inimõigustekolleegiumi liige; nõuab, et lisaks uuritaks Bosnia valitsuse võimalikku rolli nimetatud juhtumis; rõhutab vajadust saada rohkem teavet NATO ja ÜRO rahvusvahelise politseijõudude üksuse võimaliku osaluse kohta;

26.   nõuab tungivalt uurimiste jätkamist, et tuua selgust salajase kinnipidamiskoha väidetava olemasolu kohta Kosovos ja rahvusvahelise rahuvalveüksuse (KFOR) osaluse kohta terrorismis kahtlustatavate ebaseaduslikus kinnipidamises;

27.   teeb ettepaneku kutsuda NATO peasekretär ajutise komisjoni arutelule, et muuhulgas tuua selgust stabiliseerimisjõudude (SFOR) ja rahvusvahelise rahuvalveüksuse (KFOR) osalusse terrorismis kahtlustatavate ebaseaduslikus vahistamises, üleandmises ja kinnipidamises;

28.   tuletab liikmesriikidele meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt on riikidel nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse alusel positiivsed kohustused inimõiguste valdkonnas ja et nad on kohustatud võtma õigusloomega seotud meetmeid, et hoida ära nende territooriumil toimuvaid inimõiguste rikkumisi, ning peavad ka uurima väidetavaid rikkumisi ja karistama neid, kes on vastutavad, kui sellised rikkumised on toimunud; märgib lisaks sellele, et Euroopa inimõiguste konventsiooni rikkumiste korral võib neid pidada vastutavaks nimetatud positiivsete kohustuste mittejärgimise eest; rõhutab sellest tulenevalt, et liikmesriikidel on kohustus viia läbi uurimisi, et selgitada välja, kas nende territooriumi ja õhuruumi on kasutatud inimõiguste rikkumiste toimepanemisel nende endi või kolmandate riikide poolt nende otsese või kaudse koostööga, ning et nad peavad ka võtma kõik õigusloomega seotud meetmed, mida on vaja selliste rikkumiste kordumiste vältimiseks;

Piinamise kasutamine

29.   rõhutab, et piinamise ning julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise keelamine, nagu see on määratletud ÜRO piinamise vastase konventsiooni artiklis 1, on absoluutne ja eranditeta, olgu tegemist sõjaseisukorra või sõjaohuga, sisepoliitika ebastabiilsuse või mis tahes muu eriolukorraga; tuletab meelde, et isolatsioonis vahi all hoidmise, inimröövide või erakorraliste üleandmiste juhtumid kujutavad endast põhiõiguste rikkumist rahvusvahelise õiguse, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklite 3 ja 5 kohaselt, eriti seetõttu, et nimetatud teod on piinamise või ebainimliku ja alandava kohtlemisega samatähenduslikud;

30.   tuletab meelde, et piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemisega välja pressitud ülestunnistusi ei või mitte mingil juhul pidada väärtuslikeks tõenditeks, nagu see on sätestatud ÜRO piinamise vastases konventsioonis, ega mis tahes muul viisil kasutada; kordab üldlevinud skeptilist suhtumist piinamise abil saadud ülestunnistuste usaldusväärsusesse ja selle panusesse terrorismi ärahoidmisele ja ohjeldamisele, nagu andis selle kohta ühe ärakuulamise ajal ajutise komisjoni ees tunnistust muuhulgas endine Briti suursaadik Usbekistanis Craig Murray;

31.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid ning läbirääkija- ja kandidaatriigid järgiksid rangelt ÜRO piinamise vastase konventsiooni artiklit 3 ja eelkõige mittetagasisaatmise põhimõtet, mille kohaselt "mitte ükski osavõttev riik ei tohi mitte ühtki isikut teise riiki välja või tagasi saata ("refouler") ega teda teisele riigile välja anda, kui on tõsine alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine"; kutsub samuti Ameerika Ühendriike uuesti läbi vaatama kõnesoleva konventsiooni artiklis 3 sõnastatud mittetagasisaatmise põhimõtte omapoolse tõlgenduse;

32.   kutsub liikmesriike mitte toetuma diplomaatilistele tagatistele piinamise vastu, nagu seda on soovitanud Manfred Nowak;

33.   kutsub nõukogu võtma vastu ühise seisukoha kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste liikmesriikide poolt kasutamise suhtes, kui on piisavalt alust uskuda, et isikuid ähvardab piinamine või väärkohtlemine;

Euroopa õhuruumi ja Euroopa lennuväljade kasutamine LKA poolt

34.   on veendunud, et Chicago konventsiooni rikuti paljude lendude puhul, mida sooritasid LKA poolt omandatud või renditud õhusõidukid, kasutades liikmesriikide ning läbirääkijariikide ja kandidaatriikide õhuruumi ja lennuvälju, eirates kohustust hankida nimetatud konventsiooni artikliga 3 ette nähtud luba riiklike lendude jaoks;

35.   taunib asjaolu, et ükski liikmesriik, läbirääkijariik ega kandidaatriik ei ole võtnud vastu korda eesmärgiga kontrollida, kas tsiviillennukeid ei kasutata otstarbel, mis ei sobi kokku rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste standarditega;

36.   peab täiesti ebapiisavaks Euroopa õigusakte, mis käsitlevad ühtset Euroopa taevast, siseriiklike õhuruumide kasutamist, kontrolli ja haldamist ning liikmesriikide lennuväljade kasutamist ja Euroopa veoettevõtjaid; rõhutab vajadust kehtestada uued siseriiklikud, Euroopa ja rahvusvahelised normid; kutsub komisjoni viivitamatult parandama õigusakte, esitades direktiivi, mille eesmärk on mittekaubandusliku tsiviillennunduse järelevalvet käsitlevate siseriiklike õigusaktide ühtlustamine;

37.   palub komisjonil esitada liikmesriikidele soovitused, et parandada norme, mis käsitlevad ELi lennujaamu ja õhuruumi kasutavate eratellimuslendudega seotud tegevuse järelevalvet;

38.   peab vajalikuks valgustada 22. jaanuaril 2003. aastal Ateenas sõlmitud uut atlandiülest kava käsitleva kokkuleppe tegelikku olemust, milles käsitletakse Euroopa transiidiasutuste kasutamise suurendamist, et toetada kriminaalsete/vastuvõetamatute välismaalaste tagastamist;

39.   peab vajalikuks teha kindlaks, kuidas USA salateenistused on tegelikult kasutanud õhuruumi, tsiviil- ja sõjaväelennujaamu ning NATO ja USA baase;

40.   peab vajalikuks tuvastada, kas on mis tahes tõendeid kinnitamaks, et mõnedes Euroopa riikides on tegutsenud salavanglad, nagu on väidetud mitmetes ajakirjanike ja autoriteetsete valitsusväliste organisatsioonide poolt läbi viidud uurimistes;

Ajutise komisjoni ametlike delegatsioonide senised visiidid

41.   on seisukohal, et kaks ametlikku delegatsiooni endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariiki ja USAsse on olnud olulise teabe allikaks ajutise komisjoni töö jaoks ning muutnud võimalikuks nii poliitiliste ametivõimude versiooni sündmuste kohta kui ka kodanikuühiskonna seisukoha vahetu väljaselgitamise;

42.   mõistab hukka asjaolu, et Saksamaa kodanikku Khalid El-Masrit hoiti illegaalselt Afganistanis enam kui neli kuud 2004. aastal; taunib endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõimude soovimatust kinnitada, et El-Masri oli Skopjes ja et tõenäoliselt hoidsid teda seal enne tema väljasaatmist Afganistani LKA agendid;

43.   avaldab kahetsust USA valitsuse piinamise vastase konventsiooni ning eriti mis tahes väljasaatmiste keelamise väga piirava tõlgenduse üle, mis võib välja viia antud vangide piinamiseni või julma, ebainimliku või alandava kohtlemiseni;

Ajutise komisjoni edasine töö

44.   märgib vajadust jätkata ajutise komisjoni tööd ja hinnata põhjalikumalt vaatlusaluseid sündmusi, et kontrollida ühe või mitme liikmesriigi poolse Euroopa Liidu lepingu artikli 6 rikkumise esinemist; rõhutab ka, et uurimist tuleb laiendada sündmustele ja riikidele, mida ei ole käesolevas resolutsioonis selgesõnaliselt mainitud;

45.   otsustab seetõttu, et ajutine komisjon jätkab tööd 12-kuulise ametiaja järelejäänud perioodil, ilma et see piiraks kodukorra artikli 175 kohaldamist, milles käsitletakse ametiaja pikendamise võimalust;

46.   on seisukohal, et ettevalmistavat õigusloomealast tegevust Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu tasandil tuleb alustada nii kiiresti kui võimalik, et tagada piisav õiguskaitse isikutele, kes kuuluvad liikmesriikide pädevusse, ja tagada luureteenistuste tõhus parlamentaarne kontroll nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil; selleks peab vajalikuks luua Euroopa Liidu põhiõiguste amet ja panna see toimima;

47.   avaldab kahetsust selgete erinevuste pärast lähenemisviisis, mis on tekkinud siiani Ameerika ja Euroopa õigusmudelite vahel seoses teemadega, mis kuuluvad ajutise komisjoni pädevusse; tunnistab samas, et rahvusvaheline terrorism on üks peamisi ohte ELi ning kogu rahvusvahelise üldsuse julgeolekule ja stabiilsusele ning selle ohuga on võimalik võidelda üksnes õiguspäraste vahenditega ja tihedas koostöös USAga, juhib tähelepanu tungivale vajadusele selgelt keelustada erakorralised üleandmised rahvusvahelises õiguses ning võtta vastu Euroopa institutsioonide sellekohane ühine seisukoht ning arutada küsimust asjaomaste kolmandate riikidega;

48.   on seisukohal, et ajutine komisjon peab oma töö lõpetamisel vastu võtma soovitused, eelkõige:

49.   palub juhatusel võtta kõiki vajalikke meetmeid, et võimaldada ajutisel komisjonil, arvestades tema ülesannete väga spetsiifilist laadi, täielikult kasutada talle antud volitusi, tehes komisjonile kuni töö lõpetamiseni Euroopa Parlamendi sise-eeskirjadest asjakohaseid erandeid, eelkõige selliseid, mis on seotud:

50.   väljendab heameelt Euroopa Nõukogu ning eelkõige õigus- ja inimõiguste komisjoni raportööri tehtud töö ning Euroopa Nõukogu ja ajutise komisjoni vahelise koostöö üle;

51.   kutsub nõukogu ja kõiki selle liikmeid ja eelkõige eesistujariiki toetama täielikult ja tingimusteta ajutise komisjoni tööd kooskõlas aluslepingutes ja Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikas määratletud lojaalse koostöö põhimõttega;

52.   palub liikmesriikidel võtta rangema seisukoha Guantánamo lahe kinnipidamiskeskuse sulgemise kohta ning etendada aktiivset rolli lahenduste leidmisel kinnipeetute jaoks, kelle suhtes ei algatata kohtumenetlust ja kes ei saa tagasi pöörduda päritoluriiki või elukohariiki, kuna nad on jäänud ilma kodakondsusest või seisavad silmitsi piinamise või muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemisega;

53.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõikidele Euroopa kodanikele ja kõikidele nendele, kes on elanud ELis ja keda praegu peetakse kinni Guantánamos, vajaliku toetuse ja abi, eelkõige õigusabi;

54.   julgustab Euroopa Nõukogu piinamise vältimise komisjoni töötama selle nimel, et tagada, et iga Euroopa Nõukogu liikmesriik täidab oma kohustust(13) teavitada piinamise vältimise komisjoni mis tahes kinnipidamisasutusest nende territooriumil ning võimaldades juurdepääsu nimetatud asutustele;

55.   julgustab komisjoni toetama ajutise komisjoni kõiki algatusi, mida see kavatseb ette võtta;

56.   juhib tähelepanu liikmesriikide, läbirääkijariikide, kandidaatriikide ja assotsieerunud riikide, eriti sama küsimusega tegelevate riikide parlamentidega täielikus koostöös töötamise olulisele tähtsusele;

o
o   o

57.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja läbirääkijariikide, kandidaatriikide ja assotsieerunud riikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule ja Ameerika Ühendriikide valitsusele ning kongressi mõlemale kojale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0529. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0012. (3) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (4) Parlamendi ombudsman, "A review of the enforcement by the Security Police of a Government decision to expel two Egyptian citizens", viitenumber 2169-2004 (22. mai 2005). (5) Rootsi parlament, "The Swedish Government's handling of matters relating to expulsion to Egypt", Scrutiny report 2005/06-KU2 - http://www.riksdagen.se/templates/R_PageExtended____7639.aspx (6) Piinamise vastase komitee otsus, teatis nr 233/2003, hr Ahmed Hussein Kamil Agiza / Rootsi (20. mai 2005), http://www.unhchr.ch/tbs/doc.nsf/MasterFrameView/3ef42bcd48fe9d9bc1257020005533ca?Opendocument (7) Milano kohus, Sezione Giudice per le indagini preliminari, viitenumbrid 10838/05 R.G.N.R ja 1966/05 R.G.GIP. (8) Peasekretäri aruanne oma volituste kasutamise kohta vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 52 seoses teadetega, et terrorismiaktide toimepanekus kahtlustatavaid isikuid võidi vahistada ja kinni pidada või neilt vabaduse võttes edasi toimetada teiste riikide asjaomaste agentuuride poolt või nende õhutusel, https://wcd.coe.int/ViewDoc.jsp?Ref=SG/Inf%282006%295&Sector=secPrivateOffice&Language=lanEnglish&Ver=original&BackColorInternet=9999CC&BackColorIntranet=FFBB55&BackColorLogged=FFAC75. (9) http://www.coe.int/T/E/Com/Files/Events/2006-cia/annexes.asp. (10) Euroopa Nõukogu peasekretäri Terry Davise märkmed pressikonverentsiks, kolmapäev, 12.aprill 2006, http://www.coe.int/T/E/Com/Files/PA-Sessions/April-2006/20060412_Speaking-notes_sg.asp (11) http://www.venice.coe.int/docs/2006/CDL-AD%282006%29009-e.asp#_Toc130704767 (12) Vaata Ameerika Ühendriikide valitsuse aruandeid inimõiguste kohta: US Department of State country reports on human rights practices (2003). (13) European Convention for the Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment, Ref.: CPT/Inf/C (2002) 1 [EN] (Part 1) - Strasbourg, 26.XI.1987, Art. 8.

Euroopa Parlamendi resolutsioon pangaülekannete andmete jälgimise kohta SWIFT-süsteemist USA salateenistuste poolt

P6_TA(2006)0317 RC-B6-0386/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige selle artiklit 8;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 7 ja 8;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni nr 108 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 6 ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 286;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta(2);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu määrus raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe kohta (KOM(2005)0343);

–   võttes arvesse ühenduse Privacy International esitatud kaebust 33 riigi andmekaitse ja eraelu puutumatuse reguleerijatele, milles väidetakse, et SWIFT-ülekannete tegemisel ei ole järgitud andmekaitseseaduse kohast õiguslikku menetlust ja andmeid on avalikustatud ilma igasuguse õigusliku aluse või loata;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et hiljuti paljastas Euroopa ja USA meedia USA valitsuse loodud terrorismi rahastamise jälgimise programmi (Terrorist Finance Tracking Program), mis on võimaldanud USA võimudel tutvuda kõikide finantsandmetega, mille on kogunud SWIFT (Society for Worldwide Interbank Financial Telecommunications), Belgias tegutsev rahandussektori omanduses oleva ühistu, millesse kuulub 8000 kommertspanka ja -asutust 200 riigis, sealhulgas arvukalt keskpanku;

B.   arvestades, et SWIFTi salvestatud andmed, millele USA võimudel on olnud juurdepääs puudutavad sadu tuhandeid ELi kodanikke, sest Euroopa pangad kasutavad ülemaailmsete pankadevaheliste ülekannete tegemisel SWIFTi teavitamissüsteeme, ja arvestades, et SWIFT-süsteemis tehakse iga päev miljoneid ülekandeid ja pangatehinguid;

C.   arvestades, et igasuguse ELi territooriumil kogutud andmete üleandmisele, mida kavatsetakse kasutada väljaspool ELi territooriumi, tuleks teha vähemalt direktiivi 95/46/EÜ kohast andmekaitse piisavuse hinnang;

D.   arvestades, et SWIFTi hallatavatele andmetele juurdepääs võimaldab avastada mitte üksnes ebaseadusliku tegevusega seotud ülekanded, vaid ka andmeid üksikisikute ja asjaomaste riikide majandustegevuse kohta, ja see võib anda tõuke ulatusliku majandus- ja tööstusspionaaži tekkeks,

1.   tuletab meelde oma pühendumust võidelda terrorismi vastu ja usub, et tuleb leida õige tasakaal turvalisusmeetmete ning kodanikuvabaduste ja põhiõiguste kaitse vahel; väljendab tõsist muret asjaolu üle, et tekitatakse õhkkond, mis halvendab andmekaitse ja eraelu puutumatuse austamist;

2.   rõhutab, et Euroopa Liit põhineb õigusriigi põhimõttel ja kõik isikuandmete üleandmised kolmandatele riikidele peavad toimuma andmekaitse õigusaktide kohaselt nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, mille kohaselt peab igaks ülekandeks kohtult loa saama ja iga erand sellest põhimõttest peab olema proportsionaalne ning põhinema õigusaktil või rahvusvahelisel kokkuleppel;

3.   usub, et liikmesriigid võivad riigi julgeoleku, avaliku korra ja julgeoleku huvides andmete loovutamist ja kommertsandmete edasisaatmist keelavast põhimõttest teha erandi ainult juhul, kui nad kohaldavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 8, tegutsedes ühenduse õiguse raames ja võttes arvesse direktiivi 95/46/EÜ artiklit 13, mis on eraõigusliku isikuandmete kogumise ainuke õiguslik alus, ja sellega nõrgendada andmekaitse taset ainult siis, kui see on vajalik, proportsionaalne ja demokraatliku ühiskonna normide kohane;

4.   toob esile eespool nimetatud ettepaneku, mis võib kaasa aidata sellise teabe üleandmise õigusraamistiku loomisele; kahetseb, et vastupidiselt ühenduse institutsioonide lojaalse ja pideva koostöö põhimõttele ei ole Euroopa Parlamenti teiste institutsioonidega, eelkõige Euroopa Keskpangaga peetavate läbirääkimiste ja kolmepoolsete kohtumiste ajal teavitatud SWIFT ülekannete olemasolust;

5.   nõuab, et komisjon, nõukogu ja Euroopa Keskpank selgitaksid täielikult, millises ulatuses nad olid teadlikud SWIFTi ja USA valitsuse vahelisest salajasest kokkuleppest;

6.   nõuab sellega seoses, et selgitatakse Euroopa Keskpanga osa ja tegevust, ja palub Euroopa andmekaitseinspektoril kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001 kontrollida nii kiiresti kui võimalik, kas Euroopa keskpank oli kohustatud reageerima võimalikule andmekaitse rikkumisele, millest nad olid teadlikud;

7.   tuletab meelde, et Euroopa Keskpank peab tagama, et keskpangad kasutavad SWIFTi ainult õigusliku raamistiku piires;

8.   nõuab, et liikmesriigid kontrollivad ja tagavad, et riigi tasandil ei ole õiguslikku vaakumit ja ühenduse andmekaitsega seotud õigusaktid kohalduksid ka keskpankade suhtes; palub liikmesriikidel saata selle kontrollimise tulemused komisjonile, nõukogule ja Euroopa Parlamendile;

9.   nõuab, et nõukogu viivitamatult vaataks läbi ja võtaks vastu ettepaneku võtta vastu raamotsus kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (KOM(2005)0475), et tagada Euroopa kodanikele ühtne ja kõrgetasemeline andmekaitse kogu liidu territooriumil;

10.   pöörab nõukogu tähelepanu eelkõige 14. juunil 2006 vastu võetud Euroopa Parlamendi seisukohale(3) eespool nimetatud ettepaneku kohta võtta vastu raamotsus, eelkõige muudatusettepanekutele 26 ja 58, mille eesmärk on reguleerida avalikes huvides eraõiguslikele pooltele üleantud andmete töötlust;

11.   kordab, et on sügavalt nördinud nõukogu soovimatuse üle lahendada praegune õiguslik olukord, kus põhiõiguste kaitseks kohaldatakse kas esimese või kolmanda samba alusel kahte erinevat menetluslikku raamistikku; kordab seetõttu oma nõudmist nimetatud duaalne raamistik tühistada, võttes kasutusele Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 ettenähtud üleminekuklausli;

12.   nõuab, et komisjon viiks läbi kõikide ELi terrorismivastaste õigusaktide hindamise nende tõhususe, vajaduse, proportsionaalsuse ja põhiõiguste austamise seisukohast; palub komisjonil ja nõukogul tungivalt kaaluda, milliseid meetmeid tuleks võtta, et niisuguseid tõsiseid puutumatuse rikkumisi tulevikus vältida;

13.   suhtub väga taunivalt kõikidesse salaoperatsioonidesse ELi territooriumil, mis kahjustavad ELi kodanike eraelu puutumatust; on sügavalt mures selle üle, et niisugused operatsioonid toimuvad Euroopa kodanikke ja nende parlamentaarseid esindusi teavitamata; palub tungivalt Ameerika Ühendriikidel ja tema luure- ja julgeolekuteenistustel tegutseda heas koostöövaimus ja teavitada oma liitlasi kõikidest julgeolekuoperatsioonidest, mida nad kavatsevad teostada ELi territooriumil;

14.   palub kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonil koos majandus- ja rahanduskomisjoniga korraldada nii kiiresti kui võimalik Euroopa Keskpanga, komisjoni, nõukogu, Euroopa andmekaitseinspektori ning muude asjaga seotud eraõiguslike ja avalike poolte ühine kuulamine, et selgitada, millist teavet võis neil olla;

15.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale, liikmesriikide ja läbirääkijariikide valitsustele ja parlamentidele ning Ameerika Ühendriikide valitsusele ja kongressi kahele kojale.

(1) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31. (2) EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0258.

Euroopa Parlamendi resolutsioon strateegiate ja vahendite kohta sisserändajate integreerimiseks Euroopa Liidus (2006/2056(INI))

P6_TA(2006)0318 A6-0190/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 1. septembri 2005. aasta teatist pealkirjaga "Ühine integratsioonikava – raamistik kolmandate riikide kodanike integreerimiseks Euroopa Liidus" (KOM(2005)0389);

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 13;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, millega antakse ühendusele volitused ja kohustused sisserände ja varjupaiga valdkonnas, ja eelkõige selle artikli 63 punkti 3 alapunkti a;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15.–16. oktoobri 1999. aasta Tampere istungi, 14.–15. detsembri 2001. aasta Laekeni istungi, 21.–22. juuni 2002. aasta Sevilla istungi ja 19.–20. juuni 2003. aasta Thessaloniki istungi eesistujariigi järeldusi, milles rõhutati koostöö ja teabevahetuse arendamise olulisust äsja asutatud riiklike integratsiooni kontaktpunktide rühma raames, et eelkõige tugevdada vastava poliitika kooskõlastamist riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil;

–   võttes arvesse Haagi programmi, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 4. novembril 2004 ja milles kehtestati ajavahemikul 2005–2010 vabaduse, turvalisuse ja õigluse valdkonnas rakendatavad eesmärgid;

–   võttes arvesse Groningenis 9. novembril 2004. aastal toimunud ministrite mitteametlikku konverentsi, kus esimest korda kohtusid integratsioonipoliitika eest vastutavad ministrid;

–   võttes arvesse 19. novembril 2004. aastal Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastu võetud Euroopa Liidu sisserändajate integratsioonipoliitika ühiseid aluspõhimõtteid(1);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning eriti selle artikleid 18, 20, 21 ja 22;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste ja justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0190/2006),

A.   arvestades, et sisserändajate integreerimine on probleem, millega EL on varemgi tegelenud; arvestades, et veerand sajandit tagasi oli enamik ELi sisserändajaid lõunaeurooplased; arvestades, et praegu on Lõuna-Euroopa Euroopa Liidu kiiresti arenev osa ja tema kodanikke ei peeta enam sisserändajaiks, ehkki tol ajal pidasid paljud neid võõraiks ja "integreerimatuiks"; arvestades, et nende päritoluriikide ühinemine Euroopa Liiduga tugevdas ELi tervikuna; arvestades, et samamoodi on uute liikmesriikide kodanikud nüüd ELi täieõiguslikud liikmed;

B.   arvestades, et praegu seisab Euroopa Liit teistsuguse integratsiooniprobleemi ees, sest ta ei saa enam eeldada, et enamik sisserändajaid aja jooksul integreerub, kuna nende päritoluriik ühineb liiduga;

C.   arvestades, et sisserändajate arv on Euroopa Liidus hinnanguliselt 40 miljonit ning nende järeltulijate arv on sellest miljoneid suurem; arvestades, et selline järjest suurenev elanikkond on erakordselt mitmekesine, kuid samas seisavad need elanikud silmitsi sarnaste probleemidega: nende tööturul osalemise määr on tunduvalt alla keskmise ning nende edukus koolis on märgatavalt tagasihoidlikum; arvestades, et nad on poliitiliselt alaesindatud kõikidel valitsustasanditel, sealhulgas liikmesriikide poliitilistes parteides ja Euroopa institutsioonides;

D.   arvestades, et kuigi neid rohkem kui 40 miljonit sisserännanut on võimalik käsitada ELi 26. liikmesriigina (ja rahvaarvult 5. liikmesriigina) ning et ELi mure ja jõupingutused selle elanikkonna integreerimisel peaksid olema samaväärsed ELi kohustusega integreerida läbirääkijariigid, on Euroopa Liit panustanud väga vähe vahendeid selle integratsiooniprobleemi ületamisele, mille lahendamise ebaõnnestumine võib tuua Euroopa Liidule sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist kahju; arvestades, et vajalik ei ole mitte ainult pikaajaliste rahaliste vahendite eraldamine uude Euroopa fondi kolmandate riikide kodanike integreerimiseks (KOM(2005)0123), vaid tuleb ka tagada, et komisjoni asjaomased peadirektoraadid eraldaksid osa oma vahenditest ELi integratsioonipoliitikale;

E.   arvestades, et Euroopa Liidu integratsioonipanust on pikka aega piiranud laialt levinud arusaam, et integratsioon on lokaalne; arvestades, et tegelikult on integratsioon oma mõjult ka globaalne, eriti siis, kui integratsioon ei toimi, sest kui ühel liikmesriigil ei õnnestu edukalt rakendada integratsioonipoliitikat, võib see kaasa tuua negatiivseid tagajärgi kogu Euroopa Liidule, näiteks:

F.   arvestades, et integreerimise edukus tugevdab Euroopa Liidu majandust globaalse konkurentsi tingimustes; arvestades, et "ajude äravoolu" vältimist silmas pidades meelitab Euroopa Liit ligi liidu jaoks vajalikke töötajaid ja ettevõtjaid ning teadlasi ja tudengeid, kes on aluseks liidu uuendussuutlikkusele; arvestades, et ELi linnad on turvalisemad ja kogukonnad tugevamad, kui kohaldatakse sihipärast, järjepidevat ja piisavalt rahastatud integratsioonipoliitikat; arvestades, et ksenofoobia tendentsid kahanevad ning kõigi inimeste põhiõiguste austamine muutub tugevamaks; arvestades, et Euroopa positsioon maailmas paraneb;

G.   arvestades, et kohalikel, piirkondlikel ja siseriiklikel asutustel on oluline roll ning et nende kohustustel, sealhulgas linnastumise, eluaseme ja hariduse valdkondades, on otsesed tagajärjed integratsiooniprotsessile; ergutab oma ametiasutusi suurendama nende osalemist üleeuroopalises arutelus; rõhutab Euroopa Liidu olulist toetust nimetatud tasanditel käivitatud algatustele ühenduse struktuurifondide kaudu;

H.   arvestades, et ei ole olemas ühte kindlat lahendust edukaks integreerimiseks Euroopa Liidus; arvestades, et kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi ametiasutustel (eriti linnakeskustes, kuhu on koondunud enamik sisserändajaid) peaksid olema võimalused ja rahalised vahendid selleks, et määrata kindlaks ja viia ellu täpsed integratsioonimeetmed, ning et liikmesriigid ja liit tervikuna peaksid innukalt välja töötama integratsioonistrateegiaid ning kontrollima nende integratsioonimeetmete tõhusust ja tulemusi aktiivsemalt ja tulemuslikumalt, tagades seeläbi selliste integratsioonistrateegiate rakendamise, mille tulemused edendavad liidu ühiseid huve, ning et selleks peab komisjon teostama kavandatavad uuringud osaluse ja integratsiooni taseme kaardistamiseks kogu Euroopa Liidus;

I.   arvestades, et integratsioon on kahepoolne protsess, mis ühelt poolt eeldab sisserändajate edukaks vastuvõtvasse ühiskonda integreerimiseks nende enda tahet ja vastutust ning teiselt poolt eeldab ELi kodanike tahet aktsepteerida ja kaasata sisserändajaid, ning mis seisneb integreeritud meetmetes nii selleks, et mõjutada sisserändajate ja neid vastuvõtvate ühiskondade käitumist kõikidel asjassepuutuvatel tasanditel, kui ka selleks, et mobiliseerida poliitika rakendamiseks mõlema poole ressursid; kõnealune kahepoolne protsess tähendab õigustest ja kohustustest koosnevat vastastikust kohustust vastuvõtvate ühiskondade ja sisserändajate jaoks;

J.   arvestades, et ELi meetmeid selles valdkonnas suunavad prioriteedid peaksid hõlmama järgmisi aspekte:

K.   arvestades, et integreerimise võtmeküsimusteks on põhiõiguste edendamine, võrdsed võimalused kõigile ja diskrimineerimise kaotamine; arvestades, et ettepanek nimetada 2007. aasta Euroopa aastaks "Võrdsed võimalused kõigile" ja 2008. aasta kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastaks on nende eesmärkide saavutamisel olulised teadlikkust tõstvad algatused;

L.   arvestades, et ELi eduka integratsioonipoliitika ja Euroopa Liidu püüdluse vahel töötada välja seadusliku sisserände poliitika ja rändepoliitika on selge seos; arvestades, et esimese praktilise sammuna tuleks tõhustada sisserändajate vastuvõtmise eest vastutavate ja sisserändajate integratsiooni eest vastutavate asutuste tegevuse kooskõlastamist;

1.   nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kõigi olemasolevate integratsiooni käsitlevate direktiivide, nimelt nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta(2), nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta(3), nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(4) ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(5), tõhusa rakendamise; arvestades, et paljud liikmesriigid on nende direktiivide tõhusa rakendamisega maha jäänud ning on oluline, et komisjon kontrolliks rangemalt nii integratsiooniga seotud direktiivide ülevõtmist kui ka nende haldustavade tõhusust, mida kasutatakse asjaomaste õigusaktide rakendamiseks sisserändajate igapäevaelus;

2.   tervitab komisjoni ettepanekut asutada aastateks 2007–2013 eelnimetatud Euroopa fond kolmandate riikide kodanike integreerimiseks ning nõuab tungivalt, et nimetatud fondi kasutades järgitakse alljärgnevat kuut konkreetset põhimõtet:

3.   tervitab ülalnimetatud komisjoni teatises sisalduvat viidet ühistele aluspõhimõtetele; on kindlalt veendunud, et ühised aluspõhimõtted kujutavad endast kindlat soovituste kogumit, mis peaks olema ELi integratsioonipoliitika aluseks; avaldab kahetsust, et liikmesriigid ei ole ühiseid aluspõhimõtteid alates nende vastuvõtmisest 2004. aastal sisuliselt järginud; palub Soomel kui eesistujariigil tuua ühised aluspõhimõtted ning eelkõige need põhimõtted, mis puudutavad tööhõivet (nr 3), suhtlemist (nr 7) ja osalemist (nr 9), tagasi päevakorra keskmesse;

4.   tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle edendada iga-aastast integratsioonifoorumit, et hõlbustada parimate tavade vahetust eelkõige nendes poliitikavaldkondades, kus ELi osatähtsus on piiratud, kuid milles mõned liikmesriigid rakendavad poliitikat, mis võib teistele eeskujuks olla; on seisukohal, et integratsioonifoorumis peaksid osalema kõikide integratsiooniga tegelevate asutuste esindajad – nii kohalikest, piirkondlikest, riiklikest kui ka ELi asutustest – ning ka sisserändajad ise;

5.   kutsub komisjoni üles selgitama, laiendama ja kooskõlastama peadirektoraatide integratsioonialaseid kohustusi, taaselustama peadirektoraatidevahelise integratsioonitöörühma ja seda toetama ning määratlema erinevate peadirektoraatide täpsed integratsioonialased kohustused; nõuab ka meetmete võtmist selleks, et muuta uus Euroopa Integratsioonifond ja Euroopa Sotsiaalfond teineteist täiendavaks;

6.   tunneb heameelt selle üle, et komisjon tunnistab vajadust liikmesriikide integratsioonipoliitika ja sisserändajate osalustaseme uurimise ja kaardistamise järele; on seisukohal, et see teave on eelduseks kõigile ELi poliitikavaldkondadele, mis on suunatud parema integratsiooni edendamisele ELis, ning et sellistest kaardistamistoimingutest kasu saamiseks tuleb selgitada ELi integratsioonialase arutelu ulatust, arvestades, et ainuüksi sõna "integratsioon" võib tõlgendada mitmeti;

7.   kutsub komisjoni üles looma alalist kontaktrühma sisserändajate esindajatest, ekspertidest, valitsusvälistest organisatsioonidest ja teistest, kes nõustaksid komisjoni kõikides integratsiooniga seotud poliitikavaldkondades;

8.   kutsub komisjoni üles eriti rõhutama sisserände ja mitmekesisuse edendamist ELis ning integratsiooni pidevat süvalaiendamist komisjoni kommunikatsioonistrateegia ja algatuste kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles käivitama teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, et parandada arusaamist sisserändest ning sisserändajate majanduslikust ja sotsiaalsest panusest ühiskonnas;

9.   kutsub komisjoni üles looma liikmesriikide integratsiooniprogrammide hindamiseks ranged seiremehhanismid, kasutades selleks muu hulgas sõltumatuid eksperte, ning võtma kasutusele täpse ja praktilise kaks korda aastas avaldatava rände- ja integratsiooniaruande, mis:

10.   ergutab komisjoni pidama vajaduse korral Euroopa abi ja arengupoliitika määratlemisel ja rakendamisel sisserändajate koduriikides nõu sisserändajate kogukondadega;

11.   palub komisjonil mitmekordistada uurimis- ja analüüsimisalgatusi, mille eesmärk on mõista, mis on integratsiooni osas efektiivne, ning ambitsioonikalt laiendada tõhusaid meetmeid parimate tavade levitamiseks koostöös liikmesriikide ja kohalike ametiasutustega, mitte üksnes välja pakutud kodulehekülje, vaid ka teiste võimalikult paljude mõistlike vahendite kaudu;

12.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama komisjoni delegatsioonide ja konsulaarametite laialdasi võimalusi kogu maailmas, et aidata potentsiaalsetel sisserändajatel integreeruda, tutvustades neile ELi ja liikmesriigi kultuuri, ajalugu, keelt ning kodanike õigusi ja kohustusi;

13.   rõhutab, kui oluline on see, et Euroopa institutsioonide töötajate ja liikmesriikide riiklike haldusorganite ülesehitus peegeldaks Euroopa Liidu ja liikmesriikide elanikkonna koosseisu;

14.   nõuab tungivalt, et nõukogu kasutaks vastavalt asutamislepingu artikli 67 lõike 2 teisele taandele nn passerelle'i sätet, et anda Euroopa Parlamendile kaasotsustamisvolitus integratsiooni ja seadusliku rände küsimustes ning võimaldada kvalifitseeritud häälteenamuse alusel hääletamist nõukogus; peab oluliseks, et Euroopa Parlamendi liikmetel oleks integratsioonipoliitika valdkonnas kaasotsustamisvolitus, arvestades, et nad esindavad ELi poliitilist arvamust ning peaksid seega esindama nii sisserändajate kui ka kodanike arvamusi ning jagama vastutust integratsioonipoliitika kujundamise eest ELi õigusloomega seotud protsessis;

15.   nõuab tungivalt, et nõukogu muudaks alaliseks integratsiooniküsimustega tegelevate ministrite aastakoosoleku, mis algatati 2004. aasta novembris Groningenis Hollandi nõukogu eesistujariigiks olemise ajal;

16.   palub liikmesriike Euroopa Põhiõiguste Ameti küsimuse lõplikul kaalumisel võtta tõsiselt arvesse ameti rolli usalduse ja heade suhete edendamisel naaberaladel ning arendada kõnealust rolli orgaaniliselt ametile ettenähtud järjestikuste aastaprogrammide kaudu;

17.   nõuab tungivalt, et nõukogu kaaluks uuesti komisjoni ettepanekut kohaldada integratsioonipoliitika suhtes avatud koordineerimismeetodit; seoses sellega nõuab Euroopa Parlamendi kaasamist kogu menetlusse;

18.   nõuab tungivalt, et nõukogu kehtestaks üldise ja tulevikku suunatud raamdirektiivi seadusliku rände kohta, võttes nõuetekohaselt arvesse integreerimise vajadust;

19.   ergutab liikmesriike määrama ühele valitsusministrile kohustuse jälgida sisserändajate integratsioonipoliitikat, tagama poliitikavaldkondade süvalaiendamise kõikide valitsustasandite ametiasutustes ja kaaluma integratsiooni ülemkomissari või integratsiooni ombudsmani ametissemääramist igas liikmesriigis selleks, et kooskõlastada poliitika rakendamist, levitada teavet sisserändajatele, vaadata läbi nende kaebusi ja võtta meetmeid probleemide lahendamiseks;

20.   kutsub kõiki liikmesriike üles kontrollima kõikidel tasanditel valitsusasutusi, mis omavad või peaksid omama sisserändajate integratsiooniga seotud kohustusi;

21.   kutsub komisjoni üles uurima võimalust kaasata kolmandate riikide kodanike integreerimise valdkond Põhiõiguste Ameti edaspidistesse mitmeaastastesse programmidesse;

22.   kutsub liikmesriike üles ergutama sisserändajate osalemist poliitikas ning mõistma hukka nende poliitilise ja sotsiaalse isoleerimise; kutsub komisjoni selles suhtes üles õiguslikult läbi vaatama Euroopa kodakondsust käsitlevad kehtivad sätted erinevates liikmesriikides ning liikmesriikide praegused tavad, mis puudutavad pikka aega riigis elanud sisserändajate õigust hääletada kohalikel ja munitsipaalorganite valimistel;

23.   kutsub liikmesriike üles looma läbipaistva, inimliku, kiire ja mõistliku menetluse pikaajalise elaniku staatuse andmiseks, perekondade taasühinemiseks ning selleks, et naturaliseerida pikaajalistest elanikest sisserändajad ja nende lapsed, võttes eriti arvesse asjaolu, et paljud neist lastest on sündinud liikmesriigi territooriumil;

24.   juhib liikmesriikide tähelepanu nende naiste sõltuvale õiguslikule staatusele, kes ühinevad oma abikaasadega perekonna taasühinemisel, ning kutsub liikmesriike üles oma õigusakte läbi vaatama, et tagada abikaasadele ja lastele esimesel võimalusel individuaalse staatuse ja tööloa andmine sõltumatult õigusliku staatuse põhiomanikust, et täielikult garanteerida ja kaitsta nende õigusi ning hõlbustada nende sotsiaalset integratsiooni;

25.   julgustab poliitilisi parteisid, ametiühinguid ja kodanikuühiskonda tervikuna kaasama sisserändajaid täieõiguslike liikmetena oma asjakohaste struktuuride kõikidel tasanditel;

26.   toetab teatavate liikmesriikide rakendatavaid integratsiooniprogramme, mis näevad ette vastastike kohustuste võtmise vastuvõtvate riikide ja sisserändajate poolt; loodab, et sel viisil saab tõsta sisserändajate teadlikkust Euroopa Liidu põhiväärtustest ja võimaldada neil samal ajal omandada põhiteadmisi vastuvõtva ühiskonna toimimise kohta; rõhutab, et oluline on julgustada vastuvõtva ühiskonna keele õppimist ja kodanikuõpetuse kursuste korraldamist;

27.   ergutab liikmesriike tugevdama diskrimineerimise ja rassismi vastaseid õigusakte ja jõustama olemasolevaid õigusakte ning kaaluma positiivselt diskrimineerivate õigusaktide kehtestamist sisserändajate jaoks kõigis asjakohastes valdkondades, võttes eeskujuks liikmesriike, kus positiivset diskrimineerimist on edukalt rakendatud;

28.   kutsub liikmesriike üles – et eelkõige vältida sisserännanud naiste võimalikku väärkohtlemist – tagama sisserännanuile kergesti kättesaadav teave vastuvõtva riigi soolist võrdõiguslikkust käsitlevate õigusaktide ning nendest tulenevate õiguste ja kaitse kohta, hõlmates ka kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid ja haldusabinõusid;

29.   kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi üles ergutama sisserändajate ja neid vastuvõtva ühiskonna vahelist suhtlemist, edendades muu hulgas ühiseid foorumeid, kultuuridevahelist dialoogi, seminare, näitusi ning kultuuri- ja sporditegevust; nõuab lisaks sellele uute struktuuride loomist või olemasolevate struktuuride toetamist, mis võimaldaksid sisserändajatel integreeruda vastuvõtvasse ühiskonda, et vältida uute sisserändajate ja juba ümber asunud, kuid integreerumisraskustega sisserändajate sotsiaalset tõrjutust; kutsub lisaks üles andma toetust sisserännanute organisatsioonidele nende territooriumidel ja sidemete tugevdamiseks sisserännanute päritolumaadega;

30.   ergutab liikmesriike sätestama pagulastele nende vastuvõtuetapil integratsiooniga seotud meetmed, nagu keelekursused ja vabatahtlik töö, võttes arvesse asjaolu, et pagulaste integratsiooniprotsess algab vastuvõtuetapis;

31.   rõhutab Euroopa kodakondsuse jaoks üldise raamistiku väljatöötamise olulisust koostöös Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoniga;

32.   rõhutab, et oluline on sisse seada iga-aastased integratsiooniteemalised arutelud, millel osaleksid Euroopa Parlamendi, liikmesriikide parlamentide ja kodanikuühiskonna esindajad, eelkõige valitsusvälised organisatsioonid ja sisserändajate ühendused, et hinnata ELi integratsioonialaste jõupingutuste tulemuslikkust ning anda hinnang sisserändajate integratsiooni arengule liikmesriikide tasandil;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) 19. novembri 2004. aasta dokument 14615/04. (2) ELT L 251, 3.10.2003, lk 12. (3) ELT L 16, 23.1.2004, lk 44. (4) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (5) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.

Euroopa Parlamendi resolutsioon arengu ja rände kohta (2005/2244(INI))

P6_TA(2006)0319 A6-0210/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Ränne ja areng: mõned konkreetsed suunised" (KOM(2005)0390);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (KOM(2005)0391);

–   võttes arvesse järgmiseid komisjoni teatisi nõukogule ja Euroopa Parlamendile: "Prioriteetsed meetmed rändeprobleemide lahendamiseks: esimene tagasiside Hampton Courti kohtumisele" (KOM(2005)0621); "Arengumaade tervishoiu inimressursikriisi käsitlev ELi tegevusstrateegia" (KOM(2005)0642); "Temaatiline programm koostööks kolmandate riikidega rände ja varjupaiga valdkondades" (KOM(2006)0026);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. detsembril 2005. aastal Brüsseli kohtumise järelduste IV osa pealkirjaga "Ränne: üldine lähenemisviis";

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsioone A/RES/58/208, A/RES/59/241 ja A/RES/60/205, milles nähakse ette 2006. aastal toimuval 61. istungjärgul kõrgetasemelise dialoogi pidamine rahvusvahelise rände ja arengu kohta;

–   võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (Cotonou leping)(1) ja mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005(2), eelkõige selle artiklit 13, milles käsitletakse rännet;

–   võttes arvesse 13. aprillil 2006. aastal varjupaiga-, rände- ja liikuvusküsimuste eest vastutavate AKV ministrite esimesel kohtumisel vastu võetud Brüsseli deklaratsiooni varjupaiga-, rände- ja liikuvuse kohta ja deklaratsiooni rakendamise tegevuskava;

–   võttes arvesse ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja sellega seotud protokolle;

–   võttes arvesse AKV-ELi ministrite nõukogu 13. aprilli 2005. aasta otsust nr 4/2005 üheksanda Euroopa Arengufondi pikaajaliseks arenguks ettenähtud vahendite reservi kasutamise kohta(3);

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri aruannet "Ülemaailmne uurimus naiste rolli kohta arengus, 2004: naised ja rahvusvaheline ränne", A/59/287/Add.1;

–   võttes arvesse Maailmapanga aruannet pealkirjaga "Globaalsed majandusväljavaated 2006: rahasaadetiste ja rände mõju majandusele"(4);

–   võttes arvesse rahvusvahelise rände maailmakomisjoni 2005. aasta oktoobri aruannet "Ränne ühendatud maailmas: uus tegevusperspektiiv"(5);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 18, 19 ja 21;

–   võttes arvesse liikmesriikide poolt 2005. aastal võetud kohustusi, sealhulgas:

–   võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soovitust nr 151 võõrtöötajate kohta;

–   võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni 20. detsembri 2005. aasta ühisavaldust Euroopa Liidu arengupoliitika küsimuses pealkirjaga "Euroopa konsensus"(7), milles sätestatakse üldine raamistik ühenduse tegevuseks arengu valdkonnas;

–   võttes arvesse IV Euroopa Liidu – Ladina-Ameerika riikide tippkohtumisel 12. mail 2006. aastal vastu võetud Viini deklaratsiooni;

–   võttes arvesse 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Aafrika arengustrateegia kohta(8); 15. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta(9); 26. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele(10); 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni seadusliku ja ebaseadusliku ümberasumise vaheliste seoste ja ümberasujate lõimimise kohta(11); 12. aprilli 2005. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu rolli kohta aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel(12);

–   võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 1998. aasta määrust (EÜ) nr 2836/98 soolise võrdõiguslikkuse küsimuste arengukoostöösse integreerimise kohta(13);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit ning väliskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0210/2006),

A.   arvestades, et 175 miljonist ümberasujast (3% maailma rahvastikust) elab 40% arenguriikides;

B.   arvestades, et ränne ei kujuta endast uut nähtust, kuid selle ulatus globaliseerunud maailmas ja rahvusvaheliste osalejate suurenenud teadlikkus teeb sellest nüüdsest peale rahvusvahelise üldsuse jaoks tähtsa poliitilise küsimuse;

C.   arvestades, et alates 1980ndatest aastatest on sisseränne märkimisväärselt kasvanud, ilma et Euroopa Liidu tasandil oleks püütud sellele probleemile ühist ja selget lahendust leida;

D.   arvestades, et Euroopa Liit võtab sisserändajaid vastu peaaegu kõikidest arenguriikidest; arvestades, et suur hulk sisserändajatest on pärit Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast; arvestades, et on vähetõenäoline, et selle nähtuse ulatus lähiaastatel väheneb;

E.   arvestades, et rahvusvahelise üldsuse mobiliseerimine pole viinud ulatusliku ühistegevuseni;

F.   arvestades, et rändeküsimusega peab tegelema kogu rahvusvaheline üldsus globaalsel tasandil; arvestades, et Euroopa Liit pole siiani suutnud alustada asjaomast globaalset poliitilist tegevust ega varustanud ennast nimetatud probleemiga tegelemiseks sobivate vahenditega;

G.   arvestades, et ühise poliitika puudumine rändevoogude juhtimise vallas võimaldab liikmesriikidel võtta vastu ühepoolseid otsuseid, mis muudavad väga raskeks ühenduse ühtse seisukoha vastuvõtmise;

H.   arvestades, et sisserändega seotud tegevus peab põhinema võimalikult laiaulatuslikul konsensusel Euroopa Liidu sees;

I.   arvestades rahvusvahelist rännet ja arengut käsitlevat kõrgetasemelist dialoogi, mis leiab aset ÜRO Peaassamblee raames 14. ja 15. septembril 2006;

J.   arvestades, et Aafrika Liit on muutnud rändeküsimused Aafrika Liidu Komisjoni presidendi hr Alpha Oumar Konaré eestvedamisel üheks oma tegevuse kesksetest teemadest;

K.   arvestades, et rände eesmärkide ja sellest tulenevalt ka ümberasujate kategooriate mitmekesisuse tõttu on raske kujundada välja ühtset ja üldist poliitikat, mille abil muuta ränne üheks arenguhoovaks;

L.   arvestades, et peamised rändekolded maailmas on Aasia ja Ladina-Ameerika, kuid Aafrika paistab silma rändega seotud negatiivsete nähtuste ulatuse poolest;

M.   arvestades, et suuremas osas analüüsides uuritakse põhjapoolseid vastuvõtvaid riike, samas kui 60% ümberasujatest ei lahku kunagi lõunapoolkeralt;

N.   arvestades Viini deklaratsioonis rõhutatud kohustust edendada globaalset dialoogi ja tõhustada rändeküsimustes tehtavat koostööd Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika vahel;

O.   arvestades, et teineteisest sõltuvate rände-ja arenguprobleemi lahendamiseks ei piisa üksnes ametliku arenguabi suurendamisest, vaid samal ajal tuleb arendada uuenduslikke erivahendeid, mille abil tunnustada ja edendada ümberasujate panust vaesuse kaotamiseks ja arengu tagamiseks peetavas võitluses;

P.   arvestades, et aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks tuleb lahenduse otsimine kõnealusele probleemile lahutamatult siduda riigisisese ja rahvusvahelise vaesusevastase võitluse strateegiaga;

Q.   arvestades, et tuleb tunnustada ja toetada lõunapoolsete riikide õigust teostada sõltumatut rändepoliitikat;

R.   arvestades, et lõunapoolsete riikide jaoks tähendab ränne parema haridusega või ettevõtlikumate inimeste lahkumist ning et nn "ajude äravool" ohustab mitmesuguste esmatähtsate teenuste, nagu eelkõige tervishoid ja haridus, kättesaadavust ja kvaliteeti;

S.   arvestades, et "ajude äravoolu" ja "pädevuse lahkumist" paljudest lõunapoolsetest riikidest soodustab "juhitud rändeks" nimetatav valikuline vastuvõtupoliitika, mis põhjapoolestes riikides ümberasujate suhtes on kehtestatud;

T.   arvestades, et Aafrika Liidu Komisjoni president hr Alpha Oumar Konaré arvates on sellise poliitika tulemuseks "Aafrikale arenemise õiguse keelamine";

U.   arvestades, et ringrändel, mis võimaldab päritoluriigi ja sihtriigi vahel edasi-tagasi reisida, on soodus mõju nii vastuvõtja- kui lähteriigi arengule;

V.   arvestades, et kaasarengu – mida tuleb mõista kui arenenud riikides tekkinud ümberasujate kogukondade potentsiaali kasutamist nende päritoluriigi hüvanguks – abil on võimalik muuta ränne arengu ja inimestevahelise vastastikuse abi liikumapanevaks jõuks;

W.   arvestades, et ümberasujate rahaülekanded päritoluriiki kujutavad endast olulist arenguhooba ning et selliste ülekannete summa ületab märgatavalt maailmas antava ametliku arenguabi; arvestades, et enamikel juhtudel on selliste saadetiste finants- ja pangakulud äärmiselt suured ning nende teostamine pole alati läbipaistev; rõhutades siiski, et kõnealused ülekanded on eelkõige mõeldud kasutamiseks perekonnaliikmetele ning et vaid väike osa neist läheb investeeringute ja arengu rahastamiseks;

X.   arvestades siiski, et nimetatud ülekannetega ei saa ametliku arenguabi vähenemist korvata ega seda õigustada;

Y.   arvestades, et 2005. aastal oli maailmas ligikaudu 9,2 miljonit pagulast ja 25 miljonit oma "kodumaal ümberasustatud inimest", kellest pooled asuvad Aafrikas ja kes ei saa mingit rahvusvahelist abi, mis on loonud lubamatu olukorra, kus ühtesid ohvreid eelistatakse teistele;

Z.   arvestades pagulaste ja "ökoloogilistel põhjustel ümberasustatute" arvu suurenemist, nii et ÜRO pagulaste ülemkomissari arvamuse kohaselt võib see mõne aasta pärast ulatuda 50 miljonini,

AA.   arvestades, et ümberasujate integreerimine on kahesuunaline protsess, mis põhineb seaduslike ümberasujate ja vastuvõtva ühiskonna vastastikustel õigustel ja kohustustel ning mille eesmärk on tagada sisserändajatele ühiskonnas osalemise võimalus;

AB.   arvestades, et ümberasujad on inimkaubanduse, diskrimineerimise ja halvenevate sotsiaalsete tingimuste ohvrid, moodustades endiselt rühma, mis ei ole rahvusvahelise üldsuse poolt ja riiklike õigusaktidega piisavalt kaitstud;

AC.   arvestades, et ükski liikmesriik pole ratifitseerinud võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni;

AD.   arvestades, et Euroopa Liit pole alates 1999. aastast eraldanud sisserändajate integreerimisele rohkem kui 15 miljonit EUR, ehk 0,5 EUR sisserändaja kohta;

AE.   arvestades, et võitlus rändega seotud inimkaubanduse ning naiste ja laste kaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise vastu tuleb tõsta Euroopa Liidu prioriteetide hulka;

AF.   arvestades, et naised moodustavad 51% kõigist arenenud riikide ja 46% arenguriikide ümberasujatest(14); olles seisukohal, et ebaseadusliku rändega seotud riskide kohta jagatav teave ei ole piisav; olles teadlik, et ümberasujatest naised puutuvad rohkelt kokku seksuaalse ärakasutamise, vägivalla, diskrimineerimise ja ärakasutamisega töökohal; olles ühtlasi teadlik, et rändepoliitikas ei võeta arvesse naiste eripära;

AG.   arvestades, et ränne võib anda naistele võimaluse parandada oma elujärge, suurendada sõltumatust, toetada sotsiaalselt tõrjutud sookaaslasi ning eemalduda ahistavatest sotsiaalsetest suhetest;

AH.   arvestades, et naised on sageli sunnitud välja rändama selliste probleemide tõttu nagu sundabielu, vaesus või relvakonfliktid;

AI.   arvestades, et naissoost ümberasujad on vähem kaitstud seksuaalse ärakasutamise, diskrimineerimise, tööalase ärakasutamise, vaimse potentsiaali raiskamise, vägivalla ja terviseohtude, sotsiaalse tõrjutuse ja inimkaubanduse eest;

AJ.   arvestades, et praegu viibib Euroopa Liidus suur hulk naissoost dokumentideta ümberasujaid, mistõttu on suurenenud nende tööalase ja seksuaalse ärakasutamise oht ning võimalus, et nad puutuvad kokku seksuaalse vägivallaga,

1.   on veendunud, et Euroopa Liidul tuleb etendada otsustavat rolli rände muutmisel üheks arenguhoovaks;

2.   rõhutab, et Euroopa Liit peab alustama asjaomast regionaalse suunitlusega globaalpoliitilist tegevust, pöörates erilist tähelepanu Aafrikale ja lõunapoolsete riikide vahelisele rändele ning arengu ja rände vahelistele seostele; nõuab rändeküsimuse asetamist olulisele kohale Euroopa Liidu suhetes ja poliitilises dialoogis erinevate piirkondadega ning toetab Euroopa-Aafrika tippkohtumise korraldamist ühise lahenduse leidmiseks;

3.   rõhutab, et Euroopa rände- ja arengupoliitika peab eelkõige põhinema solidaarsusel kolmandate riikidega ja kaasarengu põhimõttel, mille abil asuda tegelema rände süvapõhjustega ja eelkõige kaotada vaesus;

4.   väljendab uuesti veendumust, et liikuvus on üks inimõigusi ja seetõttu ei tuleks seda vaadelda vaid kaubandusliku loogika kohaselt; rõhutab, et asjaomase valdkonna poliitikas tuleks edendada liikuvust valikute, mitte piirangute kaudu;

5.   rõhutab, et Euroopa tasandil on rändeprobleemidele kohase lahenduse leidmine võimalik vaid juhul, kui luuakse ühine strateegia, milles püstitatakse selged eesmärgid ja määratakse kindlaks liikmesriikide käsutusse antavad mehhanismid, mille abil võimaldada neil kõnealuse nähtusega ühiselt ja solidaarselt tegeleda;

6.   tuletab meelde, et võitlus inimeste ekspluateerimise ja inimkaubanduse vastu on kõikide riikide kohustus; tuletab meelde, et tulemuslikuks võitluseks inimkaubanduse ja ümberasujatega kaubitsemisega ning nende inimeste põhiõiguste kaitsmiseks, samuti selliste kuritegude toimepanijate kohtulikuks jälituseks on olemas mitmepoolseid vahendeid, nagu ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioon ja sellega seotud protokollid; nõuab, et riigid, kes ei ole veel nimetatud konventsiooni ratifitseerinud või sellega ühinenud, teeksid seda võimalikult kiiresti;

7.   pooldab Barcelona protsessi eeskujul rändeküsimuse lülitamist ELi välispoliitikasse;

8.   tervitab nõukogu ettepanekut korraldada 2006. aastal Euromedi ministrite rändeteemaline kohtumine; toetab samuti Euroopa Liidu ja Aafrika rändeteemalist tippkohtumist, mis peaks toimuma 2006. aasta juulis Rabatis ja kus käsitletakse sisserännet Euroopasse Magribi riikidest ja Saharast lõunasse jäävatest Aafrika riikidest;

9.   tervitab kõiki muid rändepoliitika parandamiseks võetud meetmeid ja rõhutab vajadust töötada rändepoliitika edendamiseks võetavate üksikmeetmete toetamise asemel välja globaalne lähenemisviis, mille aluseks on selge nägemus selle kohta, millised on olulisemad meetmed, mis selles valdkonnas tuleb võtta;

10.   soovitab nõukogul võtta asjakohased meetmed, et tagada parem koostöö ja koordineerimine kõikide liikmesriikide asutuste vahel, mis vastutavad rände ja arengu eest;

11.   rõhutab, et arenguabi suurendamine on vajalik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et muuta ränne üheks arenguhoovaks; palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel pidada kinni 2005. aastal võetud poliitilistest kohustustest;

12.   soovitab kõikides aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks peetavates aruteludes ja võetavates meetmetes võtta läbivalt arvesse rändeküsimust ja selle mõju arengule; tuletab meelde, et üldine strateegia vajab õnnestumiseks asjakohast õiguslikku raamistikku nii Euroopa Liidu kui ka päritolumaade tasandil;

13.   rõhutab, et rändeküsimus tuleb paremini integreerida arengupoliitikasse ja -kavadesse ning soovitab riiklikul tasandil rännet käsitleda vaesuse vähendamise strateegiadokumentides;

14.   tunnustab diasporaade tähtsust ELi ja päritoluriikide suhete tihendamisel, eriti rände valdkonnas; nõuab tihedamat koostööd arenguriikide ja ELi liikmesriikide institutsioonide vahel, sealhulgas kaasarengu projektide läbiviimist;

15.   on seisukohal, et Euroopa Liidus tuleb tunnustada kaasarengu põhimõtet, mille kohaselt tunnustatakse ja toetatakse diasporaa rolli päritoluriigi arengu edendamisel;

16.   on seisukohal, et rände muutmisel üheks arenguhoovaks tuleb Euroopa Liidul luua eelkõige kaks asjaomast vahendit:

17.   on seisukohal, et kolmandatele riikidele antava rahalise ja tehnilise abi programm rände ja varjupaiga valdkondades (AENEAS) programmi ja sellele 2007. aastal järgnevat programmi tuleb rakendada arengustrateegia hüvanguks, eriti kaasarengu meetmete rahastamise kaudu; on seisukohal, et seda eesmärki tuleb rangelt järgida, et vältida näiteks rahaliste vahendite eraldamist Euroopa Liidu välispiiride kaitsmise jätkamisele;

18.   rõhutab, et selle programmi abil tuleb tugevdada rändevoogude juhtimise ning päritolu- ja läbisõiduriikide toetamise süsteemi tõhusust; on seetõttu seisukohal, et selle programmi juures peaks olema tagatud:

19.   teeb ettepaneku koostada regionaalsed integreeritud arengukavad Aafrika peamiste väljarändepiirkondade suhtes, et rahastada:

20.   rõhutab raskusi ja suuri kulutusi, mida sisserändajate jaoks toovad kaasa rahasaadetised päritoluriiki, ning rõhutab lisaks läbipaistvuse puudumist sellise pangavälise süsteemi puhul; kinnitab, et on vaja kehtestada kindel süsteem, mis tagaks saatja ja saaja andmete kaitse, et edendada reguleeritud ülekannete abil kindlasuunalisi rahasaadetisi, võttes arvesse, et teatavad alternatiivsed süsteemid, mida sisserändajad kasutavad, sarnanevad mõnikord tõelisele liigkasuvõtmisele;

21.   palub komisjonil, liikmesriikidel ning riiklikel ja rahvusvahelistel rahaasutustel astuda samme, et:

22.   palub komisjonil töötada välja ettepanek õigusliku raamistiku väljatöötamiseks, et vähendada sisserändajate poolt oma päritolumaadesse tehtavate rahaülekannetega seotud kulutusi ja suurendada nende läbipaistvust; tuletab meelde, et nimetatud rahasaadetised kujutavad endast arenguriikide jaoks tähtsuselt teist välist rahastamisallikat, kusjuures saatmisega seotud kulutused võivad moodustada kuni 20% nende kogusummast;

23.   tunnustab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate tähtsat rolli töökohtade loomisel ja arengule kaasaaitamisel; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks koostöös Euroopa Investeerimispangaga välja programmid, mille abil julgustada sisserändajaid investeerima kõnealustesse äriühingutesse suuremaid summasid;

24.   palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja programmid, mille abil rakendada diasporaade kvalifitseeritud elanikkonda arengu edendamiseks, hüvitades kodumaale naasta soovivatele kõrgelt kvalifitseeritud ümberasujatele palgavahed või kasutades nn topelttöökohtade mehhanismi lõunapoolsete riikide avaliku sektori töötajate suhtes (õpetajad, teadlased ja arstid); palub komisjonil viia läbi uuring liikmesriikide kogemuste kohta selliste süsteemide rakendamisel;

25.   palub komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalikke meetmeid, mida saaks võtta päritoluriiki tagasipöörduvate ümberasujate pensionite ja sotsiaalkindlustusõiguste üleviimise tagamiseks;

26.   tervitab komisjoni ettepanekut kaaluda meetmeid pensioniõiguste ülekandmiseks ja kvalifikatsioonide tunnustamiseks ning meetmeid, mis hõlbustaksid teadustöötajate või muude kutsetöötajate liikuvust, et võimaldada neil soovi korral päritoluriiki tagasi pöörduda ja edukalt taasintegreeruda;

27.   palub Euroopa Liidul ja selle liikmesriikidel soodustada ring- ja kahesuunalist rännet:

28.   tervitab komisjoni ettepanekut julgustada ringrännet, mille puhul ümberasujad liiguvad edasi-tagasi oma päritoluriigi ja sihtriigi vahel, võimaldades seega omandatud teadmisi ja kogemusi kodumaal kasutada; rõhutab, et ringrändega peavad kaasnema ümberasujate integreerimise meetmed, mida rakendatakse siis, kui nad riigist lahkuvad või sinna sisenevad; rõhutab kodanikuühiskonna, valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite rolli kõnealuses protsessis;

29.   tervitab komisjoni ettepanekut pidada dialoogi elamis- ja töölubade teemal ning hallata võõrtöötajate liikuvuse programme, mis sobitavad sisserändajate oskusi arenguriikide vajadustega;

30.   kutsub põhja- ja lõunapoolsete riikide ametivõime üles investeerima kodanike haridusse ja koolitusse; kordab oma toetust 20/20-eesmärgile: peamistele sotsiaalteenustele tuleb eraldada 20% põhjapoolsete riikide abist ja 20% lõunapoolsete riikide eelarvest;

31.   kutsub lõunapoolseid riike üles arendama strateegiaid elanike koolitamiseks ja "kinnihoidmiseks", väärtustades eelkõige sotsiaalse iseloomuga erialasid ning asetades rõhu naiste olukorrale, kuna viimaseid sageli sooliselt diskrimineeritakse;

32.   palub Euroopa Liidul selgesõnaliselt kaasata Euroopa arengualasesse töökavasse väärika töötamise edendamine, eelkõige:

33.   palub Euroopa Liidul ja tema liikmesriikidel rakendada asjakohast poliitikat nn "ajude äravoolu" negatiivsete majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede vähendamiseks lõunapoolsetes riikides:

34.   soovitab vastu võtta nn Euroopa käitumiseeskirja ning vastavad riiklikud käitumiseeskirjad, millega sätestataks töötajate töölevõtmine;

35.   tervitab komisjoni kavatsust pakkuda välja asjakohane eriprogramm, et reageerida inimressursside kriisile Aafrika tervishoiusektoris;

36.   tervitab kava kujundada terviklik ja ühtne lähenemisviis seoses eetilise töölevõtmisega sektorites, mis on eriti altid "ajude äravoolule";

37.   tervitab Euroopa Ülemkogu 15.–16. detsembri 2005. aasta Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi, mis käsitlevad üldist lähenemisviisi rändele, ning komisjoni hiljutisi ettepanekuid "ajude äravoolu", rahaülekannete, diasporaade, ajutise ja ringrände, sotsiaalkindlustusega seotud õiguste, mitmekordsete viisade jms kohta;

38.   rõhutab, et nn "ajude ringlus" on oluline tegur arengu edendamiseks rände abil, võttes arvesse, et arenguriigid osalevad täiel määral pädevuste vahetamises ülemaailmsel tööturul; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tegutseda pühendunult, pakkudes välja sobivaid meetmeid, mille abil:

39.   märgib, et kolmandatest riikidest pärit töötajate teatava tehnilise või akadeemilise kvalifikatsiooni tunnustamata jätmine ning tunnustamisele seatavad tõkked takistavad töötajate integreerimist Euroopa Liidu liikmesriikide tööturule võrdsetel tingimustel; on seisukohal, et ümberasujatel peaks olema Euroopa Liidu töötamise ajal võimalus osaleda koolitusprogrammides, et nad saaksid oma erialast pädevust täiustada;

40.   palub komisjonil esitada asjakohased algatused kutsekvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamiseks ja kehtestada miinimumnõuded välisriigi diplomite vastavuse süsteemi loomise jaoks Euroopa Liidus;

41.   palub rände juures rohkem arvesse võtta naiste erilist rolli, pidades eriti silmas et:

42.   palub liikmesriikidel edendada vahendeid, mille abil võimaldada naissoost võõrtöötajatele sotsiaal-poliitilise, majandusliku ja psühholoogilise emantsipatsiooni saavutamine, eriti nende perekondade suhtes, ning vastuvõtjariigis edukaks integreerumiseks ning õiguste, positsiooni ja rolli säilimise tagamiseks vajalike teadmiste omandamine, tugevdades samal ajal sooküsimustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ning naissoost ümberasujate võrgustike rolli;

43.   palub liikmesriikidel tagada mittediskrimineerimise põhimõtte järgimine naissoost ümberasujate sisenemisel ühenduse tööturule ja sellel osalemisel ning tagada nende sotsiaalsete ja majanduslike põhiõiguste kaitse, eriti seoses palkade võrdsusega;

44.   palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu naissoost ümberasujate lastele, et võimaldada neile suuremat kaitset ja lihtsustada nende juurdepääsu tervishoiuteenustele ja haridusele;

45.   toetab deklaratsiooni ja deklaratsiooni rakendamise tegevuskava ettepanekut, mille võtsid Brüsselis 13. aprillil 2006. aastal vastu varjupaiga-, rände- ja liikuvusküsimuste eest vastutavate AKV ministrid ja milles taotletakse AKV rändevoogude virtuaalse vaatluskeskuse loomist, et koguda täielikku ja sõltumatut teavet, mille alusel töötada välja AKVle sobivad lahendused rändega seotud probleemidele;

46.   tervitab AKV-ELi ränderahastu loomist 2006. aasta lõpuks; palub komisjonil selgitada selle eesmärke ja tagada, et selle vahendi puhul ei kaugenetaks arengueesmärkidest;

47.   seab kahtluse alla selliste tagasivõtmiskokkulepete ja -klauslite asjakohasuse ja tõhususe, mille abil püütakse siduda rahaline ja tehniline abi kolmandate riikide võimega ümberasujaid tagasi võtta; rõhutab, et selline "käsi peseb kätt" poliitika ähvardab suurendada vaesust riikides, kust ümberasujad pärinevad;

48.   palub komisjonil esitada ettepanekuid meetmete kohta, mis suurendaksid lõunapoolsete riikide võimalusi teostada Euroopa ümberasumisfondide või AKV-ELi ränderahastu raames sõltumatut rändepoliitikat;

49.   rõhutab, et Aafrika Liit ja Aafrika piirkondlikud organisatsioonid võivad olla esmase tähtsusega Aafrika majandusliku rände suunamisel, näiteks lisades Euroopa Liidu ja ümberasujate päritoluriikide vahelistesse kaasarengu koostöökokkulepetesse ning kahe- ja mitmepoolsetesse kokkulepetesse inimõiguste austamist ja ILO standardeid käsitlevaid klausleid; on seisukohal, et Euroopa Liit peab asjakohaseid algatusi toetama;

50.   on arvamusel, et AKV-ELi partnerlus on soodne raamistik ühiste vastuste leidmiseks rändega seotud küsimustele Cotonou lepingu artikli 13 alusel; palub komisjonil lisada majanduskoostöö lepingute või tagasivõtmise kokkulepete sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste päevakorda järgmised eesmärgid:

51.   palub komisjonil töötada välja strateegia suurte läbisõiduvoogude tõttu kannatavate siht- ja läbisõiduriikide toetamiseks ning uurida koos asjaomaste riikidega võimalikke tegevuskavasid, mida rakendada ümberasujate suhtes tuvastatud rändekolletes ja läbisõidualadel, keskendudes kõige haavatavamatele ümberasujate rühmadele (naised, üksikud alaealised) ja pidades silmas järgmisi eesmärke:

52.   taotleb, et nimetatud tegevuskavad hõlmaksid eelkõige analüüsi rände ja väljasaatmise mõju kohta psüühikale ning sellise negatiivse mõju tõttu kannatavate naiste ja laste psühholoogilist toetamist ja nende eest hoolitsemist;

53.   palub, et Euroopa Liit toetaks rahvusvahelise üldsuse algatusi, mille eesmärk on määratleda poliitilise, majandus- ja keskkonnapagulase mõisted ning pakkuda igale rühmale kohast kaitset ja abi; on seisukohal, et ümberasustatud isikutele tuleb tagada sama laialdane kaitse, nagu on 28. juuli 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga pagulastele ette nähtud; palub liikmesriikidel ja rahvusvahelisel üldsusel hoolitseda ÜRO riigisisese ümberasustamise juhtpõhimõtete järgimise eest ning soovitab sätestada ümberasustatud isikute kaitset tagavad normid rahvusvahelises konventsioonis;

54.   tunneb muret rahaliste raskuste üle, millega seisab silmitsi pagulaste ülemkomissari amet; on seisukohal, et komisjon peab tugevdama oma rahalist toetust projektidele, mida viib läbi pagulaste ülemkomissari amet, ning et Euroopa Liit peab pagulaste ülemkomissari ameti eelarve põhilise rahastajana avaldama teistele annetajatele survet, et tagada pagulaste ülemkomissari ametile vahendid oma ülesannete täitmiseks parimates võimalikes tingimustes;

55.   palub komisjonil arendada koostööprojekte pagulaste ülemkomissari ameti ja asjaomaste riikide või piirkondlike organisatsioonidega, et:

56.   ergutab läbisõidu- ja päritoluriike võtma aktiivselt osa uue globaalse rände- ja arengustrateegia väljakujundamisest;

57.   kutsub komisjoni üles alustama dialoogi päritoluriikidega, et nõuda neil inimõigustega vastuolus olevate kommete keelamist, sealhulgas naiste suguelundite moonutamine, sundabielud, polügaamia ja lahutus vastastikkuse nõusolekuta;

58.   palub komisjonil viia läbi kolmandate riikide arenguabi kulutuste ja programmide kvantitatiivne ja kvalitatiivne hindamine ning teha saadud tulemuste põhjal kokkuvõte, et parandada naiste seisundit ümberasujate päritoluriikides;

59.   palub liikmesriike võtta rohkem arvesse konflikti tagajärjel ümberasustamise mõju naissoost ümberasujate sotsiaalsele, füüsilisele ja psühholoogilisele seisundile, kusjuures neil on oma ebakindla seisundi tõttu suurem oht langeda vägivalla ohvriks;

60.   palub liikmesriikidel ja Euroopa Liidul tagada, et vägivalla ohvriks langenud naissoost ümberasujad oleks oma õigustest täielikult teadlikud ja omaksid tegelikku juurdepääsu õigusabile, et neil oleks võimalik taotleda sõltumatut õiguslikku seisundit ning et neile antaks elamis- ja tööluba;

61.   palub komisjonil ja nõukogul kohalike esinduste ja saatkondade vahendusel süstemaatiliselt teavitada naisi, kes soovivad Euroopa Liitu rännata, seadusliku rändega seotud tingimustest, sellega seonduvatest õigustest ja kohustustest ning Euroopa ühiskondades kehtivatest põhimõtetest ja põhiväärtustest;

62.   palub seetõttu liikmesriikidel välja töötada asjakohane arengupoliitika ja arengualaseid eriprogramme, mille abil tagada arsti-, sotsiaal- ja psühholoogilise abi andmine konflikti tagajärjel ümberasustatud naistele ning teistele naissoost ümberasujatele, kes kannatavad ümberasustamisest tulenevate vaimsete, füüsiliste ja sotsiaalsete tagajärgede tõttu;

63.   rõhutab heade tavade vahetamise olulisust nii liikmesriikide vahel kui ka kolmandate riikidega, eriti arenguriikidega;

64.   avaldab rahulolematust, et komisjon ei ole oma teatises "Ränne ja areng: mõned konkreetsed suunised" võtnud piisavalt arvesse sooküsimusi; teeb ettepaneku luua alaline ja kõrgetasemeline institutsioonidevaheline töörühm, mis tegeleks Euroopa sisserändepoliitika arengu jälgimisega sooküsimuste vaatepunktist, et töötada välja sooküsimustele avaldatava mõju hindamise vahendid, mida rakendataks enne igasuguste meetmete võtmist sisserändepoliitika valdkonnas;

65.   palub nõukogul ja komisjonil võtta vastu ELi suunised ning määrata kindlaks konkreetsed eesmärgid ja asjakohased näitajad seoses sooküsimusega sisserändepoliitikas, hõlmates muuhulgas meetmeid teadlikkuse suurendamiseks riiklikul tasandil, et tagada sooküsimuse lülitamine sisserändepoliitikasse ja igasuguse poliitika regulaarne sooküsimustest lähtuv hindamine;

66.   palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja õiguslik raamistik, mis tagaks naissoost ümberasujatele õiguse omada isiklikku passi ja elamisluba, võimaldades kohaldada isikute suhtes, kes neilt dokumendid ära võtavad, kriminaalvastutust;

67.   palub komisjonil ja liikmesriikidel elavdada dialoogi naissoost ümberasujate päritoluriikidega, et kaitsta naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust ning võidelda naiste vaesuse ja majandusliku sõltuvusega;

68.   juhib tähelepanu, et ränne ja integratsioon on tihedalt seotud ning selleks, et ränne oleks edukas ja kõik osapooled kasu saaksid, peavad rändestrateegiatega kaasnema terviklikud mitmetasandilised integratsioonistrateegiad;

69.   tunneb kahetsust edusammude puudumise üle integratsiooni valdkonnas pärast Euroopa Ülemkogu 1999. aasta Tampere kohtumist ja on seisukohal, et Euroopa Liit peaks alustama selles valdkonnas aktiivset tegutsemist; tunneb sellega seoses heameelt kolmandate riikide kodanike integreerimise fondi loomise üle; pooldab Euroopa rändevoogude vaatluskeskuse kiiret loomist, et kiirendada Euroopa Liidu ja liikmesriikide jõupingutusi integratsiooni valdkonnas;

70.   rõhutab, et ümberasujad on vastuvõtvate riikide rikkus ning nõuab, et seda rolli tunnustataks ja sellega arvestataks senisest enam; rõhutab, et nii Euroopa kodanikel kui võõrtöötajatel on õigused ja kohustused, mida tuleb alati järgida;

71.   palub liikmesriikidel kasutada selliseid positiivseid aspekte oma riigisisestes teavitamiskampaaniates;

72.   palub liikmesriikidel võtta vastu õiglane ja läbipaistev kord, et hõlbustada ümberasujatel saada töökohti, mille puhul on igati tagatud inimväärikust austavad töö-, hügieeni- ja ohutustingimused;

73.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja erinevaid noorsoovahetuse kavasid, tegema algatusi Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007- 2013) raames ning edendama tihedamaid kultuuri- ja haridussidemeid asjaomaste kolmandate riikidega, tugevdades koostööd Euroopa Liidu ja arenguriikide haridusasutuste vahel, ning toetama taasintegreerumise meetmeid;

74.   kutsub komisjoni üles edendama ja töötama koostöös liikmesriikidega välja vahetusprogramme arenguriikide üliõpilaste ja noorte ülikoolilõpetanute jaoks, et programmide Erasmus, Erasmus-Mundus, Comenius, Socrates ja Leonardo da Vinci eeskujul aidata kaasa ajutise rände edendamisele ning võimaldada teadmiste ja heade tavade levimist üliõpilaste ja ülikoolilõpetanute päritoluriikidesse;

75.   palub komisjonil ja liikmesriikidel parandada arengupoliitika mitterahalist, ühiskondlik-kutsealast aspekti, hinnates noorte rolli, soodustades integratsiooni ja kodakondsuse andmist ning ühendades asjaomaseid huvigruppe majandusrände valdkonnas, nagu näiteks valitsusvälised organisatsioonid ning sotsiaalpartnerid päritolu- ja sihtriigis;

76.   kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles hoiduma suhetes kolmandate riikidega käsitlemast rändeküsimust oma piirava rändepoliitika eeskujul; avaldab suurt vastuseisu Euroopa Liidu ja liikmesriikide rändepoliitikale nn allhanke tegemisele, mis seisneb rändeküsimuste eest vastutuse lükkamises lõunapoolsetele riikidele;

77.   juhib muuhulgas tähelepanu asjaolule, et meetmed rändevoogude juhtimiseks ei peaks olema assotsiatsioonilepingute eeltingimus;

78.   nõuab, et komisjon ja liikmesriigid esitaksid konkreetseid ettepanekuid seaduslike rändekanalite edendamiseks, et võidelda ebaseadusliku tööturu ja võõrtöötajate ärakasutamisega;

79.   kutsub liikmesriike üles viima ellu tõelist vastuvõtupoliitikat, mis põhineks inimõigustel ja rahvusvahelisel õigusel;

80.   palub kõikidel liikmesriikidel ratifitseerida võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon ja täielikult kinni pidada ümberasujate ja nende perekonna kaitse valdkonnas võetud rahvusvahelistest kohustustest;

81.   täheldab võõrtöötajate suurenenud ärakasutamist ning palub liikmesriikidel tagada Euroopa ja siseriikliku tööõiguse rakendamine ning kindlustada kõigile võõrtöötajatele võimalike kuritarvitamiste ja ärakasutamise vastu vajalik õiguslik abi ja kodanikukaitse;

82.   palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel võtta meetmeid seaduslikult Euroopa Liidus elavate välismaalaste staatuse lähendamiseks liikmesriikide kodanike staatusele, võimaldades neile võimalikult suurt õiguskindlust, et astuda samme kolmandate riikide kodanikele avatud Euroopa kodakondsuse loomiseks;

83.   tunnistab, et oluline on tagada kõikidele Euroopa Liidu territooriumil viibivatele kolmandate riikide kodanikele vähemalt ühine õiguste miinimumtase; tervitab seoses sellega kavasid luua kõikidele sisserändajatele Euroopa Liidu tööturule juurdepääsuks võrdsed lähtetingimused;

84.   tervitab kava kehtestada õiglane ja läbipaistev vastuvõtumenetlus hooajatöötajate jaoks ja tagada neile asjaomased õigused; on arvamusel, et täiel määral tuleb pöörata tähelepanu ka keskmise ja vähese kvalifikatsiooniga võõrtöötajatele; peab oluliseks selle eriti haavatavate töötajate kategooria kaitsmist diskrimineerimise ja ärakasutamise eest;

85.   palub liikmesriikidel tagada, et õigusliku seisundi valdaja abikaasale ja lastele antaks pärast perekonna taasühendamise taotluse rahuldamist iseseisev staatus ja tööluba, et tagada nende õiguste täielik kaitse ja hõlbustada ühiskonda integreerumist;

86.   palub liikmesriikidel kaaluda riiklikul või kohalikul tasandil asjaomase kontaktisiku (ombudsmani) ametissenimetamist, et arutada sisserändajate taotlusi ja kaebusi töötingimuste, õiguskindluse või diskrimineeriva kohtlemise suhtes, ning palub komisjonil korraldada uurimus liikmesriikides riiklikul ja piirkondlikul tasandil kõnealuses valdkonnas kasutatavate heade tavade kohta;

87.   avaldab kahetsust, et ei pöörata piisavalt tähelepanu inimkaubanduse ja rände vahelisele seosele; märgib, et paljudel inimkaubanduse ohvriks langenud naistel pole juurdepääsu õiguslikule ega sotsiaalsele kaitsele; palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada välja inimkaubandusevastased strateegiad, milles keskendutaks ennetamisele ja ohvrite kaitsele; palub liikmesriikidel anda nendele naistele pikaajaline elamisluba;

88.   palub komisjonil ja nõukogul muuta võitlus rändega seotud inimkaubanduse vastu Euroopa Liidu prioriteediks ning eraldada selle jaoks kohased rahalised vahendid; on seisukohal, et ettevalmistamisel olev tegevuskava peab peegeldama nimetatud prioriteeti, omistama erilise tähtsuse kõige haavatavamatele isikutele, eelkõige naistele ja alaealistele, ning rõhutama vajalikku koostööd päritolu- ja läbisõiduriikidega;

89.   avaldab lootust, et võttes meetmeid arenguriikidest lähtuva organiseeritud inimkaubandusega võitlemiseks ei muuda komisjon vastutavaks kuriteo ohvreid, vaid toimepanijaid; märgib, et paljudel inimkaubanduse ohvriks langenud naistel pole juurdepääsu õiguslikule ega sotsiaalsele kaitsele; palub liikmesriikidel tagada kõnealustele naistele võimalus saada pikaajaline elamisluba;

90.   palub nõukogul lisada käesolevas resolutsioonis toodud soovitused oma ühisesse seisukohta, mida valmistatakse ette seoses 2006. aasta septembris ÜRO poolt rahvusvahelise rände ja arengu teemal korraldatava kõrgetasemelise dialoogiga;

91.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Liidu ja AKV liikmesriikide valitsustele, AKV-ELi nõukogule ning AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (2) ELT L 287, 28.10.2005, lk 4. (3) ELT L 164, 24.6.2005, lk 46. (4) http://www.worldbank.org/globaloutlook (5) www.gcim.org, oktoober 2005. (6) Võrreldes 2004. aastal antud abiga, oleks tegemist kahekordse summaga. (7) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (8) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0445. (9) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0427. (10) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0408. (11) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 535. (12) ELT C 33 E, 9.2.2006, lk 311. (13) EÜT L 354, 30.12.1998, lk 5. (14) ILO: Naissoost võõrtöötajate diskrimineerimise, ekspluateerimise ja kuritarvitamise vältimine: teatmik – 1. voldik: miks keskenduda rahvusvahelistele naistöötajatele. Genf, 2003, ILO, lk 9.

Euroopa Parlamendi resolutsioon õiglase kaubanduse ja arengu kohta (2005/2245(INI))

P6_TA(2006)0320 A6-0207/2006

Euroopa Parlament,

−   võttes arvesse oma 2. juuli 1998. aasta resolutsiooni õiglase kaubanduse kohta(1);

−   võttes arvesse oma 10. aprilli 2003. aasta resolutsiooni kriisi kohta rahvusvahelisel kohviturul(2);

−   võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2004. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile "Põllumajanduskaupade ahelad, sõltuvus ja vaesus – ettepanek võtta vastu ELi tegevuskava" (KOM(2004)0089);

−   võttes arvesse komisjoni 29. novembri 1999. aasta teatist nõukogule "Õiglane kaubandus" (KOM(1999)0619);

−   võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. oktoobri 2005. aasta arvamust "Eetiline kaubandus ja tarbijagarantii kavad" (REX/196);(3)

−   võttes arvesse Arushas 21.–23. novembril 2005. aastal peetud Aafrika Liidu kaubandusministrite konverentsil vastu võetud Aafrika kaupade deklaratsiooni ja tegevuskava;

−   võttes arvesse São Paulo konsensust, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi üheteistkümnendat istungit, mis toimus São Paulos 13.–18. juunil 2004;

−   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 177 ja 181;

−   võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide (AKV) rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 ("Cotonou leping")(4) ja mida muudeti Luxembourg'is 25. juunil 2005. aastal(5), eelkõige selle artikli 23 lõiget g;

−   võttes arvesse komisjoni poolt 2001. aastal avaldatud kokkuvõtet Cotonou lepingu koostöökavade kohta;

−   võttes arvesse komisjoni 2004. aasta keskkonnaalaste riigihangete käsiraamatut pealkirjaga "Buying Green";

−   võttes arvesse AFNORi (Agence française de normalisation) 9. detsembri 2005 projekti pealkirjaga "Les critères applicables à la démarche de commerce équitable";

−   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

−   võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0207/2006),

A.   arvestades, et õiglane kaubandus on osutunud tõhusaks jätkusuutliku arengu edendamise viisiks;

B.   arvestades, et õiglase kaubanduse ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste ühine püüdlus on teatud sotsiaalsetele, keskkonna- ja arengualastele kriteeriumidele vastavate toodete turustamine, müümine ja edendamine;

C.   arvestades, et õiglane kaubandus ning teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused on olulised vahendid aastatuhande arengueesmärkide, eelkõige vaesuse kaotamise ja ülemaailmse arengupartnerluse saavutamisel;

D.   arvestades, et arengumaade paljude peamiste põllumajanduslike ekspordiartiklite, näiteks suhkru, puuvilla, kakao ja kohvi hinnad langesid 1970. ja 2000. aasta vahel 30 kuni 60 protsendi võrra, mis sundis väiketalunikke müüma oma kaupa alla omahinna ja vähendas paljude maailma vaeseimate riikide sissetulekut, ning arvestades, et õiglane kaubandus võib pakkuda lahendusi;

E.   arvestades, et üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artiklid XXXVI-XXXVIII kohustavad Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeid võtma vajaduse korral kaupade hindade stabiliseerimiseks ühismeetmeid; ning arvestades, et Aafrika Liit nõuab, et kaupade küsimus oleks käimasolevate WTO läbirääkimiste üheks teemaks;

F.   arvestades, et Cotonou lepingu artikli 23 lõige g näeb ette õiglase kaubanduse edendamise toetamist ning Cotonou lepingu koostöökavade kokkuvõtte jaotise 2.6.3. lõikes 64 on täpsustatud, et "koostöö kaudu toetatakse nii arengumaade tootjate rühmi kui ka ELi valitsusväliseid organisatsioone eelarve rubriikidest ja EAFi vahenditest; seda toetust kasutatakse uute tooterühmade käivitamise rahastamiseks, tarbijate teadlikkuse tõstmise kampaaniates, haridustegevuses ja suutlikkuse arendamisel";

G.   arvestades, et õiglasel kaubandusel on kaks lahutamatut eesmärki: ühelt poolt anda arengumaade väiketootjatele ja töötajatele võimalusi arenemiseks ning teiselt poolt julgustada rahvusvahelist kaubandussüsteemi ja eraettevõtteid tegutsema viisil, mis on õiglasem ja soodustab jätkusuutlikku arengut; arvestades, et rahvusvaheline õiglase kaubanduse liikumine püüab viimast eesmärki saavutada eeskujuks olemise ning valitsustele, rahvusvahelistele organisatsioonidele ja ettevõtetele surve avaldamise kaudu;

H.   arvestades, et mitmed sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused taotlevad eesmärke, mis nii toetavad arengumaade tootjate ja töötajate jätkusuutlikku arengut kui ka pakuvad eraettevõtjatele võimalust muutuda jätkusuutlikus arengus aktiivselt osalejateks ning selle tõhusateks toetajateks;

I.   arvestades, et õiglase kaubanduse organisatsioonid etendavad olulist osa teadlikkuse tõstmisel põhja-lõuna suhete alal, eelkõige avalike kampaaniate ja kodanikevahelise koostöö tugevdamise kaudu, ning samuti õiglase kaubanduse linnade ja ülikoolide kontseptsiooni kaudu;

J.   arvestades, et õiglase kaubanduse müük Euroopas on alates 2000. aastast kasvanud keskmiselt 20% võrra aastas ja sellest saab kasu rohkem kui miljon tootjat ja nende perekonda ning see suurendab Euroopa tarbijate huvi vastutustundliku ostmise vastu; arvestades, et selle kaubanduse kasv on Euroopa liikmesriikides erinev ja õiglase kaubanduse üldine turuosa on endiselt väike, kuid kasvab kiiresti, ning et rahvusvahelised suundumused on samuti julgustavad;

K.   arvestades, et järjest rohkem Euroopa jaemüüjaid teevad olulisi jõupingutusi toetamaks õiglast kaubandust ja teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi, teadustades õiglase kaubanduse väärtusi ja pakkudes õiglase kaubanduse tooteid oma müügikohtades;

L.   arvestades, et miljonid tootjad tahavad ühineda õiglase kaubanduse süsteemi ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega ning et samas kui edasine kasvupotentsiaal on suur; arvestades, et rahvusvaheline kaubandus- ja põllumajanduspoliitika põhjustab raskusi eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele arengumaades, sealhulgas õiglase kaubanduse tootjatele;

M.   arvestades, et on vaja tõsta Euroopa tarbijate teadlikkust õiglase kaubanduse positiivsest mõjust tootjate ja nende kohalike kogukondade sotsiaal-majanduslikule olukorrale;

N.   arvestades, et tootjad ja tarbijad saavad kasu juba kehtivast ühtsest äratuntavast õiglase kaubanduse sertifitseerimismärgist;

O.   arvestades, et õiglase kaubanduse kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörate naiste rollile, kes on jätkusuutliku arengu põhilised majandussubjektid;

P.   arvestades, et õiglane kaubandus on osutunud tõhusaks vahendiks põlisrahvaste toetamisel, andes neile võimaluse müüa oma kaupu otse Euroopa turgudele, jätkates samas oma traditsioonilist elulaadi ja tootmist;

Q.   arvestades, et õiglase kaubanduse tooteid turustatakse kahel erineval moel: ühtse kanali kaudu, kus tooted (peamiselt käsitöötooted) imporditakse õiglase kaubanduse organisatsioonide kaudu ja müüakse peamiselt spetsiaalsetes õiglase kaubanduse poodides (maailmapoed) ning märgistamise kaudu, mille puhul kaup märgistatakse spetsiaalsete õiglase kaubanduse sertifitseerimisasutuste poolt tõestamaks, et nende tooteketid järgivad õiglase kaubanduse põhimõtteid;

R.   arvestades, et viimase viiekümne aasta jooksul on rahvusvaheline õiglase kaubanduse liikumine, mis on koondunud rahvusvahelistesse õiglase kaubanduse ühingutesse nagu: FLO (Fairtrade Labelling Organizations International), IFAT (International Fair Trade Association), NEWS (the Network of European Worldshops) ja EFTA (European Fair Trade Association), töötanud rahvusvaheliselt välja ühtsed vabatahtlikud standardid märgistatud ja märgistamata õiglase kaubanduse toodete ja organisatsioonide jaoks;

S.   arvestades, et õiglase kaubanduse edu ja õiguskaitse puudumise taustal valitseb oht, et seda kontseptsiooni võivad kasutada ära ettevõtted, mis sisenevad õiglase kaubanduse turule vastavaid nõudeid täitmata; arvestades, et see võib vähendada arengumaade vaeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate kasu, samuti võib see vähendada läbipaistvust tarbijate jaoks ning võib rikkuda tarbijate õigust saada asjakohast tooteteavet;

T.   arvestades, et mõnedes liikmesriikides on algatatud õigusloomega seotud protsessid õiglase kaubanduse mõiste ja õiglase kaubanduse organisatsioonina kvalifitseerumise reguleerimiseks;

U.   arvestades, et komisjonil ei ole selget poliitikat, mis käsitleks õiglast kaubandust ning sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi ning arvestades, et erinevate peadirektoraatide vahel puudub selles vallas struktureeritud koostöö;

V.   arvestades, et abi ja toetus õiglasele kaubandusele, õiglase kaubanduse organisatsioonidele ja teistele sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvatele sõltumatult kontrollitavatele kaubanduse algatustele on Euroopas praegu piiratud ja killustatud;

W.   arvestades, et Euroopa Liidu institutsioonides pakutakse järjest rohkem õiglase kaubanduse tooteid;

X.   arvestades, et on olemas WTO reeglitele vastavad vahendid, mille kaudu valitsused saavad õiglast kaubandust toetada, eeldusel, et need on WTO liikmesriikide vahel mittediskrimineerivad,

1.   nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks õiglase kaubanduse kohta soovituse ning tunnistab, et mittesiduv õigusakt on praegusel ajahetkel asjakohane ja sellega ei kaasne ülereguleerimise ohtu; ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks soovituse avaldamist teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste kohta;

2.   usub, et õiglane kaubandus peaks ärakasutamise ohu vältimiseks vastama reale õiglase kaubanduse liikumise poolt Euroopas kehtestatud kriteeriumitele:

3.   rõhutab, et märkimisväärseim osa õiglase kaubanduse müügi kasvust on saavutatud märgistatud toodete arvelt ning et õiglase kaubanduse märgistamise algatused on välja arendatud enamuses Euroopa riikides;

4.   märgib, et Euroopa on õiglase kaubanduse toodete suurim turg, hõlmates hinnanguliselt 60 kuni 70% ülemaailmsest müügist ning omades edasist kasvupotentsiaali;

5.   tuletab meelde, et vaba ja õiglase mitmepoolse kaubandussüsteemi loomine on parimaks vahendiks globaliseerumise tõhusa juhtimise saavutamiseks kõigi hüvanguks; samuti on õiglase kaubanduse süsteem osutunud tõhusaks vahendiks vaesuse vähendamisel ning jätkusuutliku arengu edendamisel, ning on veendunud, et pikema aja jooksul aitaks see arengumaadel mitmepoolses kaubandussüsteemis võrdselt osaleda, tagada neile stabiilne ja püsiv juurdepääs Euroopa turule ning tõsta tarbijate teadlikkust;

6.   tuletab meelde, et samas kui rahvusvahelised kaubanduskokkulepped ei suuda vaestele riikidele midagi pakkuda, on õiglase kaubanduse süsteem osutunud vaesuse vähendamisel ja jätkusuutliku arengu edendamisel tõhusaks vahendiks; on veendunud, et pikema aja jooksul võimaldaks see arengumaadel mitmepoolses kaubandussüsteemis täielikult osaleda;

7.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama õiglast kaubandust ja teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi kui tõhusaid vahendeid aastatuhande arengueesmärkide saavutamisel ning tunnustama õiglase kaubanduse organisatsioonide ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste olulist rolli arengumaade väikeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate toetamisel ning Euroopa tarbijate teadlikkuse tõstmisel seoses jätkusuutlike ja eetiliste põhja-lõuna kaubandussuhetega üldiselt ja eriti õiglase kaubandusega;

8.   tuletab meelde, et Euroopa kaubanduspoliitika peab parandama lõunapiirkonna väiketootjate turulepääsu;

9.   palub komisjonil viia läbi uuring selle kohta, kuidas õiglasest kaubandusest võiks välja areneda jätkusuutliku kaubanduspoliitika mudel, mis suudaks stimuleerida põhja- ja lõunapiirkonna vahelist tasakaalustatud kaubandust, ning teha kindlaks kaubandustõkked, mis mõjutavad kõige tõsisemalt maailma vaeseid;

10.   kutsub komisjoni üles tunnustama ka teiste usaldusväärsete kavade olemasolu, mis õiglase kaubanduse liikumise kõrval ning Rahvusvahelise Sotsiaalse ja Keskkondliku Akrediteerimise ja Märgistuse Liidu (ISEAL) egiidi all aitavad kaasa sotsiaalsete ja keskkonnaalaste standardite kehtestamisele kolmanda isiku poolt läbiviidavas sertifitseerimises;

11.   kutsub komisjon ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et tarbijatel oleks juurdepääs kogu teabele, mida nad teadlike valikute tegemiseks vajavad; on veendunud, et tarbijatel on õigus saada kiiresti tooteteavet, mis peab olema lihtsasti mõistetav ja arusaadavalt esitatud;

12.   kutsub komisjoni üles tegema koostööd rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumisega, et toetada selgeid ja laialdaselt kohaldatavaid kriteeriumeid, mille alusel saab hinnata tarbijagarantii kavasid, mis omakorda toetaks tarbijate usaldust nende kavade vastu ja koondaks õiglase kaubanduse tootmissektoreid;

13.   kutsub komisjoni üles väljastama erilised "konkursikutsed" õiglase kaubanduse osas tarbijate teadlikkuse tõstmisele suunatud ettepanekute saamiseks, toetada garantiikavasid ja märgistamist, samuti süstemaatilist andmete kogumist ja mõjude hindamist kogu ELis;

14.   kutsub komisjoni üles parandama õiglase kaubanduse ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega seotud meetmete kooskõlastamist arengu, kaubanduse, tööhõive ja sotsiaalküsimuste, tarbijakaitse, siseturu ja põllumajanduse eest vastutavate erinevate peadirektoraatide vahel ning muutma õiglane kaubandus ja teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused nende valdkondade poliitika lahutamatuks osaks;

15.   palub komisjonil ja nõukogul uurida ja kaaluda madala käibemaksumäära rakendamist õiglase kaubanduse toodete puhul ning kaotada imporditollimaksud arengumaades toodetud õiglase kaubanduse toodete puhul; rõhutab, et kuritarvituste vältimiseks tuleks madala käibemaksumääraga maksustatavaid tooteid tähelepanelikult jälgida;

16.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid, mis töötavad käesoleval ajal välja õiglast kaubandust käsitlevaid õigusakte või õigusakte, mis võivad mõjutada õiglase kaubanduse organisatsioone ning teisi sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvaid sõltumatult kontrollitavaid kaubanduse algatusi, võtaksid vastavate kriteeriumite aluseks asjaomaste sidusrühmade (sh rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise) teadmised ja kogemused ning hindaksid kõigepealt põhjalikult nii ülereguleerimise ohtu kui ka selliste õigusaktide võimalikku mõju väikestele ja ebasoodsas olukorras olevatele tootjatele;

17.   nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks Cotonou lepingu artikli 23 punkti g ja lepingu koostöökavade kokkuvõtte sätteid, eelkõige selle lõikeid 61–64;

18.   kutsub komisjoni üles asutama oma struktuuris sisemise kontaktpunkti, mis tagaks õiglase kaubandusega seotud teemade regulaarse kooskõlastamise komisjoni erinevate teenistuste vahel;

19.   kutsub komisjoni üles osutama õiglase kaubandusega seotud abi:

20.   palub komisjonil pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist esitada Euroopa Parlamendile ettepanek, mis käsitleks asjakohaseid meetmeid ja rahastamist õiglase kaubanduse ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste valdkonnas;

21.   palub komisjonil uurida võimalusi, kuidas veelgi tõsta teadlikkust seoses õiglase kaubandusega ja teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatustega;

22.   kutsub Euroopa riigiasutusi integreerima õiglase kaubanduse kriteeriumit avalikesse pakkumistesse ja ostupoliitikasse ning palub komisjonil seda tegevust edendada näiteks töötades välja suunised õiglase kaubanduse alaste hangete korraldamiseks;

23.   meenutab, et eelkõige avalik-õiguslikud piirkondlikud asutused teevad suuri investeeringuid asjakohastel kaubaturgudel; palub seetõttu nendel asutustel oma pakkumiskutsetes pöörata erilist tähelepanu õiglase kaubanduse toodetele;

24.   suhtub positiivselt jõupingutuste suurendamisse, eelkõige Euroopa Parlamendi poolt, et pakkuda õiglase kaubanduse tooteid, ning rõhutab, et kõik ELi institutsioonid peaksid oma siseteenistustes kasutama õiglase kaubanduse tooteid;

25.   rõhutab, et õiglane kaubandus ja teised sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvad sõltumatult kontrollitavad kaubanduse algatused võivad olla edukad vahendid ettevõtete sotsiaalselt teadlikuks ja vastutustundlikuks muutmisel;

26.   rõhutab, kui oluline on muuta ettevõtete sotsiaalset vastutust käsitlev Euroopa poliitika kaasavamaks, tugevdades mitmeid sidusrühmi kaasavate foorumite, sealhulgas õiglase kaubanduse organisatsioonide jätkamist ja süvendamist;

27.   nõuab tungivalt, et komisjon toetaks mehhanisme, mille kaudu tootjad saaksid võimaluse korral osaleda hinna kujundamisel, nagu näeb ette Cotonou lepingu koostöökavade kokkuvõtte lõige 63;

28.   nõuab tungivalt, et komisjon toetaks Aafrika Liidu nõudmist käsitleda käimasolevate kaubandusläbirääkimiste raames prioriteedina kaupade hindade küsimust kooskõlas WTO kohustustega, eelkõige GATTi artiklitega XXXVI – XXXVIII;

29.   kutsub komisjoni üles töötama vastavalt GATTi artikli XXXVIII lõike 2 punktile a välja meetmeid, mis oleksid mõeldud vähemarenenud riikidele eriti huvipakkuva tooraine turutingimuste stabiliseerimiseks ja parandamiseks, "sealhulgas meetmeid stabiilsete, õiglaste ja tasuvate ekspordihindade saavutamiseks sellisele toorainele";

30.   avaldab heameelt sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eriklauslite sisseviimise üle üldiste soodustuste süsteemi pluss kavasse (GSP+), kuid arvab, et järelevalvemehhanism vajaks tugevdamist;

31.   nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja ühtse poliitika väikeste ja ebasoodsas olukorras olevate tootjate, sealhulgas õiglase kaubanduse tootjate, edendamiseks ja kaitsmiseks, arvestades nende seisukohtadega ning teiste sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid standardeid tõstvate sõltumatult kontrollitavate kaubanduse algatuste tootjate seisukohtadega kahepoolsetel, piirkondlikel ja mitmepoolsetel kaubandusläbirääkimistel nagu majanduskoostöö lepingud (EPA);

32.   kutsub komisjoni üles võtma ELi kaubanduspoliitika väljatöötamisel arvesse õiglast kaubandust ning teisi sotsiaalset aspekti ja keskkonda arvestavaid lähenemisviise kaubandusele;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ILO-le, ÜRO Keskkonnaprogrammile, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsile ning WTO-le.

(1) EÜT C 226, 20.7.1998, lk 73. (2) ELT C 64E, 12.3.2004, lk 607. (3) ELT C 28, 3.2.2006, lk 72. (4) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (5) ELT L 287, 28.10.2005, lk 4.

Euroopa Parlamendi resolutsioon HIV/AIDSi kohta: aeg tegutseda

P6_TA(2006)0321 RC-B6-0375/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee eriistungi (UNGASS) kõrgetasemelist kohtumist 2. juunil 2006. a ja sellel kohtumisel vastuvõetud poliitilist deklaratsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO kohustuste deklaratsiooni HIV/AIDSi kohta "Ülemaailmne kriis – ülemaailmne tegevus", mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu oma 26. eriistungil 27. juunil 2001. a;

–   võttes arvesse ÜRO seisukohavõttu "HIV leviku ennetamine uimastitarvitajate seas";

–   võttes arvesse rahvusvahelist konverentsi "HIV/AIDS: aeg tegutseda", mis toimub 2006. a augustis Torontos;

–   võttes arvesse 27. aprilli 2001. aasta Abuja deklaratsiooni HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja teiste nendega seotud nakkushaiguste kohta, Aafrika ühisseisukohta UNGASSi 2006. aasta kõrgetasemelisel kohtumisel ja üleskutset tõhustatud tegevusele üldise ligipääsu tagamiseks HIV ja AIDSi, tuberkuloosi ja malaariaga seotud teenustele Aafrikas, millele Aafrika Liidu liikmed kirjutasid alla 4. mail 2006. a Abujas;

–   võttes arvesse UNAIDSi 2006. aasta aruannet ülemaailmse HIV/AIDSi epideemia kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades. et maailmas on HIVga nakatunud üle 65 miljoni inimese, üle 25 miljoni inimese on selle tagajärjel surnud, 15 miljonit last on AIDSi tõttu orvuks jäänud ja 40 miljonit inimest elab praegu HIV-positiivsena, kusjuures üle 95% neist elab arengumaades ja üle 70% Saharast lõunas asuvates Aafrika riikides;

B.   arvestades, et kaitsevahenditeta heteroseksuaalsed seksuaalvahekorrad on praegu tähtsaim HIV levikut soodustav tegur maailmas ja poole uutest HIVga nakatunutest moodustavad alla 25-aastased noored;

C.   arvestades, et naised moodustavad praegu poole AIDSi põdevatest inimestest ja 60% Aafrikas elavatest AIDSi-haigetest, kuivõrd naiste nakatumise tõenäosus on kaks kuni neli korda suurem kui meestel;

D.   arvestades, et naised ja tüdrukud, noored, eakad inimesed, mehed, kellel on seksuaalsuhted meestega, süstivad ja muud narkomaanid, seksitöötajad, sugu vahetanud isikud, vangid, võõrtöötajad, orvud, konfliktikolletes ja konfliktijärgsetes piirkondades elavad inimesed, põlisrahvad, põgenikud ja sisepagulased, samuti HIV/AIDSiga tegelevad sotsiaaltöötajad on HIV/AIDSi ja pandeemia mõju suhtes kõige tundlikumad;

E.   arvestades, et vastuvõtlikkuse vähendamiseks HIV/AIDSi suhtes on tähtis tagada kõigi inimeste inimõigused ja põhivabadused;

F.   arvestades, et paljud organisatsioonid, mis osalesid 2006. aastal UNGASSi kõrgetasemelisel HIV/AIDSi teemalisel kohtumisel, andsid teada ja mõistsid avalikult hukka asjaolu, et väikese rühma poliitilised ja majanduslikud huvid said ülekaalu miljonite inimeste vajaduste üle arengumaades, mille tulemuseks oli nõrk deklaratsioon, kus puudusid selged eesmärgid ja rahalised kohustused;

G.   arvestades. et riigid, kus AIDS ja HIV on kõige rohkem levinud, ei suuda saavutada aastatuhande arengueesmärke ja nende nõrgenemine jätkub, ohustades sotsiaalset tasakaalu;

H.   arvestades, et 2002. aasta jaanuaris asutatud ülemaailmne HIV/AIDSi, tuberkuloosi ja malaaria vastu võitlemise fond (Ülemaailmne Fond)on saavutanud märkimisväärseid tulemusi ja rohkem kui 540 000 HIVga nakatunul on nüüd tänu fondi rahastatud programmidele juurdepääs elupäästvale retroviiruse vastasele ravile;

I.   arvestades, et Doha deklaratsioon seadis rahva tervise kaitsmise eraviisilistest kaubandushuvidest kõrgemale ja kinnitas arenguriikide õigust kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPS) lepingu kaitsemeetmeid, näiteks kohustuslikke litsentse, et oleks võimalik patentidest mööda minna, kui on vaja rahva tervist kaitsta ja tagada kõigi inimeste juurdepääs ravimitele;

J.   arvestades, et praegune hinnasüsteem, mis põhineb sellel, et ettevõtted annavad ravimite müümisel arengumaadele vabatahtlikult hinnaalandust, ei taga ravimite taskukohasust, kuna mõned ravimid, millel puuduvad analoogid ja mida toodab ainult üks firma, on isegi allahindluse korral liiga kallid, mõned allahindlused teatavate ravimite kohta ei kehti, sest tootjad ei ole end registreerinud või ei turusta oma ravimeid teatud riikides, ja mõned ettevõtted ei paku keskmise sissetulekuga riikidele üldse allahindlust,

1.   tervitab G8 riikide 2005. aasta kohtumisel ja 2005. aasta septembris ÜRO tippkohtumisel antud ning 2006. aasta kõrgetasemelisel AIDSi teemalisel kohtumisel kinnitatud lubadust HIV ennetustööd, ravi ja hooldust tugevasti parandada, et jõuda võimalikult lähedale eesmärgile tagada 2010. aastaks üldine ligipääs ravile kõigi jaoks, kes seda vajavad;

2.   tervitab ÜRO Peaassamblee 2. juuni 2006. aasta eriistungi deklaratsiooni, eriti selle ütlusi ravimite üldise juurdepääsetavuse edendamise kohta, mis hõlmab retroviiruse vastaste analoogravimite ja teiste AIDSiga seotud nakkuste raviks kasutatavate oluliste ravimite tootmist;

3.   kahetseb siiski, et deklaratsioonis puuduvad ülemaailmsed eesmärgid ja tähtajad ravi, ressursside ja ennetuse kohta ja et see ei esita kasutamiskõlblikku tegevuskava, mille abil oleks võimalik saavutada eesmärki tagada kõigile HIVst mõjutatud inimestele 2010. aastaks juurdepääs ravimitele;

4.   kutsub rahvusvahelist üldsust üles augustis Toronto konverentsil oma lubadustele vastavaid tulemusi näitama ja palub komisjonil ning liikmesriikidel tagada, et tervishoiukulutused arengumaades jõuaksid poliitiliste lubadustega võrreldavale tasemele;

5.   avaldab tõsist muret selle üle, et poole uutest HIVga nakatunutest moodustavad lapsed ja noored;

6.   avaldab pettumust, et kuigi arvukalt nakatumisi põhjustab see, et narkomaanid kasutavad ühiseid süstlaid, ei ole paljudes riikides, sealhulgas mitmetes ELi liikmesmaades, ikka veel tõhusaid programme narkomaanidele puhaste süstalde jagamiseks;

7.   nõuab, et rakendataks meetmeid süstlanõelte ja muude teravate instrumentide käsitsemisel tekkivate vigastuste vähendamiseks tervishoiutöötajatel;

8.   rõhutab, et HIV/AIDSi leviku tõhusaks peatamiseks ja ümberpööramiseks tuleb rakendada peamistele vastuvõtlikele rühmadele suunatud erimeetmeid;

9.   tunneb sügavat muret pandeemia üldise leviku ja HIV/AIDSist mõjutatud naiste suhtarvu suurenemise ning asjaolu üle, et naised moodustavad nüüdseks 50% maailma HIVga nakatunutest ja 60% Aafrikas elavatest HIVga nakatunutest;

10.   rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud õigused on HIV/AIDSi vastases võitluses otsustavalt tähtsad, ja nõuab tungivalt, et komisjon ning partnerriigid seaksid riiklikes strateegiadokumentides esikohale üldised ennetusstrateegiad, sealhulgas kondoomide kasutamist propageerivad ja noortele suunatud, HIV/AIDSi teemalist haridust andvad programmid;

11.   kritiseerib komisjoni nõrku tulemusi seoses arengufondi kulutustega tervishoiusektoris; rõhutab, et näiteks 2003. aastal nähti tervishoiukulutusteks ette ainult 5,2% ja 2002. aastal 4% Euroopa Arengufondi rahalistest vahenditest, ning kahetseb asjaolu, et komisjon kavatseb teha ettepaneku eraldada ainult 6% uue arengukoostöö instrumendi raames arengu toetamiseks ettenähtud rahalistest vahenditest inim- ja sotsiaalseks arenguks, mis hõlmab lisaks tervishoiule, HIV/AIDSile, seksuaalsele ja reproduktiivtervisele ka kõik muud sotsiaalse arengu valdkonnad, sealhulgas laste, hariduse ja sooküsimustega seotud programmid;

12.   kutsub komisjoni üles kahekordistama arengumaade toetuseks ettenähtud tervishoiueelarvet arengukoostöö instrumendi raames ning võtma eesmärgiks, et vähemalt 50% ametlikust arenguabist kulutataks aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks;

13.   rõhutab, et komisjon on üks peamisi Ülemaailmse Fondi rahastajaid ning on aastail 2002–2006 fondile eraldanud kokku 522 miljonit eurot; kutsub komisjoni üles kaaluma fondi antava panuse suurendamist;

14.   tunnistab riikide otsustusvabaduse tähtsust, kutsub arenguriike üles tervishoiukulutusi ja eriti HIV/AIDSi vastast võitlust esikohale seadma ja kutsub komisjoni üles toetama arengumaade antud lubadusi kulutada, vastavalt Abuja deklaratsioonis võetud kohustusele, vähemalt 15% oma üldeelarvest tervishoiule ning ergutama partnerriike tervishoidu oma riiklikes strateegiadokumentides olulisele kohale seadma;

15.   kutsub komisjoni üles vajaduse korral ja rangete tingimuste kohaselt lubama eelarvelise toetuse ulatuslikku suurendamist tervishoiu valdkonnas, eriti selleks, et hoida olulisi tervishoiutöötajaid arengumaadest lahkumast, ning nõuab, et kõigi tasandite tervishoiutöötajate palkamist ja koolitamist kiirendataks;

16.   nõuab tungivalt, et edendataks juurdepääsu HIV/AIDSi puudutavale haridusele, teabele, vabatahtlikule nõustamisele, testimisele ja sellega seotud teenustele nii rahvusvahelisel, piirkondlikul, riiklikul kui kohalikul tasandil, tagades täieliku konfidentsiaalsuse ja teadva nõusoleku, ja niisugust sotsiaalset ning õiguslikku keskkonda, mis oleks toetav ning võimaldaks inimesel turvaliselt oma HIV staatust avaldada;

17.   rõhutab kohaliku tegevuse tähtsust ja tõsiasja, et ennetamise, ravi ja hoolduse korraldamiseks tuleb kaasata kohalikud kogukonnad;

18.   märgib, et 1. jaanuaril 2005. a jõustus WTO TRIPS leping Indias, kohustades Indiat tunnustama ravimite tootepatente; rõhutab, et uuemaid ravimeid, eriti kallimaid teise põlvkonna ravimeid, ei tohiks toota ainuüksi patendiomanikud, kuna nad võivad määrata arengumaadele üle jõu käiva monopoolse hinna;

19.   kritiseerib kahepoolseid ja piirkondlikke kaubanduslepinguid, mis piiravad Doha deklaratsiooniga kehtestatud turvameetmeid või välistavad need täiesti; rõhutab, et on vaja tagada tervishoiu seadmine kaubandushuvidest ettepoole; tuletab selliste vabakaubanduslepingute sõlmimiseks arengumaadele survet avaldavaile riikidele, eriti Ameerika Ühendriikidele meelde nende vastutust;

20.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema UNAIDSiga koostööd riikide jõupingutuste toetamisel kaasavate, läbipaistvate protsesside käivitamiseks ning HIV ennetuse, hoolduse ja toetusega seotud edasipüüdlike eesmärkide seadmiseks;

21.   nõuab tungivalt, et ÜRO Peaassamblee iga-aastaste läbivaatamiste raames 2008. ja 2011. aastal vaadataks terviklikult läbi ka edusammud, mis on tehtud HIV/AIDSiga seotud kohustuste deklaratsiooni elluviimisel;

22.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ÜRO peasekretärile, UNAIDSile ja Maailma Terviseorganisatsioonile.

Euroopa Parlamendi resolutsioon Somaalia kohta

P6_TA(2006)0322 RC-B6-0400/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone olukorra kohta Somaalias;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hr Solana ja volinik Louis Micheli eelnevaid avaldusi Somaalia kohta;

–   võttes arvesse Somaalia presidendi Abdullahi Yusuf Ahmedi ja komisjoni presidendi Manuel Barroso, Somaalia peaministri Ali Mohamed Ghedi ja volinik Louis Micheli poolt Brüsselis 28. märtsil 2006 allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   olles mures pikaajalise kodusõjaolukorra pärast Somaalias ning selle mõjude pärast rahu- ja lepitusprotsessile nimetatud riigis, samuti julgeoleku ja stabiilsuse pärast Aafrika Sarve piirkonnas tervikuna;

B.   arvestades, et 4. juunil 2006 võtsid Islami kohtute Liidu relvarühmitused suure osa Lõuna-Somaaliast – sealhulgas pealinna Mogadishu – oma kontrolli alla, kihutades minema hõimupealikud, kes olid kontrollinud Mogadishut alates aastast 1991, mil Muhammad Siyad Barre keskvalitsus kukutati;

C.   arvestades, et Somaalias ei ole kahjuks rohkem kui 15 aastat olnud toimivat keskvalitsust ja Islami Kohtute Liit on hakanud oma kontrolli all olevates piirkondades looma radikaalseid islamikohtuid eesmärgiga haarata võim; arvestades siiski, et klannilojaalsuse tõttu pinge säilib;

D.   arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu on nõudnud riikliku julgeolekukava vastuvõtmist vastusena Aafrika Liidu palvele tühistada osaliselt relvaembargo, mis võimaldab üksnes ÜRO mandaadi all tegutseva rahuvalvemissiooni toetamist;

E.   arvestades kartusi, et Islami Kohtute Liit hõlmab rühmitusi, mida on süüdistatud sidemetes Al-Qaida ja rahvusvahelise terrorismiga, mis võib ohustada mitte üksnes naaberriikide vaid ka Euroopa Liidu ja ülejäänud maailma julgeolekut;

F.   arvestades, et Araabia Liiga algatas 22. juunil 2006 Hartumis dialoogi föderaalsete üleminekuinstitutsioonide ja Islami Kohtute Liidu vahel, mille käigus föderaalne üleminekuvalitsus tunnustas Islami Kohtute Liidu "reaalsust", kes vastukäiguna tunnustas valitsuse "legaalsust"; arvestades, et mõlemad pooled leppisid seejuures kokku mitte sõdida üksteise vastu, vaid jätkata dialoogi rahu ja leppimise saavutamiseks;

G.   arvestades, et Islami Kohtute Liidu hiljutine kohtumine USA ametiisikutega Hartumis avas uued väljavaated usaldust suurendavatele meetmetele erinevate osapoolte hulgas,

1.   mõistab teravalt hukka hiljutise lahingutegevuse Mogadishus ja selle ümbruses ning sündmused Jowharis ja mujal riigis, mille tulemusel kaotas elu palju Somaalia tsiviilisikuid ning Rootsi vabakutselise fotograafi Martin Adleri tapmise Islami Kohtute Liitu toetaval rahvakogunemisel;

2.   kutsub kõiki asjaomaseid pooli üles hoiduma igasugusest tegevusest, mis võiks praegust olukorda pingestada, jätkama dialoogi teed ja laiendama vajalikku koostööd föderaalse üleminekuvalitsuse ja parlamendi kui Somaalia legitiimsete keskvalitsusasutustega, mille tegevust reguleerib föderaalse üleminekuharta raamistik;

3.   püsib arvamusel, et kui rahvusvaheline üldsus tunnustab üleminekuinstitutsioonide ainulegitiimsust, tuleb neile kuni Somaalia kodanikele vabade valimiste läbiviimiseni anda vajalikud vahendid, et luua vajalikud institutsioonid, nagu näiteks politseijõud;

4.   toetab Aafrika Liidu, Araabia Liiga ja valitsustevahelise arenguorganisatsiooni algatusi – kaasa arvatud valitsustevahelise arenguorganisatsiooni ministrite nõukogu 13. juunil 2006 Nairobis toimunud erakorralisel istungil avaldatud kommünikeed – ning nende keskset rolli püüdlustes, mis on suunatud rahu- ja lepitusprotsessi säilitamisele Somaalias;

5.   nõuab tungivalt, et föderaalsed üleminekuinstitutsioonid ja Islami Kohtute Liit täidaksid täielikult oma kohustusi Hartumis algatatud dialoogi ellurakendamisel;

6.   kutsub hiljuti moodustatud rahvusvahelist Somaalia siderühma – kuhu kuuluvad Aafrika Liit, ÜRO, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Rootsi, Norra, Itaalia, Tansaania ja teised – üles poliitiliste meetmete suurema kooskõlastamise kaudu rahvusvahelise üldsuse liikmete hulgas keskenduma küsimustele, mis puudutavad valitsemist ja institutsioonide loomist, humanitaarabi kogu Somaalia inimestele ning piirkondliku stabiilsuse ja julgeoleku parandamist;

7.   kutsub Euroopa Liitu – kooskõlastades tegevust Aafrika Liiduga ning tehes tihedat koostööd valitsustevahelise arenguorganisatsiooni ja Araabia Liigaga – pakkuma vajalikku poliitilist, finants- ja logistilist tuge rahuprotsessi hõlbustamiseks, kaasa arvatud Aafrika Liidu rahuvalvemissiooni elluviimiseks, mida kinnitati veel kord Aafrika Liidu hiljutisel tippkohtumisel juulis 2006;

8.   kutsub rahvusvahelist üldsust, ja eriti ELi, üles suurendama humanitaarabi andmist riigisiseselt ümberasustatud isikutele ja abivajavale elanikkonnale;

9.   kutsub kõiki asjaomaseid pooli üles austama rahvusvahelist humanitaarõigust ja võimaldama abiasutustele juurdepääsu abivajavale elanikkonnale ning tagama humanitaartöötajate kaitset;

10.   nõuab tungivalt ÜRO 1992. aastal Somaalia vastu kehtestatud relvaembargo ranget kohaldamist ja jälgimist, mille vastu näidatakse üles vähe austust ja nõuab, et embargo osaline tühistamine ei oleks mingil viisil seotud võimaliku ÜRO mandaadi all läbi viidava rahuvalvemissiooniga;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO, Aafrika Liidu ja valitsustevahelise arenguorganisatsiooni peasekretäridele, Somaalia föderaalse üleminekuvalitsuse presidendile, Islami Kohtute Liidu esimehele ning Aafrika Liidu parlamendile.

Euroopa Parlamendi resolutsioon Mauritaania kohta

P6_TA(2006)0323 RC-B6-0399/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma (AKV) ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, millele on alla kirjutatud Cotonous 23. juunil 2000 (edaspidi: Cotonou leping), ning eelkõige selle artiklit 96;

–   võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse assamblee 24. novembril 2005. aastal Edinburghis (Ühendkuningriik) vastu võetud resolutsiooni olukorra kohta Lääne-Aafrikas(1);

–   võttes arvesse 24 kohustust, mille Mauritaania Islamivabariik Cotonou lepingu artikli 96 alusel võttis Mauritaania Islamivabariiki puudutavate konsultatsioonide raames AKVga (Brüssel, 30. november 2005);

–   võttes arvesse 23.–27. veebruaril 2006. aastal Mauritaanias viibinud AKV-ELi parlamentaarse assamblee teabe- ja uurimismissiooni ülevaadet;

–   võttes arvesse 3.–5. mail 2006. aastal Mauritaanias viibinud Euroopa Parlamendi delegatsiooni Magribi riikide ja Araabia Magribi Liiduga (sh Liibüaga) suhtlemiseks töörühma aruannet;

–   võttes arvesse Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukogu 21. juuni 2006. aasta otsust;

–   võttes arvesse eesistujariigi avaldust Euroopa Liidu nimel Mauritaanias 28. juunil 2006. aastal toimunud rahvahääletuse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et endise presidendi Ould Taya kukutamine 3. augustil 2005. aastal toimus verevalamiseta;

B.   arvestades, et õiguse ja demokraatia sõjaline nõukogu (MCJD) on kinnitanud oma valmisolekut teha lõpp endise režiimi totalitaarsetele meetoditele ning on kohustunud kehtestama Mauritaanias demokraatia;

C.   arvestades poliitiliste parteide ja kodanikuühiskonna seas kujunenud konsensust käimasoleva protsessi toetuseks;

D.   arvestades rahvusliku sõltumatu valimiskomisjoni (CENI) loomist ja põhiseaduse rahvahääletuse ning parlamendi-, kohalike ja presidendivalimiste läbiviimise ajakava vastuvõtmist;

E.   arvestades, et üleminekuvõimud on valimiste ajakava osas võetud kohustustest seni kinni pidanud, sealhulgas valijate loenduse (RAVEL) läbiviimisel, mis jõudis lõpule 30. aprillil 2006;

F.   arvestades, et 25. juuni 2006. aasta rahvahääletusel osalemise määr ulatus 76,36 protsendini ja 96,96 protsenti osalenutest hääletas põhiseaduse muudatuste poolt;

G.   arvestades samas, et suur osa Mauritaania elanikkonnast ei suutnud valijakaardi saamiseks tõendada oma isikusamasust vastavalt valimisseadusele, milles nõutakse vanemate ja vanavanemate sünnitunnistuse koopiat;

H.   arvestades, et suurel hulgal kodanikel ei olnud võimalik dokumente saada ning seetõttu ei olnud neil materiaalseid tingimusi ja hääletuse korraldamise väga lühikest tähtaega arvestades võimalik 25. juunil 2006 hääletada;

I.   arvestades meedia tsenseerimise kaotamist, mis on leidnud praktikas tõendamist;

J.   arvestades naftatootmise alustamist 2006. aasta aprillis ning Mauritaania üleminekuvalitsuse ja Austraalia naftatootja Woodside vahel 2006. aasta juuni algul sõlmitud uut naftakokkulepet;

K.   arvestades üleminekuvõimude võetud kohustust võidelda korruptsiooniga ning ühineda asjaomaste rahvusvaheliste konventsioonidega;

L.   arvestades Mauritaania rannikult Euroopa Liitu suunduvate väljarändajate suurt arvu;

M.   arvestades, et Euroopa Liidu ja Mauritaania vahelise kalanduskokkuleppe kehtivus lõpeb 31. juulil 2006. aastal,

1.   võtab rahuloluga teadmiseks üleminekuvõimude võetud kohustuse kehtestada Mauritaanias demokraatia, ergutab üleminekuvõime demokraatlikku protsessi lõpule viima võetud kohustustest täiel määral kinni pidades ning rõhutab, et Euroopa Parlament jälgib tähelepanelikult protsessi kulgemist kuni selle lõpuleviimiseni;

2.   väljendab rahulolu 25. juuni 2006. aasta rahvahääletuse eduka kulgemise üle, mis sai hea hinnangu kohalviibinud rahvusvahelistelt vaatlejatelt, ning rõhutab, et mauritaanlaste ülekaalukalt uue põhiseaduse poolt antud hääled on otsustav etapp demokraatliku ülemineku protsessis ning see näitab elanikkonna otsusekindlust tõelise demokraatia ja õigusriigi ülesehitamisel;

3.   nõuab, et kõikidel mauritaanlastel oleks võimalik saada dokumendid, mis võimaldaksid neil tulevastel valimistel osaleda;

4.   soovitab teha jõupingutusi, et välismaal elavatel mauritaanlastel oleks võimalik tulevastel hääletustel osaleda;

5.   väljendab rahuolu, et riigi edasiviivad jõud – erakonnad ja kodanikuühiskond – usuvad üksmeelselt üleminekuprotsessis osalejate pühendumusse;

6.   tervitab põhiseaduse rahvahääletuse ning parlamendi-, kohalike ja presidendivalimiste läbiviimise ajakava vastuvõtmist ning kutsub ametivõime üles ajakavast kinni pidama;

7.   tervitab rahvusliku sõltumatu valimiskomisjoni loomist, mille ülesanne on valijate loenduse läbiviimine ning tulevaste hääletuste korraldamine;

8.   kutsub õiguse ja demokraatia sõjalist nõukogu, üleminekuvalitsust ja rahvuslikku sõltumatut valimiskomisjoni üles viima loendus ja valijakaartide jagamine lõpule rahvahääletuse ja muude valimiste vahelisel ajal, et täita tühimik 1995. aasta loenduse ja praeguse valijate nimekirja vahel, aktsepteerides sealjuures tagasipöördunud pagulaste isikusamasuse tõendamise viisina tunnistajate sellekohaseid tõendeid, ning tervitab avatust, mida rahvusliku sõltumatu valimiskomisjoni esimees selles küsimuses Brüsselis 30. mail 2005. aastal ilmutas;

9.   märgib arvukate erakondade loomist pärast 3. augusti 2005 ja koalitsioonides toimuvaid ümbergrupeerumisi; ergutab koostama valimisplatvorme, mis sisaldaksid konkreetseid ettepanekuid riigi majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks;

10.   soovitab erakondade rahastamisel lähtuda nende esindatusest kohalikel valimistel, mille puhul proportsionaalsed valimised võimaldavad võtta suuremal määral arvesse riigi mitmekesisust, ning näha osa rahastamisest ette materiaalse abina, et võimaldada erakondadel soodsatel tingimustel valimiskampaanias osaleda;

11.   tervitab üleminekuvõimude põhimõttelist seisukohta võimaldada pagulastel tagasi pöörduda, ent märgib murega, et praktikas on seda õigust väga vähe kasutatud kahel põhjusel: majanduslike vahendite piiratuse tõttu ning suure arvu asjaomaste isikute suutmatuse tõttu tõendada oma Mauritaania kodakondsust;

12.   palub üleminekuvõimudel sellest tulenevalt kaaluda tõsiselt parlamendi- ja presidendivalimisteks välismaal elavatele mauritaanlastele valimisjaoskondade avamist saatkondades, samuti pagulaste laagrites Malis ja Senegalis;

13.   võtab teadmiseks otsuse eraldada 20 protsenti kandidaadikohtadest naistele ning tunnistab, et see kujutab endast edasiminekut võrreldes varasema olukorraga, ent väljendab siiski kartust, et selle otsuse mõju võib praktikas osutuda olematuks, kui erakonnad eraldavad naistele kandidaadikohad valimispiirkondades, kus kaotus on ette teada, või paigutavad nad nimekirjas kohtadele, millelt valituks osutumine on võimatu;

14.   palub komisjonil teha otsus saata Mauritaaniasse Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioon (EUEOM);

15.   tervitab meedia tsenseerimise kaotamist, mis on praktikas tõendamist leidnud;

16.   tervitab erakondade esindajate ja kodanikuühiskonna sõnavabadust Mauritaanias, mis ennustab tõelise ja dünaamilise demokraatia kujunemist;

17.   palub õiguse ja demokraatia sõjalisel nõukogul ning üleminekuvalitsusel võtta jõulisi meetmeid nn humanitaardefitsiidi, pagulaste ja orjuse järelmõjude, samuti majanduskuritegude karistamatuse küsimuses, tunnistades samas, et neil ei ole võimalik lahendada kõiki minevikust tulenevaid probleeme;

18.   tervitab õiguse ja demokraatia sõjalise nõukogu liikmete võetud kohustust järgmistel valimistel mitte kandideerida;

19.   kutsub Mauritaania praegusi ja tulevasi ametivõime üles asuma tegelema jõukuse ebavõrdse jagunemise küsimusega ning kehtestama Mauritaanias sotsiaalse õigluse minimaalse taseme;

20.   tervitab Cotonou lepingu uue artikli 96 alusel peetavate konsultatsioonide lõpuleviimist ning Euroopa Liidu ja Mauritaania Islamivabariigi vahelise koostöö täielikku taastumist, samuti asjaolu, et sel viisil ei kanna Mauritaania Islamivabariik kahju seoses 3. augusti 2005. aasta sündmustega;

21.   palub Mauritaania ametivõimudel kasutada uusi naftaressursse elanikkonna vajaduste rahuldamiseks, eelkõige tervishoiu ja hariduse valdkonnas;

22.   tervitab üleminekuvõimude võetud kohustust rakendada maavaraammutustööstuse läbipaistvuse algatuse (EITI - Extractive Industries Transparency Initiative) põhimõtteid;

23.   tervitab üleminekuvalitsuse võetud kohustust võidelda korruptsiooniga ja ratifitseerida asjaomased rahvusvahelised konventsioonid;

24.   tervitab Mauritaania ametivõimude koostöövalmidust ebaseadusliku sisserändega võitlemisel, mis on võimaldanud sõlmida olulisi ELi ja Mauritaania vahelisi kokkuleppeid, sealhulgas komisjoni poolt kaasrahastatava projekti Atlantis, millega seatakse sisse ELi riikide ja Mauritaania vaheline koostöö Mauritaania ranniku seire alal Hispaania ja Mauritaania ühispatrullide abil;

25.   palub komisjonil ja Mauritaania ametivõimudel viia õigeaegselt lõpule läbirääkimised kalanduskokkuleppe üle ning kehtestada asjakohane poliitika kalavarude kaitseks ja püügikohtade läheduses asuva Banc d'Arguin'i piirkonna mere- ja maismaaelustiku mitmekesisuse säilitamiseks;

26.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning õiguse ja demokraatia sõjalise nõukogule, Mauritaania Islamivabariigi üleminekuvalitsusele, AKV-ELi parlamentaarsele assambleele ning Aafrika Liidu parlamendile.

(1) ELT C 136, 9.6.2006, lk 26.

Euroopa Parlamendi resolutsioon sõnavabaduse kohta internetis

P6_TA(2006)0324 RC-B6-0401/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid iga-aastaseid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta maailmas;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste ja ajakirjandusvabaduse ning 2005. aasta detsembris Tuneesias peetud infoühiskonna tippkohtumise hindamise kohta;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 19;

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 10;

–   võttes arvesse ELi juhiseid inimõiguste dialoogi (2001) ja inimõiguste kaitsjate kohta (2004) ning nende juhiste esimest hindamist Austria eesistumise ajal;

–   võttes arvesse 12. detsembril 2003 infoühiskonna tippkohtumisel vastuvõetud põhimõtete deklaratsiooni;

–   võttes arvesse ÜRO mõtte- ja sõnavabaduse eriesindaja, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ajakirjandusvabaduse esindaja ja Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) sõnavabaduse eriesindaja 21. detsembri 2005. aasta ühisdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse 2005. aasta detsembris nõukogu vastuvõetud ELi inimõiguste ja demokratiseerimise poliitikat kolmandates riikides;

–   võttes arvesse Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatust (EIDHR);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 märgitakse, et igaühel on õigus mõtte- ja sõnavabadusele; see õigus tähendab vabadust avaldada arvamust ilma vahelesegamiseta ning riigipiiridest sõltumatult otsida, saada ja levitada teavet ja ideid igasuguste meediakanalite kaudu;

B.   tundes heameelt 16.–18. novembri 2005. aasta Tunise tippkohtumise avalduse üle infoühiskonna esmatähtsuse kohta demokraatias ning inimõiguste ja põhivabaduste austamises; eelkõige sõna- ja mõttevabadust, samuti vabadust saada infot ja sellele juurde pääseda;

C.   arvestades, et võitlus sõnavabaduse eest on tänapäeval suures osas siirdunud Internetti, sest Internetist on saanud kogu maailmas poliitiliste dissidentide, demokraatia eest võitlejate, inimõiguste eest võitlejate ja sõltumatute ajakirjanike eelistatud väljendusvahend;

D.   arvestades, et juurdepääs Internetile võib tugevdada demokraatiat ja aidata kaasa riigi majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning juurdepääsu piiramine ei ole kooskõlas sõnavabaduse õigusega;

E.   arvestades, et piiranguid tuleks kasutada ainult juhul, kui Internetti kasutatakse ebaseaduslikuks tegevuseks, näiteks vihkamise, vägivalla ja rassismi õhutamiseks, totalitaarseks propagandaks ning laste juurdepääsuks pornograafiale või nende seksuaalseks kasutamiseks;

F.   arvestades, et ühenduse Piirideta Ajakirjanikud järgi töötavad autoritaarsed režiimid ja valitsused Interneti kontrollimiseks välja järjest kaugemale ulatuvaid meetodeid, peamiselt kasutades üha keerukamaid filtertehnoloogiaid ja elektroonilise suhtluse jälgimist ning küberpolitseid;

G.   arvestades, et inimõiguste organisatsioonide järgi on kinnipidamisasutustesse pandud suurel arvul küberdissidente, suurem osa neist Hiinas, kelle hulgas on Hiina blogija ja dokumentaalfilmide tegija Hao Wu, küberdissident Yang Zili, Hiina päevalehe Dangdai Shangbao ajakirjanik Shi Tao, Iraani blogija Motjaba Saminejad, Tunise jurist Mohammed Abbou, Vietnami arst Pham Hong Son ja Süüria võrguajakirjanik Habib Saleh; arvestades, et kõige värskemad juhtumid on seotud Egiptuse blogijate Mohamed Sharkawy ja Karim Lel-shaeriga;

H.   arvestades, et viimase ühenduse Piirideta Ajakirjanikud aruande kohaselt võib paljusid riike pidada onlain-sõnavabaduse vaenlasteks, mille hulka kuuluvad Hiina, Valgevene, Birma, Kuuba, Iraan, Liibüa, Maldiivid, Nepaal, Põhja-Korea, Usbekistan, Saudi Araabia, Süüria, Tuneesia, Turkmeenia ja Vietnam;

I.   arvestades, et äriühingud, mille asukoht on demokraatlikes riikides, annavad osaliselt nendele riikidele veebi tsenseerimise ja elektroonilise suhtlemise kontrollimise vahendeid;

J.   arvestades, et Hiina valitsus on edukalt veennud selliseid äriühinguid nagu Yahoo, Google ja Microsoft oma teenuseid Hiina internetiturul tsenseerima; märgib samuti, et muud valitsused on nõudnud tsenseerimisvahendeid teistelt äriühingutelt;

K.   arvestades, et valitsused on võrgu tsenseerimiseks kasutanud selliste Lääne ettevõtete nagu CISCO Systems, Telecom Italia, France Telecomi tütarettevõte Wanadoo, tehnikat ja tehnoloogiaid, et takistada sõnavabadust;

L.   arvestades, et USA seadusandjad esitasid 2006. aasta veebruaris Global On-line Freedom Act eelnõu, mille eesmärk on internetifirmade tegevuse reguleerimine represseerivates riikides;

M.   arvestades, et EL peaks näitama, et ta on võtnud Interneti kasutajate õigused oma südameasjaks ja on valmis tegutsema sõnavabaduse edendamiseks võrgus,

1.   kinnitab veel kord, et sõnavabadus on kõikide ELi riikide ühine põhiväärtus ja nad peavad võtma konkreetseid meetmeid selle kaitsmiseks;

2.   palub sellega seoses nõukogul ja ELi liikmesriikidel jõuda kokkuleppele ühise avalduse osas, milles kinnitatakse kohustust kaitsta Interneti kasutajate õigusi ja edendada kogu maailmas sõnavabadust Internetis;

3.   kordab kohustust järgida Tunise tippkohtumisel taas korratud põhimõtteid, näiteks:

4.   mõistab sügavalt hukka valitsuste kehtestatud ja sõnavabaduse tagamisega vastuolus olevad Interneti sisu piirangud, olenemata sellest, kas neid rakendatakse info levitamise või vastuvõtmise suhtes; mõistab sügavalt hukka Internetis arvamust avaldavate ajakirjanike ja teiste isikute tagakiusamise ja vangistuse; palub sellega seoses nõukogul ja komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed asjaomaste riikide asutuste suhtes, et viivitamatult vabastada kinnipeetud Interneti kasutajad;

5.   palub komisjonil ja nõukogul koostada vabatahtlik käitumisjuhend, mis piiraks äriühingute tegevust repressiivriikides;

6.   palub komisjonil ja nõukogul säilitada ELi kohalolek ja aktiivne osalemine ning esitada ühised seisukohad eelkõige ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu (ECOSOC), Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu (ITU), UNESCO ja ÜRO Arenguprogrammiga (UNDP);

7.   palub nõukogul ja komisjonil kolmandate riikide abiprogrammide käsitlemisel võtta arvesse nende riikide kodanike vajadust piiramatule pääsule Internetti;

8.   tunneb heameelt ühenduse Piirideta Ajakirjanikud algatusel esitatud ühise investorite avalduse üle, mis käsitleb sõnavabadust ja Internetti; rõhutab, et ettevõtted, mis osutavad Internetiotsingu, jututubade, kirjastamise või muid teenuseid, peavad vastutama selle eest, et kasutajate õigused on tagatud;

9.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

Euroopa Parlamendi resolutsioon päritolu märkimise kohta

P6_TA(2006)0325 B6-0384/2006

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrust (EÜ) nr 980/2005 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul(2);

–   võttes arvesse üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT 1994) artiklit IX ja artikli XXIV lõiget 5;

–   võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta(3);

–   võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(4), ja komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrust (EMÜ) nr 2454/93(5), millega kehtestatakse muu hulgas Euroopa Ühenduse mittesooduspäritolu eeskirjade süsteem;

–   võttes arvesse nõukogu 28. märtsi 1983. aasta määrust (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem(6);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Tekstiili- ja rõivasektori tulevik laienenud Euroopa Liidus" (KOM(2003)0649);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades, et praegu ei ole ELil ühtlustatud sätteid ega ühtseid tavasid päritolu märkimiseks ELs; arvestades, et liikmesriikides kehtivate õigusnormide erinevuse ja selgete ühenduse eeskirjade puudumise tõttu on selle valdkonna õiguslik raamistik killustatud;

B.   arvestades, et riiklikud meetmed, mis teevad kohustuslikuks teistest liikmesriikidest pärit kaupade päritolu märkimise, on keelatud, kuid kolmandatest riikidest pärit kaupade päritolu kohustusliku märkimise kohta sellist piirangut ei ole;

C.   arvestades, et EL ise püstitas Lissaboni agendas eesmärgi tugevdada ELi majandust, muu hulgas tõstes ELi tööstuse konkurentsivõimet maailmamajanduses; arvestades, et teatud tarbekaubaliikide puhul võib konkurentsivõime sõltuda asjaolust, et nende tootmist ELis seostatakse kvaliteedi ja kõrgete tootmisstandarditega;

D.   arvestades, et päritolu märkimise kava eesmärk oleks võimaldada ELi tarbijatel olla täielikult teadlik ostetud toodete päritoluriigist; arvestades, et tarbijad saaksid seega seostada neid tooteid vastava riigiga üldiselt seostuvate sotsiaalsete, keskkonna- ja ohutusstandarditega;

E.   arvestades, et ettepanek, millega kehtestatakse ELis päritoluriigi kohustusliku märkimise süsteem, piirdub piiratud hulga imporditud toodetega, nagu tekstiiltooted, ehted, rõivad, jalatsid, nahktooted, lambid ja valgustid, klaastooted, keraamika ning käekotid, mille puhul päritoluriigi märkimise nõue annab lõpptarbijatele otsustamiseks väärtuslikku teavet;

F.   arvestades, et mitmed ELi peamised kaubanduspartnerid, nagu Ameerika Ühendriigid, Hiina, Jaapan ja Kanada, on kehtestanud kohustuslikud päritolu märkimise nõuded;

G.   arvestades, et see on hädavajalik, et tagada võrdsete tingimuste taastamine nimetatud kaubanduspartneritega;

H.   arvestades, et tarbijate suurem teadlikkus, mille tulemusel muutuvad ELi tooted huvipakkuvamaks, oleks eriti kasulik VKEdele ja ülemaailmsele konkurentsile avatud sektoritele;

I.   arvestades, et 26. mai 2005. aasta raamkokkulepe Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete kohta kohustab komisjoni teavitama parlamenti täielikult ja kiiresti oma õigusloomega seotud ettepanekutest,

1.   märgib ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa Liidus teatavate kolmandatest riikidest imporditud kaupade päritoluriigi märkimise kohustus ("päritolu märkimine");

2.   taunib asjaolu, et ehkki komisjon ja nõukogu teavad hästi, kui oluliseks peab Euroopa Parlament päritolu märkimist, ei saatnud komisjon ametlikult määruse ettepanekut isegi teavitamise eesmärgil parlamendile; mõistab, et õiguslikust seisukohast ei nõua kõnesolev ettepanek konsulteerimist Euroopa Parlamendiga; rõhutab siiski, et Euroopa Parlamendile tuleks ühenduse teiste institutsioonide iga olulise algatuse puhul alati anda õigeaegselt võimalus seisukohta avaldada;

3.   nõuab kindlalt, et eelnimetatud raamkokkuleppe kohaselt on komisjon kohustatud tagama Euroopa Parlamendi kaasamise ja võtma parlamendi seisukohti võimalikult palju arvesse;

4.   palub komisjonil ja nõukogul teavitada Euroopa Parlamenti viivitamatult täiendavate mõjuhindamiste ja õiguslikuke analüüside tulemustest, eriti seoses väidetavate vastuoludega määruse ettepaneku ning olemasolevate ühenduse õigusaktide ja WTO eeskirjade vahel;

5.   palub komisjonil ja nõukogul panna eriti rõhku ELi tööstuse kuvandi edendamisele ühenduses ja väljaspool, kaitsta selle olemust ja omapära ning tagada, et ebatäpne või eksitav päritolumärgistus ei kahjustaks ühenduse tööstuse üldist head mainet ega suure väärtusega ELi toodete mainet ja atraktiivsust;

6.   rõhutab, et tarbijakaitse vajab läbipaistvaid ja asjakohaseid kaubanduseeskirju, muu hulgas ka päritolumärgistust;

7.   palub komisjonil ja nõukogul võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada võrdsed tingimused kaubanduspartneritega, kes on rakendanud päritolu märkimise nõuded;

8.   palub komisjonil ja nõukogul luua asjakohased tollijärelevalve ja täitemehhanismid;

9.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid säilitaksid selles küsimuses ühenduse ühtse lähenemisviisi, mis võimaldab ELi tarbijatel saada täielikumat ja täpsemat teavet;

10.   ergutab komisjoni koos liikmesriikidega jõuliselt sekkuma, et kaitsta tarbijate seaduslikke õigusi ja ootusi, kui on tõendeid mitte-ELi tootjate või importijate võltsimise ja/või petliku või eksitava päritolumärgistuse kohta;

11.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 169, 30.6.2005, lk 1. (2) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0381. (4) EÜT L 302, 19.10.1992, lk 1. (5) EÜT L 253, 11.10.1993, lk 1. (6) EÜT L 105, 23.4.1983, lk 1.