Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osaliste 12. konverentsi (COP 12) ja Kyoto protokolli osaliste kohtumiseks olnud osaliste 2. konverentsi (COP/MOP 2), mis peeti Keenias Nairobis 6.–17. novembrini 2006;

–   võttes arvesse oma varasemaid kliimamuutusega seotud resolutsioone, eriti 16. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaalse kliimamuutuse vastase lahingu võitmise kohta(1) ja 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Nairobi kliimamuutuste konverentsil (COP 12 ja COP/MOP 2)(2);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Ülemaailmse kliimamuutuse piiramine 2 Celsiuse kraadiga – Edasine tegevuskäik aastaks 2020 ja järgnevateks aastateks" (KOM(2007)0002);

–   võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) I töörühma Pariisis toimunud 10. istungjärgu järeldusi, mis kiideti ametlikult heaks 2. veebruaril 2007 ja mis sisalduvad IPCC neljandas hindamisaruandes, milles kirjeldatakse olemasolevaid teadmisi kliimamuutust mõjutavatest inim- ja looduslikest teguritest ning esitatakse tulevase kliimamuutuse prognoos;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   arvestades, et hiljutised äärmuslikud ilmastikunähtused nagu laastav torm Kirill toovad kaasa veelgi intensiivsema arutelu kliimamuutuse üle;

B.   arvestades, et üksikut äärmuslikku ilmastikunähtust ei saa otseselt seostada kliimamuutusega, kuid tuleb arvestada, et paljude teadlaste arvates on äärmuslike ilmastikunähtuste suurenenud tugevus seotud kliimamuutusega,

C.   arvestades, et hiljutised teadusandmed annavad alust tunda muret juba toimuvate kliimamuutuste pärast, mis võivad kiireneda positiivse tagasiside mitmesuguste mehhanismide tõttu;

1.   rõhutab, et on tungivalt vajalik võtta kliimamuutusega võitlemiseks konkreetseid meetmeid globaalsel tasandil ja et poliitilised juhid peavad protsessi edasi viima;

2.   tervitab selles kontekstis tõsiasja, et nii komisjon kui nõukogu eesistuja on asetanud kliimamuutuse oma poliitilise tegevuskava keskmesse;

3.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit säilitaks juhtrolli läbirääkimistel, pidades silmas kliimamuutuse rahvusvahelist raamistikku pärast 2012. aastat, ja säilitaks kõrge ambitsioonide taseme tulevastes aruteludes rahvusvaheliste partneritega;

4.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit näitaks kindlameelsust kliimamuutusega tegelemisel, tehes mõõdetavaid edusamme kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel ning saavutades liidusisesed ja rahvusvahelised heitkoguste vähendamise eesmärgid;

5.   tunnistab, et ELi osakaal kasvuhoonegaaside heitkogustes – Euroopa Ühenduse neljanda aruande riikide teatistest ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni elluviimise kohta (KOM(2006)0040) kohaselt 14% – võib tunduda väike; rõhutab siiski, et kui võtta aluseks heitkogused elaniku kohta, on ELi osakaal üks maailma suuremaid; tuletab nende erinevuste vähendamiseks komisjonile ja liikmesriikidele meelde nende kohustusi, mis tulenevad Kyoto protokollist ja Marrakechi lepingutest, et tagada paindlike mehhanismide kasutamise täiendavus;

6.   rõhutab vajadust kiirendada tunduvalt rahvusvahelisi läbirääkimisi 2012. aasta järgse raamistiku üle, et tagada, et Kyoto protokolli kohase esimese ja teise kohustuste perioodi vahele ei jää tühimikku, ning anda rahvusvahelisele üldsusele aega vajalike meetmete kavandamiseks; kordab nõudmist saavutada kokkulepe 2008. aasta lõpuks ja hiljemalt 2009. aastaks;

7.   rõhutab, et EL peaks rajama oma strateegia eeldusele, et rahvusvahelisel tasandil saavutatakse 2012. aasta järgse kliimamuutuste raamistiku küsimuses kokkulepe; usub seetõttu, et on enneaegne arutada käesolevas staadiumis varustrateegiat juhuks, kui sellist rahvusvahelist kokkulepet ei saavutata;

8.   tuletab meelde, et nagu väljendati tema eelnimetatud 16. novembri 2005. aasta ja 26. oktoobri 2006. aasta resolutsioonides ning nagu komisjon oma teatises osaliselt tunnustas, peaks ELi kliimamuutuse strateegia rajanema järgmistele põhieesmärkidele:

9.   avaldab kahetsust, et komisjoni "energia- ja kliimapakmes" puudub selgus, mis puudutab kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki 2020. aastaks; rõhutab, et kõigis tööstusriikides on vaja kokku 30% vähendamist, et oleks mõistlikud väljavaated saavutada ELi eesmärk piirata keskmise temperatuuri tõusu 2 °C-ni;

10.   nõuab kindlalt, et EL peab rajama kogu sisepoliitika ja kõik sisemeetmed heitkoguste 30% vähendamise eesmärgile 2020. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes;

11.   rõhutab, et rahvusvahelisel tasandil kokkuleppe saavutamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks 30% võrra kõikides tööstusriikides peab Euroopa Liit keskenduma mitte ainult keskkonnapoliitikale, vaid ka välispoliitikale ja rahvusvahelise kaubanduse poliitikale ning valmisolekule muuta energia- ja teiste loodusressursside nõudlust, ning et see laiem pilt peab seetõttu olema osa arutelust ülalnimetatud eesmärgi saavutamise strateegia üle;

12.   on arvamusel, et majanduslikult arenenud liikmesriigid on eksportinud suure osa rohkesti energiat ja loodusressursse tarbivast tegevusest ja tehnoloogiast vähemarenenud riikidesse, kus sama tegevus põhjustab võib-olla suuremaid kasvuhoonegaaside heitkoguseid; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kehtestaks poliitika sellise tegevuse ärahoidmiseks;

13.   rõhutab arenenud riikide erilist vastutust võitluses kliimamuutusega maailma tasandil; palub seetõttu UNFCCC I lisa osalistel täita oma praegused kohustused ja võtta auahned eesmärgid teiseks kohustuste perioodiks, mis algab pärast 2012. aastat; palub lisaks sellele nendel tööstusriikidel, kes ei ole Kyoto protokolli ratifitseerinud, oma seisukoht läbi vaadata, võtta jõulisi meetmeid oma riigis ja täita aktiivset rolli tulevastel rahvusvahelistel läbirääkimistel, et osaleda tulevases kliimamuutusrežiimis;

14.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima võimalust võtta kasutusele kaubanduse suhtes kohaldatavad piiride kohandusmeetmed, et tasakaalustada võimalikku lühiajalist konkurentsieelist, mis võib tootjatel süsiniku heitkoguste piiranguteta tööstusriikides olla;

15.   kordab ettepanekut vaadata läbi heitkogustega kauplemise süsteem eesmärgiga ühtlustada võrdlusel ja enampakkumisel põhinev eraldamismeetod; teeb ettepaneku vähendada heitelubade tasuta eraldamist ning soovitab liikmesriikidel anda näiteks oksjonil kogunenud raha tagasi kodanikele ja asjaomastele ettevõtetele;

16.   nõustub komisjoniga, et UNFCCC I lisa mitteosalised tuleb rohkem protsessi kaasata, kuid rõhutab, et arengumaid ei saa kohelda ühe blokina ja arengumaade poolt või arengumaades teostatud tegevust tuleb eristada nende eriliste riiklike asjaolude alusel; rõhutab lisaks, et vähimarenenud maadelt ei tohiks nõuda kohustuste võtmist;

17.   rahvusvahelisel tasandil võrdsete tingimuste tagamiseks palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda tööstusriikide siduvate heitkoguste eesmärkide täiendamiseks valdkondade eesmärkide seadmist energiamahuka eksporditööstuse jaoks riikides, kellel ei ole siduvaid heitkoguste vähendamise kohustusi;

18.   rõhutab, et energiapoliitika on ELi kliimamuutuse globaalse strateegia olulise tähtsusega element ning taastuvate energiaallikate mitmekesistamisel ja üleminekul kõige energiatõhusamatele tehnoloogiatele alternatiivsetele, süsinikuvabadele ja vähese süsinikuga energiatehnoloogiatele on suur heitkoguste vähendamise potentsiaal, tagades ühtlasi väiksema energiasõltuvuse välistest allikatest;

19.   usub, et paljude elektrijaamade praegune ebatõhusus on globaalse soojenemise probleemi peamine põhjus, ja palub komisjonil esitada ettepanekuid, milles nõutakse, et kõik liikmesriigid tagaksid, et elektri tootmisel kõrvaltootena vabanev energia kasutatakse soojuse ja elektri ühendatud tehnoloogia abil ära;

20.   on arvamusel, et energiatõhususe valdkonnas on hiiglasuur heitkoguste vähendamise potentsiaal; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta selles valdkonnas vastu auahneid meetmeid ja eesmärke ning uurida võimalust ületada komisjoni pakutud 20% vähendamise eesmärk;

21.   on arvamusel, et hästi tasakaalustatud siseriiklike maksu- ja lõivusüsteemidega saab energiatõhusust liikmesriikides suurendada ja hoida ära ebavajalikku energiatarbimist;

22.   palub lisaks komisjonil ja liikmesriikidel uurida võimalust kehtestada kogu ELi hõlmav maksusüsteem, mille eesmärk on edendada süsinikuühendite madalate heitkogustega majandust ning mis ergutab selleks parimate võimalike tehnoloogiate ja tootmisprotsesside kasutamist ning säästvamaid tarbimisviise;

23.   kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi asjakohaste meetmete võtmise teel, et tagada 4. jaanuaril 2003. aastal jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiivi 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta(3) kiire rakendamine, mis võimaldab ehitiste valdkonnas hinnangute kohaselt kulutasuvaid sääste 22% ulatuses; palub seetõttu komisjonil alustada menetlust nende liikmesriikide vastu, kes ei ole veel võtnud vastavalt nõutule piisavaid meetmeid direktiivi 2002/91/EÜ rakendamiseks;

24.   rõhutab, et energiatarbimine suureneb kõige enam transpordisektoris ja maanteetranspordist pärineb ligi 25% ühenduse CO2 heitkogustest; nõuab seepärast integreerituma ja keskkonnahoidlikuma ühistranspordi arendamist, mille puhul austatakse keskkonda ja loodusressursse ja siduvaid meetmeid transpordisektori, sealhulgas lennunduse jaoks, et muuta heitkoguste vähenemine 2020. aastaks teiste sektoritega võrdväärseks;

25.   rõhutab tungivat vajadust vähendada sõidukite CO2 heitkoguseid ja nõuab seepärast kindlalt, et komisjon kehtestaks 2012. aastaks Euroopa Liidus turustatavatele uutele sõiduautodele heitkoguste siduva eesmärgi 120 grammi kilomeetri kohta;

26.   kordab oma nõudmist lisada lennunduse ja meretranspordi heitkogused rahvusvahelistesse kasvuhoonegaaside vähendamise kohustustesse 2012. aastale järgnevaks ajavahemikuks ning nõuab uusi jõupingutusi petrooleumimaksude kasutuselevõtmiseks ELi ja maailma tasandil;

27.   märgib, et ettepanek seada siduv eesmärk suurendada taastuvenergia osakaalu ELi energialiikide seas 2020. aastaks 20 protsendini on hea lähtepunkt, kuid on arvamusel, et seda osakaalu eesmärki ELi energialiikide seas tuleks suurendada 25 protsendini;

28.   märgib, et puuduvad siduvad valdkondade eesmärgid taastuvenergia osas, juhib tähelepanu asjaolule, et ainult need toovad kaasa kasvuhoonegaaside heitmete tõelise vähenemise võitluses kliimamuutusega; nõuab tungivalt, et komisjon teeks liikmesriikidele ettepaneku esitada lisaks üldisele eesmärgile ka valdkondade eesmärgid taastuvenergia osas, eriti elektritootmise, kütmise ja jahutamise kohta, võttes sealjuures arvesse riikide erinevat olukorda vastavalt taastuvenergia tegevuskava mõjuhindamise ettepanekule (KOM(2006)0848);

29.   kordab, et taastuvenergiaga kütmine ja jahutamine pakub hiiglasuurt potentsiaali vähendada kulutasuvalt CO2 ja sõltuvust fossiilkütustest; avaldab kahetsust, et komisjon ei ole vastavalt Euroopa Parlamendile antud lubadusele esitanud direktiivi ettepanekut taastuvenergiaga kütmise ja jahutamise toetamiseks, kuid märgib, et komisjon kavandab veel õigusloomemeetmeid selles valdkonnas;

30.   kordab järjekindlalt oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsioonis(4) toodud soovitusi esitada ettepanek kütmise ja jahutamise kohta taastuvatest energiaallikatest;

31.   võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku kehtestada 2020. aastal sõidukikütustes biokütuste osakaalu siduvaks miinimumeesmärgiks 10%; on seisukohal, et eesmärk saavutada 12,5% oleks samuti reaalne ja soovitav; rõhutab biokütuste säästva tootmise tähtsust; palub komisjonil luua sertifitseerimissüsteem ja kehtestada normid (nt tehnilised õigusaktid), mis võimaldavad biokütuste säästvat tootmist ja mis on kohaldatavad nii Euroopa Liidus toodetud kui ka Euroopa Liitu imporditud biokütuse suhtes;

32.   märgib, et komisjon tunnustab fossiilkütuste olulist rolli keskpikas perspektiivis ning edasiste uuringute läbiviimise võimalikkust, et vähendada nende süsinikuintensiivsust kooskõlas CO2 vähendamisega saavutatava 2˚C eesmärgiga; on seisukohal, et see peaks hõlmama nende tõhususe pidevat kaasajastamist ja parandamist, uue põlvkonna seadmete väljatöötamist, süsiniku kogumise ja säilitamise tõhusa ja kokkuhoidliku meetodi edasist täiustamist kivisöe, maagaasi ja nafta osas kooskõlas heitmevabal fossiilkütusel töötava elektrijaama väljatöötamist toetava Euroopa tehnoloogiaplatvormi võetud otsusega, samuti ELi õigusaktidest tulenevate takistuste kõrvaldamist; tunnustab süsiniku kogumise ja säilitamise tehnoloogiate osa kasvuhoonegaaside heitmete vähendamisel;

33.   toetab ettepanekut seada sisse energiapartnerlus Aafrikaga; kuid soovitab tungivalt seada sarnase partnerluse sisse ka Hiina ja Indiaga, pidades silmas kasvuhoonegaaside heitkoguste väga kiiret kasvu nendes riikides ja tungivat vajadust abistada neid suutlikkuse suurendamisel ning investeeringutes süsinikuvabadesse, vähese süsinikusisaldusega ja energiatõhusatesse tehnoloogiatesse (erilist tähelepanu pööratakse taastuvenergiale), nõudes samal ajal kindlalt, et EL teeks asjaomaste piirkondadega koostööd troopiliste metsade hävitamise peatamiseks ning ergutaks selle asemel metsastamist ja metsa uuendamist; teeb lisaks ettepaneku hoogustada Venemaa, Ukraina, Põhja-Aafrika ja Kaspia mere riikidega tehtavat energiakoostööd;

34.   on arvamusel, et olulised heitkoguste vähendamise jõupingutused võivad käia käsikäes majandusarenguga ja on järgmistel aastakümnetel koguni säästva majandusarengu eeltingimus; kordab, et keskkonnatehnoloogiad võivad anda Euroopa Liidule konkurentsieelise, aidates samal ajal tugevalt kaasa heitkoguste vähendamisele; märgib, et keskkonnatehnoloogiad on seetõttu säästva arengu strateegia keskmes, mis sobib kokku ELi Kyoto protokollist tulenevate kohustustega ja Lissaboni strateegiaga;

35.   rõhutab tegevusetuse majanduslikke, sotsiaalseid ja tervishoiualaseid kulusid, millele juhiti muu hulgas tähelepanu Sterni ülevaates kliimamuutuste majandustegurite kohta; tuletab meelde, et tegevuse puudumine põhjustaks kahju, mis vastab 5–20 protsendile maailma SKTst aastas, samas kui mõistliku kliimapoliitika ja puhastesse tehnoloogiatesse investeerimise kulusid hinnatakse 0,5–1 protsendile maailma iga-aastasest SKTst kuni 2050. aastani, arvestamata kaasnevat kasu keskkonnale ja tervisele; tunnistab, et tegevusega viivitamine suurendab kahjuliku keskkonnamõju ohtu ja leevenduskulusid;

36.   tunnistab, et kliimamuutus põhjustab tõsiseid keskkonnaprobleeme, mis nõuavad ELi ja rahvusvahelise üldsuse viivitamatut tegutsemist; on veendunud, et 2050. aastaks peab valdav enamus ELi energiast tulema süsinikuvabadest allikatest või olema toodetud tehnoloogia abil, mis hoiab ära kasvuhoonegaaside tekke, hoides tähelepanu keskmes energiasäästu, energiatõhusust ja taastuvenergiat, ja seetõttu on selle eesmärgi saavutamiseks vaja välja töötada selge tegevuskava; kutsub komisjoni seadma ulatuslikke, kuid saavutatavaid eesmärke, mille puhul ülimadala CO2 sisaldusega või CO2 sisalduseta heitmeid andvate või CO2 suhtes neutraalsete energia tehnoloogiate abil tagatakse 2020. aastaks 60% ELi energiavajadusest, mis vastab Euroopa kliimaalastele ja varustusturvalisuse eesmärkidele;

37.   on seisukohal, et selle valdkonna teadusuuringuid tuleks tugevdada ja võtta vastu selged keskkonnaalase tulemuslikkuse eesmärgid, et ergutada paremate ja keskkonnahoidlikumate tehnoloogiate väljatöötamist ning kasutamist;

38.   jääb arvamuse juurde, et globaalsete heitkoguste vähendamine ei tohi tuua kaasa teisi ohte, nagu tuumarelva levik või terrorism; usub seepärast, et tuumaenergia peaks jääma väljapoole puhta arengu mehhanismi ja ühisrakendust või muid mehhanisme, mille eesmärk on anda heitkoguste vähendamise eest arengumaades tasu;

39.   ergutab Euroopa kodanike tunduvalt suuremat otsest kaasamist leevendamispüüdlustesse; kutsub seepärast komisjoni üles tugevdama meetmeid, millega tõstetakse teadlikkust olukorra pakilisusest, et teavitada üksikisikuid nende rollist kliimamuutuse kontrollimisel;

40.   kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike uuesti üles võtma vastu auahne poliitika seoses arengumaadega sisseseatud tehnoloogiapartnerlustega ja puhta tehnoloogia siiretega arengumaadesse, aidates neil arendada oma majandust ja suurendades säästvamalt nende heaolu;

41.   palub komisjonil hinnata kliimamuutuse tagajärgi maapinna temperatuuri tõusule, vihmade vähenemisele ja põhjavee seisukorrale; peab eriti oluliseks uurida biomassi allikana ja süsinikuvarudena toimiva haritava maa vähenemise mõju; rõhutab teatavate põllumajanduslike viljelemistavade tähtsust;

42.   nõuab, et kõik Euroopa Parlamendi asjaomased komisjonid ja delegatsioonid teeksid kliimamuutuse alal tihedat koostööd, nii et tööstuspoliitika, energiapoliitika ja transport, põllumajandus, teadusuuringud ja areng ning muud algatused oleks paremini kooskõlastatud kliimamuutusealaste eesmärkidega ning kliimamuutuse küsimus tõstatataks regulaarselt parlamentidevaheliste delegatsioonide tasandil ja Atlandi-ülese seadusandjate dialoogi kontekstis;

43.   kutsub kolme eesistujariiki (Saksamaad, Portugali ja Sloveeniat) üles tagama kliimamuutuse küsimuse hoo edasist suurendamist, tõstes samal ajal poliitiliste kohustuste taset ja rahvusvaheliste partnerite arvu protsessis rahvusvahelisel tasandil;

44.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

(1) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 120. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0460. (3) EÜT L 1, 4.1.2003, lk 65. (4) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 115.