Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut, mis käsitleb EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamist (KOM(2005)0672) (roheline raamat kahjude hüvitamise kohta);

–   võttes arvesse komisjoni 2004. aasta konkurentsipoliitika aruannet (SEK(2005)0805);

–   võttes arvesse oma 15. novembri 1961. aasta resolutsiooni(1), vastusena EMÜ ministrite nõukogu palvele konsulteerida Euroopa Parlamendiga EMÜ asutamislepingu artiklite 85 ja 86 esialgseid rakenduseeskirju käsitleva ettepaneku üle;

–   võttes arvesse komisjoni teatist liikmesriikide konkurentsiasutuste ja komisjoni koostöö kohta EÜ asutamislepingu artiklite 85 ja 86 reguleerimisalasse jäävate kohtuasjade käsitlemisel(2);

–   võttes arvesse 23.–24. märtsini 2000 Lissabonis, 15.–16. juunini 2001 Göteborgis, 14.–15. detsembrini 2001 Laekenis, 15.–16. märtsini 2002 Barcelonas ning 20.– 21. märtsini 2003, 25.–26. märtsini 2004, 22.–23. märtsini 2005 ja 23.–24. märtsini 2006 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumiste eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse novembris 2004 kõrgetasemelise töörühma avaldatud aruannet pealkirjaga "Väljakutsega silmitsi – Lissaboni majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia";

–   võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(3), komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis(4), ja nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle(5);

–   võttes arvesse rahvusvahelisi dokumente, mis tunnistavad õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, eelkõige ülemaailmset inimõiguste deklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, samuti nendega seotud protokolle;

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud protokolle;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta(6) artiklit 47;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A6-0133/2007),

A.   arvestades, et konkurentsipoliitika on algusest peale olnud osa Euroopa integratsiooniprojektist ja on olulise tähtsusega Euroopa Liidu ülesehitusprotsessis;

B.   arvestades, et vaba ja moonutamata konkurents on Lissaboni-Göteborgi strateegia eesmärkide saavutamiseks, samuti elujõulise siseturu, kõrgetasemelise ettevõtluse ning tarbijaskonna huvide kaitsmiseks ja Euroopa Liidu eesmärkide saavutamiseks hädavajalik, samas kui konkurentsiõigusega vastuollu minev tegevus takistab nende eesmärkide saavutamist;

C.   arvestades, et EÜ asutamislepingu artiklid 81 ja 82 on avaliku poliitika sätted, millel on otsene mõju ja mida pädevad asutused peaksid automaatselt kohaldama; arvestades, et need sätted annavad üksikisikutele õigusi, mida siseriiklikud kohtuasutused peaksid tõhusalt kaitsma kooskõlas Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega, sealhulgas kohtuotsusega 26/62 (Van Gend & Loos)(7), mis on tähelepanuväärne eriti seetõttu, et see oli järgnevate otsuste aluseks;

D.   arvestades, et liikmesriikides jõustatakse konkurentsieeskirju peamiselt avaliku õiguse kanalite kaudu ning liikmesriikide lõikes esineb olulisi erinevusi ja tõkkeid, mis võivad olla võimalikele hagejatele takistuseks hüvitise nõudmisel;

E.   arvestades, et Euroopa Kohus leiab, et ühenduse eeskirjade puudumisel, mis võimaldaksid kannatanutel siseriiklikus kohtus kahju eest hüvitist nõuda, peab iga liikmesriik oma õigussüsteemis nimetama pädevad kohtud ning sätestama üksikasjaliku menetluskorra hagide suhtes, mida rakendatakse ühenduse õigusest otseselt tulenevate üksikisikute õiguste kaitseks, tingimusel, et see kord ei ole ebasoodsam kui sarnaste siseriiklike hagide suhtes kehtiv kord (vastavalt samaväärsuse põhimõttele), ning tingimusel, et see ei muuda ühenduse õigusest tulenevate õiguste kasutamist võimatuks või liiga raskeks (vastavalt tõhususe põhimõttele);

F.   arvestades, et üksikisikute poolt hagide esitamine liikmesriikide kohtutele vastavalt määrusele (EÜ) nr 1/2003, mis on haruldane ja erakordne, viitab vajadusele võtta meetmeid, mis lihtsustaksid kahjunõuete esitamist; arvestades, et seesugused meetmed peaksid suurendama ühenduse konkurentsiõiguse järgimist, pidades silmas liikmesriikide erinevaid menetlus- ja tõendamiseeskirju; arvestades, et see ei tohiks viia olukorrani, kus tekib oht, et seaduslikule majandustegevusele pühendunud ettevõtted peavad alusetuid nõudeid hüvitama või oma tegutsemisviisi muutma, et vältida kulukaid kohtuvaidlusi;

G.   arvestades, et konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kahju kandnud tarbijatel ja ettevõtjatel peaks olema õigus kahju hüvitamisele;

H.   arvestades, et ELi tsiviilkohtumenetluse arengud, eriti mis puudutab õiguskaitse kättesaadavust, ei ole olnud sama kiired kui viimased arengud ühenduse konkurentsiõiguses siseturul;

I.   arvestades, et kohtuasjas C-453/99(8) otsustas Euroopa Kohus, et asutamislepingu artikli 81 täieliku kohaldamise tagamiseks peab üksikisikutel ja ettevõtjatel olema võimalik taotleda konkurentsi piirava või moonutava lepingu või käitumisega tekitatud kahju eest hüvitist;

J.   arvestades, et praegused hüvitismehhanismid konkurentsieeskirjade rikkumise puhul Euroopa tasandil ei taga asutamislepingu artikli 81 täielikku kohaldamist, eriti mis puudutab kahju kandnud isikuid;

K.   arvestades, et paljud liikmesriigid otsivad võimalusi paremini tarbijaid kaitsta, lubades ühishagisid, ning arvestades, et hagide erinev menetlemine võib tekitada konkurentsi moonutamist siseturul;

L.   arvestades, et komisjoni mis tahes ettepanek valdkondades, mis ei ole komisjoni ainupädevuses, peab vastavalt asutamislepingule järgima subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid,

1.   juhib tähelepanu asjaolule, et ühenduse konkurentsieeskirjadel puuduks hoiatav mõju ja nende tõhusus oleks ohustatud, kui keegi, kes käituks keelatud viisil, saaks nautida turueeliseid või rikkumiste suhtes puutumatust, kuna täieliku kahjutasu nõudmine on takistatud; on seisukohal, et hagide esitamist avalikku huvi esindavate isikute ja kannatanute poolt tuleks lihtsustada;

2.   on seisukohal, et kodanikel ja ettevõtjatel, kes kannavad kahju konkurentsiõiguse rikkumise tõttu, peaks olema võimalus nõuda kahju hüvitamist;

3.   tervitab asjaolu, et Euroopa Kohus on tunnistanud konkurentsivastase tegevuse tõttu kahju kannatanute õigust esitada hüvitise saamise eesmärgil üksikhagisid ("stand alone") või teistel kohtuasjadel põhinevaid hagisid (follow on"); tervitab seetõttu rohelist raamatut kahjude hüvitamise kohta, samuti sellega seotud ettevalmistustöid;

4.   nõuab, pidades silmas pigem konkurentsi kui kohtuvaidluste edendamist, kiirete ja sõbralike kohtuväliste kokkulepete edendamist ning kaitsjaga kokkuleppele jõudmise protseduuri lihtsustamist konkurentsivastasest käitumisest tulenevate kahjunõuete puhul ja märgib, et juhul kui konkurentsieeskirju väidetavalt rikkunud osapool kinnitab ja tõestab, et tekitatud kahju on enne menetluse lõppu hüvitatud, võib seda arvestada kergendava asjaoluna kahjuhüvitise määramisel; tervitab ka asjaolu, et Euroopa Liidu konkurentsiasutused saavad teatud määral tegutseda institutsionaalsete vahekohtutena, hallates arbitraažimenetlusi, sealhulgas määrates osapoolte soovil vahekohtunikke;

5.   on sellest tulenevalt seisukohal, et liikmesriikide õigussüsteemid peaksid ette nägema tõhusad tsiviilõiguslikud menetlused, mis võimaldaksid nõuda hüvitist konkurentsiõiguse rikkumisega tekitatud kahju eest;

6.   on arvamusel, et üksikisikute esitatud hagid peaksid täiendama ja olema kooskõlas avaliku sektori poolse rakendamisega, mis omakorda võiks muutuda oma olemuselt strateegilisemaks ja valivamaks, keskendudes kõige tähtsamatele teemadele ja kõige olulisematele kohtuasjadele; on siiski seisukohal, et selline valik ei tohiks anda põhjust konkurentsiasutuste vahendite piiramiseks;

7.   nõuab otsust vastu võtva asutuse halduslikule või kohtulikule iseloomule vaatamata asutamislepingu artiklite 81 ja 82 ühtset rakendamist; on arvamusel, et kohtuasutuste poolt vastu võetud otsused peaksid olema järjekindlad ning peegeldama üldiseid kaitse- ja tõhususe põhimõtteid, mis väldivad moonutusi ja ebakõla Euroopa Liidu piirides; on seisukohal, et eesmärk peaks olema luua menetluskord ning jõuda olukorrani, kus liikmesriigi konkurentsiasutuse või kohtuasutuse poolt varem tehtud lõplik otsus on siduv kõigi liikmesriikide jaoks, kui juhtumi osapooled ja asjaolud on samad;

8.   rõhutab kohtuasutuste töötajate koolitamise olulisust konkurentsiõiguse alal, tagamaks, et nende otsused on kvaliteetsed ja et menetlust viib läbi spetsialist või kõrge kvalifikatsiooniga asutused;

9.   on jätkuvalt arvamusel, et konkurentsi ja kannatanute õiguste kaitseks peaksid kõik ühenduse konkurentsieeskirju rakendavad kohtuasutused saama vajaduse korral võtta ajutisi meetmeid, nõuda uurimismeetmeid ja kasutada neile antud uurimisvolitusi;

10.   rõhutab, et asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamiseks asjakohaste faktide tuvastamisel peaks liikmesriikide kohtuasutustel olema liikmesriikide konkurentsiasutustega sarnased volitused ning järjekindluse tagamiseks on tarvis tugevdada koostööd liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute vahel ning erinevate liikmesriikide kohtuasutuste vahel;

11.   rõhutab, et pädevatel asutustel, mis rakendavad ühenduse konkurentsieeskirju, peaksid olema ühtlustatud kriteeriumid tõendamiskohustuse tuvastamise kohta; märgib, et võib tekkida vajadus arvestada osapooltele kättesaadava info erinevusega; soovitab, et kohtumenetluse korral peaks lugema faktid tõendatuks, kui pädev õigusasutus aktsepteerib rikkumise ja kahju vahel olevat põhjuslikku seost;

12.   nõuab konkurentsiõiguse kohaldamise eest vastutavatele kohtuasutustele volitust nõuda ligipääsu infole, mis on oluline kahju hüvitamise menetluse lõpptulemuse nimel, kasutades selleks kohtuasutuste järelevalve all proportsionaalseid meetmeid, mis näevad ette teise poole eelnevat ärakuulamist, välja arvatud edasilükkamatutel juhtudel; rõhutab, et menetluse lõpptulemuse jaoks olulisele infole ligipääsu korral peab advokaadi suhetes klientidega austama ametisaladuse õiguspärasust, samuti majanduses osalejate ärisaladusi ja õigusakte ametisaladuste kohta; kutsub komisjoni üles koostama viivitamatult teatist konfidentsiaalse teabe kasutamise kohta ühenduse konkurentsiõigust kohaldavate ametiasutuste poolt;

13.   nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et riikliku konkurentsiasutuse poolt tuvastatud rikkumine, kui see on lõplik ja vajadusel apellatsioonimenetluses kinnitatud, kujutaks endast tsiviilkohtumenetluses automaatselt prima facie tõendit süü kohta samas küsimuses, tingimusel et kostjal on olnud piisavalt võimalust end haldusmenetluse käigus kaitsta;

14.   on lisaks arvamusel, et ühenduse tasandil ei ole vajalik arutada ega ette kirjutada ekspertide määramist;

15.   arvab, et lepinguvälistele võlasuhetele kohaldatavat õigust käsitleva määruse ettepanek (Rooma II) peaks andma rahuldava lahenduse, välja arvatud olukorras, kus konkurentsivastane käitumine mõjutab konkurentsi rohkem kui ühes liikmesriigis, ning seetõttu tuleks kaaluda erisätte lisamist selliste juhtumitega tegelemiseks;

16.   nõuab tungivalt, et liikmesriikide kohtuasutused teeksid koostööd konfidentsiaalse teabe kaitsel ja leebema kohtlemise menetluse tõhustamisel; on seisukohal, et juhul, kui tekib konflikt Euroopa konkurentsivõrgustiku (ECN) asutustele kättesaadavale teabele juurdepääsul või selle töötlemisel, peaks vastava konflikti lahendama Euroopa Kohus ühenduse õiguse kohaselt;

17.   rõhutab, et makstavad kahjuhüvitised peaksid olema kompenseerivad ning ei tohiks ületada tegelikult tekitatud kahju (damnum emergens) ja saamata jäänud tulu (lucrum cessans), et vältida alusetut rikastumist, ning et kahjuhüvitise määramisel võib arvesse võtta kannatanu võimet kahjusid vähendada; kartelle puudutavate juhtumite puhul on siiski arvamusel, et esimesed, kes teevad koostööd konkurentsiasutustega leebema kohtlemise programmis, ei peaks vastutama kahju eest teiste rikkujatega koos või eraldi, ning et intressi tuleks arvestada rikkumise toimepaneku päevast alates;

18.   on arvamusel, et kavandatavad meetmed peavad täielikult vastama liikmesriigi riiklikule poliitikale, eriti mis puudutab karistuslikku laadi kahjutasu;

19.   rõhutab, et liikmesriigid peaksid arvestama, et kui on olemas võimalus kasutada kahjude edasisuunamist kaitsena, siis kahjustab see kahju ulatuse ja põhjusliku seose kindlaksmääramist;

20.   nõustub Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega, mille kohaselt peaksid kõik kannatanud saama esitada hagisid; on arvamusel, et need liikmesriigid, kes võimaldavad esitada nõuet kaudse kahju hüvitamiseks, peaksid andma kostjale võimaluse oma kaitses tõestada, et kogu või osa rikkumise kaudu tekkinud tulust on üle kantud kolmandatele osapooltele (kahjude edasisuunamine kaitsena), et vältida võimalust alusetult rikastuda; märgib, et seetõttu on äärmiselt oluline omada mehhanismi arvukate väikeste nõuetega tegelemiseks;

21.   on arvamusel, et õigusemõistmise huvides ning majanduslikel, aja kokkuhoiu või järjekindluse põhjustel peaksid kannatanud saama esitada ühishagisid, kas otse või organisatsiooni kaudu, kes sellega oma põhikirja kohaselt tegelevad;

22.   märgib, et mitmetel juhtudel võib konkurentsiõiguse rikkumise menetlemisel hageja ja kostja majandusliku olukorra vahel valitseda suur erinevus, kuid hageja ei tohiks sellistes olukordades loobuda põhjendatud kahjunõude esitamisest kartuses, et tal tuleb tasuda ülemäära suuri kohtukulusid, sealhulgas kostja kulusid, kui nõuet ei rahuldata; soovitab seetõttu, et kohtuasutustel peaks olema võimalik osapoolte erinevat majanduslikku olukorda arvesse võtta ja vajaduse korral hinnata seda menetluse alguses; on arvamusel, et kulude suurus peaks põhinema mõistlikel ja objektiivsetel kriteeriumitel, mis arvestavad menetluse olemust, ning et määratav summa peaks katma ka kohtumenetluse tekitatud kulud;

23.   soovitab, et riigi toetusega programmide puhul, mida saab seaduse järgi vastu võtta ja mille eesmärk on lihtsustada üksikisikute hagi esitamise võimalust konkurentsieeskirju rikkuva käitumise korral, tuleks määratleda täpsed tingimused menetluse järelevalve ja seesuguse toetuse maksmise suhtes, eriti olukordades, kus on jõutud kohtulahendini ja rikkuja peab hüvitama kulud;

24.   on seisukohal, et siseriiklikud aegumistähtajad ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest hagide esitamisele peaksid võimaldama esitada hagi ühe aasta jooksul alates komisjoni otsusest või nimetatud eeskirjade rikkumise tuvastamisest riikliku konkurentsiasutuse poolt (või apellatsioonkaebuse korral ühe aasta jooksul alates apellatsioonimenetluse lõpetamisest); on arvamusel, et juhul kui seesugune otsus puudub, peaks saama asutamislepingu artiklite 81 või 82 ning ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest hagi esitada kogu perioodi jooksul, mille vältel komisjonil on õigus mainitud rikkumiste eest trahv määrata; on seisukohal, et aegumistähtaeg peaks peatuma mis tahes ametlike arutelude või lepitusmenetluse ajaks osapoolte vahel;

25.   soovitab, et konkurentsiõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamise aegumistähtaeg peatuks alates sellest, kui komisjon või ühe või mitme liikmesriigi konkurentsiasutused alustavad antud rikkumise uurimise menetlust;

26.   märgib, et üksikisikute võimalus hagi esitada ei mõjuta komisjonile konkurentsiõiguse valdkonnas asutamislepinguga antud volitusi ega vastutust;

27.   nõuab tungivalt, et komisjon võtaks võimalikult kiiresti vastu osapooli abistavad juhised, mis reguleerivad kantud kahju suurust ja põhjuslikku seost; nõuab samuti, et esmajärjekorras koostataks teatis üksikisikute poolt hagide esitamise kohta, mis sisaldab soovitusi hagide koostamiseks ja kõige sagedamini esinevate kohtuasjade näidiseid;

28.   palub komisjonil koostada valge raamatu, mis sisaldaks konkreetseid ettepanekuid selle kohta, kuidas võimaldada ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kahju kannatanutel hüvitise saamise eesmärgil üksikhagisid või teistel kohtuasjadel põhinevaid hagisid esitada, ning mis käsitleks põhjalikult käesolevas resolutsioonis tõstatatud teemasid ja vajaduse korral võtaks arvesse vastavat õiguslikku raamistikku; lisaks palub komisjonil lisada nimetatud valgesse raamatusse ettepanekud selle kohta, kuidas tugevdada koostööd kõigi ametiasutuste vahel, mis vastutavad ühenduse konkurentsieeskirjade rakendamise eest;

29.   arvab, et mis tahes komisjoni algatusega seoses kannatanute õigusega nõuda siseriiklikes kohtuasutustes kahju eest hüvitist peab kaasnema mõju hinnang;

30.   kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd liikmesriikide pädevate asutustega, et leevendada piiriüleseid takistusi, mis ei luba ELi kodanikel ja ettevõtjatel esitada liikmesriikides ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise korral piiriülest hagi; arvab, et komisjon peaks vajadusel võtma selliste takistuste kõrvaldamiseks õiguslikke meetmeid;

31.   nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kus kodanikud ja ettevõtjad ei oma veel õigust hüvitist nõuda, kohandaksid vastavalt oma tsiviilkohtumenetlust reguleerivat õigust;

32.   rõhutab, et Euroopa Parlamendil peaks konkurentsiõiguse valdkonna õigusloomes olema kaasotsustav roll ja et teda tuleks regulaarselt üksikisikute esitatud hagidest teavitada;

33.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning sotsiaalpartneritele.

(1) EÜT 61, 15.11.1961, lk 1409. (2) EÜT C 313, 15.10.1997, lk 3. (3) ELT L 1, 4.1.2003, lk 1. (4) ELT L 123, 27.4.2004, lk 18. (5) ELT L 24, 29.1.2004, lk 1. (6) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (7) Kohtuasi 26/62 NV Algemene Transport-en Expeditie Onderneming van Gend en Loos v Madalmaade maksuamet, EKL 1963, lk 1. (8) Kohtuasi C-453/99, Courage Ltd v Crehan, EKL 2001, lk I-6297, ja 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-295/04 kuni 298/04, Manfredi ja teised v. Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA ja teised, EKL 2006, lk I-6619.