Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2005/2242(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0158/2007

Esitatud tekstid :

A6-0158/2007

Arutelud :

PV 24/05/2007 - 4
CRE 24/05/2007 - 4

Hääletused :

PV 24/05/2007 - 9.3
CRE 24/05/2007 - 9.3
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0214

Vastuvõetud tekstid
PDF 247kWORD 97k
Neljapäev, 24. mai 2007 - Strasbourg
Kashmir: praegune olukord ja tulevikuväljavaated
P6_TA(2007)0214A6-0158/2007

Euroopa Parlamendi 24. mai 2007. aasta resolutsioon Kashmiri kohta: praegune olukord ja tulevikuväljavaated (2005/2242(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma hiljutisi resolutsioone Jammu ja Kashmiri kohta, eelkõige 29. septembri 2005. aasta resolutsiooni "ELi ja India suhted: strateegiline partnerlus"(1), 17. novembri 2005. aasta resolutsiooni Kashmiri kohta(2), 18. mai 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorda maailmas 2005. aastal käsitleva aastaaruande ja ELi poliitika kohta antud valdkonnas(3), 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu majandus- ja kaubandussuhete kohta Indiaga(4) ning 22. aprilli 2004. aasta resolutsiooni olukorra kohta Pakistanis(5);

–   võttes arvesse koostöölepingut Euroopa Ühenduse ja Pakistani Islamivabariigi vahel(6), mille sõlmimise Euroopa Parlament 22. aprillil 2004. aastal heaks kiitis(7);

–   võttes arvesse kõiki Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu resolutsioone kõnealuses küsimuses 1948. aastast 1971. aastani;(8)

–   võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja selle eelkäija, ÜRO Inimõiguste Komisjoni paljude töörühmade ja raportööride ning rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonide väljendatud muret seoses inimõiguste rikkumistega Kashmiris;

–   võttes arvesse 1960. aastal sõlmitud Induse vesikonna lepingut;

–   võttes arvesse väliskomisjonis 2004. aasta novembris vastu võetud parlamendi ad hoc delegatsiooni Jammu ja Kashmiri visiidi raportit;

–   võttes arvesse 8. oktoobril 2005 Jammut ja Kashmiri tabanud laastavat maavärinat;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 14. novembri 2005. aasta resolutsiooni nr A/RES/60/13, milles kiidetakse valitsusi ja rahvaid, kes osalevad maavärina tagajärgede likvideerimise ja ülesehitustoimingutes;

–   võttes arvesse Pakistani Islamivabariigi presidendi Pervez Musharrafi 12. septembri 2006. aasta visiiti väliskomisjoni;

–   võttes arvesse 13. oktoobril 2006 Helsingis toimunud Euroopa Liidu ja India 7. tippkohtumist;

–   võttes arvesse uusi rahuga seotud jõupingutusi Kashmiris alates vaherahuleppe jõustumisest 2003. aastal ning sellele järgnenud president Musharrafi tõotust 2004. aasta jaanuaris, et Pakistani territooriumi ei kasutata piiritaguseks terrorismiks, India peaministri Manmohan Singhi tulevikunägemust, et "piire ei saa uuesti maha joonistada, kuid saab tegutseda nende tähtsuse kaotamise suunas", ning 17. jaanuaril 2007. aastal alanud järjekordset rahukõneluste vooru;

–   võttes arvesse president Musharrafi hiljuti avaldatud neljapunktilist kava Kashmiri konflikti lahendamiseks (jätta muutmata Jammu ja Kashmiri piirid, võimaldada inimeste vaba liikumine üle kontrolljoone, alustada järkjärgulist demilitariseerimist ning luua omavalitsus koos ühise, Indiat, Pakistani ja Kashmiri hõlmava järelevalvesüsteemiga) ning samuti peaminister Singhi soovitust koostada ulatuslik rahu, julgeoleku ja sõpruse leping;

–   võttes arvesse India välisministri Pranab Mukherjee 13.-14. jaanuari 2007. aasta Pakistani-visiiti, mille käigus allkirjastati neli usalduse suurendamisele suunatud lepingut;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kriisirühma 11. detsembri 2006. aasta raportit nr 125 Aasia kohta ning Amnesty International´i, Freedom House'i, Human Rights Watchi ja USA välisministeeriumi raporteid inimõiguste kohta;

–   võttes arvesse parlamendi raportööri 2006. aasta juunis toimunud visiite mõlemale poole kontrolljoont;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0158/2007),

A.   arvestades, et endise Jammu ja Kashmiri Vürstiriigi vaidlusalune territoorium on jaotatud osadeks, mida praegu haldavad India Vabariik, Pakistani Islamivabariik ja Hiina Rahvavabariik, ning et selle territooriumi rahvaarv kokku on 13,4 miljonit;

B.   arvestades, et suurel osal Jammu ja Kashmiri aladel, eelkõige Gilgitis ja Baltistanis, valitseb äärmine vaesus ja mahajäämus, tohutud puudused algtasemel kirja- ja arvutusoskuses ning arstiabi kättesaadavuses, puuduvad demokraatlikud struktuurid ning suured puudujäägid on õigusriigi ja õigluse valdkonnas; ning arvestades, et kogu Jammu ja Kashmiri territoorium kannatab erakordselt tugeva majanduslanguse all;

C.   arvestades, et Pakistani ja India Jammut ja Kashmiri puudutava vastasseisu põhiteguriks on ka veevarude küsimus ning et sellel on oluline osa ükskõik millise lõpliku otsuse tegemisel;

D.   arvestades, et Jammu ja Kashmir on olnud konfliktiallikas juba peaaegu 60 aastat, mille jooksul on esinenud mitmeid India, Pakistani ja Hiina vahelisi relvastatud konflikte; arvestades, et väidetavalt on konfliktis surma saanud üle 80 000 inimese; arvestades, et India ja Pakistani vahelistesse konfliktidesse on nüüd lisandunud rahvusvaheline terrorism; ja arvestades, et Hiina, India ja Pakistan on tuumariigid, kuigi India ja Pakistan ei ole tuumarelva leviku tõkestamise lepingule alla kirjutanud;

E.   arvestades märkimisväärseid tõendeid selle kohta, et Pakistan on aastaid aidanud Kashmiri sõjaväelasi väljaõppe, relvastuse ja rahaga ning on neid varjanud ega ole suutnud võtta sõjaväelasi vastutusele India hallataval poolel toime pandud metsikuste eest; arvestades, et siiski on sõjaliste jõudude sisseviimine India hallatavasse Jammusse ja Kashmiri vastavalt India valitsuse raportitele märgatavalt vähenenud alates 11. septembrist 2001; ja arvestades, et Pakistani valitsus peaks igasugusele infiltratsioonipoliitikale kindla lõpu tegema;

F.   arvestades, et kontrolljoonel on relvarahu kehtinud alates 2003. aasta novembrist ning see on püsinud, kui mõned rikkumised välja arvata;

G.   arvestades, et relvarahu on võimaldanud Indial ja Pakistanil pidada kahepoolseid kõnelusi Jammu ja Kashmiri üle, mis hakkavad tasapisi tulemusi andma; arvestades, et paljusid usaldust suurendavaid meetmeid rakendatakse rahuprotsessi osana; ning arvestades, et Kashmiri elanikud püüavad kõnealustest usaldust suurendavatest meetmetest kasu saada ja neid tegelikult kohalikul tasandil rakendada; arvestades, et Hiina pool asuvad Kashmiri elanikud jäävad sellest protsessist väljaspoole;

H.   arvestades, et India ja Pakistani 18. aprilli 2005. aasta ühisavaldus Kashmiri kohta, mis võeti vastu president Musharrafi India visiidi lõpus, on aidanud tugevdada kahe riigi vahelist lähenemisprotsessi, eelkõige kinnitades taas rahuprotsessi pöördumatust ja keskendudes Kashmiri konflikti mittesõjalisele lahendamisele;

I.   arvestades, et majanduslik areng on Jammu ja Kashmiri füüsilise ja sotsiaalse infrastruktuuri ning tootmispotentsiaali parandamise seisukohast olulise tähtsusega; arvestades, et ELi ja Pakistani 8. veebruari 2007. aasta ühisdeklaratsioon on nende suhete tugevdamises uus positiivne samm, ja arvestades, et mõlemad pooled on valmis kolmanda põlvkonna koostöölepingu täitmist jätkama, sest nad usuvad, et see võib edendada sotsiaalmajanduslikku arengut ja õitsengut Pakistanis; arvestades, et EL ja Pakistan on taas kinnitanud valmidust vaidlusi lahendada rahumeelsete vahendite abil kooskõlas rahvusvahelise õiguse, kahepoolsete lepingute ja ÜRO põhikirja põhimõtetega;

J.   arvestades, et praeguse, 1994. aastast kehtiva laiaulatusliku EÜ ja India vahelise kolmanda põlvkonna koostöölepingu institutsiooniliseks aluseks on ühine poliitiline avaldus, milles määrati kindlaks iga-aastased ministrite kohtumised ja mis avas ukse laiapõhjalisele poliitilisele dialoogile;

K.   arvestades, et 2005. aasta 8. oktoobri hommikul tabas Richteri skaala järgi 7,6 palline maavärin laia maa-ala Afganistanist üle Pakistani ja India ning et see oli laastavaim maavärin, mida maailma rahvad mäletavad, kuid kõige tugevamini avaldus selle mõju Jammus ja Kashmiris, tekitades erakordselt suurt kahju Azad Jammus (AJK) ja Kashmiris ning Pakistani loodepiiri provintsis;

L.   arvestades, et mõne minutiga nõudis maavärin üle 75 000 inimese elu AJKs, jõudes hiljem 88 000 hukkununi ning väidetava 6 000 hukkununi India hallatavas Jammus ja Kashmiris, mille tagajärjeks olid kümned tuhanded vigastatud ja miljonid täielikult ümberasustatud inimesed Pakistani poolel, kelle põhivajadused on minimaalselt rahuldatud ning kes on ilma alalise elukoha, töökoha, arstiabi ja hariduseta; arvestades, et paljud linnad ja külad on osaliselt või täielikult hävinud, põllumajandus on hävinud ning keskkond on saastunud, ning arvestades, et arengutase on tõsiselt langenud;

M.   arvestades, et mõlema riigi relvajõud ja opositsioonilised relvarühmitused Kashmiri vaidluses peaksid täitma 1949. aasta Genfi konventsiooni ja rahvusvahelist humanitaarõigust, mis keelavad rünnakud tsiviilelanike vastu ning tõsised rikkumised, mis on sõjakuriteod ja mille toimepanijad on riikidel kohustus vastutusele võtta;

N.   arvestades, et viimase kümne aasta jooksul on üle 2000 sõduri hukkunud Siacheni liustikul, ning arvestades, et 2005. aasta novembris kehtestatud relvarahu Siacheni piirkonnas on teretulnud,

Sissejuhatus

1.   rõhutab, et India, Pakistan ja Hiina (kellele Pakistan loovutas 1963. aastal Trans-Karakorami piirkonna) on ELi olulised partnerid, kellest esimesel on strateegilise partneri staatus; usub, et püsivat konflikti kontrolljoonel saab kõige paremini lahendada, kui India ja Pakistani valitsused kohustuvad sellega ühiselt pidevalt tegelema ja kaasama selle lahendamisse endise vürstiriigi kõikide osade elanikud; sellest hoolimata arvab, et ELil võib olla midagi pakkuda varasemate kogemuste põhjal, mis on saadud konfliktide eduka lahendamisega etniliselt kirjus, paljurahvuselises ja mitmeusulises kontekstis; esitab seetõttu käesoleva resolutsiooni ja võimaluse kohtumisteks, mis võivad sellest tuleneda ja kujuneda kogemuste jagamiseks, millest on õppida ka Euroopa Liidul; kordab, et ELi jätkuv toetus on nii Indiale kui ka Pakistanile 2004. aasta rahuprotsessi rakendamisel oluline;

2.   juhib tähelepanu asjaolule, et India on maailma suurim ilmalik demokraatlik riik ja tal on demokraatlikud struktuurid kõikidel tasanditel, kuid Pakistan ei rakenda veel praegugi täielikult demokraatiat AJKs ja peab veel liikuma demokraatia suunas Gilgitis ja Baltistanis; märgib, et mõlemad riigid on tuumariigid, kes ei ole ühinenud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga; rõhutab, et kui India tuumadoktriini aluseks on põhimõte, et tuumarelva esimesena ei kasutata, ei ole Pakistan endale veel sellist kohustust võtnud; märgib samuti, et president Musharraf ei ole suutnud täita oma 1999. aastal antud lubadust, et "relvajõududel ei ole mingit kavatsust jääda vastutavaks kauem, kui on tingimata vajalik tõelise demokraatia õitsengule Pakistanis tee sillutamiseks";

3.   avaldab sügavat kahetsust ülemkohtunik Iftikhar Muhammed Chaudhry ametist kõrvaldamisega käima lükatud negatiivsete sündmuste ahela üle, ja kuigi tunnistades, et nimetatud tagandamisest sai tegelikult alguse uus arutelu demokraatia, põhiseadusliku riigikorra ning sõjaväe rolli üle Pakistanis, mõistab hukka hiljutised vägivallapuhangud: rõhutab tungivat vajadust turvalise ja sõltumatu kohtusüsteemi järele Pakistani rahva, eelkõige AJKs ning Gilgitis ja Baltistanis elavate inimeste olukorraga tegelemiseks;

4.   kutsub India ja Pakistani valitsuse esindajaid üles kasutama ära peaminister Singhu ja president Musharrafi avaldustes pakutud võimalust anda uut hoogu suurema omavalitsuse, liikumisvabaduse, demilitariseerimise ja valitsustevahelise koostöö võimaluste uurimisele sellistes küsimustes nagu vesi, turism, kaubandus ja keskkond, ja edendada tõelist läbimurret Kashmiri vaidlusele lahenduse otsimisel;

5.   märgib, et maavärina mõju Pakistani kontrolli all olevale AJK elanikele on ohtlikult halvendanud põhivajaduste juba niigi vaevalist rahuldamist ning järsult kahjustanud institutsioone ja suutlikkuse tõstmise võimalust; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit aitaks ja toetaks selles osas Kashmiri elanikke;

6.   nõuab tungivalt, et Pakistani ja India valitsused lahendaksid võimalikult kiiresti otsustava tähtsusega küsimused, mis mõjutavad ülemjooksu piirialasid ning Jammust ja Kashmirist läbivoolavate jõgede (Indus, Jhelum, Chenab, Ravi, Beas ja Sutlej) kasutamist, võttes arvesse 1960. aastal sõlmitud Induse vesikonna lepingus sätestatud kehtivat mehhanismi; sellele vaatamata rõhutab, et ka näiteks Mangla tammi rekonstrueerimisel või Baglihari tammi ehitamisel peavad kannatanud elanikkonna põllumajanduse, kalanduse, karjakasvatuse ja veevajadusega seotud nõuded jääma esmatähtsateks ning kutsub üles mõlemat valitsust enne tulevasi otsuseid edaspidiste tammiprojektide osas korraldama ulatuslikke keskkonna- ja sotsiaalse mõju hindamisi;

7.   väljendab sügavat muret seoses negatiivsete tagajärgedega, mida on põhjustanud pikaajaline konflikt Jammu ja Kashmiri keskkonnale sellises ulatuses, et Jammu ja Kashmiri majanduslik tulevik on ohus pinnase seisukorra tõsise halvenemise, õhusaaste, jõgede – ja kõige dramaatilisema näitena kauaaegse turismimagneti Dali järve – reostuse, metsade hävitamise ning eluslooduse kadumise tõttu;

8.   märgib vee, julgeoleku, jätkusuutlike ja kindlate energiavarude tähtsust stabiilsusele ja kasvule piirkonnas ning märgib sellega seoses niisutus- ja hüdroelektriprojektide arendamise olulisust; peab tingimata vajalikuks, et Pakistani ja India valitsus jätkaksid konstruktiivset dialoogi ja konsulteeriksid kašmiiride esindajatega jõeäärsete alade küsimustes, ja nõuab tungivalt, et nad võtaksid vastu veevarude suhtes tervikliku lähenemisviisi, tunnustades võtmetähtsusega seoseid vee, maa, kohalike kasutajate, keskkonna ja infrastruktuuri vahel;

9.   rõhutab India ja Pakistani ühispärandit, mille näiteks on Jammu ja Kashmiri muinaskultuur; tunnustab ja väärtustab Jammu ja Kashmiri rahvaste pluraalsust, eri kultuuride ja usuliste tõekspidamiste ning ilmalike traditsioonidega elulaadi, mida on Jammu ja Kashmiri India osas säilitatud;

10.   usub, et ELi poolne piirkondliku identiteedi austamine ja püüe tagada otsuste tegemine selleks sobivaimal haldustasandil (st võimalikult lähedal neile, keda otsus puudutab) sarnanevad Kashmiri rahva püüdlustega tagada detsentraliseeritud otsustusstruktuurid ja oma unikaalse kultuurilise identiteedi tunnustamine;

Poliitiline olukord: rahva püüdlused

11.   kiidab ja toetab Indiat ja Pakistani praeguse rahu suunas liikumise puhul ning tervitab asjaolu, et pärast 2006. aasta juulis toimunud pommiplahvatusi Mumbais kolmeks kuuks peatatud kahepoolseid kõnelusi on uuesti alustatud; rõhutab piirkonna, ELi ja rahvusvahelise ühenduse vajadust toetada praegu toimuvaid kahepoolseid kõnelusi ning edasist sidemete tugevdamist konflikti lahendamiseks, kindlustades sellega Jammu ja Kashmiri rahvale stabiilse ja jõuka tuleviku, ja aidata leida Kashmiri vaidlusele kõiki osapooli rahuldavat lahendust;

12.   kutsub Euroopa Liitu üles toetama kohaliku kodanikuühiskonna kaasamist rahuprotsessi ning eelkõige toetama inimestevahelisi kontakte hõlmavaid projekte, et edendada dialoogi ja koostööd Pakistani, India ja Kashmiri valitsusväliste organisatsioonide vahel;

13.   on soojalt tervitanud India ja Pakistani algatatud usaldust suurendavaid meetmeid, millega on mõningat edu saavutatud mõlema poole pingete ja üksteise kahtlustamise vähendamisel ja mis on võimaldanud mõlemal pool asuvatel lahutatud perekondadel pärast pikki aastaid taas ühineda; rõhutab, et India ja Pakistani valitsused peaksid tegema suuremaid jõupingutusi Kashmiri elanike kaasamiseks põhiprobleemide lahendamisse;

14.   juhib tähelepanu asjaolule, et tavalised Kashmiri elanikud hakkavad pärast maavärinat kujunenud humanitaarolukorra tõttu nüüd rahuprotsessist järk-järgult kasu saama, kui üle kontrolljoone tehakse vahetusi ning India ja Pakistani valitsused on poliitiliselt kohustunud lubama inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist (ehkki ikka veel piiratud) üle kontrolljoone; nõuab uute jõupingutuste tegemist, et võimaldada kõigil Kashmiri elanikel – olenemata nende poliitilisest kuuluvusest – vahetult osaleda rahuprotsessis ja usaldust suurendavate meetmete rakendamises;

15.   rõhutab, et kriisid ja konfliktid on viimastel aastatel ÜRO tähtsust suurendanud, aga mitte vähendanud, ja rõhutab, et ÜRO jääb ka edaspidi dialoogi ja diplomaatia tähtsaks foorumiks; tuletab meelde ÜRO Julgeolekunõukogu arvukaid resolutsioone Kashmiri kohta 1948. aastast 1971. aastani, mille eesmärk on olnud julgustada nii India kui ka Pakistani valitsust võtma kõiki nende võimuses olevad meetmeid, mis arvestuste kohaselt võiksid olukorda parandada, ja milles on avaldatud veendumust, et vaidluse rahumeelne lahendamine on parim viis edendada Jammu ja Kashmiri, India ja Pakistani elanike huve; teeb kogu eespool nimetatu ja mitmete ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonides esitatud punktide jätkuva rikkumise tõttu järelduse, et otsese rahvahääletuse toimumise eeltingimused ei ole praegu täidetud;

16.   kinnitab veel kord, et ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 1 lõike 1 kohaselt on kõikidel rahvastel õigus enesemääramisele, mille kohaselt võivad nad vabalt kehtestada oma poliitilise staatuse ja vabalt arendada oma majandust, sotsiaalvaldkonda ja kultuuri; kinnitab veel kord, et artikli 1 lõike 3 kohaselt peavad kõik paktiosalised edendama enesemääramisõiguse teostamist ja peavad austama nimetatud õigust kooskõlas ÜRO põhikirjaga; märgib siiski, et kõikides ÜRO resolutsioonides Kashmiri kohta tunnistatakse rõhutatult ja selgelt ainult endise Jammu ja Kashmiri Vürstiriigi õigust ühineda India või Pakistaniga; seoses püüdlusega leida Kashmiri konfliktile püsiv lahendus, mis tooks kaasa tohutu kasu kogu piirkonnale, tunneb heameelt uute ideede üle, mida praegu arutatakse ühendatud dialoogi ja India ümarlaua raames (millega seoses on eriti tervitatav, et India valitsus alustas taas dialoogi kõikide osapoolte Hurriyati konverentsiga), ja eriti ideede üle, mis on seotud piiride alalise kaotamise, omavalitsussüsteemi ja ühise või koostöös haldamise institutsioonilise korraldamisega; soovitab tungivalt nii Indial kui ka Pakistanil neid ideid edasi arendada ühistes aruteludes ja kašmiiridega mõlemal pool kontrolljoont ning Gilgitis ja Baltistanis;

17.   taunib jätkuvat poliitilist ja humanitaarolukorda kõigis neljas Jammu ja Kashmiri osas; tunneb siiski heameelt ühtse rahuprotsessi rolli üle liikumisel kašmiiride jaoks püsiva lahenduse suunas, mis põhineb demokraatial, õigusriigil ja põhiõiguste austamisel; toetab nii "teise tee" lähenemist kui ka laiemat dialoogi, milles osalevad mõjukad isikud, akadeemikud ja õppejõud ning muud asjaomased eksperdid Kashmiri mõlemalt poolelt ning Indiast ja Pakistanist, kes esitavad praktilisi soovitusi tihedamaks koostööks; õnnitleb Indiat ja Pakistani nende rühmade kokkuviimise eest ja teeb ettepaneku, et EL pakuks alati praktilist abi , kui mõlemad pooled seda paluvad ja ühtse rahuprotsessi raames;

18.   avaldab siiski kahetsust, et Pakistanil ei ole jätkuvalt õnnestunud täita asjakohaste ja representatiivsete demokraatlike struktuuride loomise kohustusi AJKs; märgib eelkõige asjaolu, et Kashmir ei ole ikka veel esindatud Pakistani rahvuskogus, et AJKd juhib Islamabadis asuv Kashmiri ministeerium, et Kashmiri nõukogus domineerivad Pakistani ametnikud ning et peasekretär, politsei peainspektor, peaarvepidaja ja rahandussekretär on kõik pärit Pakistanist; avaldab sügavat rahulolematust seoses 1974. aasta ajutise põhiseaduse sättega, mis keelab igasuguse poliitilise tegevuse, mis ei ole kooskõlas Jammu ja Kashmiri kui Pakistani osa doktriiniga ning kohustab kõiki parlamendivalimistel kandideerijaid AJKs alla kirjutama vastavale lojaalsusdeklaratsioonile; on mures sellepärast, et Gilgit-Baltistani piirkonnis puudub igasugune demokraatlik esindus; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et Pakistani valitsuse 1961. aasta Jammu ja Kashmiri (vara haldamise) määrusega kanti Pakistani kontrolli all olev maa, mis kuulus 15. augustil 1947. aastal Jammu ja Kashmiri osariigile, üle föderaalvalitsusele;

19.   avaldab sügavat kahetsust praeguse Pakistani valitsuse jätkuvalt kaksipidise hoiaku suhtes seoses Gilgiti ja Baltistani etnilise identiteedi küsimusega, kus valitsuse ametlikud pöördumised lähevad vastuollu presidendi avaldustega; soovitab tungivalt, et Pakistani valitsus kiidaks heaks ja rakendaks Pakistani ülemkohtu 28. mai 1999. aasta otsust, mis kinnitab Gilgiti ja Baltistani elanike kašmiiri pärandit ning määrab, et valitsus peaks tagama nende põhilised inimõigused, demokraatlikud vabadused ja juurdepääsu õigusabile;

20.   tunnistab, et Pakistan on eriti keerulises olukorras paljudest allikatest tuleneva surve tõttu; avaldab sellest olenemata:

   - sügavat kahetsust, et põhivajaduste rahuldamiseks, poliitikas osalemiseks ja õigusriigi loomiseks AJKs vajaliku piisava poliitilise tahte puudumine on jätnud naised pärast maavärinat lootusetusse olukorda;
   - tuletab meelde. EÜ ja Pakistani vahelise kolmanda põlvkonna koostöölepingu allkirjastamist 2001. aastal, lepingu artikkel 1 sisaldab inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete austamist kui olulist elementi, ja nõuab tungivalt, et EL annaks oma panuse kõnealuste põhimõtete toetamise tagamiseks lepingu rakendamisel; on eriti mures selle üle, et Gilgiti ja Baltistani elanikud on sõjaväe otsese kontrolli all ilma mingi demokraatiata;
   - märgib abielurikkumist ja vägistamist käsitlevaid šariaadi määrusi reformiva naiste õiguste kaitse seaduseelnõu heakskiitmist kui positiivset sammu naiste õiguste parema kaitsmise tagamisel Pakistanis ja ja hindab pühendumust, mida president Musharraf ja reformimeelsete parlamendiliikmed on näidanud kõnealuste muudatuste järgimisel, hoolimata katsetest neid läbi kukutada; rõhutab siiski, et on ilmselge, et Pakistan peab oma kohustuste täitmiseks inimõiguste valdkonnas rohkem ära tegema;
   - on siiski mures raske olukorra pärast, millesse on sattunud vähemused kogu piirkonnas;

21.   nõuab, et Pakistan vaataks läbi oma demokraatliku kontrolli aluspõhimõtted, rahvusvähemuste ja naiste õigused AJKs, mis nagu kõikjal mujal on otsustavalt tähtsad rahva elutingimuste parandamisel ning ähvardava terrorismi vastu võitlemisel;

22.   väljendab muret seoses sõnavabaduse puudumisega AJKs ja teadetega piinamiste ja väärkohtlemiste, India hallatavast Jammust ja Kashmirist pärit põgenike diskrimineerimise ja valitsusametnike seas esineva korruptsiooni kohta, ja kutsub Pakistani valitsust üles tagama, et AJK elanikud saaksid teostada oma kodaniku- ja poliitilisi põhiõigusi sundvõimust ja hirmust vabas keskkonnas;

23.   kutsub lisaks sellele Pakistani üles tagama AJKs vabad ja õiglased valimised, arvestades, et 11. juuli 2006. aasta üldvalimisi iseloomustasid laiaulatuslik pettus ja hääletamise võltsimine ning et kõikidel kandidaatidel, kes keeldusid toetamast Kashmiri Pakistaniga ühinemise seisukohta, oli kandideerimine takistatud; samuti palub Pakistanil korraldama Gilgitis ja Baltistanis esimest korda valimised;

24.   nõuab tungivalt, et Pakistani ja India valitsus muudaksid Siachenis alates 2003. aastast kehtestatud relvarahu kestvaks rahulepinguks, sest sellel, maailma kõrgeimal lahinguväljal, sureb igal aastal rohkem sõdureid pigem kliimaga seotud põhjustel kui relvastatud konflikti tõttu;

25.   kutsub Euroopa Liitu üles toetama Indiat ja Pakistani läbirääkimiste pidamises täieliku vägede väljatõmbumise tsooni üle Siacheni piirkonnas ilma, et see kahjustaks kummagi poole positsiooni, eelkõige abi pakkumisega jälgimistehnoloogiatega varustamisel ja kontrolli teostamisel;

26.   kutsub mässulisi relvastatud rühmitusi üles kuulutama välja relvarahu, millele järgneb desarmeerimis- ja taasintegreerimisprotsess; kutsub Pakistani ja India valitsust üles sellise relvarahu kehtestamisele kaasa aitama;

27.   julgustab Pakistani valitsust sulgema mässuliste veebilehti ja ajakirju; soovitab Pakistani ja India valitsusel kaaluda vihakõnede vastase seaduse kehtestamist;

28.   märgib, et India hallatava Jammu ja Kashmiri kontrolli all oleval osal on India põhiseaduse artikli 370 alusel unikaalne staatus, mis annab talle suurema autonoomia kui muudele liidu osadele; avaldab seetõttu rahulolu, et viimasel ajal on Jammus ja Kashmiris täheldatud arengut demokraatia tugevdamise suunas (mida tõendab 75% valimisaktiivsus hiljutistel kohalikel valimistel) ja et peaminister Singh on astunud samme dialoogi taasavamiseks kõikide osapoolte Hurryiati konverentsiga; märgib siiski, et praktikas esineb siiski puudujääke seoses inimõiguste ja otsese demokraatiaga, mida tõendab asjaolu, et kõik Jammus ja Kashmiris valimistel kandideerivad isikud peavad alla kirjutama vandele, milles nad lubavad olla lojaalsed Jammu ja Kashmiri osariigi põhiseadusele, mis toetab India ühtsust; nõuab, et India Riiklik Inimõiguste Komisjon teostaks täielikult oma volitusi kõikide arvatavate või dokumenteeritud rikkumiste osas ja usaldusväärsuse tõstmiseks nõuab, et India Riiklik Inimõiguste Komisjon täidaks kõik inimõigustega tegelevad ametikohad oma juhtkonnas; ootab suurendatud edusamme nimetatud valdkonnas ja positiivseid tulemusi laste tööd ja naistevastast vägivalda käsitlevate uute seaduste osas; võtab murelikult teadmiseks teated, et suurt hulk kašmiire peetakse kinni ilma asjakohase menetluseta;

29.   mõistab hukka dokumenteeritud inimõiguste rikkumised, mida panevad toime India sõjaväelased, eriti kui tapmise ja vägistamise juhtumid jätkuvad karistamatuse õhkkonnas; märgib murega, et riiklikul inimõiguste komisjonil ei ole põhikirja kohaselt õigust uurida inimõiguste rikkumisi, mida panevad toime India julgeolekuväed; peab siiski julgustavaks riikliku inimõiguste komisjoni soovitust, mida ka järgitakse, et sõjavägi nimetaks ametisse vanemohvitserid, kes kontrollivad põhiliste inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rakendamist sõjaväeosades; võtab teadmiseks India valitsuse septembris 2005 antud lubaduse, et inimõiguste rikkumised ei ole vastuvõetavad; julgustab Lok Sabhat kaaluma inimõiguste kaitse seaduse muutmist, et võimaldada riikliku inimõiguste komisjonil sõltumatult uurida väiteid väärkohtlemiste kohta, milles sõjaväelasi süüdistatakse;

30.   rõhutab surmanuhtluse säilitamise ohtu keerulises poliitilises olukorras, näiteks Kashmiri vaidluses, kus ei paista olevat tagatud õigus õiglasele kohtumõistmisele; märgib murega, et Lõuna-Aasias on olukord surmanuhtluse osas jätkuvalt halb ning kahetseb sügavalt, et nii India kui Pakistani valitsused pooldavad selle säilitamist; tunneb heameelt, et olulisemate surmanuhtluse kaotamise toetajate hulgas selles piirkonnas on president Kalam ja hiljuti ametisse nimetatud India ülemkohtu ülemkohtunik; tervitab ÜRO inimõiguste resolutsiooni 2005/59 surmanuhtluse kohta ning kinnitab veelkord ELi inimõiguste suuniseid surmanuhtluse küsimuses; nõuab tungivalt, et India ja Pakistan kaaluksid ühinemist ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste konventsiooni teise vabatahtliku protokolli ning sarnaste piirkondlike instrumentidega eesmärgiga kuulutada surmanuhtlusele moratoorium ja liikuda selle täieliku kaotamise suunas;

31.   tervitab kõnealuses kontekstis peaminister Mamohan Singhi avaldusi, milles nõutakse "nulltolerantsi inimõiguste rikkumise osas" Kashmiris, ja kutsub India valitsust üles lõpetama kõik kohtuvälised surmamised, "kadunuks jäämised", piinamine ning omavolilised kinnipidamised Jammus ja Kashmiris;

32.   märgib, et ulatuslik karistamatus innustab ja soodustab edasist inimõiguste rikkumist kogu riigis; kutsub India ning Jammu ja Kashmiri osariigi valitsust üles tühistama kõik õigusnormid, mis annavad relvajõudude liikmetele tegeliku puutumatuse, ja asutama sõltumatu ja erapooletu komisjon India julgeolekujõudude poolt alates konflikti algusest toime pandud rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse raskete rikkumiste uurimiseks;

33.   nõuab tungivalt, et India ja Pakistan võimaldaksid rahvusvahelistele inimõiguste organisatsioonidele (nagu Freedom House, Amnesty International ja Human Rights Watch) vahetut ning piiranguteta juurdepääsu kõikidele endise vürstiriigi osadele, et uurida sealset inimõiguste olukorda ja koostada selle kohta korrapäraseid sõltumatuid raporteid; nõuab tungivalt, et mõlemad valitsused kohustuksid avalikult tegema täielikku koostööd kõikide piirkonda külastavate rahvusvaheliste inimõiguste organisatsioonidega;

34.   nõuab tungivalt, et EL asuks kindlale seisukohale India ja Pakistaniga sõlmitud lepingute demokraatia ning inimõiguste klausli suhtes, püüdes algatada mõlema riigiga intensiivset inimõiguste (sh Kashmiris inimõiguste tagamise) teemalist poliitilist dialoogi, ja nõuab, et EL uuriks võimalust algatada Pakistaniga spetsiaalne inimõiguste dialoog nagu juba toimub Indiaga ning luua mõlema riigiga tegelemiseks spetsiaalsed inimõiguste allkomiteed, nagu teatud teiste riikide puhul on tehtud;

35.   tõdeb, et elanikkonna paljude rühmade, näiteks Kashmiri orus elava sunniviisiliselt ümberasustatud panditite elutingimused on rasked; nõuab, et nimetatud rühmade ja muude rühmade eeskätt tööalast diskrimineerimist tuleb käsitleda aega viitmata; soovitab nimetatud rühmadel püüda end maksma panna komiteede asutamise teel, mis koosnevad nende endi valitud esindajatest ning tagavad naiste ja alla 25aastaste elanike nõuetekohase esindatuse;

36.   teeb ettepaneku, et India kontrolliks, kui edukaks osutus Ladakhis 1993. aastal loodud Autonomous Hill Council; loodab, et Kargil-Skardu kaubatee võetakse usaldust suurendava meetme osana uuesti kasutusele ning et Ladakhi/Põhjapiirkonna osad ühendatakse samalaadsete piiripunktide abil, nagu on sisse seatud mujal piki kontrolljoont;

37.   tervitab eelkõige India ja Pakistani vahel reisiviisade väljastamie suurenemist ja bussiliini Srinigar-Muzzafarabad taasavamist; märgib, et viimase statistika kohaselt on selle kasutamist piiratud vähem kui 400 inimeseni mõlemal pool kontrolljoont; ning kutsub India ja Pakistani ametivõime üles kergendama piiranguid seoses reisilubade küsimusega;

38.   õnnitleb Indiat Jammu ja Kashmiri sotsiaal-majandusliku arengu edendamise nimel osariigi jaoks eri kokkulepete kaudu tehtud jõupingutuste puhul, India poolse rõhuasetuse puhul töökohtade loomisele ning Jammus ja Kashmiris turismi edendamiseks võetud meetmete puhul, ning teeb ettepaneku uurida, kuidas oleks võimalik Euroopa Liidu ja India (tulevase) partnerluse abil luua eelkõige noortele uusi oskustel põhinevaid töökohti; julgustab Euroopa Liitu toetama kohalike valitsusväliste organisatsioonide algatusi naiste jaoks nii tootmise kui ka turunduse osas, et luua suutlikkuse tõstmise projektid; usub, et Euroopa Liit võiks tegelda võrdsete võimaluste probleemidega, suurendades kauplemist toodetega, mis naistele tavapäraselt elatist annavad, nagu tekstiili- ja käsitöötooted, ja hõlbustades teenuskaubandust sektorites, kus antakse tööd naistele; soovitab samal viisil tugevdada Euroopa Liidu ja Pakistani vahelisi majandussuhteid;

39.   kutsub nii Indiat kui ka Pakistani üles uurima suurema turvalisuse ja inimõiguste austamise võimalikku rolli töökohtade loomise ning kogu Jammus ja Kashmiris turismi suurendamise eesmärgi saavutamisel;

Võitlus terrorismiga

40.   tunnistab, et kui terrorismile ei tule lõppu, ei saa olla mingeid tegelikke edusamme poliitilise lahenduse suunas või elanikkonna majandusliku olukorra parandamisel kõikjal Jammus ja Kashmiris; märgib, et samas, kui viimase viie aasta jooksul on terroristlike rünnakute ohvrite arvus toimunud kindel langus, on pidevalt muutuvate AJKs baseeruvate terroristlike rühmituste, nagu Lashkar-e-Taiba ja Harakat ul-Mujahedeen, tegevus põhjustanud India hallatavas Jammus ja Kashmiris ning väljaspool seda sadu surmajuhtumeid;

41.   mõistab hukka Pakistani toime pandud inimõiguste dokumenteeritud rikkumised, sealhulgas Gilgitis ja Baltistanis, kus väidetavalt toimusid 2004. aastal vägivaldsed märatsemised, ning liialt sagedased terrori- ja vägivallajuhtumid, mille toimepanijaiks on relvastatud militaarsed rühmad; soovitab tungivalt Pakistanil läbi vaadata oma arusaamised sõna-, ühinemis- ja usuvabaduse põhiõigustest AJKs ning Gilgitis ja Baltistanis ning võtab murelikult teadmiseks inimõiguste ühenduste, näiteks Amnesty Internationali, väited piinamiste ja kinnipidamiste kohta ilma asjakohase menetluseta; kutsub kõiki asjaosalisi tungivalt üles tegema kõik selleks, et neid vägivallategusid käsitleda; tervitab Pakistani riigi võetud kohustusi piirata Pakistani kontrolli all olevast territooriumist väljaspool tegutsevate mässuliste imbumist üle kontrolljoone, kuid on seisukohal, et Pakistan peaks võtma palju tugevamaid ja tõhusamaid meetmeid; nõuab tungivalt president Musharrafi jätkuvat ja kindlameelset pühendumist terrorismivastasele võitlusele, mis, nagu laialt teada, kätkeb ääretul hulgal väljakutseid; kiidab heaks ja toetab mitmepoolset ning kahepoolset ELi liikmesriikide abi Pakistanile võitluseks terrorismiga ja otsustavate pingutuste tegemiseks AJK ning Gilgiti ja Baltistani elanike elukvaliteedi parandamisel; lisaks sellele kutsub Pakistani valitsust ja ELi liikmesriike üles intensiivistama jõupingutusi, et identifitseerida ja kinni võtta ELi liikmesriikidest Pakistani saabuvad võimalikud terroristid; tunneb heameelt, et kõnealuse kahe riigi valitsused on hiljuti loonud ühise nõukoja, India ja Pakistani vahelise ühise terrorismivastase mehhanismi, terrorismiga võitlemiseks ja luureandmete jagamiseks, ja võtab teadmiseks, et nõukoja esimene kohtumine toimus 6. märtsil 2007 Islamabadis;

42.   toetab tugevalt rahvusvahelise kriisirühma 11. detsembri 2006. aasta soovitusi Pakistanile tegutseda otsustavalt, et desarmeerida võitlejadAJKs ning Gilgitis ja Baltistanis sulgeda terroristide treeninglaagrid, lõpetada terroristide värbamine ja väljaõpetamine oma territooriumil ning katkestada raha ja relvade saatmine Talibanile ja muudele välisriikide või kohalikele võitlejatele Pakistani territooriumil;

43.   tunnustab ja toetab Kashmiri rahva püüdlust oluliselt vähendada relvajõudude kohalolekut mõlemal pool kontrolljoont; rõhutab siiski, et arvessevõetav demilitariseerimine saab teoks ainult juhul, kui paralleelselt rakendatakse tõelisi meetmeid, mille eesmärk on Pakistanist väljaspool tegutsevate mässuliste rühmituste tekitatud terrorismiohu Jammu ja Kashmiri territooriumile imbumise neutraliseerimine, ja usaldust suurendavaid meetmeid, näiteks vastastikuse süüdistamise lõpetamine, Srinagari ja Muzaffarabadi vahelise bussiliini avamine täies ulatuses, sideliinid ja kaubandussidemed ning muud meetmed, mis määratletakse tihedas koostöös Kashmiri mõlema poole elanikega, ja märgib selliste meetmete soodsat mõju Kashmiri elanike, eelkõige laste vaimsele tervisele ja turvatundele; rõhutab, et värsked, tulevikku suunatud algatused võivad kaasa tuua muutuse paremuse poole;

44.   rõhutab, et usalduse ja hea tahte õhkkonna loomise eesmärgil piirkonnas on ülimalt tähtis kõrvaldada kõikide kašmiiride vaba reisimise teelt kogu Jammu ja Kashmiri osariiki kõik tõkked ja takistused;

Usaldust suurendavad meetmed

45.   tervitab soojalt uusimaid märke täiendavatest jõupingutustest, sealhulgas isegi märkimisväärsetest poliitilise suundumuse muutustest lahendada Kashmiri vaidlus Pakistani ja India valitsuse poolt;

46.   avaldab erilist rahulolu kontrolljoonega eraldatud perekondade ühendamiseks võetud meetmete, eelkõige viie piiripunkti avamise üle; on teadlik, et kohtumispunktide avamine kontrolljoonel on olnud demonstratiivselt aeglane ega ole vastanud kohapeal kiiret tegutsemist nõudvale olukorrale; julgustab sellest olenemata kontrolljoone ületamist ning loodab, et ületamised sagenevad; avaldab soovi, et need laieneksid kõikidele kodanikele mõlemal pool kontrolljoont, ning soovitab Indial ja Pakistanil algatada kiirendatud haldus- ja konsulaarteenuste abil igasugust reisimist endises vürtsiriigis või rahvusvahelist reisimist soodustavaid meetmeid;

47.   on veendunud, et kontrolljoone sagedasemat ületamist tuleb kindlasti suurendada kodanikuühiskonna kõigil tasanditel ja igas eluvaldkonnas; soovitab luua juristide ühingute, koolide ja ülikoolide vahelised vahetusprogrammid, mis hõlmaks ka ühe ülikooli, mille linnakud on mõlemal pool kontrolljoont; teeb ettepaneku algatada sõjaväelaste vaheline dialoog vastastikuse usaldamatuse vähendamiseks eri poolte relvajõudude vahel;

48.   kutsub India ja Pakistani valitsusi üles asetama Jammu ja Kashmiri keskkonna taastamise ning säilitamise üheks keskseks punktiks kontrolljoone-üleses ühistegevuses ja ühendplaanides ning nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid annaksid sellistele projektidele kindla toetuse;

49.   soovitab kaaluda India ja Pakistani vahelise ühise seireüksuse loomist ilmatingimuste ja seismilise aktiivsuse alaste andmete jagamiseks, et anda varajane hoiatus looduskatastroofide kohta, mis on pärit mõlemalt kontrolljoone poolelt;

50.   soovitab poliitilisel tasandil luua India – Pakistani parlamentaarne ühiskomitee, et suurendada parlamentaarset teabevahetust ja dialoogi; samuti tuleb omavalitsustasandil luua ühised töörühmad kaubandus- ja turismialaste küsimustega tegelemiseks;

51.   ergutab ELi ettevõtjaid tunnistama kogu Kashmiri investeerimis- ja turismipotentsiaali ja eelkõige kõrgelt motiveeritud tööjõu olemasolu; soovitab Euroopa äriettevõtetel asutada ühisettevõtteid kohalike äriühingutega ning luua investeeringute kindlustamise skeeme, et järsult suurendada investorite usaldust; kutsub kõiki osapooli üles toetama ning hõlbustama nende kaubanduskodade kohalolekut rahvusvahelistel kaubandusmessidel Euroopa Liidus, et võimaldada neil oma kaupa ekspordiks reklaamida;

52.   lisaks toetab üleskutset Pakistanile arendada inimressursse, investeerides haridusse, sealhulgas ka föderaalvalitsuse hallatavate alade kutsekoolidesse ja tehnikumidesse, sealhulgas Kashmiri Gilgit-Baltistani aladel;

53.   märgib, et India on ainus suurim üldisest soodustuste süsteemist (GSP) soodustuste saaja; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi GSP+ süsteemi ja teised asjakohased kaubandusmeetmed vahetult pärast suure ulatusega loodusõnnetusi, näiteks maavärinad; tunneb heameelt kõikide Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni kuuluvate Lõuna-Aasia riikide lubaduse üle tõhusalt töötada, et muuta Lõuna-Aasia vabakaubandusleping poliitiliseks ja majanduslikuks reaalsuseks, mis annaks Jammu ja Kashmiri neljale osale maksimaalset kasu, ja palub Pakistani valitsusel lõpetada nn lubatud toodete nimekirja süsteem; märgib rahuloluga, et kuigi kaubavahetuse tase kahe riigi vahel on viimase kümne aasta jooksul olnud kõikuv, on India ja Pakistani ametliku kaubavahetuse üldine tase kasvanud 180 miljonilt USA dollarilt 1996. aastal 602 miljoni USA dollarini 2005. aastal, ja kuna mitteametliku kaubavahetuse kõrge tase osutab varjatud kaubavahetuspotentsiaalile nende vahel, leiab, et see suundumus võib jätkuda ja seda tuleks julgustada;

54.   rõhutab turismi olulist potentsiaali kohaliku majanduse toetamises; soovitab seetõttu Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel jälgida tähelepanelikult julgeolekuolukorda, et tagada ajakohastatud ning kooskõlastatud reisinõuanded isikutele, kes soovivad reisida Jammu ja Kashmiri territooriumile;

8. oktoobri 2005. aasta maavärina mõju

55.   rõhutab jõuliselt, et maavärin avaldas ülisuurt mõju Kashmiri elanike elule mõlemal pool kontrolljoont ja et masendav humanitaarolukord on nõrgestanud habrast kohapealset institutsionaalset suutlikkust AJKs ja Pakistani loodepiiri provintsis; rõhutab, et praegu on inimeste ainuke prioriteet ellu jääda;

56.   avaldab kahetsust, et peale tohutute inimkaotuste said hindamatuid materiaalseid kahjustusi AJK infrastruktuur (haiglad, koolid, valitsushooned, sidekanalid) ning juba varem nõrgal alusel olnud põhilised institutsioonid ja teenused;

57.   tunneb sügavat kurbust selle üle, et maavärina mõju lastele oli ebaporportsionaalselt suur ja UNICEFi andmete kohaselt sai surma 17 000 last; on sügavalt mures teadete pärast lastega kauplemise kohta pärast loodusõnnetust ja kutsub Pakistani valitsust üles tegelema eelkõige laste õiguste ja kaitse küsimusega AJKs, Gilgitis ja Baltistanis ja tegelema lastega kauplemisega tõhusamalt;

58.   juhib tähelepanu riigi sees ümberasustatud isikute kannatustele ja maavärina tagajärjel tõsises ja pidevas puuduses elavatele inimestele; tervitab riigi sees ümberasustatud isikute õiguste konventsiooni puudumisest tulenevalt toetumist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhtpõhimõtetele, mis on aluseks humaansele reageerimisele olukorras, mil sunnitud ümberasustamine on ennekuulmatult rikkunud inimõigusi, ja nõuab, et kõik asjaomased asutused, kellel on Kashmiris huvid, austavad neid põhimõtteid; kutsub Pakistani valitsust tegema kõik endast oleneva, et anda nii kiiresti kui võimalik maad nende külade elanikele, kelle külad kadusid maalihetesse, et nad saaksid oma külad uuesti rajada ja ehitada püsivad elukohad; soovitab tungivalt ELil keskenduda järjekindlalt eespool nimetatud põhimõtetele ja laiematele demokraatia, õiguse ja inimõiguste küsimustele Kashmiri kõigis neljas osas; märgib samuti, et mõlemal pool kontrolljoont pikka aega püsinud põgenikelaagrid tuleks lammutada ning et nõuetekohast tähelepanu tuleks pöörata kõnealuste laagrite asukate kaitsele, vajadustele ja ühiskonda integreerimisele ja laagri asukatel tuleks lubada kiiresti pöörduda koju või neile alaline elukoht anda; märgib, et rahvusvaheline üldsus peaks selles osas jätkuvalt abi andma;

59.   rõhutab, et katastroof tabas piirkonda, mis oli juba konfliktist ja terrorismist nõrgestatud ja kus organiseeritud kuritegevus ja üle kontrolljoone tunginud radikaalsed islami võrgustikud, kes kasutavad ära raskesti läbitavat maastikku, on pidevalt kahjustanud põhiinstitutsioone ja piirkondlikku stabiilsusust;

60.   on šokeeritud, et AJKs juba enne maavärinat valitsenud minimaalsed elementaarsed elutingimused (toiduained, vesi, peavari, hügieen, koolid ja vaevu nõuetele vastavad tervisekeskused) on maavärina tagajärjel tõsiselt kannatada saanud; nõuab tungivalt, et ajal, kui miljonite inimeste põhivajadused on rahuldamata, keskendaksid asjaomased asutused oma energia võitlusele korruptsiooniga, sest korruptsioon on ebaõigesti suunanud rahavood ettenähtud vastuvõtjatest eemale ja esitanud murettekitavaid väiteid, nagu oleksid maavärina tsoonis tegutsenud ÜRO poolt terroristlikeks kuulutatud organisatsioonid; palub komisjonil, liikmesriikide valitsustel, India valitsusel ja Pakistani valitsusel ning abiasutustel keskenduda ka edaspidi maavärina ohvrite põhivajaduste rahuldamisele;

61.   märgib, et maavärina ulatusel ja mõjul olid kontrolljoone Pakistani poolele palju suuremad tagajärjed, laastates suure osa kohaliku omavalitsuse infrastruktuurist ja tekitades vältimatuid viivitusi teenuste osutamisel, mida oli vaja hädaolukorraga toimetulekuks; õnnitleb valitsusi, sõjavägesid ja kohalikke elanikke mõlemal pool kontrolljoont nende pühendumuse, otsusekindluse ja kohustuse eest reageerida mitmesugustele väljakutsetele, mille maavärin põhjustas;

Vastus 8. oktoobri 2005. aasta maavärinale

62.   tunnistab, et rahvusvaheline üldsus, India ja Pakistan reageerisid olukorda arvesse võttes maavärinale väga kiiresti: India ja Pakistani vahel loodi aega viitmata kontaktid kõrgeimal tasandil; omamaised ja kohalikud valitsusvälised organisatsioonid reageerisid hästi ning tegid koostööd kohalike ja keskasutustega; tunnistab täielikult, et rahvusvaheline üldsus ning rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid näitasid üles ennenägematut solidaarsust maavärina üleelanute ja ohvrite abistamisel ning tervitab uute partnerlussuhete loomist; soovitab, et Euroopa Liit suhtuks pooldavalt edasistesse maavärina tõttu kannatada saanud piirkondade taastamiseks täiendava abi taotlustesse, ja palub komisjonil anda sellega seoses juba tehtud taotluste kohta ajakohast teavet;

63.   märgib murega, et Aasia Arengupanga ja Maailmapanga poolt koostatud esialgse kahju- ja vajaduste hinnangu kohaselt, millele komisjon oma panuse andis, on maavärina tagajärjel tekkinud töökohtade või elatise kaotus kokku 29%, mõjutades orienteeruvalt 1,64 miljonit inimest, kellest rohkem kui pool on hinnanguliselt alla 15aasta vanused; tunneb heameelt komisjoni 50 miljoni euro suuruse maksumusega projekti "Earthquake Early Recovery and Reconstruction Support to Pakistan" (Toetus Pakistanile maavärinast kiireks taastumiseks ja taasülesehituseks) üle; rõhutab, et kõnealune projekt peaks keskenduma lühikeses perspektiivis sellele, mis on kõige haavatavam: majandustegevuse taastamisele kannatanud piirkonnas, sealhulgas väikeettevõtete taaselustamisele ja kaotatud varade asendamisele põllumajanduses ning tööhõivevõimaluste loomisele koolituse ja oskuste parandamise programmide kaudu; soovitab, et taastamis- ja elatise kindlustamise meetmed peaksid keskpikas ja pikas perspektiivis sisaldama mikromajanduslikku rahastamist ja oskuste täiustamist, ning nõuab tungivalt, et komisjon toetaks selliseid strateegiaid pikas perspektiivis;

64.   märgib rahuloluga, et komisjon eraldas vahendeid pakilise hädaabi andmiseks maavärina ohvritele AJKs ja Pakistanis, kuid nõuab siiski tungivalt, et arengu- ja humanitaarabi volinik tuleks vastu AJK peaministri palvele eraldada lisavahendeid ulatuslikuks taastamiseks ja ülesehituseks, mis on vajalik selle katastroofi tagajärgede kõrvaldamiseks.

65.   avaldab lugupidamist kõigile, kes tegelesid tervishoiuvajaduste väljaselgitamise ja rahuldamisega maavärinas ellujäänute laagrites, kus olenemata puhta joogivee ja sanitaarrajatistega varustamise raskustest ei esinenud pärast katastroofi kujunenud olukorras suuri vee kaudu levivate haiguste puhanguid; avaldab Pakistani valitsusele kiitust peavarju, toidu ja tarbeesemete andmise eest rohkem kui kahele miljonile ümberasustatud inimesele, et aidata neil talv üle elada, ja avaldab Indiale kiitust selle eest, et ta on andnud nüüd uue elupaiga 30 000 inimesele, kes jäid kodutuks India pool kontrolljoont; on mures selle pärast, et teadete kohaselt elavad tuhanded inimesed ikka veel telkides, millele oli tunnistajaks ka parlamendi delegatsioon Lõuna-Aasia riikide ja Lõuna-Aasia Regionaalse Koostöö Assotsiatsiooniga (SAARC) suhtlemiseks visiidi ajal AJKsse 15.–22. detsembrini 2006;

66.   märgib, et Pakistan asutas katastroofi esimestel päevadel föderaalse katastroofiabi komisjoni (Federal Relief Commission) otsimis-, pääste- ja abitoimingute kooskõlastamiseks; avaldab siiski kahetsust seoses Pakistani suutmatusega aktsepteerida India helikopteriabi pilootide rahvuse tõttu, aga ka üle kontrolljoone korraldatavate ühiste abioperatsioonide, arstiabimeeskondade ja telekommunikatsiooni infrastruktuuri parandustöödepakkumisi, mis kõik oleksid oluliselt vähendanud kannatanute arvu; avaldab seepärast kahetsust, et maavärin ei andnud võimalust näidata poliitilist tahet pidada esmatähtsaks Kashmiri elanikkonna humanitaarvajadusi ja lükata kõrvale poliitilised eriarvamused;

67.   väljendab rahulolu seoses Pakistani naaberriikide (India, Hiina, Iraan, Afganistan) ning laiemal piirkondlikul tasandil Türgi ning Islamikonverentsi Organisatsiooni ja kogu rahvusvahelise üldsuse kiiresti antud rahaliste vahenditega; avaldab lugupidamist komisjonile, eelkõige Euroopa Humanitaarabi Ametile, kes on Pakistanis juba kohal, seoses nende väga kiire ja tõhusa reageerimisega; soovitab abiandjatel võimalikult kiiresti täita esialgsed abistamislubadused;

68.   õnnitleb komisjoni eelkõige programmi puhul, mis on ette nähtud rahastamise jätkamiseks maavärina tõttu ja kust nüüd on saadud 48,6 miljonit eurot ning mis jaotatakse koostöös valitsusväliste organisatsioonide, Punase Risti ja ÜRO asutustega; nõuab ELi-poolse kohustuse jätkamist, mille eesmärk on Kashmiri ülesehitamine;

69.   rõhutab, et ülesehitusfondid peaksid oluliselt keskenduma allesjäänud metsade säilitamise algatustele, nimelt alternatiivsete kütusevarude kättesaadavuse, metsade taastamise, keskkonnaõppekavade ja võimaluse korral ka tagatissüsteemide kaudu, mis võimaldavad AJK valitsusel pakkuda kompensatsiooni saamata jäänud sissetuleku eest, mille põhjuseks on puidumüügi piiramine;

70.   avaldab kahetsust, et Pakistani valitsus nõudis India tarnitud humanitaarabilt kõikide India etikettide eemaldamist enne selle väljajagamist;

71.   rõhutab asjaolu, et Pakistani armee esialgu kõhkleva hoiaku tõttu tekkis otse katastroofi järel abi vaakum, mille kasutasid ära kohalikud mässuliste organisatsioonid, näiteks Jamaat-i-Islami ning Jamaat-ud-Dawa, ümber nimetatud Lakshar-e-Tayyaba (Musharrafi valitsus kuulutas 2002. aastal kõnealuse organisatsiooni terroristlikuks ning keelas selle tegevuse), kes hakkasid aega viitmata de facto tegelema toitlustamise, eluasemete, laste kooliõpetuse ja lesestunud naiste heaolu korraldamisega; on väga mures, et see on kindlustanud äärmusrühmade usaldusväärsust kohalike elanike silmis ning veelgi kahjustanud tõelise demokraatliku esindatuse tekkimise võimalust;

72.   nõuab tungivalt, et India ja Pakistani valitsus koos rahvusvahelise üldsusega teeksid kõik endast oleneva, et rakendada kaitsemeetmeid ja hoolikalt jälgida antud rahaliste vahendite kasutamist;

73.   avaldab siirast heameelt 2. mail 2006. aasta teedrajava lepingu üle, millega elavdatakse kontrolljoont ületavat äri- ja kaubandustegevust Jammu ja Kashmiri eraldatud osade vahel, käivitades autoveoteenuse marsruudil Srinagar–Muzaffarabad ning ka teise Kashmiri läbiva bussiliini, mis ühendab Poonchi Jammus ja Kashmiris Rawalakotiga AJKs; soovitab rajada teedevõrgu Jammu ja Sialkoti ning Gilgit-Baltistani vahel; samuti soovitab luua raudteeühenduse Jammu ja Srinagari vahel ning parandada nende kahe linna vahelist maanteeühendust; tervitab peaminister Singhi 23. mai 2006. aasta lubadust luua vabama kaubanduse ja vabama liikumise tingimused koos hõlbustatud piiriületusega, et kujundada õhkkond Kashmiri lahenduse leidmiseks; soovitab tungivalt mõlemal poolel kiiresti ja oluliselt suurendada ametliku kaubavahetuse mahtu; soovitab tungivalt kiiresti kokku leppida maanteevedude mahu üksikasjalikes eeskirjades, pannes rõhku nende võimalikult ulatuslikule lihtsustamisele; soovitab välja töötada ühtse turu arengukava, mis hõlmaks erinevaid põllumajandussaaduste töötlemisüksusi, külmahelaid, väikesemahulisi konteinervedusid ja kombineeritud vedusid;

Järeldused

74.   nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja tema institutsioonid ei laseks Jammu ja Kashmiri rahva raskel olukorral tähelepanu keskmest kaduda ning tagaksid, et abi- ja muude programmide kavandamisel ning rakendamisel peetakse silmas aeganõudvat taastamistegevust ja institutsioonide väljaarendamist;

75.   rõhutab, et Euroopa Liidu kogemuste põhjal võib järeldada, et üks riikidevaheliste suhete parandamise teguritest on kahepoolsete kaubavoogude suurendamine; usub, et Jammu ja Kashmiri puhul on kontrolljooneülene kaubandus eriti oluline majanduskasvu, arengu ja majanduspotentsiaali vallandamise seisukohalt; soovitab transpordi ja infrastruktuuri projektid seada prioriteetideks;

76.   toetab tugevalt mõlema poole ja kõigi tasandite poliitikaasutuste jätkuvaid algatusi, ning soovitab tungivalt seada prioriteediks Kashmiri rahva materiaalsed ja institutsioonilised vajadused, et muuta selle rahva poliitiliselt, majanduslikult, sotsiaalselt ja kultuuriliselt ebasoodsat olukorda; soovitab Euroopa Liidul vastata mõlema valitsuse taotlustele;

77.   tunnustab väljapaistvat tööd, mida teevad komisjoni delegatsioonid Islamabadis ja New Delhis;

78.   märgib, et loodusõnnetused loovad mõnikord rahusobitamiseks vajalikud poliitilised tingimused; et loodus ei tunnista riigipiire ning Pakistan ja India saavad Kashmiri rahvale anda tuleviku ülesehitamiseks lootust ainult siis, kui nad ühiselt rakendavad püsivaid meetmeid;

o
o   o

79.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, India Vabariigi valitsusele, Pakistani Islamivabariigi valitsusele, India ja Pakistani hallatava Jammu ja Kashmiri pädevatele asutustele või valitsustele, Hiina Rahvavabariigile ja ÜRO-le.

(1) ELT C 227 E, 21.9.2006, lk 589.
(2) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 469.
(3) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 341.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0388.
(5) ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 1040.
(6) ELT L 378, 23.12.2004, lk 22.
(7) ELT C 104 E, 30.4.2004, lk 988.
(8) Kõikide resolutsioonide nimekirja osa palun vaadake väliskomisjoni raporti A6-0158/2007 lisa.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika