Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut;

–   võttes arvesse nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord(1);

–   võttes arvesse nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord(2);

–   võttes arvesse nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/37/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike ehitustöölepingute sõlmimise kord(3);

–   võttes arvesse nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused(4);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1997. aasta direktiivi 97/52/EÜ, millega muudetakse direktiive 92/50/EMÜ, 93/36/EMÜ ja 93/37/EMÜ, mis käsitlevad vastavalt riiklike teenuslepingute, riiklike tarnelepingute ja riiklike ehitustöölepingute sõlmimise korra kooskõlastamist(5);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/4/EÜ, millega muudetakse direktiivi 93/38/EMÜ, millega kooskõlastatakse veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused(6);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv vee-, energeetika- ja transpordisektoris tegutsevate ostjate hankemenetluste kooskõlastamise kohta (KOM(2000)0276);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv asjade riigihankelepingute, teenusteriigihankelepingute ja ehitustööde riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (KOM(2000)0275);

–   võttes arvesse institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta(7);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused(8);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta(9);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A6-0226/2007),

A.   arvestades, et riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide eesmärk on avada liikmesriikide avaliku sektori turud piiriülesele konkurentsile, luues nõnda hankijatele võrdsed võimalused ja toetades siseturu arengut;

B.   arvestades, et riigihankeid käsitlevate õigusaktide õigeaegne ja korrektne ülevõtmine ning rakendamine aitab oluliselt kaasa ELi parema reguleerimise programmi eesmärkide saavutamisele;

C.   arvestades, et direktiiv 2004/18/EÜ (edaspidi "avaliku sektori direktiiv") ühendab kolm varasemat ehitustööde, teenuste ja tarnete direktiivi ning selgitab ja ajakohastab seeläbi varasemaid eeskirju;

D.   arvestades, et direktiividega 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (edaspidi "riigihangete direktiivid") tuuakse sisse uued sätted ja vabatahtlikud eeskirjad, mis annavad ostjatele suurema paindlikkuse, ning arvestades, et riigihangete valdkonnas on võimalik saavutada üldiselt suurem tõhusus tänu avaliku sektori direktiivi vabatahtlike elementide kasutuselevõtmisele, kuna need vähendavad tehingukulusid;

E.   arvestades, et direktiiv 2004/17/EÜ toob sisse mehhanismi, millega jäetakse välja üle kogu ELi täielikult konkurentsile avatud tegevus;

F.   arvestades, et riigihangete direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise tähtaeg oli 31. jaanuar 2006 ja arvestades, et praeguseks on ainult 20 liikmesriiki 27-st need üle võtnud; arvestades, et ülevõtmisega viivitamine loob kogu ELis ebavõrdsed õiguslikud tingimused;

G.   arvestades, et kaubandustõkked võivad tekkida ka siis, kui avaliku sektori direktiivi kõiki vabatahtlikke elemente ei rakendata järjekindlalt kõikides liikmesriikides;

H.   arvestades, et komisjon piirdub ülevõtmisprotsessis liikmesriikidele vabatahtlikul alusel abi pakkumisega, mistõttu ei ole abi alati tõhusalt tagatud;

I.   arvestades, et rahuldava ülevõtmise takistustena nimetatakse kõige sagedamini juriidiliste kogemuste või inimressursside puudust siseriiklikul tasandil ja poliitilise tahte puudumist liikmesriikides;

J.   arvestades, et 2006. aasta detsembri siseturu tulemustabelis täheldatakse ülevõtmismäärade olulist paranemist;

K.   arvestades, et enamik riigihankeid, mille suhtes kehtivad riigihangete direktiivid, vastab eeskirjadele ning seetõttu on põhjendamatud väited, et siseturg on riigihangete valdkonnas ebaõnnestumas ja ähvardab Lissaboni kava eesmärkide saavutamist;

L.   arvestades, et sellele vaatamata on probleeme riigihangete kohta andmete kogumisega, mis on seotud eelkõige tellijate suure arvuga ja eeskirjade väära kohaldamise juhtude puuduliku registreerimisega;

M.   arvestades, et komisjon on mures pakkumismenetlust korraldamata eeskirjadevastaselt sõlmitud lepingute hulga pärast;

N.   arvestades, et eeskirjadevastane lepingute sõlmimine pakkumismenetlust korraldamata tuleneb mitmetest teguritest, muu hulgas: riigihangete direktiivides, asutamislepingute põhimõtetes ja asjaomastes Euroopa Kohtu otsustes sätestatud riigihangete eeskirjade vääritimõistmine; keerukates hangetes tehtud vead; raamlepingute laiendamine üle algse kehtivuspiirkonna või pikendamine üle algse kestuse; väidetav korruptiivne tegevus; ELi-ülese väljakuulutamisega seotud pikkadest ajakavadest möödahiilimine; ja tarbetult keerukad siseriiklikud pakkumisnõuded, näiteks keeruline elektroonilise ostu kord;

O.   arvestades, et on väljendatud muret, et avaliku sektori direktiivis sätestatud keskkonna- või sotsiaalseid kriteeriumeid võidakse vääralt kohaldada;

P.   arvestades, et komisjoni suutlikkus võtta eeskirjade väära kohaldamise korral süstemaatiliselt kiiresti õiguslikke meetmeid on piiratud adekvaatsete inimressursside puuduse tõttu;

Q.   arvestades, et ülevõtmise ja rakendamise tulemusi saaks parandada riigihangete poliitikas professionaalsuse ja parimate tavade edendamise teel liikmesriikide tasandil;

R.   arvestades, et mitmetes liikmesriikides on parimad tavad ühendatud tõhusatesse hangete kontrolli süsteemidesse,

S.   arvestades, et kommertskasutusele eelnevaid hankeid peetakse Euroopas alles rakendamata võimaluseks kasutada avalikkuse vajadusi innovatsiooni soodustajana; arvestades, et kommertskasutusele eelnevaid hankeid saab organiseerida olemasoleva õigusliku raamistiku piires, mis on kehtestatud WTO riigihankelepinguga, riigihangete direktiividega, Euroopa Ühenduse asutamislepinguga, konkurentsiõiguse, sealhulgas riigiabi õigusega ning Euroopa Kohtu pretsedendiõigusega;

1.   tervitab ELi riigihangete eeskirjade hiljutist ajakohastamist ja lihtsustamist, mis on tunduvalt suurendanud ELi riigihangete menetluste tõhusust;

Riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide ülevõtmine

2.   on seisukohal, et liikmesriigid peaksid kasutama ülevõtmisprotsessis täiel määral ära komisjoni abi;

3.   on seisukohal, et komisjonile tuleks anda inimressursid hilinenud ja ebaõige ülevõtmise tõhusamaks kontrollimiseks;

4.   rõhutab, et liikmesriigid peaksid vahetama üksteisega aktiivselt teadmisi ja parimaid tavasid riigihankeid käsitlevate õigusaktide ülevõtmise kohta ning parandama kõnealuses valdkonnas komisjoniga tehtavat koostööd;

5.   on seisukohal, et avaliku sektori direktiivi vabatahtlike elementide ebajärjekindel ülevõtmine võib kahjustada siseturgu, ja ergutab seepärast liikmesriike kaaluma kõikide paindlikkusvõimaluste kasutuselevõtmist; rõhutab eriti, et need võimalused võivad vähendada eeskirjadevastase tegevuse ohtu;

6.   palub seetõttu komisjonil viia läbi uuringu, et hinnata avaliku sektori direktiivi vabatahtlike elementide ühtlustamata ülevõtmise mõju piiriülestele pakkumismenetlustele ELis;

7.   kutsub üles liikmesriike, kes seda siiani veel ei ole teinud, andma oma ametivõimudele õiguslikud vahendid, mis võimaldaksid teha mittebürokraatlikul moel koostööd avaliku sektori siseste partnerluste raames, luues sellega ametivõimude jaoks vajaliku õiguskindluse tegutsemiseks kooskõlas ELi õigusega, eriti avalike hangete direktiivide ja Euroopa Kohtu kohtuotsustega;

Riigihankeid käsitlevate ühenduse õigusaktide rakendamine

8.   usub kindlalt, et eeskirjade rikkumist saaks vähendada, kui liikmesriigid ja komisjon võtaks kasutusele ulatuslikumat koostööd hõlmavad tavad; ergutab seepärast liikmesriike ja komisjoni edendama varajasel etapil aktiivselt mitteametlikku vahetust;

9.   on seisukohal, et arvestades rikkumiste arvu, tuleks komisjonile anda inimressursid riigihankeid käsitlevate õigusaktide rakendamise tõhusamaks kontrollimiseks;

10.   kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile piisavalt andmeid riigihangete direktiivide rakendamise kohta; nõuab lisaks tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon töötaksid koos selle nimel, et suurendada suutlikkust koguda paremini andmeid ning kontrollida paremini ülevõtmis- ja rakendamisprobleeme;

11.   nõuab riigihangete valdkonnas siseriiklike nõuandeasutuste loomist, kes abistaksid ostjaid riigihangete eeskirjade õigel rakendamisel ning pakkujaid, eriti väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, riigihangete lepingute saamiseks pakkumiste esitamisel;

12.   kutsub liikmesriike üles keskendama siseriiklikke jõupingutusi eeskirjadevastase tegevuse avastamisele ja asjakohaste sanktsioonide võtmisele ning selle tagamisele, et järgitakse asjaomaseid siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu otsuseid;

13.   rõhutab, et mitteametlikud vaidluste lahendamise mehhanismid võivad täiendada ametlikke abinõusid riigihangete valdkonnas ja need tuleks muuta nähtavamaks;

14.   ergutab jõuliselt liikmesriike kooskõlastama ja lihtsustama elektroonilisi ostutehnikaid, et kergendada juurdepääsu sellistele hangetele;

15.   tervitab komisjoni käsiraamatut keskkonnakriteeriumite kohaldamise kohta;

16.   tervitab komisjoni käimasolevat uuringut sotsiaalsete kriteeriumite kohaldamise kohta, et tagada nimetatud kriteeriumite õige ja tõhus kohaldamine; nõuab uuringu lõpetamisel sotsiaalsete kriteeriumite kohaldamise suuniste avaldamist;

Parimate tavade täiustamine riigihangete valdkonnas

17.   on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pühendama rohkem suutlikkust hangete professionaalsuse taseme tõstmisele ja parimate tavade vahetamisele siseriiklikul tasandil, et tagada riigihangete eeskirjade järjekindel ja ühetaoline kohaldamine kõikide ostjate poolt ning eeskirjade ebaselgemates valdkondades, eriti hangete puhul, mis jäävad väljapoole riigihangete direktiivide reguleerimisala;

18.   juhib tähelepanu sellele, et hankespetsialistide süstemaatiline koolitamine kogu ELis suurendaks riigihangete valdkonnas siseriiklike rakendusmeetmete ja -menetluste läbipaistvust kõikjal ELis;

19.   rõhutab, et on vaja muutust, et minna riigihangete valdkonnas eelarvepõhiselt lähenemisviisilt üle tulemustele suunatud lähenemisviisile, mille puhul arvestatakse terve projektitsükli kulusid ning mis nõuaks, et ostuspetsialistid omandaksid põhjalikud juhtimis- ja majandusalased oskused;

20.   ergutab komisjoni parandama koos liikmesriikidega teadmiste levitamist ELi tasandil riigihangete valdkonnas;

21.   ergutab siseriiklike hangete "demonstratsioonkonverentside" korraldamist, millel tutvustatakse parimaid riigihangete projekte, ning riigihangete valdkonnas parimate tavade vahetuse Euroopa võrgustike arendamist ja nende töö kooskõlastamist;

22.   julgustab liikmesriike kasutama kommertskasutusele eelnevaid hankeid, mis põhinevad hanke esitajate ja selle täitjate riski ja kasu jagamisel, et töötada spetsiifilistele, avalikkuse huve puudutavatele probleemidele välja innovaatilisi lahendusi, kui tõhusat vahendit innovatsiooni edendamiseks ELis;

Järeldus

23.   soovitab komisjonil esitada tegevuskava, et ergutada liikmesriike täitma oma kohustust võidelda püsivate ning uute ülevõtmis- ja rakendamisprobleemidega riigihangete valdkonnas, mis keskenduks pakkumismenetlust korraldamata eeskirjadevastaselt sõlmitud lepingutele ja hilinenud või ebaõigele ülevõtmisele;

o
o   o

24.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, Euroopa ombudsmanile ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) EÜT L 209, 24.7.1992, lk 1. (2) EÜT L 199, 9.8.1993,lk 1. (3) EÜT L 199, 9.8.1993, lk 54. (4) EÜT L 199, 9.8.1993, lk 84. (5) EÜT L 328, 28.11.1997, lk 1. (6) EÜT L 101, 1.4.1998, lk 1. (7) ELT C 321, 31.12.2003, lk. 1. (8) ELT L 134, 30.4.2004, lk 1. (9) ELT L 134, 30.4.2004, lk 114.