Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv vahenduse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (KOM(2004)0718 – C6-0154/2004 – 2004/0251(COD))

P6_TA(2007)0088 A6-0074/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2004)0718);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2, artikli 61 punkti c ning artikli 67 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0154/2004);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A6-0074/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepanek uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. märtsil 2007. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/.../EÜ vahenduse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 61 punkti c ja artikli 67 lõiget 5,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(2)

ning arvestades järgmist:

(1)  Ühendus on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala loomiseks peab ühendus muu hulgas tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.

(2)  Õiguskaitse kättesaadavus on oluline põhimõte ning õiguskaitse kättesaadavuse parandamiseks nõuti 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel liikmesriikidelt alternatiivsete kohtuväliste menetluste loomist.

(3)  Nõukogu poolt 2000. aastal tehtud kokkuvõtvates järeldustes alternatiivsete vaidluslahendusmeetodite kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõdeti, et põhimõtteliste eeskirjade kehtestamine antud valdkonnas on oluline samm kohtuväliste vaidluslahendusmenetluste kasutuselevõtmisel tsiviil- ja kaubandusasjades, et nõnda õiguskaitse kättesaadavust lihtsustada ja parandada.

4)   2002. aastal esitles Euroopa Komisjon rohelist raamatut, milles käsitleti Euroopas kasutusel olevaid alternatiivseid vaidluste lahendamise meetodeid ja algatati liikmesriikide ja huvitatud osapooltega laiaulatuslikud konsultatsioonid võimalike vahenduse kasutamist edendavate meetmete osas.

(5)  Õiguskaitse kättesaadavuse parandamine on osa vabadusel, turvalisusel ja õiglusel põhineva ala loomisega seotud Euroopa Liidu poliitikast ning peaks hõlmama nii kohtulike kui kohtuväliste vaidluste lahendamise meetodite kättesaadavust. Käesolev direktiiv peaks kaasa aitama siseturu korralikule toimimisele, eriti mis puudutab vahendusteenuste osutamist ja kasutamist.

(6)  Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka tarbijavaidluste vahenduse suhtes. Seetõttu tuleks arvestada tarbijavaidluste vahenduse eripäradega. Eelkõige peaks direktiiv hõlmama põhimõtteid, mis on sätestatud komisjoni 4. aprilli 2001. aasta soovituses 2001/310/EÜ tarbijavaidluste konsensuslikul lahendamisel osalevaid kohtuväliseid asutusi käsitlevate põhimõtete kohta(3).

(7)  Vahendust võib kasutada kui kulusäästlikku ja kiiret kohtuvälist vaidluste lahendamise viisi tsiviil- ja kaubandusasjades, kohandades menetlust vastavalt osapoolte vajadustele. Vahenduse tulemusena saavutatud kokkuleppeid järgitakse suurema tõenäosusega vabatahtlikult ja nad aitavad tõenäolisemalt säilitada heatahtlikku ja püsivat suhet osapoolte vahel. Nimetatud kasu on suurem just olukordades, milles ilmnevad piiriülesed asjaolud.

(8)  Seetõttu on vajalikud just tsiviilmenetluse põhiaspekte käsitlevad raamõigusaktid, et edendada vahenduse kasutamist edaspidi ja tagada see, et vahenduse valinud osapooled saaksid tugineda etteaimatavale seadusandlikule raamistikule.

(9)  Liikmesriike julgustatakse kohaldama käesoleva direktiivi sätteid ka riigisiseste kohtuvaidluste suhtes, et hõlbustada eelkõige siseturu häireteta toimimist. Asjaolu, et direktiivi sätted on sõnastatud nii, et nad piirduvad ainult piiriülese tähendusega juhtumitega, ei tohiks avaldada piiravat mõju siseriiklikele eeskirjadele, mis näevad ette vahenduse tulemusena sõlmitud kokkulepete täitmisele pööramise, vahenduse konfidentsiaalsuse või vahenduse mõju aegumis- ja muudele tähtaegadele ka käesoleva direktiiviga mitte hõlmatud juhtudel.

(10)  Käesolev direktiiv peaks hõlmama menetlusi, kus piiriülese vaidluse kaht või enamat osapoolt abistab heatahtliku kokkuleppe saavutamisel vahendaja, kuid välja jätma sellised menetlused nagu lepingueelsed läbirääkimised või menetlused nagu vahekohtumenetlus, kohtulikud lepitusmenetlused ombudsmani kasutamine, tarbijakaebuste lahendamise menetlus, ekspertide otsused või menetlused, kus mõni asutus annab vaidluse lahenduse kohta ametliku soovituse, mis võib olla õiguslikult siduv või mitte. Hõlmatud peaksid olema ka juhud, kui kohus suunab osapooled vahenduse juurde või vahenduse kasutamise sätestavad siseriiklikud õigusaktid, kuigi püsima jääb põhimõte, et vahendus on vabatahtlik ning siseriiklikud õigusaktid, mille alusel on vahendusmenetluse kasutamine kohustuslik või mille alusel kohaldatakse selle puhul teatud stiimuleid või sanktsioone, ei peaks võtma osapooltelt õigust kohtusüsteemi poole pöörduda. Lisaks peaks käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluma ka vahendus kohtuniku poolt, kes ei vastuta ühegi vaidlusaluse küsimusega seotud kohtumenetluse eest. Sellest hoolimata ei peaks käesolev direktiiv hõlmama kohtu või kohtuniku püüdeid vaidluse lahendamiseks vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus ega juhtumeid, kui kohus või kohtunik küsib abi või nõu pädevalt isikult.

(11)  Arvestades konfidentsiaalsuse tähtsust vahendusel, on vajalik tsiviilmenetluse eeskirjade minimaalne vastavus selles osas, mis puudutab vahenduse konfidentsiaalsuse kaitsmist mis tahes järgnevate tsiviil- või kaubandusõiguslike menetluste, kohtumenetluste või vahekohtumenetluste käigus. Hõlmatud peaks olema ka kohtu võimalus juhtida osapoolte tähelepanu vahendusmenetlusele, säilitades samal ajal põhimõtte, et vahenduse kasutamine on vabatahtlik. Vajalik on sätestada ka tsiviilmenetluse eeskirjade minimaalne vastavus seoses vahenduse mõjuga aegumis- ja muudele tähtaegadele.

(12)  Vahendust ei tohiks pidada kohtumenetluste kehvemaks alternatiiviks vaid seetõttu, et vahenduse tulemusena saavutatud kokkuleppe jõustumine sõltub osapoolte heast tahtest. Seepärast on vaja tagada, et vahenduse tulemusena saavutatud kirjaliku kokkuleppe osapooled võivad taotleda selle sisu täitmisele pööramist, kuivõrd sellise sisu täitmisele pööramine on võimalik vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus taotlus täitmisele pööramiseks esitatakse. Sellise kokkuleppe sisu võib täitmisele pöörata kohtuotsuse või resolutsiooniga või kohtu või mõne muu pädeva asutuse ametliku dokumendiga vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus taotlus esitatakse.

(13)  Liikmesriigis täitmisele pööratud vahenduse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu tunnustatakse ja kuulutatakse täitmisele pööratavaks teistes liikmesriikides vastavalt kohaldatavale ühenduse või siseriiklikule õigusele, näiteks vastavalt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(4) või nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrusele (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega(5).

(14)  Ehkki käesolev direktiiv hõlmab vahendust perekonnaasjades, kohaldatakse seda üksnes õiguste suhtes, mida näeb osapooltele ette selle liikmesriigi õigus, kus vahendusmenetlus toimub. Kui perekonnaasjades vahenduse tulemusena saavutatud kokkuleppe sisu ei ole täitmisele pööratav selles liikmesriigis, kus see sõlmiti ja kus täitmisele pööramist taotletakse, ei võimalda käesolev direktiiv osapooltel selle liikmesriigi seadusest kõrvale hoida ja kokkulepet teises liikmesriigis täitmisele pöörata lasta, kuna määruses (EÜ) nr 2201/2003 sätestatakse konkreetselt, et sellise kokkuleppe peab täitmisele pöörama liikmesriigis, kus see sõlmiti.

(15)  Tagamaks liikmesriikidevahelist usaldust konfidentsiaalsuse, aegumistähtaegade peatamise ning vahenduse tulemusena saavutatud kokkulepete jõustumise osas, tuleb vahendusteenuste osutamisele ja vahendajate väljaõppele kehtestada tõhusad kvaliteedikontrollimehhanismid.

(16)  Liimesriigid ise peaksid kindlaks määrama nimetatud mehhanismid ja meetmed ja nende hulka võib kuuluda turumajanduslike lahenduste kasutamine, ning nende eesmärgiks peaks olema säilitada vahendusmenetluse paindlikkus ja osapoolte iseseisvus. Komisjon peaks edendama isereguleeruvaid meetmeid ühenduse tasandil.. Liikmesriigid peaksid omalt poolt julgustama ja edendama vahendajate Euroopa toimimisjuhendi kohaldamist, mille komisjon peaks avaldama Euroopa Liidu Teataja C-seerias, tagades samas vahenduse kvaliteedi vastavalt komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovituses 98/257/EÜ tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta(6) ja soovituses 2001/310/EÜ loetletud ja määratletud kriteeriumitele, milleks on erapooletus, läbipaistvus, tulemuslikkus, õiglus, esindamine, sõltumatus, ärakuulamine, õiguspärasus ja vabadus. Samuti peaksid liikmesriigid edendama soovituses 2001/310/EÜ sätestatud põhimõtete kohaldamist ettevõtjate ja tarbijate vahelise vahenduse valdkonnas. Lisaks peaksid liikmesriigid julgustama sertifitseerimissüsteemi väljatöötamist riiklike asutuste jaoks, mis pakuvad vahenduse kohta koolituskursuseid.

(17)  On soovitav, et kõik vahendajad ja organisatsioonid, keda soovitus 2001/310/EÜ puudutab, järgiksid selle põhimõtteid. Nimetatud asutuste kohta käiva teabe levitamiseks loob komisjon andmebaasi kohtuväliste menetlusviiside kohta, mida liikmesriigid peavad soovitusega kooskõlas olevaks.

(18)  Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Erilist tähelepanu pööratakse harta artiklis 47 sätestatud õiglase kohtumõistmise põhimõtte täielikule järgimisele.

(19)  Kuna liikmesriigid üksi ei saa täiel määral täita käesoleva direktiivi eesmärke, mis meetmete ulatuse ja mõju tõttu on paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(20)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatasid Ühendkuningriik ja Iirimaa oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmises ja kohaldamises.

(21)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärk

1.  Käesoleva direktiivi eesmärgiks on lihtsustada vaidluste lahendamise menetluste kättesaadavust ja edendada heatahtlikku vaidluste lahendamist, julgustades vahenduse kasutamist ning tagades tasakaalustatud suhte vahenduse ja kohtumenetluste vahel.

2.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

3.  Käesolevas määruses hõlmab mõiste "liikmesriik" kõiki liikmesriike, välja arvatud Taani.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.  Käesolevat direktiivi kohaldatakse, kui kuupäeval, mil osapooled nõustuvad vahenduse kasutamisega, on vähemalt ühe osapoole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht muus riigis kui teiste osapoolte liikmesriigid.

2.  Vaatamata lõikele 1 kohaldatakse artikleid 6 ja 7 seoses vahendusele järgneva kohtumenetlusega, kui kuupäeval, mil osapooled nõustuvad vahenduse kasutamisega, asub järgneva kohtumenetlusega tegelev kohus liikmesriigis, mis ei ole mitte ühegi osapoole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht.

3.  Lõigete 1 ja 2 puhul määratletakse liikmesriik, mis on osapoole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht vastavalt määrusele (EÜ) nr 44/2001 või määrusele (EÜ) nr 2201/2003.

Artikkel 3

Määratlused

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   "Vahendus" tähendab mis tahes nime kandvat vabatahtlikku struktureeritud menetlust, kus vaidluse kaks või enam osapoolt üritavad vahendaja abiga omavahel kokkuleppele jõuda. Seda menetlust võivad algatada osapooled ise või võib selle kasutamist soovitada või nõuda kohus või on see ette nähtud liikmesriigi õigusaktidega, eeldusel et peetakse kinni vahenduse vabatahtlikkuse põhimõttest.

Mõiste hõlmab vahendust, mida teostab kohtunik, kes ei vii läbi asjaomase vaidlusega seotud kohtumenetlust. Mõiste ei hõlma siiski asja arutava kohtu või kohtuniku püüdeid vaidluse lahendamiseks vaidlust käsitleva kohtumenetluse käigus.

(b)  "Vahendaja" tähendab mis tahes kolmandat isikut, kes on määratud olukorras, kus on eeldatav, et vahendust teostatakse professionaalselt, erapooletult ja pädevalt, hoolimata sellest, kuidas teda kõnealuses liikmesriigis nimetatakse või mis on tema amet ega sellest, mil viisil kolmas isik on määratud või kutsutud vahendust läbi viima.

Artikkel 4

Vahenduse kvaliteet

1.  Liikmesriigid julgustavad mis tahes vahendite abil, mida nad otstarbekaks peavad, vahendajate ja vahendusteenuseid osutavate organisatsioonide vabatahtlike tegevusjuhendite väljatöötamist ja nendest kinnipidamist ning teisi tõhusaid kvaliteedikontrollimehhanisme vahendusteenuste osutamise järelevalveks.

2.  Liikmesriigid soodustavad vahendajate esmast ja täiendavat koolitust, et tagada, et vahenduse teostamine oleks osapoolte suhtes õiglane, tulemuslik, erapooletu ja pädev ning et vahendusmenetlus vastaks vaidluse asjaoludele.

3.  Liikmesriigid julgustavad sertifitseerimissüsteemi väljatöötamist riiklike asutuste jaoks, mis pakuvad vahenduse kohta koolituskursuseid.

Artikkel 5

Vahenduse kasutamine

1.  Kohus, kuhu hagi esitatakse, võib vajaduse korral ja juhtumi kõiki asjaolusid arvestades teha osapooltele ettepaneku kasutada vaidluse lahendamiseks vahendust. Kohus võib paluda osapooltelt vahenduse kasutamist käsitlevast teabeüritusest osavõttu kui sellised üritused toimuvad ja on kergesti ligipääsetavad.

2.  Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide sätteid, mille alusel on vahenduse kasutamine kohustuslik või mille alusel kohaldatakse selle puhul teatud stiimuleid või sanktsioone kas enne kohtumenetlust või selle ajal, juhul kui nimetatud õigusaktid ei võta osapooltelt õigust kohtusüsteemi poole pöörduda.

3.  Vahenduse kasutamine on vabatahtlik.

Artikkel 6

Vahenduse tulemusena saavutatud kokkulepete jõustumine

1.  Liikmesriigid tagavad, et osapooltel või teiste selgesõnalisel nõusolekul ühel osapoolel on võimalik taotleda vahenduse tulemusena saavutatud kirjaliku kokkuleppe sisu täitmisele pööramist sellises ulatuses, nagu kokkuleppe sisu täitmisele pööramine on võimalik vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus taotlus esitati, ega ole sellega vastuolus.

2.  Kokkuleppe sisu võib täitmisele pöörata kohtuotsuse või resolutsiooniga või kohtu või mõne muu pädeva asutuse ametliku dokumendiga vastavalt selle liikmesriigi õigusele, kus taotlus esitatakse.

3.  Liikmesriigid teavitavad komisjoni kohtutest või teistest asutustest, kelle pädevuses on lõigetes 1 ja 2 viidatud taotluste rahuldamine.

4.  Mitte miski käesolevas artiklis ei mõjuta eeskirju, mida kohaldatakse lõigete 1 ja 2 kohaselt täitmisele pööratud vahenduse tulemusena saavutatud kokkulepete tunnustamise ja täitmisele pööramise suhtes teises liikmesriigis.

Artikkel 7

Vahenduse konfidentsiaalsus

1.  Võttes arvesse, et vahendus peab olema konfidentsiaalne, tagavad liikmesriigid, et kui osapooled ei ole kokku leppinud teisiti, puudub vahendajatel, osapooltel ja vahendusmenetluse korraldamisega seotud isikutel õigus ja kohustus kolmandatele isikutele avalikustada või esitada tsiviil- või kaubandusõiguslike kohtumenetluste või vahekohtumenetluste käigus tõendusmaterjali, mis puudutab seoses vahendusega ilmsiks tulnud teavet, välja arvatud:

2.  Mitte ükski lõike 1 säte ei takista liikmesriikidel vahenduse konfidentsiaalsuse kaitsmiseks karmimate meetmete kehtestamist.

Artikkel 8

Aegumistähtaegade peatamine

1.   Tagamaks, et osapooltelt, kes valivad vaidluse lahendamiseks vahendusmenetluse, ei võeta hiljem asjaomase vaidluse suhtes kohtumenetluse algatamise õigust aegumis- ja muu tähtaja möödumise tõttu, tagavad liikmesriigid, et selliste tähtaegade kulgemine peatatakse:

2.  Lõikega 1 ei piirata käesolevale artiklile mittevastavate sätete kohaldamist nendes rahvusvahelistes lepingutes sätestatud aegumis- ja muude tähtaegade suhtes, mille osapooled liikmesriigid on.

Artikkel 9

Kodanike teavitamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et teave selle kohta, kuidas võtta ühendust vahendusteenuse pakkujate ja vahendajatega, on kodanikele kättesaadav, eriti Internetis.

2.  Liikmesriigid julgustavad õigusala töötajaid teavitama oma kliente vahenduse võimalusest.

Artikkel 10

Vahendajate Euroopa toimimisjuhend

Komisjon avalikustab vahendajate Euroopa toimimisjuhendi Euroopa Liidu Teataja C-seerias õigusliku toimeta teatisena.

Artikkel 11

Rakendussätted

Hiljemalt 1. septembriks 2009 avaldab komisjon andmed liikmesriikide poolt artikli 6 lõike 3 kohaselt edastatud pädevate kohtute ja asutuste kohta.

Artikkel 12

Aruanne

Hiljemalt …(7) esitab komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta. Vajaduse korral lisatakse aruandele ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks. Aruanne käsitleb eelkõige direktiivi mõju vahenduse väljatöötamisele nii piiriüleste kui ka siseriiklike juhtumite puhul. Lisaks käsitletakse ka küsimust, kas aegumis- ja muude tähtaegade jätkuvat ühtlustamist käsitleva õigusakti ettepanek on siseturu häireteta toimimise hõlbustamiseks vajalik.

Artikkel 13

Ülevõtmine

1.  Hiljemalt 1. septembriks 2008 jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid ja haldusmeetmed või tagavad, võttes kõik käesolevas direktiivis sätestatud nõuete saavutamise tagamiseks vajalikud ettevaatusabinõud, et vahenduse osapooled võtavad vajalikud meetmed vabatahtlike kokkulepete alusel. Liikmesriigid teatavad nendest meetmetest viivitamata komisjonile.

2.  Kui liikmesriigid need õigusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 14

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamise päeva Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 286, 17.11.2005, lk 1. (2) Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta seisukoht. (3) EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56. (4) EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1791/2006 (ELT L 363, 20.12.2006, lk 1). (5) ELT L 338, 23.12.2003, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ) nr 2116/2004 (ELT L 367, 14.12.2004, lk 1). (6) EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31. (7) * ...

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus ühenduse osalemise kohta Euroopa Investeerimisfondi kapitali suurendamises (KOM(2006)0621 – C6-0426/2006 – 2006/0203(CNS))

P6_TA(2007)0089 A6-0065/2007

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (KOM(2006)0621)(1);

–   võttes arvesse nõukogu 6. juuni 1994. aasta otsuse 94/375/EÜ ühenduse liikmesuse kohta Euroopa Investeerimisfondis(2) artiklit 3, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0426/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A6-0065/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) EÜT L 173, 7.7.1994, lk 12.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta otsus Giuseppe Gargani puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse kohta (2006/2300(IMM))

P6_TA(2007)0090 A6-0071/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Giuseppe Gargani 30. novembril 2006. aastal esitatud taotlust tema puutumatuse kaitsmise kohta seoses Itaalia kohtus käimasoleva kohtumenetlusega, millest anti teada 11. detsembri 2006. aasta täiskogu istungil;

–   olles vastavalt kodukorra artikli 7 lõikele 3 Giuseppe Gargani ära kuulanud;

–   võttes arvesse 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikleid 9 ja 10 ning 20. septembri 1976. aasta otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti artikli 6 lõiget 2;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu 12. mai 1964. aasta ja 10. juuli 1986. aasta otsuseid(1);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 6 lõiget 3 ja artiklit 7;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A6-0071/2007),

1.   otsustab kaitsta Giuseppe Gargani puutumatust ja eesõigusi;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava komisjoni raport viivitamatult Itaalia Vabariigi pädevatele asutustele.

(1) Kohtuasi 101/63: Wagner v. Fohrmann ja Krier, EKL 1964, lk 195, ning kohtuasi 149/85: Wybot v. Faure ja teised, EKL 1986, lk 2391.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiive 90/385/EMÜ ja 93/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/8/EÜ seoses meditsiiniseadmete direktiivide läbivaatamisega (KOM(2005)0681 – C6-0006/2006 – 2005/0263(COD))

P6_TA(2007)0091 A6-0332/2006

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0681)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja EÜ asutamislepingu artiklit 95, mille alusel komisjon ettepaneku Euroopa Parlamendile esitas (C6-0006/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon arvamusi (A6-0332/2006),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidenti ülesandeksde edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. märtsil 2007. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/.../EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 90/385/EMÜ ja 93/42/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/8/EÜ seoses meditsiiniseadmete direktiivide läbivaatamisega

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht lõplikule õigusaktile, direktiivile 2007/47/EÜ.)

(1) ELTs seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus struktuurilise ettevõtlusstatistika kohta (KOM(2006)0066 – C6-0063/2006 – 2006/0020(COD))

P6_TA(2007)0092 A6-0062/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2006)0066)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja EÜ asutamislepingu artikli 285 lõiget 1, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0063/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6-0062/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. märtsil 2007 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr .../2007 struktuurilise ettevõtlussatistika kohta (uuesti sõnastamine)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht lõplikule õigusaktile, määrusele(EÜ) nr .../2007.)

(1) ELTs seni avaldamata.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lipuriigi nõuete täitmise kohta (KOM (2005)0586 – C6-0062/2006 – 2005/0236 (COD))

P6_TA(2007)0093 A6-0058/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0586)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 80 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas Euroopa Parlamendile ettepaneku (C6-0062/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A6-0058/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. märtsil 2007. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/.../EÜ lipuriigi nõuete täitmise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(4)

ning arvestades järgmist:

(1)  Ühenduse laevanduse ja seda kasutavate kodanike ning laevandusteenuseid osutavate laevade käitajate turvalisus ning keskkonna kaitse peaksid olema igal ajal tagatud.

(2)  Rahvusvahelise laevanduse osas on mitme Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) juurde hoiule antud konventsiooniga loodud kõikehõlmav raamistik meresõiduohutuse tõhustamiseks ja keskkonna kaitsmiseks laevade põhjustatud merereostuse eest.

(3)  Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) sätete ja selliste konventsioonide sätete kohaselt, mille hoiulevõtja on IMO, vastutavad nende õigusaktide osalisriigid õigusnormide avaldamise ja kõikvõimalike muude meetmete võtmise eest, mis võivad olla vajalikud nimetatud õigusaktide täielikuks ja igakülgseks jõustamiseks, tagamaks seda, et inimelude ohutust merel ja merekeskkonna kaitset silmas pidades oleksid laevad oma ettenähtud tegevuseks kõlblikud ning et nende meeskonna moodustaks asjatundlik laevapersonal.

(4)  Kõik Euroopa Liidu liikmesriikide esindajad Rahvusvahelises Tööorganisatsioonis (ILO) toetasid merendustööjõu konventsiooni (2006) vastuvõtmist, mis koondab olemasoleva merendusalast tööd käsitleva õigusaktide kogumi üheks õigusaktiks. Konventsioonis käsitletakse ka lipuriigiga seotud kohustusi ning see tuleks inkorporeerida käesolevasse direktiivi, kui see on jõustunud.

(5)  Võttes arvesse asjaolu, et kõik liikmesriigid peavad olema IMO konventsioonide osalised ning täitma nimetatud konventsioonides nende lipu all sõitvate laevade suhtes sätestatud kohustusi, tuleks IMO konventsioonide tõhususe tagamiseks ühenduses lisada nende konventsioonide kohustuslikud sätted ka ühenduse õigusaktidesse.

(6)  Neid kohustuslikke sätteid tuleb rakendada koos asjakohaste ühenduse õigusaktidega, milles käsitletakse laevade, nende meeskondade, reisijate ja lasti ohutust, laevade põhjustatud merereostuse vältimist ning meremeeste tööaega.

(7)  Mõned liikmesriigid ei ole veel lõpule viinud konventsiooniosaliseks saamise protsessi teatavate IMO konventsioonide puhul, sealhulgas 1988. aasta rahvusvaheline konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS) ja rahvusvahelise laadungimärgi konventsiooni protokollid ning MARPOL-i IV ja VI lisa ning ühenduse õigusaktides otseselt tsiteeritud IMO erikonventsioonid, ja neid tuleks selle protsessi lõpetamiseks ergutada.

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... direktiivi 2007/…/EÜ (laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ning mereametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta)(5) kohaselt peavad liikmesriigid tegutsema kooskõlas lisa ning IMO resolutsiooni A.847(20) liite vastavate sätetega juhiste kohta, mis aitavad lipuriikidel rakendada IMO õigusakte, tagamaks seda, et nende pädevad ametid suudavad kindlustada rahvusvaheliste konventsioonide sätete nõuetekohase jõustamise, eelkõige laevade kontrollimise ja ülevaatamise ning kohustuslike tunnistuste ja vabastamise tunnistuste väljastamise osas.

(9)  IMO resolutsioon A.847(20) tunnistati kehtetuks IMO resolutsiooniga A.973(24) IMO kohustuslike õigusaktide rakendamise koodeksi kohta, mis sisaldab kohustuslikke sätteid, mida lipuriigid peavad rakendama.

10)   liikmesriigid peavad täitma oma kohuseid lipuriigina tõhusalt ja järjekindlalt kooskõlas IMO konventsioonidega ning võttes arvesse IMO resolutsiooni A.973(24).

(11)  IMO konventsioonidega antakse lipuriikidele õigus vabastada laevad IMO konventsioonides sätestatud põhiliste lipuriigi suhtes kehtivate eeskirjade täitmisest ja kohaldada samaväärseid sätteid ning jäetakse suur hulk nõudeid ametite otsustada. Ehkki erimeetmete rakendamisel tuleb tagada teatud paindlikkus, võib selliste küsimuste jätmisel üksnes ja täielikult ühe ameti otsustada tulemuseks olla liikmesriigiti erinev ohutustase ja eri lipuriikide vahelise konkurentsi võimalik kahjustamine.

(12)  Nõukogu 17. märtsi 1998. aasta direktiivi 98/18/EÜ (reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta)(6) artikliga 12 võttis ühendus endale kohustuse algatada rahvusvaheliste merereisidega tegelevate reisilaevade tehniliste ohutusstandardite ühtlustatud tõlgendamine. Ilma et see piiraks IMO ühtlustatud tõlgenduste vastuvõtmist, tuleks sama lähenemisviisi vajaduse korral järgida, võttes sobivaid lahendusi vastu huvitatud isikute taotlusel ja iga juhtumi puhul eraldi, kehtestades samasuguseid sätteid muude laevaliikide kohta, mille suhtes IMO konventsioone kohaldatakse.

(13)  Liikmesriikide mereametitel peaks oma lipuriigi kohustuste täitmiseks olema võimalik kasutada asjakohaseid ressursse, mis vastaksid nende laevastiku suurusele ja laadile ning põhineksid asjakohastel IMO nõuetel.

(14)  Selliste ressursside suhtes tuleks liikmesriikide praktiliste kogemuste põhjal kehtestada miinimumnõuded.

(15)  IMO poolt 20. detsembri 2004. aasta ringkirjas MSC/Circ.1140/ MEPC/Circ.424 "Laevade riikidevahelise ümberregistreerimise kohta" soovitatud menetluste kohustuslik rakendamine peaks tugevdama IMO konventsioonides ja ühenduse meresõiduohutuse alastes õigusaktides käsitletud lipuriigi vahetamise küsimusega seotud sätteid ning suurendama meresõiduohutuse huvides lipuriikide vaheliste suhete läbipaistvust.

(16)  Liikmesriigid peaksid kohaldama oma lipu all sõitvate laevade suhtes lipuriigi teostatava sertifitseerimise ja ülevaatuse ühtlustatud nõudeid, nagu on sätestatud asjakohastes menetlustes ja juhistes, mis on lisatud IMO assamblee resolutsioonile A. 948(23) ülevaatuse ja sertifitseerimise ühtlustatud süsteemiga seotud ülevaatusjuhiste kohta.

(17)  Liikmesriikide nimel lipuriigi kohuseid täitvate tunnustatud organisatsioonide range ja põhjalik kontrollimine, mis vastab liikmesriikide laevastike suurusele ja laadile, peaks parandama liikmesriigi lipu all sõitvate laevade üldist toimimise kvaliteeti.

(18)  Miinimumnõuete täitmine lipuriikide inspektorite poolt tagab mereametitele võrdsed tegevustingimused ja aitab kaasa liikmesriigi lipu all sõitvate laevade toimimise kvaliteedi parandamisele.

(19)  Liikmesriigid on lipuriikidena kohustatud uurima oma laevadega seotud õnnetusi ja vahejuhtumeid.

(20)  Erieeskirjad, mida liikmesriigid peavad meretranspordi valdkonnas toimunud õnnetusjuhtumite uurimisel järgima, on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ... direktiivis 2007/…/EÜ, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetuste juurdluse põhimõtted ja millega muudetakse direktiive 1999/35/EÜ ja 2002/59/EÜ(7).

(21)  IMO ohutu mehitamise põhimõtete kohustuslik rakendamine peaks kaasa aitama liikmesriigi lipu all sõitvate laevade toimimise kvaliteedi parandamisele.

(22)  Liikmesriigi lipu all sõitvate laevade, samuti liikmesriigi registrist lahkunud laevade kohta olulist teavet sisaldavate andmebaaside väljatöötamine peaks parandama kvaliteetse laevastiku tegevuse läbipaistvust ning aitama kaasa lipuriigi kohustuste tõhusamale kontrollimisele ja mereametitele võrdsete tegevustingimuste tagamisele.

(23)  Lipuriikide tegevuse hindamine ja läbivaatamine ning vajadusel parandusmeetmete kasutamine peaks tagama, et kõik EL-i liikmesriigid on loetletud sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumi valges nimekirjas.

(24)  Liikmesriigid on võtnud endale kohustuse tõendada, et nad järgivad IMO kohustuslikke õigusakte, nagu on nõutud resolutsioonis A.974(24) IMO liikmesriikide vabatahtliku auditeerimissüsteemi kohta, mille IMO assamblee võttis vastu 1. detsembril 2005.

(25)  IMO liikmesriikide vabatahtlik auditeerimissüsteem järgib tavapärast lähenemisviisi kvaliteedijuhtimisele, mis hõlmab selliseid põhimõtteid, kriteeriume, kontrollivaldkondi, kontrolliprotsesse ja menetlusi, mida on sobilik kasutada otsustamaks, mil määral liikmesriigid rakendavad ja täidavad nendes kohustuslikes IMO konventsioonides sisalduvaid lipuriigi kohustusi ja vastutust, mille osalised nad on. Seega saaks sellise kontrolliprotsessi juba lisada ka ühenduse meresõiduohutust käsitlevatesse õigusaktidesse.

(26)  Halduskorra kvaliteedi tõendamine ISO või samaväärsete standardite kohaselt peaks aitama veelgi kaasa kvaliteetsetele mereametitele võrdsete tegevustingimuste tagamisele.

(27)  Liikmesriikide lipu all laevu käitavatele laevaomanikele ja muude lippude all laevu käitavatele laevaomanikele võrdsete tegevustingimuste tagamiseks tuleks saavutada koostoime lipuriikide vahel, kes on võtnud endale ülesandeks kohustuslikult rakendada IMO kohustuslike õigusaktide rakendamise koodeksit, mille IMO võttis vastu 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooniga A.973(24), ning kes lasevad end kontrollida vastavalt IMO resolutsiooni A.974(24) sätetele.

(28)  Komisjon peaks kaasa aitama lipuriike käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi koostamisele vastavalt IMO resolutsioonides A. 973(24) ja A. 974(24) osutatud tingimustele lipuriikide vahelise koostoime saavutamiseks ning looma stiimuleid laevade registreerimiseks liikmesriikide registrites. Kui kolmandatel riikidel lubatakse – tingimusel, et on tagatud vajalikud kvaliteedi- ja ülevaatussüsteemid – sõlmida Euroopa Ühendusega lepinguid, mis võimaldavad neil saada kasu ühenduse standardite heast mainest ja lihtsamatest haldusformaalsustest, võib see ajal, mil riiklikud mereametid on haaratud rahvusvahelisse konkurentsi, aidata suurendada IMO konventsioonide üldist järgimist ja kaotada rahvusvahelist dumpingut.

(29)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1406/2002(8) loodud Euroopa Meresõiduohutuse Amet peaks tagama käesoleva direktiivi rakendamiseks vajaliku toetuse.

(30)  Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(9).

(31)  Kuna liikmesriigid ei suuda võetavate meetmete eesmärke, nimelt meretranspordipoliitika vallas asjakohaste sätete kehtestamist ja rakendamist, piisaval määral saavutada ning seega on neid käesoleva meetme olemuse tõttu hõlpsam saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Vastavalt samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuste eesmärkide saavutamiseks.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

1.  Käesoleva direktiivi eesmärk on:

2.  Käesoleva direktiivi kohaldamisega ei piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2099/2002(10) artikli 2 lõikes 2 loetletud ühenduse merendusalaste õigusaktide ega nõukogu direktiivi 1999/63/EÜ(11) kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

1.  Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

c)   lipuriigi seadustik – IMO resolutsiooniga A.973(24) vastu võetud "IMO kohustuslike õigusaktide rakendamise koodeksi" 1. ja 2. osa;

2.  Uute konventsioonide või sätete arvessevõtmiseks võib artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võtta meetmeid 1. lõike punktides a, b ja c esitatud mõistete muutmiseks.

Artikkel 3

Rahvusvahelise raamistiku rakendamine

1.  Liikmesriigid peavad saama IMO konventsioonide ja IMO erikonventsioonide osaliseks. Ent see kohustus on seotud üksnes konventsioonide sellise versiooniga, mis kehtib käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval.

2.  Liikmesriigid, kes käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval ei ole veel kõigi IMO konventsioonide või IMO erikonventsioonide osalised, alustavad kooskõlas oma õigusega menetlust asjaomase konventsiooni ratifitseerimiseks või sellega ühinemiseks. Üheksakümne päeva jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest teavitavad nad komisjonile arvatava kuupäeva, mil nad annavad Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni peasekretärile hoiule asjaomase konventsiooni ratifitseerimis- või ühinemiskirja.

3.  Iga liikmesriik jagab oma ametite raames selgelt ülesanded, mis on seotud IMO konventsioonides lipuriike käsitlevate kohustuste täitmise poliitika loomise ja arendamisega, ning tagab, et amet suudab nõuetekohaselt kaasa aidata riigi õigusaktide väljaandmisele ja anda juhiseid nende rakendamiseks ja jõustamiseks.

4.  Eelkõige rahvusvahelise laevanduse osas kohaldavad liikmesriigid täielikult IMO konventsioonide lipuriikidega seotud kohustuslikke sätteid vastavalt nendes konventsioonides nimetatud tingimustele ja seal osutatud laevade suhtes ning võtavad nõuetekohaselt arvesse käesoleva direktiivi I lisas esitatud lipuriigi koodeksi sätteid.

5.  Liikmesriigid muudavad järjepidevalt IMO konventsioonide jõustamiseks võetud meetmeid üha sobivamaks. Täiustamine toimub asjakohaste riigi õigusaktide range ja tõhusa kohaldamise ja jõustamise ning nõuetekohasuse järjepideva kontrollimise teel.

6.  Komisjoni algatusel või ühe või mitme asjaomase ameti või käitaja taotlusel võib artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võtta meetmeid, et:

Artikkel 4

Ohutus- ja reostuse vältimise nõuete täitmise ressursid ja protsess

1.  Iga liikmesriik tagab, et tema ametil on asjakohased ning laevastiku suurusele ja laadile vastavad ressursid. Need ressurssid:

2.  Iga liikmesriik tagab lipuriigi inspektorite koolituse ning järelevalve lipuriigi inspektorite ja uurijate tegevuse üle ning õnnetuste või puuduste korral rannikuriigi tegevuse üle, nagu ka tunnustatud organisatsioonide tegevuse üle, kui ta peaks artikli 7 kohaselt volitused sellistele organisatsioonidele delegeerima.

3.  Iga liikmesriik arendab välja või säilitab oma laevastiku suurusele ja laadile vastavad võimalused laevade konstruktsiooni ja varustust puudutavate disainilahenduste ülevaatamiseks, heakskiitmiseks ja lubamiseks ja tehniliste otsuste tegemiseks.

4.  Lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmise miinimumnõuded kehtestatakse artikli 18 lõikes 2 osutatud korras.

Artikkel 5

Laeva registreerimine liikmesriigi lipu alla

1.  Enne mis tahes laeva registrisse kandmist peab liikmesriik selle identifitseerima, sealhulgas kontrollima vajaduse korral selle IMO identifitseerimisnumbrit ning muid laeva dokumente, et laev ei sõidaks samal ajal kahe või enama riigi lipu all. Tuleb saada tõend selle kohta, et eelnevalt teise riigi lipu alla registreeritud laev on selle riigi registrist kustutatud või et selle riigi registrist on saadud nõusolek laeva ümberregistreerimiseks.

2.  Tingimusena laeva esmakordseks kandmiseks oma registrisse kontrollib asjaomane liikmesriik, kas kõnealune laev vastab kõigile kohaldatavatele rahvusvahelistele eeskirjadele ning tagab, et seda kinnitavad ka tema käsutuses olevad tõendavad dokumendid. Vajadusel, kuid igal juhul, kui laev ei ole uus, teeb ta koostööd eelmise lipuriigiga ning palub sellel edastada vajalikud dokumendid ja andmed.

3.  Kui sellise taotluse esitab üks liikmesriik teisele liikmesriigile, on eelmine lipuriik kohustatud edastama kõnealused dokumendid ja andmed vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrusele (EÜ) nr 789/2004, mis käsitleb kauba- ja reisilaevade ümberregistreerimist ühest ühenduse registrist teise(12).

4.  Kui teine lipuriik küsib teavet liikmesriigi registrist lahkunud laeva kohta, esitab asjaomane liikmesriik vastavale lipuriigile viivitamata kõik üksikasjad kõnealuse laeva puuduste, nõuetele mittevastavuse ja nende likvideerimiseks määratud tähtaegade kohta ning kõikvõimaliku muu ohutusega seotud teabe.

5.  Lõigete 1, 2 ja 4 kohaldamine ei piira määruse (EÜ) nr 789/2004 artikli 4 kohaldamist.

Artikkel 6

Liikmesriigi lipu all sõitvate laevade ohutuse tagamine

1.  Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et laevad, millel on õigus nende lipu all sõita, järgivad rahvusvahelisi eeskirju ja standardeid. Eelkõige hõlmavad need meetmed järgmist:

2.  Nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem(13), töötavad liikmesriigid välja ja viivad ellu nende lipu all sõitvaid laevu puudutava asjakohase kontrolli- ja järelevalveprogrammi, mis võimaldaks neil õnnetuste või puuduste korral vastata kiiresti ja põhjalikult sadama- või rannikuriikide teabe või selgituse saamise taotlustele, kasutades selleks muu hulgas ühenduse andmevahetussüsteemi SafeSeaNet.

3.  Liikmesriigid või nende nimel tegutsevad tunnustatud organisatsioonid väljastavad või kinnitavad laevade tunnistusi üksnes pärast seda, kui on veendunud, et laev vastab kõigile kohaldatavatele nõuetele.

4.  Liikmesriigid väljastavad isikutele rahvusvahelisi pädevustunnistusi või kinnituslehti üksnes pärast seda, kui on veendunud, et isik vastab kõigile kohaldatavatele nõuetele.

5.  Liikmesriigid tagavad, et nende laevad on läbinud ülevaatuse vastavalt asjakohastele ülevaatuse ja sertifitseerimise ühtlustatud süsteemiga seotud menetlustele ja juhistele, mis on lisatud IMO assamblee resolutsioonile A.948(23) (ajakohastatud versioon).

6.  Liikmesriik võtab meetmed kooskõlas III lisas sätestatud juhistega, kui sadamariik peab kinni nende lipu all sõitva laeva.

7.  III lisa võib artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega muuta, et juhiseid kehtiva korra rakendamisel saadud kogemuste põhjal täiustada.

Artikkel 7

Volituste delegeerimine seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks

1.  Ilma et see piiraks direktiivi 94/57/EÜ või direktiivi 2007/…./EÜ [laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta] kohaldamist, arendavad või säilitavad liikmesriigid, kelle laevade ülevaatust ja sertifitseerimist viivad läbi tunnustatud organisatsioonid, oma laevastiku suurusele ja laadile vastava suutlikkuse teostada pidevat järelevalvet nende nimel tegutsevate tunnustatud organisatsioonide ülevaatuste ja sertifitseerimiste üle.

Nad tagavad, et ameti ja tunnustatud organisatsioonide vahel luuakse Internetis otseühendus ning et tunnustatud organisatsioonide üle järelevalvet teostavad töötajad tunnevad põhjalikult nende organisatsioonide ja lipuriigi eeskirju ning suudavad tunnustatud organisatsioone kohapeal tõhusalt jälgida.

2.  Liikmesriigid, kelle suhtes lõiget 1 kohaldatakse, annavad võimaluse viia läbi nende lipu all sõitvaid laevu käsitlevad täiendavad uurimised, tagamaks nende vastavus IMO konventsioonide nõuetele ja riigi nõuetele.

3.  Lõikes 2 nimetatud täiendavaid uurimisi tuleb läbi viia vähemalt korra 12 kuu jooksul laevade puhul:

4.  Kui direktiivi 2007/…/EÜ [mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses] artikli 5 lõikes 2 osutatud sadamariigi kontrolli üksikasjalikud eeskirjad on jõustunud, ei ole lõigetes 2 ja 3 osutatud täiendav uurimine tingimata vajalik laevade puhul, millele on omistatud nimetatud direktiivi alusel madal riskiprofiil.

5.  Lisaks sellele annavad liikmesriigid, kelle suhtes lõiget 1 kohaldatakse:

6.  Täiendavate uurimiste jaoks vajalike ülevaatusmenetluste ja järelevalvesüsteemide kehtestamiseks vajalikud juhised ning täiendavaid uurimisi teostavate inspektorite suhtes kehtivad miinimumnõuded kehtestatakse artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega.

Artikkel 8

Lipuriikide inspektorid

1.  Liikmesriigid määratlevad ja dokumenteerivad kõigi nende lipuriigi töötajate, kes korraldavad, teevad või kontrollivad reostuse vältimise ja ohutusega seotud või seda mõjutavat tööd, vastutuse, võimupiirid ja vastastikused suhted.

2.  Liikmesriigid tagavad, et laevade ja ühingute ülevaatuste ja kontrollide eest vastutavad või neid teostavad töötajad vastavad II lisas sätestatud miinimumnõuetele.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kõigi lipuriigi kohustusi täita aitavate töötajate, välja arvatud lõikes 2 osutatud töötajate, haridus, koolitus ja juhendus vastab ülesannete ulatusele, mida nad on volitatud täitma.

4.  Liikmesriigid tagavad sobivaid meetodeid ja vajalikke vahendeid kasutades dokumenteeritud süsteemi rakendamise lõigetes 1–3 osutatud töötajate oskuste jätkuvaks arendamiseks ja nende teadmiste järjepidevaks ajakohastamiseks vastavalt ülesannetele, mida nad on määratud või volitatud täitma.

5.  Lipuriik väljastab kõigile tema nimel laevade pardal või trümmis tööülesandeid täitvatele inspektoritele ning vajaduse korral ka teistele lõikes 3 osutatud töötajatele isikut tõendava dokumendi, mis kinnitab volitusi, mis lipuriik on neile andnud.

6.  II lisa võib muuta vastavalt artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusele, et parandada juhiseid kehtivate sätete rakendamisel saadud kogemuste põhjal.

7.  Artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võib kehtestada miinimumnõuded lõikes 3 nimetatud töötajate kvalifikatsiooni suhtes.

Artikkel 9

Lipuriigi teostatavad uurimised

Liikmesriigid viivad pärast nende lipu all sõitvate laevadega juhtunud laevaõnnetusi või reostusjuhtumeid läbi uurimise, järgides IMO assamblee resolutsioonile A.884(21) lisatud laevaõnnetuste ja vahejuhtumite uurimise koodeksist tulenevaid kohustusi, mille IMO võttis vastu resolutsiooniga A.849(20) (ajakohastatud versioon). Selliseid õnnetuste uurimisi teostavad vastava väljaõppe saanud uurijad, kes on pädevad tegelema õnnetusega seonduvate küsimustega ja kelle olemasolu tagavad liikmesriigid, olenemata õnnetuse või vahejuhtumi toimumise paigast.

Artikkel 10

Ohutu mehitamine

Liikmesriigid tagavad, et nende lipu all sõitvad laevad on piisavalt mehitatud, pidades silmas inimelude ohutust merel, ning järgivad ohutu mehitamise põhimõtet, mis on sätestatud IMO assamblee resolutsioonis A.890(21) ohutu mehitamise põhimõtete kohta (ajakohastatud versioon), võttes arvesse nimetatud resolutsioonile lisatud asjakohaseid suuniseid.

Artikkel 11

Kaasnevad meetmed

1.  Liikmesriigid koostavad oma laevade kohta laevastiku andmebaasi, mis sisaldab iga laeva peamisi tehnilisi üksikasju ja lõikes 2 loetletud andmeid, või tagavad endale otsese juurdepääsu samasugust teavet sisaldavale andmebaasile. Liikmesriigid tagavad komisjonile õiguse vastavalt vajadusele kasutada nende laevastiku andmebaasi või jagada sellele juurdepääsu ning andmeid saada ja nendega vahetada.

2.  Iga liikmesriigi andmebaas sisaldab järgmist teavet:

3.  Lõikes 2 loetletud andmeid võib uute andmebaasidega seotud arenguid silmas pidades muuta artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega.

Artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võib andmete esitamiseks kehtestada ühtlustatud vormid.

4.  Lõikes 2 osutatud teave edastatakse terviklikul kujul viivitamatult uuele lipuriigile, kui laev lahkub registrist ja viiakse üle teise registrisse.

Artikkel 12

Lipuriikide tegevuse hindamine ja läbivaatamine

1.  Liikmesriigid hindavad igal aastal oma tegevust seoses käesoleva direktiivi sätetega.

2.  Lipuriikide tegevuse hindamise meetmed hõlmavad muu hulgas sadamariigi kontrolliga seotud kinnipidamiste määrasid, lipuriigi kontrollide tulemusi, statistilisi andmeid õnnetuste kohta, side- ja teabevahetust, statistilisi andmeid iga-aastaste kadude kohta, välja arvatud täieliku hävimisega seotud kaod, ja muid asjakohaseid tulemuslikkuse näitajaid, mille põhjal otsustatakse, kas töötajad, ressursid ja halduskord on lipuriigi kohustuste täitmiseks piisavad.

3.  Artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võetakse vastu ühine meetod lipuriikide tegevuse hindamisel.

4.  Liikmesriigid, kes kalendriaasta 1. juulil on loetletud sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumi aastaaruandes avaldatud mustas või hallis nimekirjas, esitavad komisjonile enne sama aasta 1. septembrit põhjaliku aruande lipuriigi nõuetele mittevastavuse kohta. Selles aruandes määratakse kindlaks sellise mittevastavuse peamised põhjused ja analüüsitakse neid ning tuvastatakse need laevade kategooriad, millest selline tulemus on tingitud. Ühtlasi peab see aruanne sisaldama heastavate meetmete kava, mis vajadusel hõlmab täiendavaid ülevaatusi ja mis rakendatakse esimesel võimalusel.

Artikkel 13

Lipuriikide auditeerimise kord

1.  Iga liikmesriik tagab, et kolme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist ja edaspidi korrapäraste ajavahemike tagant viiakse läbi sõltumatu kontroll selle üle, kas ta järgib käesolevat direktiivi.

2.  Lõikes 1 nimetatud kontrolli raamistik ja kord kehtestatakse artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega.

Lõikes 1 nimetatud kontrollina tunnustatakse siiski ka IMO resolutsiooni A.974(24) sätete kohaselt läbiviidud auditeerimisi, kui sealjuures on täidetud lõikes 3 sätestatud tingimused. Tunnustamine ei piirata komisjoni poolt või tema nõudel teostatud mis tahes lisakontrolle, mille eesmärgiks on kontrollida vastavust ühenduse merendusalastele õigusaktidele.

3.  Liikmesriik tagab:

4.  Artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega:

5.  Vajadusel töötab komisjon koostöös liikmesriikidega välja soovitused ja teeb ettepanekud, et parandada lõikes 2 osutatud juhul IMO auditeerimissüsteemi korda ja tulemusi.

Artikkel 14

Kvaliteedi sertifitseerimine

1.  Iga liikmesriik töötab oma ameti jaoks välja ja rakendab kvaliteedijuhtimise süsteemi ning haldab seda. See kvaliteedijuhtimise süsteem peab olema sertifitseeritud ISO 9001:2000 standardite alusel või vähemalt kõikidele ISO 9001:2000 tingimustele vastava võrdväärse standardi alusel ning seda kontrollitakse vastavalt ISO 19011:2002 suunistele või vähemalt kõikidele ISO 19011:2002 tingimustele vastava võrdväärse standardi suunistele. Nimetatud võrdväärsete standardite osas lähtutakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 98/34/EÜ(17).

2.  Kvaliteedijuhtimise süsteem töötatakse välja kolme aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest.

3.  Kvaliteedijuhtimise süsteem sertifitseeritakse nelja aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest.

4.  Lõike 1 viiteid ISO standarditele võib ajakohastada artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega.

Artikkel 15

Koostöölepingud

Komisjon esitab enne [2007.] aasta lõppu Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas oleks otstarbekas koostada lipuriigi kontrolliga seotud kohustusi käsitlev vastastikuse mõistmise memorandum Euroopa Ühenduse, liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, mille eesmärgiks oleks tagada liikmesriikidega võrdsed konkurentsitingimused nendele kolmandatele riikidele, kes on võtnud endale ülesandeks kohustuslikult rakendada IMO kohustuslike õigusaktide rakendamise koodeksit IMO resolutsiooni A.973(24) alusel, ning on nõustunud laskma end kontrollida vastavalt IMO resolutsiooni A.974(24) sätetele.

Artikkel 16

Teabe ja teadete saatmine

1.  Kõik liikmesriigid teevad IMO-le ja komisjonile teatavaks IMO konventsioonide sätetega nõutud teabe.

2.  Liikmesriigid teatavad komisjonile igal aastal:

3.  Artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega võib kehtestada lõikes 2 nimetatud teabe esitamise kohustuse täitmiseks ühtlustatud näidisvormi.

4.  Pärast liikmesriikide teadete kättesaamist koostab komisjon käesoleva direktiivi rakendamist käsitleva koondaruande. See aruanne esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Artikkel 17

Muudatused

Lisaks artikli 2 lõikes 2, artikli 6 lõikes 7 ja artikli 11 lõikes 3 ette nähtud muudatustele võib käesolevat direktiivi muuta artikli 18 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusega, et võtta arvesse rahvusvahelisel tasandil, eelkõige IMO ja ILO poolt välja töötatud lipuriike käsitlevaid uusi sätteid ja kohustusi.

IMO konventsioonide ja IMO kohustuslike õigusaktide rakendamise koodeksi muudatused võib vastavalt määruse (EÜ) nr 2099/2002 artikli 5 lõikele 2 käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta.

Artikkel 18

Komitee

1.  Komisjoni abistab määruse (EÜ) nr 2099/2002 artikliga 3 moodustatud laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS).

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse otsuse artikli 8 sätteid.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kaks kuud.

Artikkel 19

Direktiivi ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt […]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need õigusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 20

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Lipuriigi koodeks

IMO KOHUSTUSLIKE ÕIGUSAKTIDE RAKENDAMISE KOODEKSI EELNÕU 1. ja 2. osa

1.OSA – ÜHISED VADLKONNAD

Eesmärk

1.  Käesoleva koodeksi eesmärk on edendada ülemaailmset meresõiduohutust ja merekeskkonna kaitset.

2.  Eri ametid lähtuvad käesoleva koodeksi puhul oma valitsevast olukorrast ning on seotud üksnes nende lõikes 6 osutatud õigusaktide rakendamisega, mille lepinguosalised valitsused või osapooled nad on. Geograafilistest ja muudest asjaoludest tingituna on teatavate ametite roll lipuriigina suurem kui see on sadama- või rannikuriigina, samas kui teiste roll võib olla ranniku- või sadamariigina suurem kui lipuriigina. Selline osatähtsuse ebaühtlane jaotumine ei vähenda mingil viisil nende kohustusi lipu-, sadama- või rannikuriigina.

Strateegia

3.  Selleks, et riik saavutaks käesoleva koodeksi eesmärgi, tuleks välja töötada järgmisi punkte hõlmav strateegia:

Eespool nimetatud strateegia elluviimisel tuleks järgida käesolevas koodeksis esitatud juhiseid.

Üldosa

4.   1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) ja IMO konventsioonide sätete kohaselt vastutavad ametid õigusnormide avaldamise ja kõikvõimalike muude meetmete võtmise eest, mis võivad olla vajalikud nimetatud õigusaktide täielikuks ja igakülgseks jõustamiseks, tagamaks seda, et inimelude ohutust merel ja merekeskkonna kaitset silmas pidades oleksid laevad kõlblikud tegevuseks, milleks nad on ette nähtud, ning et nende meeskonna moodustaks asjatundlik laevapersonal.

5.  Võttes meetmeid merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks, tegutsevad riigid nii, et kahju või oht ei saaks otseselt või kaudselt edasi kanduda ühelt alalt teisele või et üht tüüpi reostuse ei muutuks teist tüüpi reostuseks (UNCLOS, artikkel 195).

Reguleerimisala

6.  Käesoleva koodeksiga on seotud järgmised IMO kohustuslikud õigusaktid:

1)   muudetud rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel, 1974, (SOLAS 74);

2)   rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel, 1974, parandatud ja muudetud 1978. aasta protokolliga (SOLAS PROT 1978);

3)   1988. aasta protokoll (rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel, 1974) kohta parandatud (SOLAS PROT 1988);

4)   1973. aasta rahvusvaheline konventsioon merereostuse vältimise kohta laevadelt, muudetud 1978. aasta protokolliga (MARPOL 73/78);

5)   1997 aasta protokoll et muuta 1973. aasta rahvusvahelist konventsiooni merereostuse vältimise kohta laevadelt, muudetud 1978. aasta protokolliga (MARPOL PROT 1997);

6)   muudetud 1978. aasta meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon (STCW);

7)   1966. aasta rahvusvaheline laadungimärgi konventsioon (LL 66);

8)   1988. aasta protokoll 1966. aasta rahvusvaheline laadungimärgi konventsiooni kohta (LL PROT 1988);

9)   1969. aasta rahvusvaheline laevade mõõtmise konventsioon (tonnaaž 69) ja

10)   muudetud 1972. aasta rahvusvahelise laevakokkupõrgete vältimise eeskirja konventsioon (COLREG 72),

samuti kõik nende konventsioonide ja protokollidega kohustuslikuks muudetud dokumendid. Eespool nimetatud kohustuslikest õigusaktidest tulenevate kohustuste mittetäielikud loetelud on esitatud lisades 1–4. 5. lisas on esitatud asjakohaste dokumentide loetelu ja 6. lisas on esitatud kohustuslike dokumentide muudatuste kokkuvõte(18).

Esialgsed meetmed

7.  Kui riigi jaoks jõustub uus või muudetud IMO kohustuslik õigusakt, peab kõnealuse riigi valitsus suutma selle sätteid asjakohaste õigusaktide kaudu rakendada ja jõustada ning luua rakendamiseks ja jõustamiseks vajaliku infrastruktuuri. See tähendab, et riigi valitsus peab:

8.  Asjakohaste IMO õigusaktide sätete jõustamiseks ettenähtud riigi õigusaktide võimaliku raamistiku võib leida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni trükises "Suunised merendusalaste õigusaktide kohta" ("Guidelines for Maritime Legislation")(19).

Teabe edastamine

9.  Riigid peaksid kõigile asjaomastele isikutele teatavaks tegema lõikes 3 osutatud strateegia, sealhulgas teabe oma riigi õigusaktide kohta.

Dokumendid

10.  Nõuetele vastavuse ja riigi tõhusa tegevuse tõendamiseks tuleb kehtestada asjakohased dokumendid ja neid säilitada. Dokumendid peavad olema loetavad, kergesti tuvastatavad ja kättesaadavad. Dokumentide tuvastamiseks, säilitamiseks, kaitsmiseks, kättesaamiseks, säilitustähtaegade määramiseks ja hävitamiseks vajalike kontrollimehhanismide kindlaksmääramiseks tuleb kehtestada dokumenteeritud kord.

Täiustamine

11.  Riigid peaksid pidevalt täiustama meetmeid, mida nad on võtnud vastuvõetud konventsioonide ja protokollide jõustamiseks. Täiustamine peaks toimuma asjakohaste riigi õigusaktide range ja tõhusa kohaldamise ja jõustamise ning nende täitmise kontrollimise teel.

12.  Riik peaks edendama sellist kultuuri, mis pakuks inimestele võimaluse parandada meresõiduohutuse ja keskkonnakaitse alast tegevust.

13.  Lisaks sellele peaks riik võtma meetmeid võimaliku nõuetele mittevastavuse põhjuste kindlaksmääramiseks ja selle edasise ilmnemise vältimiseks, mis hõlmaks:

14.  Riik peaks kindlaks määrama meetmed võimaliku nõuetele mittevastavuse põhjuste kõrvaldamiseks, et vältida nende ilmnemist.

2.OSA – LIPURIIGID

Rakendamine

15.  Oma vastutuse ja kohustuste tõhusaks täitmiseks peaksid lipuriigid:

16.  Lipuriigid peaksid kehtestama ressursid ja menetlused, mille abil oleks võimalik ohutus- ja keskkonnakaitseprogrammi hallata ning mis peaksid koosnema vähemalt järgmisest:

17.  Lipuriigid tagavad, et laevad, millel on õigus nende lipu all sõita, on piisavalt ja tõhusalt mehitatud, võttes arvesse IMOs vastu võetud ohutu mehitamise põhimõtteid.

Volituste delegeerimine

18.  Lipuriigid, kes volitavad tunnustatud organisatsioone enda nimel teostama ülevaatusi ja kontrolle, väljastama tunnistusi ja dokumente, tähistama laevu ja tegema muid IMO konventsioonidega nõutud kohustuslikke töid, peavad reguleerima sellist volitamist kooskõlas SOLAS-e reegliga XI-1/1, et:

19.  Lipuriigid, kes nimetavad enda nimel ülevaatuste ja kontrollide tegemiseks ametisse inspektoreid, peaksid sellised ametisse nimetamised vastavalt asjakohasusele reguleerima kooskõlas lõikega 18, eriti alapunktides 3–4 kehtestatud juhistega.

20.  Lipuriik peaks kehtestama järelevalveprogrammi või osalema sellises programmis, millel oleks piisavalt vahendeid tema tunnustatud organisatsioonide kontrollimiseks ja nendega teabe vahetamiseks, et tagada oma rahvusvaheliste kohustuste täielik täitmine järgmiselt:

Jõustamine

21.  Lipuriigid peaksid oma rahvusvaheliste kohustuste täitmise tagamiseks võtma kõik vajalikud meetmed veendumaks, et laevad, millel on õigus nende lipu all sõita, ning nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad üksused ja isikud järgivad rahvusvahelisi eeskirju ja standardeid. Sellised meetmed peaksid muu hulgas hõlmama järgmist:

22.  Lipuriik peaks kaaluma asjakohase kontrolli- ja järelevalveprogrammi väljatöötamist ja rakendamist, et:

23.  Lisaks sellele peaks lipuriik:

24.  Kui lipuriigile teatatakse, et sadamariik on pidanud kinni laeva, millel on õigus tema lipu all sõita, peaks lipuriik kontrollima asjakohaste parandusmeetmete võtmist, et viia kõnealune laev viivitamata vastavusse kohaldatavate rahvusvaheliste konventsioonidega.

25.  Lipuriik või tema nimel tegutsev tunnustatud organisatsioon peaks väljastama või kinnitama laevade tunnistusi üksnes pärast seda, kui on veendunud, et laev vastab kõigile kehtivatele nõuetele.

26.  Lipuriik peaks väljastama isikutele rahvusvahelisi pädevustunnistusi või kinnituslehti üksnes pärast seda, kui on veendunud, et isik vastab kõigile kohaldatavatele nõuetele.

Lipuriigi inspektorid

27.  Lipuriik peaks määratlema ja dokumenteerima kõigi nende lipuriigi töötajate vastutuse, võimupiirid ja vastastikused suhted, kes korraldavad, teevad ja kontrollivad reostuse vältimise ja ohutusega seotud või seda mõjutavat tööd.

28.  Asjakohastes IMO kohustuslikes õigusaktides käsitletud laevade ja ühingute ülevaatuste, sealhulgas täiendavate ülevaatuste ja kontrollide eest vastutavatel või neid teostavatel töötajatel peab olema vähemalt:

29.  Lõike 28 punkti 1 alusel kvalifitseeritud töötajad peaksid olema teeninud merel teki- või masinaosakonna ohvitserina vähemalt kolm aastat.

30.  Lõike 28 punkti 2 alusel kvalifitseeritud töötajad peaksid olema töötanud vastavas ametis vähemalt kolm aastat.

31.  Lisaks sellele peaksid sellised töötajad omama asjakohaseid praktilisi ja teoreetilisi teadmisi laevade ja nende toimimise ning asjakohaste riigi ja rahvusvaheliste õigusaktide sätete kohta, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks lipuriigi inspektorina ja mis on saadud dokumenteeritud koolitusprogrammide kaudu.

32.  Teiste selliste tööde juures abistavate töötajate haridus, koolitus ja juhendamine peaks vastama ülesannetele, mida nad on volitatud täitma.

33.  Eelnevat asjakohast kogemust vastaval erialal tuleks käsitada eelisena ning eelneva kogemuse puudumisel peaks amet pakkuma asjakohast praktikat.

34.  Lipuriigid võivad inspektoreid akrediteerida vormistatud ja üksikasjaliku koolitusprogrammi kaudu, mille tulemusel inspektorite teadmiste ja oskuste tase vastaks lõigetes 29–32 nõutud tasemele.

35.  Lipuriik peaks olema rakendanud dokumenteeritud süsteemi töötajate erialaseks ettevalmistamiseks ning nende teadmiste järjepidevaks ajakohastamiseks vastavalt ülesannetele, mida nad on volitatud täitma.

36.  Sõltuvalt ülesandest/ülesannetest, mida tuleb täita, peaks erialane ettevalmistus hõlmama:

37.  Lipuriik peaks inspektoritele väljastama isikut tõendava dokumendi, mida ülesannete täitmisel kaasas kanda.

Lipuriigi teostatav uurimine

38.  Pärast laevaõnnetust või reostusjuhtumit tuleks läbi viia uurimine. Õnnetuste uurimisi peaksid teostama selleks vastavat kvalifikatsiooni omavad uurijad, kes on õnnetusega seotud küsimustes pädevad. Lipuriigid peaksid olema valmis tagama vastava kvalifikatsiooniga uurijad, olenemata õnnetuse või vahejuhtumi toimumise paigast.

39.  Lipuriik peaks tagama, et üksikutel uurijatel on tööalased teadmised ja praktilised kogemused nende tavapäraste tööülesannetega seotud valdkondades. Üksikute uurijate abistamiseks väljapoole nende tavapäraseid töökohustusi jäävate ülesannete täitmisel peaks lipuriik lisaks sellele tagama, et vajaduse korral on hõlpsalt võimalik kasutada eksperditeenuseid järgmistes valdkondades:

40.  Kõiki tervisekahjustusi hõlmavaid õnnetusjuhtumeid, millest tulenevalt ei ole võimalik tööülesandeid kolme või enama päeva jooksul täita, ning kõiki tööõnnetustest ja lipuriigi laevadega toimunud õnnetustest tingitud surmajuhtumeid tuleb uurida ja selliste uurimiste tulemused avalikustada.

41.  Laevaga toimunud õnnetusi tuleb uurida ja nende kohta tuleb aru anda vastavalt asjakohastele IMO konventsioonidele ja IMO koostatud juhistele(24). Uurimist käsitlev aruanne koos lipuriigi tähelepanekutega tuleks edastada IMO-le vastavalt eespool nimetatud suunistele.

Hindamine ja läbivaatamine

42.  Lipuriigid peaksid korrapäraselt hindama oma tegevust seoses halduskorra, menetluste ja ressursside rakendamisega, mis on vajalikud nende konventsioonidega nõutud kohustuste täitmiseks, mille osalised nad on.

43.  Lipuriigi tegevuse hindamise meetmed võivad muu hulgas hõlmata sadamariigi kontrolliga seotud kinnipidamiste määrasid, lipuriigi kontrollide tulemusi, statistilisi andmeid õnnetuste kohta, side- ja teabevahetusprotsesse, statistilisi andmeid iga-aastaste kadude kohta (välja arvatud täieliku hävimisega seotud kaod) ja muid asjakohaseid tulemuslikkuse näitajaid, mille põhjal otsustatakse, kas töötajad, ressursid ja halduskord on lipuriigi kohustuste täitmiseks piisavad.

44.  Meetmed võivad hõlmata järgmiste näitajate korrapärast läbivaatamist:

II LISA

Lipuriikide inspektoritele esitatavad miinimumnõuded

(millele on osutatud artiklis 8)

1.  Liikmesriigi pädev asutus peab olema andnud inspektorile volituse teostada käesolevas direktiivis nimetatud ülevaatusi.

2.  Inspektoritel peavad olema asjakohased teoreetilised teadmised ja praktilised kogemused laevade ja nende toimimise ning asjakohaste riigi ja rahvusvaheliste nõuete kohta. Sellised teadmised ja kogemused peavad olema saadud dokumenteeritud koolitusprogrammide kaudu.

3.  Miinimumnõudena peab inspektor kas:

4.  Lõike 3 punktide 1 ja 2 alusel kvalifitseeritud inspektorid peavad olema pädevustunnistuse või kvalifikatsiooni saamisest säilitanud oma tehnilised teadmised laevade ja nende toimimise kohta.

5.  Lõike 3 punkti 3 alusel kvalifitseeritud inspektorite teadmiste ja võimete tase peab vastama lõike 3 punktide 1 ja 2 alusel kvalifitseeritud inspektoritelt nõutavale tasemele.

6.  Inspektorid peavad suutma suhelda meremeestega suuliselt ja kirjalikult merel kõige sagedamini kasutatavas keeles.

7.  Inspektoritel ei tohi olla mingeid ärilisi, isiklikke või perekondlikke huve kontrollitavas laevas, selle meeskonna, agendi, laevandusettevõtja, omaniku ega prahtija suhtes ega üheski valitsusvälises organisatsioonis, mis teeb seadusega ettenähtud või klassifitseerimisülevaatusi või annab laevadele tunnistusi.

8.  Aktsepteeritakse ka eespool nimetatud nõuetele mittevastavaid inspektoreid, kui pädevad asutused on nad käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäevaks seadusega ettenähtud ülevaatuste või sadamariigi kontrolli tegemiseks tööle võtnud ning asjaomane sadamariik on ühinenud sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise Pariisi memorandumiga.

III LISA

Juhised sadamariigi poolt kinnipeetud laevadega seotud järelmeetmete kohta

(millele on osutatud artiklis 6)

1.  Kinnipidamine sadamariigi poolt

1.  Kui liikmesriigi (edaspidi "lipuriik") pädevale asutusele teatatakse, et teine sadamariik on pidanud kinni tema lipu all sõitva laeva, peaks ta teostama järelevalvet asjakohaste parandusmeetmete võtmise üle, et viia kõnealune laev viivitamata vastavusse kohaldatavate eeskirjade ja rahvusvaheliste konventsioonidega. Allpool loetletud meetmeid peetakse asjakohaseks; loetelu ei takista võrdväärsete või täiendavate meetmete vastuvõtmist, kui need vastavad käesoleva direktiivi eesmärkidele ja selles lubatud toimimisviisidele.

2.  Kohesed meetmed

1.  Niipea, kui lipuriigile kinnipidamisest teatatakse, peaks ta võtma ühendust ühinguga (ühinguga ISM-i tähenduses) ja sadamariigiga, et selgitada välja kõik kinnipidamise asjaolud, kuivõrd see on võimalik.

2.  Selle teabe põhjal peaks lipuriik kaaluma, milliseid koheseid meetmeid on vaja võtta, et viia laev nõuetega vastavusse. Lipuriik võib leida, et sadamariik saab mõned puudused kohe kõrvaldada ning seda kinnitada (näiteks hooldust vajav päästeparv). Sellisel juhul peaks lipuriik taotlema sadamariigi kinnitust, et puudused on kõrvaldatud.

3.  Tõsisemate puuduste, eriti struktuuriliste ja muude puuduste puhul, mida hõlmavad lipuriigi poolt või tunnustatud organisatsiooni poolt väljastatud tunnistused, peaks lipuriik nõudma, et mõni tema inspektoritest viiks läbi täiendava erikontrolli, või määrama tunnustatud organisatsiooni inspektori, kes selle tema nimel läbi viiks. Esialgu peaks kontroll olema suunatud nendele valdkondadele, millega seoses sadamariik puudused registreeris. Kui lipuriigi või tunnustatud organisatsiooni inspektor seda vajalikuks peab, võib seda seejärel laiendada asjakohaste kohustuslike tunnistustega hõlmatud valdkondade täielikuks kordusülevaatuseks.

4.  Juhul, kui tunnustatud organisatsioon on läbi viinud eespool alapunktis 3 nimetatud kontrolli, peaks tema inspektor esitama lipuriigile aruande võetud meetmete ja laeva olukorra kohta pärast kontrolli, et lipuriik saaks otsustada, kas ja milliseid edasisi meetmeid on vaja võtta.

5.  Kui ka sadamariigi kontroll on vastavalt [direktiivi 95/21/EÜ artikli 9 lõikele 4 või direktiivi 2007/.../EÜ [mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses] artikli 13 lõikele 5 edasi lükatud, peaks lipuriik korraldama laeva kordusülevaatuse nende tunnistuste osas, mis hõlmavad valdkondi, kus sadamariik on puudusi registreerinud, ning kõiki muid valdkondi, mis on hiljem leitud olevat puudulikud. Lipuriik peaks sellise ülevaatuse ise läbi viima või nõudma tunnustatud organisatsiooni inspektorilt täielikku aruannet ja, kui see on asjakohane, kinnitust selle kohta, et läbi on viidud rahuldav ülevaatus ja kõik puudused on kõrvaldatud. Kui lipuriik sellega rahule jääb, peaks ta sadamariigile kinnitama, et laev vastab asjakohaste eeskirjade ja rahvusvaheliste konventsioonide nõuetele.

6.  Kõige tõsisemate eeskirjade ja rahvusvaheliste konventsioonide täitmata jätmiste puhul peaks lipuriik tunnustatud organisatsiooni inspektori asemel alati saatma oma inspektori läbi viima alapunktides 3–5 nimetatud kontrolle ja ülevaatusi või järelevalvet.

7.  Välja arvatud juhul, kui kohaldatakse alapunkti 10, nõuab lipuriik ühingult parandusmeetmete võtmist, et viia laev vastavusse kohaldatavate eeskirjade ja rahvusvaheliste konventsioonidega, enne kui laeval lubatakse lahkuda sadamast, kus teda kinni peetakse (seda lisaks sadamariigi nõutud parandusmeetmetele). Kui selliseid parandusmeetmeid ei võeta, tuleks asjakohased tunnistused tühistada.

8.  Lipuriik peaks kaaluma, mil määral osutavad sadamariigi registreeritud ja pärast lipuriigi kontrolli/ülevaatust leitud puudused laeva ja ühingu meresõiduohutuse süsteemi nõuetele mittevastavusele. Vajadusel peaks lipuriik korraldama laeva ja/või ühingu korduskontrolli ning kaaluma koostöös sadamariigiga, kas selline korduskontroll peaks toimuma enne, kui laeval lubatakse lahkuda sadamast, kus ta kinni peeti.

9.  Lipuriik peaks igal ajal pidama sidet ja tegema koostööd sadamariigiga, et aidata kaasa leitud puuduste kõrvaldamisele, ning reageerima võimalikult kiiresti kõigile sadamariigi esitatud võimalikele taotlustele saada selgitust.

10.  Kui puudusi ei ole võimalik kõrvaldada sadamas, kus laev kinni peeti, ja sadamariik lubab kooskõlas direktiivi 95/21/EÜ artikli 11 lõikega 1 või direktiivi 2007/.../EÜ [mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses] artikli 15 lõikega 1 laeval sõita laevaremonditehasesse, peaks lipuriik tegema sadamariigiga koostööd, et määrata kindlaks sellise reisi toimumise tingimused ja need tingimused kirjalikult kinnitama.

11.  Kui laev ei vasta eespool alapunktis 10 osutatud tingimustele või ei ilmu kokkulepitud laevaremonditehasesse, peaks lipuriik ühingult viivitamatult selgitust nõudma ja kaaluma laeva tunnistuste tühistamist. Lisaks sellele peaks lipuriik esimesel võimalusel läbi viima lisaülevaatuse.

12.  Kui lipuriik leiab olemasoleva teabe põhjal, et kinnipidamine on põhjendamatu, peaks ta sellest sadamariigile teatama ja otsustama koostöös laevaühinguga, kas kasutada sadamariigis kehtivat edasikaebamise korda.

3.  Edasised meetmed

1.  Sõltuvalt avastatud puuduste raskusastmest ja koheselt võetud järelmeetmetest peaks lipuriik täiendavalt kaaluma laeva lisaülevaatuse teostamist pärast selle kinnipidamise lõppemist. See lisaülevaatus peaks hõlmama meresõiduohutuse süsteemi tõhususe hindamist. Juhisena peaks lipuriik laeva lisaülevaatuse läbi viima [6] nädala jooksul alates sellest, kui teda laeva kinnipidamisest teavitati. See lisaülevaatus peaks toimuma ühingu kulul. Juhul, kui lipuriik kavandab laeva kohustusliku ülevaatuse teostamist [3] kuu jooksul, võib ta kaaluda lisaülevaatuse edasilükkamist selle ajani.

2.  Lisaks peaks lipuriik kaaluma, kas viia läbi asjaomase ühingu korduskontroll. Samuti peaks lipuriik läbi vaatama sama ühingu vastutusalasse kuuluvate muude laevade eelnevad kontrollimised, et tuvastada, kas ühingu laevastiku raames on mingeid ühiseid puudujääke.

3.  Kui laeva on viimase kahe aasta jooksul rohkem kui ühel korral põhjendatult kinni peetud, peaksid järelmeetmed olema kiireloomulisemad ja lipuriik peaks igal juhul lisaülevaatuse läbi viima [4] nädala jooksul alates sellest, kui teda laeva kinnipidamisest teavitati.

4.  Kui kinnipidamine tingib vastavalt direktiivi 95/21/EÜ artiklile 7b või direktiivi 2007/.../EÜ [mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses] artiklile 10 ka laeva sissesõidukeelu, peab lipuriik viima läbi lisaülevaatuse ja võtma kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et laevaühing viib laeva täielikku vastavusse kõigi asjakohaste konventsioonide ja eeskirjadega. Kui lipuriik jääb rahule, peaks ta esitama ühingule selle kohta dokumendi.

5.  Igal juhul peaks lipuriik kaaluma, milliseid õiguslikke meetmeid, sealhulgas piisava raskusastmega trahvide määramist, mis aitaksid ära hoida ühenduse standardite ja rahvusvaheliste eeskirjade rikkumist, tuleks laevaühingu vastu võtta. Sellise laeva puhul, mis püsivalt eirab ühenduse eeskirjade ja rahvusvaheliste konventsioonide nõudeid, peaks lipuriik kaaluma, millised täiendavad sanktsioonid võiksid osutuda vajalikuks, sealhulgas laeva kustutamine oma registrist.

6.  Kui on lõpule viidud kõik parandusmeetmed laeva vastavusse viimiseks rahvusvaheliste konventsioonide ja ühenduse eeskirjadega, peaks lipuriik saatma IMO-le ja komisjonile aruande, mis on koostatud muudetud SOLAS 74 I peatüki reegli 19 punkti d ja muudetud IMO resolutsiooni A.787(19) lõike 5.2 kohaselt, kui see puudutab IMOt, ning sisaldab täiendavat teavet ühendust puudutavate sätete kohta, kui see puudutab komisjoni.

4.  Lisaülevaatus

1.  Eespool nimetatud lisaülevaatus peaks hõlmama järgmiste valdkondade piisavalt põhjalikku kontrollimist, nii et lipuriigi inspektor veenduks, et laev, selle seadmed ja meeskond vastavad kõigile nende suhtes kohaldatavatele eeskirjadele ja rahvusvahelistele konventsioonidele:

− tunnistused ja dokumendid

− laevakere ehitus ja seadmed

− vabapardamärkide määramise tingimused

− peamasinad ja -süsteemid

− masinaruumide puhtus

− päästevahendid

− tuleohutus

− navigatsioonivahendid

− lasti käsitsemise seadmed

− raadioseadmed

− elektriseadmed

− reostuse vältimine

− elu- ja töötingimused

− mehitus

− meeskonna tunnistused

− reisijate ohutus

− töömeetoditega seotud nõuded, sealhulgas teabevahetus meeskonnaga, õppused, koolitus, toimingud ja turvalisus sillal ja masinaruumis.

2.  Samuti peaks see hõlmama direktiivi 95/21/EÜ V lisas või direktiivi 2007/…/EÜ [mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses] VIII lisa C osas täpsustatud asjakohaseid laiendatud kontrolli käsitlevaid punkte, kuid mitte nendega piirduma. Lipuriigi inspektorid ei tohiks jätta teostamata selliste punktide nagu näiteks päästepaatide või -parvede ja nende vettelaskmise seadmete, peamasinate ja abimehhanismide, luugikatete, põhitoiteallikate ja pilsisüsteemide funktsionaalset kontrolli, kui seda peetakse vajalikuks.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 318, 23.12.2006, lk 195. (3) ELT C 229, 22.9.2006, lk 38. (4) Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta seisukoht. (5) ELT L ... (6) EÜT L 144, 15.5.1998, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud komisjoni direktiiviga 2003/75/EÜ (ELT L 190, 30.7.2003, lk 6). (7) ELT L ... (8) EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 394, 30.12.2006, lk 1). (9) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11). (10) EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 93/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 12). (11) EÜT L 167, 2.7.1999, lk 33. (12) ELT L 138, 30.4.2004, lk 19. (13) EÜT L 208, 5.8.2002, lk 10. (14) EÜT L 157, 7.7.1995, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2002/84/EÜ (EÜT L 324, 29.11.2002, lk 53). (15) * Väljaannete Talitus: Palun sisestada number. (16) ELT L 255, 30.9.2005, lk 11. (17) EÜT L 204, 21.7.1998, lk 37. Direktiivi on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga. (18) Need lisad täidetakse meresõiduohutuse komitee 80. istungil (mai 2005). Lipuriigi kohustuste osas on asjakohased üksnes 1., 2. ja 5. lisa. (19) ST/ESCAP/1076. (20) 1978. aasta STCW konventsiooni (muudetud kujul) reeglid I/2, I/9, I/10 ja I/11. (21) Resolutsiooni A.739(18) "Ameti nimel tegutsevate organisatsioonide volitamissuunised" 1. lisa. (22) Resolutsiooni A.739(18) "Ameti nimel tegutsevate organisatsioonide volitamissuunised" 2. lisa. (23) MSC/Circ.710 – MEPC/Circ.307. (24) Vt laevaõnnetuste ja vahejuhtumite uurimise koodeks, mille organisatsioon võttis vastu resolutsiooniga A.849(20) ja mida on muudetud resolutsiooniga A.884(21).

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv laevaomanike tsiviilvastutuse ja finantstagatiste kohta (KOM(2005)0593 – C6-0039/2006 – 2005/0242(COD))

P6_TA(2007)0094 A6-0055/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2005)0593)(1);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artikli 80 lõiget 2, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0039/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A6-0055/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 29. märtsil 2007 eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/.../EÜ laevaomanike tsiviilvastutuse ja finantstagatiste kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 80 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(3),

toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras(4),

ning arvestades järgmist:

(1)  Ühenduse mereveopoliitika üks elemente seisneb kaubalaevade kvaliteedi parandamises, kusjuures ettevõtjatelt nõutakse suuremat vastutust.

(2)  Euroopa ranniku ja Euroopa kodanike kaitse igasuguse laevaõnnetuste tagajärjel tekkinud ökoloogilise kahju eest on Euroopa Liidu esmatähtis prioriteet.

(3)  Euroopa ranniku kaitse hõlmab kaht aspekti: õnnetuste vältimine, tagades, et vaid ohututel laevadel oleks õigus merd sõita, ja meetmete rakendamine selleks, et ohvritele saaks võimalikult kiiresti täielikult hüvitada õnnetusega neile tekitatud kahju.

(4)  Hoiatavat laadi meetmed võeti juba vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest(5), mida täiendati nõukogu 12. juuli 2005. aasta raamotsusega 2005/667/JSK (millega tugevdatakse kriminaalõiguslikku raamistikku laevade põhjustatud merereostuse vastase õiguse jõustamiseks)(6).

(5)  Rahvusvahelisi süsteeme, mis reguleerivad mereveoga seotud tsiviilvastutust ja kahju hüvitamist kolmandatele isikutele, tuleks rakendada ja parandada, kindlustamaks, et mereveoahela ettevõtjad tagavad kaupade veo ainult laitmatus seisukorras laevade pardal, kindlustamaks kahju õiglane hüvitamine isikutele, kes mereveoahelas ei osale, ning kutsumaks ettevõtjaid ja nende agente üles suuremale ettevaatlikkusele ja professionaalselt hoolsale suhtumisele.

(6)  Oleks vaja, et merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsiooni 1996. aasta protokolli (edaspidi "1996. aasta konventsioon") ratifitseeriksid kõik liikmesriigid ja suur enamus kolmandaid riike.

(7)  Samuti tuleks kõigil liikmesriikidel ja suurel hulgal kolmandatel riikidel ratifitseerida 1996. aasta rahvusvaheline konventsioon vastutusest ja kahju hüvitamisest ohtlike ja kahjulike ainete mereveol (HNS-konventsioon), 2001. aasta rahvusvaheline konventsioon punkrikütuse reostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse kohta (punkrikütuse konventsioon), ning 2007. aasta konventsioon laevavrakkide teisaldamise kohta.

(8)  Et tagada 1996. aasta konventsiooni tõhus ja ühtlustatud elluviimine Euroopa Liidu tasandil, tuleks nimetatud konventsioon võtta üle ühenduse õigusesse. Ühenduse tsiviilvastutuskord peaks võimaldama laevaomanikel piirata oma vastutust konventsioonis kehtestatud ülemmääradeni vastavalt konventsiooni sätetele.

(9)  Vastutuse piiramise põhimõtet, mis on ette nähtud 1996. aasta konventsiooniga, ei tohiks kohaldada kahju hüvitamise suhtes isikutele, kes mereveoahelas ei osale, kui kahju tekitanud laeva omanik oleks pidanud tegutsema professionaalse hoolsusega ja olema teadlik oma tegevuse või tegevusetuse võimalikest tagajärgedest.

(10)  Finantstagatise kohustus peaks võimaldama tagada ohvrite parema kaitse. See aitab kaasa ka standarditele mittevastavate laevade kõrvaldamisele ja võimaldab taastada reederitevahelist konkurentsi. Selline kohustus on hädavajalik lisand 1996. aasta konventsioonile. Nimetatud finantstagatise kohustuse soovitas oma resolutsioonis A.898(21) kehtestada riikidel Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO). Kindlustuskaetuse määr peaks olema selline, mis vastaks olukordadele, milles 1996. aasta konventsiooniga ette nähtud ülemmäärad on ebapiisavad, panemata samas ebaproportsionaalset kohustust tööstusele.

(11)  Tuleks võtta erimeetmed meremeeste kaitseks laeva mahajätu korral, kooskõlas IMO resolutsiooniga A.930(22).

(12)  Finantstagatise tõesust tagavate tunnistuste sisseseadmine on käesoleva direktiivi korra võtmeelemendiks, nagu ka nendest tunnistustest teatamine, nende vastastikune tunnustamine liikmesriikide vahel ja finantstagatise kättesaadavus ohvritele, kes taotlevad kahjude hüvitamist.

(13)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1406/2002(7) loodud Euroopa Meresõiduohutuse Amet peaks pakkuma käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikku abi, eelkõige hoides ära vastuolusid liikmesriikide õiguskordade vahel.

(14)  Meetmed käesoleva direktiivi rakendamiseks tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(8).

(15)  Kuna vajaliku meetme eesmärki, nimelt laevaomanike vastutuse ja finantstagatiste ühtlustatud korra kehtestamine kvaliteetse mereveo taseme tagamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärk

Käesolev direktiiv kehtestab mereveoahela ettevõtjate kohustuste teatavate aspektide suhtes kohaldatavad tsiviilvastutusalased eeskirjad ning asutab asjakohase meremeeste finantskaitse laeva mahajätu korral.

Artikkel 2

Mõisted

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.  Käesolevat direktiivi, välja arvatud selle artikleid 4 ja 5, kohaldatakse:

2.  Käesolevat direktiivi ei kohaldata sõjalaevade, mereväe abilaevade või muude riigile kuuluvate või riigi käitatavate laevade suhtes, mida kasutatakse ainult riiklikel mittekaubanduslikel eesmärkidel.

3.  Käesolev direktiiv ei piira punkrikütuse konventsiooni, HNS-konventsiooni ja 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutuse kohta õlireostuse korral rakendamist liikmesriikides.

Artikkel 4

Laeva punkrikütuse reostusest põhjustatud kahju korral kehtiv tsiviilvastutus

Liikmesriigid saavad võimalikult kiiresti ja igal juhul enne käesoleva direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud kuupäeva punkrikütuse konventsiooni osalisriigiks.

Artikkel 5

Ohtlike ja kahjulike ainete mereveol tekitatud kahju

Liikmesriigid saavad võimalikult kiiresti ja igal juhul enne käesoleva direktiivi artiklis 18 lõikes 1 osutatud kuupäeva HNS-konventsiooni osalisriigiks.

Artikkel 6

Vastutuskord

1.  Liikmesriigid saavad 1996. aasta konventsiooni osalisriikideks võimalikult kiiresti ja igal juhul enne käesoleva direktiivi artikli 18 lõikes 1 osutatud kuupäeva. Need liikmesriigid, kes on ikka veel 1976. aasta konventsiooni (merinõuete korral vastutuse piiramise kohta) osalisriigid, peavad selle denonsseerima.

2.  Liikmesriigid kehtestavad laevaomanike tsiviilvastutuskorra ja tagavad, et laevaomanike õigust oma vastutuse piiramisel kohaldatakse vastavalt 1996. aasta konventsiooni sätetele.

3.   1996. aasta konventsiooni artikli 4 kohaldamisel võib vastutava isiku teadlikkust võimalikust kahjust tuletada kõikidel juhtudel antud isiku raskelt hooletu teo või tegevusetuse olemusest ja asjaoludest.

4.   1996. aasta konventsiooni artikli 15 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kõnealuse konventsiooni artiklit 4 piirangut tühistava käitumise kohta ei kohaldata selle riigi lipu all sõitvate laevade puhul, mis ei ole 1996. aasta konventsiooni osalisriik. Sellisel juhul tuleb liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud tsiviilvastutuskorraga ette näha, et laevaomanik kaotab oma vastutuse piiramise õiguse, kui tõendatakse, et kahju põhjuseks oli nende endi kahju tekitamisele suunatud tegu või tegevusetus või tõsine hooletus, mille puhul oli teada, et kõnealune kahju tõenäoliselt tekib.

Artikkel 7

Tsiviilvastutuse finantstagatis

Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selleks, et nende riigilipu all sõitvate laevade omanikud sõlmivad tsiviilvastutuse finantstagatise kindlustuse. Selle tagatise piirmäär ei või olla väiksem kui kahekordne 1996. aasta konventsioonis kehtestatud piirmäära summa.

Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selleks, et kõik kolmandate riikide lipu all sõitvate laevade omanikud sõlmiksid vastavalt esimese lõigu ettekirjutustele finantstagatise hetkel, mil laev siseneb liikmesriigi ainuõiguslikku majandusvööndisse või võrdväärsesse vööndisse. Nimetatud finantstagatis peab olema kehtiv vähemalt kolme kuu jooksul alates selle nõutavaks muutumise kuupäevast.

Artikkel 8

Finantstagatis laeva mahajätu korral meremeeste poolt

Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selleks, et kõik nende lipu all sõitvate laevade omanikud sõlmiksid finantstagatise selle laeva pardal töötavate või pardale võetud meremeeste kaitseks laeva mahajätu korral ning nende majutamise, arstiabi ja kojusaatmise kulude katmiseks vastavalt IMO resolutsioonile A.930(22).

Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selleks, et kõik kolmanda riigi lipu all sõitvate laevade omanikud sõlmiksid vastavalt esimese lõigu ettekirjutustele finantstagatise kohe, kui nimetatud laev siseneb liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvasse sadamasse või mereterminali või heidab ankrusse tema jurisdiktsiooni alla kuuluval alal.

Liikmesriigid tagavad ligipääsetavuse finantstagatise süsteemile laeva mahajätu korral meremeeste poolt vastavalt IMO resolutsioonile A.930(22).

Artikkel 9

Finantstagatise tunnistus

1.  Artiklites 7 ja 8 nimetatud finantstagatiste olemasolu ja kehtivust tuleb tõendada ühe või mitme tunnistusega vastavalt käesoleva direktiivi sätetele ja III lisas esitatud vormile.

2.  Tunnistusi väljastavad liikmesriikide pädevad asutused, kui nad on veendunud, et laeva omanik täidab käesoleva direktiivi ettekirjutusi. Tunnistust väljastades võtavad pädevad asutused arvesse ka seda, kas tagatise andjal on tegevuskoht Euroopa Liidus.

Kui tegemist on liikmesriigis registreeritud laevaga, peab tunnistused väljastama või kinnitama selle liikmesriigi pädev asutus, kus laev on registreeritud.

Kolmandas riigis registreeritud laeva puhul võib tunnistuse väljastada või kinnitada ükskõik millise liikmesriigi pädev asutus.

3.  Tunnistuste väljastamise ja kehtivuse tingimused, eelkõige tunnistuste andmise kriteeriumid ja kord, ning nimetatud finantstagatiste andjaid käsitlevad meetmed määratakse kindlaks vastavalt artikli 17 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele.

4.  Tunnistused peavad vastama III lisas toodud vormile ja sisaldama järgmisi andmeid:

5.  Tunnistused koostatakse väljastava liikmesriigi riigikeeles või riigikeeltes. Kui kasutatav keel ei ole ei inglise ega prantsuse keel, peab tekst sisaldama tõlget ühte nendest keeltest.

Artikkel 10

Finantstagatise tunnistusest teatamine

1.  Tunnistus peab asuma laeva pardal ja selle koopia tuleb anda hoiule laevaregistrit pidavale asutusele või, kui laev ei ole registreeritud mõnes liikmesriigis, siis tunnistuse väljastanud või kinnitanud liikmesriigi asutusele. Asjaomane asutus edastab tunnistuse ja sellega seotud dokumentide koopiad artiklis 15 osutatud ühenduse ametile, et viimane need registrisse kannaks.

2.  Artiklis 7 osutatud liikmesriigi majandusvööndisse või samaväärsesse vööndisse siseneva laeva käitaja, agent või kapten teavitab selle liikmesriigi ametivõime finantstagatise tunnistuse olemasolust laeva pardal vastavalt IV lisa sätetele.

3.  Liikmesriigi sadamasse või mereterminali sõitva või liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluval alal ankrusse heitva laeva käitaja, agent või kapten teatab artiklis 8 osutatud juhtudel selle liikmesriigi ametiasutustele finantstagatise tunnistuse olemasolust pardal vastavalt IV lisa sätetele.

4.  Liikmesriikide pädevatel asutustel peab olema võimalik vahetada lõikes 1 ettenähtud teavet ühenduse mereohutusalase teabevahetussüsteemi SafeSeaNet kaudu.

Artikkel 11

Karistused

Liikmesriigid jälgivad käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjade täitmist ja kehtestavad eeskirjade rikkumise korral kohaldatavad karistused. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 12

Finantstagatise tunnistuste vastastikune tunnustamine liikmesriikide vahel

Kõik liikmesriigid tunnustavad artikli 9 kohaselt teise liikmesriigi vastutusel väljastatud või kinnitatud tunnistusi kõikidel käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidel ning peavad neid võrdväärseiks nende endi väljastatud ja kinnitatud tunnistustega, isegi kui tegemist on laevaga, mis ei ole registreeritud mõnes liikmesriigis.

Liikmesriik võib igal ajal tunnistuse väljastanud või kinnitanud riigiga nõu pidada, kui ta leiab, et kindlustaja või tunnistusele kantud tagatise finantssuutlikus ei ole piisav käesoleva direktiiviga pandud kohustuste täitmiseks.

Artikkel 13

Vahetu hagi tsiviilvastutuse finantstagatiste andja vastu

Kõik nõuded laeva põhjustatud kahjude heastamiseks võib esitada vahetult omaniku tsiviilvastutust katva finantstagatise andja vastu.

Finantstagatise andja võib enda kasuks kasutada kaitsevahendeid, mida omanik ise võiks põhjendatult kasutada, välja arvatud omaniku pankrotist või likvideerimisest tulenevad põhjendused.

Finantstagatise andja võib ka enda kasuks kasutada asjaolu, et kahju tuleneb omaniku meelevaldsest eksimusest. Ta ei või siiski enda kasuks kasutada ühtegi kaitsevahendit, mida ta oleks võinud nimetada omaniku poolt tema vastu algatatud hagis.

Finantstagatise andja võib igal juhul kohustada omanikku menetluses osalema.

Artikkel 14

Solidaarsusfond finantstagatiseta laevade tekitatava kahju hüvitamiseks

Luuakse solidaarsusfond, millest hüvitatakse kolmandatele isikutele kahju– olenemata sellest, kas tegu on füüsilise või juriidilise isikuga –, mille on tekitanud laevad, mis hoolimata käesolevas direktiivis kehtestatud kohustustest on sõitnud EL territoriaalvetes ilma finantstagatise tunnistuseta.

Fondi makstav summa ja fondi haldamise eeskirjad määratakse kindlaks kooskõlas artikli 17 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusega.

Artikkel 15

Ühenduse amet

Luuakse ühenduse amet, mille eesmärk on pidada väljaantud finantstagatise tunnistuste täielikku registrit, kontrollida tunnistuste kehtivust ja neid uuendada ning kontrollida kolmandates riikides registreeritud finantstagatiste olemasolu.

Artikkel 16

Aruanded

Viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist esitavad liikmesriigid komisjonile aruande käesoleva määruse kohaldamise käigus omandatud kogemustest. Aruandes hinnatakse eelkõige tõendamismenetlusi ja tunnistuste väljaandmist liikmesriikides ning seda, kas nimetatud ülesanne tuleks osaliselt või tervikuna delegeerida ühenduse ameti pädevusse, millele on osutatud artiklis 15. Selle alusel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande koos käesoleva direktiivi muutmise ettepanekutega, mida ta peab asjakohasteks.

Artikkel 17

Komitee

1.  Komisjoni abistab laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS), mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 2099/2002(10).

2.  Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse nimetatud otsuse artikli 8 sätteid.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 ettenähtud ajavahemikuks kehtestatakse kolm kuud.

Artikkel 18

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ...(11). Nad edastavad kõnealuste normide teksti ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametliku avaldamise korral nendesse normidesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 20

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

...,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

I LISA

Merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsioon, muudetud 1996. aasta protokolliga

(Konventsiooni tekst lisatakse siis, kui see on kättesaadav kõigis ametlikes keeltes)

II LISA

Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni assamblee ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni haldusnõukogu resolutsioon pealkirjaga "Finantstagatise andmise eeskirjad laeva ja meremeeste mahajätu puhuks" (IMO resolutsioon A.930(22))

(Konventsiooni tekst lisatakse siis, kui see on kättesaadav kõigis ametlikes keeltes)

III LISA

Finantstagatise tunnistuse vorm, millele on osutatud artiklis 9

Allakirjutanu tõendab, et ülalnimetatud laeval on kindlustuspoliisi kate või muu finantstagatis, mis vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/../EÜ tingimustele laevaomanike tsiviilvastutuse ja finantstagatiste kohta

Tagatise liik…………………………………………………………………….

Tagatise kehtivusaeg……………………………………………………………

Kindlustaja (või kindlustajate) ja/või tagaja (või tagajate) nimi ja aadress

Nimi ………………………………………………………………………

Aadress…………………………………………………………………….

Käesolev tunnistus kehtib kuni…………………………………………..

Väljastanud või kinnitanud …………………… valitsus

Väljaandmise koht…………….., [kuupäev]

Tunnistuse väljastanud või kinnitanud ametniku allkiri ja ametinimetus

IV LISA

Artikli 10 alusel edastatava teabe nimekiri

1)  Laeva andmed (nimi, kutsung, IMO identifitseerimisnumber või MMSI number).

2)  Kuupäev ja kellaaeg.

3)  Asukoht pikkus- ja laiuskraadina või kindel suund ja kaugus meremiilides selgesti eristatavast maamärgist.

4)  Sihtsadam.

5)  Eeldatav sihtsadamasse või lootsijaama jõudmise aeg, nagu seda nõuab pädev asutus, ning sellest sadamast lahkumise eeldatav aeg.

6)  Finantstagatise tunnistuse olemasolu pardal.

7)  Aadress, kust võib saada tunnistuse kohta üksikasjalikku teavet.

Võimaluse piirides võib punktides 6 ja 7 märgitud teavet edastada muude teatesõnumite edastamise korral, tingimusel et täidetakse artikli 10 lõike 2 tingimusi.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) ELT C 318, 23.12.2006, lk 195. (3) ELT C 229, 22.9.2006, lk 38. (4) Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta seisukoht. (5) ELT L 255, 30.9.2005, lk 11. (6) ELT L 255, 30.9.2005, lk 164. (7) EÜT L 208, 5.8.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1891/2006 (ELT L 394, 30.12.2006, lk 1). (8) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11). (9) + Väljaannete talitus: palun lisada määruse ... number. (10) EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 93/2007 (ELT L 22, 31.1.2007, lk 12). (11) * 18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist.

Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta (KOM(2005)0671 – C6-0032/2006 – 2005/0278(CNS))

P6_TA(2007)0095 A6-0061/2007

(Nõuandemenetlus)

Ettepanekut muudeti 29. märtsil 2007 järgmiselt(1):

Komisjoni ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud Muudatusettepanek 1 Esimene volitus võttes arvesse Euroopa Liidu asutamislepingut ning eriti selle artiklit 37, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut ning eriti selle artikleid 37 ja 95, Muudatusettepanek 2 Põhjendus 1 (1)  Mahepõllumajanduslik tootmine on üleüldine põllumajandusettevõtete juhtimise ja toiduainete tootmise süsteem, mis ühendab omavahel parimad keskkonnasõbralikud tavad, kõrgetasemelise bioloogilise mitmekesisuse, loodusvarade säilitamise, kõrgete loomatervishoiustandardite kohaldamise ning tootmise, mis on kooskõlas teatavate tarbijate eelistustega, kes eelistavad tooteid, mille valmistamisel on kasutatud looduslikke aineid ja meetodeid. Seega on mahepõllumajanduslikul tootmisel kahekordne ühiskondlik roll – ühelt poolt pakub see eriomast turgu, mis vastab tarbijate vajadusele mahepõllumajanduslike toodete järele, ja teiselt poolt pakub see üldisi hüvesid, toetades keskkonnakaitset, loomade heaolu ning maaelu arendamist. (1)  Mahepõllumajanduslik tootmine on üleüldine põllumajandusettevõtete juhtimise ja toiduainete tootmise süsteem, mis keskendub säästva tootmise kõigile tahkudele ja üritab saavutada tasakaalu, mis ühendab omavahel parimad keskkonnasõbralikud tavad, kõrgetasemelise bioloogilise mitmekesisuse, loodusvarade säilitamise ja kõrgete loomatervishoiustandardite kohaldamise ning mille eesmärgiks on mullaviljakuse parandamine looduslike vahenditega ja sellise tootmise tagamine, mis on kooskõlas teatavate tarbijate eelistustega, kes eelistavad tooteid, mille valmistamisel on kasutatud looduslikke aineid ja meetodeid. Seega on mahepõllumajanduslikul tootmisel mitmeid positiivseid jooni: see mitte ainult ei paku eriomast turgu, mis vastab tarbijate vajadusele mahepõllumajanduslike toodete järele, tarnides samal ajal avalikke kaupu, mis ei piirdu ainult toiduainete sektoriga, vaid samuti ja eelkõige toetab see keskkonnakaitset, loomade heaolu ning maaelu sotsiaalset arendamist. Muudatusettepanek 3 Põhjendus 2 (2)  Enamikus liikmesriikidest on mahepõllumajandussektori osatähtsus tõusuteel. Tarbijate nõudluse kasv on eriti silmatorkav viimaste aastate jooksul. Hiljutised reformid ühises põllumajanduspoliitikas, rõhuga turule suunatusel ja tarbijate nõudlusele vastaval kvaliteettoodete tarnimisel, stimuleerivad tõenäoliselt mahepõllumajandusliku toodangu turgu veelgi. Seda arvestades on mahepõllumajandusliku tootmisega seotud õigusaktidel üha kasvava tähtsusega roll põllumajanduse raampoliitikas ning see on tihedalt seotud põllumajandusturgude arenguga. (2)   Mahepõllumajandus on täielikult kooskõlas Euroopa Liidu poolt Göteborgi kava kontekstis seatud säästva arengu eesmärkidega, kuna see annab panuse säästva arengu saavutamiseks, annab tervislikke ja kvaliteetseid tooteid ning kasutab keskkonnasäästlikke tootmismeetodeid. Enamikus liikmesriikidest on mahepõllumajandussektori osatähtsus tõusuteel. Tarbijate nõudluse kasv on eriti silmatorkav viimaste aastate jooksul. Hiljutised reformid ühises põllumajanduspoliitikas, rõhuga turule suunatusel ja tarbijate nõudlusele vastaval kvaliteettoodete tarnimisel, stimuleerivad tõenäoliselt mahepõllumajandusliku toodangu turgu veelgi. Seda arvestades peab mahepõllumajanduslik tootmine tingimata mängima üha kasvava tähtsusega rolli põllumajanduse raampoliitikas ning olema tihedalt seotud põllumajandusturgude arenguga ning põllumajanduslikuks tegevuseks määratud muldade kaitse ja turbega. Muudatusettepanek 4 Põhjendus 2 a (uus) (2 a)  Iga õigusakt ja poliitika, mille ühendus kõnealuses valdkonnas vastu võtab, peaks aitama kaasa käesolevas määruses määratletud mahepõllumajanduse ja mahepõllumajandusliku tootmise arengule. Mahepõllumajandus etendab olulist osa ühenduse säästva arengu poliitika rakendamisel. Muudatusettepanek 5 Põhjendus 3 (3)  Ühenduse mahepõllumajanduslikku tootmist reguleeriva õigusliku raamistiku eesmärk peaks olema tagada aus konkurents ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu nõuetekohane toimimine ning säilitada ja õigustada tarbijausaldust mahepõllumajanduslikena märgistatud toodete suhtes. Edaspidi peaks raamistiku siht olema luua tingimused, millele toetudes saaks kõnealune sektor edeneda kooskõlas tootmise ja turu arenguga. (3)  Ühenduse mahepõllumajanduslikku tootmist reguleeriva õigusliku raamistiku eesmärk peaks olema tagada aus konkurents ja mahepõllumajanduslike toodete siseturu nõuetekohane toimimine ning säilitada ja õigustada tarbijausaldust mahepõllumajanduslikena märgistatud toodete suhtes. Edaspidi peaks raamistiku siht olema luua tingimused, millele toetudes saaks kõnealune sektor edeneda kooskõlas tootmise ja turu arenguga ning keskkonnasäästlikult. Muudatusettepanekud 6 ja 157 Põhjendus 7 (7)  Tuleks kehtestada ühenduse üldine mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade raamistik, pidades silmas taime- ja loomakasvatustoodangut, sealhulgas nii üleminekueeskirju kui ka eeskirju töödeldud toidu ja sööda kohta. Kõnealuste üldeeskirjade üksikasjade kindlaksmääramise ning ühenduse vesiviljeluse tootmiseeskirjade vastuvõtmise õigus tuleks anda komisjonile. (7)  Tuleks kehtestada ühenduse üldine mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade raamistik, pidades silmas taime- ja loomakasvatustoodangut, sealhulgas nii üleminekueeskirju kui ka eeskirju töödeldud toidu ja sööda kohta. Kõnealuste üldeeskirjade üksikasjade ja lisade kindlaksmääramise õigus tuleks anda komisjonile, kes peaks konsulteerima Euroopa Parlamendi ja nõukoguga. Muudatusettepanek 7 Põhjendus 8 (8)  Mahepõllumajandusliku tootmise arengut tuleks veelgi lihtsustada, toetades uute mahepõllumajanduslikule tootmisele sobilikumate tehnoloogiate ja ainete kasutuselevõttu. (8)  Mahepõllumajandusliku tootmise arengut tuleks parimate väljakujunenud tavade põhjal veelgi lihtsustada, eelkõige toetades mullaviljakust, külvikordi, kohalike seemnete kaitset, vee- ja energiasäästmise tavasid ning uute mahepõllumajanduslikule tootmisele sobilikumate tehnoloogiate ja ainete kasutuselevõttu. Muudatusettepanek 8 Põhjendus 9 (9)  Geneetiliselt muundatud organismid (GMOd) ning GMOdest või GMOdega toodetud tooted ei ole kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise kontseptsiooni ega tarbija arusaamaga mahepõllumajanduslikest toodetest. Seega ei tohiks GMOsid mahepõllumajanduses ega mahepõllumajanduslike toodete töötlemisel sihilikult kasutada. (9)  Geneetiliselt muundatud organismid (GMOd) ning GMOdest või GMOdega toodetud tooted ei ole kooskõlas mahepõllumajandusliku tootmise kontseptsiooni ega tarbija arusaamaga mahepõllumajanduslikest toodetest. Seega ei tohiks GMOsid mahepõllumajanduses ega mahepõllumajanduslike toodete töötlemisel kasutada. Maheseemnete, sisendite, sööda ja toidu saastamine tuleks välistada siseriiklike ja ühenduse kohaste õigusaktidega, mis põhinevad ettevaatuspõhimõttel. Muudatusettepanek 187 Põhjendus 9 a (uus) (9 a)  Arvestades mahepõllumajandusliku seemne, sööda ja toidu GMOdega saastumise kasvavat riski ning sellega seotud ettevaatusabinõusid ja vastutust käsitlevate siseriiklike õigusnormide puudumist paljudes liikmesriikides, peaks komisjon enne 1. jaanuarit 2008 avaldama ettepaneku võtta vastu raamdirektiiv ettevaatusabinõude kohta GMOdega saastumise vältimiseks kogu toiduahelas, sealhulgas õigusliku raamistiku GMOdega saastumise vastutuseeskirjade kohta "saastaja maksab" põhimõtte alusel. Muudatusettepanek 9 Põhjendus 9 b (uus) (9 b)  Sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine on vastuolus mahepõllumajandusliku tootmise põhimõtetega. Muudatusettepanek 10 Põhjendus 14 (14)  Keskkonnasaaste vältimiseks, eriti selliste loodusvarade puhul nagu muld ja vesi, peaks mahepõllumajanduslik loomakasvatus põhimõtteliselt võimaldama tihedat seost kõnealuse tootmise ja maa vahel, asjakohaseid mitmeaastasi külvikordi ning eluskarja toitmist mahepõllukultuuridega, mis on kasvatatud kas samas põllumajandusettevõttes või naabruses asuvates mahepõllumajandusettevõtetes. (14)  Keskkonnasaaste ja selliste loodusvarade nagu muld ja vesi kvaliteedi ja kasutatavuse pöördumatu kahjustamise vältimiseks peaks mahepõllumajanduslik loomakasvatus põhimõtteliselt võimaldama tihedat seost kõnealuse tootmise ja maa vahel, asjakohaseid mitmeaastasi külvikordi ning eluskarja toitmist mahepõllukultuuridega, mis on kasvatatud kas samas põllumajandusettevõttes või naabruses asuvates mahepõllumajandusettevõtetes. Muudatusettepanek 11 Põhjendus 15 (15)  Kuna mahepõllumajanduslik loomakasvatus on maaga seotud tegevus, peaks loomadel võimaluse korral olema juurdepääs vabaõhukarjamaadele. (15)  Kuna mahepõllumajanduslik loomakasvatus on maaga seotud tegevus, peaks loomadel alati, kui klimaatilised ja pinnasetingimused lubavad, olema juurdepääs vabale õhule või karjamaadele. Muudatusettepanekud 12 ja 158 Põhjendus 16 (16)  Mahepõllumajanduslik loomakasvatus peaks vastama kõrgetele loomade heaolustandarditele ja loomade liigispetsiifilistele käitumuslikele vajadustele ning loomatervishoid peaks põhinema haiguste ennetamisel. Selles osas peaks erilist tähelepanu pöörama pidamistingimustele, kasvatustavadele ja loomkoormusele. Lisaks tuleks liikide valikul eelistada aeglase kasvuga liine ja arvestada nende võimet kohaneda kohalike tingimustega. Loomakasvatuse ja vesiviljeluse rakenduseeskirjadega tagatakse vähemalt põllumajandusloomade kaitse Euroopa konventsiooni sätete ja selle hilisemate soovituste järgimine. (16)  Mahepõllumajanduslik loomakasvatus peaks vastama loomade kõrgetele heaolustandarditele ja loomade liigispetsiifilistele käitumuslikele vajadustele ning loomatervishoid peaks põhinema haiguste ennetamisel. Selles osas peaks erilist tähelepanu pöörama pidamistingimustele, kasvatustavadele ja loomkoormusele. Lisaks tuleks tõugude valikul eelistada pikaealisi, haigustele vastupidavaid ja aeglase kasvuga liine ning piirkonnale omaseid kohalikke tõuge ja arvestada nende võimet kohaneda kohalike tingimustega. Loomakasvatuse rakenduseeskirjadega tuleks tagada vähemalt põllumajandusloomade kaitse Euroopa konventsiooni sätete ja selle hilisemate soovituste järgimine. Muudatusettepanek 13 Põhjendus 17 (17)  Mahepõllumajandusliku loomakasvatussüsteemi eesmärk peaks olema täita tootmistsüklid mahepõllumajanduslikul viisil kasvatatud eri liiki loomadega. Sellega toetatakse mahepõllumajandusloomade genofondi suurenemist, parandatakse iseregulatsiooni ning tagatakse seega sektori areng. (17)  Mahepõllumajandusliku loomakasvatussüsteemi eesmärk peaks olema täita tootmistsüklid mahepõllumajanduslikul viisil kasvatatud eri liiki loomadega. Sellega tuleks toetada mahepõllumajandusloomade genofondi suurenemist, parandada iseregulatsiooni ning tagada seega sektori areng ja soodustada seda. Muudatusettepanek 159 Põhjendus 18 (18)  Kuni ühenduse vesiviljeluse tootmiseeskirjade kehtestamiseni peaksid liikmesriigid leidma võimaluse tagada siseriiklike standardite kohaldamine või nende puudumisel liikmesriikides lubatud või heakskiidetud erasektori standardite kohaldamine. Siseturu häirimise vältimiseks tuleks liikmesriikidelt nõuda üksteise tootmisstandardite tunnustamist kõnealuses sektoris. välja jäetud Muudatusettepanek 14 Põhjendus 22 a (uus) (22 a)  Võttes arvesse praegust maaviljelus- ja loomakasvatustavade erinevust mahepõllumajanduses, peaks liikmesriikidele olema antud võimalus kohaldada oma territooriumil mahepõllumajanduse suhtes täiendavaid, rangemaid eeskirju. Muudatusettepanek 15 Põhjendus 25 (25)  Selguse loomiseks ühenduse turul peaks muutma kohustuslikuks lihtsa ühtlustatud viitamissüsteemi kõigi ühenduses toodetud mahepõllumajanduslike toodete jaoks, vähemalt toodete puhul, millel ei ole ühenduse mahepõllumajandusliku tootmise logo. Võimalust kasutada kõnealust viitamissüsteemi peaks kohaldama ka kolmandatest riikidest imporditud mahepõllumajanduslike toodete suhtes, kuid see ei peaks olema nende jaoks kohustuslik. (25)  Selguse loomiseks ühenduse turul peaks muutma kohustuslikuks lihtsa ühtlustatud viitamissüsteemi kõigi ühenduses toodetud mahepõllumajanduslike toodete jaoks, isegi toodete puhul, millel on ühenduse mahepõllumajandusliku tootmise logo. Ühtlustatud viitamissüsteemi peaks kohaldama ka kolmandatest riikidest imporditud mahepõllumajanduslike toodete suhtes ja see peaks näitama selgelt ära toodete päritolu ning võimalikud erinevused mahepõllumajandusliku tootmise eeskirjade kohaldamisel. Muudatusettepanek 170 Põhjendus 27 a (uus) (27 a)  Liikmesriigid peaksid ettevaatuspõhimõtte ja põhimõtte, et saastaja maksab alusel looma asjakohase õigusliku raamistiku, et vältida mahepõllumajanduslike toodete GMOdega saastamise kõiki ohte. Ettevõtjad peaksid võtma tarvitusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida GMOdega juhusliku või tehniliselt vältimatu saastamise kõiki ohte. GMOde olemasolu mahepõllumajanduslikes toodetes piirdub üksnes juhuslike ja tehniliselt vältimatute kogustega, mis ei ületa 0,1%. Muudatusettepanek 17 Põhjendus 32 (32)  Imporditud kaupade samaväärsuse hindamisel peaks võtma arvesse Codex Alimentarius´es sätestatud rahvusvahelisi standardeid. (32)  Imporditud kaupade samaväärsuse hindamisel peaks võtma arvesse tootmisstandardeid, mis on samaväärsed ühenduses mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavatega. Muudatusettepanek 18 Põhjendus 32 a (uus) (32 a)  Mahepõllumajanduslike toodete impordi eeskirju tuleks pidada kvalifitseeritud turulepääsu mudeliks, millega antakse kolmandate riikide tootjatele juurdepääs väärtuslikule turule, tingimusel et nad järgivad selle turu standardeid. Muudatusettepanek 19 Põhjendus 36 (36)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega nr 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. Võttes arvesse, et õigusaktid mahepõllumajandusliku tootmise kohta on oluline tegur ühise põllumajanduspoliitika raamistikus, kuna need on tihedalt seotud arengutega põllumajandusturgudel, on asjakohane kooskõlastada need muude kõnealuse poliitika haldamisel kasutatavate õigusloomega seotud menetlustega. Seega peaks komisjon rakendama talle käesoleva määruse kohaselt antud volitusi otsuse nr 1999/468/EÜ artikliga 4 ettenähtud menetluskorras, (36)  Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega nr 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. Võttes arvesse, et õigusaktid mahepõllumajandusliku tootmise kohta on oluline tegur ühise põllumajanduspoliitika raamistikus, kuna need on tihedalt seotud arengutega põllumajandusturgudel, on asjakohane kooskõlastada need muude kõnealuse poliitika haldamisel kasutatavate õigusloomega seotud menetlustega. Seega peaks komisjon rakendama talle käesoleva määruse kohaselt antud volitusi vastavalt otsuse nr 1999/468/EÜ artiklis 5a ette nähtud kontrolliga regulatiivmenetlusele, Muudatusettepanek 20 Artikli 1 lõike 1 sissejuhatav osa 1.  Käesoleva määrusega kehtestatakse eesmärgid, põhimõtted ja eeskirjad, mis on seotud: 1.  Käesoleva määrusega luuakse alus mahepõllumajandusliku tootmise säästvale arengule ning kehtestatakse eesmärgid, põhimõtted ja eeskirjad, mis on seotud: Muudatusettepanek 21 Artikli 1 lõike 1 punkt a a) mahepõllumajanduslike toodete tootmise, turuleviimise, impordi, ekspordi ja kontrollimisega; a) mahepõllumajanduslike toodete tootmise kõikide etappide, tootmismeetodite, töötlemise, levitamise, turuleviimise, impordi, ekspordi, kontrollimise ja sertifitseerimisega; Muudatusettepanek 160 Artikli 1 lõike 2 sissejuhatav lause Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste põllumajandus- või vesiviljelustoodete suhtes, kui asjaomased tooted on ette nähtud turustamiseks mahepõllumajanduslike toodetena: Käesolevat määrust kohaldatakse järgmiste põllumajandustoodete suhtes, kui asjaomased tooted on ette nähtud turustamiseks mahepõllumajanduslike toodetena: Muudatusettepanek 161 Artikli 1 lõike 2 punkt c c) elus või töötlemata vesiviljelustooted; välja jäetud Muudatusettepanek 162 Artikli 1 lõike 2 punkt d d) töödeldud vesiviljelustooted, mis on ette nähtud inimtarbimiseks; välja jäetud Muudatusettepanekud 179 ja 153 Artikli 1 lõike 2 punkt e a (uus) e a) muud tooted nagu sool, lemmikloomatoit, vill, tekstiilid, kalakonservid, kosmeetikatooted, toidulisandid ja eeterlikud õlid. Muudatusettepanek 24 Artikli 1 lõike 3 sissejuhatav osa 3.  Käesolevat määrust kohaldatakse Euroopa Liidu territooriumil iga ettevõtja suhtes, kes on seotud järgmiste tegevustega: 3.  Käesolevat määrust kohaldatakse iga ettevõtja suhtes, kes on seotud tegevustega artikli 1 lõikes 2 loetletud toodete tootmise, ettevalmistamise ja levitamise mis tahes etapis, kaasa arvatud: Muudatusettepanek 25 Artikli 1 lõike 3 punkt b b) toidu ja sööda töötlemine; b) toidu ja sööda käitlemine, töötlemine ja ettevalmistamine; Muudatusettepanek 26 Artikli 1 lõike 3 punkt c c) pakendamine, märgistamine ja reklaamimine; c) mahepõllumajanduslike toodete käitlemine, pakendamine, ladustamine, märgistamine ja reklaamimine; Muudatusettepanek 27 Artikli 1 lõike 3 teine lõik Käesolevat määrust ei kohaldata peoteeninduse, tehasesööklate, ametiasutuste toitlustamise, restoranide või muude samalaadsete toitlustusalase teenindusega seotud tegevuste suhtes. f a) peoteenindus, sööklad, restoranid või muud samalaadsed toitlustusalase teenindusega seotud tegevused. Muudatusettepanek 28 Artikli 2 punkt a a) mahepõllumajanduslik tootmine – nii mahepõllumajanduslike meetodite kasutamine põllumajandusettevõttes kui ka toote edasise töötlemise, pakendamise ja märgistamisega seotud tegevused vastavalt käesolevas määruses kehtestatud põhimõtetele ja eeskirjadele; a) mahepõllumajanduslik tootmine – nii mahepõllumajanduslike meetodite kasutamine põllumajandusettevõttes kui ka toote edasise töötlemise, käitlemise, pakendamise, pakkimise, ladustamise ja märgistamisega seotud tegevused vastavalt käesolevas määruses kehtestatud põhimõtetele ja eeskirjadele; Muudatusettepanek 29 Artikli 2 punkt b b) mahepõllumajanduslik toode – mahepõllumajandusliku tootmise käigus valminud põllumajandustoode; b) mahepõllumajanduslik toode – mahepõllumajandusliku tootmise käigus valminud toode; Muudatusettepanek 30 Artikli 2 punkt b a (uus) b a) ettevõtja – käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvaid toiminguid läbi viiva ettevõtte omanik, kes allub mahepõllumajandusliku tootmise eest vastutavate asutuste või kontrolliasutuste järelevalvele; Muudatusettepanek 163 Artikli 2 punkt e e) vesiviljelus – veeorganismide kasvatamine ja aretamine, kasutades meetodeid, mille abil nende organismide tootmisvõimsus ületab looduslikus keskkonnas esineva tootmisvõimuse. Organismid jäävad ühe või mitme füüsilise või juriidilise isiku omandusse kõigi kasvatamis- ja aretamisetappide vältel kuni püügini (kaasa arvatud); välja jäetud Muudatusettepanek 31 Artikli 2 punkt f f) üleminek – üleminek muult kui mahepõllumajanduslikult tootmiselt mahepõllumajanduslikule tootmisele; f) üleminek – tavapõllumajanduslikult tootmiselt mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku periood; Muudatusettepanek 32 Artikli 2 punkt j j) pädev asutus – liikmesriigi keskasutus, mille pädevuses on mahepõllumajandusliku tootmise sektoris ametlike kontrollimiste korraldamine, või mis tahes muu asutus, kellele see pädevus on delegeeritud, ja vajaduse korral vastav kolmanda riigi asutus; j) pädev asutus – liikmesriigi asutus, mille pädevuses on käesoleva määruse sätete ja komisjoni poolt määruse kohaldamiseks vastu võetud üksikasjalike eeskirjade jõustamine, või mis tahes muu asutus, kellele see pädevus on täielikult või osaliselt delegeeritud; vajaduse korral hõlmab see ka vastavat kolmanda riigi asutust; Muudatusettepanek 33 Artikli 2 punkt k k) kontrolliasutus – sõltumatu kolmas pool, kellele pädev asutus on delegeerinud teatavad kontrolliülesanded; k) kontrolliasutus – sõltumatu asutus, kes viib mahepõllumajandusliku tootmise valdkonnas läbi kontrolli-, sertifitseerimis- ja jälgitavuse menetlusi vastavalt käesoleva määruse sätetele ja komisjoni poolt määruse kohaldamiseks vastu võetud üksikasjalikele eeskirjadele ja keda pädev asutus on sel eesmärgil tunnustanud ja kontrollinud; vajaduse korral hõlmab see samaväärset kolmanda riigi asutust, kelle tunnustamise kohta kohaldatakse erieeskirju; Muudatusettepanek 34 Artikli 2 punkt m m) vastavusmärk – märgi kujul väljastatav tõend vastavuse kohta teatavale hulgale standarditele või muudele normatiivsetele dokumentidele; m) vastavusmärk – märgi kujul väljastatav tõend vastavuse kohta teatavast hulgast standarditest või muudest normatiivsetest dokumentidest tulenevatele nõuetele; Muudatusettepanek 35 Artikli 2 punkt r r)  GMOdega toodetud tooted – toit ja söödalisandid, lõhna- ja maitseained, vitamiinid, ensüümid, abiained, teatavad loomasöötades kasutatavad tooted (direktiivi 82/471/EMÜ alusel), taimekaitsevahendid, väetised ja mullaomaduste parandajad, mis on toodetud toites organismi materjalidega, mis on täielikult või osaliselt GMOd; r)  GMOdega toodetud tooted – tooted, mis on saadud, kasutades GMOd tootmisprotsessis viimase elusorganismina, kuid mis ei sisalda GMOsid ja ei koosne ega ole toodetud GMOdest; Muudatusettepanek 36 Artikli 2 punkt v a (uus) v a) haljasväetistaim – põllukultuur, mis võib sisaldada looduslikke taimi ja umbrohtu ning mis pannakse mulda mullaomaduste parandamise eesmärgil. Muudatusettepanek 37 Artikli 2 punkt v b (uus) v b) veterinaarravi – kõik profülaktilised ja ravimeetmed, mida kasutatakse haige looma või haigete loomade rühma raviks konkreetse haiguse puhul vastavalt ettekirjutusele ja piiratud aja jooksul. Muudatusettepanek 38 Artikli 2 punkt v c (uus) v c) sünteetiline – keemiliste ja tööstuslike protsesside abil toodetud tooted, sealhulgas kõik tooted, mida looduses ei leidu ning looduslikest allikatest pärit toodete imitatsioonid, jättes välja tooted, mis on ekstraheeritud looduslikest toorainetest või lihtsate keemiliste protsesside abil modifitseeritud. Muudatusettepanek 195 Artikli 2 punkt v d (uus) v d) maaga seotud – maaga seotud loomakasvatus, mis täidab kolme järgmist kohustust: - põllumajandusettevõttes olevatele loomadele vabajalutusalale pääsemise tagamine; - loomade väljaheidete kogu või osalise laialilaotamise tagamine; - kogu loomade toidu või selle olulise osa tagamine; Muudatusettepanek 180 Artikli 3 esimene -1 lõik (uus) Käesoleva määruse eesmärgid on: a) edendada mahepõllumajandussüsteemide ning kogu mahepõllumajandusliku toidu ja sööda ahela säästvat arengut; b) tagada mahepõllumajanduslike toodete siseturu toimimine ja aus konkurents kõikide mahepõllumajanduslike toodete tootjate vahel; c) kehtestada usaldusväärsed eeskirjad mahepõllumajanduslike tootmissüsteemide, sealhulgas kontrolli, sertifitseerimise ja märgistamise kohta. Muudatusettepanek 39 Artikli 3 sissejuhatav osa Mahepõllumajandusliku tootmissüsteemi eesmärgid on järgmised: 1.  Mahepõllumajandusliku tootmismeetodi eesmärgid on järgmised: Muudatusettepanek 40 Artikli 3 punkti a sissejuhatav osa a)  Praktilist ja majanduslikult elujõulist põllumajanduse juhtimissüsteemi kasutades tagatakse mahepõllumajandusliku tootmissüsteemiga mitmekülgne tootevalik järgmiste meetodite abil: a)  Keskkonnaalaselt ja sotsiaal-majanduslikult jätkusuutlikul tootmisel põhinevat süsteemi kasutades tagatakse sellega mitmekülgne tootevalik meetodite abil, mis: Muudatusettepanek 41 Artikli 3 punkti a alapunkt i i) negatiivsete keskkonnamõjude vähendamine miinimumini; i) vähendavad negatiivseid keskkonna- ja kliimamõjusid miinimumini; Muudatusettepanek 42 Artikli 3 punkti a alapunkt i a (uus) i a) tagavad püsiva tasakaalu pinnase, vee, taimede ja loomade vahel; Muudatusettepanek 43 Artikli 3 punkti a alapunkt ii ii) bioloogilise mitmekesisuse kõrge taseme säilitamine ja parandamine põllumajandusettevõtetes ja neid ümbritsevatel maa-aladel; ii) säilitavad bioloogilise ja geneetilise mitmekesisuse kõrge taseme põllumajandusettevõtetes ja sellest tulenevalt ka neid ümbritsevatel maa-aladel laiemas mõttes ning parandavad seda, pöörates erilist tähelepanu kohanenud kohalike sortide säilitamisele ja kohalikele tõugudele; Muudatusettepanek 44 Artikli 3 punkti a alapunkt iii iii) looduslike ressursside nagu vee, mulla, orgaanilise ainese ja õhu säilitamine nii suures ulatuses kui võimalik; iii) kasutavad looduslikke ressursse (vesi, muld ja õhk) ja põllumajanduslikke sisendeid (energia, taimekaitsevahendid, toiteained) kõige ratsionaalsemal võimalikul viisil; Muudatusettepanek 45 Artikli 3 punkti a alapunkt iv iv) kinnipidamine kõrgetest loomade heaolustandarditest ning eelkõige loomade liigispetsiifiliste käitumuslike vajaduste rahuldamine. iv) peavad kinni kõrgetest loomade tervise- ja heaolustandarditest ning eelkõige rahuldavad loomade liigispetsiifilisi käitumuslikke vajadusi. Muudatusettepanek 46 Artikli 3 punkti a alapunkt iv a (uus) iv a) aitavad säilitada traditsioonilisi kvaliteetsete toidukaupade ettevalmistamise meetodeid ja arendada väikesi peretalusid ja -ettevõtteid. Muudatusettepanek 47 Artikli 3 punkt b b)  Mahepõllumajanduslik tootmissüsteem tagab toiduainete ja muude põllumajandustoodete tootmise, mis vastab tarbija nõudmisele kaupade järele, mis on valmistatud looduslikel meetoditel või looduslike meetoditega võrreldavatel meetoditel ning kasutades looduses esinevaid aineid. b)  Mahepõllumajanduslik tootmissüsteem tagab toiduainete ja muude põllumajandustoodete tootmise, mis vastab tarbija nõudmisele kaupade järele, mis on valmistatud looduslikel meetoditel või looduslike meetoditega võrreldavatel füüsikalistel meetoditel ning kasutades looduses esinevaid aineid. Muudatusettepanek 48 Artikli 4 punkt a a) elusorganismide ja mehaaniliste tootmismeetodite kasutamist eelistatakse sünteetiliste materjalide kasutamisele; a) kasutatakse ainult elusorganisme ja mehaanilisi tootmismeetodeid, sünteetiliste materjalide ja sünteetilisi materjale sisaldavate tootmismeetodite kasutamine on lubatud ainult kooskõlas artikliga 16; Muudatusettepanek 49 Artikli 4 punkt a a (uus) a a) bioloogilisi ja mehhaanilisi tootmismeetodeid eelistatakse väliste sisendite, nagu sünteetiliste materjalide, kasutamisele; Muudatusettepanek 50 Artikli 4 punkt b b) looduslike ainete kasutamist eelistatakse keemiliselt sünteesitud ainete kasutamisele, viimaseid võib kasutada vaid juhul, kui looduslikud ained ei ole kaubanduslikult kättesaadavad; b) kui välised sisendid on vajalikud, kasutatakse looduslikke aineid, mineraalaineid ja mahepõllumajanduslikult toodetud tooraineid; keemiliselt töödeldud või sünteesitud aineid tuleb rangelt piirata erandjuhtudega ning neid võib kasutada vaid juhul, kui looduslikud ained ei ole kaubanduslikult kättesaadavad, ning seda tuleb eraldi lubada kooskõlas artikliga 11; Muudatusettepanek 51 Artikli 4 punkt c c) ei ole lubatud kasutada GMOsid ja GMOdest või GMOdega toodetud tooteid, välja arvatud veterinaarravimid; c)  GMOsid ja GMOdest või GMOde abil toodetud tooteid ei kasutata; Muudatusettepanek 52 Artikli 4 punkt c a (uus) c a) ioniseerivat kiiritamist ei ole lubatud kasutada; Muudatusettepanek 172 Artikli 4 punkt c b (uus) c b) vältida tuleb GMO tootmispiirkondade lähedusest tingitud juhuslikku saastumist. Muudatusettepanek 53 Artikli 4 punkt d d) mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavad eeskirjad kohandatakse kohalike tingimustega, arengutasemetega ja eriomaste kasvatustavadega, säilitades samal ajal mahepõllumajandusliku tootmise ühise kontseptsiooni. d) mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavad eeskirjad kohandatakse kohalike tingimustega, arengutasemetega ja eriomaste kasvatustavadega, säilitades samal ajal mahepõllumajandusliku tootmise eesmärgid ja põhimõtted. Muudatusettepanek 54 Artikli 4 punkt d a (uus) d a) mahepõllumajanduslik tootmine tagab toote kvaliteedi, terviklikkuse ja jälgitavuse kogu toiduahela ulatuses; Muudatusettepanek 55 Artikli 4 punkt d b (uus) d b) mahepõllumajanduslik tootmine on sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja majanduslikult jätkusuutlik tegevus; Muudatusettepanek 56 Artikli 4 punkt d c (uus) d c) ei toimu mingit vesikultuuride kasvatust ega muul viisil ilma mullata taimekasvatust ega ilma mullata loomakasvatust; Muudatusettepanek 182 Artikli 4 punkt d d (uus) d d) mahepõllumajanduslik tootmine säilitab ja loob töökohti, võimaldab põllumajandusettevõtjatel ja tarbijatel töötada välja ühiskondliku kokkuleppe, mis käsitleb säästvaid tavasid, kvaliteetsete toiduainete tootmist ja tarbimisharjumusi, sealhulgas terve rea looduskaitse, säästva tootmise ja lähiturustamise meetmeid; Muudatusettepanek 57 Artikli 5 punkt a a) põllumajandusliku tootmise käigus säilitatakse mullaviljakus ning parandatakse seda, tõkestatakse mullaerosiooni ning võideldakse erosiooni vastu ja vähendatakse reostust miinimumini; a) põllumajandusliku tootmise käigus säilitatakse mulla elustik ja viljakus ning parandatakse neid, tõkestatakse mullaerosiooni ning võideldakse erosiooni vastu ja vähendatakse reostust miinimumini; Muudatusettepanek 58 Artikli 5 punkt a a (uus) a a) põllumajanduslik tootmine säilitab ja loob töökohti, aidates nii kaasa maaelu jätkusuutlikule arengule; Muudatusettepanek 59 Artikli 5 punkt c c) taastumatute varude ja muude kui põllumajanduslike sisendite kasutamist vähendatakse miinimumini; c) taastumatute varude ja muude kui põllumajanduslike sisendite kasutamist vähendatakse miinimumini; edendatakse taastuvenergia kasutamist; Muudatusettepanek 60 Artikli 5 punkt f f) taimed toituvad peamiselt mulla ökosüsteemi kaudu; f) taimed toituvad peamiselt mulla ökosüsteemi kaudu; seega kohaldatakse häid mulla majandamise tavasid; Muudatusettepanek 61 Artikli 5 punkt g g) taimekaitse ja loomade tervishoid põhineb preventiivsetel meetoditel, sealhulgas sobilike tõugude ja sortide selekteerimisel; g) taimekaitse põhineb preventiivsetel meetoditel, sealhulgas sobilike sortide valikul, külvikorral, segaviljelusel, kahjurite looduslike vaenlaste soodustamisel ja kahjuritele ning haigustele loomuliku vastupanu arendamisel; Muudatusettepanek 62 Artikli 5 punkt g a (uus) g a) loomade tervishoid põhineb looma loomuliku immunoloogilise kaitse ja kehaehituse parandamisel ning sobivate tõugude ja kasvatustavade valikul; Muudatusettepanek 63 Artikli 5 punkt h h) loomasööt pärineb peamiselt põllumajandusettevõttest, kus loomi peetakse, või toodetakse koostöös teiste sama piirkonna mahepõllumajandusettevõtjatega; h) loomasööt pärineb eelistatavalt põllumajandusettevõttest, kus loomi peetakse, või toodetakse koostöös teiste mahepõllumajandusettevõtjatega, ja loomkoormust piiratakse, et tagada, et loomakasvatuse korraldus moodustab terviku põllukultuuride tootmisega; Muudatusettepanek 64 Artikli 5 punkt k k) tõuge valides eelistatakse aeglase kasvuga liine ja võetakse arvesse loomade võimet kohanduda kohalike tingimustega, nende elujõulisust ja nende vastupanuvõimet haigustele ja terviseprobleemidele; k) tõuge valides eelistatakse aeglase kasvuga liine, pikaealisi liine ja piirkonnale omaseid kohalikke tõuge ning võetakse arvesse loomade võimet kohanduda kohalike tingimustega, nende elujõulisust ja nende vastupanuvõimet haigustele ja terviseprobleemidele; Muudatusettepanek 65 Artikli 5 punkt l l) mahepõllumajanduslik loomasööt koosneb põhiliselt mahepõllumajanduslikku päritolu koostisosadest ning looduslikest mittepõllumajanduslikest ainetest; l) mahepõllumajanduslik loomasööt koosneb mahepõllumajanduslikku päritolu koostisosadest ning looduslikest mittepõllumajanduslikest ainetest ja vastab kariloomade konkreetsetele toitainevajadustele nende arengu vastavates etappides; erandeid tuleb lubada kooskõlas artikliga 11; Muudatusettepanek 196 Artikli 5 punkt m m) kasutatakse loomakasvatusviise, mis parandavad immuunsüsteemi ning tugevdavad looduslikku kaitsevõimet haiguste vastu; m) kasutatakse loomakasvatusviise, mis parandavad immuunsüsteemi ning tugevdavad looduslikku kaitsevõimet haiguste vastu, eelkõige regulaarse liikumise ning välja ja karjamaadele pääsemise teel, kui ilmastikutingimused ja maapinna olukord seda võimaldavad; Muudatusettepanek 66 Artikli 5 punkt n n) vesiviljelustoodangu puhul vähendatakse negatiivset mõju veekeskkonnale miinimumini; n) vesiviljelustoodangu puhul säilitatakse loodusliku veeökosüsteemi bioloogiline mitmekesisus ja kvaliteet ning vähendatakse negatiivset mõju vee- ja maismaa-ökosüsteemidele miinimumini; Muudatusettepanek 67 Artikli 6 pealkiri Töötlemise suhtes kohaldatavad põhimõtted Töötlemise ja ettevalmistamise suhtes kohaldatavad põhimõtted Muudatusettepanek 68 Artikli 6 sissejuhatav osa Lisaks artiklis 4 sätestatud üldpõhimõtetele kohaldatakse töödeldud mahepõllumajandusliku sööda ja toidu tootmise suhtes järgmisi põhimõtteid: Lisaks artiklis 4 sätestatud eesmärkidele ja üldpõhimõtetele kohaldatakse töödeldud mahepõllumajandusliku sööda ja toidu tootmise ja ettevalmistamise, sealhulgas lisade määratluse ja võimalike muudatuste suhtes järgmisi põhimõtteid: Muudatusettepanek 69 Artikli 6 punkt a a) mahepõllumajanduslik sööt ja toit toodetakse põhiliselt mahepõllumajanduslikest koostisosadest, välja arvatud juhul, kui mahepõllumajanduslik koostisosa ei ole müügil; a) mahepõllumajanduslik sööt ja toit toodetakse mahepõllumajanduslikest koostisosadest, välja arvatud juhul, kui mahepõllumajanduslik koostisosa ei ole müügil; Muudatusettepanek 70 Artikli 6 punkt b b) lisandeid ja abiaineid kasutatakse minimaalsel määral ning ainult vältimatu tehnoloogilise vajaduse korral; b) lisandeid ja abiaineid kasutatakse minimaalsel määral ning ainult vältimatu tehnoloogilise või toitainete vajaduse korral ja kui need on lubatud vastavalt artiklis 15 sätestatud korrale; Muudatusettepanek 71 Artikli 6 punkt c a (uus) c a) toitu töödeldakse hoolikalt sellisel viisil, et oleks tagatud mahepõllumajandusliku toidu terviklikkus; Muudatusettepanek 72 Artikli 7 lõike 1 esimene lõik Ettevõtte kogu kaubandusliku poole juhtimisel järgitakse mahepõllumajanduslikule tootmise või mahepõllumajanduslikule tootmisele ülemineku suhtes kohaldatavaid eeskirju. Kogu põllumajandusettevõtte juhtimisel järgitakse mahepõllumajandusliku tootmise suhtes kohaldatavaid eeskirju. Muudatusettepanek 184 Artikli 7 lõike 2 esimene lõik 2.  Põllumajandusettevõtjad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest toodetud tooteid, kui nad on nende olemasolust teadlikud tänu teabele, mis leidub toote märgistusel või mis tahes muul tootega kaasas oleval dokumendil. 2.  Põllumajandusettevõtjad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest või GMOdega toodetud tooteid. Muudatusettepanek 75 Artikli 7 lõike 2 teine lõik Kui põllumajandusettevõtjad kasutavad mahepõllumajandusliku toidu või loomasööda valmistamiseks kolmandatelt isikutelt ostetud tooteid, peavad nad saama müüjalt kinnituse, et tarnitud tooted ei ole valmistatud GMOdega. Kui põllumajandusettevõtjad või muud mahepõllumajandusliku toodangu pakkujad kasutavad mahepõllumajandusliku toidu või loomasööda valmistamiseks kolmandatelt isikutelt ostetud tooteid, peavad nad nõudma müüjalt kinnitust, et tarnitud tooted ei ole valmistatud GMOdest või GMOdega ja ei sisalda GMOsid ega koosne neist. Muudatusettepanek 76 Artikli 7 lõike 2 teine a lõik (uus Juhusliku või tehniliselt vältimatu GMOdega saastumise korral peavad ettevõtjad olema võimelised esitama tõendeid selle kohta, et nad on võtnud kõik vajalikud meetmed sellise saastumise vältimiseks. Muudatusettepanek 77 Artikli 8 lõike 1 punkt b b) mulla viljakust ja bioloogilist aktiivsust säilitatakse ja suurendatakse mitmeaastase külvikorra abil, sinna hulka on arvatud haljasväetistaimed ning sõnniku ja mahepõllumajandusettevõtetest pärit orgaanilise materjali kasutamine; b) mulla viljakust ja bioloogilist aktiivsust säilitatakse ja suurendatakse mitmeaastase külvikorra abil, sinna hulka on arvatud haljasväetistaimed ning loomakasvatuse väljaheidete ja mahepõllumajandusettevõtetest pärit orgaanilise materjali kasutamine, eelistatavalt kompostitud kujul; Muudatusettepanek 78 Artikli 8 lõike 1 punkt h h) igasuguste heakskiidetud sünteetiliste ainete kasutamise suhtes kohaldatakse tingimusi ja piiranguid seoses põllukultuuridega, mille jaoks neid tarvitada võib, samuti seoses tarvitusmeetodite, koguste, kasutamise ajaliste piirangute ning põllukultuuriga kokkupuutumisega; h) igasuguste heakskiidetud sünteetiliste ainete kasutamise suhtes kohaldatakse rangeid tingimusi ja piiranguid seoses põllukultuuridega, mille jaoks neid tarvitada võib, samuti seoses tarvitusmeetodite, koguste, kasutamise ajaliste piirangute ning põllukultuuriga kokkupuutumisega; Muudatusettepanek 185 Artikli 8 lõike 1 punkt i i) kasutada võib ainult mahepõllumajanduslikku seemet ja paljundusmaterjali. Sellest tulenevalt kasvatatakse emataim, kui tegemist on seemnetega, ning ema- ja isataim (-taimed), kui tegemist on vegetatiivse paljundusmaterjaliga, vastavalt käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele vähemalt ühe põlvkonna jooksul või mitmeaastaste taimede puhul kahe kasvuperioodi jooksul. i) kasutada võib ainult mahepõllumajanduslikku seemet ja paljundusmaterjali, mis on tõendatult GMO-vaba. Sellest tulenevalt kasvatatakse emataim, kui tegemist on seemnetega, ning ema- ja isataim (-taimed), kui tegemist on vegetatiivse paljundusmaterjaliga, vastavalt käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele vähemalt ühe põlvkonna jooksul või mitmeaastaste taimede puhul kahe kasvuperioodi jooksul. Kui mahepõllumajanduslik seeme ei ole kättesaadav, võib teha erandeid vastavalt artiklis 11 ja [XX] lisas sätestatud eeskirjadele (seoses määrusega (EÜ) 1452/2003), tingimusel et kasutatav seeme ei ole mingil viisil GMOdega saastunud. Muudatusettepanek 79 Artikli 9 punkti b alapunkt iii iii) karjale on võimaldatud pidev juurdepääs vabaalale, eelistatult rohumaale, kui ilmastikutingimused ning maapinna seisukord seda lubavad; iii) karjale on võimaldatud pidev juurdepääs vabaõhualadele, eelistatult rohumaale, kui ilmastikutingimused ning maapinna seisukord seda lubavad, välja arvatud juhul, kui ühenduse õigusaktidega on kehtestatud inimeste ja loomade tervise kaitsega seotud piirangud ja kohustused; komisjon ja liikmesriigid tagavad, et sellised piirangud ja kohustused ei too kaasa loomade piinlemist ega mahepõllumajanduslike toodete turgude kaotamist; Muudatusettepanek 80 Artikli 9 punkti b alapunkt iv iv) karja suurust piiratakse eesmärgiga vähendada miinimumini karjamaade paljakssöömist, mulla kinnitrampimist, erosiooni või loomade või nende sõnniku põhjustatud reostust; iv) karja suurust piiratakse eesmärgiga vähendada miinimumini karjamaade paljakssöömist, mulla kinnitrampimist, erosiooni või loomade või nende väljaheidete põhjustatud reostust; Muudatusettepanek 81 Artikli 9 punkti b alapunkt v v) mahepõllumajanduslik kari peab olema ülejäänud karjast eraldatud või kergesti eraldatav; v) mahepõllumajanduslik kari peab olema ülejäänud karjast eraldatud; Muudatusettepanek 186 Artikli 9 punkti b alapunkt vi vi) kariloomade lõastamine või teistest eraldamine on keelatud, välja arvatud üksikute loomade puhul piiratud ajavahemikuks, kui see on põhjendatud turva-, heaolu- või veterinaarkaalutlustega; vi) kariloomade lõastamine või teistest eraldamine on keelatud, välja arvatud üksikute loomade puhul piiratud ajavahemikuks, kui see on põhjendatud turva-, heaolu- või veterinaarkaalutlustega; pädeva asutuse delegeeritud asutus või organ võib siiski lubada erandeid, kui kariloomi lõastatakse hoonetes, mis olid olemas juba enne 24. augustit 2000. aastal, või väikeettevõtetes, kus loomi ei ole võimalik hoida nende käitumuslikele vajadustele vastavates rühmades, tingimusel et neil on juurdepääs rohumaale vähemalt kaks korda nädalas, vabaõhukarjamaadele või liikumisaladele ning nende kasvatamisel täidetakse loomade heaolu nõudeid, kindlustades neile nii mugavad allapanuga kohad kui ka individuaalse kohtlemise; Muudatusettepanek 82 Artikli 9 punkti b alapunkt x x) mesinduses kasutatavad tarud ja inventar peavad olema valmistatud looduslikest materjalidest; x) mesinduses kasutatavad tarud ja inventar peavad olema valmistatud materjalidest, mille kohta on tõestatud kahjuliku mõju puudumine ümbritsevale keskkonnale; Muudatusettepanek 83 Artikli 9 punkti c alapunkt i i) paljunemist ei mõjutata hormoonraviga, välja arvatud juhul, kui on vaja ravida paljunemishäireid; i) põhimõtteliselt peaks paljunemine põhinema looduslikel meetoditel. Kunstlik seemendamine on siiski lubatud. Teisi kunstliku paljundamise viise (näiteks embrüote siirdamine) ei kasutata; Muudatusettepanek 84 Artikli 9 punkti c alapunkt ii ii) kloonimine ja embrüo siirdamine ei ole lubatud; ii) tõuaretustehnikaid, kus kasutatakse geenitehnoloogiat, kloonimist ja embrüo siirdamist, ei kasutata; Muudatusettepanek 85 Artikli 9 punkti d alapunkt i i) karja tuleb sööta mahesöödaga, mis võib osaliselt sisaldada mahepõllumajandusele üleminekul olevatest ettevõtte üksustest pärit sööta ning mis vastab looma toitainevajadustele tema arengu eri etappidel; i) karja tuleb sööta mahesöödaga, mis vastab looma toitainevajadustele tema arengu eri etappidel; teha võib erandeid, nagu on sätestatud XX lisas, kus määratletakse protsentuaalne osa söödast, mis võib pärineda mahepõllumajandusele üleminekul olevatest põllumajandusettevõtetest; Muudatusettepanek 86 Artikli 9 punkti d alapunkt ii ii) loomadel on pidev juurdepääs heinale ja koresöödale; ii) loomadel on pidev juurdepääs karjamaale või koresöödale, välja arvatud juhul, kui see on vastunäidustatud veterinaarsetel põhjustel, mille üle otsustavad pädevad ametiasutused või loomi külastav veterinaararst; Muudatusettepanek 87 Artikli 9 punkti e alapunkt ii ii) haiguspuhangud ravitakse kohe nende ilmnemisel, et vältida loomade piinlemist; vajaduse korral võib kasutada allopaatilisi tooteid, sealhulgas antibiootikume, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted ei ole mõjusad. ii) haiguspuhangud ravitakse kohe nende ilmnemisel, et vältida loomade piinlemist; vajaduse korral ja rangete tingimuste alusel (kindlaksmääratud suurim ravikordade arv looma kohta ja keeluaeg) võib kasutada keemilis-sünteetilisi allopaatilisi veterinaarravimeid, sealhulgas antibiootikume, kui fütoterapeutilised, homöopaatilised ja muud tooted ei ole mõjusad. Muudatusettepanek 165 Artikkel 10 Artikkel 10 Vesiviljeluse tootmiseeskirjad 1.  Komisjon kehtestab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras ja II jaotises ettenähtud eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt mahetootmisel põhineva vesiviljeluse suhtes kohaldatavad tootmiseeskirjad, sealhulgas üleminekueeskirjad. 2.  Kuni lõikes 1 osutatud eeskirjade vastuvõtmiseni kohaldatakse riigisiseseid eeskirju või nende puudumisel liikmesriigis heakskiidetud või tunnustatud erastandardeid, tingimusel, et neil on samad eesmärgid ja põhimõtted, nagu on ette nähtud II jaotises. välja jäetud Muudatusettepanek 89 Artikli 11 lõike 1 sissejuhatav osa 1.  Komisjon kehtestab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras II jaotises sätestatud eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt erikriteeriumid järgmiste toodete ja ainete heakskiitmise kohta mahepõllumajanduses: 1. 1.  Komisjon kehtestab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras pärast asjaomaste sidusrühmadega konsulteerimist ning II jaotises sätestatud eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt erikriteeriumid järgmiste toodete ja ainete heakskiitmise kohta mahepõllumajanduses: Muudatusettepanek 90 Artikli 11 lõike 1 punkt e e) puhastusmaterjalid; e) puhastus-, hügieeni- ja desinfektsioonimaterjalid; Muudatusettepanek 91 Artikli 11 lõike 1 punkt f f) muud ained. f) muud ained, nagu vitamiinid, mikroorganismid ja taimede kasvukiirendajad. Muudatusettepanek 92 Artikli 11 lõige 2 a (uus) 2 a.  Komisjon tagab läbipaistvad menetlused kohaldamiste, dokumentatsiooni, läbivaatamise, hindamise ja tõhusa otsustamise suhtes. Komisjon annab juhiseid taotlejariikidele ning kasutab mahepõllumajanduse ja toiduainete sektori asjatundjate kogemusi. Sidusrühmad võivad osaleda teatud toodete ja ainete hindamise protsessis nende positiivsesse loetellu lisamiseks. Muudatus- või kõrvaldamistaotlused, samuti sellekohased otsused avaldatakse. Muudatusettepanek 93 Artikli 11 lõige 2 b (uus) 2 b.  Taimekaitsetoodete suhtes kehtivad järgmised eeskirjad: i) nende kasutamine peab olema oluline kahjuliku organismi või teatava kindla haiguse kontrolliks, mille puhul teisi bioloogilisi, füüsikalisi või aretuslikke alternatiive ega maaviljelustavasid või muid tõhusaid majandamise tavasid ei ole veel saadaval; ii) tooteid, mis ei ole taimse, loomse, mikroobse või mineraalse päritoluga ja mis ei ole identsed nende loodusliku kujuga, võib heaks kiita üksnes siis, kui nende kasutamise tingimused välistavad igasuguse otsese kokkupuute taime söödava(te) osa(de)ga; iii) nende kasutamine on ajutine ning komisjon määrab kindlaks kuupäeva, milleks nende kasutamine tuleb järk-järgult lõpetada või seda uuendada. Muudatusettepanek 94 Artikli 11 lõige 2 c (uus) 2 c.  Liha ja kondijahu ei söödeta toiduks tarvitatavatele loomadele. Muudatusettepanek 95 Artikli 12 punkt c c) endistelt muudelt kui mahepõllumajanduslikelt lüpsiloomadelt pärit piima ja piimatooteid võib mahepõllumajanduslikuna müüa pärast ajavahemikku, mille kestus määratakse kindlaks artikli 31 lõikes 2 osutatud korras; c) endistelt muudelt kui mahepõllumajanduslikelt lüpsiloomadelt pärit piima ja piimatooteid ning muid tooteid nagu liha, munad ja mesi võib mahepõllumajanduslikuna müüa pärast ajavahemikku, mille kestus määratakse kindlaks artikli 31 lõikes 2 osutatud korras; Muudatusettepanek 96 Artikli 13 lõige 3 3.  Heksaani ja muude orgaaniliste lahustite kasutamine ei ole lubatud. 3.  Heksaani ja keemiliste lahustite kasutamine ei ole lubatud. Muudatusettepanek 189 Artikli 13 lõike 4 esimene lõik Söödatootjad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest toodetud tooteid, kui nad on nende olemasolust teadlikud tänu teabele tootega kaasasoleval mis tahes märgistusel või mis tahes muul tootega kaasasoleval dokumendil. Söödatootjad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest või GMOdega toodetud tooteid. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed GMOdega saastumise ärahoidmiseks ja esitavad tõendid saaste puudumise kohta. Muudatusettepanek 156 Artikli 14 lõike 1 punkt a a) vähemalt 95% toote põllumajanduslikku päritolu koostisosade kaalust peab olema mahepõllumajanduslik; a) vähemalt 95% toote põllumajanduslikku päritolu koostisosade kaalust nende lisamise hetkel peab olema mahepõllumajanduslik; seejuures kehtestatakse erieeskirjad toodetele, mis sisaldavad üle 5% kala, merevetikaid, veini või äädikat; Muudatusettepanek 99 Artikli 14 lõike 1 punkt b b) mittepõllumajanduslikku päritolu koostisosi ja abiaineid võib kasutada ainult juhul, kui need on heaks kiidetud artikli 15 alusel; b) lisaaineid, abiaineid, maitseaineid, vett, soola, valmistisi mikroorganismidest ja ensüüme, mineraalaineid, mikroelemente, vitamiine, aminohappeid ja teisi mikrotoitaineid võib kasutada eritoitumiseks ette nähtud toiduainetes ainult tingimusel, et need on lubatud artikli 15 alusel; Muudatusettepanek 100 Artikli 14 lõike 1 punkt c c) muid kui mahepõllumajanduslikke põllumajanduslikke koostisosi võib kasutada ainult juhul, kui need on heaks kiidetud artikli 15 alusel. c) muid kui mahepõllumajanduslikke põllumajanduslikke koostisosi võib kasutada ainult juhul, kui need on lubatud artikli 15 alusel või kui selleks on esialgse nõusoleku andnud liikmesriik; Muudatusettepanek 101 Artikli 14 lõike 1 punkt c a (uus) c a) mahepõllumajanduslik koostisosa ei tohi esineda samaaegselt muust kui mahepõllumajanduslikust allikast või üleminekul olevast ettevõttest pärineva sama koostisosaga; Muudatusettepanek 102 Artikli 14 lõike 1 punkt c b (uus) c b) üleminekul olevas ettevõttes koristatud saagist valmistatud toidud võivad sisaldada üksnes ühte põllumajandusliku päritoluga koostisosa. Muudatusettepanek 103 Artikli 14 lõige 2 2.  Mahepõllumajandusliku toidu ekstraheerimine, töötlemine ja ladustamine viiakse läbi viisil, millega välditakse koostisosade omaduste kaotamist. Ei ole lubatud kasutada aineid ja meetodeid, mis moodustaksid kõnealused omadused uuesti või parandaksid kõnealuste toodete töötlemisel esinenud hooletuse tagajärgi. 2.  Mahepõllumajandusliku toidu ekstraheerimine, käitlemine, transportimine, töötlemine, ladustamine ja turustamine viiakse läbi viisil, millega välditakse koostisosade ja toodete omaduste kaotamist. Ei ole lubatud kasutada aineid ja meetodeid, mis moodustaksid kõnealused omadused uuesti või parandaksid kõnealuste toodete töötlemisel esinenud hooletuse tagajärgi. Muudatusettepanek 190 Artikli 14 lõike 3 esimene lõik 3.  Töötlejad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest toodetud tooteid, kui nad on nende olemasolust teadlikud tänu teabele tootega kaasasoleval mis tahes märgistusel või mis tahes muul tootega kaasasoleval dokumendil. 3.  Töötlejad ei tohi kasutada GMOsid või GMOdest või GMOdega toodetud tooteid. Ettevõtjad võtavad kõik vajalikud meetmed GMOdega saastumise ärahoidmiseks ja esitavad tõendid saaste puudumise kohta. Muudatusettepanek 105 Artikli 14 lõige 3 a (uus) 3 a.  Mahepõllumajanduslike toidukaupade ekstraheerimine, töötlemine ja ladustamine viiakse läbi tagades, et see on nii ruumiliselt kui ajaliselt eraldatud ülejäänud, muust kui mahepõllumajanduslikust tootmisest. Muudatusettepanek 106 Artikli 14 lõige 3 b (uus) 3 b.  Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada rangemad eeskirjad töödeldud toidu tootmise osas tingimusel, et need on kooskõlas ühenduse õigusaktidega ning ei takista ega piira käesoleva määrusega kooskõlas olevate toodete vaba liikumist. Muudatusettepanek 107 Artikli 15 lõige 3 a (uus) 3 a.  Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada rangemad eeskirjad töötlemisel teatud toodete ja ainete kasutamise osas tingimusel, et need on kooskõlas ühenduse õigusaktidega ning ei takista ega piira käesoleva määrusega kooskõlas olevate toodete vaba liikumist. Muudatusettepanek 108 Artikli 16 lõike 2 punkt b a (uus) b a) kui ühenduse õigusaktidega on kehtestatud inimeste ja loomade tervise kaitsega seotud piirangud ja kohustused; Muudatusettepanek 109 Artikli 16 lõike 2 punkt h h) kui ühenduse õigusaktide põhjal on kehtestatud inimeste ja loomade tervise kaitsega seotud piirangud ja kohustused. välja jäetud Muudatusettepanek 110 Artikli 16 lõike 2 esimene a ja esimene b lõik (uued) Erandeid lubatakse vajaduse korral piiratud ajaks ning need põhinevad asjaomase piirkonna või põllumajandusettevõtte arengukaval, mis on kavandatud kõnealuse probleemi lahendamiseks. Teave käesoleva artikli alusel lubatud erandite kohta tehakse üldsusele kättesaadavaks ning vaadatakse vähemalt iga kolme aasta järel üle. Muudatusettepanek 111 Artikli 17 lõike 1 esimene a lõik (uus) Töödeldud toodete korral võib neid termineid kasutada üksnes siis, kui: a) tootenimetuses ja märgistamisel kaaluliselt vähemalt 95% toote põllumajanduslikku päritolu koostisosadest on toodetud mahepõllumajanduslikult ja kõik põhilised koostisosad on toodetud mahepõllumajanduslikult; b) koostisosade loetelus antakse teave mahepõllumajanduslike koostisosade kohta edasi samal viisil ja kasutades sama värvi ja kirja suurust ning kirja nagu muu teave koostisosade loetelus. Need tooted ei tohi kanda logo, mis viitab mahepõllumajanduslikule tootmisele. Muudatusettepanek 112 Artikli 17 lõige 2 2.  I lisas loetletud termineid ning nende tuletisi ja deminutiive eraldi või kombineerituna ei ole lubatud kasutada kogu ühenduse piires ega üheski ühenduse keeles, et märgistada või reklaamida toodet, mis ei ole käesoleva määrusega kooskõlas toodetud ega kontrollitud või imporditud, välja arvatud juhul, kui asjaomaseid termineid ei ole otseselt võimalik seostada põllumajandusliku tootmisega. 2.  I lisas loetletud termineid ning nende tuletisi ja deminutiive eraldi, kombineerituna või kaasa arvatuna ei ole lubatud kasutada kogu ühenduse piires ega üheski ühenduse keeles, et märgistada või reklaamida toodet, mis ei ole käesoleva määrusega kooskõlas toodetud või imporditud, kontrollitud ega sertifitseeritud, välja arvatud juhul, kui asjaomaseid termineid ei ole otseselt võimalik seostada mahepõllumajandusliku tootmisega. Muudatusettepanek 171 Artikli 17 lõige 3 3.  I lisas loetletud termineid ning nende tuletisi ja deminutiive eraldi või kombineerituna ei ole lubatud kasutada seoses tootega, mille märgistuselt nähtub, et toode sisaldab GMOsid või koosneb või on toodetud GMOdest. 3.  I lisas loetletud termineid ning nende tuletisi ja deminutiive eraldi või kombineerituna ei tohi kasutada seoses tootega, mille märgistuselt nähtub, et toode sisaldab GMOsid või koosneb või on toodetud GMOdest või GMOsid kasutades, või kui on tõendeid selle kohta, et GMOd on saastanud kasutatud toodet, koostisosa või toitu, või toodete kirjeldamiseks, mille juhusliku GMOdega saastatuse tuvastatav künnis on kõrgem kui 0,1%. Muudatusettepanek 114 Artikli 17 lõige 4 4.  Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva artikli järgimine. 4.  Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada käesoleva artikli järgimine ning et hoida ära käesolevas artiklis viidatud terminite kasutamine pettuse eesmärgil. Muudatusettepanek 115 Artikli 18 lõike 1 punkt a a) artikli 22 lõikes 7 osutatud koodnumber, mis on antud pädevale asutusele, kes kontrollib ettevõtjat; a) artikli 22 lõikes 7 osutatud koodnumber, mis on antud asutusele või organile, kelle pädevuses on ettevõtja kontrollimine, sertifitseerimine ja inspekteerimine; Muudatusettepanek 116 Artikli 18 lõike 1 punkt b b) vähemalt üks II lisas loetletud tähistest trükitähtedega, kui ei ole kasutatud artiklis 19 osutatud logo: b) artiklis 19 osutatud logo ja vähemalt üks II lisas loetletud tähistest trükitähtedega; Muudatusettepanek 117 Artikli 18 lõike 1 punkt b a (uus) b a) toote või toote põllumajanduslike toormaterjalide päritolukoha tähis, nimelt kas toode on ühenduse või kolmanda riigi päritolu või mõlema kombinatsioon. Päritolukohta täiendab riigi nimi, kui toode või toormaterjalid, millest see on valmistatud, pärineb või pärinevad sellest konkreetsest riigist. Muudatusettepanek 118 Artikli 19 pealkiri Ühenduse mahepõllumajandussaaduste logo Ühenduse ja siseriiklikud mahepõllumajandussaaduste logod Muudatusettepanek 119 Artikkel 19 Komisjon töötab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras välja ühenduse logo, mida võib kasutada käesoleva määrusega kooskõlas toodetud ja kontrollitud või imporditud toodete märgistamisel, esitlemisel ning reklaamimisel. Komisjon töötab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras välja ühenduse logo, mida kasutatakse käesoleva määrusega kooskõlas toodetud ja kontrollitud või imporditud toodete märgistamisel, esitlemisel ning reklaamimisel, ning mis kujutab endast mahepõllumajanduslike toodete peamist tunnussümbolit kogu ELis. Muudatusettepanek 120 Artikli 19 esimene a lõik (uus) Ühenduse logo ei tohi kasutada juhul, kui töödeldud toit ei vasta artikli 14 lõikele 1 või üleminekutoodetele. Muudatusettepanek 121 Artikkel 21 Komisjon kehtestab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras mahepõllumajandusliku loomasööda ja üleminekujärgus olevatest põllumajandusettevõtetest pärit toodete märgistamise suhtes kohaldatavad erinõuded. Komisjon kehtestab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras mahepõllumajandusliku loomasööda märgistamise suhtes kohaldatavad erinõuded. Muudatusettepanek 122 Artikli 21 esimene a ja teine a lõik (uued) Taimsed saadused võivad kanda mahepõllumajanduslikule tootmisele üleminekule viitavaid tähiseid märgistuses või reklaamis tingimusel, et sellised tooted vastavad artikli 12 nõuetele. Sellised tähised: a) teatavad "toodetud mahepõllumajandusele üleminekul"; b) on sellist värvi, sellise suurusega ja sellises kirjastiilis, mis võimaldab tarbijatel konkreetset üleminekutoodet selgelt tuvastada. Muudatusettepanek 123 Artikli 22 lõike 4 esimene lõik Vastavalt määruse (EÜ) nr 882/2004 artiklile 5 võib pädev asutus delegeerida teatavad kontrolliülesanded ühele või mitmele kontrolliasutusele. Vastavalt määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 4 lõikele 3 ja artikli 5 lõikele 1 võib pädev asutus delegeerida teatavad kontrolliülesanded ühele või mitmele kontrolliasutusele või -organile. Muudatusettepanek 124 Artikli 22 lõike 4 teine lõik Kontrolliasutused peavad vastama nõuetele, mis on ette nähtud Euroopa standardiga EN 45011 või ISO juhendiga 65 "Üldnõuded toote sertifitseerimisasutustele" versioonis, millest on viimati teatatud avaldamisega Euroopa Liidu Teataja C-seerias. Kontrolliasutused akrediteeritakse kooskõlas Euroopa standardiga EN 45011 või ISO juhendiga 65 "Üldnõuded toote sertifitseerimisasutustele" versioonis, millest on viimati teatatud avaldamisega Euroopa Liidu Teataja C-seerias. Muudatusettepanek 125 Artikli 22 lõige 7 7.  Liikmesriigid annavad koodnumbri igale asutusele, kelle pädevuses on viia läbi käesoleva määruse kohaseid kontrollimisi. 7.  Liikmesriigid annavad koodnumbri igale asutusele või organile, kelle pädevuses on viia läbi käesoleva määruse kohaseid kontrollimisi, inspekteerimisi ja sertifitseerimisi. Muudatusettepanek 126 Artikli 22 lõige 8 a (uus) 8 a.  Liikmesriigid tagavad kõikidel juhtudel, et asutatud kontrollisüsteem võimaldab tooteid jälgida igas tootmise, ettevalmistamise ja levitamise etapis, andmaks tarbijatele garantii, et mahepõllumajanduslikud tooted on toodetud vastavuses käesoleva määrusega. Muudatusettepanek 127 Artikli 23 lõike 1 punkt a a) teavitab oma tegevusest pädevat asutust liikmesriigis, kus asjaomane tegevus toimub; a) teavitab nimetatud tegevuse kogu ulatusest pädevat asutust liikmesriigis, kus asjaomane tegevus toimub; Muudatusettepanek 128 Artikli 23 lõige 4 4.  Pädeval asutusel on nimekiri kontrollisüsteemi kuuluvate ettevõtjate nimedest ja aadressidest ning nimekirja ajakohastatakse pidevalt. Pädevatel asutustel ja kontrolliasutustel on nimekiri kontrollisüsteemi kuuluvate ettevõtjate nimedest ja aadressidest ning nimekirja ajakohastatakse pidevalt. See nimekiri tehakse huvitatud pooltele kättesaadavaks. Muudatusettepanek 129 Artikli 24 lõige 3 a (uus) 3 a.  Tunnustamaks ja rõhutamaks mahepõllumajandusettevõtjate tähtsat rolli otsuste tegemisel ja sertifitseerimisprotsessis, korraldatakse korrapäraselt huvirühmade ärakuulamisi. Muudatusettepanek 130 Artikli 25 lõike 1 punkt a a) tagab, et kui ilmneb käesolevas määruses sätestatud eeskirjade eiramine, ei kasutata artiklites 17, 18 ja 19 ettenähtud tähiseid ja logo kogu asjaomasest eeskirjade eiramisest mõjutatud tootepartii juures; a) tagab, et kui ilmneb käesolevas määruses sätestatud eeskirjade eiramine, ei kasutata artiklites 17, 18 ja 19 ettenähtud tähiseid ja logo kogu asjaomasest eeskirjade eiramisest mõjutatud partii või toodangu juures või eemaldatakse need sellelt; Muudatusettepanek 131 Artikkel 26 Pädevad asutused ja kontrolliasutused vahetavad nende korraldatud kontrollimisi käsitlevat asjakohast teavet teiste pädevate asutuste ja kontrolliasutustega, kui esitatakse taotlus, mida õigustab vajadus tagada toodete tootmine vastavuses käesoleva määrusega. Sellist teavet võivad nad vahetada ka omal algatusel. Pädevad asutused, otsuste tegemisse kaasatud riiklikud ja ühenduse huvirühmade esindajad ja kontrolliasutused vahetavad nende korraldatud kontrollimisi käsitlevat asjakohast teavet teiste pädevate asutuste ja kontrolliasutustega, kui esitatakse taotlus, mida õigustab vajadus tagada toodete tootmine vastavuses käesoleva määrusega. Sellist teavet võivad nad vahetada ka omal algatusel. Muudatusettepanek 132 Artikli 27 lõige 1 1.  Kolmandast riigist pärit toodet võib müüa ühenduse turul mahemärgiga, kui toode vastab käesoleva määruse II, III ja IV jaotise sätetele. 1.  Kolmandast riigist pärit toodet võib müüa ühenduse turul mahemärgiga, kui: a) toode vastab käesoleva määruse sätetele; b) tootmise, impordi ja turustamise eest vastutavad ettevõtjad alluvad ühenduse kontrollimistega samaväärsetele kontrollimistele, mida viib läbi ühenduse poolt ametlikult tunnustatud asutus või organ; c) tootmise, impordi ja turustamise eest vastutavad ettevõtjad on igal ajal suutelised tõendama, et toode vastab käesoleva määruse nõuetele; d) tootega on kaasas pädeva kontrolliasutuse väljastatud sertifikaat, milles kinnitatakse käesolevale määrusele vastavust. Muudatusettepanek 133 Artikli 27 lõige 2 2.  Kolmanda riigi ettevõtja, kes soovib vastavalt lõike 1 sätetele viia oma mahemärgiga tooteid ühenduse turule, esitab andmed oma tegevuse kohta ühele V jaotises osutatud pädevale asutusele või kontrolliasutusele, tingimusel, et asjaomane pädev asutus või kontrolliasutus teostab kolmandas tootjariigis kontrollimist, või lõike 5 alusel heakskiidetud kontrolliasutusele. 2.  Kolmanda riigi ettevõtja toodete tootmise, töötlemise või levitamise mis tahes etapis, kes soovib vastavalt lõike 1 sätetele viia oma mahemärgiga tooteid ühenduse turule, esitab andmed oma tegevuse kohta ühele V jaotises osutatud pädevale asutusele või kontrolliasutusele, tingimusel, et asjaomane pädev asutus või kontrolliasutus teostab kolmandas tootjariigis kontrollimist, või lõike 5 alusel heakskiidetud kontrolliasutusele. Selliseid tooteid kaitstakse kontrolliasutuste või -organite väljastatud sertifikaadiga, milles kinnitatakse, et tooted vastavad käesolevas artiklis sätestatud tingimustele. Muudatusettepanek 134 Artikli 27 lõige 2 a (uus) 2 a.  Asjaomane ettevõtja peab olema igal ajal suuteline esitama importijatele või riigiasutustele V jaotises osutatud pädeva asutuse või kontrolliasutuse väljastatud dokumentaalseid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada viimase toimingu läbi viinud ettevõtja ning tõestada käesoleva määruse järgimist selle ettevõtja poolt. Muudatusettepanek 135 Artikli 27 lõike 3 punkt a a) toode on toodetud vastavalt ühenduses mahepõllumajanduse suhtes kohaldatavate tootmisstandarditega samaväärsetele standarditele või vastavalt Codex Alimentarius´e suunistes ettenähtud rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele; a) toode on toodetud vastavalt ühenduses mahepõllumajanduse suhtes kohaldatavate tootmisstandarditega samaväärsetele standarditele, võttes arvesse Codex Alimentarius´e suuniseid CAC/GL 32; Muudatusettepanek 136 Artikli 27 lõike 3 punkt b b) tootja suhtes on kohaldatud kontrollikorda, mis on samaväärne ühenduse kontrollisüsteemi korraga või mis vastab Codex Alimentarius´e suunistele; b) ettevõtja suhtes on kohaldatud kontrollikorda, mis on samaväärne ühenduse kontrollisüsteemi korraga, võttes arvesse Codex Alimentarius´e suuniseid CAC/GL 32; Muudatusettepanek 137 Artikli 27 lõike 3 punkt c c) kolmanda riigi ettevõtja, kes soovib vastavalt käesoleva lõike sätetele viia oma mahemärgiga märgistatud tooteid ühenduse turule, on esitanud andmed oma tegevuse kohta vastavalt lõikele 4 tunnustatud kontrollisüsteemile või vastavalt lõikele 5 tunnustatud kontrolliasutusele; c) kolmanda riigi ettevõtjad toodete tootmise, töötlemise ja levitamise kõikides etappides, kes soovivad vastavalt käesoleva lõike sätetele viia oma mahemärgiga märgistatud tooteid ühenduse turule, on esitanud andmed oma tegevuse kohta vastavalt lõikele 4 tunnustatud kontrollisüsteemile või ühele või mitmele vastavalt lõikele 5 tunnustatud kontrolliasutusele; Muudatusettepanek 138 Artikli 27 lõike 3 punkt d d) tootega on kaasas vastavalt lõikele 4 tunnustatud pädeva asutuse või kontrolliasutuse või vastavalt lõikele 5 tunnustatud kontrolliasutuse väljastatud sertifikaat, milles kinnitatakse, et toode vastab käesolevas lõikes ettenähtud tingimustele. d) tootega on kaasas vastavalt lõikele 4 tunnustatud kolmanda riigi pädeva asutuse või kontrolliasutuse või vastavalt lõikele 5 tunnustatud kontrolliasutuse väljastatud sertifikaat, milles kinnitatakse, et toode vastab käesolevas lõikes ettenähtud tingimustele. Vastavalt artikli 31 lõikes 2 sätestatud korrale kehtestab komisjon sertifikaadi tingimused ja sätestab rakenduseeskirjad enne uue impordisüsteemi jõustumist. Muudatusettepanek 139 Artikli 27 lõike 3 punkt d a (uus) d a) kolmandate riikide kontrolliasutused, mis on heaks kiidetud vastavalt lõikele 4 või mida on tunnustatud vastavalt lõikele 5, vastavad Euroopa standardile EN 45011 üldnõuete kohta toote sertifitseerimisasutustele (ISO/IEC juhend 65) ja on akrediteeritud enne 1. jaanuari 2009 kooskõlas nimetatud standardiga mis tahes akrediteerimisorgani poolt, kes on allkirjastanud mitmepoolse tunnustamise leppe. Muudatusettepanek 140 Artikli 27 lõike 4 esimene lõik 4.  Komisjon tunnustab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras kolmandaid riike, kelle tootmisstandardid ja kontrollimise kord on samaväärne ühenduses kohaldatavatega või vastavad Codex Alimentarius´e suunistes ettenähtud rahvusvaheliselt tunnustatud standarditele, ning koostab kõnealustest riikidest nimekirja. 4.  Komisjon tunnustab artikli 31 lõikes 2 osutatud korras kolmandaid riike, kelle tootmisstandardid ja kontrollimise kord on samaväärsed ühenduses kohaldatavatega ja võtab arvesse Codex Alimentarius´e suuniseid CAC/GL 32, ning koostab kõnealustest riikidest nimekirja. Muudatusettepanek 141 Artikli 27 lõike 4 teine a ja teine b lõik (uued) Tunnustatud kontrolliorganid või kontrolliasutused esitavad akrediteerimisorgani või vajadusel pädeva asutuse väljastatud hindamisaruanded korrapärase kohapealse hindamise, järelevalve ja oma tegevuse mitmeaastase ümberhindamise kohta. Need hindamisaruanded avaldatakse Internetis. Nimetatud hindamisaruannete põhjal tagab komisjon, keda abistavad liikmesriigid, tunnustatud kontrolliasutuste ja kontrolliorganite asjakohase järelevalve, vaadates nende tunnustust korrapäraselt üle. Järelevalve olemus määratakse kindlaks eeskirjade eiramise või käesoleva määruse rikkumise esinemise riski hindamise alusel. Muudatusettepanek 142 Artikli 27 lõige 5 a (uus) 5 a.  Pädevad riiklikud asutused osalevad järelevalve- ja sertifitseerimisasutuste tunnustamise protsessis. Importivad ettevõtjad saadavad neile kõigi imporditegevuste sertifikaadid. Nad loovad ühenduse avaliku andmebaasi impordi kohta. Pädevad riiklikud ja ühenduse asutused võivad läbi viia järelevalve- ja sertifitseerimisasutuste pistelisi kohapealseid kontrollimisi. Muudatusettepanek 152 Artikkel 28 Liikmesriigid ei tohi tootmismeetodi, märgistamise või kõnealuse meetodi esitlusviisiga seotud põhjendustele tuginedes keelata või piirata käesoleva määruse nõudmistele vastavate mahepõllumajanduslike toodete turustamist. 1.  Pädevad ja kontrolliasutused ei tohi seoses tootmismeetodi, märgistamise või kõnealuse meetodi esitlusviisiga keelata või piirata teise liikmesriigi kontrolliasutuse poolt kontrollitud mahepõllumajanduslike toodete turustamist, tingimusel et nimetatud tooted vastavad käesoleva määruse nõuetele. Eelkõige ei tohi kohaldada muud kontrollimise korda või rahalisi koormisi peale nende, mida nimetatakse käesoleva määruse V osas. 2.  Liikmesriigid võivad oma territooriumil kohaldada rangemaid eeskirju, kui need on ühenduse õigusaktidega kooskõlas ega keela või takista väljaspool kõnealust liikmesriiki toodetud mahepõllumajanduslike toodete turustamist. Muudatusettepanek 144 Artikli 31 pealkiri Mahepõllumajanduse korralduskomitee Kontrolli teostav mahepõllumajanduse regulatiivkomitee Muudatusettepanek 145 Artikli 31 lõige 1 1.  Komisjoni abistab mahepõllumajanduse korralduskomitee (edaspidi "komitee"). 1.  Komisjoni abistab kontrolli teostav mahepõllumajanduse regulatiivkomitee (edaspidi "komitee"). Muudatusettepanek 146 Artikli 31 lõige 1 a (uus) 1 a.  Et vastata järjekindlalt artiklis 3 sätestatud mahepõllumajandusliku tootmise eesmärkidele, tagab komitee korrapärase konsulteerimise ja koostöö mahepõllumajandustootjate esindajate ja tarbijate esindajatega, kaasates neid II jaotises sätestatud eesmärkide ja põhimõtetega kooskõlas olevate asjakohaste meetodite ajakohastamisse ja rakendamisse. Muudatusettepanek 147 Artikli 31 lõige 2 2.  Käesolevale lõikele osutamise korral kohaldatakse otsuse nr 1999/468/EÜ artikleid 4 ja 7. 2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse nr 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7. Muudatusettepanek 148 Artikli 31 lõige 2 a (uus) 2 a.  Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti kõikidest määruse muudatustest, mida ta kavatseb teha komiteemenetlust kohaldades, ning võtab nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi sellekohast seisukohta. Muudatusettepanek 149 Artikli 31 lõige 4 4.  Komitee võtab vastu oma töökorra. 4.  Komitee võtab vastu oma töökorra vastavalt otsuse nr 1999/468/EÜ artiklile 7. Muudatusettepanek 150 Artikli 32 punkt a a) üksikasjalikud eeskirjad III jaotises sätestatud tootmiseeskirjade kohta, eriti põllumajandustootjatele ja muudele mahepõllumajanduslike toodete tootjatele esitatavate nõuete osas; a) üksikasjalikud eeskirjad III jaotises sätestatud tootmiseeskirjade kohta, eriti põllumajandustootjatele ja muudele mahepõllumajanduslike toodete tootjatele esitatavate nõuete osas, sealhulgas positiivsed loetelud põllukultuuride sisendite, lisaainete, abiainete ja muude koostisosade kohta; Muudatusettepanek 151 II lisa –  EL-MAHE –  MAHE

(1) Seejärel saadeti asi vastavalt kodukorra artikli 53 lõikele 2 vastutavale komisjonile uueks läbivaatamiseks (A6-0061/2007).

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon Austria Vabariigi algatuse kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 2002/348/JSK rahvusvahelise mõõtmega jalgpallivõistluste turvalisuse kohta (10543/2006 – C6-0240/2006 – 2006/0806(CNS))

P6_TA(2007)0096 A6-0052/2007

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Austria Vabariigi algatust (10543/2006)(1);

–   võttes arvesse ELi lepingu artikli 34 lõike 2 punkti c;

–   võttes arvesse ELi lepingu artikli 39 lõiget 1, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0240/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 93 ja 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0052/2007),

1.   kiidab Austria Vabariigi algatuse muudetud kujul heaks;

2.   palub nõukogul teksti vastavalt muuta;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Austria Vabariigi algatust oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ja Austria Vabariigi valitsusele.

Austria Vabariigi ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud Muudatusettepanek 1 ARTIKLI 1 PUNKTI 1 ALAPUNKT A Artikli 2 lõige 2 (otsus 2002/348/JSK) 2.  Riiklikel jalgpalli teabepunktidel on vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele ja rahvusvahelistele eeskirjadele ligipääs teabele, mis sisaldab kõrge riskiteguriga toetajate isikuandmeid. 2.  Riiklikel jalgpalli teabepunktidel on vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele ja rahvusvahelistele õigusnormidele ligipääs teabele, mis sisaldab kõrge riskiteguriga toetajate isikuandmeid. Neid andmeid kasutatakse ainult jalgpallivõistluste otstarbeks ning ei tohi kasutada muu tegevuse käigus. Muudatusettepanek 2 ARTIKLI 1 PUNKT 1 A (uus) Artikli 3 lõige 3 (otsus 2002/348/JSK) 1 a) artikli 3 lõige 3 asendatakse järgnevaga: 3.  Isikuandmeid vahetatakse vastavalt kohaldatavatele siseriiklikele ja rahvusvahelistele õigusnormidele, võttes arvesse Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsiooni nr 108 isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse kohta ning vastavalt sellele 17. septembri 1987. aasta Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitust nr R(87)15, millega reguleeritakse isikuandmete kasutamist politseivaldkonnas. Isikuandmete vahetamine toimub eesmärgiga valmistada ette ja võtta kohased meetmed avaliku korra säilitamiseks jalgpalliürituste toimumise ajal. Vahetamine võib hõlmata andmeid nende isikute kohta, kes ohustavad või võivad ohustada avalikku korda ja julgeolekut.

(1) ELT C 164, 15.7.2006, lk 30.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsioon Kosovo tuleviku ja ELi rolli kohta (2006/2267(INI))

P6_TA(2007)0097 A6-0067/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) Julgeolekunõukogu 10. juuni 1999. aasta resolutsiooni 1244;

–   võttes arvesse normide läbivaatamise eest vastutava ÜRO peasekretäri erisaadiku normide rakendamise üldaruannet, mis esitati ÜRO Julgeolekunõukogule 7. oktoobril 2005;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu otsust selle eesistuja 24. oktoobri 2005. aasta avalduses kinnitada peasekretäri ettepanek Kosovo staatuse läbirääkimiste alustamise kohta;

–   võttes arvesse Martti Ahtisaari nimetamist 14. novembril 2005 ÜRO peasekretäri erisaadikuks Kosovo tulevase staatuse protsessis;

–   võttes arvesse siderühma (Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, USA ja Venemaa) 31. jaanuari 2006. aasta avaldust, milles kriipsutatakse alla Kosovo probleemi erilaadi – mille on avalduse kohaselt kujundanud Jugoslaavia lagunemine ja sellest tulenenud konfliktid, etniline puhastus ja 1999. aasta sündmused ning pikaleveninud rahvusvahelise haldamise periood ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 (1999) alusel – ja nõutakse probleemi kiiret lahendamist läbirääkimiste teel kui parimat võimalikku lahendust;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 14.–15. detsembri 2006. aasta kohtumise eesistujariigi järeldusi, milles täielikult toetatakse Martti Ahtisaari tegevust Kosovo staatuse küsimuse lahendamisel ja kinnitatakse liidu valmisolekut mängida olulist rolli staatuse küsimuse tulevase lahenduse elluviimisel;

–   võttes arvesse erisaadiku 26. märtsi 2007. aasta lõpparuannet Kosovo tulevase staatuse kohta ning üldettepanekut Kosovo staatuse küsimuse lahenduse kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni aruannet ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A6-0067/2007),

A.   arvestades, et siderühma poolt 7. oktoobril 2005 vastu võetud Kosovo staatuse küsimuse lahendamise juhtpõhimõtetes rõhutatakse, et läbirääkimiste teel saavutatud lahendus peaks olema rahvusvaheline prioriteet ja et kui läbirääkimised on alanud, ei tohi neid blokeerida ja need tuleb lõpule viia; arvestades, et nendes põhimõtetes nähakse selgelt ette, et ei tohi lubada tagasipöördumist 1999. aasta märtsi eelsesse aega või Kosovo lõhestamist või Kosovo liitmist mõne teise riigiga või mõne teise riigi osaga;

B.   arvestades, et 1990. aastate lõpus pandi Kosovo elanike kallal süstemaatiliselt toime vägivalla- ja repressiooniakte, mis eskaleerusid 1999. aastal tsiviilelanikkonna massilise ümberasustamise näol, mis viis ÜRO Julgeolekunõukogu sekkumiseni koos NATO vahelesegamisega ja territooriumi allutamiseni rahvusvahelisele tsiviil- ja julgeolekukontrollile; arvestades, et see lõi rahvusvahelises õiguses pretsedenditu olukorra;

C.   arvestades, et 2004. aasta märtsi sündmused, mis tuleb hukka mõista, on tunnistuseks jätkuvatest pingetest albaania ja serbia kogukondade vahel Kosovos ning vajadusest leida lahendus, mis tagab mõlema rühma ja teiste etniliste rühmade õigused kooskõlas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja teiste vähemuste kaitse valdkonnas pädevust omavate organisatsioonide väljaannetega;

D.   arvestades, et Kosovo tulevase staatuse kindlaksmääramine soodustab Kosovo majandusarengut, küpse poliitilise klassi tekkimist ja tolerantse, segregatsioonivaba ühiskonna arengut provintsis;

E.   arvestades, et arvukatest läbirääkimisvoorudest hoolimata ei ole jõutud läbirääkimiste teel saavutatud lahenduseni, mis oleks mõlemale poolele vastuvõetav ja võttes teadmiseks, et ÜRO erisaadik esitas siderühmale ja ÜRO peasekretärile ettepanekud lahenduse leidmiseks;

F.   arvestades, et lõplikku lahendust ei saa dikteerida ähvardamine radikaliseerumisega Kosovos või Serbias, vaid see peab olema sellise lahenduse tulemus, milles võetakse arvesse kõikide osapoolte huvisid;

G.   arvestades, et edasine viivitus Kosovo tulevase staatuse kindlaksmääramisel võib avaldada negatiivset mõju niigi haprale ja pingelisele olukorrale;

H.   arvestades, et 1999. aasta sündmused, pikaajaline rahvusvaheline vaheadministratsioon ning Kosovo omavalitsuse ajutiste institutsioonide tekkimine ja järkjärguline tugevnemine on loonud erandliku olukorra, mis teeb Kosovo taasühendamise Serbiaga ebareaalseks;

I.   arvestades, et Kosovo ja Serbia vahelisi suhteid tuleb – arvestades tihedaid kultuurilisi, religioosseid ja majandussidemeid – kogu Kosovo ja Serbia elanikkonna huvides partnerlikult ja heanaaberlikult edasi arendada;

J.   arvestades, et usalduse puudumine eri etniliste rühmade vahel, ebastabiilse olukorra jätkumine ning vajadus arendada ja tugevdada demokraatlikke, paljurahvuselisi institutsioone Kosovos nõuavad jätkuvat rahvusvahelist kohalolekut lähema tuleviku jooksul;

K.   arvestades, et rahvusvaheline üldsus peaks jätkama investeerimist haridusse, eelkõige pidades silmas Kosovo noorema põlvkonna ees seisvaid tõsiseid väljakutseid;

L.   arvestades, et Kosovo strateegilise asukoha tõttu peab Euroopa Liit mängima keskset rolli Kosovo staatuse lahenduse elluviimise järelevalves, tagamises ja hõlbustamises, samuti Kosovo demokraatlike institutsioonide loomises ja tugevdamises, kusjuures Euroopa Parlament peab teostama oma järelevalvekohustusi;

M.   arvestades, et teatavate miinimumnõuete täitmine tuleb seada ELi lahenduses osalemise tingimuseks;

N.   arvestades, et Kosovo staatuse lõplik lahendus peab olema ELiga kooskõlastatud, st selles tuleks sätestada põhiseaduslik raamistik, mis peab olema kooskõlas Kosovo euroopalike perspektiividega ja mis annaks liidule võimaluse kasutada kõiki tema kasutuses olevaid vahendeid,

1.   toetab ÜRO juhitavat protsessi Kosovo lõpliku staatuse kindlaksmääramiseks ja jõupingutusi toimiva võrgustiku loomiseks, mis tagab stabiilsuse ja kõigi kogukondade kaitse Kosovos ning pikaajalise, teistest sõltumatu majandusliku ja sotsiaalse arengu; kinnitab toetust hr Ahtisaari üldettepanekule Kosovo staatuse lahenduse kohta ja on seisukohal, et suveräänsus rahvusvahelise üldsuse järelevalve all on parim võimalus nimetatud eesmärkide tagamiseks; selle põhjal ootab, et ÜRO Julgeolekunõukogu võtaks kiiresti vastu uue resolutsiooni, mis asendab resolutsiooni 1244 (1999);

2.   on seisukohal, et ainuke jätkusuutlik lahendus Kosovo jaoks on selline, mis:

3.   on seisukohal, et mis tahes lahendus Kosovo tulevase staatuse küsimuses peab olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

4.   väljendab lootust, et Serbias suudetakse peagi moodustada tugev ja selgelt Euroopa-meelne valitsus, mis osaleb tõsiselt ja positiivselt Kosovo staatuse küsimusele lahenduse otsimises; rõhutab, et selline valitsus on samuti vajalik täielikuks koostööks endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga ning võimaldab nende tingimuste kohaselt taasavada ja viia lõpule läbirääkimised stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks Serbia ja Euroopa Liidu vahel;

5.   usub, et lõplik lahendus peaks hõlmama muu hulgas järgmisi aspekte:

6.   rõhutab, et Kosovo lahendus ei tekita pretsedenti rahvusvahelises õiguses, kuna Kosovo on olnud ÜRO juhtimise all alates 1999. aastast ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1244 (1999) sisaldas juba sätteid vajaduse kohta lahendada Kosovo lõpliku staatuse küsimus; märgib seetõttu kokkuvõtteks, et Kosovot puudutav olukord ei ole mingil juhul võrreldav olukorraga teistes konfliktipiirkondades, mida ÜRO ei halda;

7.   rõhutab, et kokkulepe Kosovo tuleviku kohta peab sisaldama ka konkreetset korda Kosovska Mitrovica osas, mis täielikult tagaks serbia kogukonna õigused ja julgeoleku Kosovo ühtsust kahjustamata; usub, et sellise korra rakendamine peaks toimuma rahvusvahelise üldsuse otsese järelevalve all Serbia ametivõimudega konsulteerides ning koostööd tehes; tuletab siiski Serbiale meelde, et selline kaasatus Kosovos on seotud Serbia-poolse koostööga lõpliku staatuse küsimuse lahenduse rakendamisel;

8.   tunneb seetõttu heameelt tõsiasja üle, et Ahtisaari ettepanekus nähakse serbia ja teistele kogukondadele ette laiaulatuslik autonoomia, kaasa arvatud oluline omavalitsuslik autonoomia kooskõlas Euroopa lähimuse ja omavalitsuse põhimõtetega;

9.   on seisukohal, et rahvusvaheline kogukond peaks nii palju kui võimalik ühendama oma kohaloleku kohalike asutuste abistamisega järgmiste ülesannete täitmisel:

10.   usub seetõttu, et rahvusvaheline kohalolek Kosovos ei peaks viima paralleelvalitsuse moodustamiseni või dubleerima olemasolevat ÜRO juhitavat administratsiooni, kuigi personali peaks olema nii palju, et ülesanded saaksid täidetud;

11.   rõhutab, et rahvusvahelisel üldsusel peavad olema otsesed korrigeerivad ja piiratud juhtudel asendavad volitused niisugustes tähtsates valdkondades nagu

12.   rõhutab, et pagulaste ja ümberasustatud isikute edasise tagasipöördumise toetamiseks üle kogu Kosovo on vaja täiendavaid jõupingutusi; toonitab, et püsiva tagasipöördumise võtmeks on töö saamise võimalused ja et jätkusuutlik majandusareng peab saama nüüd prioriteediks; toonitab, et mitteserblastest ja mittealbaanlastest pagulased nagu romid ja aškalid vajavad erilist tähelepanu, sealhulgas Kosovska Mitrovica laagrites elavad riigi sees ümberasustatud romid;

13.   toetab vajadust inklusiivse ja õiglase haridussüsteemi järele, mis võimaldab romi ja aškali õpilasi õpetada osaliselt romi keeles, hoolitsedes seeläbi nende vähemuskogukondade identiteedi ja kultuuri eest;

14.   rõhutab ÜRO Julgeolekunõukogu olulist rolli lõpliku otsuse tegemisel Kosovo tulevase staatuse kohta; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ning eriti need liikmesriigid, kes on ka ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed, toetaksid täielikult ja aktiivselt toimivat lahendust Kosovo tulevase staatuse küsimuses;

15.   on seisukohal, et ÜRO Julgeolekunõukogu uue resolutsiooni vastuvõtmine on olulise tähtsusega ka ELi tulevase osaluse jaoks Kosovos ja et sellise resolutsiooni puudumisel ei tuleks ette näha mingit ELi laiendatud osalust;

16.   on veendunud, et seoses oma keskse rolliga lahenduse rakendamisel peaks Euroopa Liidul lahenduse lõplike tingimuste osas olema otsustav sõnaõigus;

17.   usub, et liikmesriigid peaksid üritama saavutada Kosovo küsimuses ühtset seisukohta ja palub seetõttu nõukogul staatuse küsimuses püüda võtta vastu ühine seisukoht, milles esitatakse Kosovo lahenduse jätkusuutlikud ja ELiga kooskõlastatud miinimumnõuded;

18.   tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 19 kohaselt oodatakse ÜRO Julgeolekunõukogus esindatud liikmesriikidelt ühise seisukoha toetamist ja ELi Nõukogu regulaarset informeerimist läbirääkimistest; nõuab samuti Euroopa Parlamendi regulaarset informeerimist;

19.   kutsub neid ELi liikmesriike, kes on siderühma liikmed, üles jagama oma teavet nõukoguga ja kõigi teiste liikmesriikidega ning parandama kooskõlastust ja koostööd nendega, kuna lõpliku lahenduse rahvusvaheline vastutus ja finantskoormus jääb kanda ELile tervikuna;

20.   soovitab tungivalt ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvatel liikmesriikidel, eelkõige alalistel liikmetel konstruktiivselt osaleda, püüda tagada mõlema asjaomase poole paindlik tegutsemine ja võtta Kosovo jaoks vastu selge ja jätkusuutlik lahendus kooskõlas erisaadiku esitatud ettepanekutega ja niivõrd kui võimalik mõlema poole nõusolekul;

21.   on valmis täiendavalt rahastama ELi tulevast osalemist Kosovos seoses staatuse lahenduse rakendamisega ja Kosovo ELi väljavaadete toetamiseks, tingimusel et

22.   toetab Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) missiooni loomist Kosovos, mis aitaks jõuda Kosovo staatuse lahenduse elluviimiseni vastavalt õigusriigi põhimõtetele; on arvamusel, et EJKP missioonile tuleks eraldada kõik vajalikud vahendid, tagamaks, et ta suudab oma volitusi täita ja talle usaldatavat rasket vastutuskoormat kanda;

23.   tuletab meelde eesistujariigi Soome poolt nõukogu nimel seoses 2007. aasta eelarve vastuvõtmisega võetud kohustust, pakkuda Euroopa Parlamendile missiooni kavandamise käigus üksikasjalikku teavet võimalike tulevaste meetmete ulatuse, eesmärkide ja eeldatava rahalise mõju kohta;

24.   juhib tähelepanu, et Euroopa Liit on Kosovos esindatud nii komisjoni kontaktbüroo kaudu kui nõukogu peasekretärile / kõrgele esindajale alluvate asutuste kaudu; kutsub nõukogu üles täiendavalt kaaluma küsimust, kas tema esindatuse korraldust Kosovos saaks veelgi sujuvamaks muuta ja lihtsustada;

25.   tunneb muret selle pärast, kuidas hakatakse juhtima ÜRO vaheadministratsiooni missiooni Kosovos (UNMIK) üleviimist uue rahvusvahelise tsiviilameti koosseisu; tuletab UNMIKile meelde, et ta peaks täitma oma ülesandeid Kosovos, kuni uus amet on organiseeritud ja tööks täiesti valmis; palub ÜROl ja ELil töötada välja vahendid, et takistada rahvusvaheliste ekspertteadmiste edasist kadu väga olulistes haldusvaldkondades, eelkõige pidades silmas asjaolu, et Kosovo omavalitsuse ajutised institutsioonid vajavad UNMIKilt teatavate seadusandlike ja täidesaatvate volituste ülevõtmiseks aega ja abi;

26.   nõuab tungivalt, et OSCE omaks jätkuvalt põhilist rolli Kosovos pärast staatuse lahendust, pidades eelkõige silmas valimisprotsesside jälgimist ja kontrollimist; kutsub seda silmas pidades nii nõukogu kui OSCEd üles tõhustama oma koostööd õigusriigi põhimõtete valdkonnas, jaotades selgelt ülesanded, mis puudutavad EJKP missiooni;

27.   väljendab oma toetust sellele, et EL asetab lahenduse järgses faasis rõhu kohtusüsteemile ja õigusriigi põhimõtetele, rõhutades et vajalik on vastutuste sujuv üleandmine; nõuab selge ja läbipaistva ülesannete ja vastutuste jaotuse loomist Kosovo siseriiklike kohtute ja justiitsasutuste ning kavandatava ELi avaliku korra tagamise missiooni vahel; nõuab täielikku aruandekohustust ja õigusriigi põhimõtete austamist seoses KFORi poolsete kinnipidamiste ja muude meetmetega;

28.   juhib Kosovo ametivõimude tähelepanu sellele, et rahvusvaheline üldsus ootab neilt

29.   rõhutab sellega seoses, et rahvusvaheline kohalolek Kosovos jätkub eespool nimetatud eesmärkide täieliku kinnistamise ja saavutamiseni;

30.   on sügavalt mures hiljutiste vägivaldsete meeleavalduste pärast Kosovos, mis kahjustavad tõsiselt Kosovo tulevasele staatusele rahumeelse lahenduse leidmise protsessi sujuvat jätkumist; kutsub mõlemaid pooli üles ilmutama äärmist vaoshoitust ja võimaldama staatuse protsess rahumeelselt lõpule viia;

31.   on sügavalt mures hiljutiste vägivaldsete meeleavalduste pärast Kosovos, mis kahjustavad tõsiselt Kosovo tulevasele staatusele rahumeelse lahenduse leidmise protsessi sujuvat jätkumist; kutsub mõlemaid pooli üles ilmutama äärmist vaoshoitust ja võimaldama staatuse protsess rahumeelselt lõpule viia;

32.   kutsub ELi ja Kosovo üleminekuaja võimuorganeid üles töötama koos, et luua tingimused paremaks majanduskasvuks kõigi Kosovo etniliste kogukondade hüvanguks; kordab vajadust luua põhjalik ja realistlik pikaajalise majandusarengu kava ning järgida täielikult õigusriigi aluspõhimõtteid, ning vajadust luua üksikasjalik ja nõuetekohaselt rahastatud korruptsioonivastane strateegia;

33.   rõhutab vajadust anda Kosovo poolt heakskiidetud Euroopa väikeettevõtete hartast lähtuvalt suuremat toetust väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKE); kutsub komisjoni üles tagama juurdepääsu ELi tõukefondidele, rahastama paremini VKEdega seotud projekte ja looma institutsionaalset raamistikku koostöö edendamiseks ühenduse ja Kosovo erasektori vahel;

34.   soovitab tungivalt Kosovo serbia kogukonna juhtidel tunnistada, et demokraatlik, detsentraliseeritud ja majanduslikult elujõuline Kosovo teenib nende huvisid paremini, ja osaleda lahenduse järgses protsessis, et tagada neid otseselt huvitavate kokkuleppe sätete täielik rakendamine;

35.   palub Serbia valitsusel tunnistada, et tulevik tähendab Kosovoga tihedate ja läbipaistvate sidemete arendamist ulatuslikuma piirkondliku integratsiooni ja tulevase ELi liikmesuse ühise eesmärgi raames;

36.   rõhutab, et Kosovo tulevase staatuse küsimusele lahenduse leidmine hr Ahtisaari lõplike ettepanekute alusel on suurima tähtsusega kogu piirkonna stabiilsuse ja edasise arengu jaoks; kutsub sellega seoses kõigi naaberriikide valitsusi üles andma positiivset panust sellesse protsessi ja austama olemasolevaid riigipiire; toetab lisaks sellele seisukohta, et pikas perspektiivis seisneb Kosovo tulevase staatuse lahendus selles, et nii Serbiast kui ka Kosovost saab koos oma naabritega ELi osa, sest Lääne-Balkani tulevik on ühinemises ELiga;

37.   kordab, et Kosovo kindel liitmine stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessiga tugevdab muu hulgas Kosovo majandussuhteid liikmesriikide ja nende naabritega Lääne-Balkanil ning aitab kaasa stabiliseerimisprotsessile piirkonnas;

38.   tervitab vabakaubanduslepingute allkirjastamist Albaania, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Horvaatiaga; nõuab tungivalt, et Kosovo ametivõimud rakendaksid need lepingud täielikult ja tagaksid vabakaubanduse jätkumise Serbia ja Montenegroga;

39.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles liikuma Kosovoga viisarežiimi lihtsustamise lepingu sõlmimise suunas osana lahendusjärgsest faasist ja kooskõlas praegu Kosovo naaberriikidega läbiräägitavate põhimõtetega, võttes arvesse Kosovoga seotud eriprobleeme – nimelt paljude liikmesriikide konsulaaresinduste puudumist ja senini UNMIKi passide kasutamist;

40.   kutsub Kosovo ja Serbia ametivõime üles tegema täielikku koostööd üksteisega ja endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, et väidetavad sõjakurjategijad välja anda;

41.   usub, et hr Ahtisaari aruande avaldamisega peaks kaasnema ulatuslik kampaania, mille eesmärk on selgelt ja objektiivselt selgitada asjaomastele inimestele, sealhulgas Serbia kodanikele, kavandatud lahenduse tingimusi, ja et Euroopa Liit peab seoses Kosovoga rõhutama rahumeelse kooseksisteerimise sõnumit; on seisukohal, et enamuse ja vähemuse õigusi tunnustav Kosovo saab olema stabiilne ja edukas;

42.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Serbia valitsusele ja Kosovo omavalitsuse ajutistele institutsioonidele, UNMIKile, siderühma liikmetele, ÜRO Julgeolekunõukogule ja ÜRO peasekretäri erisaadikule Kosovo tulevase staatuse protsessis.

(1) EÜT C 139, 14.6.2006, lk 1.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsioon Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta (2006/2205 (INI))

P6_TA(2007)0098 A6-0066/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 22. novembri 1990. aasta resolutsiooni Euroopa Ühenduse rahastamise kohta tulevikus(1) ja oma 21. aprilli 1994. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite uue süsteemi kohta(2);

–   võttes arvesse nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsust 94/728/EÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta(3);

–   võttes arvesse 7. oktoobri 1998. aasta dokumenti "Euroopa Liidu rahastamine – komisjoni aruanne omavahendite süsteemi toimimise kohta" (KOM(1998)0560);

–   võttes arvesse oma 11. märtsi 1999. aasta resolutsiooni vajaduse kohta muuta ja reformida Euroopa Liidu omavahendite süsteemi(4);

–   võttes arvesse oma 17. novembri 1999. aasta seisukohta, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(5);

–   võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsust 2000/597/EÜ, Euratom, Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(6);

–   võttes arvesse komisjoni aruannet omavahendite süsteemi kohta (KOM(2004)0505) ja komisjoni ettepanekut võtta vastu uus nõukogu otsus omavahendite kohta koos ettepanekuga võtta vastu nõukogu määrus, mis käsitleb rakendusmeetmeid eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimiseks vastavalt nõukogu (...) otsuse (Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta) artiklitele 4 ja 5 (KOM(2004)0501), mis esitati 14. juulil 2004. aastal;

–   võttes arvesse oma 8. juuni 2005. aasta resolutsiooni laienenud liidu poliitiliste väljakutsete ja eelarvevahendite (2007-2013) kohta(7);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud uurimust: "Omavahendid: süsteemi areng 25 liikmega ELis", mida tutvustati 30. juunil 2005. aastal(8);

–   võttes arvesse 15.–16. detsembril 2005. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldusi;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Ühenduste omavahendite süsteemi kohta ja komisjoni töödokumenti "Ühendkuningriigi kasuks tehtava eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimise (Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav korrigeerimine) arvutamine, rahastamine, sellest tulenevate maksete tegemine ning nende kajastamine eelarves vastavalt Euroopa ühenduste omavahendeid käsitleva nõukogu otsuse (...), artiklitele 4 ja 5" (KOM(2006)0099);

–   võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(9);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi tellitud uurimust: ELi omavahendid – üleeuroopalist maksusüsteemi toetavate liikmesriikide maksude ulatuse eelhindamine, mida tutvustati jaanuaris 2007(10);

–   võttes arvesse liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonide esimeeste osavõtul toimunud eelarvekomisjoni koosolekuid, mis toimusid 16. juunil 2005 ja 21. juunil 2006;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni poolt 30. novembril 2005. aastal kõikidele liikmesriikide parlamentide eelarvekomisjonidele saadetud omavahendeid käsitleva küsimustiku vastuseid;

–   võttes arvesse omavahendite alalise raportööri ja asjaomaste parlamendikomisjonide või nende esindajate vahelisi ametlikke ja mitteametlikke arvamuste vahetusi, mis toimusid kõnealuse küsimuse 2006. ja 2007. aasta jooksul arutamisest huvitatud liikmesriikide parlamentide kutsel;

–   võttes arvesse 8.–9. mail 2006. aastal ja 4.–5. detsembril 2006. aastal toimunud parlamentaarsete ühiskoosolekute Euroopa Liidu edaspidist rahastamist käsitlenud töörühmades saavutatud tulemusi;

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(11) eelkõige selle punkti 8, ja kõnealusele kokkuleppele lisatud deklaratsiooni nr 3 finantsraamistiku läbivaatamise kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni ning regionaalarengu komisjoni arvamusi (A6–0066/2007),

A.   arvestades, et esimest Euroopa Ühendust – 23. juulil 1952. aastal asutatud Euroopa Söe- ja Teraseühendust – rahastas tõeline omavahendite süsteem, mis põhines iga toodetud tonni terase pealt suurendataval maksul, mille pidid sütt ja terast tootvad äriühingud otse ESTÜ eelarvesse maksma;

B.   arvestades, et vastavalt 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingule pidid Euroopa Majandusühendust rahastama liikmesriikide osamaksud vaid üleminekuperioodi vältel, millele pidi järgnema üleminek omavahendite süsteemile;

C.   arvestades, et üleminek toimus viimaks 21.–22. aprillil 1970. aastal, kui Euroopa Ülemkogu Luxembourgi kohtumisel lepiti kokku otsuses, millega lõpetati liikmesriikide osamaksud ja kehtestati uus, kahel tõelisel omavahendil – põllumajandusmaksud ja tollimaksud – rajanev rahastamissüsteem, mida täiendas kolmas, käibemaksul põhinev vahend;

D.   arvestades, et kõik Euroopa Parlamendi pingutused(12) kasutada praegust käibemaksu tagastamist käibemaksu-omavahendite hindamisbaasi kindlaksmääramiseks (nn tagastamise meetod) ühtlustatud baasi asemel, mis arvutatakse keskmise määra kohaldamisel kogu netotulule (nn tulumeetod), olid asjatud, kuna käibemaksu-omavahendid muutusid tugevalt ja otseselt Euroopa kodanikega seotud tõelistest omavahenditest täielikult statistiliseks vahendiks liikmesriigi osamakse arvutamisel;

E.   arvestades, et riigipeade ja valitsusjuhtide poolt 25.–26. juunil 1984. aastal sõlmitud Fontainebleau kokkuleppes sätestati selgelt, et "kulupoliitika on lõppkokkuvõttes oluline abinõu, et eelarvelise tasakaalustamatuse küsimust lahendada"; arvestades, et samal ajal lõi Euroopa Ülemkogu siiski Briti tagasimakse – Ühendkuningriigi suhtes kohaldatav korrigeerimise mehhanism, milles sätestati, et alates 1985. aastast laekub Ühendkuningriigile 66% vahest Ühendkuningriigi käibemaksul põhinevate maksete osa ja tema kõnealuseks aastaks eraldatud kulude osa vahel; arvestades, et nimetatud tagasimakset pidid rahastama kõik liikmesriigid ja et ülemmääraks kehtestati Saksamaa osamaks; arvestades, et see tekitas olukorra, kus Ühendkuningriik saab oma iga-aastastelt osamaksetelt ELi eelarvesse tagasimakset, mille aasta keskmine on jõudnud ajavahemikul 2001–2004 5,3 miljardi euroni;

F.   arvestades, et samal tippkohtumisel sõlmisid riigipead ja valitsusjuhid ka kokkuleppe teha sama liiki tagasimakse jaoks kõlblikuks – põhimõtteliselt ja sobival ajal – "iga liikmesriigi, kes peaks taluma tema suhtelise jõukusega võrreldes ülemääraseks peetavat eelarvekoormust";

G.   arvestades, et 11.–13. veebruaril 1988. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kehtestati ühenduse eelarve ülemmääraks 1,2% RKTst maksete osas ja 1,3% kulukohustuste osas ning kinnitati, et liikmesriigid võivad sissenõudmiskulude katteks jätta endale 10% traditsiooniliste omavahendite tulust;

H.   arvestades, et omavahendite ülemmäära tõsteti ELi 15 liikmesriigi osas ajavahemikul 1993–1999 1,24%ni ELi rahvamajanduse kogutulust maksete assigneeringute osas ja 1,31%ni kulukohustuste assigneeringute osas ning see on vaatamata laienemisele püsinud muutumatuna;

I.   arvestades, et mis kõige tähtsam – 1988. aasta Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumisel loodi RKT-l põhinev lisavahend, mis tuleks kasutusele võtta juhul kui ja siis, kui käibemaksult ja teistest omavahenditest sisse nõutud summa on ühenduse finantskohustuste katmiseks ebapiisav;

J.   arvestades, et aja jooksul on nimetatud vahendist saanud Euroopa Liidu eelarve võtmetähtsusega vahend, mis moodustab 2007. majandusaasta tuludest hinnanguliselt 70%, samas kui käibemaksupõhised omavahendid moodustavad umbes 15%, nii et traditsiooniliste omavahendite osa (tolli- ja põllumajandusmaksud koos) on vähenenud vaid 15% tasemele tuludest;

K.   arvestades, et praegune 29. septembril 2000. aastal vastu võetud omavahendeid käsitlev otsus jõustus 1. märtsil 2002. aastal ja et sellel on järgmised peamised omadused: omavahendite ülemmäär, mis moodustab 1,24% Euroopa Liidu rahvamajanduse kogutulust (võrdub 1,27%ga SKTst) maksete assigneeringute osas ja 1,31%ga kogurahvatulust (võrdub 1,335%ga SKTst) kulukohustuste assigneeringute osas, liikmesriikidele ettenähtud 25%line toetus traditsiooniliste omavahendite sissenõudmiskulu eest, maksimaalne käibemaksu 0,5%line sissenõudemäär, liikmesriikide käibemaksubaas, mis piirdub 50%ga nende SKTst (käibemaksubaasi piiristamine), ning ühe liikmesriigi kasuks tehtav tagasimakse eranditega mõnede liikmesriikidele seoses nimetatud tagasimakse rahastamisega;

L.   arvestades, et komisjoni viimase, 2006. aastal tehtud ettepaneku eesmärk on viia ellu 15.–16. detsembril 2005. aastal Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise otsused omavahendite valdkonnas, mida peamiselt iseloomustab teatavate netorahastajatest liikmesriikide jaoks arvukamate erikorralduste, nagu alandatud käibemaksu sissenõudemäärad või rahvamajanduse kogutulul põhinevate iga-aastaste brutomaksete vähendamine, lisamine juba olemasolevate erandite hulka, muutes sellega süsteemi keerukamaks ja vähem mõistetavaks ning soodustades edasist lühinägelikku eelarvelise tasakaalustamatuse kontseptsiooni;

M.   arvestades, et Euroopa Ülemkogu on uuendanud ka 2000. aastal vastu võetud otsust suurendada liikmesriikide poolt endale jätmisele kuuluvat sissenõudesummat 10%lt 25%le traditsioonilistest omavahenditest, hoolimata ümberlükkamatust faktist, et nimetatud protsendil ei ole mingit seost liikmesriikide tegelike sissenõudmiskuludega, annab eelise liikmesriikidele, kes nõuavad sisse suure osa tollimaksudest, nende liikmesriikide kahjuks, kes seda ei tee, ja seega tuleks seda käsitleda tagasimakse teise vormina;

N.   arvestades, et ehkki komisjoni ettepaneku võtta vastu uus omavahendeid käsitlev otsus on vahepeal heaks kiitnud Euroopa Parlament(13), on see ikka blokeeritud nõukogus liikmesriikide poolt, kes olid alguses selle poolt, kuid kes nüüd on ise selle kohaldamise vastu;

O.   arvestades, et Euroopa Parlament on seisukohal, et ELi tulude ja kulude põhjalik läbivaatamine, mis toimub ajavahemikul 2008–2009, nagu sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes, on võimalus – mida ei tohi käest lasta – pöörduda tagasi tõelise, kuid õiglase omavahendite süsteemi juurde, pidades silmas Euroopa ühenduste asutamislepinguid;

P.   arvestades, et alates 2006. aasta algusest on konsulteeritud kõnealuse küsimuse arutamisest huvitatud liikmesriikide parlamentidega tegemaks kõik jõupingutused selleks, et kehtestada eeloleva läbivaatamisprotsessi jaoks ühine parlamentaarne alus;

Q.   arvestades, et siiani on kõnealused konsulteerimised olnud pelgad parlamendiliikmete vahelised isiklike arvamuste vahetused asjaolu tõttu, et enamikul liikmesriikide erakondadel ei ole olnud veel võimalust võtta omavahendite küsimuses vastu ametlik seisukoht;

R.   arvestades, et kõnealused kohtumised on võimaldanud määratleda osavõtnute vahel mitmed valdkonnad, milles ollakse üksmeelel, ja laialdaselt jagatud eesmärgi, mis seisneb ELi rahastamise tuleviku küsimuses koostöö tegemise viisi leidmises;

S.   arvestades, et vahepeal on Portugali rahvusassamblee president teinud ettepaneku korraldada Portugali eesistumise ajal hiljemalt 2007. aastal Euroopa Liidu omavahenditele ja finantsraamistikule pühendatud liikmesriikide parlamentide ning Euroopa Parlamendi eelarve- ja rahanduskomisjoni esimeeste konverents,

Praeguse rahastamissüsteemi puudused

1.   juhib tähelepanu sellele, et süsteem, milles orienteeruvalt 70% Euroopa Liidu tuludest ei pärine omavahenditest, vaid tulevad otse rahvamajanduse kogutulu vahendite kaudu liikmesriikide eelarvetest ja 15% tuleb sellistest vahenditest nagu käibemaksuvahendite määr, mida ei saa pidada (selle kindlaksmääramise viisi tõttu) igas mõttes ELi omavahendiks, läheb lahku Rooma lepingu sätetest ja vaimust; juhib tähelepanu sellele, et ELi olemasolu on toonud kaasa ühendusesisese kaubanduse kasvu ja liikmesriikide jõukuse kasvu, mistõttu on Euroopa Liidul täielik õigus varustada end liikmesriikide osamaksetest moodustuva omavahendite süsteemi asemel tõeliste omavahendite süsteemiga;

2.   rõhutab, et kõnealused liikmemaksud on teravdanud lühinägelikku netomaksete tasujate arutelu, mis ei anna õiglast hinnangut Euroopa Liidu kasule rahu, vabaduse, jõukuse ja julgeoleku mõttes, vaatamata asjaolule, et eelarve netobilansside mõiste on ka tehniliselt väga puudulik ja ei võimalda rohkemat kui vaid hinnanguid; rõhutab, et netobilansside tulude pool (Rotterdami efekt) ega kulude pool (Luxembourgi efekt) ei kajasta kumbki tegelikkust;

3.   on sügavalt veendunud, et praegune, liikmesriikide osamaksetel põhinev omavahendite süsteem on liikmesriikide elanikkonna suhtes ebaõiglane ja ebademokraatlik ega aita rõhutada pühendumist Euroopa integratsioonile; lisaks muudab nimetatud süsteem Euroopa Liidule tehtavad osamaksed riigieelarvetele lisakohustuseks ja ei kindlusta Euroopa Liidu kõiki poliitikavaldkondi piisavate vahenditega; suhtub väga kriitiliselt üksikute riikide jaoks loodavatesse võimalustesse rahastada ametlikult vaid neid poliitikavaldkondi, mis neid huvitavad; kardab, et see võib olla Euroopa Liidu viimase 50 aasta edukust iseloomustanud väärtuste hävinemise algus;

4.   rõhutab, et praegusel süsteemil oma nelja erineva vahendi ja mitmete erinevate tagasimaksemehhanismidega – olgu need siis liikmesriikide kasuks kehtestatud üldised mehhanismid, nagu Briti tagasimakse, või erimehhanismid, nagu tagasimaksed teiste tagasimaksete rahastamistel – puudub läbipaistvus ja see on Euroopa kodanikele täiesti arusaamatu; rõhutab, et see ei tee midagi selleks, et täita nõuet kehtestada Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel otsene side;

5.   märgib, et üksmeele nõue omavahendeid ja finantsraamistikku puudutavate otsuste puhul teeb kõik läbirääkimiste tulemused sõltuvaks valdkondadest, mis sõltuvad isegi kõige tõrkuvamate liikmesriikide – rikaste või vaeste – heast tahtest ja rahalistest võimalustest; leiab, et ei ole üllatav, et selle tulemused valmistavad tihti pettumust;

6.   paneb Euroopa Liidu Brüsseli tippkohtumisel 14.–15. detsembril 2005 sõlmitud uut finantsperspektiivi 2007–2013 käsitleva Euroopa Ülemkogu lepingu puudujäägid nimetatud vigase süsteemi süüks; usub, et finantspakett, milles kokkulepe saavutati, koos arvukate eranditega tulude poolel ja kingitused hüvitiste näol teatavatele liikmesriikidele kulude poolel, on kõige selgem tõestus praeguse süsteemi täielikust läbikukkumisest; peab vastuvõetamatuks seda, et kõik liikmesriigid on olulistes ühenduse tegevussuundades, nagu Galileo või üleeuroopalised võrgud, kokku leppinud ja püstitanud ambitsioonikad eesmärgid, nt selles, mis puudutab Göteborgi ja Lissaboni eesmärke või aastatuhande eesmärke, ja keegi ei taha neid rahastada;

7.   avaldab kahetsust, et Euroopa Ülemkogu 2005. aasta Brüsseli kohtumine muutis lihtsama ja läbipaistvama süsteemi loomise asemel selle veel keerulisemaks ja selgusetumaks, jättes Suurbritannia suhtes kohaldatava korrigeerimismehhanismi, Briti tagasimakse, põhimõtteliselt puutumatuks ning lisades erandeid ja korrigeerimisi, soodustades teisi liikmesriike;

8.   juhib tähelepanu sellele, et kui 1992. aasta Edinburghi otsust kehtestada omavahendite ülemmääraks 1,24% rahvamajanduse kogutulust oleks täielikult rakendatud, oleks ühenduse eelarves viimase 13 aasta jooksul olnud rahvamajanduse kogutulu juurdekasv 0,2%, mis vastab orienteeruvalt 240 miljardi euro suurusele juurdekasvule; peab neid vahendeid, mille liikmesriigid vastavalt eesistujariik Suurbritannia ettepanekule ühehäälselt vastu võtsid, vajalikeks, võimaldamaks Euroopa Liidul tegutseda kooskõlas oma üha suurenevate väljakutsete ja volitustega, eelkõige selles osas, mis puudutab liidu rolli maailmas, Lissaboni eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi (innovatsioon, haridus, teadustöö, infrastruktuur ja tööhõive), või nagu Maastrichti, Amsterdami ja Nice'i lepingutes – rääkimata põhiseaduse eelnõust – kokku lepiti nüüd, mil liidus on 27 liikmesriiki;

9.   rõhutab, et alates 1995. aastast on Euroopa Liidu eelarve kasvanud reaalselt vaid 8,2% ja selle osa rahvamajanduse kogutulus on vähenenud, samas kui liikmesriikide eelarved on kasvanud keskmiselt 23%, st kolm korda nii palju;

Reformi esimene etapp: liikmesriikide osamaksete täiendatud süsteem

10.   tunnistab tõsiasja, et iga omavahendite süsteemi reform on tundlik ja raske ülesanne, mis tuleb läbi viia liikmesriikide parlamentide osalusel; nõuab seepärast järkjärgulist lähenemisviisi, mida võiks kehtestada kahes etapis, kuid mis võiks moodustada osa ühest ainsast otsusest asjaolu tõttu, et vaevanõudev ühenduse kord teeks võimatuks kahe otsuse vastuvõtmise suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul; esimene esialgne üleminekuetapp tooks kaasa praeguse süsteemi ja liikmesriikide osamaksete parandamise, mille jaoks tuleks kohaldada järgmisi poliitilisi põhimõtteid:

Liikmesriikidevaheline võrdsus

11.   määratleb "liikmesriikidevahelise võrdsuse" mis tahes liikmesriigi jaoks mis tahes eelarvealase privileegi puudumise abil; möönab, et teatavatel liikmesriikidel võib olla raske nõustuda loobumisega erikorra pikast ajaloost tulude poolel ja teatava kulude jaotamise pikast ajaloost, mis võib õigustada mis tahes vaid järkjärgult kohaldatavat (vana süsteemi järkjärguline kõrvaldamine) reformi; keeldub siiski kiitmast heaks eelarvealaste privileegide pikka ajalugu kui argumenti, mis toetab süsteemi säilitamist, mis pärast vajalike reformide elluviimist enam end ei õigusta;

Esitamise lihtsus

12.   rõhutab, et on oluline esitada täiustatud süsteem lihtsaimal võimalikul viisil, et see oleks Euroopa kodanikele arusaadav ja läbipaistev; taunib kõikide Euroopa kodanike elu mõjutavate otsuste esitamist, mis on täiesti arusaamatu, nagu ELi rahalisi vahendeid käsitlevad Euroopa Ülemkogu 2005. aasta Brüsseli kohtumise eesistuja lõppjäreldused;

Liikmesriikide vaheline solidaarsus ja võrdne väärikus

13.   nõuab süsteemi, mis kaitseb liikmesriikidevahelise solidaarsuse ja võrdse väärikuse põhimõtteid; on seisukohal, et praegune omavahendite süsteem, kus mõned saavad kasu hüvitistest ja teised saavutavad hüvitise vaid selle Euroopa Ülemkogu kohtumistel välja kaubeldes, õõnestab kõnealuseid põhimõtteid; tuletab meelde, et Euroopa Ülemkogu 2005. aasta Brüsseli kohtumise eesistuja lõppjärelduste 46 artiklist, mis määravad kindlaks kulud uues rubriigis 1b – Ühtekuuluvus majanduskasvu ja tööhõive nimel – , on tervelt 20 "Lisasätted", millega jagatakse vabalt erinevatele liikmesriikidele või piirkondadele välja nn jõulukingitused(14);

Poliitiline side tulude ja kulude reformiga

14.   on veendunud, et poliitiline side tulude ja kulude reformi ning kulude läbivaatamise vahel on vältimatu ja täiesti mõistlik eriti seni, kuni ühenduse poliitikavaldkondade liikmesriikide eelarvetest tulenevatest tuludest rahastamise põhimõte on veel Euroopa Liidu juhtpõhimõte;

Süsteemi ajutine ja üleminekuline iseloom

15.   juhib tähelepanu sellele, et mis tahes täiustatud kehtivat süsteemi kui väljapakutud kaheastmelise lähenemisviisi esimest etappi tuleb pidada ajutiseks ja üleminekuetapiks, kuna väga nõrk liikmesriikide osamaksude süsteem teeb selle poliitiliselt mittejätkusuutlikuks;

16.   jagab siiski Euroopa Kontrollikoja arvamust(15), et ühenduste omavahendite süsteemis on põhjalikku reformi väga raske saavutada, kui arutelu selle reformi üle on otseselt seotud läbirääkimistega rahaliste ülemmäärade ja mitmeaastase finantsraamistiku raames ühenduse poliitikale kulutatavate summade üle, nagu minevikus on Euroopa Ülemkogu aruteludega korduvalt juhtunud;

Soovitused liikmesriikide osamaksete täiustatud süsteemi jaoks
Schreyeri ettepanekud

17.   tuletab meelde, et on juba tehtud ettepanekud kehtiva rahastamissüsteemi täiustamiseks, näiteks volinik Michaele Schreyeri 2004. aasta juulis esitatud ettepanekud(16), mille kohaselt:

18.   möönab, et mõnede Schreyeri ettepanekute suundumus oli õige, kuivõrd need oleksid muutnud süsteemi veidi läbipaistvamaks vähemalt põhimõtte "tagasimakse tagasimakse pealt" keelamisega või kuivõrd need oleksid piiranud hüvitamisi ja korrigeerimisi, mille peamine positiivne mõte seisnenuks selles, et seda kavandati vaid kui üleminekusüsteemi aastani 2014;

19.   on siiski veendunud, et tagasimakse üldine kehtestamine isegi siis, kui sellega kaasneb netoeelarvebilansside ülemmäär, oleks topeltviga, kuna see tugevdaks vaid süsteemi ühendusevastast iseloomu ja kinnistaks lühinägelikku kvantifitseeritavat õiglase tagasimakse lähenemisviisi; rõhutab, et ainus võimalik lahendus oleks netobilansside süsteemi lõplik kaotamine paralleelselt kulupoliitika reformiga; rõhutab, et Euroopa kulutuste lisandväärtus, mis põhineb vastastikuse rahalise toetuse põhimõttel, on see, mis Euroopa kulutused esile tõstab;

Struktuuriliste ja ühtekuuluvuskulude küsimus

20.   lükkab kategooriliselt tagasi teistes reformiga seotud ettepanekutes sisalduva mõtte jätta struktuurilised ja ühtekuuluvuskulud kõikidest kalkulatsioonidest välja eesmärgiga kehtestada liikmesriikide osamaksud või tagasimaksed nimetatud osamaksudelt, kuna selline samm tingiks eristuse tegemise nn suuremeelsete ja kahtlaste kulude vahel, avades nõnda ukse à la carte Euroopa Liidule, kus poliitikavaldkondi rahastavad lõppkokkuvõttes liikmesriigid, kes on nendest huvitatud;

Kokkuvõte

21.   võtab teadmiseks 2004. aasta aprillis Soome poolt esitatud ettepaneku Euroopa Liidu praeguse rahastamissüsteemi asendamiseks rahvamajanduse kogutulul põhineva süsteemiga, säilitades traditsioonilised omavahendid, võttes rahvamajanduse kogutulu osad aluseks liikmesriikide osamaksetele Euroopa Liidu omavahendite suunas, tühistades käibemaksupõhise omavahendi oma praeguses reformis, kuna tegemist on üksnes liikmesriikide osamaksete arvutamise matemaatilise alusega, ning vähendades Briti tagasimakse järkjärgult nullini aastal 2013;

22.   rõhutab tõsiasja, et kõnealuse süsteemi eelis oleks selle lihtsus ja läbipaistvus ning see, et süsteem moodustaks võimaliku esimese sammu Euroopa Liidu tõelise omavahendite süsteemi loomise suunas, ning et kõik liikmesriigid, kes praegu Suurbritannia tagasimakset toetavad, saaksid ise sarnaselt Suurbritanniale kasu käibemaksupõhise omavahendi kaotamisest selle praegusel kujul; rõhutab, et see ei mõjuta käibemaksu kaasamist muudetud kujul ELi rahastamisse pikemas perspektiivis;

23.   tunnistab, et rahvamajanduse kogutulu vahendid on kodanikele vähem nähtavad, kuid võrdsemad asjaomases panuses jõukuse üldisesse tasemesse; ning on nendevahelise solidaarsuse väljendus;

24.   on teadlik tõsiasjast, et kokkulepe uues rahastamissüsteemis kooskõlas Soome ettepanekuga on üldise läbirääkimiste protsessi raames – mis sisaldab ka kulusid – vaid poliitiliselt vastuvõetav; kutsub komisjoni üles kaaluma rahvamajanduse kogutulul põhinevat süsteemi mis tahes uute, ELi tulusid käsitlevate ettepanekute tegemisel pärast läbivaatamisprotsessi, nagu sätestatud 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes;

25.   rõhutab, et tulude ja kulude vaheline seos peaks moodustama uuele süsteemile üleminekut puudutavate kaalutluste ühe aspekti ja lükkab tagasi kõik ühise põllumajanduspoliitika taasriigistamise katsed;

26.   soovitab alustada reformi esimest etappi viivitamatult pärast kokkuleppe ratifitseerimist; säilitades riikide osamaksete süsteemi kui sellise, muutuks see lihtsamaks, läbipaistvamaks ja oleks täielikult vastavuses iga liikmesriigi suhtelise jõukusega; rõhutab siiski sellise etapi ajutist iseloomu, mis seisneb selles, et selle ainus eesmärk oleks valmistada ette alust täiesti uue omavahendite süsteemi kehtestamiseks;

Reformi teine etapp: uus omavahendite süsteem

27.   kinnitab oma varem väljendatud seisukohti, mille kohaselt ühenduse tulude reformi eesmärk peab olema Euroopa Liidu tõeliste omavahendite loomine, mis asendab olemasolevad mehhanismid; tuletab meelde, et nimetatud eesmärk ja ettepanekud selle saavutamiseks ei ole mingil moel revolutsioonilised, kuid püüavad vaid taaselustada asutamislepingute põhimõtteid ja sätteid;

28.   peab järgmisi põhimõtteid, mis on esile kerkinud kõikides kokkupuudetes liikmesriikide parlamentidega, mis tahes tulevase omavahendite süsteemi nurgakivideks:

Liikmesriikide maksundusalase suveräänsuse igakülgne austamine

29.   on seisukohal, nagu sätestatud asutamislepingutes ja põhiseaduse eelnõus, et maksundusalane suveräänsus jääb ainult liikmesriikidele, kes võivad siiski anda liidule piiratud ajaks volitused – mida võib igal ajal tühistada – teatud maksuosast otseselt kasu saada, nagu see on enamikes liikmesriikides piirkondlike ja kohalike asutustega;

Neutraalne maksustamine

30.   on veendunud, et kuna kõik teised asjad on võrdsed, ei tohi uus süsteem suurendada üldisi riiklikke kulusid ega kodanike maksukoormust; järeldab, et juhul, kui uus süsteem eraldab kõikidele kodanikele osaliselt või täielikult nähtava maksu otse Euroopa Liidule, tuleks mujal teha võrdväärne vähendamine; soovitab, et liikmesriikide kontrollikodadel ja Euroopa Kontrollikojal palutaks kontrollida ja tagada nimetatud põhimõtte järgimist;

31.   on seisukohal, et uue omavahendite süsteemi väljatöötamisel tuleb võtta arvesse liikmesriikide jõupingutusi nende poliitika kooskõlastamisel maksustamise valdkonnas;

Ei mingeid muutusi ELi eelarve mahus, aga piisavate ELi eelarvetulude tagamine ELi poliitiliste prioriteetide täitmiseks

32.   ei näe praegu mingit vajadust muuta 1,24%list rahvamajanduse kogutulu ülemmäära, mis võimaldab juba suurt manööverdamisvaru; tuletab meelde, et ükski eelarve ei ole kunagi jõudnud lähedale nimetatud ülemmäärale, mille on kokku leppinud liikmesriigid ise aastal 1992 Briti eesistumise ajal ja mille puhul maksete assigneeringud saavutasid maksimaalse taseme – 1,18% RKTst – aastal 1993; rõhutab, et kuigi finantsperspektiiv näeb ette ajavahemikuks 2007–2013 osakaalu suurusega 1,045% rahvamajanduse kogutulust, võeti nimetatud perioodi esimene eelarve vastu kõigest tasemel 0,99% rahvamajanduse kogutulust;

Järkjärguline üleminek uuele süsteemile

33.   nõuab uue süsteemi järkjärgulist rakendamist alates aastast 2014; pooldab üleminekuperioodi võimaldamist selleks, et tagada vana rahastamissüsteemi sujuvat järkjärgulist kaotamist koos selle kõikide erikordadega;

Selge poliitilise seose kehtestamine tulude reformimise ja kulude reformimise vahel

34.   juhib tähelepanu sellele, et ELi tulude struktuuri reform ja ELi kulude struktuuri reform peavad toimima nii, nagu uue, 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele lisatud deklaratsioonis nr 3 on ette nähtud;

35.   märgib, et omavahendite süsteem, mis tagab ELi eelarvetulude arengu tulenevalt jõukuse kasvust liikmesriikides, parandab eelarvealaste otsuste tegemise poliitilist kliimat, võimaldades otsustajatel kulude tasemete pärast tingimise asemel keskenduda peamistele prioriteetidele seoses ELi lisandväärtusega;

36.   tervitab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide ühistel koosolekutel tehtud algatusi eesmärgiga tuua kokku omavahendeid käsitlev spetsiaalne töörühm; peab liikmesriikide parlamentidega peetavat dialoogi hädavajalikuks, kui omavahendite reformis tuleb teha mis tahes edusamme;

Võimalikud poliitilised valikud tulevikus

37.   kordab, et kokkupuudetes liikmesriikide parlamentidega on paljud seisukohal, et aeg uue Euroopa maksu jaoks lühikeses perspektiivis ei ole veel kätte jõudnud; rõhutab siiski, et see ei välista võimalust, et kui liikmesriigid otsustavad kehtestada uusi makse, võiksid nad samal ajal või hilisemas etapis otsustada lubada liikmesriikidel sellistest uutest maksudest otseselt kasu saada;

38.   rõhutab siiski, et teises etapis on ülioluline uurida uue, liikmesriikides juba kogutaval maksul põhineva omavahendite süsteemi loomist, mille idee seisneb selles, et olemasolev maks makstakse osaliselt või täielikult tõelise omavahendina otse ELi eelarvesse, luues nõnda otsese seose Euroopa Liidu ja Euroopa maksumaksjate vahel; juhib tähelepanu sellele, et see lähendaks ka liikmesriikide maksuseadusi; rõhutab, et selline lahendus tähistaks vaid tagasipöördumist Rooma lepingus sätestatud põhimõtte juurde, mille kohaselt Euroopa kulusid peavad rahastama Euroopa omavahendid;

39.   tuletab meelde, et kõnealusel eesmärgil liikmesriikide parlamentidega arvamuste vahetustes või omavahendite süsteemi reformi käsitlevates komisjoni aruannetes väljapakutud täielikud või osalised maksud on muuhulgas järgmised:

40.   märgib, et Euroopa Parlamendis toimunud aruteludes uuriti ka muid võimalikke võimalusi, nagu näiteks:

41.   on seisukohal, et uue omavahendite süsteemi üle tuleks otsustada vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

42.   soovib enne lõpliku seisukoha võttu uurida nimetatud valikuvõimalusi tihedas koostöös liikmesriikide parlamentidega; annab prioriteedi ühise aluse loomisele – võimalik, et Portugali eesistumise ajal – arutelu jaoks seoses ELi tulude eelseisva läbivaatamisega; teeb kõik jõupingutused selleks, et jõuda seisukohale Euroopa Liidu omavahendite tuleviku küsimuses, mida võib toetada enamik liikmesriikide parlamente;

43.   on arvamusel, et käesolev resolutsioon on esimene, kuid tugev alus, millele rajada edasised pingutused õiglasema ja läbipaistvama Euroopa Liidu uue rahastamissüsteemi leidmiseks; kavatseb arutada ja vastu võtta lõpliku otsuse Euroopa Liidu omavahendite uue süsteemi kohta, et seda saaks arvestada 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes kehtestatud ELi tulu ja kulu põhjalikku ülevaadet käsitlevates aruteludes;

o
o   o

44.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja selle lisa nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

LISA

Euroopa Ülemkogu poolt 2005. aasta detsembris heaks kiidetud erandid eelarve tulude ja kulude poolel, nimelt:

Projektideks ettenähtud

· 865 miljonit EUR Ignalina tuumaelektrijaamale (Leedu) ja 375 miljonit EUR Bohunice tuumaelektrijaamale (Slovakkia)

· 200 miljonit EUR Põhja-Iirimaa rahuprotsessiks(Ühendkuningriik)

Piirkondadele ettenähtud

· 879 miljonit EUR eesmärgi 2 sihtpiirkonnale Poolas (107 EUR elaniku kohta)

· 140 miljonit EUR piirkonnale Ungaris (Közép-Magyarország)

· 200 miljonit EUR Prahale

· toetuse järkjärguline lõpetamine piirkonnale Soomes ja Madeirale, mis olid algupäraselt "kaasatavad" piirkonnad

· 100 miljonit EUR Kanaari saartele

· 150 miljonit EUR Austria piiriäärsetele piirkondadele

· 75 miljonit EUR Baierile

· 50 miljonit EUR Ceutale ja Melillale (Hispaania)

· 225 miljonit EUR Saksamaa idapoolsetele liidumaadele

· 136 miljonit EUR kõige äärepoolsematele piirkondadele (35 EUR elaniku kohta)

· 150 miljonit EUR eesmärgi "konkurentsivõime ja tööhõive" piirkondadele Rootsis

Liikmesriikide spetsiaalsed rahalised vahendid

· vastuvõtmise määra tõsteti Poola osas 4%

· "kaasatava piirkonna" toetus Küprosele, kuigi see ei ole kunagi olnud eesmärgi 1 piirkond

· 2 miljardit EUR Hispaaniale vabaks jaotamiseks struktuurifondide eesmärkide vahel

· 1,4 miljardit EUR Itaaliale (eelnevalt määratletud jaotus)

· 100 miljonit EUR Prantsusmaale ("piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive" eesmärk)

· 47 miljonit EUR Eestile (35 EUR elaniku kohta)

· 81 miljonit EUR Leedule (35 EUR elaniku kohta)

täiendavad maksed maaelu arendamiseks:

Eritingimused

· 50% suurem toetus endistele välispiirialadele Rumeenias ja Bulgaarias tavapärase toetusega võrreldes

· erasektori kaasrahastamist võidakse arvestada struktuurifondidest abi saavate projektide juures uutes liikmesriikides (SKT elaniku kohta <85% ELi keskmisest) ja Saksamaa idapoolsetes liidumaades

· uutes liikmesriikides (<85%) võib lugeda käibemaksu struktuurifondide projektide puhul abikõlblikuks kuluks

Õigusliku alust puudutavad eritingimused

· "n+2" reeglist kõrvalekaldumine uute liikmesriikide osas (<85 %) aastatel 2007–2010

· ehitusprojekte võib toetada uutes liikmesriikides (EL10 + Rumeenia, Bulgaaria)

· iga riik võib kasutada 20% esimese samba assigneeringutest (põllumajandus) maaelu arendamiseks, arvestamata üldisi eeskirju, mis puudutavad nt kaasrahastamist

· spetsiaalsed rahalised vahendid maaelu arendamiseks Portugalis (320 miljonit EUR) kaasrahastamiseta

Eelarve rahastamist puudutavad eritingimused

· käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmismäära vähendatakse Austria puhul 25 %

· käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmismäära vähendatakse Saksamaa puhul 50%

· käibemaksupõhiste omavahendite sissenõudmismäära vähendatakse Rootsi ja Hollandi puhul 66%

· Holland saab 4,23 miljardit EUR (rahvamajanduse kodutoodangust saadavad omavahendid)

· Rootsi saab 1,05 miljardit EUR (rahvamajanduse kodutoodangust saadavad omavahendid)

· Ühendkuningriigi tagasimakse säilib, seda vähendatakse uutele liikmesriikidele tehtavate teatud järkjärguliselt sisseviidavate maksete võrra.

(1) EÜT C 324, 24.12.1990, lk 243. (2) EÜT C 128, 9.5.1994, lk 363. (3) EÜT L 293, 12.11.1994, lk 9. (4) EÜT C 175, 21.6.1999, lk 238. (5) EÜT C 189 E, 7.7.2000, lk 72. (6) EÜT L 253, 7.10.2000, lk 42. (7) ELT C 124 E, 25.5.2006, lk 373. (8) Euroopa poliitika uurimisrühma (SEP) poolt läbi viidud uurimus, vt ka lisa: Märkused ELi võimalike oma maksude tulu piisavuse kohta, 30. august 2005. (9) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0292. (10) Deloitte'i ja Touche'i poolt läbiviidud uurimus: II etapi raport – esialgne projekt, 12. jaanuar 2007. (11) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (12) Nt Cornelisseni raport: Euroopa Parlament 1985: "Kas parlament lepib asjaoluga, et laekumised käibemaksust üha vähenevad liikmesriikide osamaksudeks pärast ühtse käibemaksumäära põhimõtte vajalikku kõrvalejätmist ning kas parlament nõustub, et ühtse käibemaksumäära kehtestamine taandatakse lõplikult statistilistele arvutustele? ... Või kas tuleks teha pingutusi seoses käibemaksubaasi arvutamisega, et taaselustada ühenduse omavahendite süsteem ja sellest sõltuv ühenduse finantsautonoomia?" (13) Vastuvõetud tekstid, 4.7.2006, P6_TA(2006)0292. (14) Vt käesoleva resolutsiooni lisa. (15) Vt kontrollikoja arvamuse nr 2/2006 lõiget 18 (ELT C 203, 25.8.2006, lk 50). (16) Schreyeri raport KOM(2004)0505 ja KOM(2004)0501, 14. juuli 2004.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsioon 2008. aasta eelarvemenetluse suuniste kohta – II, IV, V, VI, VII, VIII ja IX jagu – ja Euroopa Parlamendi esialgse eelarvestuse eelprojekti kohta (I jagu) 2008. aasta eelarvemenetluseks (2007/2013(BUD))

P6_TA(2007)0099 A6-0069/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 272;

–   võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsust 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust;(2)

–   võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3);

–   võttes arvesse institutsioonide peasekretäride 2006. aasta mais esitatud viiendat aruannet finantsperspektiivi rubriigi 5 arengu kohta;

–   võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet 2005. eelarveaasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(4);

–   võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A6-0069/2007),

A.   arvestades, et rubriigi 5 eelarvevahendite suuruseks 2007. aastal määrati 7 115 000 000 eurot, kusjuures Euroopa Parlamendi eelarve summa on 1 397 460 174 eurot, mis moodustab 19,65% rubriigist 5;

B.   arvestades, et 2008. aasta eelarve vastab esimesele aastale, mil ei ole ette näha suuri väljakutseid, nagu laienemine või uute keelte kasutuselevõtt, ega muid suurema haldusmõjuga sündmusi;

C.   arvestades, et institutsioonid peavad konsolideerima viimased kaks laienemist;

D.   arvestades, et iga-aastase menetluse käesoleval etapil ootab Euroopa Parlament teiste institutsioonide esialgset eelarvestust ja oma juhatuse ettepanekuid 2008. aasta eelarve kohta,

Üldine raamistik

1.   märgib, et rubriigi 5 ülemmäär 2008. aastal on 7 457 000 000 eurot, mis tähendab 2007. aastaga võrreldes 4,8% kasvu;

2.   märgib, et institutsioonide eelarve kasvas peamiselt laienemise tulemusel viimase nelja aasta jooksul peaaegu 18%; on seisukohal, et 2008. aastaks on kõik institutsioonid jõudnud täiel määral toimimise etappi ja varustatud vahenditega oma haldusülesannete täitmiseks; kutsub institutsioone üles järgima oma 2008. aasta esialgse eelarvestuse koostamisel ettevaatlikku eelarvealast lähenemist;

3.   on seisukohal, et Euroopa Parlament on aruandekohustuslik kodanike ees ja maksumaksjate raha tõhus kasutamine saab aidata suurendada nende usaldust ELi institutsioonide vastu; on arvamusel, et institutsioonide 2008. aasta eelarve peaks põhimõtteliselt jääma eelmise aasta eelarve taseme lähedale, kuna kasvu õigustavaid suuremaid sündmusi (laienemised või uued keeled) ei ole ette näha; on seisukohal, et kõiki uusi algatusi tuleks kõigepealt rahastada praeguse eelarve ülemmäära piires, välja arvatud juhul, kui teisiti toimimiseks on erilised põhjused;

4.   tunnistab, et institutsioonidevaheline koostöö võib olla kasulik mastaabisäästu ja tõhususe mõttes, kuid see võib ka õõnestada institutsiooni sõltumatust või identiteeti; on seisukohal, et kõik institutsioonid peaksid püüdlema ülalnimetatud elementide õige tasakaalu poole; palub peasekretäridel anda aru oma vastastikusest koostööst; ootab 1. juuliks 2007 teavet institutsioonidevahelise koostöö kvaliteedi, tõhususe ja finantsaspektide ning võimaliku kasu ja kahju kohta, sealhulgas koostöö raames loodud ametite ja organite osutatavate teenuste kvaliteedi ja tõhususe kohta;

5.   tuletab meelde, et Euroopa Parlament on oma resolutsioonides eelmistel aastatel palunud mitmeid korrapäraseid aruandeid EL-10 ja EL-2 töötajate töölevõtmise edenemise kohta ning töölevõetud töötajate staatuse kohta; kutsub seepärast institutsioone üles jätkama seda inventuuri, nagu on ette nähtud ühisdeklaratsioonis, mis käsitleb töölevõtmist seoses 2004. ja 2007. aasta laienemisega, mis võeti vastu koos Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2006. aasta resolutsiooniga Euroopa Liidu 2007. eelarveaasta üldeelarve projekti kohta(5);

Euroopa Parlament
POLIITILISED PRIORITEEDID
Osutada parlamendiliikmetele tõhusaid teenuseid, et võimaldada paremat õigusloomet

6.   on kaasseadusandjana seisukohal, et Euroopa Parlamendi liikmetele tuleks tagada optimaalsed töötingimused, et kergendada nende rolli täitmist ja tõsta ELi õigusaktide kvaliteeti; on arvamusel, et parlamendiliikmetele pakutavat abi saab täiustada, hankides piisavat erialast või tehnilist teavet lühikese aja jooksul; nõuab kindlalt, et Euroopa Parlamendi liikmed peaksid olema paremini teavitatud ja teadlikud kõigist vahenditest ning materjalidest, mis on neile kättesaadavad erinevate Euroopa Parlamendi teenistuste tehtava töö põhjal (uurimused, tehnilised ja taustadokumendid);

7.   soovib tagada, et kõikidele parlamendiliikmetele, sealhulgas uutele parlamendiliikmetele, osutatakse parimaid keeleteenuseid, eelkõige Euroopa Parlamendi organite ametlikel kohtumistel; on valmis kaaluma mõistlikke ettepanekuid parlamendiliikmetele nende ülesannete piires isikukohasema teenuse pakkumiseks läbipaistvatel ja selgelt määratletud tingimustel ning uurib selliste ettepanekute kulutasuvust;

8.   soovib uurida võimalust koosolekuruumide kättesaadavaks tegemiseks kõikidele parlamendiliikmetele kõnelusteks ekspertidega suhteliselt väikestes rühmades (8–20 inimest), eriti pidades silmas uusi D4 ja D5 hooneid; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi tööst tulenevate ettearvamatute vajaduste arvessevõtmiseks peaks olema võimalik selliseid ruume broneerida piisavalt lühikese etteteatamisega ning võimalikult vähese bürokraatiaga; ootab 1. juuliks 2007 aruannet selliste olemasolevate võimaluste ja nende edasiarendamise võimaluste kohta;

9.   märgib, et parlamendiliikmetele nende kohustuste täitmiseks parima abi pakkumiseks on vaja arendada edasi töö- ja haldusstruktuure ning tugevdada olemasolevaid teenistusi; palub administratsioonil uurida, kas ja kuidas saaks laiendada võimalusi, mida pakub parlamendiliikmetele raamatukogu uurimuste läbiviimiseks osutatava abi ning kõiki olemasolevaid tekste ja teadmisi sisaldava ühtse ulatusliku dokumendi- ja teabehoidla (teadmiste haldamise süsteem) kaudu; ootab, et asjaomased ettepanekud koos hinnanguliste kuludega, mis hõlmavad ka võimalust avaldada vastused sellistele päringutele Euroopa Parlamendi sisevõrgus, esitatakse 1. juuliks 2007;

10.   taunib Euroopa Parlamendi administratsiooni geograafilist hajutatust kolme tööpaiga vahel ja lisakulusid, mida see jooksvate kulude osas kaasa toob, eriti ühest paigast teise reisimisel; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi geograafilise asetuse negatiivse mõju piiramiseks peaks administratsioon varustama parlamendiliikmed igasuguste uue tehnoloogia pakutavate võimalustega, nagu arvutite sünkroniseerimine mobiiltelefonidega või videokonverentsiruumide kasutamine;

11.   täheldab, et infotehnoloogiale eraldatud olulise suurusega eelarvevahenditest hoolimata püsivad mõned probleemid, nagu võrgu aeglustumine Strasbourgis või mis tahes uute IT-projektide rakendamiseks vajalik aeg; palub seepärast peasekretäril lisada esialgset eelarvestust käsitleva raporti esialgsesse projekti IV lisasse erijao, mis on pühendatud viimase viie aasta jooksul käivitatud IT-projektidele, näidates ära esialgsed kulud, algus- ja esialgsed üleandmiskuupäevad, üleandmiskuupäevad ja lõplikud kulud;

12.   kutsub peasekretäri üles esitama ettepanekuid parlamendikomisjonide sekretariaatide struktuuri ja suutlikkuse osas, et parandada õigusaktide vastuvõtmise ja eelarvemenetluse järgset tegevust; palub administratsioonil esitada asjaomased ettepanekud 1. juuliks 2007;

Euroopa Parlamendi ja selle fraktsioonide teabevahetusvahendite tõhususe parandamine

13.   on arvamusel, et Euroopa Parlamendi teabevahetus on mosaiik erinevatest kanalitest, mis on täiendavad ja millel on ühine eesmärk, s.t teavitada ELi kodanikku tõhusalt oma tegevusest ning panusest Euroopa ülesehitamisel;

14.   on seisukohal, et Euroopa Parlamendi teabevahetus on kaheosaline: see koosneb esiteks administratsiooni teabevahetusest, mis sisaldab "faktilist teavet", ja teiseks poliitilisema suunaga teabest, mis kajastab fraktsioonide ja parlamendiliikmete erinevaid vaateid, seisukohti ning tegevust;

15.   on seisukohal, et kommunikatsiooni- ja informatsioonipoliitika paranemist on võimalik sidusamalt saavutada ELi kodanikega suhtlemise üldise kontseptsiooni raames, kusjuures tehakse kindlaks iga vahendi lisandväärtus, nagu väljendati Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni (2007. eelarveaasta üldeelarve projekti kohta, jaod I, II, IV, V, VI, VII ja VIII)(6) lõikes 21;

16.   soovib parandada abinõusid, mida kasutatakse Euroopa kodanike teadlikkuse tõstmiseks Euroopa Parlamendi rollist õigusloome- ja otsustamisprotsessis, tema tegevusest Euroopa poliitika valdkonnas, samuti Euroopa Parlamendi liikmete ja fraktsioonide tegevusest, ning tegeleda Euroopa Liidu kuvandiga seotud puudustega, eriti pidades silmas 2009. aasta valimisi; on seisukohal, et olemasolevad teabevahetuskanalid ei vasta piisavalt sellele vajadusele;

17.   usub eriti, et Euroopa projekti seisukohalt oleks äärmiselt kasulik kohaliku ja piirkondliku meedia suurem kaasamine; palub seepärast administratsioonil esitada kohalikule ja piirkondlikule meediale suunatud teabevahetuse tegevuskava ning uurida eriti järgmisteks Euroopa Parlamendi valimisteks valmistumist silmas pidades uusi abinõusid, mis võimaldavad parlamendiliikmetel suhelda kohaliku meediaga; tuletab meelde, et eelmistele Euroopa Parlamendi valimistele eelneval aastal eraldati eraldi eelarvevahendid üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniale;

18.   juhib tähelepanu sellele, et nii olemasolevad kui ka väljatöötatavad teabevahetusvahendid tuleb kujundada kõige tõhusamal viisil selleks, et tõsta ELi kodanike teadlikkust meie institutsioonist; usub, et nii administratsioon kui ka fraktsioonid tuleks kaasata nende vahendite kujundamisse ja hindamisse;

19.   nõuab 1. juuliks 2007 välisbüroode poolt ja komisjoni osalusel Euroopa Majades loodud teabevahetusmeetmete inventuuri ning nende tõhususe ja mõju hindamist;

20.   tuletab meelde, et 2006. aasta juulis käivitati parlamendiliikmete külastajate rühmi puudutav uus poliitika, mis tähendab paranemist endise olukorraga võrreldes; on arvamusel, et edasine täiustamine on võimalik eriti paindlikkuse osas ja et pärast uue külastajate keskuse valmimist seoses võib vaadata uuesti läbi kohustusliku minimaalse külastajate arvu ja kulude hüvitamise, võttes arvesse külastajate eripära, et katta tegelikud kulud; ootab seetõttu 1. juuliks 2007 uut ettepanekut, milles arvestatakse parlamendiliikmete muresid ja mis viiakse ellu nii kiiresti kui võimalik;

21.   tunnustab edusamme, mida külastajate programmi osas viimastel aastatel on saavutatud; rõhutab siiski, et olukorda võiks parandada valdkondades, kus külastajad puutuvad kokku Euroopa Parlamendi tegeliku eluga, ning ootab vastuseid täpsetele küsimustele seoses võimalusega külastada istungisaali ja kasutatavate koosolekuruumide arvu suurendamisega(7); palub administratsioonil esitada asjaomased ettepanekud 1. juuliks 2007;

Parandada eelarvevahendite eraldamist

22.   tuletab meelde, et kahe viimase aasta eelarved on koostatud institutsiooni tõhusa toimimise õigustatud vajaduste põhjal; rõhutab, et Euroopa Parlamendi eelarve suuruseks tuleks määrata summa, mis võimaldab institutsioonil teha tõhusaimat tööd rahaliste vahendite mõistliku taseme piires; on seisukohal, et 2008. aasta eelarve tase koos tõusuga, mis on seotud jooksevhindadele vastavaks korrigeerimisega, peaks püüdma jääda 2007. aasta eelarve tasemele ja ei tohiks mingil juhul ületada 20% rubriigist 5, mis peaks moodustama eelarve ülempiiri; palub seepärast juhatusel Euroopa Parlamendi esialgse eelarvestuse taseme otsustamisel võtta arvesse Euroopa Parlamendi aruandekohustuslikkust ELi kodanike ees;

23.   märgib, et 2008. aasta on viimane täisaasta enne Euroopa Parlamendi liikmete valimist ja parlamendiliikmete põhimääruse rakendamist 2009. aastal; on seisukohal, et meetmed viimase laienemisega seotud vajaduste rahuldamiseks on võetud; on seisukohal, et arvestamata uute liikmesriikide vastuvõtmisega seotud eelarvelistes vajadustes pisiparanduste tegemist, ei ole oodata suuremaid finantstagajärgedega arenguid;

24.   võtab teadmiseks, et üks juhatuse prioriteete on muuta Euroopa Parlament nähtavamaks osalejaks välispoliitikas, rõhutades ühtlasi kultuuridevahelise dialoogi edendamise ja demokraatia soodustamise tähtsust; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlament on moodustanud kolmandate riikide parlamentidega mitmeid delegatsioone ja assambleesid, mis ei kajastu selgelt Euroopa Parlamendi eelarves; palub seetõttu administratsioonil esitada 1. juuliks 2007 aruanne kõnealuses valdkonnas olemasolevate ja väljatöötatavate üksuste kohta koos eelseisvate aastate vajaduste finantshinnanguga;

25.   avaldab kahetsust teabe piiratud liikumise pärast küsimustes, mis kuuluvad ühisesse pädevusse teiste Euroopa Parlamendi otsuseid tegevate organitega, eriti otsuste puhul, mis mõjutavad rahaliselt Euroopa Parlamendi eelarvet; on seisukohal, et tuleks teha vastastikuseid jõupingutusi teabevahetuse parandamiseks otsuste tegemise varasel etapil;

26.   märgib, et ex ante eelarvehinnangud projektide arendamise kogukulude kohta ei ole alati usaldusväärsed; avaldab selle lähenemisviisi pärast kahetsust ja on seisukohal, et oluliste projektide puhul tuleks esialgsetest ettenähtud kuludest olulise kõrvalekaldumise korral tuleks kulusid põhjendada ning projektid tuleks esitada uuesti pädevatele organitele kordushindamiseks ja heakskiitmiseks;

27.   märgib, et mitmed eelarveread on regulaarselt alarahastatud või vastupidi ülerahastatud; tuletab meelde, et kogu täitmise aasta kestel peaksid ümberpaigutamistaotlused piirduma erakorraliste juhtudega ja ainult probleemidega, mida ei olnud võimalik ette näha; palub administratsioonil hinnata iga eelarverea jaoks vajalikke assigneeringuid täpsemalt ja ennustada neid realistlikumal tasemel;

MUUD KÜSIMUSED
Hooned

28.   tunnustab sääste, mis on saavutatud tänu viimase kümne aasta jooksul hoonete eest tehtud ettemaksetele; rõhutab, et Euroopa Parlament on nüüd enamiku oma kolmes tööpaigas asuvate hoonete omanik ja hakkab koondama oma investeeringuid välisbüroodele; kavatseb vaadata välisbüroode komisjoniga ühise kasutamise põhimõtte uuesti läbi aruande põhjal, mis paluti esitada 2007. aasta märtsiks eespool nimetatud 26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni lõikes 47; nõuab sellel eesmärgil komisjoni ja Euroopa Parlamendi ühise aruande koostamist büroode ühise kasutamise üksikasjade kohta töötajate, logistika, jooksvate kulude ja ühiste büroode ostmise kaasrahastamise erinevate ajakavade osas; märgib, et see on seni olnud võimalik tänu assigneeringute olemasolule Euroopa Parlamendi eelarves;

29.   ergutab administratsiooni jõupingutusi turvasüsteemi parandamiseks Euroopa Majades; nõuab tungivalt, et administratsioon ja komisjon võtaksid kulud ühiselt ning proportsionaalselt enda kanda;

Personal

30.   on arvamusel, et pärast ametikohtade loetelu hiljutist suurendamist (21% võrreldes nelja-aastase ajavahemikuga) peamiselt seoses kahe laienemisega ja ametlike keelte arvu suurenemisega peaks institutsioonil olema toimimiseks vajalikud inimressursid ning ta peaks võtma endale aega nende tõhusaks integreerimiseks; kaalub sellepärast kõiki uute ametikohtade taotlusi pärast seda, kui administratsioon on esitanud aruande oma lühikese ja keskmise tähtajaga strateegia kohta seoses ümberpaigutamise võimalustega, mis hõlmab ümberpaigutamisega seotud koolitus- ja arenguprogramme; uurib taotlusi selle üksikasjaliku teabe põhjal;

31.   julgustab tegelema puudustega, mis piiravad suulise tõlke teenuste kättesaadavust ja parimat kvaliteeti, hoides samaaegselt nõuetekohast tasakaalu kvaliteedi ja kulude vahel, tagades seeläbi kulutustele vastava tulu;

32.   on seisukohal, et 2006. aastal alanud ümberpaigutamise poliitikat tuleks jätkata, et konsolideerida viimased kaks laienemist ja tugevdada administratsiooni tõhusust, austades samal ajal poliitilisi prioriteete; palub peasekretäril esitada oma 2008. aasta strateegia üksikasjalikult esialgses eelarvestuses;

33.   on iseäranis tähelepanelik geograafilise hajutatusega seotud kulude suhtes ja uurib võimalusi nende paremaks ratsionaliseerimiseks; keskendub eriti kolme tööpaiga vahel tehtud töötajate lähetuste arvule; juhib tähelepanu sellele, et nende lähetuste kulud ulatusid 2005. aastal 12 799 988 euroni ja 71 369 päevani, milles ei sisaldu fraktsioonide töötajatega seotud lähetuskulud; on seisukohal, et selles valdkonnas võiks teha jõupingutusi tõhususe suurendamiseks; palub peasekretäril esitada 1. juuliks 2007 aruanne peadirektoraatide kaupa töötajate lähetuste kohta kolme tööpaika ja vastavate kulude kohta;

34.   väljendab muret Euroopa koolide süsteemiga seotud ebakindluse pärast; tuletab meelde, et töötajatel on õigus saada kasu hästitoimivast ja atraktiivsest kooliharidussüsteemist, ning võtab seetõttu kohustuse tagada sellise süsteemi säilitamine;

35.   võtab teadmiseks täiskogu otsuse toetada täies ulatuses tegeliku ja mõtteka parlamendiliikmete assistentide põhimääruse vastuvõtmist; ootab, et nõukogu teeks selles küsimuses lõpliku otsuse 2007. aasta septembri alguseks, mis võimaldaks eraldada selleks vajalikud rahalised vahendid; kutsub Euroopa Parlamendi juhatust üles edendama nõukogus parlamendiliikmete assistentide põhimääruse küsimust; on veendunud, et selline põhimäärus aitaks tõsta parlamendiliikmete tegevuse kvaliteeti;

Turvalisus

36.   tunnistab, et vajadusel luua parlamendiliikmetele ja töötajatele kolmes tööpaigas parimad võimalikud turvatingimused on finantsmõju; ergutab administratsiooni rakendama nii kiiresti kui võimalik uut sissepääsukaartide süsteemi, mis lihtsustaks parlamendiliikmete igapäevast tööd, eriti elektroonilise allkirja kasutamist, luues neile turvalisema keskkonna; rõhutab, et andmekaitsealaseid sätteid tuleb kogu aeg järgida;

37.   on seisukohal, et ELi institutsioonid peaksid olema eeskujuks keskkonnasõbraliku poliitika rakendamisel ja energiatõhususe parandamisel; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on võtnud kohustuse kohaldada EMASi määrust ja esitanud juhatusele palve (raportis teiste institutsioonide 2006. aasta eelarvete kohta) uurida võimalusi energiakulude kasvu vähendamiseks, sealhulgas võimalust vähendada kliimaseadmete kasutamist suvel; nõuab paberi tõhusamat kasutamist ja trükitud materjali jaotamise vähendamist, tehes paljude Euroopa Parlamendi dokumentide trükiversiooni kättesaadavaks taotluse alusel; ootab juhatuselt 1. juuliks 2007 aruannet juba ette nähtud meetmete kohta ja ettepanekuid osutatud valdkondades koos personalivajadusega ning hinnanguliste rahaliste kuludega;

Teised institutsioonid

38.   palub institutsioonidel esitada oma tegelikke vajadusi kajastav eelarve; on seisukohal, et pärast kahte suurt laienemist ja 12 keele kasutuselevõtmist peaks 2008. aasta olema kasutada olevate vahendite (inim-, tehnoloogiliste ja logistiliste vahendite) kõige tõhusamal viisil mobiliseerimise aasta; tuletab meelde, et ümberpaigutamistaotlused ja ametikohtade loetelu kohandamine eelarveaasta jooksul ei ole eelarve haldamise õige viis ning peaks olema erandlik; ootab, et institutsioonid pööravad nendele elementidele oma esialgse eelarvestuse esitamisel tähelepanu;

39.   ergutab institutsioone tugevdama institutsioonidevahelist koostööd isegi valdkondades, kus nad esmapilgul ei näe ratsionaliseerimise ja tõhususe parandamise potentsiaali, arvestades et institutsioonide eelarve ei kasva tulevikus samas rütmis nagu minevikus;

40.   märgib, et institutsioonid on viimastel aastatel tunduvalt suurendanud hoonetega seotud kulutusi ja suurendavad neid veelgi järgmisel neljal aastal; on seisukohal, et on aeg peatada nende kinnisvara edasine kasv; palub sellepärast institutsioonidel uurida hoolikalt kõiki muid võimalusi, enne kui nad kavandavad hoonete täiendavat laiendamist; palub lisaks institutsioonidel olla institutsioonidevahelise koostöö kontekstis valmis jagama nende eelarvetes aasta lõpul järelejäänud summat, et katta hoonetega seotud kulutused nii kiiresti kui võimalik;

41.   tuletab meelde, et institutsioonide esialgse eelarvestuse esituse ühtlustamine teeks erinevad eelarved kergemini mõistetavaks ja suurendaks läbipaistvust ELi kodanike silmis;

42.   tervitaks seda, kui esialgne eelarvestus sisaldaks peatükki, milles institutsioonid esitavad oma eripära ja aasta jooksul tehtud täiustused; see võimaldaks eelarvepädevatel institutsioonidel paremini hinnata ja mõista iga institutsiooni erivajadusi;

43.   palub institutsioonidel jälgida täpselt viimase kahe laienemisega seotud töötajate töölevõtmise taset ja esitada eelarvepädevatele institutsioonidele vähemalt kaks korda aastas teavet;

Nõukogu

44.   võtab teadmiseks nõukogu eelarve piiratud suurenemise 2007. aastal; on tähelepanelik selle tulevase arengu ja selle liigenduses, eriti jaotises 3, tehtud muudatuste suhtes; tunnistab tõsiasja, et nõukogu esitab asjaomast teavet Euroopa Parlamenti huvitavatel teemadel;

Euroopa Kohus

45.   on arvamusel, et pärast avaliku teenistuse kohtu loomist ja kahte suuremat laienemist peaks kohus ratsionaliseerima oma töömeetodeid ja hoidma oma eelarve taseme stabiilsena;

Kontrollikoda

46.   võtab teadmiseks asjakohaste koolitusprogrammide väljatöötamise nooremaudiitoritele ja eelmisel aastal algatatud informaatikasektori moderniseerimise ning ootab rohkem teavet nende algatuste osas seni saavutatud tulemuste kohta;

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee

47.   ootab esialgse eelarvestuse esitamise ajaks selget signaali kahe komitee tulevase koostöö olemuse kohta alates 2008. aastast; on arvamusel, et see ei oleks piisav põhjus suurendada nende vastavate eelarvete üldist taset;

Ombudsman

48.   võtab teadmiseks ombudsmani jõupingutused oma eelarve ja eriti ametikohtade loetelu kasvu stabiliseerimisel 2007. aastal; ootab selle stabiilsuse edasikestmist 2008. aastal;

Euroopa andmekaitseinspektor

49.   märgib, et 2008. aasta on Euroopa andmekaitseinspektori neljas täistegevusaasta ja varsti saavutatakse ettenähtud kiirus; ergutab seetõttu Euroopa andmekaitseinspektorit esitama keskmise tähtajaga tegevuskava, mis sisaldab tema vajadusi ja tähtaega uue liigenduse rakendamiseks, mille teised institutsioonid algatasid alates 2005. aastast;

50.   on seega arvamusel, et 2008. aasta on viimane eelarve ja eriti ametikohtade loetelu olulise kasvu aasta; tuletab meelde, et ametikohtade loetelu nagu ka mis tahes kulutuste muutmine peab olema õigustatud;

o
o   o

51.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Kohtule, kontrollikojale, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, Euroopa ombudsmanile ja Euroopa andmekaitseinspektorile.

(1) EÜT L 253, 7.10.2000, lk 42. (2) EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. Määrust on muudetud määrusega (EÜ, Euratom) nr 1995/2006 (ELT L 390, 30.12.2006, lk 1). (3) ELT C 139, 14.6.2006, lk 1. (4) ELT C 263, 31.10.2006, lk 1. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0570. (6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0452. (7) Vastuvõetud tekstid, 26.10.2006, P6_TA(2006)0452, lg 26.

Euroopa Parlamendi 29. märtsi 2007. aasta resolutsioon profijalgpalli tuleviku kohta Euroopas (2006/2130(INI))

P6_TA(2007)0100 A6-0036/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Helsingi 10. detsembri 1999 raportit(1) ja Nice´i 8. detsembri 2000 deklaratsiooni(2) spordi eripära ja sotsiaalse rolli kohta Euroopas;

–   võttes arvesse Euroopa põhiseaduse lepingu artikleid 17 ja III-282;

–   võttes arvesse eesistujamaa Ühendkuningriigi algatust Euroopa jalgpalli kohta, mille tulemus oli ülevaade "Independent European Sport Review 2006" ("Sõltumatu Euroopa spordiülevaade 2006");

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu (Euroopa Kohtu) kohtupraktikat ja esimese astme kohtu ning komisjoni otsuseid spordiga seotud küsimustes;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A6-0036/2007),

A.   arvestades, et komisjon on Helsingi raportis rõhutanud jalgpalli valdkonna juhtivorganite ja ametivõimude vahelise partnerlussuhte vajadust mänguga seotud hea valitsemistava huvides, mis täielikult austaks profispordi isereguleerivat olemust;

B.   arvestades, et Euroopa sport, eriti jalgpall, on Euroopa identiteedi, Euroopa kultuuri ja kodakondsuse võõrandamatu osa ning et Euroopa jalgpalli mudel, mida iseloomustavad püramiidstruktuuriga avatud spordivõistlused, kus mitusada tuhat amatöörklubi ja miljonid vabatahtlikud ning mängijad moodustavad juhtivate elukutseliste klubide vundamendi, on pikaajalise demokraatliku traditsiooni ning kogukonna kui terviku rohujuurte tasandil väljenduva toetuse tulemus;

C.   arvestades, et jalgpallil on oluline sotsiaalne ja hariduslik roll ning et see on tõhus sotsiaalse hõlvamise ja mitmekultuurilise dialoogi vahend ning et tal on vaja mängida aktiivset rolli vastukaaluks diskrimineerimisele, sallimatusele, rassismile ja vägivallale, sest staadionitel ja nende ümbruses toimuvad ikka veel paljud nimetatud nähtustest motiveeritud intsidendid, ning arvestades, et professionaalsed jalgpalliklubid ja -liigad mängivad kohalikul ja riiklikul tasandil ka olulist sotsiaalset ja kultuurilist rolli;

D.   arvestades, et profijalgpallil on nii majanduslik kui mittemajanduslik mõõde;

E.   arvestades, et profijalgpalli majanduslike külgede suhtes kohaldatakse ühenduse õigust ja kohtupraktikas on tunnustatud spordi erilisust ning profijalgpalli sotsiaalset ja hariduslikku rolli Euroopas;

F.   arvestades, et seetõttu on riikide ja Euroopa poliitiliste ja spordiasutuste ülesanne täielikult profijalgpalli eripära aluspõhimõtteid, tema organite autonoomsust ning subsidiaarsust austava sobiva õigusraamistiku loomise abil tagada, et ühenduse õiguse kohaldamisel profijalgpalli suhtes ei kahjustata jalgpalli sotsiaalseid ja kultuurilisi eesmärke;

G.   arvestades, et pidades silmas spordi kasvavat mõju Euroopa Liidu eri poliitikatele (liikumisvabadus, kutsekvalifikatsiooni tunnustamine, konkurents, tervishoid ja audiovisuaalpoliitika) tehti otsus kaasata sport kui ELi pädevusse kuuluv küsimus (artiklid 17 ja III-282) põhiseaduse lepingusse; arvestades, et kõik liikmesriigid ei ole põhiseaduse lepingut heaks kiitnud ja üksnes Nice'i deklaratsioonist spordi kohta ELis ei piisa praeguste probleemidega tegelemiseks, mis väljuvad riikide pädevuse piirest ja nõuavad seetõttu lahendusi Euroopa tasandil;

H.   arvestades, et spordi üldine, eriti aga jalgpalli kasvav professionaliseerumine ja kommertsialiseerumine on teinud ELi õiguse selles valdkonnas asjakohasemaks, mis kajastub Euroopa Kohtule ja komisjonile läbivaatamiseks esitatud juhtumite arvu kasvus;