Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 95 ja 153;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv teenuseosutajate vastutuse kohta (KOM(1990)0482);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Teenuseosutajate vastutuse uued juhised" (KOM(1994)0260);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(1) (teenuste direktiiv);

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele "EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013" (KOM(2007)0099);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule "Teenuste ohutus tarbijatele" (KOM(2003)0313);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2007. aasta märtsi uuringut piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 12. jaanuari 2006. aasta vastust Euroopa Parlamendi liikme Diana Wallise kirjalikule küsimusele(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. juuni 2007. aasta soovitust seoses Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjoni raportiga(3),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A6-0294/2007);

A.   arvestades, et ELi majanduslik ja sotsiaalne areng sõltub suures osas teenindussektorist, mis kasvab pidevalt ja moodustab ligikaudu 70 % ELi SKTst;

B.   arvestades, et Euroopa tarbijate usaldus piiriülese tarbimise vastu on madal, mida tõestab asjaolu, et 2006. aastal tegi piiriülese ostu Internetis vaid 6 % tarbijatest;

C.   arvestades, et piiriülene teenusekaubandus on võrreldes kaubavahetuse näitajatega äärmiselt madal;

D.   arvestades, et tootevastutuse direktiiv(4) võeti vastu 1985. aastal ja üldise tooteohutuse direktiiv(5) 2001. aastal;

E.   arvestades, et tarbijaohutuse olukord ja tarbijakaitse tase on piiriüleste teenuste osutamise osas liikmesriigiti erinevad, samas kui kaupade sektoris tagavad nii rahvusvaheline kui ka ühenduse õigus rahuldava tarbijakaitse;

F.   arvestades, et vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri uuringule teatas 33 % tarbijatest, et ettevõtted keeldusid teenuseid müümast või osutamast, kuna tarbija ei olnud nende riigi elanik;

G.   arvestades, et teadlike tarbijate poolt turul konkurentsisurve tekitamise tõttu on tarbijapoliitika niisama oluline kui konkurentsipoliitika;

H.   arvestades, et kehtiv ELi tarbijaõigustik on killustunud – kooskõlas pädevuste jagunemisega asutamislepingutes on EL kehtestanud selged reeglid üksnes teatud sektorite ja teenuste (näiteks sidevahendi abil sõlmitud lepingute, ebaausate kaubavahetustavade, tarbijakrediidi, reisipakettide ja puhkuseosakute) puhul;

I.   arvestades, et on olemas tõendid väitmaks, et praegune õigusraamistiku killustatus võib takistada tarbijaid piiriüleseid tehinguid tegemast ning luua soovimatuid võimalusi piiriülesteks pettusteks ja petturitele;

J.   arvestades, et roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta ei käsitle teenuseosutajate kohustusi;

K.   arvestades, et ei tarbija ega teenuseosutaja ei suuda alati täpselt otsustada, milline õiguslik režiim nende tegevuse erinevate aspektide suhtes kehtib, st kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi õigus, või kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi regulatiivne režiim;

L.   arvestades, et mõnes liikmesriigis on erasektori teenuste kasutajad paremini kaitstud kui avaliku sektori teenuste kasutajad;

M.   arvestades, et olemasolevates õigusaktides ei käsitleta reeglina teenuseosutajate sisulisi kohustusi ega nähta tarbijale ette konkreetseid õiguskaitsevahendeid, erinevalt meetmetest, mis on võetud kaupade vaba liikumise kohta;

N.   arvestades, et igasuguse õigusliku struktuuri puudumine ühenduse tasandil, mis võimaldaks tarbijatel esitada piiriüleselt ühishagi petturite ja halva teenuste osutajate vastu, kujutab endast nii regulatiivse korra puudust kui ka – ja mis veelgi tähtsam – takistust tarbijatele piiriülese õigusliku hüvitise ja kompensatsiooni saamisel kulusäästlikul moel;

O.   arvestades, et mõnedes liikmesriikides puuduvad pädevad kohtuvälise vaidluste lahendamise organid ning ühenduse tasandil olemasolevad struktuurid – ECC-Net (Euroopa tarbijakeskuste võrgustik) ja FIN-NET (Euroopa Majanduspiirkonna piiriülene kohtuväline kaebuste lahendamise võrgustik finantsteenuste valdkonnas) – ei ole piisavalt tuntud ega oma küllaldasi ressursse,

Teenuste siseturg

1.   ergutab meetmete arendamist teenuste siseturu väljakujundamiseks;

2.   on veendunud, et seoses teenuste turu järjest piiriülesemaks muutumisega tuleb teenuseosutajate kohustustele kehtestada ühtsem süsteem, et aidata kaasa sujuva teenuste siseturu väljakujunemisele;

3.   on teadlik, et teenuste direktiiv, mille liikmesriigid peavad riiklikusse õigusesse üle võtma hiljemalt 28. detsembriks 2009, peaks märkimisväärselt mõjutama piiriüleste teenuste osutamist, kuid märgib, et selles direktiivis ei käsitleta teenuseosutajate materiaalseid kohustusi;

4.   on veendunud, et ELi teenuseosutajate kohustusi käsitleva õigussüsteemi selgitamine toob kaasa suurema konkurentsi ja rohkem valikuid tarbijatele, samas aga ei tohiks see luua õigustamatuid takistusi teenuste vabale liikumisele siseturul;

5.   on veendunud, et erinevad õigusnormid ja haldustavad liikmesriikides põhjustavad nii teenuseosutajatele kui ka tarbijatele ebakindlust ja läbipaistvuse puudumist ning raskendavad ELi ühiste vahendite kasutamist, kuid tekitavad samal ajal konkurentsivõimaluse tarbijakaitse osas;

6.   avaldab kahetsust, et praegune õigusaktide kogum kollisiooninormidest ja siseturu õigusaktidest ning selguse puudumine nendevahelise koostoime kindlaksmääramisel tähendab seda, et ei tarbijal ega teenuseosutajal pole alati võimalik selgelt otsustada, milline õiguslik režiim nende tegevuse erinevate aspektide suhtes kehtib, teiste sõnadega, kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi õigus, või kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi regulatiivne režiim;

7.   on veendunud, et kui tarbijad ei ole teenuse ohutuses või kvaliteedis kindlad, siis kalduvad nad alateadlikult välismaiseid tarnijaid tõrjuma, mis pärsib piiriüleste teenuste kasutamist nende poolt, ning negatiivne tarbijakogemus laieneb sageli ebaõiglaselt kõikidele välismaistele teenuseosutajatele;

8.   juhib tähelepanu asjaolule, et teenuste täitmise osas ei ole tarbijad ühenduse õigustiku raames nii hästi kaitstud kui kaupu ostvad tarbijad;

9.   väljendab siiski kahtlust laiaulatuslike uute horisontaalsete vahendite osas teenuste siseturu väljakujundamiseks, kuni teenuste direktiiv ei ole täielikult rakendatud;

10.   on teadlik, et tihti on teenused keerukad struktuurid, mis hõlmavad inimestevahelist suhtlemist ja valikuid;

11.   on veendunud, et mitte üksnes tarbijad, vaid eriti ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saaksid nii piiriüleste teenuste ostjate kui ka müüjatena kasu täiendavast õiguskindlusest, lihtsusest ja kulude vähendamisest;

12.   tuletab meelde, et vastavalt teenuskaubanduse üldlepingule osutatakse piiriüleseid teenuseid mitmes erinevas vormis (näiteks võrgupõhine müük, reisimine teenuse tarbimiseks teise riiki või teenuse osutamiseks tarbija külastamine tema koduriigis), mida tuleks arvesse võtta;

13.   märgib, et kehtestamisjärgus on mitmeid õiguslikke algatusi, mille eesmärgiks on tagada piiriüleste teenuste osutajate õiguste ja eriti kohustuste õiguskindlus, nimelt ettepanek võtta vastu lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitlev määrus (Rooma I määrus) (KOM(2005)0650), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta ("Rooma II")(6) ning roheline raamat tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta;

14.   juhib tähelepanu, et Rooma I määruse ettepaneku artikkel 5 on äärmiselt oluline, et saaks kindlaks määrata, kas kehtivad (teenuseosutaja) päritoluriigi või kliendi (teenuse tarbija) koduriigi tarbijakaitsealased õigusaktid; rõhutab, et on tähtis ära oodata selle õigusloomemenetluse tulemused;

15.   on veendunud, et sellise teenuste siseturu loomine, mille õigusraamistik põhineb asutamislepingus sätestatud ja teenuste direktiivis määratletud asutamise ja teenuste osutamise põhivabadustel, sõltub asjakohastest meetmetest, mis oleksid selged nii õiguslikust kui ka praktilisest vaatepunktist;

Era- ja avaliku sektori teenuseosutajad

16.   kutsub komisjoni üles pidama silmas, et teenuseosutajate kohustuste puhul ei tohi vahet teha avaliku ja erasektori teenuseosutajate vahel, kes peaksid võrdsel määral kuuluma tarbijakaitsealaste direktiivide kohaldamisalasse;

17.   tunnistab, et kuigi ELi kehtivad õigusaktid, nagu teenuste direktiiv ja ebaausate kaubandustavade direktiiv(7), ei sisalda mingeid erisätteid, mille eesmärk oleks teenuseosutajate piiriülese vastutuse reguleerimine, võivad nad kaudselt mõjutada siseriiklikke õigusakte kõnealuses valdkonnas;

18.   kutsub komisjoni üles teostama põhjalikku järelevalvet piiriüleste teenuste osutajate vastutusega seotud kehtivate ja kavandatavate horisontaalsete ja sektoripõhiste õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise üle;

19.   kutsub komisjoni üles uurima meetmeid, nagu näiteks standardite kehtestamine ELi tasandil, kui vahendeid teenuste turvalisuse edendamiseks ja liikmesriikide poolt osutatavate piiriüleste teenustega seotud tarbijaõiguste tagamiseks;

20.   kutsub komisjoni üles täiendavalt arendama, eraldama vahendeid ja edendama ECC-Neti ja FIN-NETi tööd, ning juhul, kui alternatiivsed vaidluste lahendamise süsteemid jäävad peamiste teenuste sektorite puhul liikmesriikides kättesaamatuteks, vähemalt kaaluma asjakohase soovituse esitamist;

21.   kutsub komisjoni üles jätkuvalt aktiivselt kaaluma ühenduse tasemel õigusakti kehtestamist eesmärgiga lihtsustada tarbijate jaoks piiriüleste ühismeetmete võtmist, et võimaldada paremat juurdepääsu õiguslikule hüvitisele;

22.   tunnistab, et vastutuse kord teenuseosutajate jaoks on olemas, ehkki igas liikmesriigis erineval tasemel, kuid usub, et selguse huvides ja tarbija usalduse loomiseks tuleb eelkõige peamiste piiriüleste sektorite puhul teatav ühtsus saavutada; usub ka, et teatavatel juhtudel on vajadus tihedama koostöö järele riigi reguleerivate asutuste ja kutseorganisatsioonide vahel;

Ettepanek võtta vastu horisontaalne vahend teenuseosutajate kohustuste kohta

23.   palub komisjonil, samal ajal kui ta jätkab sektoripõhist tööd võtmevaldkondades, esitada 12 kuu jooksul tööprogramm, et asjakohaselt hinnata kehtivate ja kavandatavate siseturu õigusaktide mõju piiriüleste teenuste osutajate kohustustele ning vajadust piiriüleste teenuste osutamise eeskirju ühtlustava üldise horisontaalse vahendi järele, et tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse;

24.   on seisukohal, et sellisel hindamisel peaks uurima võimalikku üldist vahendit, mis sisaldaks vähemalt üldisi põhireegleid, mis kehtestaksid piisava teabe esitamise nõude hinnakujunduse, lepingutingimuste ja defektsete või hilinenud teenuste õiguskaitsevahendite kohta;

25.   palub komisjonil selgelt määratleda rahvusvahelise eraõiguse vahendite ja siseturu vahendite vaheline vastastoime, et kaotada igasugused kahtlused selle suhtes, millal kehtivad päritoluriigi ja millal vastuvõtjariigi õigusaktid või eeskirjad, ning seega kõrvaldada nii palju kui võimalik teenuseosutajatele kohaldatava vastutuse korra lüngad;

26.   on seisukohal, et komisjon peaks arvesse võtma iga algatuse mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele;

27.   kutsub kõiki teenustesektori õigusaktide väljatöötamisega seotud komisjoni peadirektoraate üles osalema jätkuvas töös ühtse poliitilise tugiraamistikuga, et lisada sellesse teatavad teenuste lepinguid käsitlevad jaotised, eriti nendes valdkondades, kus juba on või tõenäoliselt saab olema piiriülest tegevust, näiteks finantsteenuste ja tervishoiusektoris;

28.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36. (2) P-4797/05. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0264. (4) Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29). (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4). (6) ELT L 199, 31.7.2007, lk 40. (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).