Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) kolme töörühma 2007. aastal avaldatud aruandeid pealkirjadega "Reaalteaduslik alus", "Mõjud, kohandumine ja haavatavus" ning "Kliimamuutuse leevendamine";

–   võttes arvesse oma 23. mai 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu kaubandusabi kohta(1);

–   võttes arvesse 8. ja 9. märtsi 2007. aasta Euroopa Ülemkogu eesistuja järeldusi;

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Ülemaailmse kliimamuutuse piiramine 2 Celsiuse kraadiga – edasine tegevuskäik aastaks 2020 ja järgnevateks aastateks" (KOM(2007)0002);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (KOM(2006)0818);

–   võttes arvesse hr Sterni poolt 30. oktoobril 2006. aastal esitletud ülevaadet kliimamuutuse majandustegurite kohta;

–   võttes arvesse OECD 11. ja 12. septembri 2007. aasta aruannet teemal "Biokütused: kas ravi on halvem kui haigus";

–   võttes arvesse IPCC III töörühma kaasesimehe Bert Metzi ja Euroopa Parlamendi poolt määratud teiste ekspertide ettekandeid 27. juuni 2007. aasta kuulamisel kaubanduse ja kliimamuutuse kohta;

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni komisjoni aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühenduse vastu suunatud dumpingu- ja subsiidiumidevastaste ning kaitsemeetmete rakendamise kohta kolmandate riikide poolt (2004)(2);

–   võttes arvesse oma resolutsioone kahepoolsete kaubandus- ja investorsuhete kohta, täpsemalt 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina vaheliste kaubandussuhete väljavaadete kohta(3) ning 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu majandus- ja kaubandussuhete kohta Indiaga(4);

–   võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni lennunduse mõju vähendamise kohta kliimamuutustele(5);

–   võttes arvesse oma 16. novembri 2005. aasta resolutsiooni globaalse kliimamuutuse vastase lahingu võitmise kohta(6);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A6-0409/2007),

A.   arvestades, et kliimamuutuse majanduslik ja keskkonnaalane mõju on omandamas rahutukstegevaid mõõtmeid ja EL, kes on juba võtnud juhtiva poliitilise positsiooni selles valdkonnas, peaks oma jõupingutusi mitmekordistama;

B.   arvestades, et hinnangute kohaselt ei tagaks ülemaailmne heitkoguste vähendamine alates 2015. aastast koos arenenud riikides 2020. aastaks 25–40% võrra vähendamisega eesmärgi saavutamist, mille kohaselt temperatuur ei tohiks tõusta industrialiseerimiseelse ajajärguga võrreldes rohkem kui 2 °C;

C.   arvestades, et globaalse soojenemise vähendamine tasemele 2 °C vähendaks, kuid ei kõrvaldaks tõsiseid tagajärgi põllumajandusele, ilmastikule, rändele ja bioloogilisele mitmekesisusele;

D.   arvestades, et viimastel aastakümnetel on ülemaailmne kaubandus kasvanud üle kahe korra kiiremini kui maailmamajanduse kogutoodang;

E.   arvestades, et kuigi meretranspordi maht (tonnkilomeetrites) on 40 korda suurem kui õhutranspordil, toodab see üksnes kaks korda rohkem kasvuhoonegaase, samas kui veoautode kasvuhoonegaaside heitkogus ühe tonnkilomeetri kohta on neli korda suurem kui rongidel;

F.   arvestades, et ülemaailmse kaubanduse jaoks on oluline vabadus valida kasutatav transpordivahend;

G.   arvestades, et viivitamata tuleb arendada tootmis-, tarbimis- ja kaubandusmudeleid, mis leevendavad kliimamuutusi ja nende mõju majandusele ning suurendavad üldist heaolu;

H.   arvestades, et energiatõhusus, säästev transpordikorraldus ja lühemad vahemaad tootjate ning tootjate ja tarbijate vahel on elemendid, mis tuleb lisada mis tahes ELi kaubanduspoliitikasse, mis puudutab kliimamuutuse küsimust;

I.   arvestades, et säästva arengu edendamine peaks jätkuvalt olema ELi kaubanduspoliitika peamine eesmärk, kaasa arvatud püüe tagada, et see kiirendab üleminekut väheste süsinikdioksiidiheitmetega suure energiatõhususega majandusele;

J.   arvestades, et tarbijad peaksid saama parima võimaliku teabe oma ostude põhjustatud kasvuhoonegaaside heitkoguse kohta;

K.   arvestades, et hinnad peavad sisaldama kulusid selliste üldkasutatavate hüvede - nagu stabiilne kliima - arvesse võtmiseks;

L.   arvestades, et 2007. aasta detsembris Bali saarel toimuv ÜRO kliimamuutuse konverents (COP 13) peaks käivitama läbirääkimised, et saavutada globaalne ja ulatuslik Kyoto-järgne kokkulepe (alates 1. jaanuarist 2013), mis sisaldab siduvaid kasvuhoonegaaside heitkoguste eesmärke;

M.   arvestades, et pikaajaline eesmärk peaks olema tagada 2050. aastaks inimese kohta arvutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste lähenemine rahvusvahelisel tasandil;

N.   arvestades, et Kyoto protokolli ratifitseerinud riikide konkurentsivõime ei ole kahjustunud (välja arvatud tsemendisektori märkimisväärne erand) ja nad on omandanud maailmas juhtpositsiooni kasvuhoonegaaside heitkoguste reguleerimise aspektist lähtudes;

O.   arvestades, et selline konkurentsivõimeline olukord ei pruugi jätkuda Kyoto-järgsel perioodil, kui mõned riigid – teiste hulgas eelkõige USA, Austraalia, Hiina ja India – ei järgi eesmärki +2 °C, moonutades seega konkurentsi ettevõtjate kasuks, kes lähevad üle reguleerimata asukohtadesse ning suurendavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid tootmises ja transpordis;

P.   arvestades, et meetmeid kliimamuutusega võitlemiseks tuleks võtta laial rindel ja kui selles tahetakse edu saavutada, nõuab see maailma kõigi peamiste osaliste koondumist – sõltuvalt nende vastavast arengutasemest – kaubanduspoliitika seisukohtade suunas, mis ühilduvad kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärgiga,

Konsensusest tegutsemiseni

1.   tervitab laiapõhjalist teaduslikku ja poliitilist konsensust kliimamuutuse tõsiduse osas; nõuab tungivalt ambitsioonika ülemaailmse Kyoto-järgse kokkuleppe sõlmimist – kooskõlas IPCC III töörühma stsenaariumiga – vajaduse kohta seada temperatuuri tõusu piiriks 2 °C ja teha vastavad kohandused muudes kaubandust, tsiviillennundust ja intellektuaalomandit käsitlevates rahvusvahelistes lepingutes; on seisukohal, et 2012. aasta järgne raamistik peaks võimaldama erinevate riikide osalemist vastavalt nende riigis valitsevatele tingimustele lühiajalise, mitmeetapilise lähenemise kaudu ja et keskpikas perspektiivis tuleks heitkoguseid eraldada inimeste arvu alusel – esmalt arenenud riikidele, kuid lõpuks kõikidele riikidele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama 2012. aasta järgse raamistiku suhtes konsensuse loomise suunas, laiendades osalust, et kaasata praegu Kyoto protokolliga mitteliitunud võtmetähtsusega osapooled, eriti USA ja Austraalia, ja teha koostööd üksikute riikide ja ettevõtjatega valitsustepoolse kohustuse võtmise puudumisel;

2.   on seisukohal, et EL ja tema liikmesriigid peavad püüdma rangelt kohaldada Kyoto protokolli jõustamismehhanismi menetlust, kui see jõustub, tagamaks et riigid, kes ei ole eesmärke heaks kiitnud või ei täida neid, ei saa ebaõiglast eelist, ning nii kaua, kui äriühingute tegevust ohustab ebaaus konkurents riikide tõttu, kes eesmärke heaks ei kiida, on tööstusel jätkuvalt raske oma tegevuse süsiniktõhusust parandada; on seisukohal, et kui mõni riik ületab oma lubatud heitkogust esimesel kohustuste perioodil, tuleks talt nõuda vahe tasategemist teisel kohustuste perioodil, millele lisanduks karistusena 30%-ne mahaarvamine lubatud kogusest; rõhutab, et EL peab kindlustama, et seda nõuet kohaldatakse selle täielikul jõustumisel nii rangelt kui võimalik;

3.   tunneb rahulolu puhta arengu mehhanismi üle Kyoto protokollis, mis motiveerib investeerima arengumaadesse, mis vähendavad süsinikdioksiidi heitkoguseid, kuid märgib, et see ei ole veel piisav investeerimismallide märkimisväärseks muutmiseks nendes sektorites, millel on suurim mõju kliimamuutusele – nagu elektrienergia tootmine, transport ja tööstuslik energiakasutus; on seisukohal, et selle parandamiseks peaks EL võtma juhtrolli arenenud maailmas, suurendades saadavalolevaid ressursse Ülemaailmse Keskkonnafondi kaudu;

4.   on seisukohal, et kasvavat kaubandust tuleks vaadelda positiivse tegurina majanduskasvu ja kodanike heaolu jaoks, kui kliimamuutusega seotud probleemid on arvesse võetud; väljendab muret, et kaubanduse kasvanud maht annab olulise panuse kliimamuutusse, ja on seisukohal, et kaubanduspoliitika peab seetõttu pakkuma osa probleemi lahendusest; rõhutab, et – võttes arvesse kasvavat konsensust kliimamuutusega võitlemise hädavajalikkuse suhtes – peab EL järjest rohkem rakendama kaubandus- ja investeerimispoliitikat, mis loovad majanduslikke stiimuleid kliimamuutuse poliitika eesmärkide järgimiseks; rõhutab, et ELil võib olla vaja kasutada neid eeskirju, et luua majanduslikke tegureid, mis pärsivad kliimavaenulikku tegevust; on seisukohal, et seda ei tohiks siiski kasutada vabandusena protektsionistliku poliitika pärast arengumaade suhtes;

5.   avaldab kahetsust, et praegune kaubandussüsteem põhjustab ülemaailmset tööjaotust, mille aluseks on transpordi – mis ei kanna omaenda keskkonnakulusid – suur osakaal homogeensete toodete puhul, mida saaks sama lihtsalt kohapeal toota;

6.   juhib tähelepanu sellele, et kuigi kaubandus võib aidata oluliselt kaasa majanduslikule arengule ja inimeste jõukusele, langeb samal ajal kaubavahetusel ja toorainekaubandusel toimida võimaldava transpordisektori (peamiselt maanteetranspordi) arvele üks kolmandik ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitkogusest; on seisukohal, et tingimata tuleb rakendada meetmeid keskkonnasäästlikumatele transpordiliikidele (nagu raudtee- ja veetransport) üleminekuks ning kaubaveost tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks;

7.   on seisukohal, et EL omab globaalse kaubanduspartnerina head positsiooni aitamaks kaasa ülemaailmsele muutusele tootmis- ja transpordimallides; on seisukohal, et ettenägelik Euroopa oleks konkurentsivõimelisemas olukorras, kui rangemad eeskirjad võetakse vastu kogu maailmas;

8.   tuletab meelde, et kaubanduselt halduslike tõkete kõrvaldamist ja kliimamuutusega võitlemise meetmeid saab ellu viia üksnes koordineeritud mitmepoolse tegevuse kaudu, mis on ka mõlemas neist valdkondadest juhtrolli mängiva ELi põhihuvides, eriti Euroopa konkurentsivõime säilitamiseks;

Mitmepoolsuse saavutamine võitluses kliimamuutuse vastu

9.   rõhutab tugeva koostöö vajadust ÜRO Keskkonnaprogrammi, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja WTO vahel ning palub komisjonil töötada välja kõnealust eesmärki toetav algatus; nõuab kiiret edasiliikumist WTO keskkonnakaupade ja -teenuste mõiste ajakohastamisel, eelkõige praegustel Doha vooru läbirääkimistel, aga soovitab lähtekohaks konkreetset seost kliimamuutusega, et saavutada kokkulepe "rohelistelt kaupadelt ja teenustelt" väheste süsinikdioksiidiheitmetega tehnoloogia levimist takistavate või aeglustavate tariifsete ja mittetariifsete tõkete kaotamise osas; kutsub komisjoni üles looma konsensust mitmepoolse keskkonnakokkuleppe (MEA) sekretariaatidele vaatlejastaatuse andmise osas kõikidel WTO kohtumistel, mis on olulised mitmepoolse keskkonnakokkuleppe küsimuste seisukohast; rõhutab, et kestev lahendus peab sisaldama tugevat poliitilist sõnumit, mis austab asjakohast tööjaotust WTO ja mitmepoolse keskkonnakokkuleppe režiimide vahel põhioskuste alusel; on veendunud, et WTO kaubandus- ja keskkonnakomitee vastutusala tuleb uuesti määratleda; soovitab algatada uuringu WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPS) lepingu võimalike muudatuste kohta, et võimaldada keskkonnaalaselt vajalike tehnoloogiate kohustuslikku litsentsimist selgete ja täpsete intellektuaalomandi kaitse eeskirjade ja nende rakendamise range jälgimise raamistikus üle maailma;

10.   toonitab, et tuleb järgida kohustusi selliste mitmepoolsete keskkonnakokkulepete alusel, nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon või Kyoto protokoll, ning et ei tohi lubada nimetatud kokkulepete eesmärkide saavutamise tõkestamist või piiramist kaubanduseeskirjade kitsa tõlgendamise abil;

11.   usub, et WTO eeskirjad ei tohiks takistada liikmesriike soodustamast energiasäästlike tehnoloogiate edasiarendamist, püüdes rõhutada tehnilist neutraalsust, mis võiks nõrgestada stiimuleid taastuvenergia tehnoloogia arendamiseks;

12.   palub komisjonil teha rahvusvahelisel tasandil ja eelkõige WTOs algatusi tagamaks, et kaubanduspoliitika tervikuna ja seoses kaubandusmahtude suundumustega võtab arvesse selle võimalikku mõju kliimamuutusele;

13.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et ELi kahepoolsed kaubanduskokkulepped ja WTO mitmepoolsed kaubanduskokkulepped sõlmitakse neid WTO asutamislepingu sätteid järgides, kus täpsustatakse, et rahvusvaheline kaubandus peab toimuma maailma ressursse optimaalselt kasutades ning kooskõlas säästva arengu eesmärgiga, püüdes keskkonda nii kaitsta kui ka säilitada; soovitab üldisesse tolli- ja kaubanduskokkuleppesse (GATT), mis on WTO süsteemi põhileping, lisada säästvust käsitlev punkt, milles sätestatakse keskkonnapoliitika kokkulepitud põhimõtted, nagu põhimõte, et saastaja maksab, ja ettevaatuspõhimõte, et meetmeid nende järgi hinnata;

14.   kutsub nõukogu ja komisjoni lisaks üles tagama, et WTO vaidluste lahendamise organ tegutseb kooskõlas üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) XX artikliga, mis võimaldab liikmesriikidel võtta meetmeid, sealhulgas protektsionistlikke meetmeid, mis on vajalikud inimeste, loomade või taimede elu või tervise kaitsmiseks või seotud ammenduvate loodusvarade säilitamisega;

15.   märgib, et EL on juba maailmas esikohal alternatiivsete energiatehnoloogiate alal, toetades Hiinat ja Indiat, eelkõige taastuva tuule- ja päikeseenergiaga seotud kaubandust ja tehnoloogiale üleminekut , ning et tänu tõhusatele ja tehnoloogiliselt uuenduslikele Euroopa ettevõtetele peaks EL olema turuliider ülemaailmses keskkonnakaupade ja -teenuste ekspordis ning et süsteemi Galileo ja üleilmset keskkonna- ja turvaseire süsteemi (GMES) võiks kasutada süsinikdioksiidi heitkoguste seireks; kutsub komisjoni üles tagama, et energia ning eelkõige taastuva energia ja energiatõhususe küsimus ning nende seotus energiakindlusega saab kõikide ELi välissuhete lahutamatuks osaks, eelkõige suure rõhuasetusega Euroopa naabruspoliitikal;

16.   nõuab tungivalt, et Lissaboni eesmärkide saavutamiseks arendaks ja edendaks EL "kliimasõbralikku tööstust" ülemaailmsel tasandil, eriti kuna kaubandus on oluliseks vahendiks tehnosiirdel arengumaadesse; rõhutab vajadust vähendada kaubandusbarjääre nn rohelise kaubanduse puhul, näiteks kõrvaldades WTO tasemel kaubandustariifid nn rohelistelt toodetelt, kujundades ümber intellektuaalomandi õigusi käsitlevad sätted, hõlbustades rohelise tehnoloogia turule sisenemist, juhindudes ekspordikrediidi garantiide puhul kliimaküsimustest ning kõrvaldades ebanormaalsed soodustused ja turumoonutused, nagu fossiilkütuste toetused;

17.   nõuab rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni loomist, mis võtaks omale vastutuse vastavuse eest keskkonnakaitse- ja kliimamuutusega võitlemise alaste rahvusvaheliste lepingute ja kokkulepetega ja mis teeks muu hulgas koostööd WTOga küsimustes, mis puudutavad kaubanduse mõju keskkonnale;

18.   tunnistab, et EL kannab kasvuhoonegaaside heitkoguste eest ajaloolist vastutust ja mõistab, et kohaliku tootmise soodustamiseks ning seeläbi transpordivajaduse vähendamiseks on vaja tema kaubanduspoliitikat põhjalikult muuta; rõhutab vajadust teha intensiivsemat tehnoloogiaalast koostööd arengumaadega ja areneva majandusega riikidega, eriti Hiina, Brasiilia ning Indiaga, et võimaldada neil süvalaiendada keskkonnakaitset oma poliitikavaldkondades; avaldab siiski kahetsust, et olemasolevad tehnoloogiasiirde mehhanismid, nagu puhta arengu mehhanism, on ebapiisavad ja nõuab seetõttu suuremat kaasrahastamist ning suutlikkust tõstvaid meetmeid;

19.   märgib, et energiatõhusate ja muude keskkonnasõbralike tehnoloogiate siire EList arengumaadesse mängib otsustavat rolli majandusarengu ja kasvuhoonegaaside heitkoguste üksteisest lahutamisel ja et sellise vähendamise edendamiseks on vaja sobivaid investeeringuid; kutsub komisjoni üles pakkuma soodustusi sobiva rahalise toetuse ja oskusteabe siirde kaudu;

20.   palub komisjonil lisada oma kaubanduskokkulepetesse kolmandate riikidega süstemaatiliselt keskkonnakaitseklauslid koos spetsiaalse viitega süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisele; nõuab väheste süsinikdioksiidiheitmetega tehnoloogia ja väheste süsinikdioksiidiheitmetega kaubanduskavade siiret arengumaadesse; palub komisjoni pädevatel talitustel töötada oma säästva arengu mõjuhinnangutes kiiresti välja kliimamuutuse mõõde, arutada nimetatud hinnanguid Euroopa Parlamendiga ja kohaldada neid süstemaatiliselt enne lepingute sõlmimist;

21.   kutsub komisjoni üles nõudma WTO lepingute raames jätkusuutlikkuse mõju hindamise meetodi arvestamist ning ühtlasi hindama pikas perspektiivis, kas kahepoolsetes ja mitmepoolsetes lepingutes võetakse piisavalt arvesse keskkonnakaupade klassifikatsiooni taastuvenergia allikate valdkonnas;

22.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et läbirääkimised vabakaubanduslepingute uue põlvkonna üle partneritega Aasias ja Ladina-Ameerikas sisaldavad kohustusi kaubanduse sotsiaalsete ja keskkonnaalaste aspektide, pöörates erilist tähelepanu taastuvkaupade ja -teenustega kauplemisele ja nendesse investeerimisele, ning säästva arengu osas ja mitmepoolsete keskkonnakokkulepete tulemusliku rakendamise osas; soovitab, et kaubanduse liberaliseerimine taastuvkaupade ja -tehnoloogiate osas ning juurdepääsu suurendamine keskkonnateenustele peaks olema komisjoni peaeesmärk eelseisvatel vabakaubanduslepingute alastel läbirääkimistel; rõhutab vajadust viia kahepoolsetesse lepingutesse süstemaatiliselt sisse WTO nõuetele vastav roheliste riigihangete poliitika;

23.   nõuab ELi ning kolmandate riikide vaheliste mitme- ja kahepoolsete kaubanduslepingute tulemuste mõju põhjalikku analüüsimist kliima-, soolisest ja säästva arengu aspektist lähtuvalt ja nõuab tungivalt, et komisjon kinnitaks selget toetust kliimamuutusega tegelemisele osana igasugusest kaubandusabist ning muust asjakohasest arenguabist;

24.   toetab komisjoni ettepanekut luua iga kaubanduslepingu puhul tugeva kliimaalase osaga säästva arengu foorum, mis oleks osalemiseks avatud valitud esindajatele ja kodanikuühiskonnale (eelkõige keskkonna alal tegutsevatele valitsusvälistele organisatsioonidele) ning teistele peamistele sidusrühmadele, ja nõuab selliste foorumite tagamist käimasolevate läbirääkimiste jooksul;

25.   rõhutab vajadust laiendada keskkonnapoliitika alaseid dialooge ning energiapoliitika alast dialoogi – mis moodustavad osa ELi kokkulepetest kolmandate riikidega või piirkondadega – nii, et need hõlmaksid kliimamuutuse küsimusi, ja palub komisjonil esitada konkreetsed ettepanekud progressi kriteeriumite kohta vastavalt riigi tüübile;

26.   on seisukohal, et süsiniku neeldumisel ja bioloogilise mitmekesisuse reservidena olulist rolli täitvate ökosüsteemide säilitamine on ülemaailmne avalik hüve ning vajab erilist kaitset ja rahvusvahelist rahalist toetust; teeb ettepaneku kaasata metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust (FLEGT) käsitlevad partnerluslepingud kõigisse olemasolevatesse ja tulevastesse lepingutesse kolmandate riikidega;

27.   tunnistab, et liiga sageli on kaubanduse tagajärjeks ökosüsteemide, eelkõige metsade ülekasutamine arengumaades; nõuab tungivalt, et tööstusriigid võtaksid vastutuse rahvusvahelise kaubanduse põhjustatud laiaulatusliku metsade hävitamise eest; rõhutab metsade hävitamise märkimisväärset mõju kliimale ja seetõttu metsade puutumatuna säilitamise pikaajalist majanduslikku väärtust ja tähtsust; nõuab ELit tõsiseid pingutusi, et luua rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel mehhanism metsade hävitamise ärahoidmise premeerimiseks koos teiste karmide poliitikameetmetega, mis aitaksid edendada loodusvaradega vastutustundlikku kauplemist; rõhutab, et riigid ise peaksid juhtima tugevdatud ja säästvat metsamajanduspoliitikat ning kutsub komisjoni üles pakkuma selleks rahalist ja tehnilist abi; rõhutab, et rahvusvahelise üldsuse osutatav abi peaks arvestama muul otstarbel maa kasutamise alternatiivkulusid, kaitse haldus- ja teostuskulusid ning poliitilise ülemineku juhtimise probleeme seoses väljakujunenud huvide muutumisega; rõhutab, et tööpuuduse vältimiseks maapiirkondades ja maalt linna ümberasumise ärahoidmiseks on vaja täiendavaid programme, mis aitaksid leida uusi sissetulekuallikaid;

28.   toetab komisjoni ettepanekut tõhustada koostööd arengumaadega kliimamuutusega kohanemise ja selle leevendamise alal ülemaailmse kliimapoliitika alliansi loomise kaudu; rõhutab, et dialoogi tõhustamine ning liikumine ühiste programmide väljaarendamise ja rakendamise poole vastastikuse keskkonnaalase mure valdkondades – nagu kliimamuutus, jäätmekäitlus ja ebaseaduslik metsaraie – olulisemate areneva majandusega riikidega, nagu Hiina, India, Brasiilia, Ukraina ja Lõuna-Aafrika, peab olema ELi ja tema liikmesriikide prioriteet;

29.   nõuab ekspordikrediidiasutuste ja riiklike investeerimispankade kaudu antava riikliku toetuse katkestamist fossiilkütustega seotud projektidele ning pingutuste kahekordistamist taastuvenergia- ja energiatõhusate tehnoloogiate siirdeks;

30.   palub komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda välja õiguslikud vahendid selleks, et liikmesriikide ekspordikrediidiasutused ja Euroopa Investeerimispank võtaksid laenude andmisel või tagamisel arvesse rahastatavate projektide mõju kliimamuutusele ja kehtestaksid rahastamisele moratooriumi vastavalt OECD, G8 ja mäetööstuse ülevaate soovitusele (Extractive Industries Review), kuni on saadaval piisavalt andmeid;

31.   soovitab muuta WTO dotatsioonide kokkulepet, et viia uuesti sisse klausel, millega nähakse teatud keskkonnaalaste dotatsioonide puhul ette mittesekkumise võimalus;

EL saab CO2 lekete vältimiseks rohkem ära teha

32.   kordab vajadust vähendada ELi kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 30% võrra, sõltumata kolmandate riikide võetud kohustustest;

33.   rõhutab vajadust suurendada üldsuse teadlikkust tarbekaupade põhjustatud keskkonnakulust tervikuna; kutsub komisjoni ja nõukogu üles esitama meetmeid teabe esitamiseks ELis müügilolevate toodete valmistamise ning transpordi käigus kulutatud energia ja eraldunud kasvuhoonegaaside kohta, võttes eeskuju näiteks Ühendkuningriigi valitsuse ettepanekust viia tootemärgistusse sisse nn süsinikujalajälg, mis osutab, kui palju süsinikdioksiidi heitmeid põhjustab toote valmistamine, transport ning võimalik kõrvaldamine;

34.   nõuab kindlalt, et laiema tarbijateavituse poliitika osana kehtestataks WTO nõuetele vastavad ühised normid ja märgistusviisid erinevate toodetega kaasnevate kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta, sealhulgas tootmis- ja transpordietapis, andes sellega tarbijatele võimaluse aidata kaasa CO2 heitkoguste vähendamisele;

35.   palub komisjonil viivitamata välja töötada kohane menetlus nimetatud ökoloogiliste jalajälgede hindamiseks ja märgistamiseks ning arendada välja tarkvara, et võimaldada ettevõtetel arvutada välja iga tootmisprotsessiga kaasnev kasvuhoonegaaside heitkogus;

36.   rõhutab, et on vaja teha jõupingutusi võtmaks arvesse kaubandusega seotud välismõjusid (nagu kahjulikud tagajärjed keskkonnale), teiste sõnadega, et muuta need hinnanäitajaks, millest turg on võimeline aru saama, ja edendada õiglast konkurentsi, rakendades praktikas põhimõtet, et saastaja maksab (eriti maantee- ja õhuliikluse valdkonnas), ideaaljuhul nii, et heitkogustega kauplemise süsteem laieneks kogu maailmale;

37.   märgib lahutamatut seost kaubandus- ja transpordisektori vahel; nõuab tungivalt, et kaalutaks kõiki transpordiviise ja eriti neid, mille heitkogused on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt kasvanud, näiteks laevandust (arvatakse, et laevandusest pärinev süsinikdioksiidi heitkogus ületab lennundusest pärinevat kaks korda ja see võib järgneva 15–20 aasta jooksul suureneda kuni 75%);

38.   tervitab "jalajälje" lähenemisviisi raames Euroopas maanduvate lennukite võimalikku hõlmamist heitkogustega kauplemise süsteemi; nõuab, et hinnataks ettepanekut, mille kohaselt kõnealune süsteem hõlmaks rohkem sektoreid, sealhulgas meretranspordisektorit;

39.   peab info- ja sidetehnoloogiapõhiste lahenduste propageerimist, transpordi keskkonnakulude lisamist kütusehindadele, samuti raudteetranspordi ja rannikulaevanduse edendamist, säästvaid biokütuseid ning lennunduse kiiret kaasamist rangesse heitkogustega kauplemise süsteemi peamisteks meetmeteks kaubanduse ja transpordi kliimamõju vähendamisel; kutsub komisjoni ja nõukogu üles esitama meetmeid kõige vähem saastavate transpordiviiside edendamiseks ja valimiseks, eelkõige mitmesuguste turuinstrumentidega seotud sätete koostamise abil;

40.   nõuab tungivalt, et transpordisektorile antavate toetuste arvutamisel võetaks arvesse erinevate transpordiviiside keskkonnamõju ning et kaalutaks selliste WTO turule vastavate kaubanduslike vahendite (nagu märgistamine ja standardid) kasutamist, mis edendavad kliimakaitset;

41.   on seisukohal, et kuna maanteetranspordi tegelik süsiniku heitkogus ei ole teada, seda eriti toidu ja muude igapäevaste tarbekaupade puhul, tuleb pidada lubatavaks ja edendada säästvat kohalikku tootmist edendavaid toetuskavasid, et tõkestada liigset toidu transporti mööda maanteid; soovitab samuti kehtestada WTO nõuetele vastavad kliimamärgistuse standardid, et anda tarbijatele teavet toodete ökoloogilise jalajälje kohta;

42.   väljendab erilist muret Euroopas biokütuste ja biomassi kasutamist julgustavate poliitikate võimalike negatiivsete keskkonnaalaste ja sotsiaalsete mõjude pärast; kordab oma varasemaid komisjonile suunatud üleskutseid biokütuste (või nende lähteainete) WTO nõuetele vastava jätkusuutlikkuse sertifitseerimise süsteemi loomise poole püüdlemiseks nende kasutamise ja kogu ELi hõlmavatele kohustuslikele sektoraalsetele eesmärkidele vastavuse eeltingimusena; rõhutab siiski esimese põlvkonna biokütuse tootmiseks kasvatatavate põllukultuuride suur tähtsust niisuguste Euroopa talupidajate tulevikule, keda on mõjutanud ühise põllumajanduspoliitika ja suhkruturu ühise korralduse reform; nõuab seega meetmete võtmist, et tagada jätkusuutlikkus kogu tootmistsükli jooksul;

43.   nõuab, et kõigisse biokütuste ostulepingutesse viidaks sisse klauslid, millega püütakse kaitsta bioloogilise mitmekesisuse ja inimtoidu tootmise jaoks üle antud alasid;

44.   kutsub komisjoni üles hindama ELi soja- ja palmiõli impordi kliimamõju, võttes arvesse selle mõju troopiliste metsade hävitamisele, mis mõjutab eelkõige Borneo ja Amazonase piirkondi, ja võtma meetmeid kliimakulude hindadele lisamiseks;

45.   palub komisjonil julgustada Euroopa heade tavade liikumist ja võrdluskriteeriume seoses ettevõtete asukoha – viidates eriti geograafiliselt järjest rohkem killustatud tootmisahelale – ja tellimustootmise kliimamuutusealaste aspektidega ning esitada asjakohaseid ettepanekuid;

46.   kutsub komisjoni üles hindama WTO nõuetele vastavaid mehhanisme ja kliimasõbralikku kaubanduspoliitikat, et käsitleda kolmandate riikide küsimust, kes ei ole seotud Kyoto protokolliga ja tegema tööd selliste võimaluste selgesõnalisema pakkumise suunas protokolli tulevastes versioonides; on seisukohal, et kaubanduslikke meetmeid tuleks võtta üksnes siis, kui alternatiivsed meetmed ei oleks antud keskkonnaalase eesmärgi saavutamiseks tulemuslikud; on seisukohal, et kasutatavad kaubanduslikud meetmed ei tohiks olla rohkem kaubandust piiravad kui eesmärgi saavutamiseks vajalik ja ei tohiks kujutada endast meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist;

47.   soovitab arendada nimetatud kohandamise jaoks vajaduse korral pikemas perspektiivis välja usaldusväärsetel elutsükliga seotud andmetel põhinev kava, mis hõlmab lõpptooteid, nagu autod ja elektroonikaseadmed;

48.   toonitab, et tulevased ettepanekud peavad olema täielikult kooskõlas ELi rahvusvaheliste kohustustega, eriti nendega, mille on kehtestanud WTO, kaasa arvatud GATTi XX artikliga;

49.   kutsub komisjoni üles kaaluma, kas oleks asjakohane WTO egiidi all hinnata kaubanduse kaitsemeetmete eeskirju, nagu dumpinguvastased või subsiidiumide eeskirjad, et käsitleda ülemaailmsete, sotsiaalvaldkonna ja keskkonnaalaste kokkulepete või rahvusvaheliste paktide mittejärgimist dumpingu või põhjendamatu subsiidiumi vormina;

50.   rõhutab samal ajal, et kui kaubanduskaitse vahendeid reformitakse, peaksid need võtma arvesse keskkonnategurite sisseviimise võimalikkust, et vältida Kyoto-järgset protokolli mitte ratifitseerinud riikidest pärinevate toodete keskkonnaalast dumpingut;

51.   nõuab stiimuleid selliste toodete tootmiseks – riigi või ühenduse vahendite abil – ja kasutamiseks – käibemaksu alandamise kaudu –, mis aitavad vähendada CO2 heitkoguseid;

o
o   o

52.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0203. (2) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 276. (3) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 103. (4) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 400. (5) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 119. (6) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 120.