Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 21. juuni 2007 - Strasbourg
MEDA programm ja rahaline toetus Palestiinale – hindamine, rakendamine ja järelevalve
 Riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamine ***I
 Karistusregistrite andmete vahetamine *
 Aasia piirkonnastrateegia ja mitmeaastane näidisprogramm
 Uurimismissioon Andaluusia, Valencia ja Madridi piirkonda
 Relvakaubanduse lepingu suunas
 Alaealiste kuritegevus - naiste, perekonna ja ühiskonna roll
 Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia
 Rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist käsitlevat raamotsust puudutavate läbirääkimiste edenemine
 Euroopa ühise varjupaigasüsteemi otsustusprotsessi kvaliteet
 Tarbijate usaldus digitaalse keskkonna vastu
 Kuuba
 Etioopia
 Birma

MEDA programm ja rahaline toetus Palestiinale – hindamine, rakendamine ja järelevalve
PDF 346kWORD 215k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon MEDA programmi ja rahalise toetuse kohta Palestiinale – hindamine, rakendamine ja järelevalve (2006/2128 (INI))
P6_TA(2007)0277A6-0210/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 28. novembril 1995. aastal Euroopa-Vahemere piirkonna konverentsil vastuvõetud Barcelona deklaratsiooni, millest sai alguse Euroopa–Vahemere piirkonna partnerlus(1);

–   võttes arvesse nõukogu 23. juuli 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1488/96 Euroopa-Vahemere partnerluse raames toimuva majandus- ja sotsiaalstruktuuride reformiga kaasnevate finants- ja tehniliste meetmete (MEDA) kohta(2) ("MEDA määrus");

–   võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 2698/2000, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1488/1996(3) ("MEDA II määrus");

–   võttes arvesse oma 1. veebruari 2001. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile valmistada ette Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide välisministrite neljas kohtumine "Barcelona protsessi hoogustamiseks"(4);

–   võttes arvesse oma 3. juuni 2003. aasta resolutsiooni MEDA 2000 programmi käsitleva aastaaruande kohta(5);

–   võttes arvesse oma 20. novembri 2003. aasta resolutsiooni Euromedi kohta(6);

–   võttes arvesse oma 12. veebruari 2004. aasta resolutsiooni uue tõuke andmise kohta ELi tegevusele inimõiguste ja demokratiseerimise valdkonnas Vahemere piirkonna partneritega(7) ja 27. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni läbivaadatud Barcelona protsessi kohta(8);

–   võttes arvesse 21. aprillil 2005. aastal Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee Euroopa Parlamendi eesistumisel sõnastatud poliitilisi prioriteete(9);

–   võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta(10);

–   võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomiseks(11);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, milles kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta(12);

–   võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2006. aasta teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile Euroopa naabruspoliitika tugevdamise kohta (KOM(2006)0726);

–   võttes arvesse 18. juuli 2005. aasta lõplikku aruannet MEDA II programmi vahehindamise kohta(13);

–   võttes arvesse 2006. aasta aruannet Euroopa Ühenduse arengupoliitika ja välisabi rakendamise kohta 2005. aastal(14);

–   võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2006 MEDA programmi kohta(15);

–   võttes arvesse 26. juuni 2006. aasta Euroopa-Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu vahendit (FEMIP) käsitlevat 2005. aasta aruannet(16);

–   võttes arvesse komisjoni 17. oktoobri 2006. aasta teatist nõukogule pealkirjaga "Euroopa – Vahemere piirkonna investeerimis- ja partnerlusrahastu (FEMIP) hindamine ja tulevikuvõimalused (KOM(2006)0592)";

–   võttes arvesse 2006. aasta detsembris Euroopa Ülemkogul vastu võetud strateegilist partnerlust Vahemere piirkonna ja Lähis-Ida riikidega;(17)

–   võttes arvesse nõukogu 23. septembri 2002. aasta otsust 2002/817/EÜ Euroopa Ühenduse ja Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetava ÜRO abiorganisatsiooni (UNRWA) vahelise konventsiooni sõlmimise kohta, mis puudutab pagulaste abistamist Lähis-Ida riikides aastatel 2002–2005(18);

–   võttes arvesse oma 23. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni rahu ja väärikuse kohta Lähis-Idas(19);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 669/2004, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1734/94 finants- ja tehnilise koostöö kohta Jordani läänekalda ja Gaza sektoriga(20);

–   võttes arvesse oma 2. veebruari 2006. aasta resolutsiooni Palestiina valimistulemuste ja olukorra kohta Ida-Jeruusalemmas(21);

–   võttes arvesse Lähis-Ida neliku (mis koosneb ELi, ÜRO, Ameerika Ühendriikide ja Venemaa esindajatest) 30. jaanuari 2006. aasta(22) ja 9. mai 2006. aasta(23) avaldusi, milles väljendati tõsist muret olukorra halvenemise üle Palestiina territooriumidel ja väljendati oma valmisolekut kehtestada Palestiina elanike abistamiseks otsese abi ajutine mehhanism;

–   võttes arvesse nõukogu järeldusi 15. mail 2006. aastal(24) toimunud Lähis-Ida rahuprotsessi käsitleva üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumise kohta, milles nõukogu väljendas tõsist muret Gazas ja Jordani Läänekaldal valitseva majandusliku, rahalise ja humanitaarolukorra halvenemise üle ning tervitas neliku soovi kehtestada ajutine rahvusvaheline mehhanism (TIM), mille eesmärk on abi otsene toimetamine Palestiina elanikeni ja selle järelevalve;

–   võttes arvesse oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Palestiina aladel ja ELi rolli kohta(25);

–   võttes arvesse oma 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni olukorra kohta Lähis-Idas(26);

–   võttes arvesse 20.–21. detsembrini 2006 Iisraelis ja Palestiina aladel viibinud Euroopa Parlamendi ajutise delegatsiooni aruannet;

–   võttes arvesse Ühendkuningriigi parlamendi alamkoja rahvusvahelise arengukomisjoni 31. jaanuari 2007. aasta aruannet pealkirjaga "Arenguabi ja okupeeritud Palestiina alad"(27);

–   võttes arvesse Maailmapanga 2007. aasta veebruari aruannet "Jordani Läänekallas ja Gaza sektor – riiklike kulutuste ülevaade – kriisist suurema rahalise sõltumatuseni"(28);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A6-0210/2007),

A.   arvestades, et MEDA programm on ELi peamine rahastamisvahend Euroopa-Vahemere partnerluse raames toimuva majandus- ja sotsiaalstruktuuride reformiga kaasnevate toetusmeetmete rakendamiseks Vahemere piirkonna partnerriikides, et vähendada lõhet Vahemere piirkonna kahe poole vahel;

B.   arvestades, et MEDA programmi peamised sekkumisvaldkonnad tulenevad 1995. aasta Barcelona deklaratsiooni eesmärkidest, mida on mitmel korral taaskinnitatud:

   poliitika ja julgeoleku peatükk: poliitilise dialoogi pidamine kahepoolsel ja piirkondlikul tasandil, partnerlust toetavate meetmete väljatöötamine ning rahu ja stabiilsuse harta osas kokkuleppe saavutamine, üldine eesmärk on rahul ja stabiilsusel rajaneva piirkonna loomine inimõiguste ja demokraatia põhimõtetest lähtuvalt;
   majanduse ja finantsküsimuste peatükk: Euroopa-Vahemere piirkonna vabakaubanduspiirkonna loomine (põhi-lõuna, lõuna-lõuna), ELi rahaline toetus majanduslikuks üleminekuks ja üldine toetus majanduslike ja sotsiaalsete väljakutsete tarbeks, investeeringute voo suurendamine Vahemere piirkonna partneritele vabakaubanduse tulemusena, üldine eesmärk on jagatud jõukusel ja arengul rajaneva piirkonna loomine;
   sotsiaal- ja kultuurivaldkonna ning inimressursside peatükk: vahetusprogrammide loomine, inimressursside arendamine, kodanikuühiskonna ja sotsiaalse arengu toetamine, üldine eesmärk on vaba ja täiustatud kodanikuühiskonna loomine ning kahe poole vastastikuse mõistmise edendamine;

C.   arvestades, et keskmised iga-aastased kulukohustused MEDA I ja MEDA II raames on sarnased, vastavalt 613 miljonit ja 618 miljonit eurot, ning 2005.-2006. aasta prognoosid näitavad, et kulukohustusi suurendatakse 660 miljoni euroni;

D.   arvestades, et 2000.-2006. aastani määrati MEDA II raames Euroopa-Vahemere piirkonna partnerlusele 5 350 miljonit eurot;

E.  E arvestades, et iga-aastased kulukohustused MEDA II raames jäid vahemikku 569 miljonit eurot (2000) ja 817 miljonit eurot (2006) ja arvestades, et üleminekul MEDA I-lt MEDA II-le suurenesid kulukohustused Alžeeriale, Palestiina aladele, Jordaaniale, Marokole, Süüriale, Tuneesiale ja piirkondlikule tegevusele ning vähenesid Egiptusele ja Liibanonile;

Kulukohustused riikide kaupa miljonites eurodes

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

Kokku

MEDA I

Kokku

MEDA II

Alžeeria

0

0

41

95

29

30

60

50

42

51

40

66

165

339

Egiptus

0

75

203

397

11

13

0

78

104

159

110

129

685

593

Jordaania

7

100

10

8

129

15

20

92

43

35

58

69

254

332

Liibanon

0

10

86

0

86

0

0

12

44

18

27

32

182

133

Maroko

30

0

236

219

176

141

120

122

143

152

135

168

660

980

Süüria

0

13

42

0

46

38

8

36

1

53

22

22

101

180

Tuneesia

20

120

138

19

132

76

90

92

49

22

118

71

428

517

WBG

3

20

41

5

42

97

0

100

81

73

80

92

111

522

Kokku

kahepoolne

60

337

797

743

650

409

298

582

505

562

590

649

2 587

3 596

Piirkondlik

113

33

114

66

145

160

305

29

110

135

145

168

471

740

Kokku

173

369

912

809

802

569

603

612

615

698

735

817

3 057

4 336

Allikas: DG EuropeAid (WBG=Jordani Läänekallas ja Gaza)

F.   arvestades, et MEDA II raames on uuteks sektoriteks justiits- ja politseivaldkond, kodanikuühiskond ja inimõigused ning ränne; arvestades, et märgatavalt suurenes haridus- ja koolitussektori rahastamine ja majanduslik institutsionaalne toetus, kuid teistele sektoritele nagu põllumajandus, kohalik areng ja erasektori reformid eraldati vähem vahendeid MEDA II raames kui MEDA I raames;

G.   arvestades, et MEDA II määruses sätestatakse, et Euroopa Investeerimispanga juhitavatele operatsioonidele võib eraldada ELi vahendeid MEDA eelarvest keskkonnaalastele projektidele ja riskikapitali operatsioonide rakendamiseks Vahemere piirkonna partnerriikides; arvestades, et Euroopa Investeerimispanga (EIP) tegevuste kogumaht MEDA II raames on jäänud samasse suurusjärku kui MEDA I puhul, kuid nende ülesehitus on muutunud – märkimisväärselt on vähenenud riskitoetuse programmide osakaal ja suurenenud riskikapitaliga seotud tegevus;

EIP: FEMIPile antud laenuvolitus

1995-1999

4,808 miljardit eurot

2000-2007

6,400 miljardit eurot

Allikas: DG RELEX

H.   arvestades, et EIP tegevus Vahemere piirkonna partnerriikides on koondunud FEMIPi alla alates 2002. aasta oktoobrist;

I.   arvestades, et MEDA määrus muutus kehtetuks 2006. aastal ja uus Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument jõustus 2007. aastal;

J.   arvestades, et alates 1994. aastast kuni 2006. aastani on komisjon Palestiina elanikele eraldanud umbes 2 300 miljonit eurot, sealhulgas toetus Palestiina pagulastele UNRWA kaudu, humanitaarabi Euroopa Ühenduse Humanitaarameti kaudu, toiduabi, Lähis-Ida rahuprotsessi meetmed ning toetus tervishoiu- ja haridusvaldkonnale ning institutsioonide väljakujundamiseks;

K.   arvestades, et Palestiina alad on saanud üsna stabiilset toetust aastatel 2002–2005, jäädes vahemikku 233 miljonit eurot kuni 260 miljonit eurot aastas ning kõikuvad kulukohustuste määrad peegeldavad rahuprotsessi keerukat olemust, kuid väljamaksete-kulukohustuste suhe on suurenenud 45%-lt 2000 aastal 90%-ni 2005. aastal;

2000.–2006. AASTA ÜLDEELARVEST ERALDATUD ABI PALESTIINA HALDUSALADELE

Kulukohustused (miljonit eurot)

Geogr/Temaatiline

Programm

2000

2001

2002

2003

2004

2005

2006

Kõik

kokku

Geograafilised

programmid

MEDA

119

0

105

93

74

92

102 

483

UNRWA

40

57

55

58

61

64

64 

335

Israeli/PVO rahuleping

20

43

88

47

51

51

56 

300

Geograafilised programmid kokku

179

100

248

198

186

207

222 

1 118

Temaatilised

programmid

Toiduabi

16

17

35

24

24

29

26 

145

Inimõigused

2

1

3

0,5

2,5

4

13

Valitsusvälised organisatsioonid

2,5

1

1,5

4

5

0

14

Euroopa Ühenduse Humanitaaramet

18

26

35

38

37

36

84 

190

Muu

7

4

5

0

1

1

18

Temaatilised programmid kokku

45,5

49

79,5

66,5

69,5

70

113 

380

Kõik kokku

224,5

149

327,5

264,5

255,5

277

335 

1 832

EÜ kulukohustused kokku aastail 2000–2006 = 1 832 miljonit eurot (v.a ÜVJP tegevus umbes 10 miljonit eurot 2006. aastal)

Allikad: DG Budget, DG EuropeAid

Maksed (miljonit eurot)

Geogr/Temaatiline

Programm

2000

2001

2002

2003

2004

2005

Kõik

kokku

Geograafilised

programmid

MEDA

31

62

81

59

93

94

420

UNRWA

40

54

57

58

60

60

329

Israeli/PVO rahuleping

13

48

80

66

58

50

315

Geograafilised programmid kokku

84

164

218

183

211

204

1 064

Temaatilised

programmid

Toiduabi

0

2

7

15

17

32

73

Inimõigused

2

0

1

0

3

4

10

Valitsusvälised organisatsioonid

0

2

2

2

1

3

10

Euroopa Ühenduse Humanitaaramet

6

9

14

33

31

14

107

Muu

5

1

4

0

0

3

13

Temaatilised programmid kokku

13

14

28

50

52

56

213

Kõik kokku

97

178

246

233

263

260

1 277

Allikas: DG Budget

L.   arvestades, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) lõpetas 2005. aasta märtsis uurimise seoses komisjoni otsese abiga Palestiina omavalitsuse eelarvesse ning OLAFi 17. märtsi 2005. aasta pressiteates toodud teabe põhjal ei leidnud kinnitust komisjoni toetus Palestiina omavalitsusele relvastatud rünnakute või ebaseadusliku tegevuse toetamiseks; arvestades, et OLAFi pressiteate kohaselt "ilmneb siiski järjekindlalt märke, mis toetavad oletust, et ei saa välistada, et mõned isikud on kasutanud Palestiina omavalitsuse vahendeid kavandatud eesmärkidest erinevalt";

M.   arvestades, et Maailmapanga Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika regiooni sotsiaal- ja majandusarengu töörühm analüüsis põhjalikult Palestiina omavalitsuse finantsolukorda ning avaldas oma järeldused ja soovitused 2007. aasta veebruaris;

N.   arvestades, et alates Hamasi võidust Palestiina Seadusandliku Nõukogu valimistel 2006. aasta jaanuaris on Iisrael pidanud kinni Palestiina maksu- ja tollitulusid umbes 50 miljoni euro väärtuses kuus, mis moodustab ligikaudu 2/3 riigi tuludest;

O.   arvestades, et nelik käsitles 9. mail 2006. aastal humanitaarolukorda Palestiina territooriumidel ning silmitsi antud olukorra tõsiduse ja Palestiina elanike äärmuslike probleemidega palus ELil töötada välja ja esitada ajutine rahvusvaheline mehhanism, mis oleks ulatuselt ja kestvuselt piiratud, töötaks läbipaistval viisil, oleks usaldusväärne ja tagaks abi otsese toimetamise Palestiina elanikeni;

P.   arvestades, et EL (ELi eelarve ja liikmesriigid) on 2006. aastal Palestiinale eraldanud peaaegu 700 miljonit eurot, mis on rohkem kui mistahes varasemal aastal;

Q.   arvestades, et seejärel töötas komisjon ajutise rahvusvahelise mehhanismi välja ja 16. juunil 2006 kiitis Euroopa Ülemkogu selle heaks;

R.   arvestades, et 2006. aastal eraldas komisjon kolmele ajutise rahvusvahelise mehhanismi "aknale" kokku 107, 5 miljonit eurot abi:

   10 miljonit eurot haiglate ja tervishoiukeskuste põhivarustusele ja jooksvate kulude katteks Maailmapanga hädaabiteenistuste toetusprogrammi kaudu (I aken);
   40 miljonit eurot katkestamatu energiaga, sealhulgas kütusega varustamise tagamiseks, ajutise hädaabitoetuse kaudu (II aken);
   54,5 miljonit eurot sotsiaalselt kaitsetute palestiinlaste toetamiseks sotsiaaltoetuste maksmise kaudu kõige vaesemale osale elanikkonnast ja olulise tähtsusega töötajatele, kes osutavad esmatähtsaid avalikke teenuseid (III aken);
   lisaks ajutisele rahvusvahelisele mehhanismile on komisjon eraldanud 12 miljonit eurot MEDA eelarverealt 19 08 02 01 Palestiina omavalitsuse presidendi kantseleile tehniliseks abiks ja suutlikkuse suurendamiseks;

TIMi kulud ja rahastamine 2006. aastal, miljonit eurot

EÜ eelarve

+ rahastajad

TIM – aken II (ajutine hädaabitoetus (IERC), II faas)

40

Rubriik 19 08 02 01 (MEDA) kokku

40

TIM – aken I (Maailmapanga hädaabiteenistuste toetusprogramm (ESSP))

10

+ 46,6

TIM – aken III (sotsiaaltoetuste maksmine)

57,5

+ 61,9

Rubriik 19 08 03 (rahuprotsess) kokku

67,5

Mõlemad rubriigid kokku

107,5

Allikas: DG EuropeAid

S.   arvestades, et võitlus Hamasi ja Fatah" toetajate vahel 2007. aasta alguses muutis ajutise rahvusvahelise mehhanismi töö äärmiselt raskeks,

1.   kinnitab oma 27. oktoobri 2005. aasta resolutsioonis läbivaadatud Barcelona protsessi kohta väljendatud veendumust, et isegi kui Euroopa-Vahemere piirkonna partnerlus ei ole veel andnud loodetud kasu ega andnud oma täielikku panust pingete maandamisse piirkonnas, saab parandusi siiski veel teha ja seega on Barcelona protsess jätkuvalt sobiv raamistik Vahemere piirkonna poliitikale, milles on paremate tulemuste saavutamiseks tarvis muutusi ja vajalikku poliitilist tahet;

2.   märgib, et üldise strateegilise seisukoha võtmisel hinnati MEDA programmi asjakohasus ühenduse abivahendina toetamaks Barcelona protsessi ja kahepoolseid assotsiatsioonilepinguid rahuldavaks vastavalt MEDA II programmi vahehindamise "üldisele hinnangule", milles nenditakse samuti, et programmi asjakohasus on MEDA II perioodil MEDA I perioodiga võrreldes paranenud ja võib eelolevatel aastatel veelgi paraneda;

3.   rõhutab, et MEDA juhtimis- ja rakenduskorra mõjusus ja tõhusus on paranenud, kuid pole veel täielikult rahuldav;

4.   märgib, et finantsilise tõhususe mõttes on MEDA II programm kokku maksnud rahalisi vahendeid välja kiiremini, kui seda tegi MEDA I: sarnase perioodi jooksul võttis MEDA I ajal 30%-se maksete taseme saavutamine aega keskmiselt kolm aastat, kusjuures MEDA II jooksul lühenes see kahele aastale;

MEDA kulukohustused/väljamaksed 1995-2006 (miljonites eurodes)

1995–1999

2000–2006

1995–2006

Kulukohustused

Välja-

maksed

Kulukohustused

Välja-

maksed

Kulukohustused

Välja-

maksed

Kahepoolsed

Alžeeria

164

30

339

142

504

172

Egiptus

686

157

592

695

1279

852

Jordaania

254

108

331

345

585

454

Liibanon

182

1

133

182

315

183

Maroko

660

128

980

917

1 640

1 045

Süüria

101

0

180

91

281

91

Tuneesia

428

168

518

489

946

657

Jordani Läänekallas ja Gaza sektor

111

59

522

486

633

546

Kahepoolsed kokku

2 586

651

3 595

3 349

6 182

4 000

Piirkondlik

471

223

1 052

712

1 483

934

Kokku

3 057

874

4 647

4 060

7 705

4 934

MEDA I ja II raames kasutatavate vahendite kogusumma = 3 424 + 5 350 = 8 774 miljonit eurot. Sellest on ajavahemikus 1996–2002 Türgile eraldatud ligikaudu 852 miljonit eurot (väikesed erinevused tulenevad ümardamisest).

Allikas: DG EuropeAid

5.   märgib, et kontrollikoja eriaruande nr 5/2006 kohaselt on komisjonipoolne MEDA programmi juhtimine rahuldav ning on algusaastatega võrreldes selgelt paranenud, võttes arvesse menetlus- ja väliseid piiranguid, ning programmitöö on toonud kaasa vahendite ühtlasema jaotamise ajalises plaanis, ettevalmistusperioodid lühenevad ja väljamaksed on oluliselt suurenenud;

6.   rõhutab asjaolu, et MEDA II programmi vahehindamise ja kontrollikoja järeldus rakendus- ja juhtimiskorra mõjususe ja tõhususe kohta – "paranenud, kuid pole veel täielikult rahuldav" – ei saa iseenesest seletada erinevusi MEDA tulemuslikkuses riikide ja programmide lõikes; märgib, et välised tegurid (finantsregulatsioon, haldusviis, kultuurilised tegurid) mängivad selgelt olulist rolli, selgitamaks täheldatud erinevusi muutuste kiiruses ja väljamaksete mehhanismides; kutsub komisjoni üles neid tegureid kavandamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise juures arvesse võtma;

7.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles oluliselt tähtsustama Barcelona protsessi kui liikumapanevat jõudu poliitika määratlemisel Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi raames (periood 2007–2013) tõhusama poliitika ja meetmetega, võttes arvesse Vahemere piirkonna partnerriikide spetsiifilisi väljakutseid ja probleeme;

8.   tuletab meelde, et vastavalt MEDA II määruse artiklile 15 peab komisjon koos EIP-ga koostama üldise hindamisaruande Vahemere piirkonna partneritele juba antud abi kohta, sealhulgas programmide tulemuslikkuse kohta, hindama tagantjärele nende vastavaid projekte ja peamisi sekkumisvaldkondi, hindama rakendamisel tehtud edusamme ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt järgneva aasta 30. juuniks aastaaruande; võttes arvesse seda kohustust, kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti selliste järelhinnangute koostamise hetkeseisust üksikute projektide ja valdkondade kaupa ning edastama need ja viimased aastaaruandeid Euroopa Parlamendile ja nõukogule;

9.   nõuab tungivalt, et komisjon võtaks arvesse tegureid, mis aitavad kaasa tulevase juhtimise parandamisele:

   a) suurenenud projektide ja programmide arv ning nende sisu, mõju ja optimaalse tasuvuse hindamine,
   b) eelarvetoetuse suurem osa kogu programmi suhtes,
   c) vastutuse komisjoni peakorterist selle kohapealsetele delegatsioonidele üleandmise üldine positiivne mõju seoses projektide ettevalmistamise ja rakendamisega (detsentraliseerimisefektid),
   d) kohalike ametivõimude koostöö ja tulemuslik osalemine,
   e) koostöö tõhustamine Vahemere piirkonna partnerriikide vahel (lõuna–lõuna suunaline) piirkondliku mõõtme eesmärgi saavutamiseks;

10.   usub, et muudeks edusammudeks on süstemaatilisem järelevalve ja hindamine ning tihedam dialoog ja kooskõlastamine kohalike partnerite ja muude rahastajatega; kutsub komisjoni üles tagama regulaarsema järelevalve mehhanismide kohandamist igale projektitüübile;

11.   nõustub kontrollikojaga komisjoni vajaduse osas:

   a) tagada sujuv ja kiire üleminek uutele riigiprogrammidele, et vältida negatiivseid tagajärgi rakendamisele tulevikus,
   b) määratleda uutes riigi programmitöö dokumentides selgemalt oma strateegilised eesmärgid ja määrata kindlaks sobivad näitajad, et tagada mõju parem järelevalve ja hindamine,
   c) keskenduda ühtsuse ja programmide juhitavuse tagamiseks ka edaspidi piiratud arvule sekkumisvaldkondadele,
   d) jätkata viivituste vältimiseks ka edaspidi projektijuhtimise osas parimate tavade otsimist;

12.   toetab MEDA II programmi vahehindamise 19 soovitust, mis puudutavad MEDA programmi juhtimise asjakohasust, mõjusust ja tõhusust;

13.   kutsub komisjoni üles hoidma tasakaalu abi tulemuslikkuse (säästva institutsioonilise arengu mõttes) ja abi tõhususe vahel (vastuvõtusuutlikkuse ja väljamaksete kiiruse, läbipaistvuse ja eelarve haldamise kontrolli mõttes);

14.   kutsub komisjoni üles veelgi parandama strateegilise ja suunava programmitöö kvaliteeti, investeerides MEDA teaduskeskusse, et mõista täielikult rakendamise tingimusi ja muutuste kiiruse institutsioonilisi aspekte MEDA riikides, nagu soovitatakse vahehinnangus, pidades silmas määruse (Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahend) läbivaatamist;

15.   on seisukohal, et partnerluse majanduslik aspekt tuleb suunata ümber sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva majandusarengu poole, kuid on samuti seisukohal, et Barcelona protsessi kõigi eesmärkide poole püüdlemine on tähtis kogu piirkonna jaoks; kutsub komisjoni seetõttu üles pöörama võimalikult palju tähelepanu institutsioonide väljaarendamise, õigusriigi, ajakirjandusvabaduse, inimõiguste ja soolise võrdõiguslikkuse küsimustele;

16.   kutsub komisjoni üles motiveerima ja kohustama oma partnereid MEDA riikides püüdlema samuti kõigi MEDA programmi mittemajanduslike eesmärkide poole ja süstemaatiliselt jälgima neid eesmärke puudutavaid näitajaid;

17.   on seisukohal, et Vahemere piirkonna partnerriikide majanduslikku olukorda silmas pidades on vaja märkimisväärset toetust infrastruktuuri projektidele, eelkõige transpordi, tervishoiu, eluaseme ja joogiveega varustamise valdkonnas;

18.   soovitab komisjonil suurendada kodanikuühiskonna algatustel põhinevate väikesemahuliste projektide juhtimise suutlikkust ja soovitab võtta vastu meetmed majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks, eelkõige laenude ja mikrokrediidi võimaluste kasutamise kaudu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate poolt partnerriikides;

19.   rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte austamine on inimõiguste ja demokraatia austamise küsimus ning nõuab soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise sõnaselget horisontaalset lisamist Barcelona protsessi ja partnerluse kolme sambasse;

20.   rõhutab asjaolu, et naised mängivad partnerriikide majanduslikus ja sotsiaalses arengus tähtsat rolli ja kutsub komisjoni üles andma aru MEDA programmis sätestatud finantskohustuste täitmise ja tulemusliku kohaldamise kohta naiste majandus- ja ühiskonnaelus (haridus, koolitus, tööhõive) aktiivse osalemise toetamiseks;

21.   tuletab meelde vastastikuse täiendavuse ja sidususe edendamise tähtsust MEDA, ELi muu välistegevuse ja EIP tegevuse vahel;

22.   on seisukohal, et Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarne assamblee võiks parlamentidevahelise dialoogi kaudu mängida juhtivat rolli Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse parandamisel, kuna see arendab välja püsivad parlamentidevahelised suhted, andes oma deklaratsioonide ja resolutsioonide kaudu poliitilisi suunitlusi ja edendades MEDA programmi rakendamise süstemaatilist poliitilist kontrolli ja hindamist;

23.   tervitab FEMIPi loomist EIP raames 2002. aastal, kuid nõuab täiendavat arutelu ELi liikmesriikide ja nende Euroopa - Vahemere piirkonna partnerite vahel eesmärgiga kujundada see algatus tõeliseks koostöö rahastamisvahendiks, mis vastab nii riikliku kui erasektori uutele vajadustele ja väljakutsetele;

24.   tuletab meelde, et ülesannete jaotus välissuhete peadirektoraadi ja EuropeAidi vahel on toimiv selles mõttes, et programmi poliitiline mõõde on eraldi abi professionaalse kujundamise ja kohaletoimetamise funktsioonist ning et siiski on arenguruumi tõhususe ja tulemuslikkuse mõttes;

25.   tunnustab komisjonipoolseid edusamme ühenduse väliskoostöö kõrgema profiili tagamisel ja nõuab tungivalt, et ta jätkaks praegu tehtavaid jõupingutusi; taunib siiski tõsiasja, et üldsus ei ole teadlik ELi tihedast osalusest paljudes projektides ja programmides; kutsub komisjoni üles pöörduma rahvusvaheliste organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide poole, et:

   a) tagada üldsuse teadlikkus ELi panuse ja osaluse kohta;
   b) kehtestada sätted, mis võimaldavad teostada nõuetekohast hindamist, auditit ja kontrolli ka selliste projektide ja programmide puhul, mis on läbi viidud ühiselt koos rahvusvaheliste organisatsioonide või valitsusväliste organisatsioonidega või viimaste kaudu;

26.   tuletab meelde oma 1. juuni 2006. aasta resolutsiooni humanitaarkriisi kohta Palestiina aladel ja ELi rolli kohta, milles Euroopa Parlament kutsus komisjoni ja nõukogu üles töötama välja ajutist rahvusvahelist mehhanismi, et aidata vältida tõsist humanitaarkriisi Palestiina aladel; tuletab meelde, et tervitas pärast Euroopa Ülemkogu ja neliku 2006. aasta juuni soovitusi Palestiina omavalitsuse jaoks ajutise rahvusvahelise mehhanismi loomist ELi poolt ja selle hilisemat uuendamist;

27.   märgib, et see rahaline hädaabimeede võimaldas piirata täiesti läbipaistvalt ja partnerluses Palestiina omavalitsuse presidendiga kõige karjuvamaid humanitaarkahjusid, mis kaasnesid Euroopa ja rahvusvahelise finantsabi külmutamisega, Palestiina maksu- ja tollitulude osalise maksmata jätmisega Iisraeli poolt ja üldise suutmatusega arendada elujõulist majandust praeguses okupatsiooniolukorras;

28.   tunnustab komisjoni ajutise rahvusvahelise mehhanismi kavandamise ja elluviimise eest rasketes tingimustes ja peab ajutise rahvusvahelise mehhanismi 5%-lisi halduskulusid II ja III akna(29) puhul tagasihoidlikeks ning otsetoetuste maksmist abisaavatele peredele kommertspankade kaudu kohaseks; rõhutab lisaks, et III akna puhul saab rahvusvaheliselt ja kohalikult tegutsev pank (HSBC) 8 eurot ülekande pealt (3% kogu eraldatud summast);

29.   rõhutab, et ajutise rahvusvahelise mehhanismi alusel sooritatavaid makseid ei tehtud Palestiina omavalitsuse presidendi kantselei ega rahandusministeeriumi kaudu, vaid need tehti otsemaksetena arvete alusel või sularahamaksetena konkreetsetele rahaeraldiste saajatele; märgib, et eraldisi ei nähtud ette julgeolekujõudude jaoks ega poliitikute toetamiseks;

30.   kahetseb siiski, et see finantsabi ei neutraliseerinud traagilist olukorda Palestiinas ning et viimastel kuudel halvenesid tingimused kõigis majanduslikes, sotsiaalsetes ja inimõiguste alastes aspektides(30);

31.   tunneb heameelt tõsiasja üle, et ajutise rahvusvahelise mehhanismi kaudu ja ilma Hamasi juhitud valitsust kaasamata oli III akna raames võimalik toimetada otse üle 140 000 madala sissetulekuga pereni, mis hõlmab rohkem kui 800 000 inimest, tagasihoidlikke, kuid kasulikke saadetisi ja et II akna raames tänu ajutise rahvusvahelise mehhanismi toetusele oluliste teenustega katkestamatuks varustamiseks suudeti vältida haiglate ja teiste esmatähtsate teenuste osutamise täielik seiskumine;

32.   avaldab siiski kahetsust Maailmapanga hädaabiteenistuste toetusprogrammi (ESSP) kaudu haiglatele põhivarustuse pakkumist ja jooksvate kulude katmist toetava ajutise rahvusvahelise mehhanismi I akna aeglase rakendamise üle; märgib, et esimene ravimite kohaletoimetamine Gaza haiglatele ESSP raames leidis aset 24. jaanuaril 2007; kutsub komisjoni üles analüüsima nende viivituste põhjuseid ja pakkuma välja alternatiive, et tagada ajutise rahvusvahelise mehhanismi I akna eesmärkide õigeaegne elluviimine;

33.   rõhutab, et Palestiina omavalitsuse poolt 2003. aastal kasutusele võetud kontrollimehhanismid ja siseauditid on kindel tagatis pettuse ja korruptsiooni vastu;

34.   kordab oma üleskutset Iisraelile järgida oma õiguslikke kohustusi jätkata kinnipeetud Palestiina maksu- ja tollitulude ülekandmist; palub Iisraelil – kui ta keeldub eelmainitut tegemast –vähemalt kaaluda kinnipeetud maksude suunamist ajutisse rahvusvahelisse mehhanismi, et sel teel võimaldada Palestiina elanikel rahuldada oma põhivajadusi; kutsub Iisraeli üles aitama kaasa Palestiina elanike vajadusele luua elujõuline ja sõltumatu majandus ning lõpetama selle eesmärgi saavutamise õigustamatut takistamist;

35.   võtab teadmiseks Jordani Läänekalda ja Gaza sektori riiklikke kulutusi käsitlevas Maailmapanga ülevaates kajastuva usaldusväärse analüüsi; tunneb heameelt, et selle ülevaate kohaselt on Palestiina omavalitsus võrreldes teiste Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidega teinud edusamme eelkõige haridus- ja tervishoiusektoris ning avalikus halduses ja riiklikus finantsjuhtimises, milles Palestiina omavalitsus on aastail 2002–2004 viinud ellu mitmeid reforme, mis on vähendanud korruptsiooni ja parandanud läbipaistvust; kutsub kõiki osapooli üles käivitama uuesti reformiprotsessi ning seeläbi tõsiselt kaaluma Maailmapanga aruande üksikasjalikke soovitusi, eelkõige neid, mis käsitlevad avaliku teenistuse reformi ja riiklikku finantsjuhtimist, sealhulgas finantskontrolli ning auditeerimist;

36.   tervitab asjaolu, et rahandusministeeriumi eesmärkide ja kohustuste (nt hiljutine kokkulepe rahvusvahelise auditeerimisettevõttega) hulgas on ka eesmärk reformida riigi rahandust ning tagada täielik läbipaistvus ja aruandekohustus, sealhulgas rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite järgimine;

37.   kutsub kõiki pooli Palestiina aladel üles tegema kõike võimalikku, et lahendada konfliktid rahumeelselt ning säilitada püsivat ja tõhusat valitsust, mis oleks võimeline tegema koostööd rahvusvahelise üldsusega ning kasutama efektiivselt ELi ja rahvusvaheliste rahastajate toetust;

38.   tervitab nõukogu 18. juuni 2007. aasta otsust paluda ELilt koheselt tavapäraste suhete taastamist Palestiina omavalitsusega ning töötada sel eesmärgil välja tingimused kiireloomulise praktilise ja finantsabi, sealhulgas otsese rahalise toetuse osutamiseks uuele valitsusele, samuti tagada häda- ja humanitaarabi osutamine Palestiina elanikele ajutise rahvusvahelise mehhanismi kaudu;

39.   peab avaliku korra tagamise seisukohast oluliseks, et rahu ja stabiilsuse tagamisele pühendunud julgeolekujõud saaksid väljaõppe ja varustataks muu hulgas politseirelvadega; on seisukohal, et sellise väljaõppe ja varustuse rahastamist tuleb ellu viia asjakohaste kaitsemeetmetega Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmoud Abbasi alluvuses, et vältida rahaliste vahendite kasutamist muul otstarbel või ebaseaduslikeks toiminguteks; rõhutab, et palga maksmata jätmine avalikele teenistujatele, sealhulgas julgeolekujõududele, aitab kaasa poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku olukorra halvenemisele Palestiina aladel;

40.   rõhutab Palestiina haldusasutuste praeguse kokkuvarisemise ohtlikkust; rõhutab, et EL ja rahvusvaheline kogukond ei tohi piirduda humanitaarabiga, vaid peavad taaskord investeerima suutlikkuse suurendamisse ja julgeolekusse, et vältida palestiinlaste elutingimuste kahjustamist väga pikas perspektiivis.

41.   kutsub komisjoni üles kaaluma strateegiaid – kasutades ajutise rahvusvahelise mehhanismi või muud alalist organit koostöös teiste rahastamisvahenditega –, mis võiksid hõlmata lähemas tulevikus mitte üksnes pakilisi probleeme, vaid laiemat hulka suurema osa Palestiina elanikkonna vajadustest; püüab igal juhul toetada poliitilisi ja majanduslikke arenguid, mis järk-järgult vähendavad Palestiina omavalitsuse sõltuvust rahvusvahelisest abist;

42.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kontrollikojale, Euroopa Investeerimispangale, liikmesriikide parlamentidele ning Vahemere piirkonna partnerite valitsustele ja parlamentidele.

(1) http://ec.europa.eu/comm/external_relations/euromed/bd.htm.
(2) EÜT L 189, 30.7.1996, lk 1. Tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1638/2006, ,millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (ELT L 310, 9.11.2006, lk 1.).
(3) EÜT L 311, 12.12.2000, lk 1.
(4) EÜT C 267, 21.9.2001, lk 68.
(5) ELT C 68 E, 18.3.2004, lk 134.
(6) ELT C 87, 7.4. 2004, lk 500.
(7) ELT C 97 E, 22.4.2004, lk 656.
(8) ELT C 272 E, 9.11.2006, lk 570.
(9) http://www.europarl.europa.eu/intcoop/empa/home/politicalpriorities_en.pdf.
(10) ELT C 287 E, 24.11.2006, lk 312.
(11) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0306.
(12) ELT L 310, 9.11. 2006, lk 1.
(13) http://ec.europa.eu/europeaid/reports/meda-evaluation-midterm-report-2005_en.pdf.
(14) http://ec.europa.eu/europeaid/reports/europeaid_annual_report_2006_full_version_en.pdf.
(15) ELT C 200, 24.8.2006, lk 1. http://eca.europa.eu/audit_reports/special_reports/docs/2006/rs05_06en.pdf.
(16) http://www.eib.org/publications/publication.asp?publ=257.
(17) Euroopa Ülemkogu Brüsseli kohtumise eesistujariigi järeldused (14.-15. detsember 2006), nõukogu dokument 16879/06.
(18) EÜT L 281, 19.10.2002, lk 10.
(19) ELT C 82 E, 1.4.2004, lk 610.
(20) ELT L 105, 14.4.2004, lk 1.
(21) ELT C 288 E, 25.11.2006, lk 79.
(22) http://www.un.org/news/dh/infocus/middle_east/quartet-30jan2006.htm.
(23) http://www.un.org/news/dh/infocus/middle_east/quartet-30jan2006.htm.
(24) Nõukogu document 9397/06, http://register.consilium.europa.eu/pdf/en/06/st09/st09397.en06.pdf.
(25) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0237.
(26) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0348.
(27) http://www.publications.parliament.uk/pa/cm200607/cmselect/cmintdev/114/114i.pdf.9 Aruanne nr 38207-WBG, 1. ja 2. väljaanne
(28) Raport nr 38207-WBG, 1. ja 2. väljaanne.
(29) Allikad: DG EuropeAid (Unit Finance, Contracts and Audit for Europe, the Mediterranean and the Middle East) 4. juuni 2007. aasta teatis - TIM Windows II and III - Summary of Allowances and Bank Fees.
(30) Euroopa Parlamendi Palestiina Seadusandliku Nõukoguga suhete loomise delegatsiooni raport oma missiooni kohta Ida-Jeruusalemmas, Ramallah's ja Gazas 29. aprill – 3. mai 2007; Jordani Läänekalda ja Gaza sektori riiklike kulutuste ülevaade: kriisist suurema rahalise sõltumatuseni – Maailmapanga dokument, veebruar 2007.


Riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamine ***I
PDF 188kWORD 91k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas (KOM(2006)0195 – C6-0141/2006 – 2006/0066(COD))
P6_TA(2007)0278A6-0172/2007

(Kaasotsustamismenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (KOM(2006)0195);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 2 ja artiklit 95, mille alusel komisjon Euroopa Parlamendile ettepaneku esitas (C6-0141/2006);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 51;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja õiguskomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjon arvamusi (A6-0172/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamenti saata, kui komisjon kavatseb seda oluliselt muuta või selle teise tekstiga asendada;

3.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 21. juunil 2007. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/.../EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas

P6_TC1-COD(2006)0066


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi esimese lugemise seisukoht õigusakti (direktiiv 2007/66/EÜ) lõplikule kujule.)


Karistusregistrite andmete vahetamine *
PDF 322kWORD 94k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta õigusloomega seotud resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu raamotsus, mis käsitleb liikmesriikide karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja nende andmete sisu (KOM(2005)0690 – C6-0052/2006 – 2005/0267(CNS))
P6_TA(2007)0279A6-0170/2007

(Nõuandemenetlus)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut (KOM(2005)0690)(1);

–   võttes arvesse ELi lepingu artiklit 31 ja artikli 34 lõike 2 punkti b;

–   võttes arvesse ELi lepingu artikli 39 lõiget 1, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C6-0052/2006);

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 93 ja 51;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0170/2007),

1.   kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.   palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides EÜ asutamislepingu artikli 250 lõiget 2;

3.   palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.   palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.   teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud
Muudatusettepanek 1
Põhjendus 8 a (uus)
(8 a)  Asjaolu, et sama kriminaalkaristuse suhtes võib kohaldada erinevaid õiguslikke režiime, viib ebausaldusväärse teabe ringlemiseni liikmesriikide vahel ja tekitab süüdimõistetud isiku jaoks õiguskindlusetust. Sellise olukorra vältimiseks peaks kohtuotsuse teinud liikmesriik olema oma territooriumil teiste liikmesriikide kodanikele määratud kriminaalkaristusi puudutava teabe omanik. Sellest tulenevalt peaks süüdimõistetud isiku kodakondsusjärgne liikmesriik, kellele andmed edastatakse, tagama nende ajakohasuse, võttes arvesse kohtuotsuse teinud liikmesriigi muudatusi või kustutamisi. Kodakondsusjärgses liikmesriigis riigisiseselt või teisele liikmesriigile või kolmandale riigile edastamiseks tuleks kasutada üksnes selliselt ajakohastatud teavet.
Muudatusettepanek 2
Põhjendus 10
(10)  Käesoleva raamotsuse rakendamise raames töödeldavaid isikuandmeid kaitstakse vastavalt [kuupäev] raamotsusele kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta. Käesolevasse raamotsusesse võetakse muu hulgas üle karistusregistrite andmete vahetust käsitleva 21. novembri 2005. aasta otsuse need sätted, milles nähakse päringu teinud liikmesriigile ette piirangud saadud andmete kasutamiseks. Nimetatud sätteid täiendatakse, kehtestades erieeskirjad ka sellise olukorra reguleerimiseks, kus kodakondsusjärgne liikmesriik saadab kohtuotsuse teinud liikmesriigilt saadud andmed edasi.
(10)  Käesoleva raamotsuse rakendamise raames töödeldavaid isikuandmeid kaitstakse vastavalt [kuupäev] raamotsusele kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta ja eelkõige vastavalt artiklis 9 osutatud andmekaitse aluspõhimõtetele. Käesolevasse raamotsusesse võetakse muu hulgas üle karistusregistrite andmete vahetust käsitleva 21. novembri 2005. aasta otsuse need sätted, milles nähakse päringu teinud liikmesriigile ette piirangud saadud andmete kasutamiseks. Nimetatud sätteid täiendatakse, kehtestades erieeskirjad ka sellise olukorra reguleerimiseks, kus kodakondsusjärgne liikmesriik saadab kohtuotsuse teinud liikmesriigilt saadud süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitlevad andmed edasi.
Muudatusettepanek 3
Põhjendus 12 a (uus)
(12 a)  Süüdimõistvaid kohtuotsuseid käsitleva teabe vahetuse ja ringluse parandamine võib tõhustada märkimisväärselt kohtu- ja politseikoostööd ELi tasandil, kuid selline koostöö võib olla takistatud, kui seda ei täienda ühetaoliste põhiliste menetluslike tagatiste kiire vastuvõtmine, mis on ette nähtud kahtlusaluste ja süüdistatavate jaoks kõikides liikmesriikides toimuvates kriminaalmenetlustes.
Muudatusettepanek 5
Artikli 2 punkt a
a) süüdimõistev kohtuotsus – igasugune kriminaalkohtu või haldusorgani tehtud lõplik otsus, mida saab kaevata edasi kriminaalasjades pädevale kohtule ja mis tõendab isiku süüd kriminaalkuriteos või õigusrikkumises, mis vastavalt riigi õigusele on käsitletav õigusnormide rikkumisena;
a) süüdimõistev kohtuotsus – igasugune lõplik kohtuotsus, mis kriminaalmenetluse raames tõendab isiku süüd kriminaalkuriteos vastavalt siseriiklikule õigusele;
Muudatusettepanek 6
Artikli 3 lõige 1
1.  Vastavalt käesolevale raamotsusele määrab iga liikmesriik ühe keskasutuse. Siiski võivad liikmesriigid andmete edastamiseks artikli 4 alusel või artiklites 6 ja 7 osutatud päringutele vastamiseks määrata kas ühe või mitu keskasutust.
1.  Vastavalt käesolevale raamotsusele määrab iga liikmesriik ühe keskasutuse. Siiski võivad liikmesriigid andmete edastamiseks artikli 4 alusel või päringutele vastamiseks artikli 7 alusel määrata kas ühe või mitu keskasutust.
Muudatusettepanek 7
Artikli 4 lõige 1
1.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et iga tema territooriumil langetatud süüdimõistva kohtuotsuse kandmisel kaaristuregistrisse tehakse ka märge süüdimõistetud isiku kodakondsuse kohta, kui tegemist on Euroopa Liidu kodanikuga.
1.  Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, et iga tema territooriumil langetatud süüdimõistva kohtuotsuse liikmesriigi karistusregistrisse kandmise järel tehakse ka märge süüdimõistetud isiku kodakondsuse või kodakondsuste kohta, kui tegemist on teise liikmesriigi kodanikuga.
Muudatusettepanek 8
Artikli 4 lõike 2 teine lõik
Kui huvitatud isikul on mitme liikmesriigi kodakondsus, edastatakse andmed kõikidele kõnealustele liikmesriikidele, kaasa arvatud juhul, kui süüdimõistetul isikul on ka selle liikmesriigi kodakondsus, kus tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus tehti.
Kui süüdimõistetud isikul on teadaolevalt mitme liikmesriigi kodakondsus, edastatakse andmed kõikidele kõnealustele liikmesriikidele, kaasa arvatud juhul, kui süüdimõistetul isikul on ka selle liikmesriigi kodakondsus, kus tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus tehti.
Muudatusettepanek 9
Artikli 4 lõige 3
3.  Süüdimõistva kohtuotsuse kohta edastatavates andmetes on ka märge selle kohta, kui kaua kannet süüdimõistva kohtuotsuse kohta selle otsuse teinud liikmesriigi karistusregistris talletatakse vastavalt õigusaktidele, mis kehtivad selles liikmesriigis süüdimõistvate kohtuotsuste edastamise ajal kodakondsusjärgsele liikmesriigile.
välja jäetud
Muudatusettepanek 10
Artikli 4 lõige 4
4.  Kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik võtab hiljem oma õigusaktide alusel meetmeid, mille tulemusena karistusregistri andmeid muudetakse või kustutatakse, kaasa arvatud muudatused seoses karistusandmete talletamise tähtaegadega, teatab kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus nendest viivitamatult kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele.
4.  Kui karistusregistri andmeid muudetakse või kustutatakse, teatab kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus nendest viivitamatult kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele.
Muudatusettepanek 11
Artikli 5 lõige 1
1.  Kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutus talletab artikli 4 alusel saadud andmed tervikuna, et tal oleks võimalik artikli 7 kohaselt neid omakorda edastada.
1.  Kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutus talletab artikli 4 lõigete 2 ja 4 ning artikli 11 alusel saadud andmed, et tal oleks võimalik artikli 7 kohaselt neid omakorda edastada.
Muudatusettepanek 12
Artikli 5 lõige 3
3.  Kodakondsusjärgne liikmesriik tohib kasutada vaid lõike 2 kohaselt uuendatud andmeid. Lõikes 2 ette nähtud kohustus ei tohi mingil juhul tuua kaasa seda, et isikut koheldaks riigisisese menetluse raames ebasoodsamalt, kui seda oleks tehtud juhul, kui süüdimõistva kohtuotsuse oleks teinud tema kodakondsusjärgse liikmesriik.
3.  Kodakondsusjärgne liikmesriik tohib kasutada vaid lõike 2 kohaselt ajakohastatud andmeid.
Muudatusettepanek 13
Artikli 6 lõige 1
1.  Kui liikmesriigi karistusregistrist taotletakse andmeid, võib keskasutus vastavalt riigi õigusaktidele esitada päringu karistusandmete ja nendega seotud andmete kohta mõne muu liikmesriigi keskasutusele.
1.  Kui liikmesriigi karistusregistrist taotletakse andmeid kriminaalmenetluse raames kellegi vastu või mis tahes muul põhjusel väljaspool kriminaalmenetluse raamistikku, võib keskasutus vastavalt siseriiklikule õigusele esitada päringu karistusregistri andmete ja nendega seotud andmete kohta mõne muu liikmesriigi keskasutusele.
Muudatusettepanek 14
Artikli 6 lõige 1 a (uus)
1 a.  Kui esitatakse päring isiku kodakondsusjärgse liikmesriigi karistusregistrile mis tahes põhjusel väljaspool kriminaalmenetluse raamistikku, täpsustab päringu esitanud liikmesriik päringu tegemise põhjuse.
Muudatusettepanek 15
Artikli 6 lõige 2
2.  Kui isik soovib karistusregistrist andmeid enda kohta ja juhul, kui ta oli või on saaja- või saatjaliikmesriigi kodanik või alaline elanik, võib selle liikmesriigi keskasutus, kus päring on tehtud, esitada vastavalt riigi õigusaktidele mõne muu liikmesriigi keskasutusele päringu karistusandmete ja nendega seotud andmete kohta.
2.  Kui isik soovib karistusregistrist andmeid enda kohta ja juhul, kui ta oli või on päringu saaja- või päringu esitanud liikmesriigi kodanik või alaline elanik, esitab selle liikmesriigi keskasutus, kus päring on tehtud, vastavalt siseriiklikule õigusele mõne muu liikmesriigi keskasutusele päringu karistusandmete ja nendega seotud andmete kohta.
Muudatusettepanek 16
Artikli 7 lõike 1 punkt a
a) riigis tehtud süüdimõistvad kohtuotsused;
a) karistusregistrisse kantud riigis tehtud süüdimõistvad kohtuotsused;
Muudatusettepanek 17
Artikli 7 lõike 1 punkt d
d) kodakondsusjärgsele liikmesriigile edastatud kolmandates riikides tehtud süüdimõistvad kohtuotsused.
d) kodakondsusjärgsele liikmesriigile edastatud ja selle karistusregistrisse kantud kolmandates riikides tehtud süüdimõistvad kohtuotsused.
Muudatusettepanek 18
Artikli 7 lõike 2 esimene lõik
2.  Kui kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele artikli 6 kohaselt esitatud karistusregistri andmete päringu on tehtud muu kui kriminaalmenetluse raames, vastab ta sellele riigis tehtud ja kolmandatest riikidest edastatud kohtuotsuste puhul vastavalt oma riigi õigusele.
2.  Kui kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele artikli 6 kohaselt esitatud karistusregistri andmete päring on tehtud muu kui kriminaalmenetluse raames, vastab keskasutus sellele päringule antud liikmesriigis tehtud ja talle kolmandatest riikidest edastatud kohtuotsuste kohta, mis on kantud karistusregistrisse vastavalt siseriiklikule õigusele.
Muudatusettepanek 19
Artikli 7 lõike 2 teine lõik
Kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutus kontrollib kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutusest viivitamatult üle, kas kohtuotsusega seotud teavet, mille viimane kodakondsusjärgsele keskasutusele on edastanud, võib päringu teinud liikmesriigi keskasutusele edasi saata ja kui, siis millises ulatuses.
Kui süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriik edastab teabe, saadab kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutus saadud teabe edasi. Teabe edastamisel artikli 4 kohaselt võib kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus teavitada kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutust, et viimasele edastatud teavet eelnevalt selles liikmesriigis tehtud kohtuotsuste kohta võib edastada mõne muu päringu esitanud liikmesriigi keskasutusele üksnes kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusolekul.
Muudatusettepanek 20
Artikli 7 lõike 2 kolmas lõik
Kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus vastab kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele aja jooksul, mis võimaldab viimasel järgida artiklis 8 kehtestatud vastamistähtaegu.
Kui nõutakse kohtuotsuse teinud liikmesriigi nõusolekut, vastab selle keskasutus kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele aja jooksul, mis võimaldab viimasel järgida artiklis 8 kehtestatud vastamistähtaegu.
Muudatusettepanek 21
Artikli 7 lõige 4
4.  Kui mõne liikmesriigi keskasutus esitab karistusregistri andmete päringu muu kui kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele, edastab viimane talle teabe riigisiseselt tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste kohta. Kui päring on esitatud muu kui kriminaalmenetluse raames, vastab kodakondsusjärgne liikmesriik vastavalt oma riigi õigusele.
4.  Kui mõne liikmesriigi keskasutus esitab karistusregistri andmete päringu muu kui kodakondsusjärgse liikmesriigi keskasutusele, edastab liikmesriik, kellele päring esitati, talle teabe tema karistusregistris sisalduvate süüdimõistvate kohtuotsuste kohta. Kui päring on esitatud muu kui kriminaalmenetluse raames, vastab päringu saanud liikmesriigi keskasutus vastavalt siseriiklikule õigusele.
Muudatusettepanek 22
Artikli 9 lõige -1 (uus)
-1.  Isikuandmete töötlemine käesoleva raamotsuse tähenduses vastab vähemalt järgmistele aluspõhimõtetele:
a) andmete töötlemine peab olema õigusaktidega lubatud ja vajalik ning asjakohane seoses andmete kogumise ja/või edasise töötlemise eesmärgiga;
b) andmeid võib koguda vaid konkreetsetel ja õiguspärastel eesmärkidel ning neid võib edaspidi töödelda viisil, mis on kooskõlas nimetatud eesmärkidega;
c) andmed on täpsed ja ajakohastatud;
d) andmete erikategooriaid, mis puudutavad rassilist või etnilist päritolu, poliitilisi seisukohti, usulisi või filosoofilisi veendumusi, parteilist või ametiühingutesse kuuluvust, seksuaalset sättumust või tervist, töödeldakse vaid juhul, kui see on konkreetse juhtumi eesmärgil ja nõuetekohaste kaitsemeetmete puhul absoluutselt vajalik.
Muudatusettepanek 23
Artikli 9 lõige 1
1.  Liikmesriik võib talle kriminaalmenetluse raames artikli 7 lõigete 1 ja 4 kohaselt edastatud isikuandmeid kasutada üksnes selle menetluse jaoks, milleks päring tehti, vastavalt lisas esitatud vormile.
1.  Päringu teinud liikmesriik võib talle kriminaalmenetluse raames artikli 7 lõigete 1 ja 4 kohaselt edastatud isikuandmeid kasutada kooskõlas lõikes -1 osutatud põhimõtetega ja eelkõige üksnes selle menetluse jaoks, milleks päring tehti, vastavalt lisas esitatud vormile.
Muudatusettepanek 24
Artikli 9 lõige 2
2.  Liikmesriik, kes esitab päringu muul kui kriminaalmenetluse eesmärgil, tohib talle väljastatud isikuandmeid kasutada üksnes sellel eesmärgil, milleks neid küsiti, ja andmed edastanud liikmesriigi vastuses ette nähtud piires, kooskõlas oma riigi õigusaktidega.
2.  Liikmesriik, kes esitab päringu muul kui kriminaalmenetluse eesmärgil, tohib talle artikli 7 lõigete 2 ja 4 kohaselt väljastatud isikuandmeid kasutada kooskõlas lõikes -1 osutatud põhimõtetega ja eelkõige üksnes sellel eesmärgil, milleks neid küsiti, ja andmed edastanud liikmesriigi vastuses ette nähtud piires, kooskõlas siseriikliku õigusega.
Muudatusettepanek 25
Artikli 9 lõige 3
3.  Lõigetest 1 ja 2 olenemata, võib päringu teinud liikmesriik talle artikli 7 lõigetele 1, 2 ja 4 alusel edastatud isikuandmeid kasutada avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja tõsise ohu ärahoidmiseks.
3.  Olenemata lõigetest 1 ja 2 võib päringu teinud liikmesriik talle artikli 7 lõigete 1, 2 ja 4 alusel edastatud isikuandmeid kasutada vajaduse korral ja kui see on vastavuses avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja tõsise ohu ärahoidmise eesmärgiga; sellisel juhul saadab päringu teinud liikmesriik päringu saanud liikmesriigile järelteatise, tuues ära vajaduse täita tingimused proportsionaalsuse, kiireloomulisuse ja ohu tõsiduse kohta.
Muudatusettepanek 26
Artikli 9 lõige 4
4.  Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid selleks, et artikli 7 lõike 3 alusel kolmandale riigile edastatud isikuandmetele kehtestataks samasugused kasutuspiirangud kui need, mida kohaldatakse liikmesriikidele vastavalt käesoleva artikli lõigetele 1, 2 ja 3.
4.  Lisaks võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid selleks, et artikli 7 lõike 3 alusel kolmandale riigile edastatud isikuandmetele kehtestataks samasugused kasutuspiirangud kui need, mida kohaldatakse liikmesriikidele vastavalt käesoleva artikli lõigetele 1, 2 ja 3.
Muudatusettepanek 27
Artikli 9 lõige 5
5.  Käesolevat artiklit ei kohaldata isikuandmete suhtes, mis liikmesriik on saanud käesoleva raamotsuse alusel ja mis on pärit samast liikmesriigist.
5.  Lõikeid 1–4 ei kohaldata isikuandmete suhtes, mis liikmesriik on saanud käesoleva raamotsuse alusel ja mis on pärit samast liikmesriigist.
Muudatusettepanek 28
Artikli 9 lõige 5 a (uus)
5 a.  Iga liikmesriik tagab, et siseriiklikud andmekaitseasutused saavad korrapäraselt teavet isikuandmete vahetuse kohta käesoleva raamotsuse alusel ja eelkõige isikuandmete kasutamise kohta artikli 9 lõikes 3 osutatud tingimustel.
Liikmesriikide andmekaitseasutused teostavad lõikes 1 osutatud teabevahetuse üle järelevalvet ja teevad üksteisega sel eesmärgil aktiivset koostööd.
Muudatusettepanek 29
Artikkel 9 a (uus)
Artikkel 9 a
Andmesubjekti õigused
1.  Andmesubjekti teavitatakse asjaolust, et teda puudutavaid isikuandmeid töödeldakse. Teavitamine lükatakse vajaduse korral edasi, et mitte kahjustada eesmärke, mille nimel andmeid töödeldakse.
2.  Andmesubjektil on õigus saada põhjendamatu viivituseta temale mõistetavas keeles teavet selle kohta, milliseid andmeid töödeldakse, ning ka selleks, et artikli 9 lõikes -1 toodud põhimõtteid rikkudes töödeldud andmeid parandada ja vajaduse korral need kustutada.
3.  Lõikes 1 osutatud teavitamisest võib keelduda või seda võib edasi lükata juhul, kui see on rangelt vajalik:
(a) julgeoleku ja avaliku korra kaitseks;
b) kuriteoennetuseks;
c) kriminaalkuritegude uurimise ja kohtu alla andmise takistamise vältimiseks;
d) kolmandate isikute õiguste ja tagatiste kaitsmiseks.
Muudatusettepanek 30
Artikli 11 lõike 2 punkt a
a) andmed süüdimõistetu kohta (perekonnanimi, eesnimed, sünniaeg, sünnikoht, vajaduse korral varjunimi või teine nimi, sugu, kodakondsus, juriidilistel isikutel õiguslik seisund, peakontori asukoht);
a) andmed süüdimõistetu kohta (perekonnanimi, eesnimed, endine nimi, sünniaeg, sünnikoht ja -riik, vajaduse korral varjunimi või teine nimi, sugu, kodakondsus, juriidilistel isikutel õiguslik seisund ja registrijärgne asukoht);
Muudatusettepanek 31
Artikli 11 lõike 2 punkt b
b) andmed süüdimõistva kohtuotsuse vormi kohta (kuupäev ja koht, otsuse teinud asutuse nimi ja seisund);
b) andmed süüdimõistva kohtuotsuse vormi kohta (kuupäev ja koht, viitenumber selle olemasolul ning otsuse teinud asutuse nimi ja liik);
Muudatusettepanek 32
Artikli 11 lõike 2 punkt c
c) andmed asjaolude kohta, mille alusel süüdimõistev otsus langetati (kuupäev, koht, liik, õiguslik kvalifikatsioon, kohaldatav kriminaalõigus);
c) andmed asjaolude kohta, mille alusel süüdimõistev otsus langetati (kuupäev, liik, õiguslik kvalifikatsioon, kohaldatav kriminaalõigus);
Muudatusettepanek 33
Artikli 11 lõige 6
6.  Lõikes 5 nimetatud tehnilisteks kohandusteks on ette nähtud kolm aastat alates standardvormi ja süüdimõistvate kohtuotsuste elektroonilise andmevahetuskorra vastuvõtmisest.
6.  Lõikes 5 nimetatud tehnilisteks kohandusteks on ette nähtud üks aasta alates standardvormi ja süüdimõistvate kohtuotsuste elektroonilise andmevahetuskorra vastuvõtmisest.
Muudatusettepanek 34
Artikli 14 lõige 5
5.  Käesolev raamotsus ei mõjuta liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsetes või mitmepoolsetes kokkulepetes sisalduvate soodsamate sätete kohaldamist.
5.  Käesolev raamotsus ei mõjuta liikmesriikide vahel sõlmitud kahepoolsetes või mitmepoolsetes kokkulepetes või konventsioonides sisalduvate soodsamate sätete kohaldamist.

(1) ELTs seni avaldamata.


Aasia piirkonnastrateegia ja mitmeaastane näidisprogramm
PDF 199kWORD 38k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon komisjoni otsuse eelnõu kohta, millega luuakse Aasia piirkonnastrateegia dokument aastateks 2007–2013 ja mitmeaastane näidisprogramm
P6_TA(2007)0280B6-0265/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend(1);

–   võttes arvesse komisjoni otsuse eelnõu, millega luuakse Aasia piirkonnastrateegia dokument aastateks 2007–2013 ja mitmeaastane näidisprogramm (CMT-2007-1122);

–   võttes arvesse ülalnimetatud määruse artikli 35 lõikes 1 osutatud komitee (edaspidi "arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomitee") 8. juunil 2007. aastal edastatud arvamust;

–   võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse Euroopa Komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused(2), artiklit 8;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 81,

A.   arvestades, et 8. juunil 2007. aastal hääletas arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomitee Aasia piirkonnastrateegia dokumendi aastateks 2007–2013 ja mitmeaastase näidisprogrammi (CMT-2007-1122) eelnõu vastuvõtmise poolt;

B.   arvestades, et lähtuvalt otsuse 1999/468/EC artikli 7 lõikest 3 ning Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise kokkuleppe (nõukogu otsuse 1999/468/EÜ rakendamismenetluste kohta)(3) punktist 1 edastati Euroopa Parlamendile hääletustulemused;

C.   arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõikes 1 sätestatakse, et "käesoleva määruse raames tehtava koostöö esmatähtsaks ja põhiliseks eesmärgiks on kaotada säästvat arengut arvesse võttes vaesus partnerriikides ja -piirkondades";

D.   arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõikes 4 sätestatakse, et "artikli 1 lõikes 1 osutatud meetmed(4) kavandatakse sellistena, et nad vastaksid ametliku arenguabi kriteeriumidele, mille on kehtestanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC)";

E.   arvestades, et OECD/DAC määratleb oma "Kreeditoride teavitussüsteemi aruandlusdirektiivides" (DCD/DAC (2002)21) ametlikku arenguabi kui rahavoogusid arenguabikomitee ametliku arenguabi saajate nimekirja kuuluvatesse riikidesse, kelle jaoks muuhulgas "teostatakse iga tehing, pidades peamise eesmärgina silmas arenguriikide majandusarengu ja heaolu edendamist"(5);

F.   arvestades, et määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 19 lõigetes 3 ja 8 sätestatakse vastavalt, et "strateegiadokumendid koostatakse üldjuhul partnerriigi või piirkonnaga peetava dialoogi alusel, kuhu kaasatakse kodanikuühiskond ning piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused" ja "programmide koostamise protsessi varajases staadiumis konsulteerivad komisjon ja liikmesriigid teineteisega ning samuti teiste rahastajate ja arengupoliitikas osalejatega, sealhulgas kodanikuühiskonna ning piirkondlike ja kohalike omavalitsustega, et edendada nende koostöötegevuste vastastikust täiendavust",

1.   on arvamusel, et Aasia piirkonnastrateegia dokumendi aastateks 2007-2013 eelnõus ja mitmeaastase näidisprogrammi aastateks 2007–2010 eelnõus ületab komisjon talle põhiõigusaktiga antud rakendamisvolitusi sellega, et lisab sihtvaldkonnale 1 (toetus piirkondlikule integratsioonile) alljärgnevad elemendid, mis on vastuolus määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõigetega 1 ja 4, kuna nimetatud elementide peamine eesmärk ei ole vaesuse kaotamine ja need ei vasta OECD/DAC kehtestatud ametliku arenguabi kriteeriumidele:

   Aasia-Euroopa kohtumise (ASEM) ja eriti Aasia-Euroopa sihtasutuse (ASEF) valdkonnas nimetatakse ühe prioriteedina "teabe levitamise ja vahendite ühiskasutamise soodustamist ning avalikkuse teadlikkuse suurendamist ASEM/ASEFi osas";
   Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni (SAARC) valdkonnas on üks kavandatud programme Lõuna-Aasia tsiviillennunduse programm; sellesse on komisjon ühe eesmärgina lisanud Euroopa ohutuseeskirjade vastuvõtmise propageerimise;
   Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioonile (ASEAN) antava toetuse valdkonnas on institutsioonilise toe ja piirkondadevahelise dialoogi programmi deklareeritud eesmärkideks muuhulgas "toetus ASEANi ja ELi võimaliku vabakaubanduslepingu alastele läbirääkimistele ja lepingu täitmisele" ning "ASEANile antava EÜ abi märgatavamaks muutmine";
   samuti on ASEANile antava toetuse valdkonnas "julgeolekualase koostöö ja julgeolekupoliitika ümberkujundamise" programmi üldine eesmärk "toetada julgeolekualast koostööd ja reforme, et ühtsustada ASEANi liikmesriikide valitud tähtsamates sisse- ja väljasõidusadamates toimivat piirihaldussüsteemi (…) Täpsemalt tahetakse sellega tugevdada ASEANi piirihaldussüsteemi võimekust nii piirkondliku koostöö tasandil kui ka valitud piiripunktides";

2.   on arvamusel, et Aasia piirkonnastrateegia dokumendi aastateks 2007-2013 eelnõus ja mitmeaastase näidisprogrammi eelnõus ületab komisjon talle põhiõigusaktiga antud rakendamisvolitusi sellega, et lisab sihtvaldkonnale 2 (kõrgharidus ja uurimisinstituudid – mille jaoks eraldatakse 15% mitmeaastase näidisprogrammi vahenditest) alljärgnevad elemendid, mis ei ole kooskõlas määruse (EÜ) nr 1905/2006 artikli 2 lõigetega 1 ja 4, kuna nimetatud elementide peamine eesmärk ei ole vaesuse kaotamine ja need ei vasta OECD/DAC kehtestatud ametliku arenguabi kriteeriumidele:

   kõrghariduse valdkonnas on üks konkreetne eesmärk edendada Aasia arenguriikides Euroopa kõrghariduse paremat mõistmist ja selleks kavandatakse näiteks järgmisi meetmeid: üliõpilaste ja õppejõudude vahetusprogrammid; võrgustike loomine ning parimate tavade vahetamine ELi ja Aasia ülikoolide vahel, ning seminarid, kõrgharidusmessid, sidusrühmade kohtumised, reklaamitöö, töödokumentide koostamine, kutsekvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine, ülevaated; puuduvad sätted selle tagamiseks, et programmi kaudu toetatavad uurimisvaldkonnad valitaks välja vastava piirkonna arenguvajadusi arvesse võttes või et programmist kasu saajate valikuga toetataks vaesemaid elanikkonnakihte ega süvendataks rikaste ja vaeste vahelist lõhet, samuti puuduvad konkreetsed sätted "ajude äravoolu" tõkestamiseks;
   uurimisinstituutide toetamise valdkonna eesmärgina deklareeritakse vastastikuse mõistmise tugevdamist Aasia regiooni arengu edendamise eesmärgil; vastavad konkreetsed meetmed on näiteks: mõlema piirkonna ekspertrühmade ja poliitikakujundajate kohtumised, seminaride ja konverentside haarde laiendamine ja intensiivistamine; komisjoni väitel eraldatakse sel eesmärgil rahalisi vahendeid Aasia ja ELi suhetele spetsialiseerunud uurimisinstituutide toetamiseks, ning meetmete osas keskendutakse teadusuuringutega seotud võimekuste tugevdamisele, ELi ja Aasia suhteid käsitlevate avalike arutelude edendamisele ning Aasia ja Euroopa uurimisinstituutide vahelisele mestimisele, ekspertrühmadele ja vastavatele ringkondadele;

3.   kutsub komisjoni üles võtma tagasi otsuse eelnõu, millega luuakse Aasia piirkonnastrateegia dokument aastateks 2007–2013 ja mitmeaastane näidisprogramm, ning esitama arengukoostöö rahastamisvahendi korralduskomiteele uus otsuse eelnõu, mis on täielikult kooskõlas määruse (EÜ) nr 1905/2006 sätetega;

4.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 378, 27. 12.2006, lk 41.
(2) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.
(3) EÜT L 256, 10.10.2000, lk 19.
(4) Artikli 1 lõige 1: "Ühendus rahastab meetmeid, mille eesmärgiks on toetada koostööd arenguriikide, -territooriumide ja -piirkondadega (…)."
(5) OECD/DAC 2006. aasta oktoobri infoleht "Is it ODA?", lk 1.


Uurimismissioon Andaluusia, Valencia ja Madridi piirkonda
PDF 113kWORD 37k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon petitsioonikomisjoni poolt Andaluusia, Valencia ja Madridi piirkonnas korraldatud uurimismissiooni tulemuste kohta
P6_TA(2007)0281B6-0251/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 194, millega antakse kõikidele ELi kodanikele ja residentidele õigus esitada petitsioone;

–   võttes arvesse ELi lepingu artiklit 6, milles sätestatakse, et liit austab põhiõigusi, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, ning varustab ennast vahenditega, mis on vajalikud tema eesmärkide saavutamiseks ning poliitika elluviimiseks;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.   arvestades Hispaaniat külastanud kolmanda uurimismissiooni aruande sisu ja esitatud soovitusi, mille petitsioonikomisjon 11. aprillil 2007. aastal heaks kiitis, mille käigus uuriti väga paljudes petitsioonides esitatud väiteid seoses Euroopa kodanike varaliste õiguste rikkumisega ja üksikasjalikult kirjeldatud murega säästva arengu, keskkonnakaitse, veevarustuse ja kvaliteedi pärast, samuti seoses avalike hangetega üldisemalt, kus käsitleti ka linnaehitusmenetluste ebapiisavat kontrolli kohalike ja piirkondlike ametivõimude poolt;

B.   arvestades oma 2005. aasta 13. detsembril vastu võetud resolutsiooni Valencia maaseaduse või Ley reguladora de la actividad urbanistica (LRAU - arendustegevuse seadus) väidetava sobimatu kohaldamise ja selle mõju kohta Euroopa kodanikele(1);

C.   arvestades, et on teatatud korruptsioonijuhtumitest seoses ulatuslike linnaehitusprojektidega, mille eest on arreteeritud ja süüdi mõistetud kohalikke ametnikke ja valitud poliitikuid;

D.   arvestades, et Hispaania on hiljuti kehtestanud maaseadust puudutava uue riikliku õigusraamistiku, mis jõustub 2007. aasta 1. juulil;

E.   arvestades, et komisjon on seoses Valencia linnaehitusprogrammidega algatanud Hispaania vastu menetlused avalikku hanget käsitlevate ELi direktiivide kohaldamata jätmise eest;

1.   on seisukohal, et kohustus loovutada seaduspäraselt soetatud eraomand ilma asjakohase menetluse ja sobiva hüvitiseta, mis on seotud kohustusega maksta meelevaldseid summasid tellimata ja sageli ebavajaliku infrastruktuuri arendamise eest, on vastuolus isiku põhiõigustega, nagu need on määratletud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas (vt nt Aka vs Türgi(2)) ning ELi lepingus;

2.   väljendab sügavat kahetsust, et selline tava on laialdaselt levinud mitmes Hispaania autonoomses piirkonnas, eriti aga Valencia piirkonnas ning teistel Vahemere ranniku äärsetel aladel, aga ka näiteks Madridi piirkonnas;

3.   väljendab tõsist hukkamõistu ja vastuseisu seoses massiliste linnastamisprojektidega, mille on algatanud ehitusfirmad ja kinnisvaraarendajad ning mis ei ole kuidagi seotud asjaomaste linnade ja külade tegelike nõudmistega, on keskkondlikult mittesäästvad ning mõjutavad katastroofiliselt nende piirkondade ajaloolist ja kultuurilist identiteeti;

4.   mõistab hukka osa linnavalitsuste vaikiva heakskiidu selliste arendusprojektide ehitamiseks, mis hiljem on kuulutatud seadusevastaseks ja mis põhjustavad Euroopa kodanike poolt heas usus tavaliste ettevõtete ja müügiagentide kaudu soetatud vara hävitamise või hävitamise ohu;

5.   tunnustab komisjoni jõupingutusi tagamaks, et Hispaania vastaks avalikku hanget puudutavatele direktiividele; on siiski seisukohal, et komisjon peaks pöörama erilist tähelepanu keskkonna-, vee- ja tarbijapoliitikaküsimusi käsitlevate direktiivide rikkumiste dokumenteeritud juhtumitele;

6.   peab hädavajalikuks, et veepoliitika raamdirektiivi(3) nõuetekohase kohaldamise ja jõustamise tagamiseks seoses suurte linnastamisprojektidega võetaks kasutusele asjakohased meetmed;

7.   palub nõukogul ja komisjonil ning asjaomasel liikmesriigil tagada ühenduse õiguse nõuetekohane kohaldamine, nagu ka põhiõigused kõikidele ELi kodanikele ja residentidele;

8.   palub Hispaania ametivõimudel ja kohalikel omavalitsustel, eriti Valencia omavalitsusel, kellel on kohustus austada ja kohaldada ELi asutamislepingute ja õigusaktide sätteid, tunnistada üksikisiku seadusjärgset õigust oma seaduslikult omandatud varale ning määratleda seadusega täpsemad kriteeriumid avalikku huvi käsitleva Hispaania põhiseaduse artikli 33 kohaldamiseks, et vältida inimeste omandiõiguse rikkumist ja keelata see kohalike ja piirkondlike ametivõimude otsustega;

9.   seab kahtluse alla linnaplaneerijate ja kinnisvaraarendajate määramise meetodid ja neile sageli ülemääraste volituste andmise, mida teatud kohalikud ametivõimud kohalike kogukondade ning seal kodusid ja seaduslikult omandatud vara omavate kodanike arvel viljelevad;

10.   palub tungivalt kohalikel ametivõimudel konsulteerida kodanikega ja kaasata nad linnaarendusprojektidesse, et edendada vajadusel sobivat ja säästvat linnaarendust, mis on kohalike kogukondade, mitte üksnes kinnisvaraarendajate, -maaklerite jt kasusaajate huvides;

11.   mõistab karmilt hukka teatud kinnisvaraarendajate varjatud tegevuse ja maa registreerimisse sekkumise, millega ohustatakse Euroopa kodanike õigust vara omamisele, ning asjassepuutuvaid kutsub kohalikke ametivõime üles looma kohased õigusmeetmed sellise tegevuse vastu;

12.   kutsub piirkondlikke ametivõime üles looma spetsiaalseid piirkondlikke õiguskantslereid kaasavaid halduskomisjone, millele sõltumatud uurimisteenistused peaksid aru andma, millel peaksid olema volitused linnastamisprojekte puudutavatesse vaidlustesse sekkumiseks ning mis peaksid olema tasuta juurdepääsetavad neile, keda linnastamisprogrammid otseselt puudutavad, sealhulgas loata linnaarendamise raames tehtud ebaseaduslike kinnisvaratehingute ohvritele;

13.   on seisukohal, et varakaotuse hüvitamise puhul peaks tegemist olema nõuetekohase määraga, mis on kooskõlas Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga;

14.  14 palub komisjonil algatada teabekampaania, mis on suunatud koduriigist väljaspool asuvas liikmesriigis kinnisvara soetavatele Euroopa kodanikele;

15.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Hispaania ametivõimudele ja kohalikele omavalitsustele.

(1) ELT C 286 E, 23.11.2006, lk 225.
(2) 23. septembri 1998. aasta otsus.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ (ELT L 327, 22.12.2000, lk1).


Relvakaubanduse lepingu suunas
PDF 117kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon relvakaubanduse lepingu kohta: ühiste rahvusvaheliste normide kehtestamine tavarelvade impordi, ekspordi ja üleandmise kohta
P6_TA(2007)0282B6-0249/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2001. aasta resolutsiooni ÜRO konverentsi kohta seoses kerg- ja käsirelvade ebaseadusliku kaubandusega selle kõigis aspektides(1), 15. novembri 2001. aasta resolutsiooni kergrelvade kohta(2), 19. juuni 2003. aasta resolutsiooni ÜRO programmi rakendamise kohta kergrelvade ebaseadusliku kaubanduse tõkestamiseks(3), 26. mai 2005. aasta resolutsiooni käsi- ja kergrelvade kohta(4) ning oma iga-aastaseid resolutsioone ELi relvaekspordi toimimisjuhendi rakendamise kohta;

–   võttes arvesse oma 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni käsi- ja kergrelvade kohta(5), kutsudes rahvusvahelist üldsust üles alustama ÜROs läbirääkimisi rahvusvahelise relvakaubanduse lepingu sõlmimiseks kohe pärast ÜRO 2006. aasta tegevuskava läbivaatamise konverentsi, eesmärgiga kehtestada õiguslikult siduv dokument relvavedude reguleerimiseks üleilmsel tasandil;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.   tervitades resolutsiooni A/RES/61/89 vastuvõtmist ÜRO Peaassamblee poolt 6. detsembril 2006. aastal, mis tähendab relvakaubanduse lepingut käsitleva protsessi ametlikku alustamist, ning märkides 153 riigi võimast toetust resolutsioonile, mis osutab tugevale üleilmsele poliitilisele veendumusele, et aeg vastutustundetu relvakaubanduse lõpetamiseks on küps;

B.   märkides, et esimese sammuna palub ÜRO peasekretär esitada ÜROsse kuuluvatel riikidel seisukohad õiguslikult siduva üldise kokkuleppe võimalikkuse, reguleerimisala ja esialgsete kriteeriumite kohta, et kehtestada tavarelvade impordi, ekspordi ja üleandmise ühised rahvusvahelised normid;

C.   arvestades, et umbes 100 valitsust on esitanud oma seisukohad ning et ÜRO desarmeerimisbüroo on märkinud, et enne 20. juunit 2007 esitatud seisukohad lisatakse ÜRO peasekretäri aruandesse, mis esitatakse ÜRO Peaassamblee esimesele desarmeerimis- ja rahvusvahelise julgeoleku komiteele 2007. aasta oktoobris, ning tähtaja 20. juuni 2007 ületanud riikide seisukohad on võimalik lisada aruandesse lisadena;

D.   arvestades, et ÜRO Peaassamblee eespool nimetatud 6. detsembri 2006. aasta resolutsiooniga antakse ÜRO peasekretärile volitus kutsuda kokku valitsusekspertide rühm, mis alustaks tööd 2008. aastal, et uurida tavarelvade impordi, ekspordi ja üleandmise ühised rahvusvahelised normid kehtestava õiguslikult siduva üldise kokkuleppe võimalikkust, reguleerimisala ja esialgseid kriteeriume;

E.   arvestades, et kõnealuse konsulteerimisprotsessi positiivne tulemus on äärmiselt oluline, et rajada alus tulevastele relvakaubanduse lepingut käsitlevatele läbirääkimistele;

F.   kinnitades taas, et kuni nende läbirääkimiste eduka lõpetamiseni põhjustab jätkuv vastutustundetu relvavedu vastuvõetamatuid inimkannatusi ja teravdab relvastatud konflikte, ebastabiilsust, terrorirünnakuid, halba valitsemistava ja korruptsiooni, aitab kaasa õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsisele rikkumisele ning kahjustab jätkusuutlikku arengut;

G.   olles veendunud, et kuni nende läbirääkimiste tulemuste selgumiseni ei tohiks riigid enam lubada, et relvastatud konfliktide osapooled ja vastutustundetud relvatarnijad naeruvääristaksid ja eiraksid eelnevalt kokkulepitud relvaembargosid;

H.   tervitades ja toetades kodanikuühiskonna organisatsioonide jätkuvaid pingutusi kampaaniate korraldamisel,

1.   kutsub kõiki ÜRO Peaassamblee eespool nimetatud 6. detsembri 2006. aasta resolutsiooni poolt hääletanud 153 riiki, kelle hulgas olid kõik ELi liikmesriigid, üles saatma ÜRO peasekretärile viivitamata oma relvakaubanduse lepingut toetavaid seisukohti;

2.   nõuab, et nõukogu töötataks välja tegevuskava, kasutades erinevaid rahvusvahelisi foorumeid (muu hulgas NATOt, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ning AKV-ELi parlamentaarset ühisassambleed) et julgustada riike saatma oma seisukohti;

3.   nõuab, et kõik riigid rõhutaksid oma seisukohtades, et relvakaubanduse leping peaks kodifitseerima rahvusvahelise õiguse raames juba kehtivad relvavedu käsitlevad kohustused ning eriti kohustused, mis hõlmavad inimõigusi ja humanitaarõigust;

4.   soovitab tungivalt, et riigid toetuksid relvakaubanduse lepingu tõhususe huvides oma seisukohtades järgmistele kriteeriumitele:

   i) riigid on vastutavad kogu nende jurisdiktsioonis toimuva relvaveo eest ja nad peavad seda reguleerima;
  ii) riigid peavad hindama kõiki rahvusvahelisi relvavedusid kehtivas õiguses sätestatud järgmisest kolmest piirangute kategooriast lähtudes:
   a) selgesõnalised keelud, mille kohaselt riigid ei tohi relvi teatud olukordades üle anda, tuginedes kehtivatele keeldudele relvade tootmise, omamise, kasutamise ja üleandmise kohta;
   b) keelud, mis põhinevad relvade tõenäolisel kasutusel, eelkõige, kui relvi kasutatakse tõenäoliselt rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevate õigusaktide või rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseks rikkumiseks;
   c) kriteeriumid ja tekkivad normid, mida tuleb relvavedu hinnates arvestada, muu hulgas, kas relvi kasutatakse terrorirünnakuteks, vägivaldseks ja/või organiseeritud kuriteoks, kas nad mõjutavad ebasoodsalt jätkusuutlikku arengut või piirkondlikku julgeolekut või stabiilsust või kas nad on seotud korruptsiooniga;
   iii) riigid peavad leppima kokku järelevalve- ja jõustamismehhanismi osas, mis võimaldab relvakaubanduse lepingu väidetava rikkumise kiiret, erapooletut ja läbipaistvat uurimist ning õigusrikkujate kohast karistamist;

5.   kutsub kõiki riike üles toetama valitsusekspertide rühma tööd ja selles osalema, et saavutada tõhusa relvakaubanduse lepingu kehtestamisel olulisi edusamme;

6.   on jätkuvalt veendunud, et relvakaubanduse lepingu edukuse jaoks on äärmiselt oluline suurem avatus ja uus tahe vahetada teavet relvavedude, sealhulgas lõppkasutajate kohta, ning et selleks tuleb kasutada mehhanisme nagu ÜRO tavarelvade registri uuendatud vorm, et kehtestada üleilmse läbipaistvuse kohta tasakaalustav ja vastastikune tagatis;

7.   kutsub kõiki riike kuni relvakaubanduse lepingu vastuvõtmiseni võtma tõhusaid meetmeid, et peatada relvade, laskemoona ja sellega seotud igasuguse sõjaväe- ja turvavarustuse (sealhulgas kahesuguse kasutusega kaubad ja komponendid ning sellise varustuse välismaise tootmise üleandmine ja volitamine pooltele, kelle suhtes kehtib rahvusvaheline relvaembargo või kes rikuvad pidevalt tõsiselt rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte või rahvusvahelist humanitaarõigust) vastutustundetu vahendamine ja vedu;

8.   kutsub seoses sellega kõiki liikmesriike üles võtma siseriiklikku õigusesse üle nõukogu 23. juuni 2003. aasta ühise seisukohta 2003/468/ÜVJP (relvavahenduse kontrolli kohta)(6) sätted, et saavutada vastutustundetu relvavahenduse peatamisel maksimaalne tõhusus;

9.   mõistab otsustavalt hukka ÜRO Julgeolekunõukogu relvaembargosid rikkuva relva- ja laskemoonakaubanduse ning tunnistab, et selliste kaupade vedu toimub peamiselt lendude kaudu; kutsub ELi liikmesriike üles tõhustama selles valdkonnas koostööd teiste riikidega; kutsub pädevaid rahvusvahelisi organisatsioone ja sobivaid piirkondlikke organisatsioone üles soovitama koostöös õhutranspordisektoriga sobivaid ennetavaid meetmeid;

10.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee eesistujale, NATO peasekretärile, OSCEle, Aafrika Liidule, väike- ja kergrelvade alasele parlamentidevahelisele foorumile, Parlamentidevahelise Liidu assambleele ning valitsusväliste organisatsioonide rühmale, mida tuntakse kui Relvakaubanduse Lepingu Juhtkomitee.

(1) EÜT C 343, 5.12.2001, lk 311.
(2) EÜT C 140 E, 13.6.2002, lk 587.
(3) ELT C 69 E, 19.3.2004, lk 136.
(4) ELT C 117 E, 18.5.2006, lk 230.
(5) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 496.
(6) ELT L 156, 25.6.2003, lk 79.


Alaealiste kuritegevus - naiste, perekonna ja ühiskonna roll
PDF 155kWORD 86k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon alaealiste kuritegevuse ning naiste, perekonna ja ühiskonna rolli kohta (2007/2011(INI))
P6_TA(2007)0283A6-0212/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni, eriti selle artikleid 37 ja 40;

–   võttes arvesse ÜRO 1985. aasta miinimumreegleid alaealiste kriminaalmenetluse kohta (Pekingi reeglid), vastu võetud Peaassamblee 29. novembri 1985. aasta resolutsiooniga 40/33;

–   võttes arvesse ÜRO suuniseid alaealiste kuritegevuse ennetamise kohta (Riyadi suunised), vastu võetud Peaassamblee 14. detsembri 1990. aasta resolutsiooniga 45/112;

–   võttes arvesse ÜRO reegleid kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta, vastu võetud Peaassamblee 14. detsembri 1990. aasta resolutsiooniga 45/113;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. jaanuari 1996. aasta lapse õiguste kasutamise Euroopa lepingut, eriti selle artiklit 1 ja artikleid 3–9;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 24. septembri 2003. aasta soovitust liikmesriikidele alaealiste kuritegevuse käsitlemise uute meetodite ja alaealisi käsitleva õigussüsteemi rolli kohta(1);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 17. septembri 1987. aasta soovitust sotsiaalsete reaktsioonide kohta alaealiste kuritegevusele(2);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 18. aprilli 1988. aasta soovitust sotsiaalsete reaktsioonide kohta sisserändajate peredest pärit alaealiste toimepandud kuritegevusele(3);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades käsitleva VI jaotise sätteid;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti sotsiaalpoliitikat, haridust, kutseõpet ja noorsugu käsitlevat XI jaotist ning eriti selle artiklit 137;

–   võttes arvesse 31. detsembril 2006. aastal lõppenud ning politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades käsitlenud raamprogrammi AGIS ja nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrust (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet(4);

–   võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta seisukohta seoses ettepanekuga võtta vastu nõukogu otsus, millega volitatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametit tegutsema Euroopa Liidu lepingu VI jaotises viidatud aladel(5);

–   võttes arvesse oma 22. mai 2007. aasta seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse ajavahemikuks 2007–2013 üldprogrammi "Põhiõigused ja õigusasjad" raames eriprogramm laste, noorte ja naiste vastu suunatud vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning ohvrite ja riskirühmade kaitsmiseks (Daphne III programm)(6);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine" (KOM(2006)0367);

–   võttes arvesse oma 8. juuli 1992. aasta resolutsiooni lapse õiguste Euroopa harta kohta(7), eriti selle lõikeid 8.22 ja 8.23;

–   võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/427/JSK Euroopa kriminaalpreventsiooni võrgustiku loomise kohta(8);

–   võttes arvesse Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee 15. märtsi 2006. aasta arvamust "Alaealiste kuritegevuse ennetamine, alaealiste kuritegevuse käsitlemise viisid ja alaealisi käsitleva õigussüsteemi roll Euroopa Liidus"(9);

–   võttes arvesse Glasgow's 5.–7. septembril 2005. aastal Ühendkuningriigi eesistujariigiks olemise raames peetud konverentsi "Noored ja kuritegevus: Euroopa perspektiiv" järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse viimaseid aastaaruandeid;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6-0212/2007),

A.   arvestades, et alaealiste kuritegevus kätkeb endas olulisemat ohtu kui täiskasvanute kuritegevus, sest see mõjutab elanikkonna eriti haavatavat osa isiksuse kujunemisjärgus, asetades alaealised väga varakult sotsiaalse tõrjutuse ja häbimärgistatuse ohtu;

B.   arvestades, et vähene kooliharidus on üks faktoritest, mis suurendab alaealiste kuritegevuse riski;

C.   arvestades, et riiklikud, Euroopa tasandi ja rahvusvahelised uuringud näitavad, et viimase kahe kümnendi jooksul on alaealiste kuritegevus murettekitavalt kasvanud;

D.   arvestades, et alaealiste kuritegevuse muudab murettekitavaks selle praegune massiline iseloom seoses kuritegevusega alustamise ea vähenemise ning alla 13aastaste laste poolt toime pandud kuritegude arvu suurenemisega, samuti seoses asjaoluga, et nende tegudes peegeldub üha suurem julmus;

E.   arvestades, et praegune alaealiste kuritegevusega seotud statistiliste andmete kogumise ja esitamise viis ei vasta tegelikele vajadustele ega ka praegustele tingimustele ning seepärast muutub veelgi tungivamaks vajadus usaldusväärse riikliku statistika järele;

F.   arvestades, et alaealise kuritegeliku käitumise põhjusi on keeruline üldiselt liigitada, kuna sotsiaalselt hälbinud ning viimaks kuritegeliku käitumiseni viiva tee põhjused tulenevad igal üksikul juhul individuaalsetest ja erilistest asjaoludest, mis seonduvad isiku elukogemusega ning selle esmase keskkonnaga, milles iga laps ja noor areneb, see tähendab perekonda, kooli, sõprusringkonda ning laiemas plaanis sotsiaal-majanduslikku keskkonda, milles ta elab;

G.   arvestades, et peamised alaealiste kuritegevust soodustavad tegurid on elukorralduse, suhtluse ja asjakohaste mudelite puudumine perekondades, mis sageli on tingitud vanemate äraolekust, samuti perekonnaringi kuuluvate inimeste poolt toimepandud füüsilise ja seksuaalse väärkohtlemisega seonduvad psühhopatoloogilised probleemid, haridussüsteemi suutmatus sotsiaalseid väärtusi edasi anda ning vaesus, tööpuudus, sotsiaalne tõrjutus ja rassism; rõhutades, et nende otsustavate tegurite seas on noorte isiksuse kujunemise järgus ilmnev tugev jäljendamise tendents, alkoholi ja uimastite tarbimisega seonduvad isiksuse häired ning mõttetu, liigse ja põhjendamatu vägivalla eeskujude näitamine massimeedias, mõnedel veebilehtedel ja videomängudes;

H.   arvestades, et noorte hälbiva käitumise allikas ei ole alati perekondlik taust;

I.   arvestades, et kanepi ja teiste uimastite ja/või alkoholi tarvitamise sagenemist noorte seas tuleb vaadelda vastastikuses seoses alaealiste kuritegevuse suurenemisega;

J.   arvestades, et sisserännanute ja eriti alaealiste üle on sotsiaalne kontroll suurem, mille põhjal võidakse uskuda, et alaealiste kuritegevuse probleemid puudutavad eelkõige sisserännanuid ja mitte kogu ühiskonda, ent see seisukoht ei ole mitte üksnes ekslik, vaid ühiskondlikult ohtlik;

K.   arvestades, et kaks lahendamist vajavat alaealiste kuritegevuse vormi seisnevad noortejõukude moodustumises ning koolivägivalla ägenemises; need nähtused on eriti ulatuslikud mõnes liikmesriigis ja nende uurimine, nagu ka võimalikud vastumeetmed, osutuvad keerukaiks;

L.   arvestades, et vägivaldsete organiseeritud noortejõukude sarnaste nähtuste ulatus on viinud mitmed liikmesriigid aruteluni vajaduse üle vaadata läbi alaealiste karistusõigus;

M.   arvestades, et mõnes liikmesriigis on kooliteed ja isegi kooliõued muutunud õiguskorrast väljapoole jäävaks alaks ja seda isegi nooblites kvartalites (uimastite pakkumine, vägivald ja mõnikord külmrelvade kasutamine, eri liiki väljapressimine ja ohtlike mängude mängimine – näiteks nn happy slapping, millega kaasneb mobiiltelefoniga vägivallaaktidest tehtud fotode riputamine veebilehtedele);

N.   arvestades, et viimastel aastatel on toimunud alaealisi käsitleva siseriikliku kriminaalõiguse järkjärguline läbivaatamine, mis peaks keskenduma ennetamisele, kohtulikele ja kohtuvälistele meetmetele ning ümberkasvatamisele ja muudele rehabilitatsioonimeetmetele, sealhulgas vajadusel teraapialearvestades, et tuleb siiski rõhutada, et nende uute meetmete praktikas rakendamine on piiratud, kuna puuduvad tänapäevased ja kohandatud vahendid ja tehnika ning koolitatud eripersonal samuti on piiratud rahastamine ning mõnikord jääb vajaka asjaomaste isikute tahtest, teinekord aga on takistuseks süsteemiga kaasnevad puudused;

O.   arvestades kommunikatsiooni- ja audiovisuaalsete vahendite, nagu mängud, televisioon ja Internet, kaudu levitatav äärmiselt vägivaldsete stseenide ja pornograafilise materjali laviin, samuti alaealiste kurjategijate ja ohvrite kuvandi kasutamine meedias läheneb sageli laste põhiõiguste rikkumisele ning aitab kaasa vägivalla kui millegi tavapärase propageerimisele;

P.   nentides, et teatud liikmesriikides avaldatud statistika kohaselt ei soorita uut kuritegu 70–80% alaealistest kurjategijatest, keda on karistatud esimese kuriteo eest;

Q.   arvestades teatud liikmesriikides avaldatud uurimusi ja artikleid, milles kajastub teismeliste poolt oma vanemate suhtes toimepandavate vägivallaaktide arvu suurenemine ning vanemate abitu olukord;

R.   arvestades asjaolu, et organiseeritud kuritegevuse võrgustikud kaasavad mõnikord oma tegevusse alaealisi kurjategijaid;

S.   arvestades, et 2001. aastal asutatud Euroopa kriminaalpreventsiooni võrgustiku raames loodi spetsiaalne alaealiste kuritegevuse vastu võitlemise töörühm, kes on asunud koostama üksikasjalikku võrdlevat uuringut 27 liikmesriigi kohta, mida kasutatakse tulevikus selle valdkonna poliitika arengusuundade alusena,

1.   rõhutab, et alaealiste kuritegevuse vastu saab tõhusalt võidelda ainult siis, kui liikmesriikide ja Euroopa tasandil võetakse vastu integreeritud strateegia, milles on seotud kolm juhtpõhimõtet: ennetus, kohtulikud ja kohtuvälised meetmed ning kõigi noorte sotsiaalne kaasamine;

Riikliku tasandi poliitika

2.   rõhutab, et kõigi ühiskonna sidusrühmade, s.o riigi kui keskse valitsusinstitutsiooni, piirkondlike ja kohalike asutuste, koolijuhtide, perekonna, valitsusväliste organisatsioonide, eelkõige just noortele keskenduvate organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja iga üksikisiku otsene kaasamine integreeritud riikliku strateegia planeerimisse ja rakendamisse on otsustavalt tähtis, ning nõustub, et hädavajalik on piisavate rahaliste vahendite olemasolu alaealiste kuritegevusega võitlemise tõhusate meetmete rakendamiseks;

3.   rõhutab, et tõhus võitlus alaealiste kuritegevuse vastu eeldab integreeritud ja tõhusat kooli-, sotsiaal-, pere- ja hariduspoliitikat, mis aitab kaasa sotsiaalsete ja kodanikuväärtuste edasiandmisele ja noorte varajasele sotsialiseerumisele; on seisukohal, et lisaks on vaja koostada majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse parandamise poliitika, eesmärgiga vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja võidelda sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu, pöörates erilist tähelepanu laste vaesusele;

4.   leiab, et on vajalik, et perekonnad, kasvatajad ja ühiskond edastaksid noortele väärtushinnanguid juba kõige varasemast east alates;

5.   leiab, et alaealiste kuritegevuse ennetamine nõuab samavõrd riiklikku poliitilist lähenemist ka teistes valdkondades, sealhulgas sellistes küsimustes, nagu eluase, töö, erialane ettevalmistus, vaba aja veetmine ja noortevaheline suhtlemine;

6.   meenutab, et perekonnad, nagu ka koolid ja ühiskond üldiselt, peavad kasvava noortevägivallaga võitlemiseks koostööd tegema;

7.   rõhutab perekonna erilist rolli alaealiste kuritegevuse vastase võitluse kõigis etappides ning palub liikmesriikidel korraldada vanemate asjakohane toetamine; nendib vajadust viimaste suurema kaasamise ja vastutuse suurendamise järele teatud juhtudel;

8.   julgustab liikmesriike nägema riiklikus poliitikas ette üheaastase vanemapuhkuse kehtestamise, mis võimaldaks seda soovivatel perekondadel oma last alguses ise kasvatada, mis annab olulise panuse lapse emotsionaalsesse arengusse;

9.   kutsub liikmesriike eriti toetama majanduslikesse ja sotsiaalsetesse probleemidesse sattunud perekondi; rõhutab, et esmaste eluaseme- ja toiduvajaduste rahuldamisele ning kõigile perekonnaliikmetele, alates lastest, põhihariduse ja tervishoiu kättesaadavuse tagamisele suunatud meetmete, samuti nende perekondade liikmetele tööturul, sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises elus osalemiseks võrdsete võimaluste tagamisele suunatud meetmete võtmine aitavad tagada laste arenemiseks ja esmaseks sotsialiseerumiseks terve ja sobiva perekeskkonna;

10.   kutsub liikmesriike üles eraldama vajalikke vahendeid, et laiendada tõhusa psühholoogilise ja sotsiaalnõustamisega seotud teenuseid, mis hõlmavad ka kontaktpunkte alaealiste kuritegevusega seotud probleemidega perekondadele;

11.   rõhutab koolil ja koolikogukonnal lasuvat erilist rolli laste ja noorte isiksuse kujundamisel; rõhutab, et kaks tänapäeva kooli põhilist tunnusjoont, milleks on kultuuriline mitmekesisus ja klassilise kihistumise elementide esinemine, võivad, juhul kui koolisüsteemis puuduvad struktuurid sekkumiseks, õpilaste toetamiseks ja üksteisele lähendamiseks, viia vägivallanähtuste ilmnemiseni koolides ;

12.   kutsub seoses sellega liikmesriike üles andma kooliametnikele suuniseid, millega soodustataks moodsat ning õpilasi, vanemaid, õpetajaid ja kohaliku juhtkonna pädevaid teenistusi ühendavate vahendusinstantside kaudu toimuvat konfliktide lahendamise menetlust;

13.   leiab, et on absoluutselt hädavajalik pakkuda õpetajatele kohast ettevalmistust, et nad oleksid võimelised toime tulema klasside mitmekesise iseloomuga, et nende kasvatustöö ei oleks moraliseeriv, vaid ennetav ja põhineks ühtekuuluvusel, ning et nad oleksid võimelised ennetama nii alaealiste kurjategijate kui ka nende ohvriks olevate kaasõpilaste häbimärgistamist ja eemaletõukamist;

14.   palub peale selle liikmesriikidel lõimida oma hariduspoliitikasse psühholoogilise abi andmine ja nõustamine iseäranis sotsialiseerumisprobleemidega silmitsi seisvatele lastele, arstiabi saamise võimalus igas koolimajas, samuti sotsiaaltöötaja, sotsioloog-kriminoloogi, lastepsühhiaatri ja laste kuritegevuse ekspertide määramine piiratud hulga koolimajade kohta, range kontroll õpilaste seas alkoholi ja uimastite tarvitamise üle, võitlus igasuguse koolikogukonna liikmete diskrimineerimise vastu, kogukondliku vahekohtuniku määramine, mis loob sideme kooli ja kogukonna vahel, samuti erinevate koolikogukondade vaheline koostöö vägivalla vastaste programmide väljatöötamise ja elluviimise küsimustes;

15.   palub liikmesriikidel ning riikliku ja piirkondliku tasandi reguleerivatel asutustel rangelt valvata eriti vägivaldseid või alaealistele ebasoovitatavaid stseene sisaldavate telesaadete ja muude programmide sisu kohta teavitamist puudutavate ühenduse ja siseriikliku õiguse sätete järgimise üle; samuti palub liikmeriikidel koos meediajuhtidega võtta vastu tegevuskava, mille eesmärk on kaitsta lapse ning eriti alaealiste kurjategijate õigusi seoses keeluga levitada eriti vägivaldseid stseene teatud kellaaegadel ning avalikustada kuritegudega seotud alaealiste isikuandmeid;

16.   soovitab liikmesriikidel suurendada noorte inimeste suhtlemiskohtadena vaadeldavate noortekeskuste rolli ja neid enam kvalitatiivselt väärtustada ning rõhutab, et noorte kurjategijate osalemine neis kohtades aitab kaasa nende sotsialiseerumisele ning tugevdab nende kuuluvustunnet ühiskonna hulka;

17.   rõhutab, et noorte kuritegevuse ennetamisel võib märkimisväärne roll olla meedial seoses avalikkuse teavitamise ja tähelepanu juhtimise algatustega ning kvaliteetsete ja noorte positiivset panust väärtustavate saadete edastamisega, kontrollides teiselt poolt samas vägivaldsete, pornograafiliste ja uimastite tarvitamisega seotud stseenide levitamist ning seda laste õiguste kaitse tegevuskavasse lõimitud kokkulepete alusel;

18.   rõhutab alaealiste kuritegevuse vastase võitluse raames samuti vajadust arendada liikmesriikides meetmeid, mis asendavad vangistuse, või kasvatusliku iseloomuga meetmeid, mida siseriiklikud kohtud võiksid laialdaselt kohaldada, nagu ühiskondlikult kasuliku töö pakkumine, rehabiliteerimine ja lepitus ohvritega ning erialase ettevalmistuse kursused vastavalt kuriteoastmele, kurjategija vanusele, isiksusele ja küpsusele;

19.   kutsub liikmesriike võtma uusi uuenduslikke meetmeid kohtuliku lahenduse leidmiseks, nagu alaealise vanemate või eestkostjate vahetu osalemine kriminaalmenetluses alates kohtu alla andmisest kuni meetmete kohaldamiseni, intensiivse ümberkasvatamise ja psühholoogilise abi meetmed, asenduspere valik, kellele pandaks vajadusel ka alaealise kasvatamise kohustus ning vanemate, õpetajate ja õpilaste toetamine nõuannete ja teabega juhuks, kui alaealised käituvad koolikeskkonnas vägivaldselt;

20.   tuletab meelde, et alaealiste kuritegevuse puhul peavad kohtumenetlus ja selle kestus, rakendavata meetme valik ning selle hilisem täitmine lähtuma lapse olulise huvi põhimõttest ja iga liikmesriigi menetlusnormidest; rõhutab seoses sellega, et kõik vabaduskaotuslikud meetmed saavad kõne alla tulla viimase võimalusena ning need tuleb täide viia alaealistele kurjategijatele kohandatud infrastruktuuris;

21.   palub liikmesriikidel näha alaealiste kuritegevusele integreeritud lähenemise raames ette eraldiseisvad ja sõltumatud eelarvevahendid alaealiste kuritegevuse ennetusmeetmete võtmiseks, näha ette noorte sotsiaalse ja kutsealase integratsiooni programmidele lisarahastamine ning suurendada nii kesk- kui ka piirkondlikul tasandil alaealiste kurjategijate rehabilitatsioonistruktuuride taseme parandamiseks ja uuendamiseks mõeldud vahendeid, samuti kõigile asjaomastele ametiisikutele ja vastutajatele eriettevalmistuseks ja jätkuõppeks mõeldud ressursse;

Euroopa strateegia suunas

22.   soovitab liikmesriikidel koostöös komisjoniga koheselt koostada ja vastu võtta kõigi liikmesriikide jaoks ühised alaealiste kuritegevust käsitlevad miinimumstandardid ja juhtpõhimõtted, mis keskenduksid esiteks ennetuse, teiseks kohtulike ja kohtuväliste meetmete ning kolmandaks rehabilitatsiooni, integratsiooni ja sotsiaalse taasintegreerimise kolmele põhisambale, tuginedes Pekingi reeglite ja Riyadi suunistega rahvusvaheliselt kinnitatud põhimõtetele, ÜRO lapse õiguse konventsioonile ning muudele selles valdkonnas vastu võetud rahvusvahelistele konventsioonidele;

23.   rõhutab, et ühise Euroopa lähenemise eesmärk peaks olema alaealiste kuritegevusega tegelemise ja selle ohjamise kohtuvälise sekkumise mudelite kindlaksmääramine, kusjuures vabaduskaotuslikud meetmed ja karistused peaksid jääma viimaseks abinõuks, mida kohaldatakse ainult siis, kui see on absoluutselt vajalik;

24.   leiab, et kui soovitakse leida ühiseid ja edukaid lahendusi, siis on noorte kaasamine ja nende osalemine kõigis neid puudutavates küsimustes ja otsustes vältimatu; seetõttu tuleb laste jaoks kohtukaasistujate kaasamisel hoolitseda selle eest, et neil ei oleks mitte üksnes noorte kasvatamise kogemus, vaid et nad oleksid saanud ka ettevalmistuse, mis selgitaks neile vägivalla ja noorte probleeme;

25.   kutsub komisjoni üles sätestama kõigile liikmesriikidele riikliku statistika koostamise konkreetsed kriteeriumid, tagamaks, et andmed on võrreldavad ja seega üleeuroopaliste meetmete planeerimisel kasutatavad; kutsub liikmesriike üles aktiivselt komisjoni tööst osa võtma, motiveerides kõiki pädevaid riigi-, piirkondlikke ja kohalikke asutusi, ühendusi, valitsusväliseid organisatsioone ja muid selles valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone ning kogudes neilt teavet;

26.   kutsub komisjoni ning liikmesriikide riiklikke ja kohalikke asutusi juhinduma liikmesriikide olemasolevatest parimatest tavadest, mis aktiveerivad kogu ühiskonda ning hõlmavad lapsevanemate, valitsusväliste organisatsioonide ja naabruskonna elanike ühenduste positiivset tegevust ja sekkumist koolis, samuti õppima liikmesriikide kogemustest, mis puudutavad politsei- ja haridusasutuste, kohalike asutuste, noorteorganisatsioonide ja kohaliku tasandi sotsiaalteenuste pakkujate vahelisi salastatuse nõudeid järgivaid koostöölepinguid, ning riiklikke strateegiaid ja riiklikke noorsooprogramme; kutsub liikmesriike juhinduma riikides kasutusel olevatest parimatest tavadest võitluses alaealiste uimastitarbimise ja sellega seotud kuritegevuse murettekitavate arengutega, samuti parimatest kuritarvitamise korral kohaldatavatest lahendustest, eriti arstiabi vallas;

27.   tunneb heameelt siseriiklike algatuste üle, mis hõlmavad positiivseid integratsioonimeetmeid Rioja piirkonnas juba toimiva "koolivälise tegevuse juhi" algatuse eeskujul;

28.   palub komisjonil ja liikmesriikidel hakata ära kasutama olemasolevaid Euroopa vahendeid ja programme, lõimides neisse alaealiste kuritegevuse vastase võitluse ja selle nähtuse ennetamise meetmed ning tagada alaealiste kurjategijate ja ohvrite normaalne taasintegreerimine ühiskonda; pöörates seejuures tähelepanu eelkõige järgmistele asjaoludele:

   eriprogramm "Kuritegevuse ennetamine ja selle vastane võitlus" (2007–2013), milles keskendutakse peamiselt kriminaalpreventsioonile ja ohvrite kaitsele,
   eriprogramm "Õigusemõistmine kriminaalasjades" (2007-2013), mille eesmärk on edendada vastastikusel tunnustamisel ja usaldusel põhinevat justiitskoostööd karistusõiguse valdkonnas ning tugevdada pädevate siseriiklike asutuste vahelisi kontakte ja teabevahetust,
   laste ja noorte vastu suunatud vägivalla vastase võitluse programm Daphne III,
   programm "Aktiivsed noored" (2007–2013), mille üks peamisi eesmärke on toetada väiksemate võimalustega või ebasoodsamatest piirkondadest pärit noori,
   Euroopa sotsiaalfondi ja programmi Equal meetmed, mis puudutavad sotsiaalse integratsiooni tugevdamist, diskrimineerimise vastast võitlust ning vähem soodsas olukorras olevate isikute tööturule pääsemise lihtsustamist,
   liidu toetatav programm Urbact, mis keskendub Euroopa linnade vahel parimate tavade vahetamisele seoses elanike jaoks elujõulisema keskkonnaga ning hõlmab noortele turvalisema linnakeskkonna loomise meetmeid ja sotsialiseerumisele ning noorte osalemisele keskenduvaid vähemsoodsas olukorras olevate noorte sotsiaalse integreerumise meetmeid,
   riikidevahelised algatusprogrammid, nagu "Let bind safe net for children and youth at risk" (Loogem turvavõrk riskigruppi kuuluvatele lastele ja noortele), mis keskenduvad ohtu sattunud või sotsiaalselt tõrjutud laste ja noorte heaks võetavatele meetmetele ning milles võivad ja peavad osalema partnerid võimalikult paljudest liikmesriikidest,
   üleeuroopaline liin kadunud laste jaoks, kelle hulka kuuluvad ka alaealiste kuritegevuse ohvrid;

29.   rõhutab tiheda koostöö ja võrgustike loomise vajadust kõikide õigus- ning politseiasutuste vahel siseriiklikul ja ühenduse tasandil seoses alaealiste kuritegevuse ohvriks langenud kadunud laste juhtumite uurimise ja lahendamisega, võttes aluseks eespool nimetatud komisjoni teatises esitatud ELi lapse õiguste strateegia erieesmärgid;

30.   rõhutab, et üks ennetuselement alaealiste kuritegevuse vastases võitluses on kommunikatsioonipoliitika arendamine, mis võimaldab juhtida avalikkuse tähelepanu probleemidele, vägivalla kõrvaldamine meediast ja selle audiovisuaalse meedia toetamine, mille programmid ei ole keskendunud üksnes vägivaldsetele saadetele; palub seetõttu nii audiovisuaalses meedias kui ka kirjutavas ajakirjanduses vägivalla levitamist piiravate Euroopa normide kehtestamist;

31.   rõhutab, et piirideta televisiooni direktiivis 89/552/EMÜ(10) on sätestatud konkreetsed vägivaldsete ja üldisemalt laste ümberkasvatamise seisukohast ebasoovitatavate stseenide näitamise piirangud, mis kujutavad endast kohast meedet alaealiste ja nende vastu suunatud vägivaldsuse ennetamisel; palub komisjonil võtta täiendavaid meetmeid, laiendades kohustusi mobiiltelefoni- ja internetisektorile, mis peaksid olema peamiseks poliitiliseks prioriteediks seoses eespool viidatud komisjoni teatisega laste õiguste kohta;

32.   tunneb heameelt, et jõustus Euroopa ettevõtete isereguleerimise raamistik, mis soodustab noorte ja laste turvalisemat mobiiltelefonide kasutamist ning rõhutab, et komisjon peab esitama konkreetsed ja Euroopa tasandil siduvad ettepanekud seoses internetis turvalist surfamist ja mobiiltelefonide turvalist kasutamist puudutava teavitus- ja selgitustööga;

33.   palub komisjonil julgustada probleemidega laste ja noorte jaoks üleeuroopalise tasuta telefoninumbri kasutuselevõttu, kuna sellised tasuta telefoninumbrid võivad suuresti aidata alaealiste kuritegevust ennetada;

34.   kutsub komisjoni pärast Euroopa tasandil vajalike uuringute lõpuleviimist tegema ettepanekut ühenduse integreeritud raamprogrammi kohta, mis sisaldaks ühenduse ennetavaid meetmeid, valitsusväliste organisatsioonide algatuste ja piiriülese koostöö toetamist ning katseprogrammide rahastamist piirkondlikul ja kohalikul tasandil ja põhineks riikide headel tavadel, püüaks neid tavasid kogu Euroopas levitada ja hõlmaks ka koolituse ning sotsiaalse ja pedagoogilise infrastruktuuri nõudeid;

35.   rõhutab, et kahes peamises ühenduse tegevusvaldkonnas tuleks kavad koostada kohe:

   ennetavate meetmete rahastamine olemasolevate ühenduse programmide raames ja uue eelarverubriigi loomine alaealiste kuritegevuse vastu võitlemise integreeritud tegevuste ja võrgustike jaoks;
   uuringu avaldamine ja seejärel komisjoni teatise koostamine probleemi ulatuse kohta Euroopas ning asjakohased ettevalmistused alaealiste kuritegevuse vastu võitlemise integreeritud raamprogrammi koostamiseks riikide ekspertide võrgustiku kaudu;

36.   kutsub komisjoni selles kontekstis üles koostama meetmete kaasrahastamise programmi, mis hõlmaks:

   heade ennetustavade ning multisektoraalsest lähenemisest lähtuvate tõhusate ja uuenduslike lahenduste vormide kaalumist;
   hiljuti loodud alaealiste kurjategijate kohtlemise süsteemide, näiteks taastava kohtumõistmise pikaajalise tõhususe mõõtmist ja analüüsi;
   heade tavade vahetust rahvusvahelisel, riiklikul ja kohalikul tasandil, võttes arvesse väga positiivseid kogemusi, mis on saadud vägivallavastase programmi Daphne raames, mida võib selle arvukate tõhusate vägivallavastaste projektide tõttu pidada parimate tavade näiteks;
   garantiisid, et kõnealused teenused ja tavad keskenduvad laste ja noorukite ülimale huvile, nende õiguste kaitsele ja kohustuste teadvustamisele ning seaduskuulekusele;
   noorte kaitse Euroopa mudeli väljaarendamist, mis keskenduks ennetuse, kohtulike ja kohtuväliste meetmete ning taasintegreerumise kolmele põhisambale, samuti selliste väärtuste edendamisele, nagu võrdsus ning kõigi õigused ja kohustused;
   alaealiste haridus- ja kutseõppe programmide koostamist nende sotsiaalse integreerimise hõlbustamiseks ning elukestva õppe kaudu kõigile tõeliselt võrdsete võimaluste loomist; kõigi jaoks tõhusat ettevalmistust ning Barcelona eesmärkide saavutamist, mis on igasuguse tõhusa vägivallaennetuse eeltingimus; sellega seoses noorteorganisatsioonide juhitavate olemasolevate algatuste toetamist;
   pideva koolituse kooskõlastatud programmi korraldamist riiklike õiguskantslerite, politseinike, kohtunike ning pädevate riigi- ja järelvalveasutuste jaoks;
   kohalike ja piirkondlike asutuste, noorteorganisatsioonide ning haridussüsteemi vastavate teenuste ühtsesse võrgustikku sidumist;

37.   soovitab komisjonil alaealiste kuritegevuse Euroopa seirekeskuse ja sellega seotud raamprogrammi ettevalmistamisel esitada viivitamata ettepaneku järgmiste kogemuste ja oskusteabe edendamise ja levitamise meetmete kohta:

   riikide poliitika tulemuste ühine ülevaatamine ja levitamine;
   konverentside ja foorumite korraldamine riikide ekspertide osalusel;
   pädevate asutuste ja ühenduse organite vahelise Interneti-suhtluse edendamine ja sellealase veebilehe loomine;
   rahvusvahelise tippkeskuse loomine;

o
o   o

38.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

(1) Rec(2003)20.
(2) Rec(87)20.
(3) Rec(88)6.
(4) ELT L 53, 22.2.2007, lk 1.
(5) Vastuvõetud tekstid P6_TA(2006)0510.
(6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0188.
(7) EÜT C 241, 21.9.1992, lk 67.
(8) EÜT L 153, 8.6.2001, lk 1.
(9) ELT C 110, 9.5.2006, lk 75.
(10) EÜT L 298, 17.10.1989, lk 23.


Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia
PDF 155kWORD 95k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia kohta - Haagi programmi rakendamist käsitlev tegevuskava (2006/2111(INI))
P6_TA(2007)0284A6-0223/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 6 ning VI jaotist ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotist, mis käsitlevad Euroopa Liidu kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tugevdamist (AFSJ);

–   võttes arvesse eesistujariigi järeldusi ja alates 1999. aastast Euroopa Ülemkogudel määratletud eesmärke vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme kohta, sh neid, mis pärinevad 14. ja 15. detsembri 2006. aasta Euroopa Ülemkogult;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus (KOM(2004)0328);

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu raamotsus kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (KOM(2005)0475);

–   võttes arvesse komisjoni teatist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia kohta (KOM(2005)0491) ja komisjoni arenguaruannet kõnealuse strateegia rakendamise kohta (SEK(2006)1498);

–   võttes arvesse 1. detsembril 2005 vastu võetud justiits- ja siseasjade nõukogu välispoliitilise mõõtme strateegiat: ülemaailmne vabadus, turvalisus ja õigus (edaspidi "strateegia") ja nõukogu aruannet kõnealuse strateegia rakendamise kohta aastal 2006, mis kiideti heaks 4.–5. detsembri 2006. aasta justiits- ja siseasjade nõukogu 2768. istungjärgul;

–   võttes arvesse 23. jaanuaril 2007 vastu võetud mitut eesistujat hõlmavat justiits ja siseasjade välissuhete töökava (5003/1/7), 1.–2. juuni 2006. aasta JSK nõukogu istungjärgul vastu võetud nõukogu tegevusele suunatud dokumenti ELi ja Lääne-Balkani riikide vahelise koostöö parandamise kohta organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni, ebaseadusliku sisserände ja terrorismivastase võitluse alal (9360/06) ning samas vastu võetud tegevusele suunatud dokumenti ELi toetuse suurendamise kohta võitluseks Afganistanis uimastite tootmise ja sealt lähtuva uimastikaubanduse, sh transiitteed, vastu (9305/06) ning 11. novembril 2006 vastu võetud tegevusele suunatud dokumenti Venemaaga ühise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rakendamise kohta (15534/06);

–   võttes arvesse oma varasemaid iga-aastasi arutelusid vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kohta ja selle välispoliitilisele mõõtmele keskenduvaid resolutsioone (terrorism, LKA, andmekaitse, ränne, salakaubandus, uimastivastane võitlus, rahapesu);

–   võttes arvesse oma 14. oktoobri 2004. aasta soovitust nõukogule ja Euroopa Ülemkogule vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala tuleviku ning selle õiguspärasuse ja tõhususe suurendamiseks vajalike meetmete kohta(1);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A6-0223/2007),

A.   arvestades, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitiline mõõde kasvab sedamööda, kuidas ELi-sisene vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala võtab järk-järgult kuju järjest enam vastastikku seotud maailma mõjurite surve all ning arvestades ohtude, nagu terrorism ja organiseeritud kuritegevus ning probleemide nagu rändevood, rahvusvahelist iseloomu; arvestades, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevale alale aluseks olevate väärtuste väline projitseerimine on äärmiselt tähtis, et tagada õigusriigi põhimõtte, põhiõiguste, turvalisuse ja stabiilsuse austamine ELis;

B.   arvestades, et võttes vastu ja rakendades vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme ühtset strateegiat suurendab EL oma usaldusväärsust ja mõju maailmas; arvestades, et strateegia eesmärke on võimalik saavutada ainult tihedas koostöös kolmandate riikide, sealhulgas selliste liitlastega nagu Ameerika Ühendriigid, ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;

C.   arvestades, et kõnealune strateegia on oluline samm vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala kujundamisel turvalise väliskeskkonna loomise ja ELi välispoliitika arendamise kaudu, toetades õigusriiki, demokraatlikke väärtusi, inimõiguste austamist ja institutsioonide usaldusväärsust;

D.   arvestades, et erinevaid meetmeid, mille eesmärgiks on tegeliku ja jätkusuutliku vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala rajamine, ette valmistades ja ellu viies tuleb püüelda tasakaalu poole turvalisuse ja õiguse vahel;

E.  ELi välispoliitilise tegevuse sidususele ja tõhususele on praegu takistuseks:

   sisemise institutsioonilise raamistiku keerukus, mille raames välislepingud ja programmid otsustatakse vastavalt esimese, teise ja kolmanda samba menetlustele;
   Euroopa Parlamendi ebapiisav kaasatus, seda vaatamata nõukogu ja komisjoni olemasolevatele kohustustele parlamenti teavitada ja parlamendiga konsulteerida;
   võimu jagamise korraldus ühenduse institutsioonide ja 27 liikmesriigi vahel;

F.   arvestades, et ELi käsutuses on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtme strateegia rakendamiseks mitmeid poliitikavahendeid, näiteks kahepoolsed lepingud (assotsieerimislepingud, partnerlus-ja koostöölepingud, stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingud), ELi laienemis-ja ühinemiseelne protsess, Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad, piirkondlik koostöö, konkreetsed lepingud (Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Hiinaga, jne), operatiivkoostöö, arengupoliitika ja välisabi,

Esitab nõukogule ja komisjonile kaalumiseks järgmised soovitused:
Demokraatliku aruandekohustuse parandamine AFSJ välispoliitilise mõõtmega seoses

1.   nõuab tungivalt, et Euroopa Ülemkogu järgiks parlamendi praegusi ja tulevasi soovitusi ELi välispoliitilise strateegia kohta AFSJga seoses; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendil on ELi välistegevuse vallas aruandekohustuse tugevdamisel oluline roll;

2.   nõuab tungivalt, et nõukogu eesistujariik ja komisjon:

   konsulteeriksid Euroopa Parlamendiga seoses kõigi rahvusvaheliste lepingutega, mille aluseks on Euroopa Liidu lepingu artiklid 24 ja 38, juhul kui lepingud mõjutavad ELi kodanike põhiõigusi ning kolmandate riikidega või rahvusvaheliste organisatsioonidega peetava õigusalase ja politseikoostöö peamisi aspekte;
   teavitada Euroopa Parlamenti regulaarselt AFSJi puudutavate lepingute üle peetavate läbirääkimiste käigust ja tagada parlamendi seisukohtade asjakohane arvessevõtmine, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 39 ja 21 ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 300;

3.   nõuab tungivalt, et nõukogu kohaldaks Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 sätestatud üleminekuklauslit samaaegselt põhiseadusliku protsessi edenemisega, mis tooks politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades käsitlevad sätted ühenduse raamistiku reguleerimisalasse, tuues kaasa suurema tõhususe, läbipaistvuse, aruandekohustuse, samuti demokraatliku ja kohtuliku järelevalve; seepärast nõuab tungivalt, et komisjon esitaks enne 2007. aasta oktoobrit nõukogule Euroopa Liidu lepingu artikli 42 kohaldamise otsuse ametliku ettepaneku; on seisukohal, et sisemist sidusust saaks parandada põhiseaduse lepingu jõustumisega, eriti välisministri ameti ja diplomaatilise välisteenistuse loomisega;

4.   kutsub nõukogu eelkõige üles kiirendama kriminaalkaristusi käsitleva teabe kogumist, kasutamist ja vahetamist ning protsessiõiguste kodifitseerimist kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus käsitlevate raamotsuste vastuvõtmist, näiteks nagu komisjoni eespool nimetatud ettepanek (KOM(2004)0328);

Peamistest strateegilistest eesmärkidest

5.   tervitab strateegias sätestatud põhimõtteid, eriti vajadust partnerluse järele kolmandate riikidega ühiste probleemide vastu võitlemiseks ja ühiste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; rõhutab vajadust paljude ELi käsutuses olevate poliitikavahendite koordineerimiseks, selleks et reaktsioon võiks olla konkreetsele olukorrale sobitatud ja sidus; rõhutab lisaks vajadust koordineerida liikmesriikide ja komisjoni tegevust teineteise täiendamise tagamiseks ja dubleerimise vältimiseks; on seisukohal, et – arvestades tähtsust, mida EL ja tema liikmesriigid omistavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevale alale – tihe koostöö kolmandate riikidega nimetatud valdkonnas peaks mõjutama soodsalt nende suhteid ELiga;

6.   toob esile, et EL peab kasutama oma tavapäraseid suhteid ja vahendeid kolmandate riikidega ergutusvahendina justiits- ja siseasjade valdkonnas asjakohaste rahvusvaheliste standardite ja kohustuste vastuvõtmiseks ja rakendamiseks nendes riikides;

7.   tuletab meelde vajadust ratsionaliseerida ühenduse institutsioonide tööd ja olemasolevate vahendite kasutamist ning koordineerida liikmesriikide tegevust ja ELi tasandi tegevust, selleks et tagada sidus ja tõhus reageerimine ELi suhetes kolmandate riikidega ning vältida dubleerimist; rõhutab vajadust vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala sisepoliitilise ja välispoliitilise mõõtme tasakaalustatud arengu järele;

8.   rõhutab vajadust, et Euroopa Parlament parandaks oma välissuhtluse alase tegevuse sidusust, arvestades, et see hõlmab laia tegutsejate ringi; seepärast kutsub üles tegelema välispoliitika raames regulaarselt inimõiguste, demokraatlike juhtimistavade ja õigusriigi põhimõtete järgimisega kolmandates riikides ning julgeoleku välispoliitilise mõõtmega;

9.   kutsub nõukogu üles vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitilise mõõtmega seoses oma poliitika edasisele selgitamisele ning nõukogu geograafiliste piirkondadega tegelevate töögruppide ning õiguse, vabadus ja turvalisuse küsimustega tegelevate töögruppide koordineerituse tagamisele;

10.   märgib, et on väga tähtis parandada sammastevahelist koordineerimist ja vältida AFSJ, Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP), ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühenduse erinevate meetmete dubleerimist; rõhutab, et sellise koordineerimise tõhusust peaks Euroopa Parlament pidevalt läbi vaatama; tervitab samme, mis, eriti kriisiohjamise vallas, on astutud EJKP integreeritud tsiviil-militaarkoostöö suurema sidususe suunas;

11.   rõhutab, et EJKP raames korraldatavate operatsioonide planeerimisprotsessis tuleks eelkõige stabiliseerimisvahendit ja Euroopa naabruse ja partnerluse instrumenti silmas pidades arvestada mitmesuguste toetavate ja järelmeetmetega valdkondades, mis on seotud õigusriigi põhimõtte, relva- ja uimastiäri, naiste ja lastega kauplemise, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse ennetamise, võitlusega terrorismi ning organiseeritud kuritegevuse vastu ja konfliktijärgse stabiliseerimisega;

12.   usub, et aeg on küps selleks, et lähtuvalt põhiõiguste austamisest ületada poliitilised takistused vabaduse ja turvalisuse laiemat mõõdet käsitleva sügavama Atlandi-ülese koostöö teel, näiteks sellistes valdkondades nagu uimastikaubandus, organiseeritud kuritegevus ja terrorism, eriti pidades silmas tulevasi EJKP tsiviiloperatsioone Kosovos ja Afganistanis, ja naiste õiguste ning isikuandmete vahetamise ja kaitse valdkondades; sellega seonduvalt tuletab meelde Euroopa Parlamendi nõudmisi sulgeda Guantánamo vangla, rõhutades, et asutuse olemasolu saadab negatiivse signaali selle kohta, kuidas terrorismi vastu võidelda;

13.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid edendaksid üksikult ja koos teistega ning kõikides kahepoolsetes suhetes maailmas aset leidvate konfliktide lahendamist diplomaatilisel ja rahumeelsel teel, vältides samas nii Euroopa Liidu välispoliitika kui ka oma riigi julgeoleku- või inimõiguste poliitika raames topeltstandardite kasutamist või mulje jätmist nende kasutamisest;

14.   kutsub üles paremale koostööle ELi ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, eelkõige Euroopa Nõukogu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga, ning rõhutab vajadust tugevama piirkondliku dialoogi ja koostöö järele õiguse, vabaduse ja turvalisuse küsimustes;

15.   kutsub komisjoni üles tugevdama jõupingutusi, et toetada piirkondlikku koostööd õiguse, vabaduse ja turvalisuse küsimustes olemasolevate organite kaudu nagu näiteks Aafrika Liit, julgustades uusi algatusi piirkondades, kus piirkondlik koostöö on nõrk, nagu Lähis-Idas ja Ida-Euroopas;

16.   kutsub komisjoni üles pidevalt võrdlema rakendamist strateegia eesmärkide ja prioriteetidega ning sellest iga 18 kuu järel aru andma; kutsub komisjoni üles regulaarselt hindama rahastamise kasutamise tõhusust strateegiaga hõlmatud valdkondades; kutsub nõukogu üles edasiminekut ja prioriteete regulaarselt läbi vaatama, sest vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välispoliitiline mõõde kasvab kiiresti;

Turvalisuse ja inimõiguste tugevdamine

17.   nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid:

   teeksid demokraatlike standardite, inimõiguste, poliitiliste vabaduste ja tugevate institutsioonide edendamise ELi ja kolmandate riikide suhete lahutamatuks mõõtmeks; rõhutab, et see on AFSJi välispoliitilise mõõtme üldiste eesmärkide seisukohalt keskse tähtsusega;
   võtaksid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni aluseks kõigile läbirääkimistele ja lepingutele ELi ja selle liikmesriikide ning kolmandate riikide vahel;
   kasutaksid kolmandate riikidega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala üle peetavas dialoogis rahvusvahelistelt inimõigusorganisatsioonidelt saadud tõendeid ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;
   tagaksid, et põhiõigused on mis tahes terrorismivastase võitluse, organiseeritud kuritegevuse, rände, varjupaikade ja piirihaldusega seotud poliitikavahendi, programmi või operatiivmeetme lahutamatu osa;
   lisaksid kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse inimõiguste klausli ning hindaksid nende inimõiguste klauslite ja muude vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala klauslite tõhusust;
   lisaksid igale tegevusele suunatud dokumendile asjaomase kolmanda riigi inimõiguste olukorda käsitleva jao; on seisukohal, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet peaks aitama ühenduse institutsioonidel hinnata ELi lepingute kooskõla inimõigustega;

18.   soovitab komisjonil, liikmesriikidel ja nõukogul kaaluda võimalust täiendada kolmandates riikides ja piirkondades vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas rahastatavaid meetmeid konkreetsete rahaliste vahendite eraldamise kaudu projektidele, mille eesmärk on inimõiguste kaitsmine ja austamine;

19.   väljendab muret põhiõigustele pühendumise puudumise üle mõnedes kolmandates riikides, millega ELil on tihedad sidemed, eelkõige riikides, mida hõlmab ELi naabruspoliitika ja Venemaa Föderatsioonis, kus esineb eelkõige ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse rikkumist, ja kutsub üles nende riikidega selles küsimuses intensiivsemat dialoogi pidama;

20.   ühtlasi tunneb muret inimõigusstandardite järgimise pärast ELis endas, tuues näiteks hiljutised LKA juhitud üleviimisprogrammid ja kõik sellega seotud küsitavad toimingud mitmes liikmesriigis;

21.   kutsub ELi ja liikmesriike üles pidama täielikult kinni põhimõttest mitte anda isikuid välja riikidele, kus neid võidakse piinata ja/või surmanuhtlust rakendada; kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma riikidelt, kellega tal on tihedad suhted, sellise praktika keelustamist ja tagama, et kõigil oleks õigus õiglasele kohtupidamisele;

22.   väljendab sügavat muret ELi kodanike ebapiisava õigusliku kaitse pärast seoses isikuandmete avalikustamisega kolmandatele riikidele, näiteks lennureisijate andmed (PNR), finantsandmed (SWIFT) ja telekommunikatsioonialaste andmete kogumine FBI poolt; kordab nõudmist komisjonile viia läbi uurimine selle kohta millistele ELi kodanike isikuandmete kategooriatele on juurdepääs ja võimalik kasutada kolmandates riikides nende jurisdiktsioonide all; rõhutab, et andmevahetus peab toimuma lähtuvalt nõuetekohasest õiguslikust alusest täpsete eeskirjade ja tingimuste alusel kooskõlas ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad eraelu ja kodanikuvabaduste asjakohast kaitset; on veendunud, et andmevahetus USAga peab toimuma Atlandi-ülese koostöö nõuetekohase õigusliku raamistiku kontekstis ning lähtuvalt ELi ja USA vahelistest lepingutest, kusjuures kahepoolsed lepingud ei ole vastuvõetavad;

23.   avaldab kahetsust demokraatliku aruandekohustuse puudumise pärast ELi ja USA suhetes, mille on tekitanud kõrgetasemelise kontaktrühma moodustamine komisjoni, nõukogu ja USA Justiitsministeeriumi ja Sisejulgeolekuministeeriumi esindajatest, jättes kõnealusest dialoogist kõrvale Euroopa Parlamendi, liikmesriikide parlamendid ning samuti USA Kongressi;

24.   soovitab nii esimest kui kolmandat sammast hõlmavat ühtset andmekaitse poliitikat; tuletab meelde, et nende lahknevus ei mõjuta ainult kodanike õigust nende isikuandmete kaitsele, vaid ka õiguse jõustamise tõhusust ja liikmesriikidevahelist usaldust; kutsub nõukogu selles suhtes üles võtma nii kiiresti kui võimalik vastu raamotsust isikuandmete kaitse kohta (KOM(2005)0475);

ELi kodanikele kõrge turvataseme tagamine kaitseks terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastu

25.   on arvamusel, et ELi terrorismivastane poliitika peaks täielikult järgima demokraatliku õiguspärasuse, proportsionaalsuse, tõhususe ja inimõiguste austamise põhimõtteid, järgides sel viisil ühtlasi oma eespool nimetatud 14. veebruari 2007. aasta resolutsioonis LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta(2) esitatud järeldusi;

26.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles rakendama rahvusvahelises terrorismivastases võitluses LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutise komisjoni järeldusi, mille Euroopa Parlament 14. veebruaril 2007. aastal vastu võttis; soovitab eelkõige kõikidel ühenduse institutsioonidel jälgida, et liikmesriikide julgeolekuga seotud vajadused ei kahjustaks ühelgi viisil ühegi inimese põhiõigusi, k.a terrorismis kahtlustamise puhul;

27.   kutsub ühenduse institutsioone ja liikmesriike üles võtma kõiki võimalikke meetmeid, et piirata koostööd kolmandate riikidega, kes kaitsevad ja/või rahastavad terroristlikke organisatsioone; ja rõhutab, et iga riik peab suhete parandamiseks ELiga terrorismist täielikult loobuma; nõuab tungivalt, et riigid, kes seda on teinud, allkirjastaksid ja/või ratifitseeriksid kõik terrorismi käsitlevad ÜRO konventsioonid;

28.   rõhutab välispoliitilises tegevuses terrorismi vastu võitlemisel ELi käsutuses olevate reageerimisvahendite mitmekesist iseloomu ja rõhutab vajadust kõiki võimalikke vahendeid sidusalt kasutada; kutsub liikmesriike üles edendama tööd ÜRO ühise terrorismi määratluse suunas;

29.   tuletab meelde vajadust hinnata terrorismivastase võitluse meetmete raames tehtud rahvusvaheliste algatuste tõhusust (näiteks USA Patriot Act'i praegune läbivaatamine); rõhutab ühenduse nõuetekohase terrorismipoliitika olulisust, kuna terrorismivastase võitluse meetmete tõhusus tõuseb märgatavalt, kui EL räägib selliste meetmete üle kolmandate riikidega läbirääkimisi pidades ühel häälel;

30.   tuletab meelde vajadust tugevdada terrorismivastase võitluse, terroristide värbamise ja rahastamise ning elutähtsa infrastruktuuri kaitse valdkonnas koostööd kõigi regionaalsete jõududega, austades sealjuures põhiõigusi ja ELi väärtusi;

31.   kutsub nõukogu üles tugevdama dialoogi muude kolmandate riikidega, toetama institutsioonide ja suutlikkuse arendamist, edasi arendama ja rakendama riikide korruptsioonivastaseid tegevuskavasid ja lisama terrorismivastase võitluse klauslid kolmandate riikidega allkirjastatavatesse lepingutesse; on seisukohal, et selles valdkonnas on vajalik suurem rahastamine ja äsjaloodud ühenduse instrumentide kasutamine;

32.   nõuab tungivalt, et riigid, kes seda veel teinud ei ole, allkirjastaksid ja/või ratifitseeriksid dokumendid, nagu ÜRO korruptsioonivastane konventsioon, ÜRO organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioon ja selle kolm protokolli – ümberasujate ebaseaduslikku üle piiri toimetamist tõkestav protokoll, inimkaubanduse vastu võitlemise protokoll ning tulirelvade ebaseadusliku valmistamise ja nendega kauplemise vastu võitlemise protokoll, ja rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

33.   kutsub nõukogu üles nõudma ELi kolmandate riikide partneritelt, kes seda veel teinud ei ole, ühtsete väljaandmislepingute sõlmimist, kasutades näidisena USAga läbiräägitud lepinguid väljaandmise ja vastastikuse õigusabi kohta kriminaalasjades kõigi väidetavate terroristide ja kuriteos kahtlustatavate väljaandmiseks kohtupidamise eesmärgil;

34.   rõhutab vajadust ratifitseerida Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsioon, et vältida kolmandate riikide arvutisüsteemidest lähtuvat andmete ja telekommunikatsioonivõrkude väärkasutamist terroristlikel ja kuritegelikel eesmärkidel;

35.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles looma lõhkeainete ja relvade ladustamise, nendega kauplemise, transpordi, impordi ja ekspordi jälgimise standardmenetlust, et vältida nende väärkasutust nii ELis kui kolmandates riikides;

Politsei ja õigusalase koostöö ning piirihalduse tugevdamine

36.   nõuab tõhusamat politsei- ja õigusalast koostööd, sh riikide ressursside, näiteks kontaktametnike, paremat ühisrakendust; rõhutab, et ehkki institutsioonilise suutlikkuse ja operatiivkoostöö areng neis valdkondades on tähtis, peaks ELi tegevus olema suunatud universaalsete inimõiguste standardite toetamisele;

37.   soovitab, et Europolile tuleks peagi anda volitused korraldada ja koordineerida operatiivtegevust ja uurimisi, osaleda ühistes uurimisgruppides ja saata oma kontaktametnikke prioriteetsetesse piirkondadesse, näiteks Lääne-Balkani riikidesse;

38.   soovitab, et EL peaks Euroopa Liidu lepingu artikli 30 alusel leppima USA, Euroopa naabruspoliitika riikide ja muude partneritega kokku standardsete politsei koostöölepingute suhtes; nõuab, et Euroopa Parlament kui selliste lepingute puhul asjaomaste kodanike õiguspärane demokraatlik esindaja, oleks tulevase lepingu üle peetavate läbirääkimiste ajal aktiivselt kaasatud USA Kongressiga peetavasse dialoogi;

39.   toetab ELi ja Venemaa vahelise teabevahetuse osas tehtud edusamme, kuid tuletab siiski meelde, et endiselt on võimalik liikuda paremuse poole, eriti organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vallas;

40.   märgib, et ELi ja Venemaa koostöö peab märgatavalt paranema, et vähendada ebastabiilsuse allikaid ELis ja Euroopa naabruspoliitika alal, nagu näiteks külmutatud konfliktid Moldovas ja Gruusias ning vene vähemuse radikaalsed liikumised ELi liikmesriikides;

41.   nõuab tungivalt, et nõukogu eesistuja ja komisjon jõuaks kokkuleppele nende rahvusvahelise eraõiguse konventsioonide osas, mis on vajalikud Euroopa kodanike huvide kaitsmiseks kolmandates riikides, ja töötaksid selle protsessi raames liidu ning liikmesriikide suurema usaldusväärsuse suunas;

42.   tervitab ELi ja USA vahel sõlmitud väljaandmislepingut ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö lepingut, mida võib pidada tõeliseks eduks; märgib, et USA Kongress on alustanud nende lepingute ratifitseerimisprotsessi, ning kutsub ka ELi liikmesriike üles seda tegema; tervitab lisaks Eurojusti ja USA vahelist koostöölepingut;

43.   kutsub USAd ja kõiki muid riike, kes kohaldavad sissesõiduviisa nõuet teatud ELi liikmesriikide kodanikelt, viivitamatult viisanõudeid kaotama ja kõiki ELi liikmesriikide kodanikke võrdselt kohtlema; avaldab kahetsust teabe avaldamise klausli lisamise üle USA viisanõudest loobumise programmi muutmise kavasse;

44.   on seisukohal, et EL ja USA on terrorismivastases võitluses olulised ja ustavad partnerid, ning sõlmida tuleb rahvusvaheline leping, millega tagataks, et SWIFT vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivile 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(3); nõuab nimetatud rahvusvahelises lepingus piisavate tagatiste kehtestamist, et vältida nimetatud andmete kuritahtlikku kasutamist majanduslikel või kaubanduslikel eesmärkidel; märgib, et SWIFT peaks lõpetama kõigi andmete lisamise oma Ameerika andmebaasi;

45.   rõhutab asjaolu, et tõhus piirikontroll on oluline vahend ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks ning võib mõnel juhul osutuda vajalikuks vahendiks organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga võitlemisel;

46.   soovitab kaasata Frontexi välispiiride haldamise operatiivtegevusse, suurendades selle operatiivvõimekust ja eraldades piisavad rahalised, inim- ja tehnilised ressursid, lähtuvalt liikmesriikidevahelise solidaarsuse ja vastastikuse abi põhimõttest, mille kohaselt peaks liidu välispiiride haldamise koormus jagunema kõigi liikmesriikide vahel;

47.   nõuab toetuse suurendamist uute liikmesriikide jätkuvatele jõupingutustele ELi uue idapoolse välispiiri kaitsel;

48.   toetab Eurojusti suurenenud rolli ja selle siseriiklike liikmete volituste ühtlustamist, mis peaks tugevdama selle võimet tõhusalt uurimisi ja süüdistusi algatada ja koordineerida;

Rahvusvahelise solidaarsuse tugevdamine rände- , tagasivõtu ja varjupaigapoliitika valdkonnas

49.   soovitab nõukogul vastu võtta ühine ELi rändepoliitika, sh asjakohased meetmed, nii seadusliku kui ebaseadusliku sisserändega tõhusaks hakkamasaamiseks; selles kontekstis kutsub üles rakendama kaheksa aastat tagasi Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisel vastu võetud ja Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel Lahtis kinnitatud järeldusi, Haagi programmi ja 2006. aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi, milles kinnitatakse vajadust rakendada 2005. aastal heaks kiidetud globaalset sisserändestrateegiat;

50.   tuletab meelde, et asjakohase, kolmandate riikidega partnerluses ja solidaarsuses toimuva halduse korral võib sisseränne tuua märkimisväärset kasu ja et sisserändajate integratsioon peaks olema tulevase ELi rändepoliitika võtmetähtsusega osa; rõhutab, et ELi meetmed, mis on suunatud kolmandate riikide rändevoogude ja oma piiride haldamise suutlikkuse tõstmisele, peab olema teostatud tõhusa arengupoliitika raames, võttes arvesse konkreetset majanduslikku ja sotsiaalset olukorda ning tegeldes asjaomastes riikides seadusliku ja ebaseadusliku rände tegelike allikatega, näiteks vaesus ja puudulik inimõiguste järgimine, mis hõlmab korraga nii abi kolmandatele riikidele rändevoogude juhtimise võime parandamiseks kui ka tõhusat arengu- ja kaasarenguabi;

51.   kutsub nõukogu üles otsustamisprotsessi parandamiseks juurutama seadusliku rände integratsiooni küsimustes kaasotsustamist ja kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamist ning viima lõpule 2005. aastal alanud protsessi, kui ühenduse meetodit laiendati ebaseadusliku rände ja piirikontrolli küsimustele;

52.   palub nõukogul ja komisjonil teha kõik neist oleneva, et saavutada olukord, kus päritolu- ja transiidiriigi ametivõimud teevad ELiga tegelikku koostööd ebaseadusliku sisserände ärahoidmiseks ja inimkaubandusega tegelevate organisatsioonide vastu võitlemiseks; palub nõukogul ja komisjonil ühtlasi hinnata korrapäraselt, kui palju kolmandad riigid ebaseadusliku sisserände ärahoidmisel koostööd teevad, ning rõhutab sellega seoses, kui oluline on kolmandate riikide ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise järelevalve ja hindamise mehhanism, mille nõukogu 2003. aastal Euroopa Ülemkogu 19. ja 20. juuni 2003. aasta Thessaloniki kohtumise algatusel rajas;

53.   nõuab ühise Euroopa varjupaigasüsteemi loomist ilma põhjendamatu viivituseta, nõuab tungivalt, et nõukogu kõrvaldaks kõik selle loomist segavad takistused;

54.   on seisukohal, et tagasivõtulepingute sõlmimine on prioriteet, mis on osa ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise laiemast strateegiast; tuletab meelde vajadust omada tagasisaatmise kohta selgeid, läbipaistvaid ja õiglasi eeskirju; on mures, et ELi nimel allkirjastatud tagasivõtulepingud ei välista selgesõnaliselt varjupaigataotlejaid lepingute reguleerimisalast ja võivad seepärast kaasa tuua nende varjupaigataotlejate tagasivõtmise, kelle taotlusi pole veel kontrollitud või kelle taotlused on tagasi lükatud või loetud vastavalt ohutu kolmanda riigi kontseptsiooni kohaldamisele vastuvõetamatuks; nõuab garantiisid tagamaks mittetagasisaatmise põhimõtte austamist;

55.   soovitab võimaluse korral ja vastastikkuse põhimõttest lähtudes pidada läbirääkimisi direktiivide üle viisarežiimi lihtsustamiseks kolmandate riikidega, pidades silmas tõelise partnerluse kujundamist rände juhtimise küsimustes; kutsub nõukogu üles julgustama liikmesriike vähendama viisade maksumust, julgustamaks demokraatlikke arenguid Euroopa naabruspoliitika riikides ja vältimaks turvalisuse nimel uute tõkete veeretamist tavalise seadusliku reisija teele;

56.   toetab piirkondlikke kaitseprogramme, mille komisjon on välja töötanud tihedas koostöös ÜRO põgenike ülemkomissar ja asjaomaste kolmandate riikidega, ning tuletab meelde, et on tähtis tagada kaitset vajavate isikute juurdepääs kaitsele võimalikult kiiresti, sõltumata sellest, millises riigis või piirkonnas nad parajasti viibivad;

o
o   o

57.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, samuti liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 166 E, 7.7.2005, lk 58.
(2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0032.
(3) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.


Rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist käsitlevat raamotsust puudutavate läbirääkimiste edenemine
PDF 121kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta soovitus nõukogule rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist käsitlevat raamotsust puudutavate läbirääkimiste edenemise kohta (2007/2067 (INI))
P6_TA(2007)0285A6-0151/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Martine Roure'i poolt PSE fraktsiooni nimel tehtud ettepanekut võtta vastu soovitus nõukogule rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist käsitlevat raamotsust puudutavate läbirääkimiste edenemise kohta (B6-0076/2007);

–   võttes arvesse oma 4. juuli 2002. aasta seisukohta rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta(1);

–   võttes arvesse 15. juuli 1996. aasta ühismeedet 96/443/JSK, mille nõukogu võttis vastu Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel ja mis käsitleb võitlust rassismi ja ksenofoobia vastu(2) (edaspidi "ühismeede");

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu raamotsus rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta (KOM(2001)0664)(3);

–   võttes arvesse nõukogu 2005. aasta ettepanekut võtta vastu raamotsus, mida nimetatakse Luksemburgi kompromissiks(4);

–   võttes arvesse nõukogu 2007. aasta jaanuari ettepanekut võtta vastu raamotsus(5);

–   võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja eelkõige selle artikli 20 lõiget 2;

–   võttes arvesse 21. detsembri 1965. aasta rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–   võttes arvesse 28. jaanuari 2003. aasta küberkuritegevuse konventsiooni lisaprotokolli, mis käsitleb arvutisüsteemide abil toimepandud rassistliku ja ksenofoobilise iseloomuga tegude eest vastutusele võtmist(6);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 114 lõiget 3 ja artiklit 94;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A6-0151/2007),

A.   arvestades, et Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse aastaaruanded, võrdlevad aruanded rassistlike kuritegude kohta ning kaks äsjast aruannet antisemitismi ja islamofoobia kohta on näidanud, et rassistlikud kuriteod on kõigis liikmesriikides püsiv ja pidev probleem; arvestades, et 2004. aastal oli rassistlikes kuritegudes kannatanuid hinnanguliselt üle 9 miljoni;

B.   arvestades, et 2007. aasta nimetati Euroopa aastaks "Võrdsed võimalused kõigile", mistõttu tuleb selle aasta jooksul panna erilist rõhku diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemisele;

C.   arvestades, et on vaja säilitada tasakaal sõnavabaduse ning rassismi- ja ksenofoobiavastase võitluse vahel;

D.   arvestades, et kuigi kriminaalpoliitika on selles valdkonnas soovitatav, tuleb selle puhul arvesse võtta asjaolu, et õigustel ja vabadustel põhinevas kultuuris on kriminaalõigus alati viimane abinõu, mida tuleks kasutada võimalikult vähe; olles veendunud ka selles, et antud valdkonna õigusloomepoliitika peab nõuetekohaselt arvesse võtma kõiki kaalul olevaid väärtusi ja eelkõige konflikti sõnavabaduse ja iga inimese õiguse vahel võrdsusele ja austusele;

E.   arvestades, et sõna- ja ühinemisvabadust tuleks kaitsta, välja arvatud juhul, kui seda kasutatakse jõu ja vägivalla kasutamise või viha propageerimiseks, selle abil kavatsetakse õhutada või esile kutsuda õigusvastaseid tegusid ja see tõenäoliselt kutsubki niisuguseid tegusid esile;

F.   arvestades, et kuigi kõigis liikmesriikides on olemas õigusaktid rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemiseks, on nende vahel suuri erinevusi; nimetatud erinevuste tõttu on eriti vajalik Euroopa tasandil teatav ühtlustamine, et tagada tõhus võitlus rassismi ja ksenofoobia vastu piiriüleselt ja Euroopas üldiselt;

G.   arvestades, et rassismi ja ksenofoobiaga tuleb jõuliselt võidelda kogu Euroopa Liidus, eelkõige hariduse ning pideva sotsiaalse ja poliitilise arutelu kaudu, mis paljastab ja isoleerib argumendid ja nende propageerijad;

H.   arvestades, et pärast kuus aastat kestnud läbirääkimisi saavutas nõukogu 19. aprillil 2007. aastal toimunud justiits- ja siseasjade ministrite nõukogu kohtumisel poliitilise kokkuleppe seoses raamotsuse projektiga rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta;

I.   arvestades, et saavutatud poliitiline kokkulepe on aastaid kestnud läbirääkimiste tulemus ning see peab olema lähtekoht antud valdkonnas tõhusamate Euroopa õigusaktide kehtestamiseks;

J.   tuletades meelde, et Euroopa Parlament võttis oma eespool nimetatud seisukoha vastu 4. juulil 2002. aastal, et see seisukoht põhines komisjoni esialgsel, 2001. aastal tehtud ettepanekul, ning et 19. aprillil 2007. aastal saavutatud poliitiline kokkulepe on pikkade läbirääkimiste tulemus, mistõttu on see oluliselt muutnud komisjoni esialgset teksti; olles seetõttu veendunud, et Euroopa Parlamendiga tuleb uuesti konsulteerida selle uue teksti põhjal;

K.   tuletades meelde, et kõnealuse raamotsuse vastuvõtmise tulemusena tunnistatakse ühismeede kehtetuks, mistõttu raamotsus ei tohiks olla ühismeetmest leebem,

1.   võttes arvesse 19. aprillil 2007. aastal justiits- ja siseasjade ministrite nõukogu kohtumisel saavutatud poliitilise kokkuleppe objektiks olevat raamotsuse ettepanekut, esitab nõukogule järgmised soovitused:

   a) edastada tugev poliitiline sõnum kodanike Euroopa toetuseks ning tagada põhiõiguste suurem kaitse, viies võimalikult kiiresti lõpule teksti koostamise ja tagades selle avaldamise;
   b) tagada, et rassismi- ja ksenofoobiavastase võitluse peamisteks vahenditeks oleks rahu, vägivallatust ja põhiõiguste austamist toetav haridus ning religioonide- ja kultuuridevaheline dialoog Euroopa Liidu tasandil;
   c) tagada, et kõnealune raamotsus looks 1996. aasta ühismeetmega võrreldes Euroopa lisaväärtust;
   d) kohaldada koos komisjoniga aktiivsemalt kehtivaid diskrimineerimis- ja rassismivastaseid õigusakte ja asutamislepingu sätteid, jälgida hoolikalt raamotsuse tulevast ülevõtmist ja rakendamist igas liikmesriigis ning Euroopa Parlamendile aru anda; tagada, et komisjon alustab rikkumismenetlusi riikide vastu, kes õigusakte ei kohalda;
   e) tunnustada asjaolu, et mõned liikmesriigid on muutnud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude või sõjakuritegude eitamise või ilmse alahindamise kriminaalkorras karistatavaks;
   f) lisada raamotsuse lõppteksti rassismi ja ksenofoobiaga seonduvate süütegude määratlus, mis on juba lisatud eespool nimetatud komisjoni ettepanekusse, mille kohaselt rassistliku või ksenofoobse rühmituse tegevuse juhtimine, toetamine või selles osalemine kavatsusega aidata kaasa organisatsiooni kuritegelikule tegevusele on kriminaalkorras karistatav;
   g) jätta välja avaliku korra rikkumine, sest see ei põhine selle mõiste täpsel määratlusel, ja määratleda ähvardav, haavav või solvav käitumine, mille põhjal liikmesriigid saavad otsustada, kas käitumine on karistatav või mitte;
   h) lisada nõrgendamisvastane klausel 29. juuni 2000. aasta nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(7), artiklis 6 sätestatud kujul, et tagada, et raamotsuse rakendamine ei too kaasa olemasoleva kaitse nõrgenemist;
   i) tagada, et raamotsuse rakendamine ei kahjusta kohustusi, mis tulenevad ülalnimetatud rahvusvahelisest konventsioonist rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;
   j) moodustada Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti egiidi all sarnaste õigusrikkumiste jälgimiseks liikmesriikides üksus, mille ülesanne on andmeid koguda, säilitada ja liigitada;
   k) tagada raamotsuse tõhus rakendamine, võimaldades komisjoni raportis võtta arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ja asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide arvamust direktiivis 2000/43/EÜ esitatud näite kohaselt;
   l) kehtestada diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemiseks terviklik õiguslik raamistik, võttes kiiresti vastu diskrimineerimise vastu võitlemist käsitleva ülddirektiivi (vastavalt asutamislepingu artiklile 13), millega tuleks ette näha tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad kriminaalõigusmeetmed kõigi diskrimineerimise vormide jaoks ning haldussanktsioonid, rehabiliteerivad sanktsioonid, nagu kohustuslik koolitus ja üldkasulik töö, või rahatrahvid, mis avaliku elu tegelaste ja asutuste esindajate korral peaksid olema suuremad, sest nende seisundit tuleks pidada raskendavaks asjaoluks;
   m) võtta arvesse asjaolu, et asutamislepingu artiklis 13 loetletud diskrimineerimise alustel ei tohiks olla tähtsusjärjekorda ning et seega väärivad need diskrimineerimise vormid nõukogult võrdselt tähelepanu; lisada kriminaalvastutuse kohaldamisalasse vihaga seotud kuriteod ja diskrimineerivatel motiividel või nende kombinatsioonil põhinevad vägivallakuriteod (mitmekordne diskrimineerimine);
   n) kohustuda raamotsuse ülevõtmise tähtajast kuni kolme aasta möödudes vaatama läbi kõnealuse raamotsuse sätteid, tuginedes liikmesriikide poolt edastatud eelkõige artikli 1 rakendamist käsitlevatele hindamisaruannetele ja eesmärgiga vähendada erandite kohaldamisala;

2.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT C 271, 12.11.2003, lk 558.
(2) ELT L 185, 24.7.1996, lk 5.
(3) EÜT C 75 E, 26.3.2002, lk 269.
(4) Dokumendid 8994/1/05 REV 1 DROIPEN 24; 8994/1/05 REV ADD 1 DROIPEN 24.
(5) Dokument 5118/07 DROIPEN 1.
(6) Euroopa Nõukogu Euroopa asutamislepingute seeria nr 189.
(7) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.


Euroopa ühise varjupaigasüsteemi otsustusprotsessi kvaliteet
PDF 130kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon varjupaigapoliitika kohta: praktiline koostöö, Euroopa ühise varjupaigasüsteemi otsustusprotsessi kvaliteet (2006/2184(INI))
P6_TA(2007)0286A6-0182/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 63 lõikeid 1 ja 2;

–   võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta;(2)

–   võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrust (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest(3) (Dublin II määrus);

–   võttes arvesse nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded;(4)

–   võttes arvesse 4.–5. novembril 2004 vastu võetud Haagi programmi;

–   võttes arvesse oma 27. septembri 2005. aasta seisukohta seoses muudetud ettepanekuga võtta vastu nõukogu direktiiv liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta(5);

–   võttes arvesse komisjoni teatist praktilise koostöö süvendamise kohta – uued struktuurid ja meetodid: Euroopa ühise varjupaigasüsteemi otsustusprotsessi parandamine (KOM(2006)0067);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Kohtu volitusi käsitlevate Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotise sätete kohandamine, et tagada tõhusam kohtulik kaitse (KOM(2006)0346);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0182/2007),

A.   arvestades, et rahvusvahelisi konventsioone, sealhulgas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, tuleb täielikult järgida ning mitteväljasaatmise põhimõtet tuleb alati toetada;

B.   arvestades, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 63 lõikes 1 sätestatud nelja vahendi vastuvõtmisega lõppes ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp; arvestades, et on nii poliitilisi kui ka tehnilisi probleeme, mis tuleb lahendada enne Euroopa varjupaigasüsteemi teise etapi käivitamist, mille eesmärk on ühise varjupaigamenetluse ja ühiste eeskirjade kehtestamine isikute jaoks, kellel on õigus varjupaigale või täiendavale kaitsele; arvestades, et tuleb loota nimetatud etapi lõpuleviimist ettenähtud tähtajaks 2010. aastal;

C.   arvestades, et Euroopa Parlament on juba toetanud pagulase määratlust nõukogu direktiivis 2004/83/EÜ esitatud kujul, mis kehtib seetõttu ka käesoleva resolutsiooni osas;

D.   arvestades, et ühiste nõuete kehtestamisel on direktiivide vastuvõtmine ainult esimene samm ja kõnealusele etapile peab kindlasti järgnema ühenduse tasandil vastuvõetud sätete asjakohane rakendamine kõikides liikmesriikides; arvestades, et rakendamisprotsessi kontrollimine komisjoni poolt on väga oluline ülesanne, millele on seetõttu vaja eraldada asjakohased vahendid;

E.   arvestades, et varjupaigapoliitika valdkonnas seni vastuvõetud vahendite puhul on tegemist olnud üksnes miinimumnõuete kehtestamisega, ja pidades silmas, et suundumus leppida kokku väikseimas ühisosas tuleb ületada, et vältida kiiret liikumist nõrgema kaitse vähendamise ning vastuvõtu, menetluste ja kaitse kvaliteedi madaldamise suunas;

F.   arvestades, et 4.–5. novembri 2004. aasta Haagi programmis kutsus Euroopa Ülemkogu nõukogu ja komisjoni üles looma praktilise koostöö hõlbustamiseks sobivad struktuurid, millesse kaasatakse liikmesriikides varjupaigaküsimustega tegelevad pädevad asutused, ning arvestades, et liikmesriikidevahelise praktilise koostöö ning teabevahetuse ja sobivaks osutunud meetodite vahetamise tõhustamine on ühise varjupaigamenetluse ja ühtse pagulasseisundi eesmärgi saavutamise tähtis vahend;

G.   arvestades, et vastastikuse usalduse süvendamine on ühise varjupaigasüsteemi loomise nurgakivi ja et usalduse loomisele aitab kõige paremini kaasa praktiline ja korrapärane koostöö liikmesriikide eri haldustasandite vahel; arvestades, et vastastikuse usalduse tugevdamine on vajalik kvaliteedi tagamiseks ja üldsuse usalduse suurendamiseks varjupaigamenetluse suhtes, mis aitaks kaasa vähem vastuseisu tekitavale ja tõhusamale menetlusprotsessile;

H.   arvestades, et varjupaigapoliitika tõhus rakendamine eeldab jõupingutusi mitmete täiendavate eesmärkide saavutamiseks, nagu otsustusprotsessi kvaliteedi parandamine, kaitsetaotluste kiire ja turvaline läbivaatamine ning teabekampaaniate korraldamine päritolu- ja transiidiriikides, mis selgitavad seadusliku sisserände võimalusi, pagulasseisundi või humanitaarkaitse omistamise korraldusi, inimkaubandusega seotud ohte, eelkõige naiste ja saatjata alaealiste puhul, ning ebaseadusliku sisserände ja pagulasseisundi omistamata jätmise tagajärgi;

I.   arvestades, et varjupaigataotluste menetlemise kvaliteedi parandamiseks ja seega kohtumenetluste ja menetlemisel tekkivate viivituste arvu vähendamiseks võib olla otstarbekas kasutada vastavate küsimustega tegelevate organisatsioonide, näiteks UNHCRi abi, kes on välja töötanud meetodi asutuste toetamiseks otsustusprotsessi kvaliteedi parandamisel (kvaliteedialgatus);

J.   arvestades, et nii nagu justiits- ja siseküsimuste nõukogu 27.–28. aprillil 2006 kinnitas, on viivituste ärahoidmiseks ja seega konkreetse panuse andmiseks menetluse tõhususe parandamisse vaja edendada ühtse menetluse kasutuselevõttu;

K.   arvestades, et vaatamata ühistele põhimeetmetele, mis on Amsterdami lepingu jõustumisest alates varjupaigavaldkonnas vastu võetud, võtavad liikmesriigid jätkuvalt riigi tasandil meetmeid või langetavad otsuseid, mis mõjutavad teisi liikmesriike, eriti rahvusvahelise kaitse andmise puhul;

L.   arvestades, et direktiivi 2005/85/EÜ artiklis 29 sätestatakse turvalise päritoluriigina käsitletavate kolmandate riikide ühise miinimumnimekirja koostamine ning märkides, et kõnealune nimekiri on ikka veel koostamata ja et nõukogu ei võtnud selle direktiivi vastuvõtmisel arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, mistõttu on Euroopa Ühenduste Kohtu (Euroopa Kohtu) menetluses kohtuasi direktiivi 2005/85/EÜ tühistamiseks; arvestades, et selline nimekiri tuleks vastu võtta kaasotsustamismenetluse raames; arvestades, et riigi kandmine nimekirja ei tähenda automaatselt, et sellest riigist pärit varjupaigataotlejale keeldutakse põhimõtteliselt varjupaika andmast, vaid pigem seda, et kooskõlas pagulasseisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooniga, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (Genfi konventsioon), vaadatakse iga taotlus läbi eraldi;

M.   arvestades, et kahetsusväärsel viisil ei pidanud nõukogu turvaliste kolmandate riikide nimekirja koostamisel vajalikuks kaasotsustamismenetluse kohaldamist, ning arvestades, et otsust, mille Euroopa Kohus kõnealuses küsimuses langetab, oodatakse huviga;

N.   arvestades, et kui liikmesriikidel nõutakse usaldusväärsete ja õiglaste menetluste tagamist, mis garanteerivad varjupaigataotlejate õigustest kinnipidamise, peab nende käsutuses olema kvaliteetne teave tegeliku ohuolukorra kohta päritoluriikides;

O.   arvestades, et naiste vastu suunatud ja neid ähvardav vägivald rikub õigust elule, turvalisusele, vabadusele, väärikusele ning füüsilisele ja psüühilisele puutumatusele ning ohustab tõsiselt vägivallaohvrite füüsilist ja vaimset tervist;

P.   arvestades, et kuigi päritoluriike käsitleva tundliku teabe ühist kasutamist takistavad tehnilised ja poliitilised probleemid, tuleb päritoluriikide ühtne andmebaas lõpuks kindlasti luua, et individuaalsete taotluste käsitlemisel oleks kõikidel menetluses osalevatel isikutel võimalik tugineda samale teabele;

Q.   arvestades, et otsustusprotsessi parandamine eeldab kõnealuste otsuste vastuvõtmisega tegelevate ametnike koolitustaseme tõstmist;

R.   arvestades, et kõige sobivam menetlus, mis võimaldab Euroopa Kohtul tagada ühenduse õiguse ühtsust, on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 234 sätestatud eelotsuse menetlus, ning et kõnealuse menetluse oluliseks osaks on põhimõte, mille alusel on igal liikmesriigi kohtul taotleda Euroopa Kohtult otsust; arvestades, et erandina osutatud põhimõttest on Euroopa Kohtul vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 68 siiski kahjuks õigus tõlgendada varjupaigavaldkonna sätteid ainult juhul, kui vastava küsimuse esitab talle liikmesriigi kõrgeima instantsi kohus,

1.   tervitab praktilise koostöö edendamiseks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames tehtud jõupingutusi; on seisukohal, et menetluste ja otsuste kvaliteedi parandamine on nii liikmesriikide kui ka varjapaigataotlejate huvides;

2.   kinnitab vajadust ELi ühise ennetava varjupaigapoliitika järele, mis põhineb varjupaigataotlejate vastuvõtmise kohustusel ja mitteväljasaatmise põhimõttel; tuletab sellega seoses meelde tugeva ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning demokraatia ja põhiõiguste edendamise ja kaitsmise olulist rolli;

3.   rõhutab veel kord, et ühise varjupaigasüsteemi loomise lõppeesmärk peab olema tagada kaitse, iga üksiku varjupaigataotluse hindamise ning nõuetekohaselt põhjendatud ja õiglaste otsustega lõppevate menetluste kõrge kvaliteet; juhib tähelepanu, et otsustusprotsessi kvaliteedi parandamine peab tagama kaitset vajavate isikute turvalise sisenemise ELi ja nende taotluste asjakohase menetlemise ning inimõiguste ja varjupaigaõiguse valdkonnas kehtivate rahvusvahelise õiguse normide, eriti mitteväljasaatmise põhimõtte range järgimise;

4.   mõistab hukka asjaolu, et komisjoni vahendid varjupaiga valdkonna eri direktiivide rakendamise kontrollimiseks on selgelt ebapiisavad, ja nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad hõlbustaksid komisjonil selle ülesande täitmist, esitades süstemaatiliselt võrdlustabeli, kus on märgitud, milliste meetmetega milliseid direktiivide sätteid on rakendatud;

5.   palub nõukogul ja komisjonil teha jõupingutusi selleks, et jõuda kõikides liikmesriikides ühtse menetluse kasutuselevõtmiseni, mis soodustab õiglast ja tulemuslikku otsustamist, et tagada pagulasseisundi andmine nii kiiresti kui võimalik kõigile, kellel on selleks õigus;

6.   juhib tähelepanu, et rahvusvahelise kaitse ja eriti täiendava kaitse andmise tingimuste ja korra puhul jääb liimesriikidevaheliste erinevuste ja nn varjupaiga ringtaotlemise (asylum shopping) probleem püsima niikaua, kuni varjupaigavaldkonna kehtivate õigusaktide aluseks on miinimumnõuded ja väikseim ühisosa;

7.   rõhutab, et varjupaigavaldkonnas vastuvõetud vahendite üks eesmärk on nn teiseste liikumiste pärssimine; nõuab seetõttu liikmesriikidelt tungivalt, et nad astuksid praktilisi samme varjupaigapoliitika valdkonnas suurima võimaliku ühtsuse saavutamise suunas;

8.   on arvamusel, et üks vajalik samm Euroopa varjupaigasüsteemi parandamisel peaks olema suurema solidaarsuse huvides eelkõige ELi välispiiridel asuvate liikmesriikide koormuse õiglasem jaotamine, ning ootab juba praegu huviga komisjoni hinnangut Dublin II määrusele ja komisjoni võimalikke ettepanekuid kõnealuses valdkonnas;

9.   on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et pagulasseisundi omistamise eest vastutavad ametnikud peavad olema läbinud põhjaliku koolituse Euroopa õppekava alusel, samuti kohustusliku kvalifikatsiooni või kohustusliku kvalifikatsioonitaseme kehtestamise võimalusele;

10.   nõuab teabekampaaniate läbiviimist päritolu- ja transiidiriikides, et selgitada potentsiaalsetele ümberasujatele nii ebaseadusliku sisserändega seonduvaid riske, pagulasseisundi omistamata jätmise tagajärgi, seadusliku sisserände võimalusi, varjupaiga taotlemise võimalust põhjendatud juhtudel kui ka inimkaubandusega seotud ohte, eelkõige naiste ning saatjata alaealiste puhul;

11.   nõuab, et nende isikute suhtes, kellele pagulasseisundit ei anta või kellelt pagulasseisund ära võetakse, kohaldataks õiguskaitsevahendite ammendamisel ettenähtud meetmeid õiglaselt ja kiirelt, austades täielikult tagasisaadetavate isikute inimväärikust ja põhiõigusi; nõuab sellega seoses lisaks ELi tagasisaatmismenetluse võimalikult kiiret kehtestamist;

12.   nõuab, et nende isikute suhtes, kellele omistatakse pagulasseisund või humanitaarkaitse, kohaldataks ettenähtud meetmeid kiirelt ja õiglaselt, et võimaldada neile korralikud elutingimused, tulemuslik integreerumine ühiskondlikku ja poliitilisse ellu ning aktiivne kaasatus vastuvõtjariigi otsustusprotsessidesse;

13.   palub komisjonil kõrvaldada võimalikult kiiresti päritoluriike puudutava teabe ühise andmebaasi loomist takistavad tehnilised ja poliitilised probleemid; on arvamusel, et ELi andmebaas peaks toimima avatud süsteemina, nii et kõik menetluses osalevad isikud saaksid individuaalsete taotlustega tegeledes tugineda samale teabele; loodab, et mitmekeelsuse probleemile leitakse pragmaatiline lahendus;

14.   võtab teadmiseks komisjoni varasemad jõupingutused turvaliste päritoluriikide nimekirja koostamisel vastavalt direktiivi 2005/85/EÜ artikli 29 sätetele, kuid tuletab samas meelde Euroopa Kohtus algatatud menetlust nimetatud direktiivi tühistamiseks, mistõttu on sellise nimekirja koostamine praegu peatatud, ning palub nõukogul neid vastuolulisi aspekte otsuste tegemisel arvesse võtta; märgib lisaks, et turvalise kolmanda riigi mõiste ei vabasta liikmesriike rahvusvahelisest õigusest, eelkõige Genfi konventsiooni sätetest tulenevatest kohustustest, mis puudutavad mitteväljasaatmise põhimõtet ja iga varjupaigataotluse individuaalset läbivaatamist;

15.   on seisukohal, et tegevuse kooskõlastamine seoses praktilise koostööga varjupaigavaldkonnas peaks olema jätkuvalt komisjoni ülesanne, kellel peab olema võimalik kasutada selleks vajalikke vahendeid; kutsub komisjoni üles toetama kõnealust valikuvõimalust 2008. aasta alguses esitatavas aruandes tegevuse esimese etapi tulemuste kohta ning teise võimaluse valimise korral põhjendama, miks peetakse vajalikuks uue struktuuri loomist koostöö toetamise Euroopa ameti vormis, samas kui tuleks arvesse võtta kulude ja tulude vahekorda; on seisukohal, et kui komisjon kavandab koostöö toetamise Euroopa ameti loomist, peaks tal olema range kohustus näha ette ameti läbipaistvuse ja aruandekohustuse tagatised;

16.   kutsub liikmesriike üles tegema täiel määral koostööd UNHCRiga, seda vajalikul määral toetama, viima läbi kvaliteedialgatuse ja avaldama selle tulemused, et tutvustada inimestele rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise parimaid meetodeid ja ergutada nende kasutamist;

17.   peab vastuvõetamatuks asjaolu, et varjupaigataotlejaid hoitakse tingimustes, mis pärsivad nende isikuvabadusi;

18.   rõhutab vajadust luua vastuvõtukeskused koos eraldi võimalustega varjupaika taotlevate perekondade, naiste ja laste jaoks ning asjakohaste võimalustega varjupaika taotlevatele eakatele ja puudega inimestele; nõuab, et direktiivi 2003/9/EÜ rakendamise raames hinnataks vastuvõtutingimusi; rõhutab sellega seoses, et uue Euroopa Pagulasfondiga loodud võimalusi tuleks täielikult ära kasutada;

19.   tervitab komisjoni kavandatud meetmeid suure koormusega liikmesriikide toetamiseks, et nad suudaksid toime tulla varjupaigataotlejate vastuvõtmise ja varjupaigataotluste läbivaatamisega seotud probleemidega; tervitab eelkõige ettepanekut eri liikmesriikidest pärit ekspertide meeskondade lähetamise kohta;

20.   rõhutab, et varjupaigavaldkonnas vastuvõetud direktiivide kohaldamise järelevalve on komisjoni ülesanne ning komisjonile sel eesmärgil eraldatud vahendid on sellise laiahaardelise ülesande täitmiseks praegu selgelt ebapiisavad; on arvamusel, et kaalul on ELi usaldusväärsus kõnealuses valdkonnas ning ühise varjupaigapoliitika tulevik;

21.   ergutab komisjoni hõlbustama juurdepääsu rahalistele vahenditele, näiteks Euroopa Pagulaste Fondile ja programmile ARGO, mis võimaldaksid liikmesriikidel hädaolukorras kiiresti rahalisi vahendeid saada;

22.   märgib, et ühenduse õigustikku varjupaigapoliitika valdkonnas tuleb ühtselt tõlgendada ja kohaldada kogu Euroopa Liidus; on arvamusel, et varjupaigapoliitika valdkonna ühtlustamine muutub hõlpsamaks ja kiiremaks, kui Euroopa Kohtu poole võivad tulevikus pöörduda ka teised kohtud peale liikmesriikide kõrgeima astme kohtute, nagu see on praegu; kutsub nõukogu seetõttu üles taastama Euroopa Kohtu täisvolitused eelotsuse menetluse valdkonnas vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu IV jaotisele; tervitab Euroopa Kohtu aruteludokumenti vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala puudutavate eelotsuse küsimuste menetlemise kohta(6) ja ergutab arutelu varjupaigataotlemise ja sisserände spetsiifilisele olemusele kohandatud menetluse vajaduse üle;

23.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.
(2) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12.
(3) ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.
(4) ELT L 31, 6.2.2003, lk 18.
(5) ELT C 227 E, 21.9.2006, lk 46.
(6) Nõukogu dokument 13272/06.


Tarbijate usaldus digitaalse keskkonna vastu
PDF 147kWORD 81k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon tarbijate usalduse kohta digitaalse keskkonna vastu (2006/2048(INI))
P6_TA(2007)0287A6-0191/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744) ja kokkuvõtet EÜ tarbijaõigusest – võrdlev analüüs(1);

–   võttes arvesse avalikku kuulamist ja sellel kuulamisel esitatud ekspertuuringuid tarbijausalduse kohta digitaalses keskkonnas, mis toimus Euroopa Parlamendis 24. jaanuaril 2007;

–   võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 95 ja 153;

–   võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse ja ühenduse õigustiku läbivaatamise kohta: tulevikuplaanid(2) ning 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa lepinguõiguse kohta(3);

–   võttes arvesse kehtivaid ühenduse õigusakte tarbijakaitse, elektroonilise kaubanduse ja infoühiskonna arendamise valdkonnas;

–   võttes arvesse Saksamaa kui eesistujariigi hartat tarbijate suveräänsuse kohta digitaalses maailmas;

–   võttes arvesse komisjoni elektroonilisi teadaandeid käsitlevat teatist rämpsposti, nuhkvara ja õelvara vastu võitlemise kohta (KOM(2006)0688);

–   võttes arvesse komisjoni teatist, mis käsitleb ELi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste õigusliku raamistiku läbivaatamist (KOM(2006)0334);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A6-0191/2007),

A.   arvestades, et digitaaltehnoloogia on osa igapäevaelust, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi "IKT") valdkond mängib olulist osa platvormide, seadmete, tarkvara, teabeteenuste, teabevahetuse, meelelahutuse ja kultuurikaupade pakkumisel, piirjoon kaupade ja teenuste vahel hakkab hägustuma, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erinevad vormid lähenevad üksteisele, ostumeetodid mitmekesistuvad ning tarbijad loovad järjest rohkem toodetele sisu või lisandväärtust; arvestades lisaks sellele, et selles keerulises uues struktuuris on järjest raskem kindlaks teha, kes teatud teenuseosa pakub, samuti mõista konkreetse tehnoloogia ning uute ärimudelite mõju;

B.   arvestades, et Euroopa tarbija- ja äriusaldus on madal, ning arvestades, et teatavates elektroonilise kaubanduse aspektides jääb Euroopa Ameerika Ühendriikidest ja Aasiast maha;

C.   arvestades, et vaatamata digitaalside potentsiaalile, osaleb vaid 6 % tarbijatest piiriüleses elektroonilises kaubanduses toodete, teenuste ja infosisu valdkonnas, kuigi see arv kasvab;

D.   arvestades, et vaidluste alternatiivse lahendamise võimalusest hoolimata kasutab selliseid süsteeme regulaarselt ainult 3 % jaemüüjatest ning 41 % jaemüüjatest ei ole nende vahendite kasutamise võimalustest teadlikud;

E.   arvestades, et ELi digitaalturu arendamine tõstaks märkimisväärselt ELi konkurentsivõimet globaalses kaubanduses;

F.   arvestades, et võrgu neutraalsus nõuab süvauuringuid ja tähelepanelikku jälgimist Euroopa tasandil, et vabastada ja täielikult kasutada selle potentsiaal tarbijavaliku suurendamiseks ja anda samas uutele ettevõtetele võrdsed võimalused siseturule pääsemiseks;

G.   arvestades, et elektroonilise turu ühe osa killustatus ELis ohustab ühenduse õigustikuga ette nähtud õigusi;

H.   arvestades, et digitaalne lõhe on sotsiaalne ja geograafiline, ning arvestades, et digitaalsest arengust mahajäänud elavad sageli ebasoodsates piirkondades ja maapiirkondades;

I.   arvestades, et Euroopa tarbijatel ja ettevõtetel on piiriüleses elektroonilises kaubanduses võrreldes riigisiseste ja väljaspool ELi sooritatud tehingutega ELi piires vähe õiguskindlust;

J.   arvestades, et ühe elektroonilise tehingu suhtes kehtib mitu õigusnormi, mis kehtestavad vastandlikke nõudeid ning ei taga ettevõtjatele ja tarbijatele selgeid ning kergesti jõustatavaid eeskirju,

K.   arvestades, et infoühiskonna tulevik sõltub väga paljus sellest, kuidas vastatakse väljakutsele tagada isikuandmete piisav kaitse ja elektroonilise keskkonna turvalisuse kõrge tase,

1.   palub komisjonil toetada sobivat raamistikku elektroonilise kaubanduse arendamiseks, mis tõstaks praegust tarbijate usalduse madalat taset, looks atraktiivsema ärikeskkonna, parandaks õigusloome kvaliteeti, tugevdaks tarbijaõigusi ja väikeettevõtjate olukorda turgudel ning peataks siseturu killustumise digitaalses keskkonnas; tunneb selles suhtes heameelt komisjoni teatise "EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 – Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse" (KOM(2007)0099) üle;

2.   palub komisjonil lisaks püüdlustele parandada tarbijaõigusaktide kvaliteeti keskenduda piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks kohaste eeskirjade väljatöötamisele standardite kujul, millest piiriülese elektroonilise kaubanduse Euroopa usaldusmärgi omanikud peaksid vabatahtlikult kinni;

3.   palub komisjonil esitada strateegia tarbija usalduse tõstmiseks digitaalse keskkonna vastu tervikuna, tuginedes kogemustele, mis on saadud algatuse "e-usaldus"(4) osana;

4.   on veendunud vajaduses rakendada "e-kaasamise" algatus viivitamata praktikas; palub seetõttu komisjonil nõuda tungivalt selle üleeuroopalise algatuse allkirjastanud liikmesriikidelt vastavat tegutsemist;

5.   on veendunud, et "tarbija" mõiste tuleks määratleda laiemalt, mis oleks paremini sobiv infoühiskonnale;

6.   on veendunud, et väikeettevõtjad väärivad erilist kaitset, et tugevdada nende positsiooni infoühiskonna turgudel;

7.   rõhutab, et on olemas tegurid, mis vähendavad tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu ja peab seetõttu vajalikuks teha aktiivselt poliitikat ja toetada konkreetseid mehhanisme, et soodustada tarbijate usalduse suurendamist, ja tagada, et tehinguid on digitaalses keskkonnas võimalik teha turvaliselt ja nõuetekohasel viisil;

8.   palub komisjonil vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus))(5) artiklile 18 sõlmida tarbijakaitsealased koostöölepingud kolmandate riikidega (eelkõige OECD riikidega), mis parandaksid tarbijaõiguse täitmist digitaalses keskkonnas;

9.   tunneb heameelt komisjoni algatuse üle vaadata läbi ja ajakohastada tarbijaid käsitlev ühenduse õigustik ning eelkõige keskenduda tugevalt elektroonilisele kaubandusele;

Tarbijate usalduse suurendamine digitaalse keskkonna vastu

10.   on seisukohal, et uus e-usalduse strateegia aitab kaasa tarbijate usalduse suurendamisele, eelkõige arengu kaudu järgmistes valdkondades:

   toetusprogrammi loomine ja olemasolevate rahastamisprogrammide kasutamine projektide, sealhulgas haridus- ja teabekampaaniate jaoks, mille eesmärk on suurendada tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu, ning online-teenuseid praktikas kontrollivate projektide (nagu näiteks ostjatena esinevate kontrollijate kasutamine) jaoks;
   elektroonilise õppemooduli väljatöötamine, mis on otseselt seotud tarbijakaitsega ja kasutajate õigustega digitaalses keskkonnas seoses Dolceta (täiskasvanutele mõeldud tarbijate harimise online-vahendite arendamise) projektiga, milles võetakse samal ajal arvesse noorte tarbijate erihuve digitaalses keskkonnas;
   toetus haridus- ja infoprojektidele, et tõsta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate teadlikkust oma kohustustest, kui nad pakuvad või tarnivad kaupu, teenuseid või infosisu üle piiri digitaalses keskkonnas;
   Euroopa traditsiooniliste tarbijakaitsevahendite volituste tugevdamine, et tagada nende tõhus kasutamine ka digitaalses keskkonnas (näiteks Euroopa tarbijakeskuste eesmärkide laiendamise abil);
   nende takistuste kõrvaldamine, mis seisavad piiriüleselt digitaalses keskkonnas tegutsevate ettevõtjate ees, näiteks piiriülest elektronarvete esitamist ("e-arveldamine") käsitlevate ELi eeskirjade standardimise teel;
   üleeuroopalise ekspertide foorumi loomine, et vahetada parimaid riiklikke tavasid, mis kujutaks endast ka pikaajalist õigusloomega seotud ja õigusloomega mitteseotud strateegiat tarbijate usalduse suurendamiseks digitaalse keskkonna vastu;
   mõju hindamise korraldamine kõigi siseturgu käsitlevate õigusloomega seotud ettepanekute puhul hindamaks mõjusid, mida need ettepanekud avaldavad tarbijatele digitaalses keskkonnas;
   Euroopa isereguleeruvate koodeksite koordineerimine, mis on kooskõlas hea tavaga ja tulemusliku isereguleerumise kõige olulisemate tahkudega (sealhulgas nende mõju hindamine tarbijate positsiooni parandamisele turul digitaalses keskkonnas);
   nõudmise kehtestamine välisauditi läbiviimise kohta teatud eritüüpi elektrooniliste teenuste puhul, kui kaasneb suurem vajadus nende teenuste täieliku turvalisuse tagamiseks, et kaitsta isikuandmeid (näiteks Internetipanganduse puhul) jms;
   kõige turvalisema maksetehnoloogia kasutamise toetamine online-maksete puhul;
   Euroopa varajase hoiatamise süsteemi, sealhulgas andmebaasi loomine, et võidelda pettuste vastu digitaalses keskkonnas; see andmebaas peaks sisaldama tarbijate jaoks võimalust teatada lihtsat online-vormi kasutades pettusest;
   nõuab Internetis müüdavate ravimite võltsimist käsitleva Euroopa infokampaania käivitamist, rõhutades võltsimisega kaasnevat tõsist ohtu rahva tervisele;

11.   rõhutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv)(6) õigeaegse ja tulemusliku ülevõtmise tähtsust kõigi liikmesriikide poolt tarbijakaitse tagamise peamise vahendina piiriülestes tehingutes;

12.   on seisukohal, et taaskäivitatud e-usalduse algatus ei peaks tegelema mitte üksnes tarbijakaitsega, vaid sätestama ka koordineeritud lähenemisviisi digitaalse keskkonna küsimusele tervikuna, kaasa arvatud turuväliste tegurite, näiteks privaatsuse kaitse, üldsuse juurdepääs infotehnoloogiatele ("e-kaasamine"), Interneti turvalisus jms, sealhulgas analüüsid;

13.   rõhutab, et Euroopa elanike õigus kasutada digitaalset keskkonda on väga oluline ning tuletab selles suhtes meelde asjakohaste rahaliste ja õiguslike vahendite rakendamise tähtsust, et edendada e-kaasamist, eelkõige tugevdades ja vajaduse korral laiendades universaalteenuste pakkumise kohustust elektronside valdkonnas ning muutes rahalised vahendid kättesaadavaks investeeringuteks digitaalside infrastruktuuri arendamisse;

14.  Elektroonilise kaubanduse kultuur

14. on veendunud, et edasiste sammude suhtes tuleb nõu pidada huvitatud isikutega (tööstuse ja tarbijaorganisatsioonide esindajad);

15.   palub komisjonil alustada piiriülese elektroonilise kaubanduse soodustamiseks vabatahtlike Euroopa standardite koostamist, st Euroopa standardite koostamist millega kõrvaldatakse keeleerinevused ja lahknevused eri liikmesriikides kehtivate õigusaktide vahel, sest see on tegur, mis kujutab endast tõsist takistust, mis ei luba tarbijatel ning väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel siseturu potentsiaali digitaalses keskkonnas täielikult ära kasutada;

16.   palub komisjonil toetada elektroonilise kaubanduse jaoks ühtlustatud vabatahtlike lepingute ja kaubanduse vabatahtlike standarditud üldtingimuste loomist, et tagada tasakaalustatud suhted, pidades silmas asjaolu, et harilikult ei ole ei tarbijad ega ettevõtted õigus- ja tehnikaeksperdid, kuid jätta siiski pooltele võimalus sõlmida leping vabalt, tuginedes tsiviilõiguslikule lepingu sõlmimise vabadust käsitlevale aluspõhimõttele;

17.   palub, et komisjon kehtestaks tingimused ettevõtjatele, kes vabatahtlikult kasutavad ühtlustatud lepinguid ja üldiseid standardseid kaubandustingimusi, et rõhutada sätteid, mis neist erinevad;

18.   palub komisjonil teha ettepanek muuta elektronsidet käsitlevaid eeskirju, et parandada läbipaistvust ja lõpptarbijatele teabe avaldamist;

Euroopa usaldusmärgid piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks

19.   palub komisjonil pärast seda, kui jaemüügi aspektide integreerimisega seotud takistused siseturul on kõrvaldatud, hinnata Euroopa usaldusmärgi tingimuste ja logo määratlemise võimalusi, et tagada suurem kindlus piiriülese elektroonilise kaubanduse valdkonnas, ning sellega seoses tagada üldine vabatahtlike usaldusmärkide õiguslik raamistik, nagu seda nõuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivis 2000/31/EÜ (infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta))(7); soovitab, et sellega kaasneks:

   odav süsteem,
   konkurentsi puudumine olemasolevate usaldus- või kvaliteedimärkidega,
   kulude kandmine üksnes vaidluse korral,
   isereguleeruvuse põhimõte (usaldusmärki ei määrata asutuse poolt, vaid ettevõtjad kasutavad seda siis, kui nad tõestavad avalikult, et nad on esitanud kohustusliku teabe kindaksmääratud aja jooksul, kasutanud soovituslikke lepinguid, tegelenud kaebustega viivitamata, kasutanud vaidluste lahendamise alternatiivseid süsteeme või on nende tegevus vastanud muudele Euroopa standarditele),
   karistused sobimatu kasutuse eest;

20.   võtab siiski teadmiseks järgmised probleemid tulemuslike usaldusmärgiskeemide rakendamisel:

   sidusrühmade soovimatus investeerida selliste skeemide turustamisse ja edendamisse,
   ilma asjakohase järelevalveta avanevad võimalused väärkasutuseks;

21.   on veendunud, et kõige tulemuslikumad viisid tarbijate usalduse julgustamiseks on:

   valdkonnaomased skeemid, mida toetab ja kontrollib tugevalt majandusorganisatsioon, saades kogu valdkonda hõlmavat toetust väikestelt ja suurtelt ettevõtetelt,
   valdkonnaomased tegevusjuhendid teenusepakkujatele, mille koostamist julgustatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivis 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(8) ("teenuste direktiiv");
   veebilehtedel avaldatud sõltumatud tarbijaviited, abistamaks uusi tarbijaid valikute tegemisel;
  

ja palub komisjonil hõlbustada selliste skeemide raames heade tavade vahetamist;

22.   märgib, et ebaausate kaubandustavade direktiiv hõlmab usaldus- või muude märkide väärkasutust, samuti eksitavaid soovitusi tarbijatele; palub liikmesriikidel tagada, et nende riiklikke tarbijakaitsekeskusi on selliste väärkasutuste eest hoiatatud;

23.   palub komisjonil hinnata juba olemasolevate ja edukate usaldusmärkide valdkonnas saavutatud kogemusi, eelkõige nende puhul, mis on kasutuses mitmes liikmesriigis (nt euromärgis), ning kasutada seda kogemust ELi usaldusmärgi väljatöötamisel piiriülese elektroonilise kaubanduse jaoks (sealhulgas kontroll, kas usaldusmärkide levitamist uutes liikmesriikides takistab selliste märkide kasutuselevõtuks piisavate vahendite puudumine);

24.   usub kindlalt, et usaldusmärgid pakuvad eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele märkimisväärset võimalust suurendada tarbijate usaldust digitaalse keskkonna vastu;

Euroopa kasutajaõiguste harta infoühiskonnas

25.   palub komisjonil pärast tarbijaorganisatsioonidega konsulteerimist esitada Euroopa kasutajaõiguste harta, milles selgitataks infoühiskonna osalejate, sealhulgas tarbijate õigusi ja kohustusi, eelkõige kasutajaõigusi, mis on seotud digitaalse sisuga (st kasutajate õigusi ja kohustusi digitaalse sisu kasutamisel), kasutajaõigusi, mis tagavad põhilised koostalitlusvõime standardid, ja eriti vähe kaitstud kasutajate õigusi (st parandataks Interneti-lehekülgedele juurdepääsu puuetega inimeste jaoks); kui harta koostamine osutuks selle valdkonna dünaamilise arengu tõttu ajutiselt võimatuks, palub komisjonil esitada teatmik, milles selgitatakse infoühiskonna osalejate õigusi ja kohustusi kehtivate õigusaktide alusel;

26.   palub komisjonil sätestada kasutajate peamised vabadused ja õigused infoühiskonnas; on seisukohal, et sellega seoses peaksid mõned tarbijate vabadused ja õigused olema juba kehtestatud peatselt teatavaks tehtava teatise raamistikus, mis käsitleb Internetipõhist infosisu ühtsel turul;

27.   on seisukohal, et online-keskkond ja digitaalne tehnoloogia võimaldavad tarbijatele pakkuda laia valikut uusi tooteid ja teenuseid ning et intellektuaalomand moodustab selliste teenuste tegeliku aluse; on arvamusel, et tarbijad vajavad selget teavet selle kohta, mida nad võivad või ei või teha digitaalse sisu, digitaalõiguste haldamise ja tehnoloogilise kaitse meetmete osas, et nad saaksid nendest teenustest täit kasu ja et nende ootused täituksid; on veendunud, et tarbijatel peaks olema õigus saada koostalitlusvõimelisi lahendusi;

28.   palub komisjonil Euroopa kasutajaõiguste hartat levitada ning julgustada asjaomaseid liikmesriike ja organisatsioone seda laialdaselt kõigile Interneti kasutajatele jagama, et kasutajad tunneksid oma õigusi ja et neil oleks võimalik neid jõustada;

Siseturu killustatus digitaalses keskkonnas

29.   palub komisjonil esitada ettepanek meetmete kohta, et peatada siseturu killustumine digitaalses keskkonnas (st piiriüleses kontekstis pakutavatele kaupadele, teenustele ja infosisule juurdepääsu keelamine), mis mõjutab märkimisväärselt tarbijaid eelkõige uutes ja väikestes liikmesriikides üksnes nende rahvuse või elukoha alusel või põhjusel, et nende maksekaart on väljastatud teatavas liikmesriigis, ning teavitada korrapäraselt Euroopa Parlamenti kõnealuses valdkonnas tehtud edusammudest;

30.   usub kindlalt, et ei ole vastuvõetav, et teatavad Interneti kaudu mitmes liikmesriigis kaupu tarnivad või teenuseid ja infosisu pakkuvad ettevõtjad keelavad tarbijatele juurdepääsu oma veebilehele teistes liikmesriikides ning sunnivad neid kasutama oma veebilehti riigis, milles nad alaliselt asuvad või mille kodanikud nad on;

31.   palub komisjonil esitada säte juurdepääsu kohta toodetele, mis toimetatakse üle piiri kooskõlas teenuste direktiivi artikliga 20;

32.   palub komisjoni jälgida hoolikalt teenuste direktiivi artikli 20 tulemuslikkust, eelkõige seoses objektiivsete kriteeriumidega;

33.   tunneb heameelt, et komisjon uurib, millistel tingimustel on territoriaalse litsentseerimise tava või territoriaalsed ainuõiguslikud lepingud siseturuga vastuolus, ning soovitab ja palub, et komisjon põhjalikult teavitaks nende uurimiste tulemustest parlamenti;

34.   rõhutab, kui tähtis on tagada, et digitaalses keskkonnas tegutsevatel Euroopa ettevõtjatel oleks põhjust pakkuda kaupu, teenuseid ja infosisu üle piiride kogu ELi siseturul;

35.   märgib, et koostalitlusvõime on otsustav majandustegur ja rõhutab tööstuspõhiste, kättesaadavate ja koostalitlusvõimeliste tehniliste ja õiguslike standardite tähtsust, et saavutada mastaabisääst, tagada tarbijatele mittediskrimineeriv juurdepääs seadmetele, teenustele ja sisule, edendada tehnoloogiate kiiret kasutuselevõttu ja aidata kaasa turu killustumise vältimisele; rõhutab, et tuleks edendada seadmete, teenuste ja sisu tegelikku koostalitlusvõimet vähemalt tarbija (lõppkasutaja) tasandil;

Tarbija õiguskaitse tugevdamine digitaalses keskkonnas

36.   on veendunud, et tarbijate usalduse suurenemise digitaalse keskkonna vastu teeks võimalikuks selgem ja parem ühenduse tarbijaõigustik, mis oleks suunatud horisontaalsetele õigusaktidele, ning tarbijalepinguõiguse teatavate aspektide ühtlustamine; palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande e-kaubanduse direktiivi rakendamise kohta, määratledes tarbijate usaldusega seotud küsimused;

37.   väljendab rahulolu komisjoni poolt rohelises raamatus ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta tehtud ettepaneku üle lisada digitaalsed failid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiivi 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta)(9) reguleerimisalasse;

38.   on veendunud, et ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva süsteemi kohaldamist tuleks tugevdada ka lõppkasutaja litsentsilepingute valdkonnas ning see peaks hõlmama tehnilisi lepingutingimusi;

39.   palub komisjonil esitada ettepanek, et sidevahendi abil sõlmitud lepinguid reguleerivaid eeskirju laiendataks tarbijate ja ettevõtjate vahel elektroonilistel enampakkumistel sõlmitavatele lepingutele ja turismiteenuslepingutele (lennupiletid, hotellimajutus, autorent, vabaajateenused jne), mis tellitakse individuaalselt Interneti kaudu;

40.   palub komisjonil lihtsustada ja ühtlustada elektroonilise kaubanduse tehingutes müüja poolt ostjale esitatava kohustusliku teabe alaseid nõudeid ja seada sellise teabega seoses esikohale olulise kohustusliku teabe;

41.   palub komisjonil muuta turustusahel digitaalses keskkonnas läbipaistvamaks sellisel viisil, et tarbija saaks tarnija isiku alati kindlaks teha ja teaks, kas tarnija on vahendaja või lõpptarnijaga;

42.   usub kindlalt, et on vastuvõetamatu suunata tarbijad müüja veebilehelt ilma asjakohase hoiatuseta edasi mõnele muule veebilehele, kuna selle tulemusena varjatakse kaupade, teenuste või infosisu tegeliku pakkuja tegelikku isikut tarbijate eest;

43.   palub komisjonil tugevdada tarbijakaitset juhtudel, kui tarbija kanda on kõik lepinguga seotud riskid, nagu näiteks ettemakse abil, eriti elektroonilistes lepingutes;

44.   palub komisjonil kiirendada kollektiivsete hüvitusmeetmete mehhanismide kasutuselevõtu kaalumist piiriüleste ettevõtjate ja tarbijate vaheliste vaidluste puhul digitaalses keskkonnas;

45.   tuletades meelde programmi SOLVIT ja Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku positiivseid kogemusi, nõuab Euroopa e-tarbija teabesüsteemi asutamist, mis pakuks kõigile Euroopa e-tarbijatele üksikasjalikke juhiseid ja teavet tarbijate ning ettevõtete õiguste ja kohustuste kohta digitaalses keskkonnas, praktilisi orienteerumisjuhiseid seoses vaidluste alternatiivsete lahenduste võimalustega nii üldtasandil kui ka vajadusel igal üksikjuhtumil eraldi;

46.   palub komisjonil tagada regulatiivsete ja tehniliste meetmete abil tarbijate tõhusa kaitse turvalisuse ja eraelu puutumatuse rünnakute eest digitaalses keskkonnas;

47.   palub komisjonil jälgida üksikasjalikult tarbijakaitse suundumusi mobiiltelefoni vahendusel toimuvas elektroonilises kaubanduses, pannes muu hulgas rõhku noorte tarbijate kaitsele;

48.   palub liikmesriikidel teha koostööd, et saavutada kõrge tarbijakaitse tase digitaalses keskkonnas kogu siseturul;

49.   palub komisjonil Euroopa Parlamenti regulaarsete ajavahemike järel (sobivaim oleks kord aastas) teavitada edusammudest tarbijakaitse valdkonnas digitaalses keskkonnas (sealhulgas käesoleva resolutsiooni täitmiseks tehtud praktilised sammud);

o
o   o

50.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) http://ec.europa.eu/consumers/cons_int/safe_shop/acquis/comp_analysis_en.pdf
(2) ELT C 292 E, 1.12.2006, lk 109.
(3) ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 247.
(4) Vt komisjoni talituste töödokumenti "Tarbijausaldus elektroonilises kaubanduses: algatuse "e-usaldus" õppetunnid".
(5) ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.
(6) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22
(7) EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1.
(8) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36.
(9) EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12.


Kuuba
PDF 120kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon Kuuba kohta
P6_TA(2007)0288RC-B6-0250/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone olukorra kohta Kuubal, eriti 17. novembri 2004. aasta(1) ja 2. veebruari 2006. aasta(2) resolutsioone;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõigusi maailmas 2004., 2005. ja 2006. aastal käsitlevate aastaaruannete kohta ja vastavalt 28. aprilli 2005. aasta(3), 18. mai 2006. aasta(4) ja 26. aprilli 2007. aasta(5) resolutsioone ELi poliitika kohta antud küsimuses;

–   võttes arvesse oma 14. detsembri 2006. aasta resolutsiooni Sahharovi auhinna järeltegevuse kohta(6),

–   võttes arvesse nõukogu eesistujariigi 14. detsembri 2005. aasta deklaratsiooni opositsiooniliikumise Damas de Blanco kohta ja varasemaid 26. märtsi 2003. aasta ja 5. juuni 2003. aasta deklaratsioone olukorra kohta Kuubal,

–   võttes arvesse nõukogu ühist seisukohta 96/697/ÜVJP Kuuba kohta(7), mis võeti vastu 2. detsembril 1996 ning mida on korrapäraselt ajakohastatud;

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 18. juuni 2007. aasta järeldusi Kuuba kohta;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 115,

A.   arvestades, et inimõiguste, sealhulgas kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste universaalsuse ja jagamatuse kaitse on jätkuvalt üks Euroopa Liidu peamisi eesmärke;

B.   arvestades, et kümneid sõltumatuid ajakirjanikke, rahumeelseid dissidente ja inimõiguste kaitsjaid (demokraatliku opositsiooni liikmeid, kes on enamikul juhtudel seotud Varela projektiga) hoitakse veel ikka vangis, kusjuures mõned neist on raskelt haiged ja paljud on Damas de Blanco liikmete lähedased sugulased;

C.   arvestades, et Euroopa Parlament andis 2005. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna Damas de Blancole; arvestades, et Kuuba võimude keeld mitte lubada Damas de Blancol sõita Euroopa Parlamendi asukohta auhinda vastu võtma rikub üht põhilist inimõigust, nimelt õigust vabalt lahkuda oma kodumaalt ja sinna tagasi pöörduda, nii nagu see on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis;

D.   arvestades, et Euroopa Parlament otsustas saata Kuubale delegatsiooni, et teha kindlaks Sahharovi auhinna laureaatide olukord; mõistes hukka selle delegatsiooni liikmetele viisa andmise keeldumise Kuuba võimude poolt,

E.   arvestades lisaks, et Euroopa Parlamendi 2002. aasta Sahharovi auhinna võitjal Oswaldo Payá Sardiñasel on süstemaatiliselt keelatud Kuubalt lahkuda ning Euroopa Parlamendi ja teiste ELi institutsioonide kutseid vastu võtta;

F.   võttes arvesse, et Kuubal on vaja alustada mitmeparteilisele demokraatiale poliitilise ülemineku protsessi, mille puhul osalemine ja otsustetegemine on avatud kõigile kuubalastele avatud dialoogi kaudu, millest ei jäeta kedagi kõrvale,

G.   arvestades, et nagu nõukogu on tunnistanud, ei ole Kuubal saavutatud inimõiguste osas käegakatsutavaid tulemusi, kuigi nõukogu näitas 2005. aastal üles head tahet, kui ta loobus ühise seisukohaga seotud täiendavatest meetmetest;

H.   arvestades, et nõukogu järelduste kohaselt ei tohi ELi ja Kuuba vahelises poliitilises dialoogis unustada ega eirata otsest "intensiivset dialoogi kodanikuühiskonna ja rahumeelse opositsiooniga" ning see peaks põhinema ELi "seisukohtadel demokraatia, üldiste inimõiguste ja põhivabaduste kohta" ning "ELi ülemaailmsel inimõiguste kaitsjate toetamise poliitikal";

I.   arvestades, et hiljutisel nõukogu ühise seisukoha läbivaatamisel anti mõista, et kõrgetasemelised visiidid Havannasse peaksid hõlmama nii kohtumisi Kuuba võimude kui ka rahumeelse demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonna liikmetega ning et inimõiguste olukord peaks olema kohustuslik arutlusteema;

J.   avaldab kahetsust ÜRO inimõiguste nõukogu otsuse üle lõpetada inimõiguste rikkumiste jälgimine Kuubal,

1.   märgib kahetsusega asjaolu, et hoolimata Fidel Castro esimesest ajutisest võimu üleandmisest pärast 48 aastat kollektiivsele juhtimisele, mille eesotsas on tema vend Raúl Castro, on Kuuba poliitiline, majandus- ja sotsiaalsüsteem jäänud põhiosas muutumatuks;

2.   märgib kahetsusega, et Kuuba võimude poolt puuduvad olulised reageeringud ELi üleskutsetele austada täielikult põhivabadusi, eriti sõnavabadust ja poliitilise liitumise vabadust;

3.   märgib kahetsusega, et puudub reageering Euroopa Parlamendi ja nõukogu üleskutsele viivitamata vabastada kõik poliitilised vangid ja süümevangid, ning rõhutab, et Kuuba dissidentide vangistamine nende ideaalide ja rahumeelse poliitilise tegevuse pärast on vastuolus inimõiguste ülddeklaratsiooniga;

4.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid mis tahes meetmete võtmist, mis on vajalikud poliitiliste vangide vabastamise nõudmiseks ning selle tagamiseks, et poliitilise opositsiooni liikmete ja inimõiguste kaitsjate ahistamine viivitamata lõpeks;

5.   nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid vastavalt nõukogu ühisele seisukohale 96/697/ÜVJP tingimusteta toetaksid ja täielikult julgustaksid Kuubal mitmeparteilisele demokraatiale rahumeelse poliitilise üleminekuprotsessi alustamist;

6.   tervitab Kuuba opositsioonirühmade poolt dokumendiga "Unidad por la Libertad" ("Ühtsus vabaduse nimel") hiljuti saavutatud kokkulepet; kutsub komisjoni üles koostama tegevuskava selle dokumendi levitamiseks Kuuba rahva hulgas;

7.   tuletab meelde, et lepitus ja vastastikune mõistmine peavad valitsema kõikide kuubalaste hulgas, kes soovivad töötada rahumeelselt vabaduse, demokraatia ja harmoonia nimel;

8.   nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid jätkaksid dialoogi Kuuba kodanikuühiskonnaga ning pakuksid oma toetust rahumeelsete muutuste läbiviimiseks Kuubal arengukoostöövahendite kaudu, sealhulgas demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi kaudu(8);

9.   rõhutab, et nõukogu ühine seisukoht 96/697/ÜVJP kehtib ikka veel täielikult ning täielikult kehtivad ka selle eesmärgid; kahetseb sügavalt asjaolu, et seni toimunud ELi institutsioonide ja liikmesriikide kõrgetasemeliste visiitide käigus on peetud kõnelusi kõigi Kuuba režiimi ametiasutustega, kuid ei ole olnud otseseid kohtumisi rahumeelse demokraatliku opositsiooni esindajate ega poliitiliste vangide sugulastega;

10.   kinnitab oma otsust saata Kuubale ametlik Euroopa Parlamendi delegatsioon ning nõuab tungivalt Kuuba võimudelt, et nad oma seisukohta muudaksid ja lubaksid sellisel delegatsioonil riiki siseneda;

11.   nõuab Kuuba võimudelt, et nad viivitamata lubaksid Damas de Blancol saarelt lahkuda, nii et nad saaksid võtta vastu Euroopa Parlamendi kutse, ning teeb oma presidendile ülesandeks võtta kõik vajalikud meetmed tagamaks, et auhinna võitjad saaksid Sahharovi auhinna isiklikult vastu võtta;

12.   kordab oma kutset Oswaldo Payá Sardiñasele ning nõuab, et Kuuba võimud lubaksid tal Euroopasse sõita ja ühenduse institutsioonidega ühendust võtta;

13.   nõuab, et Kuuba võimud lubaksid poliitilise opositsiooni liikmetel, inimõiguste aktivistidel ja kõigil kodanikel vabalt välismaale reisida ja vabalt Kuubale tagasi pöörduda;

14.   märgib, et nõukogu on otsustanud kutsuda Kuuba delegatsiooni Brüsselisse, et uuesti alustada Kuuba võimudega põhjalikku ja avatud poliitilist dialoogi; loodab, et kui visiit on ette valmistatud, siis käsitleb nõukogu kõnelustel Kuuba valitsusega ka ELi institutsioonide kutset Damas de Blancole ja Oswaldo Payá Sardiñasele ning samuti Euroopa Parlamendi soovi saata Kuubale oma delegatsioon;

15.   peab ülimalt tähtsaks, et poliitiliste ja majandussuhete tugevdamine – sealhulgas arenguabi – ELi ja Kuuba võimude vahel, mis võib olla sellise kõikehõlmava ja avatud poliitilise dialoogi tulemus, oleks sõltuvuses kõikide Kuuba kodanike inimõiguste olukorra konkreetsest ja tõendatavast paranemisest, alustades kõikide poliitiliste vangide ja süümevangide vabastamisest;

16.   mõistab hukka igasuguse Kuubas käesolevalt jõus oleva soolise diskrimineerimise ja repressiooni poliitika ning tervitab Kuuba seksuaalhariduse riikliku keskuse poolt käesolevalt rakendatavaid soolise diskrimineerimise alaseid hariduslikke kampaaniaid;

17.   tuletab meelde, et nõukogu ühise seisukoha järgmine läbivaatamine on kavandatud 2008. aasta juuniks;

18.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, EUROLATi assambleele, Kuuba valitsusele ja Kuuba Rahvaassambleele ning Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna võitjatele Damas de Blancole ja Oswaldo Payá Sardiñasele.

(1) ELT C 201 E, 18.8.2005, lk 83.
(2) ELT C 288 E, 25.11.2006, lk 81.
(3) ELT C 45 E, 23.2.2006, lk 107.
(4) ELT C 297 E, 7.12.2006, lk 341.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0165.
(6) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0601.
(7) EÜT L 322, 12.12.1996, lk 1.
(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend) (ELT L 386, 29.12.2006, lk 1).


Etioopia
PDF 123kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon olukorra kohta Etioopias
P6_TA(2007)0289RC-B6-0246/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi varasemaid resolutsioone valimistejärgse kriisi ja inimõiguste tõsiste rikkumiste kohta, eelkõige 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Etioopias(1), 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias(2), 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni olukorra kohta Etioopias ja uue piirikonflikti kohta(3), 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Etioopia kohta(4) ning 10. mai 2007 aasta resolutsiooni Somaali poolsaare kohta: Euroopa Liidu piirkondlik poliitiline koostöö rahu, julgeoleku ja arengu tagamiseks(5);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 11. juunil 2007 mõistis Etioopia kohus vaidlusaluste kahe aasta taguste valimiste järel puhkenud massimeeleavaldusega seotud kohtuasjades süüdi 38 kõrget opositsioonipoliitikut, kelle süüdistused ulatusid põhiseaduse vastu väljaastumisest kuni raskendatud riigireetmiseni;

B.   arvestades, et karistused määratakse eeldatavalt järgmisel kuul ja enamikku süüdistatavaid võib oodata surmanuhtlus;

C.   arvestades, et süüdimõistetute hulka kuuluvad Hailu Shawel (Ühtsuse ja Demokraatia Koalitsiooni president), professor Mesfin Woldemariam (Etioopia inimõiguste nõukogu endine esimees), dr Yacob Hailemariam (ÜRO erisaadik ja endine prokurör Rwanda asjade rahvusvahelises kriminaalkohtus), dr Berhanu Nega (Addis Abeba valitud linnapea) ja Birtukan Mideksa (endine kohtunik), kes on inimõiguste organisatsiooni Amnesty Internationali hinnangul kõik "süümevangid";

D.   arvestades, et 38 vangi, kellest ükski end süüdi ei tunnistanud, kuulusid nende ligikaudu 30 000 inimese hulka, kes vahistati siis, kui valitsus surus maha meeleavalduse, kus protestiti pettuse ja häältevõltsimise vastu peaminister Meles Zenawi valitsuse poolt 2005. aasta valimistel;

E.   arvestades, et uurimiskomisjon, mille Etioopia parlament moodustas 2005. aasta novembri lõpus novembris ja juunis 2005 toimunud vägivalla uurimiseks, jõudis järeldusele, et valitsuse julgeolekujõud tapsid 193 ja vigastasid 763 tsiviilelanikku; arvestades, et komisjoni aruandes leiti, et mõned ohvrid tapeti üksiku lasuga pähe ja et snaiprid sihtisid teatavaid opositsioonijuhte; arvestades, et sellesama aruande kohaselt olid meeleavaldajad relvastamata ja julgeolekujõud kasutasid ülemäärast jõudu;

F.   arvestades, et aruande kohaselt tapeti meeleavalduse ajal ka 14-aastane poiss, et talle appi jooksnud vend lasti selja tagant maha ning et opositsioonikandidaadi abikaasa Etenesh Yimam lasti maha kodu juures tema laste nähes;

G.   arvestades, et opositsioonis olev Ühtsuse ja Demokraatia Koalitsioon (CUD) süüdistab tapmistes julgeolekujõude, kuid peaminister Meles süüdistab opositsiooni vägivaldsete protestide algatamises;

H.   arvestades, et uurimiskomisjoni president ja asepresident olid sunnitud põgenema, pärast seda kui valitsus avaldas survet komisjoni järelduste tagasivõtmiseks, ning arvestades, et uurimiskomisjoni asepresident Woldemichael Meshesha andis 5. juunil 2007 korraldatud kuulamisel sündmuste kohta tunnistusi Euroopa Parlamendile;

I.   arvestades, et jätkuvalt vahistatakse ajakirjanikke ja takistatakse neil tööülesandeid täita;

J.   arvestades, et 2007. aasta jaanuaris peksid politseijõud Dembi Dollo ja Ghimbi linnades väidetavalt tudengeid ja vigastasid neid raskelt, kolm tudengit hukkus ja 30–50 tudengit vahistati;

K.   arvestades, et rahvusvahelises terrorismis süüdistatavaid isikuid, sh ELi kodanikke, on meelevaldselt vahistatud ja "üle viidud";

L.   arvestades, et Etioopia poliitiline ja demokraatia stabiilsus on Somaali poolsaare riikide arengu seisukohast ülioluline;

M.   arvestades, et Etioopia vajab lepitusprotsessi kaotsi läinud demokraatlike saavutuste taastamiseks ning selleks, et sillutada teed säästvale arengule, mis tugineb põhiliste inimõiguste, poliitilise pluralismi, vähemuste (eelkõige oromode etnilise rühma) õiguste ja õigusriigi põhimõtete austamisele;

N.   arvestades, et Etioopia on kirjutanud alla Cotonou lepingule(6), mille artiklis 96 on sätestatud, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on AKV ja ELi koostöö oluline osa;

O.   arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed kohtusid 16. juunil 2007 Addis Abebas Aafrika Liidu ja Etioopia ametnikega, samuti Aafrika Liidu rahu- ja julgeolekunõukoguga,

1.   palub Etioopia valitsusel viivitamatult ja tingimusteta vabastada kõik poliitvangid, sh valitud parlamendiliikmed, Ühtsuse ja Demokraatia Koalitsiooni juhid, inimõiguste aktivistid, ajakirjanikud, õpetajad, tudengid, kutseühingute aktivistid ja tavakodanikud;

2.   taunib Etioopia kohtu hiljutist otsust mõista süüdi 38 opositsioonijuhti, inimõiguste aktivisti ja ajakirjanikku ning taunib kindlalt asjaolu, et see toimus ilma kaitsjate osaluseta, kohtuprotsessil, mis ei vastanud vaba ja õiglase kohtupidamise rahvusvahelistele standarditele ning mille rahvusvahelised inimõiguste organisatsioonid on laialdaselt hukka mõistnud;

3.   nõuab tungivalt, et Etioopia õigusasutused vaataksid oma otsuse läbi, ning palub Etioopia valitsusel tühistada võimalikud surmaotsused ja/või vanglakaristused ning tagada kohtusüsteemi sõltumatus;

4.   väljendab heameelt, et 10. aprillil 2007 vabastati 28 süüdistatavat, sh seitse ajakirjanikku, kellest üks, Serkalem Fasil, oli vahistamisel kuuendat kuud rase ega saanud korralikku meditsiinilist abi;

5.   nõuab rahvusvahelise sõltumatu uurimiskomisjoni loomist ning nõuab tungivalt, et Etioopia valitsus laseks sel sõltumatult edasi tegeleda komisjoni algsete uurimistulemustega ja annaks sellele piiramatu juurdepääsu uurimise seisukohast olulistele allikatele ja dokumentidele;

6.   mõistab hukka sõltumatute ajakirjanike vahistamised ning palub Etioopia valitsusel tagada ajakirjandusvabadus;

7.   nõuab tungivalt, et Etioopia valitsus asuks kiiresti uurima Dembi Dollo ja Ghimbi tudengitega seotud juhtumeid ning võtaks süüdlased vastutusele;

8.   palub Etioopia valitsusel avalikustada kinnipeetavate isikute koguarvu ning lubada kõikidel kinnipeetavatel kohtuda oma perekonnaga ja võimaldada neile juurdepääs õigusalasele nõustamisele ja meditsiinilisele abile;

9.   mõistab hukka rahvusvahelises terrorismis süüdistatavate isikute, sh ELi kodanike meelevaldse kinnipidamise ja üleviimised ning palub Etioopia valitsusel viivitamatult teha avalikuks teave nende "üleviimiste" kohta;

10.   palub Etioopia valitsusel austada inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ja demokraatlikke vabadusi, sh õigust rahumeelsele kogunemisele ja sõnavabadusele, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ning Aafrika inimõiguste ja rahvaste õiguste hartat, ning palub rakendada rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõikide vormide likvideerimise kohta;

11.   nõuab tungivalt, et Etioopia valitsus astuks opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga tõsisesse dialoogi, mille eesmärk on rahvuslik leppimine, mis võimaldaks alata tõelisel demokratiseerimisprotsessil;

12.   kutsub komisjoni, nõukogu, Aafrika Liitu ja ÜROd üles ergutama ja toetama kõikehõlmavat üle-Etioopialist dialoogi poliitiliste erakondade ja kodanikuühiskonna osalusel, et leida praegusele poliitilisele kriisile püsiv lahendus;

13.   palub komisjonil ja nõukogul esitada Etioopia valitsusele selge taotlus vabastada kõik poliitvangid viivitamatult ja tingimusteta;

14.   palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel mõista hukka surmanuhtluse kasutamine Etioopias;

15.   palub komisjonil ja nõukogul jagada Euroopa Parlamendiga nende isikute koostatud aruandeid, kes on komisjoni ja nõukogu nimel vaadelnud hiljutisi kohtuprotsesse, sh Briton Michael Ellmani jt aruandeid;

16.   palub komisjonil ja nõukogul mõista Etioopia valitsus kindlalt hukka 2005. aasta mais toimunud valimistele järgnenud jõhkrate repressioonide eest ning hiljem ametivõimude poolt toime pandud inimõiguste ja demokraatia põhimõtete raskete rikkumiste eest ning jälgida olukorda Etioopias;

17.   palub komisjonil ja nõukogul ajada Etioopias järjekindlat valimisjärgset poliitikat;

18.   kutsub Euroopa Ülemkogu üles kaaluma sihtsanktsioonide rakendamist kõrgete valitsusametnike vastu;

19.   palub komisjonil ja nõukogul toetada inimõiguste rikkumise ohvreid ja poliitvangide sugulasi;

20.   nõuab, et komisjon ja nõukogu astuksid konkreetseid samme takerdunud demokratiseerimisprotsessi taastamiseks ja inimõiguste olukorra edasise halvenemise vältimiseks Etioopias, millel võivad olla piirkonnale kaugeleulatuvad tagajärjed, kui sellega asjakohaselt ja viivitamatult ei tegeleta;

21.   palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada koostöövahendite kaudu vaba ringhäälingu arengut Etioopias;

22.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles asuma vastavalt Cotonou lepingu artiklile 96 kooskõlastatud seisukohale; rõhutab, et Cotonou lepinguga ette nähtud arengukoostööprogrammid peaksid sõltuma inimõiguste ja hea valitsemistava austamisest;

23.   palub ÜRO-l määrata eriraportöör, kes hakkab uurima Etioopia kohtute sõltumatust ja meelevaldseid kinnipidamisi, inimõiguste olukorda, sh vähemuste õigusi, valimistejärgset vägivalda ja tapmisi, ning opositsioonijuhtide, ajakirjanike ja kodanikuühiskonna aktivistide vastu esitatud süüdistusi põhiseadusliku korra vastu väljaastumise ja riigireetmise kohta;

24.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Aafrika Liidu komisjonile ja üleaafrikalisele parlamendile, Etioopia valitsusele ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 157 E, 6.7.2006, lk 495.
(2) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 116.
(3) ELT C 286 E, 23.11.2006, lk 528.
(4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0501.
(5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0180.
(6) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3.


Birma
PDF 123kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 21. juuni 2007. aasta resolutsioon Birma kohta
P6_TA(2007)0290RC-B6-0248/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 29. septembril 2006 toimunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu esimest ametlikku istungit Birma küsimuses;

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni 25. mai 2007. aasta avaldust, milles nõutakse Daw Aung San Suu Kyile ja teistele poliitikategelastele seatud piirangute tühistamist;

–   võttes arvesse Filipiinidel 9.–15. jaanuarini 2007 toimunud Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) 12. tippkohtumist;

–   võttes arvesse Saksamaal 28. ja 29. mail 2007 toimunud Aasia-Euroopa kohtumise (ASEM) välisministrite 8. kohtumist;

–   võttes arvesse 15. mai 2007. aasta kirja kindral Than Shwele, millele on alla kirjutanud 59 endist riigipead, milles nõutakse maailma ainukese vangistatud Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi viivitamatut vabastamist;

–   võttes arvesse oma 12. mai 2005. aasta(1), 17. novembri 2005. aasta(2) ja 14. detsembri 2006. aasta(3) resolutsioone Birma kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 27. aprilli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 481/2007(4) Birma vastu suunatud piiravate meetmete uuendamise kohta;

–   võttes arvesse Rahvusliku Demokraatliku Liiga (National League for Democracy (NLD)) 27. mail 1990 saavutatud parlamendivalimiste võidu 17. aastapäeva;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et NLD juht, Nobeli rahupreemia laureaat ja Sahharovi auhinna võitja Daw Aung San Suu Kyi on olnud viimase 17 aasta jooksul 11 aastat koduarestis;

B.   arvestades, et 25. mail 2007 pikendas riigi rahu- ja arengunõukogu (SPDC) Daw Aung San Suu Kyi ebaseaduslikku kinnipidamist veel ühe aasta võrra;

C.   arvestades, et riigi rahu- ja arengunõukogu (SPDC) jätkab Birma rahva suhtes kohutavate inimõiguste rikkumiste toimepanemist, mille hulka kuuluvad sunniviisiline töö, teisitimõtlejate tagakiusamine, lapssõdurite sundvärbamine ja sunniviisiline ümberasustamine;

D.   arvestades, et 30% Birma elanikest, hinnanguliselt 15 miljonit inimest, elab allpool vaesuspiiri;

E.   arvestades, et Rahvuslik Konvent, mis tuli esimest korda kokku 1993. aastal põhiseaduse koostamiseks, kuid mille tegevust on sellest alates korduvalt peatatud, tuleb viimaseks istungiks veel kord kokku 18. juulil 2007, kuid sellel puudub legitiimsus ja rahvusvaheline usaldatavus demokraatlikult valitud esindajate, eelkõige Rahvusliku Demokraatliku Liiga esindajate puudumise tõttu;

F.   arvestades, et ASEAN on hakanud kindlamalt vastu seisma Birma sõjalise režiimi rikkumistele ja nõudma, et Birma parandaks oma inimõiguste olukorda ja edendaks demokraatiat;

G.   arvestades, et Venemaa ja Birma sõlmisid 15. mail 2007 lepingu tuumauuringute reaktori ehitamiseks Birmasse, vaatamata rahvusvahelise üldsuse muredele seoses ohutusnormide, julgeoleku ja kahekordse kasutusega,

1.   nõuab Daw Aung San Suu Kyi viivitamatut ja tingimusteta vabastamist;

2.   mõistab hukka asjaolu, et Daw Aung San Suu Kyi on aastaid pidanud olema koduarestis, ka üksikvangistuses, ja alates 2003. aastast on tal lubatud kodunt lahkuda üksnes erakorralise arstiabi saamiseks ja lühikeseks kohtumiseks ÜRO peasekretäri asetäitjaga poliitilistes küsimustes;

3.   mõistab hukka Birma elanike pideva rõhumise ja demokraatia eest võitlevate aktivistide järjekindla tagakiusamise ja vangistamise SDP poolt; pöörab erilist tähelepanu 78-aastase ajakirjaniku U Win Tini juhtumile, keda on nüüd poliitilise vangina kinni peetud juba peaaegu kakskümmend aastat selle eest, et ta kirjutas ÜROle kirja poliitiliste vangide halva kohtlemise ja halbade kinnipidamistingimuste kohta;

4.   nõuab U Win Tini ja teiste SPDC poliitvangide, keda hinnanguliselt on üle 1200, viivitamatut tingimusteta vabastamist;

5.   taunib asjaolu, et vaatamata riigi olukorrale, piirkondlikule ja rahvusvahelisele kriitikale ja 45-aastsele valitsemisajale, ei ole SPDC suutnud demokraatia arendamisel peaaegu mingit edu saavutada;

6.   nõuab tungivalt Rahvusliku Konvendi seadustamist NLD ja teiste poliitiliste parteide ja rühmade kaasamisega ja nõuab tungivalt, et Rahvuslik Konvent esitaks demokraatia edendamise tegevuskava, mis peegeldab Birma inimeste tegelikke soove, selle asemel et tugevdada sõjaväe võimuhaaret;

7.   tunneb heameelt ASEANi 12. tippkohtumisel tehtud eesistuja avalduse üle, milles ASEANi juhid soovitavad Birmal teha suuremaid edusamme rahvusliku leppimise osas, nõuavad kinnipeetavate vabastamist ja alustama tõhusat dialoogi kõikide asjaosalistega ning on ühel meelel selles, et tuleb säilitada ASEANi usaldatavus tõhusa piirkondliku organisatsioonina, näidates, et ta suudab lahendada piirkonnas olulisi küsimusi;

8.   avaldab siiski kahetsust, et Malaisia välisministri ASEANi 11. tippkohtumisel volitatud uurimismissioon Birmasse 2006. aastal ei ole viinud rangemate meetmeteni Birma sõjaväehunta vastu, kuid usub, et need on tulekul;

9.   nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid konstruktiivseid suhteid ASEANi riikidega ja tagaksid, et ELi ja ASEANi vabakaubanduse läbirääkimisi kasutatakse vahendina SPDCle surve suurendamiseks demokraatliku tsiviilvalitsuse loomisel;

10.   avaldab kahetsust, et Birma välisministril Nyan Winil lubati osaleda käesoleval aastal Saksamaal toimunud ASEMi välisministrite kaheksandal kohtumisel ainult paar päeva pärast seda, kui Birma sõjaväehunta oli pikendanud Daw Aung San Suu Kyi ebaseaduslikku koduaresti veel ühe aasta võrra; tuletab meelde, et Nyan Win on kantud Birma isikute nimekirja, kelle suhtes EL rakendab ELis reisimise keeldu ja kutsub ELi liikmesriike üles rangemalt rakendama ELi reisikeeldu;

11.   nõuab kindlalt, et Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuur rakendaks iga Birmas asuva tuumauuringute reaktori suhtes üldisi kaitsemeetmeid, et tagada, et ühtki tsiviilotstarbelist tuumaprogrammi ei muudeta sõjalise otstarbega programmiks, ja palub Birma režiimil täita tuumarelva leviku tõkestamise lepingust tulenevad kohustused;

12.   nõuab tungivalt, et Hiina ja India kasutaksid oma olulist majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu Birma režiimi üle, et riiki oluliselt paremaks muuta ja igal juhul lõpetada relvade ja muude strateegiliste ressursside tarnimine;

13.   palub Birmasse investeerivatel ettevõtetel tagada, et nende projektide rakendamisel järgitakse tegelikke inimõigusi ja inimõiguste rikkumiste esinemisel tegevus Birmas lõpetada; väljendab pettumust selle üle, et mõned riigid on leidnud sobiva olevat oma investeeringuid Birmas oluliselt suurendada, hoolimata sealsest väga halvast inimõiguste olukorrast;

14.   tunneb heameelt ELi sihtsanktsioonide pikendamise üle, kuid tunnistab, et nende abil ei ole saavutatud soovitud mõju nendele, kes otseselt vastutavad Birma rahva kannatuste eest; palub komisjonil tagada, et kõik liikmesriigid rakendaksid kindlakäeliselt olemasolevaid piiravaid meetmeid;

15.   kutsub nõukogu üles laiendama sanktsioonide ulatust ning täiendama nimekirja, kellele need on suunatud, et see hõlmaks SPDC ministreid, esindajaid, liikmeid, toetajaid ja töötajaid, lisaks nende perekonnaliikmeid, ärimehi ja teisi valitsusega seotud väljapaistvaid isikuid;

16.   märgib, et vastavalt nõukogu 27. aprilli 2006. aasta ühisele seisukohale 2006/318/ÜVJP(5) Birma vastu suunatud piiravate meetmete uuendamise kohta, piirdub toetus humanitaarabiga ja abiga neile, kes seda kõige rohkem vajavad; nõuab, et kogu Birmale suunatud abi peab kohale jõudma tõeliste valitsusväliste organisatsioonide kaudu ja jõudma inimesteni, kellele see mõeldud on, SPDC valitsuse osalus kõnealuses protsessis peab olema võimalikult väike;

17.   teeb sellega seoses ettepaneku, et tehtaks kõik võimalikud jõupingutused, et tugevdada kontakte ja kavandada programme, keskenduses Birma kodanikuühiskonnale, eelkõige naisrühmadele ja rahvusvähemustele;

18.   avaldab kahetsust, et Hiina ja Venemaa panid Lõuna-Aafrika toetusel veto ÜRO Julgeolekunõukogu 12. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni eelnõule Birma kohta, ja palub ÜRO Julgeolekunõukogul kahekordistada jõupingutusi, et saada üksmeelne toetus siduvale resolutsioonile, milles nõutakse poliitiliste vangide, sealhulgas Daw Aung San Suu Kyi vabastamist;

19.   tunneb heameelt Ibrahim Gambari nimetamise üle ÜRO peasekretäri erinõunikuks Birma küsimustes, mis toimub ÜRO Birma-poliitika kriitilises pöördepunktis, ja kutsub SPDCd üles täielikule koostööle ÜROga ja selle tööd mitte takistama;

20.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ASEANi riikide valitsustele, Birma Rahvusliku Demokraatia Liigale, Birma riiklikule rahu- ja arengunõukogule, Hiina Rahvavabariigi valitsusele, India valitsusele, Venemaa valitsusele, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektorile ja ÜRO peasekretärile.

(1) ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 410.
(2) ELT C 280 E, 18.11.2006, lk 473.
(3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0607.
(4) ELT L 111, 28.4.2007, lk 50.
(5) ELT L 116, 29.4.2006, lk 77.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika