Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone rassismi, ksenofoobia ja äärmusluse kohta, eriti 20. veebruari 1997. aasta resolutsiooni rassismi, ksenofoobia ja paremäärmusluse kohta(1), 15. juuni 2006. aasta resolutsiooni rassistliku ja homofoobse vägivalla sagenemise kohta Euroopas(2) ning oma 29. novembri 2007. aasta seisukohta ettepaneku suhtes võtta vastu nõukogu raamotsus teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(3);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 27. jaanuari 2005. aasta resolutsiooni holokausti mälestamise, antisemitismi ja rassismi kohta(4);

–   võttes arvesse ELi lepingu artikleid 6, 7 ja 29 ning EÜ asutamislepingu artiklit 13, milles kohustatakse ELi ja selle liikmesriike austama inimõigusi ja põhivabadusi ning antakse Euroopa Liidule vahendid, et võidelda rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise vastu, ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrust (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet(5);

–   võttes arvesse rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte, mis keelavad rassilisel ja etnilisel päritolul põhineva diskrimineerimise, eriti rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni, millele on alla kirjutanud kõik liikmesriigid ja arvukalt kolmandaid riike;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu tegevust rassismi, ksenofoobia, antisemitismi ja homofoobia vastu võitlemisel, eriti kaht diskrimineerimisvastast direktiivi (direktiiv 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(6), ja direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(7), samuti eespool nimetatud raamotsust rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemise kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 29. septembri 2003. aasta resolutsiooni 1344 ohu kohta, mida kujutavad endast äärmuslaste parteid ja liikumised demokraatiale Euroopas;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti poolt 2007. aastal avaldatud aruannet rassismi ja ksenofoobia kohta ELi liikmesriikides;

–   võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2006. aasta oktoobri aruannet pealkirjaga "OSCE piirkonnas aset leidnud vihkamisest ajendatud vahejuhtumitega seotud väljakutsed ja vastused";

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades tõsist muret äärmuslike liikumiste, poolsõjaliste rühmituste ja parteide tegevuse laienemise üle, kellest mõnel on isegi valitsemisega seotud kohustusi, kelle ideoloogia ja poliitilise diskursuse, tavade ja käitumise aluseks on diskrimineerimine, sealhulgas rassism, sallimatus, usulisele vihkamisele õhutamine, tõrjumine, ksenofoobia, antisemitism, romivastasus, homofoobia, misogüünia ja äärmuslik rahvuslus, ning arvestades, et mitmed Euroopa riigid on hiljuti kogenud vihkamist, vägivallaakte ja tapmisi;

B.   tundes tõsist muret islamifundamentalistide värbamise ja ägeda propagandakampaania pärast, millega kaasnevad Euroopa väärtuste vihkamisel ja antisemitismil rajanevad terrorirünnakud Euroopa Liidus;

C.   arvestades, et nimetatud äärmuslikud ideoloogiad ei ole kooskõlas ELi lepingu artiklis 6 sätestatud vabaduse ja demokraatia põhimõtetega, inimõiguste ja põhiõiguste austamisega ning õigusriigi põhimõtetega, mis kajastavad mitmekesisusel ja võrdsusel põhinevaid Euroopa Liidu põhiväärtusi;

D.   arvestades, et ükski liikmesriik ei ole kaitstud äärmuslusest demokraatiale tulenevate ohtude eest, ning seetõttu on ksenofoobsete hoiakute ja äärmuslike poliitiliste liikumiste leviku vastu võitlemine väljakutse kogu Euroopale, mis vajab ühist ja kooskõlastatud lähenemist;

E.   arvestades, et mõned poliitilised parteid ja liikumised, sealhulgas mitmetes riikides praegu võimul olevad või kohalikul, riiklikul või Euroopa tasandil esindatud parteid ja liikumised, on teadlikult seadnud rassilise, etnilise, rahvusliku, usulise või seksuaalse sättumuse põhise sallimatuse ja/või vägivalla oma tegevuskava keskmesse;

F.   arvestades. et neonatsid, poolsõjalised liikumised ja muud äärmuslased suunavad oma vägivaldsed kallaletungid suure hulga kaitsetute elanikkonnarühmade vastu, sh sisserändajad, romid, homoseksuaalid, rassismi vastu võitlejad ja kodutud;

G.   arvestades, et vihkamist õhutavate avalike ja kergelt ligipääsetavate veebisaitide olemasolu põhjustab tõsist muret seoses küsimusega, kuidas kõnealust probleemi lahendada, rikkumata seejuures sõnavabadust,

1.   mõistab teravalt hukka kõik rassistlikud ja vihkamisest ajendatud rünnakud ja kutsub kõiki ametiasutusi tegema kõik endast oleneva, karistamaks rünnakute eest vastutavaid isikuid; väljendab solidaarsust kõikide niisuguste rünnakute ohvrite ja nende perekondadega;

2.   juhib tähelepanu tõsiasjale, et äärmuslusega võitlemisel ei tohi olla negatiivset mõju alatisele kohustusele austada põhiõigusi ja peamisi õiguspõhimõtteid, kaasa arvatud sõna- ja ühinemisvabadus, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 6;

3.   mõistab hukka asjaolu, et mõned peavoolu parteid on pidanud sobilikuks kuulutada äärmuslaste parteid usaldatavaks ja vastuvõetavaks, sõlmides nendega koalitsioonilepinguid, ohverdades sellega moraalse rikkumatuse lühiajalise poliitilise kasu ja kasulikkuse nimel;

4.   märgib, et üha suurenev arv äärmuslikke organisatsioone, milles sageli sisalduvad neofašistlikud elemendid, võivad süvendada hirmu ühiskonnas, mille tagajärjeks võivad olla rassismiilmingud laiemalt, sealhulgas tööhõive, elamumajanduse, hariduse, tervishoiu, politseitöö, kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja meedia valdkonnas;

5.   nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu asuksid juhtima asjakohaste poliitiliste ja õiguslike vastuste otsimist, eelkõige ennetavas etapis seoses noorte hariduse ja avaliku teabega, jagades selleks õpetust võitlusest totalitarismi vastu ning levitades inimõiguste ja põhivabaduste põhimõtteid, et mitte unustada Euroopa ajalugu; kutsub liikmesriike üles arendama hariduspoliitikat, mis toetab kodaniku õigustel ja kohustustel põhinevat demokraatlikku kodakondsust;

6.   nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks poliitilise ja usulise vägivalla, rassismi ja ksenofoobia õhutamist keelavate olemaolevate õigusaktide kohaldamist täies ulatuses; kutsub liikmesriike üles teostama järelevalvet rassismivastaste seaduste ning meedias ja haridusasutustes korraldatavate teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniate range rakendamise ja pideva täiustamise üle;

7.   nõuab tungivalt, et kõik demokraatlikud poliitilised jõud sõltumata ideoloogiast hoiduksid igasugusest rassistliku või ksenofoobse olemusega parteide otsesest või kaudsest toetamisest ja seega ka mis tahes liitude loomisest nende valitud esindajatega;

8.   hoiatab 2009. aastal toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi silmas pidades võimaluse eest, et järgmises parlamendi koosseisus võivad olla esindatud ka äärmuslikud parteid, ja palub fraktsioonidel võtta asjakohaseid meetmeid tagamaks, et demokraatlikku institutsiooni ei kasutataks demokraatiavastaste sõnumite rahastamise ja kajastamise platvormina;

9.   kutsub ELi institutsioone üles andma Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile selgesõnalised volitused äärmuslaste rühmituste struktuuri uurimiseks, et hinnata, kas mõned nendest koordineerivad oma rühmitusesisest tegevust üle terve Euroopa Liidu või piirkondlikul tasandil;

10.   kordab oma seisukohta, et avaliku elu tegelased peaksid hoiduma avaldustest, millega ergutatakse või õhutatakse vihkamist või inimrühmade häbimärgistamist nende rassi, etnilise päritolu, usuliste veendumuste, puude, seksuaalse sättumuse või rahvuse alusel; on arvamusel, et kui avaliku elu tegelased õhutavad vihkamist, siis tuleb asjaolu, et nad on üldsuse poolt tuntud, pidada raskendavaks asjaoluks; mõistab eriti hukka antisemitismi murettekitava valdavuse;

11.   kutsub meediakanaleid üles teavitama üldsust vihkamisele õhutavates kõnedes peituvast ohust ning aitama edendada demokraatia, võrdsuse ja sallivuse põhimõtteid ja väärtusi;

12.   nõuab, et kõik liikmesriigid näeksid vähemalt ette võimaluse – pärast kohtuotsust – lõpetada nende poliitiliste parteide riiklik toetamine, kes ei mõista hukka vägivalda ja terrorismi ning kes ei pea kinni inimõigustest ja põhivabadustest, demokraatiast ega õigusriigi põhimõtetest, nagu need on sätestatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas; kutsub neid riike, kellel nimetatud võimalus juba on, üles seda viivitamata kasutama; nõuab ka, et komisjon tagaks, et ELi rahalised vahendid ei ole kättesaadavad meediakanalitele, mida kasutatakse rassistlike, ksenofoobsete ja homofoobsete ideede ulatusliku propageerimise platvormina;

13.   palub komisjonil toetada valitsusväliseid ja kodanikuühiskonna organisatsioone, kes on pühendunud demokraatlike väärtuste, inimväärikuse, solidaarsuse, sotsiaalse kaasatuse, kultuuridevahelise dialoogi ja sotsiaalse teadlikkuse edendamisele radikalismi ja vägivaldse äärmusluse ohtude suhtes ning on pühendunud võitlusele kõigi diskrimineerimise vormide vastu;

14.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja Euroopa Nõukogule.

(1) EÜT C 85, 17.3.1997, lk 150. (2) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 491. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0552. (4) ELT C 253 E, 13.10.2005, lk 37. (5) ELT L 53, 22.2.2007, lk 1. (6) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. (7) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.