Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon programmi "i2010: digitaalraamatukogud" kohta (2006/2040(INI))

P6_TA(2007)0416 A6-0296/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga "i2010: digitaalsed raamatukogud" (KOM(2005)0465);

–   võttes arvesse komisjoni 24. augusti 2006. aasta soovitust 2006/585/EÜ kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja selle digitaalse säilitamise kohta(1);

–   võttes arvesse nõukogu järeldusi kultuurimaterjali digiteerimise, sellele sidusjuurdepääsu tagamise ja digitaalse säilitamise kohta(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(3);

–   võttes arvesse kõrgetasemelise ekspertide rühma 18. aprilli 2007. aasta aruannet autoriõiguste, digitaalse säilitamise, teadmata autori teoste ja lõppenud tiraažiga teoste kohta;

–   võttes arvesse komisjoni teatist teadusinfo kohta digitaalajastul: juurdepääs, levitamine ja säilitamine (KOM(2007)0056);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A6-0296/2007),

A.   arvestades, et kultuur on ühendamise, suhtlemise ja jagamise tegur, mis aitab kaasa Euroopa Liidu lähendamisele tema kodanikele ja tõelise Euroopa identiteedi tugevdamise ja väljendamise soodustamisele;

B.   arvestades, et on vaja tagada Euroopa kultuuripärandi rikkuse ja mitmekesisuse võimalikult ulatuslikum edendamine, säilitamine ja levitamine;

C.   arvestades, et liikmesriikidel ja kultuuriasutustel, eelkõige raamatukogudel, on nii riiklikul kui ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil selles valdkonnas otsustav roll;

D.   arvestades, et on vaja arvesse võtta uute tehnoloogiate kiiret arengut ja sellest tulenevat kultuuritavade muutumist;

E.   arvestades eelkõige, et Internet on saanud paljude kodanike, eelkõige noorte jaoks üheks peamiseks teadmistele ja tarkusele juurdepääsu vahendiks;

F.   arvestades, et esmajärjekorras tuleb selles digitaalkeskkonnas tagada kõikidele juurdepääs Euroopa kultuuripärandile ning kindlustada selle säilitamine tulevastele põlvedele ja luua seega meie kollektiivne mälu;

G.   arvestades, et peamised vahendid selle saavutamiseks on Euroopa kultuuripärandi ulatuslik digiteerimine ja veebipõhine juurdepääs sellele;

H.   arvestades, et Euroopa kultuuripärand peegeldab Euroopa mitmekesisust ja et järelikult peab sellele juurdepääs olema mitmekeelne;

I.   arvestades, et kultuurilise infosisu pöördumatu kadumise vältimiseks on vaja luua sidus digiteerimise ja digitaalteoste säilitamise poliitika, pidades rangelt kinni autoriõigusest ja kaasnevatest õigustest;

J.   arvestades, et lisaks Euroopa kultuuripärandi loomuomastele kultuuriomadustele tuleb selle kultuuripärandi digiteerimine kasuks ka teistele tegevusaladele, eelkõige haridusele, teadusele, uurimistegevusele, turismile ja meediale;

K.   arvestades, et kultuurilise infosisu massilise digiteerimise eesmärk ei ole tavapärase kultuurilise infosisu asendamine või sellega konkureerimine, vaid paralleelselt usaldusväärse ja kvaliteetse digitaalsisu loomine;

L.   arvestades, et digitaaltehnoloogia on pealegi märkimisväärne vahend puuetega inimeste teenistuses, mis võimaldab kohandada sisu nende vajadustele;

M.   arvestades siiski, et üksnes kaduvväike osa Euroopa kultuuripärandist on praegu digiteeritud ning et liikmesriikide edasiminek selles osas toimub väga erinevas rütmis;

N.   arvestades, et üleüldisele digiteerimisele eraldatud riiklikest rahalistest vahenditest ei piisa sellise ulatusega projekti elluviimiseks;

O.   arvestades, et digiteerimisalgatused jäävad väga tükatiseks ja et enamjagu seni ühenduse tasandil omandatud kogemustest ei ole veel teada ja need ei võimalda lihtsat, otsest ja mitmekeelset juurdepääsu Euroopa kultuuripärandi teostele tervikuna;

P.   arvestades, et tuleb luua nn "kõige avaldamise" vahend, mis tagab Euroopa kultuuripärandile üldise ja vahetu juurdepääsu, ilma et selleks oleks vaja ühest kohast teise liikuda, ja soodustab digiteerimise kiirendamist;

Q.   arvestades sellega seoses, et tuleb tugineda olemasolevatele Euroopa algatustele, mis aitavad kaasa Euroopa digitaalraamatukogu arendamisele, nagu TEL (Euroopa Raamatukogu), mis pakub juba juurdepääsu Euroopa riikide raamatukogude kollektsioonide dokumentidele ja võimaldab teostada otsinguid digitaalsetes või bibliograafilistes allikates 23 riiklikus raamatukogus 47st, aga ka projekt TEL-ME-MOR, mille eesmärk on soodustada uute liikmesriikide 10 riikliku raamatukogu integreerimist, projekt EDL, mille eesmärk on integreerida üheksa teist riiklikku raamatukogu EÜ/EFTA raames, ning projekt Europeana, mis ühendab Prantsusmaa, Ungari ja Portugali riiklikke raamatukogusid,

Euroopa digitaalraamatukogu, mis on mitmekesisuses ühinenud Euroopa nägu

1.   soovitab luua etapi kaupa Euroopa digitaalraamatukogu ühe, vahetu ja mitmekeelse Euroopa kultuuripärandile juurdepääsupunkti kujul;

2.   rõhutab, et kui eesmärk on kõiki kultuurimaterjali kategooriaid hõlmava vahendi, nagu audiovisuaalsisu loomine, peab Euroopa digitaalne raamatukogu esialgu koonduma ilma autoriõiguse piiranguteta tekstimaterjali potentsiaalile;

3.   kutsub selleks kõiki Euroopa raamatukogusid üles andma Euroopa digitaalraamatukogu käsutusse juba digitaalkujul olemasolevaid autoriõiguse piiranguteta teoseid;

4.   kutsub Euroopa ülikoole ja teisi kõrgharidusasutusi võimaldama juurdepääsu Euroopa kultuuripärandiga seotud valdkondi ja teemasid käsitlevatele doktoritöödele ja teistele teaduslikele töödele vastavalt määratletavatele tingimustele ning pidades täielikult kinni autoriõigustest;

5.   kutsub teisi Euroopa, sealhulgas piirkondlikke ja kohalikke kultuuriasutusiasutusi üles selles projektis osalema, et see oleks Euroopa kultuuri rikkust ja mitmekesisust esindav; kutsub muu hulgas muuseume digiteerima oma arhiive, et neid oleks võimalik projekti kaasata;

6.   rõhutab lisaks, et Euroopa digitaalraamatukogu eesmärk ei ole sisu ainuõiguslik levitamine, vaid digitaalteostele juurdepääsu koordineerimine;

7.   ergutab ühiste normide valimist ja kasutamist olemasolevate ja kohandatud vormingute alusel, et tagada Euroopa digitaalraamatukogu korrakohaseks toimimiseks vajalik sisu koostalitlusvõime, võttes järk-järgult vastu ühtlustatud metaandmete (Dublin Core jne) keeli;

8.   julgustab liikmesriike jätkama jõupingutusi ja kiirendama kultuurilise sisu digiteerimist, et saavutada piisavas koguses sisu digiteerimine;

9.   julgustab selleks liikmesriike kultuuriasutustega kooskõlastatult välja töötama siseriiklikud või piirkondlikud digiteerimiskavad Euroopa kogu digiteerimistegevuse kaardistamiseks ja selliselt koostoime võimaldamiseks, püüdes alati vältida mitmete avalik-õiguslike ja eraõiguslike asutuste poolt oma kogude digiteerimiseks tehtud jõupingutuste ja kulutuste dubleerimist, milleks on vältimatu koostada asutuste liikide kaupa juba teostatud tööde loetelu;

10.   ergutab liikmesriikide ja kultuuriasutuste vahelist tihedat koostööd ja heade tavade alast teabevahetust teoste digiteerimiseks ja kättesaadavaks muutmiseks ning nende digitaalseks säilitamiseks;

11.   rõhutab peale selle, et Euroopa digitaalraamatukogu soodustab digiteerimis-, koostalitlus- ja digitaalkujul säilitamise alast teadustegevust, eelkõige komisjoni loodud oskuskeskuste abil, kuna Euroopa digitaalraamatukogu ei saa muutuda tõelisuseks ilma olulise teadus- ja arendustegevuseta;

12.   rõhutab, et on vaja toetada uuendus- ja teadustegevust mitmekeelsuse alal;

13.   tuletab meelde, et kui ühenduse programmid ei võimalda digiteerimist kui sellist rahastada, tuleb leida uusi rahastamisviise, sealhulgas partnerluses erasektoriga, vältides nii palju kui võimalik liikmesriikidevahelisi erinevusi digiteerimise tempos;

Euroopa digitaalraamatukogu struktuur ja sisu – ühine mitmekeelne juurdepääsupunkt Euroopa kultuuripärandile

14.   ergutab ühise liidese loomist, mis võimaldab juurdepääsu kindla kvaliteediga usaldusväärsusele sisule integreeritud otsingumootori kaudu, mis on vahend metateabes otsingu teostamiseks ning tekstis vahetu otsingu teostamiseks teksti kujul digiteeritud dokumentide puhul;

15.   rõhutab, kui tähtis on välja töötada mitmekeelne liides, mis võimaldab otsitavale sisule vahetut juurdepääsu kõikides Euroopa Liidu keeltes, et tagada lisaks tavapärasele otsingule autori või pealkirja järgi otsing teema või võtmesõna järgi, mille puhul tulemused peavad sisaldama andmeid kõigi partnerraamatukogude kohta kõigis kataloogi keeltes;

16.   ergutab lisaks uuenduslike, ajakohaste ja kõikidele kasutajatele kohandatud funktsioonide loomist;

17.   rõhutab, kui oluline on, et Euroopa digitaalraamatukogu loodaks ja organiseeritaks kõigist allikatest ja kogu tehnilise suutlikkusega, mis lihtsustab teabe loomist, otsingut ja kasutamist, ning et see ei oleks üksnes Euroopa teoste digiteeritud kataloog;

18.   täpsustab muuseas, et oleks soovitav mitte piirata Euroopa kultuuripärandit ainult kõigi Euroopa Liidu teostega, vaid võtta arvesse ka teiste Euroopa riikide kultuuripanust;

19.   täpsustab lisaks, et kui Euroopa kultuuripärand koosneb suures osas avaliku omandi teostest, siis ei piirdu see ainult selle kategooriaga;

20.   tuletab seega meelde, et tuleks eristada avalikus omandis olevaid teoseid ja autoriõigustega teoseid, sealhulgas teadmata autori teoseid ja lõppenud tiraažiga teoseid, ning näha nende kõikide jaoks ette igale tegevusvaldkonnale kohandatud eri mudelid;

21.   kiidab heaks eespool viidatud kõrgetasemelise ekspertide rühma moodustamise ja toetab eelkõige selle ettepanekuid teadmata autori teoste ja lõppenud tiraažiga teoste indekseerimiseks ja õigustatud isikute jaoks otsingute teostamist lihtsustavate mehhanismide väljatöötamiseks;

22.   rõhutab, et kõrgetasemelise ekspertide rühma poolt esimeses aruandes tehtud ettepanekud puudutavad peamiselt raamatute kirjastamise valdkonda ning et ettepanekute laiendamine teistele sektoritele tuleb otsustada koostöös konkreetsete sektorite esindajatega;

23.   märgib, et teise etapina oleks soovitav, et Euroopa digitaalraamatukogu saaks võimalusel pakkuda lisaks autoriõiguse piiranguteta dokumentidele ka autoriõigustega kaitstud dokumente, järgides rangelt riiklikke, ühenduse ja rahvusvahelisi intellektuaalomandialaseid õigusakte;

24.   rõhutab, et kõik sellealased otsused tuleb teha koostöös kõikide asjaomaste pooltega, nimelt autorite, kirjastajate ja raamatukogupidajatega;

25.   teeb ettepaneku, et Euroopa digitaalraamatukogus oleks kasutajal võimalik leida pildi ja teksti kujul digitaaldokumente nende laadist olenemata, samuti neid õigustatud isiku nõusolekul vabalt kasutada autoriõiguse piiranguteta teoste puhul terviklikult või autoriõigustega kaitstud teoste puhul lühikeste väljavõtetena;

26.   teeb ettepaneku näha ette võimalus lehitseda autoriõigustega kaitstud teost virtuaalselt selleks ette nähtud veebisaitidel, mis kindlustavad õigustatud isikute poolt nõutava turvalisuse;

27.   teeb ettepaneku, et viimatinimetatud juhul toimiks Euroopa digitaalraamatukogu lihtsa teabeedastajana;

28.   märgib, et autoriõigustega kaitstud dokumente peaks saama tervikuna kasutada selleks ettenähtud veebisaitidel õigustatud isikutega kokkuleppel ja õiglase tasu eest;

Haldamine ja järelevalve

29.   kutsub üles asutama juhtkomitee, kus kultuuriasutused mängiksid olulist rolli ning kes piiritleks Euroopa digitaalraamatukogu prioriteedid ja suunad, tagades seejuures kõnealuse tegevuse kooskõlastamise, järelevalve ja juhtimise;

30.   kutsub koordineerima komisjoni loodud rühmi, nimelt liikmesriikide digiteerimise ja digitaalse säilitamise ekspertide rühma ja eelnimetatud kõrgetasemelist ekspertide rühma, et jõuda tõelise koostoimeni Euroopa tasandil;

31.   soovitab luua Euroopa tasandil TELiga võrdväärse koordineeriva asutuse riiklike muuseumide fondide ja arhiivide jaoks, mis arendaks mis tahes liiki Euroopa kultuuripärandiga seotud digitaalmaterjale, et integreerida need Euroopa digitaalraamatukogu otsingusüsteemi;

32.   rõhutab muuseas, et sidusalt haridussüsteemide tasemel integreeritud Euroopa digitaalraamatukogu võimaldab kergemini jõuda Euroopa noorteni ja võib neid lähendada nende kultuuri- ja kirjanduspärandile, koolitades neid uute tehnoloogiate alal ja võideldes digitaalse lõhestatuse vastu;

33.   leiab, et on hädavajalik süvendada kogemuste ja heade tavade vahetamist teiste Euroopa asutustega, näiteks Euroopa säilitamise ja juurdepääsu komisjon (ECPA), kolmandate riikide asutustega, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu, rahvusvaheliste ühendustega, näiteks Rahvusvaheline Raamatukoguühingute Liit (IFLA), avalik-õiguslike või eraõiguslike organisatsioonidega, näiteks Online Computer Library Center (OCLC), ning teistega, püüdes kasutada võimalikult palju juba katsetatud ning toimivaid tarkvara ja lahendusi;

34.   julgustab Euroopa digitaalse raamatukogu edendamist, nähtavust ja kättesaadavust kõikidel tasanditel laialdase teavitamise ja seda identifitseeriva logo loomise teel;

35.   soovitab seoses sellega, et osa Euroopa digitaalraamatukogule mõeldud vahenditest määrataks selle tutvustamiseks võimalikult laiale kasutajateringile;

36.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 236, 31.8.2006, lk 28. (2) ELT C 297, 7.12.2006, lk 1. (3) EÜT L 167, 22.6.2001, lk 10.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide tõhususe ning võrdsete võimaluste kohta (2007/2113(INI))

P6_TA(2007)0417 A6-0326/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga "Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide tõhusus ning võrdsed võimalused" (KOM(2006)0481);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (KOM(2006)0479);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi teisel lugemisel 25. oktoobril 2006. aastal vastuvõetud seisukohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse integreeritud tegevusprogramm elukestva õppe alal(1) ning võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1720/2006/EÜ, millega luuakse tegevusprogramm elukestva õppe alal(2);

–   võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga "Täiskasvanuharidus: Kunagi ei ole hilja õppida" (KOM(2006)0614);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel 26. septembril 2006. aastal vastuvõetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus põhipädevuste kohta elukestvas õppes(3) ning võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(4);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel 13. oktoobril 2005. aastal vastuvõetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel(5) ning võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta soovitust 2006/143/EÜ edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel(6);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0326/2007),

A.   arvestades, et vastusena riigieelarvete kärbetele, globaliseerumise probleemidele, demograafilistele muutustele ja tehnoloogilistele uuendustele pannakse kogu Euroopas suuremat rõhku hariduse ja koolituse tõhusamaks muutmisele;

B.   arvestades, et oluline tulemuslikkuse erinevus ELi haridussüsteemides, nagu on kirjeldatud Pisa 2003. aasta aruandes, on murettekitav;

C.   arvestades, et kõnealune tegur võib suurendada majandusliku ja sotsiaalse arengu erinevusi liikmesriikides ning kahjustada Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamist;

D.   arvestades, et õigus haridusele on põhimõte, mida on tunnustatud nii rahvusvahelisel tasandil kui ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

E.   arvestades, et enamik praeguseid haridus- ja koolitussüsteeme taastekitavad ja süvendavad olemasolevat ebavõrdsust;

F.   arvestades, et ebavõrdsus hariduses ja koolituses toob kaasa varjatud kulud;

G.   arvestades, et haridusse ja koolitusse tehtavad investeeringud on pikemas perspektiivis majanduslikult ja sotsiaalselt kasulikud ning neid on vaja kavandada pikaks ajaks ette,

H.   arvestades, et haridus- ja koolitussüsteemides tuleb luua hindamiskultuur tagamaks, et nende süsteemide arengut on võimalik pikaajaliselt ja tõhusalt jälgida;

I.   arvestades, et haridus- ja koolituspoliitika peab olema seotud tööhõivet, majandust ja sotsiaalset integratsiooni hõlmava poliitikaga,

J.   arvestades, et haridus ja koolitus mängivad põhirolli kultuuridevahelisel haridusel ja rahul põhineva hübriidse Euroopa identiteedi arengus.

K.   arvestades, et noorte naiste hulgas on tööpuudus ikka veel tõenäolisem kui noorte meeste hulgas, sest 2006. aastal oli noorte naiste tööpuuduse tase ELi 27 liikmesriigis 18,1 %, noorte meeste oma aga 16,9 %; arvestades, et juhtivatel kohtadel on naisi vähem olenemata sellest, et enamikus liikmesriikides on kõrge haridustasemega naisi rohkem kui mehi,

Tõhusus ja võrdsed võimalused elukestvas õppes

1.   toetab pikaajalist kavandamisprotsessi elukestva õppe valdkonnas, kuna sellesse valdkonda tehtud investeeringud on pikemas perspektiivis majanduslikult ja sotsiaalselt kasulikud;

2.   tunnistab, et investeerimine ühte haridustasemesse mitte ainult ei võimalda arendada oskusi ja võimeid sellel tasemel, vaid loob ka põhja täiendavate võimete ja kvalifikatsioonide omandamiseks teistel haridustasemetel;

3.   toetab plaani Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas, mis hõlbustab haridussaavutuste tunnustamist ja võimaldab nähtavat, läbipaistvat üleminekut ühelt õppimisvõimaluselt teisele;

4.   usub, et haridus- ja koolitussüsteemides on tarvidus hindamiskultuuri järele, mistõttu peab tõhus pikaajaline poliitika põhinema usaldusväärsel mõõdupuul;

5.   tervitab komisjoni püüet võtta Lissaboni eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude jälgimiseks koostatava näitajate ja võrdluste raamistiku puhul arvesse hariduse tõhusust ja võrdseid võimalusi;

6.   usub, et toimivuse/tõhususe ja võrdsete võimaluste kontrollimise jätkamiseks Euroopa haridussüsteemides tuleks selgitada nii toimivuse/tõhususe kui ka võrdsete võimaluste terminoloogiat; viimase kontrollimiseks peaks lisama iseloomulikke omadusi nagu sugu, etniline päritolu või puue (välja arvatud sotsiaal-majanduslik);

7.   tunnistab elukestvasse õppesse investeerimine, mille eesmärk on parandada kättesaadavust ja võrdsust, toetab sotsiaalset ühtekuuluvust ja võimaldab üksikisikutel lahendada probleeme, kohaneda, saavutada enesest lugupidamine ja saada hakkama muutustega, mis soodustab nende isiklikku arengut ja teeb lihtsamaks toimetulemise ka muude muutustega oma elus;

8.   kutsub liikmesriike üles, et nad rakendaksid soolise ebavõrdsuse kõrvaldamiseks hariduses ja tööhõives soopõhist haridus- ja koolituspoliitikat ja vastavaid materjale ning juuriksid välja soolised stereotüübid; nõuab liikmesriikidelt tungivalt soorollidele mittetüüpilise tööhõive propageerimist noorte hulgas (näiteks rohkem meesõpetajaid algkoolides ja rohkem naisi teaduses), sealhulgas laste hulgas enne seda vanust, milles tehakse tähtsad haridus- ja karjääriotsused, kusjuures seda tuleb teha nii, et väheneks ametialane sooline eraldamine; kordab, et sooliselt ja vanuseliselt eristatud kõrgema kvaliteediga andmed on igasuguse poliitika eeltingimuseks;

Tõhususe ja võrdsete võimaluste tagamine haridus-ja koolituspoliitika raamistikus
Alusharidus: rõhuasetus väikelaste õpetamisel

9.   usub, et tõhusus ja võrdsed võimalused on võimalik saavutada individuaalselt, kui investeeringute ja reformidega keskenduda hariduse varajasele staadiumile;

10.   rõhutab vajadust arendada alates alushariduse etapist meetmeid, et soodustada kolmandatest riikidest pärit Euroopa Liidu territooriumil elavate laste integratsiooni;

11.   kutsub liikmesriike üles alusharidusse – sh lasteaedades – palju rohkem investeerima, kuna selliste investeeringutega luuakse tõhusalt tulevase hariduse põhi, arendatakse lapse intellekti, tõstetakse üldist oskuste taset ja suurendatakse haridussüsteemis oluliselt võrdseid võimalusi;

12.   usub siiski, et täiendavate teadusuuringute suunamine alusharidusse on ELi tasandil vajalik, eelkõige varajaste ja suunatud meetmete valdkonnas, et määrata kindlaks tegevused, mis toovad esile oodatud tulemused;

13.   on seisukohal, et alushariduse kvaliteet sõltub osaliselt asjakohase haridusega õpetajatest, mistõttu on tarvidus rahaliselt teostatava strateegia järele, mille tulemus on nii tulevikku suunatud kõrge kvaliteediga haridus kui ka rahuldust pakkuv õpetajakarjäär;

14.   tunnistab, et alushariduse etapist alates peab sotsiaalne mitmekesisus klassides ja organisatsioonides olema tagatud, et ära hoida erinevusi õppekavade ja ootuste vahel;

15.   usub, et vanemate kaasamine haridus- ja koolitusprogrammide abil (eriti ebasoodsas olukorras olevate laste puhul) on alushariduse edu seisukohalt oluline;

16.   pooldab kõiki alushariduse vorme ja sekkumist varajases eas (mil arenevad laste kognitiivsed oskused), mis on terve elukestva õppeprotsessi jooksul just see staadium, mille kasutegur on kõige suurem;

17.   kutsub liikmesriike üles suurendama riigilt toetust saavaid kohti alushariduses, pakkudes sellega paremaid võimalusi lastele, kes ei ole veel kooliealised ning kellel puuduvad vajalikud rahalised vahendid, et saada kasu haridussüsteemist;

Alg-, põhi- ja keskharidus: kõikide põhihariduse kvaliteedi parandamine

18.   rõhutab, et koolikohustus ja koolitussüsteem peaks andma kõigile põhihariduse ja põhioskused; rõhutab veel, et haridus ning asjakohased põhioskused aitavad kaasa peamiste ühiskondlike ja kodanikuväärtuste saavutamisele, sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele ning individuaalsete kvalifikatsioonitasemete ja tööalase konkurentsivõime parandamisele;

19.   märgib samuti, et koolide roll, eriti alg-, põhi- ja keskkooli tasemel, peab eeskätt arvestama kultuuridevaheliste väärtustega ja haridusega rahu nimel, sest need on Euroopa identiteedi tunnused;

20.   usub, et enneaegsel kategooriatesse jaotamisel on kahjustav mõju tõhususele ja võrdsetele võimalustele haridussüsteemides;

21.   usub, et ebasoodsas olukorras inimestele võrdse juurdepääsu võimaldamine kvaliteetsele haridusele võib samuti parandada Euroopa haridussüsteemide tõhusust ja võrdseid võimalusi;

22.   eelistab teisest küljest tõhusat diferentseerimist ja õppimisvõimaluste paindlikkust keskkooli tasemel, mis ei tohiks välistada teistsuguse tee valimist järgnevatel haridustasemetel;

23.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid kontrolliksid kõiki haridusteid, eriti valiku- ja suuna seadmise hetkedel, ning tagaksid, et nende haridussüsteemid toetavad õpilasi ja üliõpilasi, motiveerides nende püüdlusi saavutada nende isiklikku arengut;

24.   arvestades iga õpilase kodust toetust nende kogu koolitee vältel ning mõnikord väga ebavõrdväärse hariduse saamise valguses toetab püüdlusi kaasata vanemaid haridusprotsessi eesmärgiga vähendada märgatavalt ohtu olla tulevikus sotsiaalselt tõrjutud;

25.   kutsub liikmesriike üles toetama õpetajate alus- ja lisakoolitust, hoogustama nende motivatsiooni ja parandama koolielu kvalitatiivseid tingimusi, mis on tõhususe ja võrdsete võimaluste saavutamiseks otsustavad tegurid;

26.   kutsub liikmesriike üles soodustama mitmekeelsust igal haridussüsteemi tasemel, parandades sellega laste, noorte ja täiskasvanute liikuvust Euroopas ning muutes haridusprotsessi ELi territooriumil tõhusamaks;

27.   julgustab liikmesriike tõstma õpetajate ja haridustöötajate teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest, et nad suudaksid edendada noorte põlvkonna seas austust selle põhimõtte vastu;

Kõrgharidus: investeeringute ja kättesaadavuse suurendamine

28.   tunnistab, et kõrgharidus on teadmuspõhise majanduse ja ühiskonna oluline aspekt;

29.   toetab ülikoolide kaasajastamise plaani, mille eesmärk on tagada, et kõrgharidus muutuks konkurentsivõimelisemaks ja kõigile kättesaadavaks võrdsetel alustel ning jääks rahaliselt jätkusuutlikuks ja tõhusaks;

30.   kutsub liikmesriike üles tõhusust ja võrdseid võimalusi suurendama, luues sobivad tingimused ja stiimulid tagamaks suuremaid investeeringuid riiklikest ja eraallikatest;

31.   tunnistab, et tasuta kõrghariduse saamine ei garanteeri tingimata ja iseenesest võrdseid võimalusi; nõuab selles osas edasisi uuringuid, kuna oletab, et õppemaksud ei ole eraldiseisev küsimus, vaid osa tegurite kogumist, mis on seotud rahaliste stiimulitega koos nende juurde kuuluva rahalise toetusega, mis ebasoodsas olukorras olevate rühmade puhul võib vähendada ebavõrdsust kõrghariduse kättesaadavuse puhul;

32.   rõhutab, et ülikoolid peavad koostama kõikehõlmava teabe- ja vastuvõtupoliitika, nii et neil oleks võimalik reageerida kiiresti muutuvatele sotsiaalsetele ja majanduslikele vajadustele;

Kutseharidus ja -koolitus: kvaliteedi ja väärtuse suurendamine

33.   on vananevat rahvastikku silmas pidades arvamusel, et püsivalt kõrge noorte töötuse tase on muutumas aina tõsisemaks probleemiks;

34.   toetab vananeva rahvastikuga seotud probleeme silmas pidades täiskasvanuhariduse paremat võimaldamist, et lihtsustada tööturu nõuetega kohanemist ja hariduse omandamist madalama kvalifikatsiooniga inimestel;

35.   rõhutab, et kõige madalama haridustasemega noortel inimestel on suuri raskusi tööturule sisenemisega ja nad on majanduse madalseisu korral kõige kaitsetumad, neil on suurem oht jääda töötuks ning tõenäoliselt satuvad nad tegema madalamat kvalifikatsiooni nõudvat ja juhuslikku tööd;

36.   kutsub liikmesriike üles edendama noorte naiste juurdepääsu haridusele ja koolitusele, eriti äärepoolsemates piirkondades ja haavatavate rühmade hulgas (sisserännanud naised, rahvusvähemuste hulka kuuluvad naised, puudega naised ja vähekvalifitseeritud naised); kutsub liikmesriike üles tegema kindlaks ja vahetama selle valdkonna parimaid tavasid ning nõuab tööturu osapooltelt ning era- ja riigi osalusega äriühingutelt tungivalt, et nad kaotaksid igasuguse diskrimineerimise ja soodustaksid aktiivsemalt tööpõhise koolituse pakkumist, kaotades kõik vanusega seotud takistused, ning toetaksid ebasoodsas olukorras olevatele inimestele koolituspuhkuse andmist;

37.   kutsub liikmesriike üles edendama töötute naiste ja kohustusliku haridustsükli pooleli jätnud naiste juurdepääsu riiklikult rahastatavatele täiskasvanutele mõeldud koolitusprogrammidele;

38.   kutsub liikmesriike üles rakendama poliitikat, mis hõlbustaks noorte koolist tööle siirdumist, pöörates erilist tähelepanu noortele naistele, kellel on tavaliselt rohkem raskusi; rõhutab, et hariduse ja koolituse kõrgem kvaliteet, nende parem kättesaadavus ning investeeringud nooruses omavad mõju tööjõuturule hilisemas eluperioodis; märgib, et tuleks rakendada hindamismehhanismi, et oleks võimalik hinnata noorte inimeste, eriti noorte naiste tööpuuduse tõttu riigi poolt tehtavate hariduskulutuste tõhusust ja mõju;

39.   kutsub liikmesriike üles toetama ülikoolide tippspetsialistide programme, sest erinevatele valdkondadele kvalifitseeritud spetsialistide koolitamine tähendab tõhusamat tööturu nõudluse täitmist;

40.   juhib tähelepanu vajadusele soodustada hariduse ja koolituse valdkonnas naiste ja meeste võrdset juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, et kaotada sugupoolte vaheline digitaalne lõhe;

41.   nõuab liikmesriikidelt tungivalt naiste osakaalu ja positsiooni tugevdamist teaduses, inseneritöös ja tehnoloogias; kutsub liikmesriikide valitsusi üles märgatavalt suurendama naiste arvu juhtivatel kohtadel ning mõõtma edusamme kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete sihtide abil;

42.   soovitab muuta kolmanda taseme hariduse paremini kättesaadavaks ja suurendada koolituse lõpetanute võimalusi jätkata töö kõrvalt õppimist ja edasistel koolitustel osalemist;

43.   rõhutab, et pakutavad koolitusprogrammid peaksid olema paindlikud, et arvestada tööturu nõuetega, mis on eriti tõhus viis suurendada ebasoodsas olukorras inimeste tööhõivevõimalusi; tunnistab sellega seoses, et riiklikke investeeringuid peaks suunama kõige ebasoodsamas olukorras olevatele sihtrühmadele, sest nemad saavad jätkuõppest kõige vähem kasu;

44.   kutsub liikmesriike üles esitama koostöös kõrg- ja kutseharidusasutustega ettepanekut õpingute paindlikuma korraldamise kohta, et vastata paremini samaaegselt töötavate või perekondlikke kohustusi täitvate noorte meeste ja naiste vajadustele ning vältida õpingute poolelijätmist;

45.   kutsub liikmesriike üles kaasama haridusasutusi, äriühinguid, tööturu osapooli ja teisi partnereid ning avalikku sektorit ühisesse partnerlusse, mis tegeleks edukate koolitusprogrammide rakendamisega;

Euroopa Liidu tegevus

46.   rõhutab, et ELi tegevuse peamine eesmärk on soodustada ELi haridussüsteemide ühtlustamist ning saavutada kõrgemad tulemuslikkuse standardid;

47.   usub, et selleks, et paremini ELi tegevust suunata, on vajalik arendada välja liikmesriikide perioodiliselt esitatavate aruannete ning sõltumatu kontrolli põhjal protsess, et hinnata ELi haridus- ja koolitussüsteemide tulemuslikkust, pöörates erilist tähelepanu põhioskuste omandamisele õpilaste poolt ning võrdsete võimaluste eesmärkide saavutamisele;

48.   palub komisjonil avaldada korrapäraseid aruandeid Euroopa haridus- ja koolitussüsteemide tõhususe ning võrdsete võimaluste kohta, et jälgida arengut kõrgemate tulemuslikkuse standardite suunas;

49.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 187. (2) ELT L 327, 24.11.2006, lk 45. (3) ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 165. (4) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10. (5) ELT C 233 E, 28.9.2006, lk 100. (6) ELT L 64, 4.3.2006, lk 60.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon surmanuhtluse üldise moratooriumi kohta

P6_TA(2007)0418 RC-B6-0357/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta resolutsiooni(1) ja 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni(2) Itaalia algatuse kohta kehtestada surmanuhtluse üldine moratoorium;

–   võttes arvesse 3. juuni 1998. aasta suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta surmanuhtluse küsimuses;

–   võttes arvesse 19. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassambleel ELi eesistuja edastatud avaldust surmanuhtluse kaotamise kohta, millele kirjutasid algselt alla 85 riiki kõikidest geograafilistest piirkondadest;

–   võttes arvesse avaldust, mille ELi eesistuja luges Euroopa Liidu nimel ette 29. märtsil 2007. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu neljandal istungjärgul;

–   võttes arvesse toetust moratooriumile, mida ÜRO peasekretär hiljutise Rooma-visiidi ajal avalikult väljendas;

–   võttes arvesse kavatsust tähistada iga aasta 10. oktoobril surmanuhtlusevastast Euroopa päeva, mida 12. juulil 2007. aastal toetas ka Euroopa Parlamendi esimeeste konverents;

–   võttes arvesse ELi põhiõiguste harta(3) artiklit 2;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et nõudmine kehtestada surmanuhtluse üldine moratoorium on selge poliitiline otsus taotleda surmanuhtluse kaotamist kõikides riikides;

B.   arvestades, et Euroopa Parlamendi 1. veebruari 2007. aasta resolutsioonis ja 26. aprilli 2007. aasta resolutsioonis kutsuti ELi eesistujat üles esitama kiiresti resolutsiooni praegusele ÜRO Peaassambleele ning hoidma Euroopa Parlamenti kursis saavutatud tulemustega; arvestades, et käesolevaks ajaks ei ole praegusele ÜRO Peaassambleele resolutsiooni esitatud;

C.   arvestades, et 19. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassambleel Euroopa Liidu esitatud avaldusele surmanuhtluse kohta on praeguseks alla kirjutanud 95 riiki kõikidest geograafilistest piirkondadest;

D.   arvestades, et ELi eesistuja sai nõukogult mandaadi koostada ja esitada – koostöös Itaaliaga – ÜRO Peaassambleele saatmiseks tekst surmanuhtluse rahvusvahelise moratooriumi kohta,

1.   kinnitab ELi eesistujale ja liikmesriikidele veel kord, et resolutsiooni poliitiline põhisisu peab olema ülemaailmse moratooriumi vastuvõtmine kui otsustav samm surmanuhtluse kaotamise suunas;

2.   nõuab tungivalt, et ELi eesistuja ja liikmesriigid esitaksid moratooriumit käsitleva resolutsiooni ÜRO 62. Peaassambleel inimõiguste punkti all, et see võetaks vastu enne 2007. aasta lõppu; kordab üleskutset ELi eesistujale kaasata resolutsiooni kaasesitajatena võimalikult palju riike;

3.   kutsub ELi eesistujat üles ergutama neid riike, kes ei ole veel allkirjastanud ega ratifitseerinud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, seda tegema ning ergutama neid liikmesriike, kes ei ole allkirjastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse kohta, seda tegema;

4.   kordab, et toetab täielikult ELi institutsioone ja liikmesriike kavatsuses kuulutada koos Euroopa Nõukoguga iga aasta 10. oktoober surmanuhtlusevastaseks Euroopa päevaks; peab kahetsusväärseks üksmeele puudumist nõukogus kõnealuses küsimuses ja kutsub tulevast Poola valitsust toetama täies ulatuses seda algatust, milles kajastuvad ELi põhiväärtused; kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike jätkama koos Euroopa Nõukoguga kõnealuste püüdluste toetamist ning volitab oma presidenti edendama seda poliitilist algatust;

5.   kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama piirkondlike moratooriumi pooldajate ja surmanuhtluse kaotamise pooldajate koalitsioonide moodustamist;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ja ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0018. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0166. (3) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsiooni kohta Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis

P6_TA(2007)0419 RC-B6-0362/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse konflikti Dārfūris ja selle laiemat piirkondlikku mõju eelkõige Tšaadi idaosale ja Kesk-Aafrika Vabariigi põhjaosale;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. augusti 2006. aasta resolutsiooni 1706 (2006), milles rõhutati, et kestva rahu saavutamiseks Dārfūris tuleb tähelepanu pöörata piirkondliku julgeoleku aspektidele;

–   võttes arvesse üldasjade ja välissuhete nõukogu 23.–24. juuli 2007. aasta istungi järeldusi, milles paluti pädevatel asutustel jätkata Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) raames võimaliku otsuse kavandamist vaheoperatsiooni kohta, millega toetatakse ÜRO mitmemõõtmelist kohalolekut Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi kirdeosas, et parandada nende piirkondade julgeolekut;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. juuli 2007. aasta resolutsiooni 1769 (2007), millega loodi esialgu 12 kuuks Aafrika Liidu ja ÜRO ühisoperatsioon Dārfūris (UNAMID);

–   võttes arvesse ÜRO peasekretäri poolt 10. augustil 2007. aastal esitatud aruannet Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigi kohta, milles soovitatakse rahvusvahelist kohalolekut Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi kirdeosas, et suurendada põgenike ja ümberasustatud isikute julgeolekut, lihtsustada humanitaarabi osutamist ning luua nendes piirkondades ülesehitamiseks ja arenguks sobilikud tingimused;

–   võttes arvesse Arushas 3.–6. augustini 2007 toimunud kohtumist rahu saavutamise küsimuses Dārfūris;

–   võttes arvesse rahvusvahelise üldsuse ja Tšaadi presidendi Idriss Deby Itno juuresolekul toimunud poliitilise kokkuleppe allkirjastamist N'Djamenas 13. augustil 2007, mille eesmärk on demokraatliku protsessi tugevdamine Tšaadis kõikide Tšaadi asjassepuutuvate võimul olevate ja opositsiooniparteide osavõtul;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja 27. augusti 2007. aasta avaldust, milles kinnitati ÜRO Julgeolekunõukogu valmisolekut ÜRO missiooni käivitamiseks Tšaadis ja tervitati Euroopa Liidu kavatsust seda toetada EJKP sõjalise missiooniga;

–   võttes arvesse nõukogus 10. septembril 2007. aastal kirjaliku menetluse teel vastu võetud kriisiohjamise kontseptsiooni;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi arengukomisjoni delegatsiooni Tšaadis järeldusi, kes külastas Sudaani ja Tšaadi 30. juunist kuni 6. juulini 2007. aastal;

–   võttes arvesse oma 12. juuli 2007. aasta resolutsiooni olukorra kohta Dārfūris(1);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   olles sügavalt mures Dārfūri konflikti piiriüleste tagajärgede tõttu humanitaarolukorra halvenemise üle Tšaadis, kus elab idapiiril Sudaaniga asuvas 12 laagris umbes 238 000 põgenikku Sudaanist, 44 600 põgenikku Kesk-Aafrika Vabariigist ja 170 000 riigi sees ümberasustatud isikut;

B.   olles mures Ida-Tšaadis valitseva julgeolekuolukorra pärast, mis on alates 2006. aastast halvenenud Tšaadi julgeolekujõudude ja Tšaadi mässuliste vaheliste kokkupõrgete ning Janjaweedi relvarühmituse ja Sudaanist pärinevate relvastatud rühmituste rünnakute tõttu, millele tuleb lisada banditism ja humanitaarorganisatsioonide ründamised;

C.   arvestades, et Sudaani mässuliste jõud on rünnanud ka Kesk-Aafrika Vabariigi kirdeosa tsiviilelanikke;

D.   arvestades, et osana ülemaailmsest ja piirkondlikust lähenemisest tuleb kaasa aidata Dārfūri konfliktipiirkonna stabiliseerimisele;

E.   arvestades, et pikaajalise stabiilsuse saavutamiseks Sudaanis, Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis on vaja austada inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ja head valitsemistava;

F.   tundes heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1769 (2007) üle, millega antakse luba Aafrika Liidu ja ÜRO 26 000 sõdurist koosneva väeüksuse saatmiseks Dārfūri, mis koos ÜRO politseiüksuse saatmise ja kavandatud EJKP operatsiooniga Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi põhjaosas aitab kaasa rahu saavutamisele kogu piirkonnas;

G.   arvestades, et Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõimud on ÜRO peasekretärile kinnitanud oma nõusolekut ELi mitmemõõtmeliseks missiooniks;

H.   toetades ÜRO peasekretäri Ban Ki-Mooni püüdlusi leida Dārfūri konfliktile lahendus läbirääkimiste teel, edendades kontakte Sudaani ametivõimude ja erinevate mässuliste rühmituste vahel;

I.   tundes heameelt kõigi Tšaadi poliitiliste parteide poolt N'Djamenas 13. augustil 2007 allkirjastatud kokkuleppele, mille eesmärk on demokraatliku protsessi tugevdamine Tšaadis;

J.   olles teadlik piirkondlike osaliste jõupingutustest leida Tšaadi sisekonfliktile lahendus nende rühmitustega, kes ei kirjutanud alla eespool nimetatud kokkuleppele,

K.   tundes heameelt ÜRO Julgeolekunõukogu 25. septembri 2007. aasta resolutsiooni 1778 (2007) üle, millega antakse ELile luba saata tugevate volitustega rahuvalvejõud Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariiki,

1.   tuletab meelde, et ükski rahuvalvemissioon Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi põhjaosas ei saavuta edu ilma tõelise poliitilise lepitusprotsessita;

2.   palub seetõttu nõukogul, komisjonil ja ÜROl kooskõlastada oma tegevus, et luua tingimused, mis võimaldaksid suurt piirkonda Dārfūris, Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi põhjaosas hõlmava konflikti eri osapooltel leida poliitiline lahendus, mis teeks lõpu ebakindlusele ja sellest tulenevale humanitaarkatastroofile piirkonnas, aidates kaasa põgenike ja riigis sees ümberasustatud isikute tagasipöördumisele kodukohta;

3.   kiidab heaks EJKP operatsiooni käivitamise Ida-Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigi põhjaosas, mis kestab üks aasta, kuid annab oma lõpliku heakskiidu ainult juhul, kui on täidetud järgmised punktid:

4.   kahetseb, et käesolevat EJKP operatsiooni ei ole võimalik paljudel põhjustel juhtida hiljuti loodud Euroopa Liidu operatsioonide keskusest Brüsselis;

5.   rõhutab, et EJKP operatsiooni lõplik heakskiitmine sõltub Euroopa Parlamendi täielikust teavitamisest operatsiooni ettevalmistamise eri etappide kohta, muuhulgas kriisiohjamise kontseptsiooni, ühismeetme, operatsioonide kontseptsiooni, operatsiooni kava ja vägede moodustamise protsessi kohta;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile ning Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariigi ja Sudaani presidentidele, valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0342.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon Birma kohta

P6_TA(2007)0420 RC-B6-0363/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Birma kohta, eriti 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni(1);

–   võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 4,

A.   arvestades, et Kõikide Birma Buda Munkade Allianss on juhtinud massiliste rahulike meeleavalduste lainet Birma repressiivse sõjaväehunta vastu ning nõudnud vabadust Aung San Suu Kyile ja teistele poliitvangidele;

B.   arvestades, et meeleavaldused on laienenud, vaatamata arreteerimistele ja kartusele, et valitsusväed võivad vägivaldselt reageerida;

C.   arvestades, et dalai-laama esitas 23. septembril 2007 üleskutse Birma võimudele, et need hoiduksid vägivallast buda munkade ja teiste meeleavaldajate suhtes;

D.   arvestades, et 20. septembril 2007 arutati ÜRO Julgeolekunõukogus olukorda Birmas vaid lühidalt,

1.   tervitab birma munkade ja kümnete tuhandete teiste rahumeelsete meeleavaldajate vaprat tegutsemist Birma ebademokraatlikule ja repressiivsele režiimile vastu astumisel ning mõistab täielikult hukka Birma võimude brutaalse reaktsiooni;

2.   kordab oma nõudmist vabastada viivitamatult Aung San Suu Kyi ning tagada talle liikumis- ja sõnavabadus;

3.   väljendab oma šokeeritust rahumeelsete meeleavaldajate tapmise üle, nõuab tungivalt, et julgeolekujõud pöörduksid tagasi kasarmutesse ja nõuab esitatavate nõudmiste õiguspärasuse tunnistamist võimude poolt, rahvusvahelist arstiabi vigastatutele ning vahistatud meeleavaldajate ja teiste poliitvangide vabastamist;

4.   nõuab praeguse ebaseadusliku põhiseadusliku protsessi peatamist ja selle asendamist täielikult esindusliku Rahvusliku Konvendiga, millesse oleksid kaasatud Rahvuslik Demokraatlik Liiga ning teised erakonnad ja fraktsioonid;

5.   palub Hiinal ja Venemaal täielikult toetada ÜRO Julgeolekunõukogu selget avaldust, millega mõistetakse hukka Birmas toore jõu kasutamine, ja kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu üles volitama ÜRO peasekretäri astuma samme, et aidata kaasa rahvuslikule leppimisele Birmas ja demokraatiale üleminekule ja kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu üles võtma asjakohaseid meetmeid;

6.   palub ÜRO Julgeolekunõukogul tagada ÜRO peasekretäri erinõuniku Birma küsimuses Ibrahim Gambari kavakohase Birma-visiidi viivitamatu toimumine ning tema takistamatu liikumisvabadus ja juurdepääs;

7.   kutsub nõukogu üles tegema koostööd Ameerika Ühendriikide, Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsiooni (ASEAN) ja rahvusvahelise üldsuse teiste liikmetega, et valmistada ette kooskõlastatud täiendavad meetmed, sealhulgas eesmärgistatud majandussanktsioonid, mida võidakse rakendada Birma režiimi suhtes, kui viimane kasutab vägivalda ja ei vasta nõudmisele pöörduda tagasi demokraatia teele;

8.   palub komisjonil eraldada rahastamisvahendi demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas kaudu vajalikud vahendid, et toetada aktiivselt Birma demokraatlikku liikumist ja valitsusväliseid organisatsioone, mis tegutsevad Birmas hea valitsemistava taastamise nimel;

9.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, ASEANi liikmesriikide valitsustele, Rahvuslikule Demokraatlikule Liigale, riiklikule rahu- ja arengunõukogule ning ÜRO peasekretärile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0384.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta (2006/2049(INI))

P6_TA(2007)0421 A6-0294/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikleid 95 ja 153;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv teenuseosutajate vastutuse kohta (KOM(1990)0482);

–   võttes arvesse komisjoni teatist "Teenuseosutajate vastutuse uued juhised" (KOM(1994)0260);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul(1) (teenuste direktiiv);

–   võttes arvesse komisjoni rohelist raamatut ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta (KOM(2006)0744);

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele "EÜ tarbijapoliitika strateegia 2007–2013" (KOM(2007)0099);

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule "Teenuste ohutus tarbijatele" (KOM(2003)0313);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2007. aasta märtsi uuringut piiriüleste teenuste osutajate kohustuste kohta;

–   võttes arvesse komisjoni 12. jaanuari 2006. aasta vastust Euroopa Parlamendi liikme Diana Wallise kirjalikule küsimusele(2);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi 19. juuni 2007. aasta soovitust seoses Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjoni raportiga(3),

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja õiguskomisjoni arvamust (A6-0294/2007);

A.   arvestades, et ELi majanduslik ja sotsiaalne areng sõltub suures osas teenindussektorist, mis kasvab pidevalt ja moodustab ligikaudu 70 % ELi SKTst;

B.   arvestades, et Euroopa tarbijate usaldus piiriülese tarbimise vastu on madal, mida tõestab asjaolu, et 2006. aastal tegi piiriülese ostu Internetis vaid 6 % tarbijatest;

C.   arvestades, et piiriülene teenusekaubandus on võrreldes kaubavahetuse näitajatega äärmiselt madal;

D.   arvestades, et tootevastutuse direktiiv(4) võeti vastu 1985. aastal ja üldise tooteohutuse direktiiv(5) 2001. aastal;

E.   arvestades, et tarbijaohutuse olukord ja tarbijakaitse tase on piiriüleste teenuste osutamise osas liikmesriigiti erinevad, samas kui kaupade sektoris tagavad nii rahvusvaheline kui ka ühenduse õigus rahuldava tarbijakaitse;

F.   arvestades, et vastavalt hiljutisele Eurobaromeetri uuringule teatas 33 % tarbijatest, et ettevõtted keeldusid teenuseid müümast või osutamast, kuna tarbija ei olnud nende riigi elanik;

G.   arvestades, et teadlike tarbijate poolt turul konkurentsisurve tekitamise tõttu on tarbijapoliitika niisama oluline kui konkurentsipoliitika;

H.   arvestades, et kehtiv ELi tarbijaõigustik on killustunud – kooskõlas pädevuste jagunemisega asutamislepingutes on EL kehtestanud selged reeglid üksnes teatud sektorite ja teenuste (näiteks sidevahendi abil sõlmitud lepingute, ebaausate kaubavahetustavade, tarbijakrediidi, reisipakettide ja puhkuseosakute) puhul;

I.   arvestades, et on olemas tõendid väitmaks, et praegune õigusraamistiku killustatus võib takistada tarbijaid piiriüleseid tehinguid tegemast ning luua soovimatuid võimalusi piiriülesteks pettusteks ja petturitele;

J.   arvestades, et roheline raamat ühenduse tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta ei käsitle teenuseosutajate kohustusi;

K.   arvestades, et ei tarbija ega teenuseosutaja ei suuda alati täpselt otsustada, milline õiguslik režiim nende tegevuse erinevate aspektide suhtes kehtib, st kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi õigus, või kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi regulatiivne režiim;

L.   arvestades, et mõnes liikmesriigis on erasektori teenuste kasutajad paremini kaitstud kui avaliku sektori teenuste kasutajad;

M.   arvestades, et olemasolevates õigusaktides ei käsitleta reeglina teenuseosutajate sisulisi kohustusi ega nähta tarbijale ette konkreetseid õiguskaitsevahendeid, erinevalt meetmetest, mis on võetud kaupade vaba liikumise kohta;

N.   arvestades, et igasuguse õigusliku struktuuri puudumine ühenduse tasandil, mis võimaldaks tarbijatel esitada piiriüleselt ühishagi petturite ja halva teenuste osutajate vastu, kujutab endast nii regulatiivse korra puudust kui ka – ja mis veelgi tähtsam – takistust tarbijatele piiriülese õigusliku hüvitise ja kompensatsiooni saamisel kulusäästlikul moel;

O.   arvestades, et mõnedes liikmesriikides puuduvad pädevad kohtuvälise vaidluste lahendamise organid ning ühenduse tasandil olemasolevad struktuurid – ECC-Net (Euroopa tarbijakeskuste võrgustik) ja FIN-NET (Euroopa Majanduspiirkonna piiriülene kohtuväline kaebuste lahendamise võrgustik finantsteenuste valdkonnas) – ei ole piisavalt tuntud ega oma küllaldasi ressursse,

Teenuste siseturg

1.   ergutab meetmete arendamist teenuste siseturu väljakujundamiseks;

2.   on veendunud, et seoses teenuste turu järjest piiriülesemaks muutumisega tuleb teenuseosutajate kohustustele kehtestada ühtsem süsteem, et aidata kaasa sujuva teenuste siseturu väljakujunemisele;

3.   on teadlik, et teenuste direktiiv, mille liikmesriigid peavad riiklikusse õigusesse üle võtma hiljemalt 28. detsembriks 2009, peaks märkimisväärselt mõjutama piiriüleste teenuste osutamist, kuid märgib, et selles direktiivis ei käsitleta teenuseosutajate materiaalseid kohustusi;

4.   on veendunud, et ELi teenuseosutajate kohustusi käsitleva õigussüsteemi selgitamine toob kaasa suurema konkurentsi ja rohkem valikuid tarbijatele, samas aga ei tohiks see luua õigustamatuid takistusi teenuste vabale liikumisele siseturul;

5.   on veendunud, et erinevad õigusnormid ja haldustavad liikmesriikides põhjustavad nii teenuseosutajatele kui ka tarbijatele ebakindlust ja läbipaistvuse puudumist ning raskendavad ELi ühiste vahendite kasutamist, kuid tekitavad samal ajal konkurentsivõimaluse tarbijakaitse osas;

6.   avaldab kahetsust, et praegune õigusaktide kogum kollisiooninormidest ja siseturu õigusaktidest ning selguse puudumine nendevahelise koostoime kindlaksmääramisel tähendab seda, et ei tarbijal ega teenuseosutajal pole alati võimalik selgelt otsustada, milline õiguslik režiim nende tegevuse erinevate aspektide suhtes kehtib, teiste sõnadega, kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi õigus, või kas kehtib vastuvõtjariigi või päritoluriigi regulatiivne režiim;

7.   on veendunud, et kui tarbijad ei ole teenuse ohutuses või kvaliteedis kindlad, siis kalduvad nad alateadlikult välismaiseid tarnijaid tõrjuma, mis pärsib piiriüleste teenuste kasutamist nende poolt, ning negatiivne tarbijakogemus laieneb sageli ebaõiglaselt kõikidele välismaistele teenuseosutajatele;

8.   juhib tähelepanu asjaolule, et teenuste täitmise osas ei ole tarbijad ühenduse õigustiku raames nii hästi kaitstud kui kaupu ostvad tarbijad;

9.   väljendab siiski kahtlust laiaulatuslike uute horisontaalsete vahendite osas teenuste siseturu väljakujundamiseks, kuni teenuste direktiiv ei ole täielikult rakendatud;

10.   on teadlik, et tihti on teenused keerukad struktuurid, mis hõlmavad inimestevahelist suhtlemist ja valikuid;

11.   on veendunud, et mitte üksnes tarbijad, vaid eriti ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad saaksid nii piiriüleste teenuste ostjate kui ka müüjatena kasu täiendavast õiguskindlusest, lihtsusest ja kulude vähendamisest;

12.   tuletab meelde, et vastavalt teenuskaubanduse üldlepingule osutatakse piiriüleseid teenuseid mitmes erinevas vormis (näiteks võrgupõhine müük, reisimine teenuse tarbimiseks teise riiki või teenuse osutamiseks tarbija külastamine tema koduriigis), mida tuleks arvesse võtta;

13.   märgib, et kehtestamisjärgus on mitmeid õiguslikke algatusi, mille eesmärgiks on tagada piiriüleste teenuste osutajate õiguste ja eriti kohustuste õiguskindlus, nimelt ettepanek võtta vastu lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitlev määrus (Rooma I määrus) (KOM(2005)0650), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta ("Rooma II")(6) ning roheline raamat tarbijaõigustiku läbivaatamise kohta;

14.   juhib tähelepanu, et Rooma I määruse ettepaneku artikkel 5 on äärmiselt oluline, et saaks kindlaks määrata, kas kehtivad (teenuseosutaja) päritoluriigi või kliendi (teenuse tarbija) koduriigi tarbijakaitsealased õigusaktid; rõhutab, et on tähtis ära oodata selle õigusloomemenetluse tulemused;

15.   on veendunud, et sellise teenuste siseturu loomine, mille õigusraamistik põhineb asutamislepingus sätestatud ja teenuste direktiivis määratletud asutamise ja teenuste osutamise põhivabadustel, sõltub asjakohastest meetmetest, mis oleksid selged nii õiguslikust kui ka praktilisest vaatepunktist;

Era- ja avaliku sektori teenuseosutajad

16.   kutsub komisjoni üles pidama silmas, et teenuseosutajate kohustuste puhul ei tohi vahet teha avaliku ja erasektori teenuseosutajate vahel, kes peaksid võrdsel määral kuuluma tarbijakaitsealaste direktiivide kohaldamisalasse;

17.   tunnistab, et kuigi ELi kehtivad õigusaktid, nagu teenuste direktiiv ja ebaausate kaubandustavade direktiiv(7), ei sisalda mingeid erisätteid, mille eesmärk oleks teenuseosutajate piiriülese vastutuse reguleerimine, võivad nad kaudselt mõjutada siseriiklikke õigusakte kõnealuses valdkonnas;

18.   kutsub komisjoni üles teostama põhjalikku järelevalvet piiriüleste teenuste osutajate vastutusega seotud kehtivate ja kavandatavate horisontaalsete ja sektoripõhiste õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise üle;

19.   kutsub komisjoni üles uurima meetmeid, nagu näiteks standardite kehtestamine ELi tasandil, kui vahendeid teenuste turvalisuse edendamiseks ja liikmesriikide poolt osutatavate piiriüleste teenustega seotud tarbijaõiguste tagamiseks;

20.   kutsub komisjoni üles täiendavalt arendama, eraldama vahendeid ja edendama ECC-Neti ja FIN-NETi tööd, ning juhul, kui alternatiivsed vaidluste lahendamise süsteemid jäävad peamiste teenuste sektorite puhul liikmesriikides kättesaamatuteks, vähemalt kaaluma asjakohase soovituse esitamist;

21.   kutsub komisjoni üles jätkuvalt aktiivselt kaaluma ühenduse tasemel õigusakti kehtestamist eesmärgiga lihtsustada tarbijate jaoks piiriüleste ühismeetmete võtmist, et võimaldada paremat juurdepääsu õiguslikule hüvitisele;

22.   tunnistab, et vastutuse kord teenuseosutajate jaoks on olemas, ehkki igas liikmesriigis erineval tasemel, kuid usub, et selguse huvides ja tarbija usalduse loomiseks tuleb eelkõige peamiste piiriüleste sektorite puhul teatav ühtsus saavutada; usub ka, et teatavatel juhtudel on vajadus tihedama koostöö järele riigi reguleerivate asutuste ja kutseorganisatsioonide vahel;

Ettepanek võtta vastu horisontaalne vahend teenuseosutajate kohustuste kohta

23.   palub komisjonil, samal ajal kui ta jätkab sektoripõhist tööd võtmevaldkondades, esitada 12 kuu jooksul tööprogramm, et asjakohaselt hinnata kehtivate ja kavandatavate siseturu õigusaktide mõju piiriüleste teenuste osutajate kohustustele ning vajadust piiriüleste teenuste osutamise eeskirju ühtlustava üldise horisontaalse vahendi järele, et tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse;

24.   on seisukohal, et sellisel hindamisel peaks uurima võimalikku üldist vahendit, mis sisaldaks vähemalt üldisi põhireegleid, mis kehtestaksid piisava teabe esitamise nõude hinnakujunduse, lepingutingimuste ja defektsete või hilinenud teenuste õiguskaitsevahendite kohta;

25.   palub komisjonil selgelt määratleda rahvusvahelise eraõiguse vahendite ja siseturu vahendite vaheline vastastoime, et kaotada igasugused kahtlused selle suhtes, millal kehtivad päritoluriigi ja millal vastuvõtjariigi õigusaktid või eeskirjad, ning seega kõrvaldada nii palju kui võimalik teenuseosutajatele kohaldatava vastutuse korra lüngad;

26.   on seisukohal, et komisjon peaks arvesse võtma iga algatuse mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele;

27.   kutsub kõiki teenustesektori õigusaktide väljatöötamisega seotud komisjoni peadirektoraate üles osalema jätkuvas töös ühtse poliitilise tugiraamistikuga, et lisada sellesse teatavad teenuste lepinguid käsitlevad jaotised, eriti nendes valdkondades, kus juba on või tõenäoliselt saab olema piiriülest tegevust, näiteks finantsteenuste ja tervishoiusektoris;

28.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 376, 27.12.2006, lk 36. (2) P-4797/05. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0264. (4) Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29). (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4). (6) ELT L 199, 31.7.2007, lk 40. (7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta (2007/2094(INI))

P6_TA(2007)0422 A6-0278/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ja naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A6-0278/2007),

Diskrimineerimise vastu võitlemine

A.   arvestades, et EL on poliitiline projekt, mis põhineb ELi lepingu artiklis 6 ja põhiõiguste hartas sedastatud ühistel väärtustel, nagu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse, ning mille poliitikate ja õiguse kaudu edendatakse võrdsust ja mittediskrimineerimist, samuti vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 13;

B.   arvestades, et diskrimineerimise vastu võitlemise alased poliitilised deklaratsioonid peavad olema vastavuses progressiivse arengu ning poliitikate ja seaduste, eriti diskrimineerimisvastaste direktiivide ja võrdsust edendavate projektide, nagu Euroopa võrdsete võimaluste aasta, täieliku ja korrektse rakendamisega;

C.  Rassilise võrdsuse direktiivi rakendamine

C. arvestades, et Rassismi ja Ksenofoobia Euroopa Järelevalvekeskuse 2006. aasta aastaaruandes kinnitatakse, et diskrimineerimine on liikmesriikides jätkuvalt tõsine probleem;

D.   arvestades, et hiljuti läbiviidud Eurobaromeetri uurimus näitab, et 64 % 25 liikmesriigis küsitletud kodanikest arvab, et diskrimineerimine etnilise päritolu alusel on veel ikka laialt levinud;

E.   arvestades, et nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust)(1) vastuvõtmist võib pidada suureks edusammuks rassilise või etnilise päritolu alusel toimuva diskrimineerimise ohvrite kaitse tõhustamises ning neile õiguskaitsevahendite kasutamisel paremate võimaluste pakkumises;

Tõendamiskohustus

F.   arvestades, et tõendamiskohustuse säte on direktiivi põhiküsimus, sest see aitab kaasa direktiivis sätestatud kaitse tõhusale tagamisele;

G.   arvestades, et tõendamiskohustusega seotud pretsedendiõigusest nähtub, et liikmesriikide vahel esineb veel ikka olulisi erinevusi selles, mis on kohtus prima facie tõenditena vastuvõetavad; arvestades, et liikmesriikide vahelist arvamustevahetust käesolevas küsimuses tuleks seepärast julgustada, et uurida, kas kohtumenetlused on võimalik üksteisega vastavusse viia;

H.   arvestades, et võrdsuse põhimõtte tõhusat rakendamist saaks parandada, kui tsiviil- ja haldusasjades kehtestatud tõendamiskohustuse eeskirju laiendataks ohvristamist puudutavatele õigussätetele;

Võrdõiguslikkusega tegelevad organid

I.   arvestades, et peaaegu kõigis liikmesriikides on nüüd võrdõiguslikkusega tegelevad organid või nad on teinud selliste organite ülesanded kohustuseks olemasolevatele organitele;

J.   arvestades, et kõiki liikmesriike tuleks julgustada võtma äärmiselt positiivseid meetmeid, et laiendada võrdõiguslikkusega tegelevate organite volitusi kaugemale kui diskrimineerimine rassilise või etnilise päritolu alusel;

K.   arvestades, et võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel peaks olema piisavalt nii töötajaid kui ka rahalisi vahendeid;

L.   arvestades, et võrdõiguslikkusega tegelevad organid peaksid olema võimelised toimima valitsusest sõltumatult ning neid tuleks tajuda sõltumatult toimivatena, s.t mitte valitsuse osana;

M.   arvestades, et vaatamata spetsiaalsete diskrimineerimisvastase võitluse ja võrdõiguslikkusega tegelevate organite olemasolule on registreeritud kaebuste arv paljudes liikmesriikides jätkuvalt madal;

N.   arvestades, et praktikas esitavad võrdõiguslikkusega tegelevad organid kohtule menetlemiseks vaid väikese arvu kohtuasju, mis tuleneb rahaliste vahendite ja inimressursside nappusest; arvestades, et tihtipeale osutavad diskrimineerimise ohvritele menetluse lõpuni abi valitsusvälised organisatsioonid;

O.   arvestades, et ametiisikute koolitamine on direktiivi eesmärkide saavutamisel kriitilise tähtsusega, sest ametiisikud peavad direktiivi rakendama;

Reguleerimisala

P.   arvestades, et alati ei ole võimalik eristada diskrimineerimist rassilise või etnilise päritolu alusel ja diskrimineerimist usu, vaadete või rahvuse alusel;

Q.   arvestades, et alati ei ole lihtne kindlaks teha, kas diskrimineerimine põhineb sool, etnilisel või rassilisel päritolul, sotsiaalsetel tingimustel, seksuaalsel sättumusel või muudel teguritel;

Teabe levitamine ja teadlikkuse tõstmine

R.   arvestades, et hiljuti läbiviidud Eurobaromeetri uurimus kinnitab, et teadlikkus diskrimineerimisvastaste õigusaktide olemasolust ELis on üsna madal ning keskmiselt ainult üks kolmandik ELi kodanikest väidab teadvat oma õigusi, juhul kui nad peaksid sattuma diskrimineerimise või ahistamise ohvriks;

S.   arvestades, et mõned liikmesriigid on siiski teinud hulgaliselt erinevaid teabe ja teadlikkuse tõstmise algatusi (veebilehed, kampaaniad, teleklipid, ajalehereklaamid);

T.   arvestades, et mõned liikmesriigid on teinud tähtsaid algatusi, s.t lisanud oma siseriiklikesse õigusaktidesse tööandja kohustuse teavitada töötajaid diskrimineerimisvastastest õigusaktidest;

U.   arvestades, et mõned liikmesriikide spetsialiseeritud organid on avanud diskrimineerimise ohvritele teabe andmiseks ja nende toetamiseks infotelefoni;

V.   arvestades, et on ka mitmeid liikmesriike, kes on rakendanud teabe ja teadlikkuse tõstmise meetmeid üsna piiratult ning et mõne liikmesriigi kohta ei ole teada ühtegi teadlikkuse tõstmise kampaaniat;

W.   arvestades, et nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid peaksid just eriti Euroopa võrdsete võimaluste aasta kontekstis tegema pingutusi, et kodanikke nende õigustest teavitada, ning arvestades, et liikmesriigid peaksid tagama 2007. aastal algatatud meetmete jätkumise 2008. aastal, kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastal;

Andmete kogumine

X.   arvestades, et andmete kogumine on diskrimineerimisvastase võitluse eesmärgil ülioluline, ning et etniliselt eristatud statistilised andmed võivad olla üliolulised kaudse diskrimineerimise demonstreerimisel ning politsei teavitamisel ja positiivsete erimeetmete strateegia väljatöötamisel, kuid tekitavad samal ajal mitmeid eetilisi ja õiguslikke küsimusi;

Y.   arvestades, et selline andmete kogumine ei tohi rikkuda üksikisikute eraelu puutumatust, avalikustades üksikute isikute andmeid või täites etnilise või rassilise iseloomustamise otstarvet;

Õiguskaitsevahendid

Z.   arvestades, et alternatiivsed vaidluste lahendamise menetlused ei tohiks välistada võimalust pöörduda kohtusse,

AA.   arvestades, et paljud diskrimineerimise ohvrid ei esita kohtule kaebust väga erinevatel põhjustel, sealhulgas seoses kulude ja hirmuga taoliste aktide kordumise ees;

AB.   arvestades, et diskrimineerimisvastase võitluse eesmärgid saab saavutada üksnes siis, kui ELi ja liikmesriikide tasandil kombineeritakse õiguslikke meetmeid positiivsete tegevustega;

AC.   arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti ülesanne on koguda ja analüüsida põhiõigustega seotud asjakohast, usaldusväärset ja võrreldavat teavet ning andmeid;

1.   kordab direktiivi 2000/43/EÜ tähtsust;

2.   tuletab meelde, et direktiiv 2000/43/EÜ on miinimumnõue ning peaks seega olema alus, millele ehitatakse üles ulatuslik diskrimineerimisvastane poliitika;

3.   tervitab komisjoni teatist 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) kohaldamise kohta (KOM(2006)0643), tuletades meelde, et direktiivi eesmärk oli kehtestada raamistik rassilise ja etnilise päritoluga seotud diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada liikmesriikides kooskõlas subsidiaarsuspõhimõttega ning lähtuvalt asjaomase riigi traditsioonidest ja tavadest seaduse ees võrdsuse, võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise kinnistumine; kiites heaks komisjoni teatises sisalduva direktiivi rakendamise ülevaate, märgib siiski, et ühtlasi oleks olnud kasulik esitada üksikasjalik kirjeldus selle kohta, kuidas direktiivi 2000/43/EÜ sätted on siseriiklike õigusaktidega üle võetud, nagu direktiivis täpsustatud; märgib lisaks, et komisjon ei kohustunud üksnes üksikasjalikku teavet koguma, vaid ka selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru andma, ning Euroopa Parlament palus komisjonil oma 14. juuni 2006. aasta resolutsioonis mittediskrimineerimise ja võrdsete võimaluste raamstrateegia kohta(2) vaadata viivitamata üle mittediskrimineerimise direktiivide rakendamist käsitlevate õigusaktide kvaliteet ja sisu;

4.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid esimesel võimalusel üle kõik ühenduse diskrimineerimisvastased õigusaktid ja kasutaksid kõiki ettenähtud vahendeid, sealhulgas positiivseid erimeetmeid, et tagada praktikas võrdõiguslikkus;

5.   rõhutab, et direktiiv läheb kaugemale töö saamisest, füüsilisest isikust ettevõtjana ja kutsealal tegutsemisest ning seda kohaldatakse ka sellistele valdkondadele nagu haridus, sotsiaalkaitse, sealhulgas sotsiaalkindlustus ja tervishoid, sotsiaalsoodustused ning kaupade ja teenuste kättesaadavus, selleks et tagada demokraatliku ja salliva ühiskonna areng, mis lubaks ühiskonnaelus osaleda kõikidel isikutel sõltumata nende rassilisest või etnilisest päritolust;

6.   märgib rahuloluga, et enamik liikmesriike on võtnud meetmeid direktiivi rakendamiseks, kuid on pettunud, et vähesed on kõik selle sätted oma siseriiklikusse õigusesse täielikult üle võtnud;

7.   juhib eriti tähelepanu sellele, et mitmeid direktiivi sätteid, nagu otsese ja kaudse diskrimineerimise mõisted, ahistamine ja tõendamiskohustus, ei ole paljudes liikmesriikides korralikult üle võetud;

8.   nõuab eelkõige ranget järelevalvet selle üle, kuidas kohaldatakse tõendamiskoormuse osalise tühistamise eeskirja, mis on eriti tõhus tööküsimustes tekkivate vaidluste korral;

9.   väljendab muret, et liikmesriigid on direktiivi reguleerimisalast jätnud välja rohkem tegevusvaldkondi, kui oleks soovitav või õigustatud;

10.   tuletab meelde, et kõnealune direktiiv võeti vastu 2000. aasta juunis ja et liikmesriigid olid kohustatud selle rakendama enne 2003. aasta juunit, mis andis neile küllaldaselt aega vajalike rakendusmeetmete võtmiseks; kutsub komisjoni üles võtma aktiivsemat lähenemisviisi, väljastades näiteks tõlgendavaid teatiseid ja rakendussuuniseid, et tagada liikmesriikidepoolne täielik ja korrektne rakendamine; palub komisjonil valvsalt jätkata direktiivi nõuetekohase rakendamise järelevalvet, avaldada nii kiiresti kui võimalik oma hindamisaruanne ning alustada vajaduse korral viivitamata – ja igal juhul hiljemalt enne 2007. aasta lõppu – menetlust direktiivi rikkumise suhtes;

11.   kordab, et direktiivi 2000/43/EÜ kohaselt vastu võetud riiklike sätete rikkumiste suhtes kohaldatavad sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad;

12.   nõuab riiklike integreeritud tegevuskavade väljatöötamist, et tõhusalt tegeleda kõigi diskrimineerimise vormidega;

13.   palub liikmesriikidel, kes rakendavad või võtavad kasutusele riiklikke tegevuskavasid, et võidelda rassismi ja diskrimineerimise vastu, kaasata nendesse lüli, mis hõlmab andmete kogumist, kontrollimist ja järelevalvet peamistes poliitikavaldkondades, nagu mittediskrimineerimine ja võrdõiguslikkus, sotsiaalne kaasatus, ühendusesisene ühtekuuluvus, integratsioon, sooline võrdõiguslikkus, haridus ja tööhõive;

14.   palub komisjonil edastada Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjaomane tegevuskava, mis käsitleb riiklike rakendusmeetmete mõju jälgimis- ja kirjeldamismehhanisme ja -meetodeid; rõhutab, et diskrimineerimisalaste andmete, eelkõige töösuhteid puudutavate andmete – sealhulgas ebaseadusliku, deklareerimata, alamakstud ja kindlustamata töö kohta – kogumise mehhanisme tuleb kooskõlas andmekaitset käsitlevate õigusaktidega arendada, kuna see on kasulik vahend, mille abil määrata kindlaks, kontrollida ja vaadata üle diskrimineerimise vastu võitlemise strateegiat ja tavasid, järgides samal ajal riiklikke integratsioonimudeleid; kutsub komisjoni üles kehtestama andmete ühiseid standardeid, et edastatud teavet saaks tulemuslikult võrrelda; rõhutab, kui tähtis on uurida mitte üksnes kasutatavate rakendusaktide sisu, vaid samuti nende tõhusust;

15.   kutsub komisjoni üles paluma liikmesriikidel analüüsida oma aastaaruannetes direktiivi 2000/43/EÜ rakendamise kohta diskrimineerimisvastaste õigusaktide tõhusust vähemuste ja naiste süstemaatilise tõrjumise viiside vastu võitlemisel, eriti hariduse valdkonnas ja tööturule juurdepääsu, tervishoiuteenuste, kaupade ja teenuste kättesaadavuse osas, ning lisaks liitma soolise võrdõiguslikkuse perspektiivi oma aruannetesse, et leevendada mitmekordset diskrimineerimist, millega paljud kokku puutuvad;

16.   tuletab komisjonile meelde, et parlament sooviks saada dokumenti, milles on loetletud kõik liikmesriikide õigusaktidega kehtestatud erandid, et alustada selliste erandite küsimuses avalikku mõttevahetust;

17.   tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid siseriiklike tähtaegade mõju ja ohvristamise vastase kaitse tõhususe sõltumatult üle vaatama;

18.   on mures diskrimineerimisvastaste õigusaktide alase madala teadlikkuse pärast liikmesriikide kodanike hulgas ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama oma jõupingutusi kõnealuse teadlikkuse tõstmiseks;

19.   on seisukohal, et romi kogukond koos teiste tunnustatud etniliste kogukondadega vajab erilist sotsiaalset kaitset, eriti laienemise järel, sest neid puudutavad ekspluateerimise, diskrimineerimise ja tõrjutusega seotud probleemid on teravamaks muutunud;

20.   rõhutab, et seadused on ainult siis tõhusad, kui kodanikud teavad oma õigusi ja õiguskaitse on neile kergesti kättesaadav, sest direktiivi sätestatud kaitsesüsteem sõltub kodanike algatusvõimest;

21.   tuletab meelde, et direktiivi artikkel 10 kohustab liikmesriike direktiivi asjaomaseid sätteid avalikkusele kõiki sobivaid viise kasutades teatavaks tegema;

22.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid avatud koordineerimise meetodi alusel vastu miinimumstandardite kogumi, et tagada etniliste vähemuste hulka kuuluvatele lastele – eelkõige tüdrukutele – kvaliteetse hariduse ja võrdsete tingimuste kättesaadavus, ning võtaksid vastu positiivseid õigusakte, mis kohustaksid lõpetama tõrjumise koolides ja sätestaksid üksikasjalikud kavad, et lõpetada lahusoleva, madalama kvaliteediga hariduse andmine etniliste vähemuste hulka kuuluvatele poistele ja tüdrukutele;

23.   tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustust levitada kodanikele asjakohast teavet ning julgustada ja toetada teadlikkust tõstvaid kampaaniaid seoses kehtivate riiklike õigusaktide ja diskrimineerimisvastase võitlusega seotud organitega;

24.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid kõikidele etniliste vähemuste hulka kuuluvatele isikutele – eriti naistele – esmase etapi ennetava ja hädaolukorras antava arstiabi kättesaadavuse, määratleksid ja rakendaksid poliitikaid, mille abil tagatakse, et ka kõige rohkem tõrjutud kogukondadel on täielik juurdepääs tervishoiusüsteemile, ning korraldaksid koolitusi ja teadlikkust tõstvaid kursusi meditsiinitöötajatele eesmärgiga kaotada eelarvamused;

25.   nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused tagaksid tööhõive- ja sotsiaalse kaasatuse poliitika raames võrdse kohtlemise ja võrdsed võimalused, tegeleksid äärmiselt kõrge tööpuuduse tasemega, mis on registreeritud eelkõige etniliste vähemuste hulka kuuluvate naiste hulgas, ning eriti tegeleksid tõsiste tõketega, mille on loonud otsene diskrimineerimine töölevõtu protseduurides;

26.   usub kindlalt, et on ülimalt tähtis pakkuda ametnikele direktiivi eesmärkide ja sätete alast koolitust, sest neil on kohustus rakendada direktiivi kogu ühiskonnas, ning et kõrvaldada igasugune institutsionaalse rassismi oht valitsusasutustes endis; kutsub liikmesriike üles sellisesse koolitusse investeerima ning julgustab neid ja komisjoni asutama riiklike haldusasutuste vahelisi Euroopa vahetusprogramme;

27.   kutsub liikmesriike üles koguma, koostama ja avaldama igal aastal üldist, täpset, usaldusväärset ja sooliselt eristatud statistikat seoses järgmiste valdkondadega: tööturg, elamumajandus, haridus ja koolitus, tervishoid ja sotsiaaltoetused, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste kättesaadavus, kriminaalkohtusüsteem ning kodaniku- ja poliitiline osalus, ning seadma tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse suunistes selged, kvantitatiivsed sihid ja näitajad, mis võimaldaksid neil mõõta edasiminekut sisserändajate ja/või vähemuste olukorras;

28.   soovitab liikmesriikidel eraldada oma võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele piisavalt vahendeid ning neid nõuetekohaselt volitada, et nad saaksid oma tähtsat ülesannet tõhusalt täita, ning kui võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel on kindlad volitused, neid täielikult kasutada;

29.   soovitab liikmesriikidel valitsusvälistele organisatsioonidele, kes aktiivselt kodanikke teavitavad ja diskrimineerimise küsimustes õigusabi osutavad, piisavalt vahendeid eraldada ja neid volitada;

30.   juhib tähelepanu sellele, et kodanike teavitamisel ja õigusabi andmisel on ebaproportsionaalne osa valitsusväliste organisatsioonide kanda, seda ilma vastava staatuse ja liikmesriikide ametiasutuste poolse rahastamiseta;

31.   soovitab komisjonil teha hoolikat järelevalvet võrdõiguslikkusega tegelevate organite sõltumatu toimimise üle, milleks võib viitedokumendina kasutada 20. detsembril 1993. aastal ÜRO Peaassamblee poolt vastuvõetud resolutsiooni 48/134 rahvuslike institutsioonide staatuse põhimõtete kohta (nn Pariisi põhimõtted), milles käsitletakse selliste organite piisavat rahastamist;

32.   tuletab komisjonile meelde parlamendi seisukohta, et liikmesriigid peavad võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele tagama piisavate rahaliste vahendite olemasolu, et need organid saaksid tagada vähemalt nende isikute kaebuste tasuta käsitlemise, kes ei suuda ise maksta, ning kutsub komisjoni üles liikmesriikidega arutama, kuidas seda eesmärki saavutada;

33.   soovitab liikmesriikidel kasutada teiste liikmesriikide häid tavasid, näiteks neid, millega lubatakse võrdõiguslikkusega tegelevatel organitel algatada ohvrite nimel kohtumenetlust või osaleda kohtumenetluses kui amicus curiae;

34.   soovitab eristada kaebusi puudutavad andmed ja igat liiki kohtute, spetsialiseeritud organite või muude organite poolt läbiviidud menetluste tulemused diskrimineerimise põhjuste järgi, mis hõlbustaks õigusaktide rakendamise tõhususe hindamist, eriti riikides, kus spetsialiseeritud organid ja/või kohtud tegelevad kõikide diskrimineerimise põhjustega;

35.   soovitab liikmesriikidel eraldada oma võrdõiguslikkusega tegelevatele organitele piisavalt inimressursse ja rahalisi vahendeid, et võimaldada neil oma tähtsat ülesannet tõhusalt täita, sealhulgas asjakohase abi osutamine diskrimineerimise ohvritele; on seisukohal, et sellistele organitele tuleks anda ka vajalikud volitused kohtuasjade uurimiseks;

36.   julgustab liikmesriike astuma dialoogi kõigi diskrimineerimise vormide vastu võitlevate valitsusväliste organisatsioonidega ning kaasama neid võrdse kohtlemise põhimõtet edendava poliitika elluviimisse;

37.   rõhutab, et diskrimineerimise ohvreid tuleks kohtumenetluses abistada, ning tuletab meelde, et ohvritel võib riigiasutustest ja valitsusvälistest organisatsioonidest selles osas tõeliselt abi olla;

38.   palub liikmesriikidel koguda asjaomast, usaldusväärset ja võrreldavat teavet ja andmeid ning edastada see Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile;

39.   soovitab liikmesriikidel tagada, et asjaomastel riigiasutustel ja valitsusvälistel organisatsioonidel oleks piisavalt vahendeid;

40.   palub komisjonil hoolikalt uurida erinevaid andmete kogumisega seotud õigusküsimusi ja parameetreid ning esitada ettepanekud diskrimineerimise juhtumite dokumenteerimise parandamiseks, sealhulgas tagada, et selline andmete kogumine ei rikuks üksikisiku eraelu puutumatust, avalikustades üksikute isikute andmeid või täites etnilise või rassilise iseloomustamise otstarvet; tuleks ette näha juurdepääs võrreldavatele andmekogumitele kõikidest liikmesriikidest; hetkel ei ole kõigil liikmesriikidel kõnealustele andmetele juurdepääsu, kuid võrreldavad andmed on üliolulised kindla platvormi loomiseks, millele poliitika rajada;

41.   rõhutab rassilise kuuluvuse ja etnilise päritoluga seotud andmete töötlemise tundlikkust ning tuletab meelde andmekaitse direktiivide kohaldatavust käesoleva direktiivi kohaldamisel töödeldavate andmete suhtes; rõhutab, et rassilist kuuluvust ja etnilist päritolu käsitlevate andmete jaoks nähakse ette lisatagatised, kuna käesolevaid andmeid võidakse levitada ning kasutada justiits- ja siseasjade valdkonnas teistel eesmärkidel, näiteks rassilise iseloomustamise otstarbel; kordab oma nõuet võtta vastu raamotsus andmekaitse kohta, samuti tagada, et igasugust andmevahetust esimese ja kolmanda samba vahel reguleeritakse rangete andmekaitse-eeskirjade alusel;

42.   soovitab liikmesriikidel kaaluda statistiliste andmete kogumist, kasutades isikuandmete kaitse osas asjakohaseid kaitsemeetmeid, et välistada nende kasutamine etnilise iseloomustamise otstarbel, rassiliste ja etniliste rühmade esindatuse kohta erinevatel ühiskondlikel aladel, sealhulgas nii avalikus kui ka erasektoris, ning käesolevate andmete põhjal töötada välja poliitika, mille eesmärk on tagada võrdsed võimalused töö saamisel, füüsilisest isikust ettevõtjana ja kutsealal tegutsemisel, ameti omandamisel, hariduse, sotsiaalkaitse ja sotsiaalkindlustuse, sotsiaaltoetuste ning kaupade ja teenuste kättesaadavusel;

43.   kutsub komisjoni üles viima läbi uuringu, mis analüüsib, millistes liikmesriikides on olemas sätted positiivsete erimeetmete kohta, missugused testid tuleb seejuures läbida, kuidas valitsus või valitusvälised organisatsioonid on käesolevaid sätteid praktikas rakendanud ning milline on olnud nende mõju;

44.   kutsub liikmesriike üles tegema avalikkusele kättesaadavaks üksikasjaliku statistika rassistlike kuritegude kohta ning arendama kuritegude ja/või kuriteo ohvrite alaseid uuringuid, mis võimaldavad arvuliste ja võrreldavate andmete kogumist rassistlike kuritegude ohvrite kohta;

45.   kutsub komisjoni üles uurima mitmekordset diskrimineerimist ja esitama sellealaseid andmeid;

46.   palub komisjonil teostada tähelepanelikku järelevalvet "tõelistel ja kindlapiirilistel ametinõuetel" põhineva varjatud diskrimineerimise üle, diskrimineerimiste koostoime üle, mis on tingitud käesoleva erandi kohaldamisest usulistel põhjustel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(3) raames ning selle tagajärgedest rassiga seotud ja etnilistele küsimustele, ning pöörata erilist tähelepanu diskrimineerimisele hariduse valdkonnas;

47.   kordab, et poliitiliselt, sotsiaalselt ja õiguslikult on soovitatav lõpetada erinevate diskrimineerimise vormide hierarhiline kaitsmine, ning tervitab seetõttu komisjoni kavatsust teha ettepanek direktiivi 2000/43/EÜ reguleerimisala kõikidele diskrimineerimise põhjustele laiendamise kohta, nagu sedastati komisjoni iga-aastases õigusloomega seotud programmis aastaks 2008; sellest tulenevalt ootab, et komisjon alustaks ettevalmistavate töödega juba käesoleval aastal, et esitada oma ettepanek nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul enne 2008. aasta lõppu;

48.   tervitab komisjoni huvi mitmekordse diskrimineerimise vastu, sealhulgas kõnealuse valdkonnaga seotud uuringu algatamist; kutsub komisjoni üles võtma vastu mitmekordse diskrimineerimise määratlust, mille puhul võetakse arvesse võimalust, et isikuid võib ohustada üheaegne diskrimineerimine mitmel alusel;

49.   kutsub liikmesriike üles enam tähtsustama diskrimineerimise tõendeid; soovitab neil põhiõiguste ameti ettepaneku kohaselt järgida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni koostatud suuniseid diskrimineerimise tõendite kohta, ning tagama inimeste väljaõpe tõendamise eesmärgil sellistel põhialadel nagu tööhõive ja töö, haridus, elamumajandus ja majutamine, tervishoid, kaupade ja teenuste kättesaadavus ning rassistlik vägivald;

50.   palub komisjonil kaasata põhiõiguste amet ühenduse diskrimineerimisvastase õigusliku raamistiku väljatöötamisse viisil, mis oleks kooskõlas kõnealuse asutuse volitustega, et võimaldada tal etendada tähtsat rolli täpse ja ajakohastatud teabe korrapärasel esitamisel, mis on vajalik täiendavate õigusaktide koostamiseks;

51.   nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid käsitleksid etniliste vähemuste, eelkõige naiste ja alaealiste olukorda taotlejariikides jätkuvalt kui kriteeriumi, mille alusel hinnata vastava riigi valmisolekut Euroopa Liiduga ühineda;

52.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 180, 19.7.2000, lk 22. (2) ELT C 300 E, 9.12.2006, lk 259. (3) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2007. aasta resolutsioon naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamise kohta Euroopa Liidus 2007. aastal (2007/2065(INI))

P6_TA(2007)0423 A6-0290/2007

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 2, artikli 3 lõiget 2 ja artiklit 141;

–   võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele soolise võrdõiguslikkuse edendamise kohta, 2007 ("komisjoni aruanne võrdõiguslikkuse kohta") (KOM(2007)0049);

–   võttes arvesse ühenduse soolise võrdõiguslikkuse raamstrateegiat aastateks 2001–2005 (KOM(2000)0335) ja komisjoni aastaaruandeid 2000., 2001., 2002., 2004., 2005. ja 2006. aasta kohta (KOM(2001)0179, KOM(2002)0258, KOM(2003)0098, KOM(2004)0115, KOM(2005)0044 ja KOM(2006)0071);

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogus 2006. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti;

–   võttes arvesse ELi liikmesriikide soolise võrdõiguslikkuse edendamise poliitika eest vastutavate ministrite poolt 4. veebruaril 2005. aastal vastu võetud ühisdeklaratsiooni;

–   võttes arvesse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid 2006–2010 (KOM(2006)0092);

–   võttes arvesse naiste ja meeste võrdsete võimaluste nõuandekomitee 22. märtsil 2007. aastal vastu võetud arvamust sugudevaheliste palgaerinevuste kohta;

–   võttes arvesse Euroopa sotsiaalpartnerite poolt 22. märtsil 2005. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse meetmete raamistikku;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23(1);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamusi (A6–0290/2007),

A.   arvestades, et komisjon ja liikmesriigid kinnitasid hiljuti taas oma pühendumust soolise võrdõiguslikkuse teemale, nimelt eespool nimetatud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhistele ning Euroopa soolise võrdõiguslikkuse paktile;

B.   arvestades, et Euroopa ees seisvas demograafilises väljakutses on olemas selge sooline mõõde ning et soolise võrdõiguslikkuse poliitika on kõnealuse väljakutsega toimetulemiseks ülioluline;

C.   arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine tähendab praktikas nii naiste kui meeste elule ja olukorrale poliitiliste, haldus- ja ühiskondlike meetmete avaldatava mõju hindamist ning vajaduse korral nende meetmete ümbervaatamist soolise võrdõiguslikkuse edendamise eesmärgil;

D.   arvestades, et nii naiste kui meeste töö-, pere- ja eraelu ühitamine on oluline, et edendada naiste sisenemist tööturule, sinna naasmist ning seal püsimist, arvestades, et vastutus laste eest on vastutus, mida vanemad jagavad olenemata soost;

E.   arvestades, et vahetegemine hariduses, sooliste stereotüüpide püsimine erialade valikul ning tütarlaste ja noorte naiste diskrimineerimine hariduses on endiselt ulatuslik ning et sellel on negatiivsed tagajärjed naiste suhtelisele positsioonile tööturu teatavates sektorites, eriti mis on seotud kõrgtehnoloogia, teaduse, teadusuuringute ja inseneritööga;

F.   arvestades, et 2006. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu kordas taas, et soolise võrdõiguslikkuse poliitika on oluline vahend majanduskasvu saavutamiseks;

G.   arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist on Lissaboni tegevuskavas nimetatud põhinõudeks, ning arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on seni vähe arenenud ja see puudub sageli riiklikest tööhõive ja sotsiaalse kaasamise tegevuskavadest;

H.   arvestades, et komisjoni aruandes võrdõiguslikkuse kohta rõhutatakse naiste tööhõive määra positiivset tõusu, mille kohaselt ELis alates 2000. aastast loodud kaheksast miljonist töökohast kuus miljonit on hõivanud naised, ent märgib, et samal ajal eksisteerivad märkimisväärsed erinevused erinevate vanuserühmade tööhõive määrades ja ametite vahel, sest naiste tööhõive määr on tõusnud peamiselt sektorites, kus juba varem valitses naiste ülekaal, arvestades, et on taunimisväärne, et enamik naiste uutest töökohtadest on osalise tööajaga töökohad ning et osa neist on ohtlikud ja ebakindlad, vähetasustatud ja aeglase palgatõusuga töökohad;

I.   arvestades, et komisjoni 2006. aasta aruandest tööhõive kohta Euroopas nähtub, et 32,3 % töötavatest naistest ELis töötab osalise tööajaga, samas kui meeste seas on see määr kõigest 7,4 %;

J.   arvestades, et eelmise aruandega võrreldes ei ole toimunud olulist edasiminekut sugudevaheliste palgaerinevuste osas (mis on ELi lõikes keskmiselt 15 % ja mõnedes Euroopa riikides kuni 30 %), mis näitab selgelt, et ei ole toimunud tõelist arengut võrdse töö eest võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise osas, mis võeti kasutusele kolmekümne aasta eest nõukogu 10. veebruari 1975. aasta direktiiviga 75/117/EMÜ meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamisega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta liikmesriikides(2), arvestades, et jõukuse jagunemine meeste ja naiste vahel ELis on samuti ebavõrdne;

K.   arvestades, et 2003. aasta Eurobaromeetri uuring näitas, et peamised tegurid, mis takistavad isadel võtta endale rohkem koduseid ja perekonnaga seotud kohustusi, ei ole üksnes rahalist laadi, vaid on samuti seotud hirmuga negatiivsete tagajärgede ees karjääri kujundamisele;

L.   arvestades, et pikaajaline töötus on naiste seas proportsionaalselt suurem ja võrreldes naistega, kellel ei ole lapsi, on kuni viieaastaste laste eest hoolitsemise vastutus seotud kõrgema töötuse määraga;

M.   arvestades, et laste, eakate ja teiste ülalpeetavate hooldusteenuste piisav kättesaadavus on olulise tähtsusega, et võimaldada meeste ja naiste täielikku ja võrdset osalemist tööturul;

N.   arvestades, et liikmesriikides, kus on võetud vastu ühitamispoliitika nii naiste kui meeste jaoks, on kõrgem sündivus, naiste suurem osakaal tööturul ja suurem tööhõive määr;

O.   arvestades, et sotsiaalpartnerid mängivad olulist rolli soolise võrdõiguslikkuse meetmete määratlemisel Euroopa, riigi, piirkondlikul, sektorite ja ettevõtete tasandil ning et edukas ühitamispoliitika nõuab koostöö tegemist tööandjate, ametiühinguorganisatsioonide, töövõtjate ja ametiasutuste vahel;

P.   arvestades, et head tavad näitavad, et ühitamismeetmed mikromajanduslikul tasandil toovad kaasa väiksema kaadrivoolavuse ja töölt puudumise, suurema pühendumuse ja tootlikkuse ning meelitavad ligi võimekat ja motiveeritud tööjõudu;

Q.   arvestades, et nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta(3) artikli 16 lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigid ja komisjon tagavad, et nimetatud fondide kasutamise eri etappides toetatakse meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja edendatakse sooküsimuste kaasamist,

1.   tervitab komisjoni jõupingutusi oma soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmete tõhustamiseks;

2.   tervitab komisjoni aruande võrdõiguslikkuse kohta keskendumist tööhõive küsimustele, nagu naiste ja meeste palgaerinevuse, ühitamise ning võrdse kohtlemise direktiivid, kuna naiste majanduslik iseseisvus on naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste üks peamisi prioriteete;

3.   tervitab võrdõiguslikkuse kultuuri ELis, sealhulgas komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiseid ning nõukogu soolise võrdõiguslikkuse pakti ja nõuab selle praktilist rakendamist konkreetsete meetmete ja rahaliste vahendite eraldamise kaudu;

4.   rõhutab edasiste jõupingutuste ning vananenud otsustus- ja käitumismallide edasise kõrvaldamise vajalikkust – eriti haldussektoris –, et parandada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist eri poliitikavaldkondades;

5.   juhib tähelepanu, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ELi tasandil mõistetakse kui topeltstrateegiat, millega üritatakse tagada ühelt poolt sooline võrdõiguslikkus kõikides poliitika- ja otsustusvaldkondades ning teiselt poolt suunatud meetmed naiste diskrimineerimise kõrvaldamiseks;

6.   palub komisjonil lisaks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise lähenemisviisile esitada rea konkreetseid meetmeid, mille hulka kuuluksid teadlikkuse tõstmise kampaaniad, parimate tavade vahetamine, dialoogid kodanikega ning algatused avaliku ja erasektori partnerluse alal;

7.   tunnustab sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika potentsiaali võrdõiguslikkuse edendamisel;

8.   toonitab vajadust selge ja alalise seose järele võrdõiguslikkuse kohta koostatud aastaaruannete ja juhistes määratletud prioriteetide vahel, et tagada soolise võrdõiguslikkuse poliitika tõhusat planeerimis-, järelevalve- ja hindamistsüklit; julgustab komisjoni kõnealust tsüklit välja töötama;

9.   tuletab meelde oma 2. veebruari 2006. aasta resolutsioonis naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus(4) esitatud nõuet, et komisjon kontrolliks liikmesriike, et viimased järgiksid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse alast ühenduse õigustikku kõikides poliitikavaldkondades, eelkõige tööhõive valdkonnas, kuid ka neis, mis puudutavad juurdepääsu kaupadele ja teenustele ning nende pakkumist; kutsub seetõttu komisjoni üles korraldama uuringut selle kohta, kuidas liikmesriigid ühenduse õigustikku võrdõiguslikkuse valdkonnas kohaldavad, ja võtma kohaseid meetmeid juhuks, kui liikmesriigid õigusakte üle ei võta või ei täida neid;

10.   kutsub liikmesriike üles toetama komisjoni riiklike meetmete kohaldamise järelevalve valdkonnas, et hinnata poliitika tõhusust ja võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimist, eelkõige ettenähtud õiguste ning pensioni- ja sotsiaalkindlustusskeemide osas;

11.   kutsub liikmesriike üles esitama erimeetmeid, et võidelda naiste ja meeste vahelise ebavõrdsuse vastu, mille on põhjustanud eelkõige rasedus- ja sünnituspuhkusest või ülalpeetavate hoolduspuhkusest tulenevalt katkenud tööhõive struktuur, ja vähendama selle negatiivset mõju karjäärile, töötasudele ja pensioniõigustele ning pürgima sooliselt neutraalsete palkade ja pensionide poole; kutsub komisjoni üles leidma sobivaid vahendeid tööturul soolise vahetegemise vastu võitlemiseks ja naiste ebatraditsioonilistesse sektoritesse pääsemise hõlbustamiseks;

12.   kutsub komisjoni üles arendama soolise võrdõiguslikkuse analüüsi ja süvalaiendamist seoses pensionireformide mõjuga naiste elule ELis, eesmärgiga individualiseerida pensioniõigused ning sotsiaalkindlustus- ja maksusüsteemid;

13.   tervitab komisjoni algatatud konsulteerimismenetlust sotsiaalpartneritega, et parandada nii õiguslikku kui ka mitteõiguslikku raamistikku töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks; julgustab komisjoni viivitamata algatama konsulteerimise teist etappi;

14.   kutsub komisjoni üles koguma ja levitama parimaid tavasid töökeskkonna poliitika kohta, mis võimaldavad tõhusamat töö ja eraelu vahelist tasakaalu, ning mis hõlmavad ka meetmeid, mis edendavad meeste suuremat osalemist perekonnaelus; kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles võtma vajalikke meetmeid, et oleks võimalik osaliselt tõkestades ja osaliselt sekkudes võidelda seksuaalse ja moraalse ahistamise vastu töökohal; toonitab, et naisi tuleb nende ametialases karjääris toetada; nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt meetmete võtmist, et vähendada naiste ja meeste vahelist palgaerinevust ning edendada nii vanemapuhkust meestele kui ka isapuhkust;

15.   märgib, et töö-, era- ja pereelu ühitamine on oluline küsimus ning üks võimalus tööhõive suurendamiseks ja demograafilise vananemise koorma vähendamiseks; juhib tähelepanu vajadusele lähtuda kõnealust valdkonda puudutavas poliitikas alati isiku vaba valiku põhimõttest ja kohandada poliitikat erinevatele eluetappidele;

16.   avaldab kahetsust asjaolu üle, et komisjon ei konsulteerinud tööõiguse ajakohastamist käsitlevat rohelist raamatut (KOM(2006)0708) koostades sotsiaalpartneritega;

17.   märgib, et globaliseerumine on olnud positiivseks jõuks, mis võimaldab naistel üle kogu maailma oma potentsiaali ära kasutada, seda eelkõige parema juurdepääsu kaudu haridusele ja tervishoiule; märgib siiski, et kaubanduse liberaliseerimine on tekitanud vastandlikke ja samaaegseid suundumusi, edendades ühelt poolt tõhusalt töösuhete formaliseerimist mitmetes valdkondades ja laiendades teiselt poolt mitteametlikku majandust naiste töö ja sissetuleku uute liikidega, nagu kodus töötamine, alltöövõtt ja mikroettevõtted;

18.   märgib, et suureneva globaliseerumise üks tulemus on vaesuse feminiseerumine, ning et tuleks läbi viia põhjalik uurimus, et teha kindlaks globaliseerumise üldine mõju naiste võimele elatist teenida;

19.   kutsub komisjoni üles tagama, et kõik tulevased kaubanduslepingud, näiteks WTO raames sõlmitavad lepingud, vaadataks läbi ka soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt;

20.   kutsub komisjoni üles keskenduma eelkõige tõketele, mis takistavad naiste juurdepääsu juhtivatele töökohtadele, et hinnata kõnealuse probleemi struktuurset mõõdet; tervitab seetõttu meetmeid, mis aitavad naistel siseneda tööturule meestega võrdsetel alustel ja edendavad naisettevõtlust, ning toonitab kehtivate eelarvamuste ja soolise diskrimineerimise kõrvaldamise tähtsust, pidades silmas naiste konkurentsivõimet ja tööalast konkurentsivõimet, eelkõige kõrgetel ametikohtadel;

21.   rõhutab vajadust võidelda demokraatia tõsise nappuse vastu, mis tuleneb naiste vähesest osalemisest poliitiliste otsuste tegemisel, ning kutsub liikmesriike üles uurima faktoreid, mis ei võimalda naistel täielikult osaleda poliitikas ja riiklike haldusorganite juhtkonnas kõigil tasanditel ning kutsub üles võtma meetmeid selliste olukordade heastamiseks;

22.   nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks rahvusvähemuste hulka kuuluvate ja sisserännanud naiste olukorrale, kuna nende marginaliseerumist tugevdab mitmekordne diskrimineerimine nii väljastpoolt nende kogukonda kui ka nende kogukonnas; soovitab võtta vastu riiklikud integreeritud tegevuskavad, et võidelda tõhusalt mitmekordse diskrimineerimise vastu, eriti juhul, kui mõnes liikmesriigis tegelevad diskrimineerimise küsimustega erinevad organid;

23.   juhib tähelepanu, et on oluline tagada, et ELi sisenevad sisserändajad oleksid teadlikud vastuvõtjariikides valitsevatest väärtustest ja kehtivatest õigusnormidest ning ühiskondlikest tavadest soolise võrdõiguslikkuse osas, et vältida diskrimineerimise olukordi, mis tulenevad kultuurilise teadlikkuse puudumisest;

24.   kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama parimate tavade vahetamist mittediskrimineerimise valdkonnas tööturul, et soodustada võrdõiguslikkuse ja tõhususe vahelist dünaamikat olenevalt riiklikest eripäradest;

25.   kutsub liikmesriike üles töötama ELi sotsiaalse kaasamise strateegia raames välja konkreetsed soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, sealhulgas poliitiliste meetmete paketi ebatraditsiooniliste ja ühe vanemaga perede toetamiseks ning konkreetsed poliitilised meetmed nende naiste rühmade toetamiseks, keda ähvardab suurem vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht, näiteks ümberasujad, pagulased, etnilistesse vähemustesse kuuluvad naised, eakamad naised ja puuetega naised;

26.   nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostööd liikmesriikidega, et koguda vajalikke andmeid ja kehtestada meetmeid, mis võiksid tõkestada inimkaubandust seksuaalse ekspluateerimise ja sunniviisilise töö eesmärgil;

27.   kutsub komisjoni üles keskenduma võõrtöötajate ekspluateerimise tõkestamise vahenditele ja mehhanismidele, sealhulgas ebaseaduslike ümberasujate põhiliste inimõiguste tunnustamisele ja jõustamisele, selle asemel et kasutada repressioone;

28.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid muudaksid vastastikuseks sünnituspuhkuse ja lapsehoolduspuhkuse toetuste kulud tagamaks, et naised ei ole enam kallim tööjõud kui mehed;

29.   kutsub liikmesriike üles võitlema koostöös tööturu osapooltega rasedate naiste diskrimineerimise vastu tööturul ja võtma kõik vajalikud meetmed emade kõrgetasemelise kaitse tagamiseks; kutsub komisjoni üles hindama põhjalikumalt antud valdkonnas kehtiva ühenduse õiguse järgimist ja otsustama, kas seda tuleb muuta;

30.   märgib murega, et hoolimata kõigist tehtud edusammudest ähvardab naisi, eriti eakamaid naisi ja üksikemasid, endiselt tõrjumis- ja vaesusrisk;

31.   kutsub liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles võtma eesmärgiks, et kõigile täistööajaga tööd otsivatele naistele oleks võimalik pakkuda täistööajaga tööd, mitte osalise tööajaga tööd, mis on sageli ohtlik ja ebakindel;

32.   tervitab komisjoni jõupingutusi andmaks uut tõuget eesmärkide saavutamisele, milles lepiti kokku 2002. aastal Barcelonas kokku tulnud Euroopa Ülemkogul, kaotamaks tõkked naiste ja meeste võrdsele osalemisele tööturul ning võtmaks 2010. aastaks kasutusele lastehoidu 90 % 3aastastele kuni kohustuslikku kooliikka jõudnud lastele ja vähemalt 33% alla 3aastastele lastele, eelkõige struktuurifondide abil; julgustab komisjoni esitama 2008. aastal plaanipäraselt teatist, milles sätestatakse täiendavad meetmed, mida tuleb võtta kõigil tasanditel kõnealuste eesmärkide saavutamiseks; on seisukohal, et eesmärk peaks olema tagada kõigile lastele õigus saada kvaliteetset, kasvatuslikku elementi sisaldavat hooldusteenust;

33.   on seisukohal, et liikmesriikidel on kohustus tagada, et kõigil geriaatrilist hooldust või haiguse või puude tõttu hooldust vajavatel inimestel on võimalus saada kvaliteetset hooldust ja ravi;

34.   rõhutab vajadust arendada poliitikat, mis keskendub sooliste stereotüüpide vastu võitlemisele hariduses juba varasest east, sealhulgas kõrvaldades stereotüübid koolide õppekavadest ja õpikutest, pakkudes teadlikkust tõstvat koolitust õpetajatele ja õpilastele ning julgustades poisse ja tüdrukuid valima ebatraditsioonilisi haridusteid;

35.   kutsub komisjoni üles arendama dialoogi meediakanalitega ja ergutama viimaseid arvestades nende olulist sotsiaalse vastutuse rolli edendama soolist võrdõiguslikkust ning vältima naiste ja meeste stereotüüpset kujutamist;

36.   soovitab üleeuroopaliste meetmete arendamist, et suurendada teadlikkust nulltolerantsi osas seksistlike solvangute ning naiste alavääristava kujutamise suhtes meedias ja kommertsteadaannetes;

37.   soovitab hariduses arvestada rohkem tüdrukute ja poiste erinevate individuaalsete vajadustega nende arengu mõttes ning võidelda seeläbi stereotüüpidega;

38.   leiab, et enamikes ELi riikides ei kajasta tööturg piisavalt naiste kõrgemat keskmist haridustaset ega paremaid akadeemilisi tulemusi;

39.   soovitab püüda tagada, et kooliharidus soodustaks teadmisi ja mõistlikke kriteeriume, et võimaldada saavutada vabadus, isiklik sõltumatus ning ka võrdsus, et saavutada naiste sotsiaalne kaasamine; usub lisaks, et eelkõige naiste hulgas tuleks süvendada niinimetatud põhipädevusi, nagu ettevõtlik suhtumine ning teaduslik ja tehnoloogiline lähenemisviis;

40.   rõhutab koolitusmeetmete vajadust vanemapuhkuse ajal, et aidata naistel toime tulla muutunud ametialaste nõudmistega;

41.   märgib piisava võrreldava statistika olemasolu olulisust ning taunib sellega seoses teatavate inimrühmade, näiteks peretalumajapidamistes töötavate elukaaslaste puudumist Euroopa statistikas, keda juhul kui nad on naised arvestatakse üldjuhul "koduperenaistena"; kutsub EUROSTATi üles seda inimrühma oma statistikas hõlmama et laiendada naiste töö profiili;

42.   rõhutab, et naised teevad põllumajanduses sageli olulise osa tööst palgata peretöötajatena; on seisukohal, et kõnealuse töö võiks samuti asjakohaselt võtta arvesse maaelu arengu poliitikas;

43.   juhib tähelepanu suurele arvule peretalumajapidamistes töötavatele (enamasti naissoost) elukaaslastele, kelle õiguslik seisund on paljudes liikmesriikides ebapiisav, mis võib tekitada konkreetseid rahalisi ja õiguslikke probleeme seoses õigusega rasedus- ja sünnituspuhkusele ning haiguspuhkusele, pensioniõiguste kogumisega ja sotsiaalkindlustuse kättesaadavusega, samuti abielulahutuse korral;

44.   rõhutab vajadust parandada põllumajanduses töötavate naiste õiguslikku seisundit nii seoses sotsiaalkindlustusega, tagades neile kõigile otsese juurdepääsu sellele, kui ka seoses nende rolliga põllumajandusettevõtetes endis, rõhutades eriti nende kaasomandit peretalumajapidamistes, laenude kättesaadavust ja nende õigusi pärimisõiguse kontekstis;

45.   juhib seoses sellega tähelepanu oma 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonile füüsilisest isikust ettevõtjaid abistavate abikaasade olukorra kohta(5), milles nõuti põllumajanduses abistavate abikaasade olukorra parandamist, mis tuleks saavutada, tugevdades nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/613/EMÜ (füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega)(6), kehtestades abistavatele abikaasadele selleks õigusliku seisundi, kusjuures töötajatena tunnustamast keeldumise asemel kuuluksid nad sotsiaalkindlustusskeemidesse, et kvalifitseeruda haigus-, invaliidsus- ja õnnetusjuhtumikindlustuse ning vanaduspensioni jaoks;

46.   juhib tähelepanu kõrgele vaesuse määrale ja eraldatusele, mis mõjutavad mõnedes maapiirkondades elavaid naisi; osutab vajadusele naistele võrdseid võimalusi tagavate tõhusate meetmete järele, mis peaks olema kõigi ühise põllumajanduspoliitika alusel võetavate meetmete ja muude asjakohaste ühenduse poliitikavaldkondade keskne eesmärk;

47.   peab oluliseks parandada maapiirkondades elavate naiste elukvaliteeti, võimaldades neile hõlpsamat juurdepääsu haridusele ja kutseõppele, elukestvale õppele, uutele meedia infrastruktuuridele, vajalikele tõhusatele kohalikele tervishoiuteenustele ning koha peal asuvatele lastele ja peredele mõeldud rajatistele ja hüvedele, sealhulgas lastesõimedele, lasteaedadele, koolidele, kunstikeskustele ja turgudele;

48.   rõhutab vajadust toetada Euroopa Sotsiaalfondi kaudu konkreetseid meetmeid, mis parandaksid naiste juurdepääsu tööturule ja seal osalemist, ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist; on seisukohal, et regionaalfondidel peaks olema soopõhine eelarverida (soolisest võrdõiguslikkusest lähtuv eelarvestamine), millelt rahastataks meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja uurimusi naiste olukorda käsitleva poliitika mõjude kohta;

49.   tuletab meelde vajadust kaasata piirkondliku arengu strateegiatesse uusi lähenemisviise ja uuenduslikke vahendeid ning rõhutab vajadust pakkuda piirkondliku ja kohaliku tasandi otsustajatele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise meetodite ja vahendite alast koolitust; kutsub komisjoni üles arendama edasi oma suuniseid haldussektorile soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta struktuurifondide puhul;

50.   palub komisjonil Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi kaasabil lisada tulevastesse soolise võrdõiguslikkuse kohta koostatud aastaaruannetesse läbirääkija- ja kandidaatriikidest pärit faktid ning statistika;

51.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (2) EÜT L 45, 19.2.1975, lk 19. (3) ELT L 210, 31.7.2006, lk 25. (4) ELT C 288 E, 25.11.2006, lk 73. (5) EÜT C 85, 17.3.1997, lk 186. (6) EÜT L 359, 19.12.1986, lk 56.