Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse ELi lepingu artikleid 6 ja 7 ning uue, 12. detsembril 2007. aastal alla kirjutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta(1) artiklit 4, mis käsitlevad inimõiguste kaitset;

–   võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 5, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eriti selle artiklit 7, 1987. aasta piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni (edaspidi: piinamise tõkestamise Euroopa konventsioon) ja selle fakultatiivset protokolli, millega nähakse ette sõltumatute rahvusvaheliste ja siseriiklike asutuste korrapärased külastused kinnipidamiskohtadesse;

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3, selle protokolle ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat;

–   võttes arvesse piinamise tõkestamise Euroopa konventsiooni, millega loodi Euroopa Nõukogu Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee, ning kõnesoleva komitee aruandeid;

–   võttes arvesse ÜRO 1957. aasta kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõudeid ning ÜRO Peaassambleel vastu võetud asjaomaseid deklaratsioone ja põhimõtteid;

–   võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee resolutsioone ja soovitusi, eelkõige resolutsiooni (73)5 kinnipeetavate kohtlemise miinimumnõuete kohta, soovitust R(87)3 Euroopa vanglaeeskirjade kohta ja soovitust R(2006)2 Euroopa vanglaeeskirjade kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee vastuvõetud soovitusi, eriti soovitust R(2006)1747 Euroopa vanglaharta kehtestamise kohta ning soovitust R(2000)1469 vanglas viibivate emade ja väikelaste kohta;

–   võttes arvesse oma 26. mai 1989. aasta resolutsiooni naiste ja laste kohta vanglates(2), 18. jaanuari 1996. aasta resolutsiooni halbade kinnipidamistingimuste kohta Euroopa Liidu vanglates(3), 17. detsembri 1998. aasta resolutsiooni vanglatingimuste kohta Euroopa Liidus: ümberkorraldused ja alternatiivsed karistused(4) ning 9. märtsi 2004. aasta soovitust nõukogule kinnipeetavate õiguste kohta Euroopa Liidus(5);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A6–0033/2008),

A.   arvestades, et Euroopa ja rahvusvahelistest konventsioonidest(6) tulenevalt tuleb kõiki vangistatud isikuid kohelda nende inimõigusi järgides ning kinnipidamistingimused peavad vastama inimväärsuse, diskrimineerimise lubamatuse ning era- ja perekonnaelu puutumatuse põhimõtetele ning sõltumatud asutused hindavad seda korrapäraselt;

B.   arvestades, et kohtuotsuste tegemisel, karistusõiguses ning liikmesriikide kinnipidamisasutustes tuleb arvesse võtta vangis viibivate naiste erivajadusi ja -olukorda;

C.   arvestades, et tuleb võtta konkreetseid ja naiste erivajadustega kohandatud meetmeid, eelkõige tuleb kohaldada alternatiivseid karistusi;

D.   arvestades, et vanglas viibivad rasedad peavad saama abi, teavet ning muud raseduse normaalseks kuluks ja emaduseks valmistumiseks vajalikku, eelkõige on vaja tasakaalustatud toitu, nõuetekohaseid sanitaartingimusi, värsket õhku, kehalist tegevust ning sünnituseelset ja -järgset hooldust;

E.   arvestades, et kõigil mees- ja naiskinnipeetavatel peab olema võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele, kuid kinnipidamispoliitika peab pöörama erilist tähelepanu naistele omaste füüsilise ja vaimse tervise probleemide ennetusele, profülaktilisele kontrollile ja ravile;

F.   arvestades, et ema vaimsest ja füüsilisest tervisest sõltub lapse tervis;

G.   arvestades, et suur hulk kinnipeetavaid naisi on praegu või on varem olnud uimasti- või muude ainete sõltlased ja see võib olla vaimsete või käitumishäirete põhjuseks, mille puhul on vanglate üldise tervishoiupoliitika raames vaja tagada nii arstiabi kui ka sotsiaalne ja psühholoogiline tugi;

H.   arvestades, et tänapäeval on teatavasti suur osa kinnipeetavatest naistest olnud perekonnas või paarisuhtes vägivalla, seksuaalse kuritarvitamise või väärkohtlemise ohvrid ning suures majanduslikus või psühholoogilises sõltuvuses; arvestades, et kõik nimetatud asjaolud on otseselt seotud nende kuritegeliku mineviku ning füüsiliste ja psühholoogiliste tagajärgedega, nagu traumajärgne stress;

I.   arvestades, et vanglapersonal peab olema piisavalt koolitatud ja teadlik, et võtta arvesse meeste ja naiste soolise võrdõiguslikkuse aspekti ning vangis olevate naiste erivajadusi ja -olukorda; arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata neist kõige kaitsetumatele, st alaealistele ja puudega naistele;

J.   arvestades, et perekonnasidemete säilitamine on oluline vahend korduvkuritegude ärahoidmisel ja ühiskonnaellu taaslülitumisel ning kõigi kinnipeetavate, nende laste ja teiste perekonnaliikmete õigus, kusjuures naistel on selle õiguse kasutamine sageli eriti keeruline naiste kinnipidamisasutuste vähesuse ja sellest tulenevalt asukoha kauguse tõttu;

K.   arvestades, et lapse parimaid huve tuleb alati arvesse võtta, kui otsustatakse lapse vangistatud vanemast lahutamise või temaga kokkujätmise küsimust, võttes arvesse, et igal juhul tuleb tagada, et teine vanem võiks kasutada oma vanemaõigusi, ning kehtestada nõuetekohased võimalused pereliikmetega (vennad ja õed, vanavanemad ja teised pereliikmed) lähedaste suhete säilitamiseks;

L.   arvestades, et olles alla kirjutanud eespool nimetatud lapse õiguste konventsioonile (samuti teistele rahvusvahelise õiguse aktidele), on osalisriikidel kohustus tagada kõigile lastele igasuguse diskrimineerimiseta ja sõltumata nende vanema õiguslikust seisundist kõik kõnesoleva konventsiooniga ettenähtud õigused, eelkõige õigus saada nõuetekohaseid tervishoiuteenuseid, harrastada vaba aja tegevusi ja omandada haridust, ning seda kohustust tuleb täita samuti laste puhul, kes on koos oma vangistatud vanemaga;

M.   arvestades, et lisaks seadusevastaste tegude eest karistamisele peaks kinnipidamisasutuse eesmärk olema ka ühiskonna- ja tööellu taaslülitamine, võttes sealjuures arvesse, et suure hulga mees- ja naiskinnipeetavate minevikus esines sageli sotsiaalset tõrjutust ja vaesust;

N.   arvestades, et suur osa kinnipeetavatest naistest on vangistamise ajal seotud pooleliolevate kohtumenetlustega (alaealistest lastest loobumise, nende ajutise hooldamise või lapsendamise menetlus, abielulahutus või lahuselu, elukohast väljatõstmine jne), mis teeb nad haavatavaks ning asetab pidevasse ebakindluse ja stressi seisundisse;

O.   arvestades, et kinnipeetavad isikud ei ole sageli teadlikud olemasolevatest sotsiaalabi võimalustest ning paljudel juhtudel on kõigile liikmesriikide kodanikele antud õiguste tegelikul kasutamisel takistuseks asjaolu, et neil ei ole asjakohaseid haldusdokumente (ID-kaart, sotsiaalkindlustuskaart, perekonnaseisutõend jne), dokumendid on kaotsi läinud või aegunud;

P.   arvestades, et mees- ja naiskinnipeetavate võrdne juurdepääs tööhõivele, kutseõppele ja vaba aja tegevusele kogu kinnipidamisaja vältel on olulise tähtsusega psühholoogilise tasakaalu säilitamise ning ühiskonna- ja tööellu taaslülitamise seisukohast;

Q.   arvestades, et hoolimata pakkumiste mitmekesisusest ei piisa sellest, kui mees- ja naiskinnipeetavatele võimaldatakse juurdepääs pakkumistele hariduse, koolituse, tööhõive, vaba aja tegevuse ja enesearendamise valdkonnas, vaid on vaja koostada kaasnevad programmid, mis lihtsustavad nende kaasamist töö- ja ühiskonnaellu taaslülitumise ettevalmistamisse ja selle käiku;

R.   arvestades, et vanglas viibivad naised peavad saama igasuguse diskrimineerimiseta teha tööd või tegelda vabatahtliku tegevusega ning omandada mitmekülgset, pärast karistusaja lõppu nende tavaellu taaslülitumist soodustavat ja tööturuvajadustele vastavat kutse- ja kodanikuharidust;

S.   arvestades, et mees- ja naiskinnipeetavate ühiskonnaellu taaslülitamise ning korduvkuritegude ennetamise edukus sõltub kinnipidamise ajal saadava õppe kvaliteedist, eriti ettevõtjate ning sotsiaalabiasutuste ja -organisatsioonidega loodud koostööst, samuti karistuse kandmisele järgnevatest järelmeetmetest ning sotsiaalsetest ja tööalastest tugiteenustest;

T.   arvestades, et on suur vajadus soopõhiste üldiste, selgete ja ajakohastatud andmete ning statistika järele,

Kinnipidamistingimused

1.   ergutab liikmesriike investeerima piisavaid vahendeid kinnipidamisasutuste infrastruktuuri kaasajastamisse ja kohandamisse, samuti rakendama Euroopa Nõukogu eespool nimetatud soovitust R(2006)2, et tagada inimväärsed ja põhilisi inimõigusi tagavad kinnipidamistingimused, eriti majutuse, tervise, hügieeni, toitlustamise, ventilatsiooni ja valgustuse osas;

2.   kordab taas oma nõudmist komisjonile ja nõukogule võtta ELi lepingu artikli 6 alusel vastu raamotsus kinnipeetavate õiguste kaitse miinimumnõuete kohta (mida soovitab ka Euroopa Nõukogu eespool nimetatud soovituses R(2006)2) ning palub nõukogul levitada Euroopa Nõukogu vanglaeeskirju ja edendada nende rakendamist, et ühtlustada suuremas ulatuses kinnipidamistingimusi Euroopas, võttes eriti arvesse naiste erivajadusi ning tuues selgelt välja mees- ja naiskinnipeetavate õigused ja kohustused;

3.   palub komisjonil lisada oma iga-aastasesse inimõiguste aruandesse hinnangu mees- ja naiskinnipeetavate põhiõiguste järgimisele ja naiste kinnipidamise eritingimuste täitmisele;

4.   ergutab liikmesriike ja kandidaatriike ratifitseerima piinamise tõkestamise Euroopa konventsiooni fakultatiivset protokolli, millega kehtestatakse sõltumatu kontrolli süsteem kinnipidamisasutustes, ning palub nõukogul ja komisjonil toetada kõnesoleva konventsiooni ja selle protokolli ratifitseerimist Euroopa Liidu välispoliitika raames;

5.   tuletab meelde, et kinnipidamisasutuste juhtimise vastavus siseriiklikele ja rahvusvahelistele õigusnormidele tuleks tagada pädevate asutuste korrapärase kontrolliga;

6.   kutsub liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada kinnipidamisasutustes kord ning personali ja kinnipeetavate turvalisus, lõpetades vägivalla- ja kuritarvitamise olukorrad, mille suhtes on eriti haavatavad naised ja etniliste või sotsiaalsete vähemuste esindajad;

7.   kutsub kõiki liikmesriike üles lihtsustama naiskinnipeetavate juurdepääsu elanikkonna hulgas korraldatavatele ennetuskampaaniatele, näiteks rinna- ja emakakaelavähi varajane avastamine, ning tagama neile võrdselt teiste naistega juurdepääs riiklikele programmidele, mis käsitlevad pereplaneerimist;

8.   tuletab meelde naistevanglate eripära ning nõuab tungivalt naistele mõeldud turvalisuse ja tavaellu taaslülitamise struktuuride loomist; tuletab lisaks meelde, et naiste puhul, keda on kuritarvitatud, ekspluateeritud ja tõrjutud, on tähtis luua võimalused ümberasumiseks toetavasse ümbruskonda, mis võtab arvesse nende individuaalseid vajadusi;

9.   palub liikmesriikidel võtta kinnipidamispoliitikas ja kinnipidamisasutustes arvesse meeste ja naiste võrdõiguslikkuse aspekti, samuti võtta rohkem arvesse naiste soolisi iseärasusi ja kinnipeetavate naiste sageli traumaatilist minevikku, tehes seda eelkõige meditsiini- ja vanglatöötajate asjakohase koolituse ja teavitamise ning naistele mõeldud põhiväärtustealase ümberõppe abil:

10.   kutsub liikmesriike tagama naistele võrdse ja igasuguse diskrimineerimiseta juurdepääsu erinevatele tervishoiuteenustele, mille kvaliteet peab olema võrdväärne ülejäänud elanikkonnale osutatavate teenuste kvaliteediga, et hoida ära ja tõhusalt ravida naistele spetsiifilisi haigusi;

11.   tuletab meelde, et naiskinnipeetavate hügieenivajaduste paremaks arvessevõtmiseks on vaja võtta meetmeid kinnipidamisasutuste infrastruktuuri ja vajaliku hügieenivarustuse osas;

12.   kutsub liikmesriike võtma vastu üldise vanglatervishoiu poliitika, mille kohaselt tehakse vangistuse alguses kindlaks füüsilised ja vaimsed häired ja samuti osutatakse kõigile sõltuvuse all kannatavatele mees- ja naiskinnipeetavatele meditsiinilist ja psühholoogilist abi, võttes sealjuures arvesse naiste iseärasusi;

13.   kutsub liikmesriike võtma kõiki vajalikke meetmeid, et anda kõigile naiskinnipeetavatele, eriti vägivalla ja väärkohtlemise all kannatanutele, üksikemadele ja naissoost alaealistele õigusrikkujatele, psühholoogilist tuge eesmärgiga tagada neile parem kaitse ja võimaldada neil seega säilitada ja parandada pere- ja sotsiaalseid suhteid ning suurendada tavaellu taaslülitumise väljavaateid; soovitab koolitada vanglatöötajaid ja suurendada nende teadlikkust selliste kinnipeetavate erilisest haavatavusest;

14.   soovitab, et rasedate ja väikelaste emade vangistamist kasutataks vaid viimase abinõuna ja sel äärmuslikul juhul saaksid nad avarama, võimaluse korral üksikkongi ning neile tuleb pöörata erilist tähelepanu, eriti toitlustamise ja hügieeni osas; leiab muu hulgas, et rasedad peavad saama sünnituseelset ja -järgset abi ning nad peavad saama osaleda vanematele mõeldud kursustel, mille kvaliteet on võrdväärne väljaspool kinnipidamisasutust korraldatavatega;

15.   juhib tähelepanu asjaolule, et normaalse kuluga sünnituse korral vanglas lahutatakse laps emast sunniviisiliselt tavaliselt 24 või 72 tunni möödumisel sünnist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriikide nägema ette muid lahendusi;

16.   rõhutab, et õigussüsteem peab jälgima ema kinnipidamisega seotud küsimuste käsitlemisel lapse õiguste tagamist;

17.   kutsub liikmesriike üles täielikult austadm seksuaalse sättumuse kujunemist ja pereelu erinevaid vorme, juhul kui need ei ole vastuolus õigusega;

18.   rõhutab vajadust lõpetada 18-aastaste ja nooremate tüdrukute ja poiste kinnipidamine täiskasvanute vanglates;

Peresidemete ja sotsiaalsete suhete säilitamine

19.   soovitab senisest rohkem eelistada vangistusele ühiskonnas tavapäraseid alternatiivseid karistusi, eriti emade puhul juhul, kui karistuse kandmise aeg on lühike ja oht avalikule korrale väike ning vangistus võib põhjustada tõsiseid häireid perekonnaelus, eriti kui tegemist on üksikvanemaga või väikeste lastega perekonnaga või isikuga, kellel on ülalpeetavaid või kes hooldab puudega isikut; tuletab meelde, et kohtuasutused peaksid võtma karistuse määramisel neid asjaolusid arvesse, eriti kohtualuse lapse parimaid huve silmas pidades; soovitab näha meeskinnipeetavate jaoks, kes hooldavad alaealisi või kellel on muud perekondlikud kohustused, ette võimalus kasutada samalaadseid meetmeid, mis on ette nähtud emadele;

20.   rõhutab, et isoleerituse ja ängistuse mõjul rasedate kinnipeetavate tervisele võib olla omakorda lapse jaoks kahjulikke ja isegi ohtlikke tagajärgi, mida tuleb kinnipidamise otsuse tegemisel väga tõsiselt arvesse võtta;

21.   rõhutab muu hulgas vajadust, et kohtunikud päriksid enne eelvangistuse otsuse tegemist või karistuse määramise ajal laste olemasolu kohta ning veenduksid, et on võetud meetmeid nende kõigi õiguste kaitseks;

22.   palub liikmesriike suurendada naistevanglate hulka ja jaotada neid ühtlasemalt kogu riigi territooriumil, et hõlbustada naiskinnipeetavate pere- ja lähisidemete säilitamist ning anda neile võimalus osaleda religioossetel üritustel;

23.   soovitab liikmesriikidel ergutada kinnipidamisasutusi võtma vastu paindlikke eeskirju külaskäikude korralduse, sageduse, kestuse ja külastusaja osas, mis peaksid võimaldama pereliikmete, sõprade ja muude isikute külaskäike;

24.   palub liikmesriikidel hõlbustada perede kokkujäämist, eriti vangis viibivate vanemate suhteid lastega tingimusel, et see ei ole vastuolus lapse huvidega, luues selleks vanglaõhkkonnast erinevad külastustingimused, mis võimaldavad ühistegevust ja vajaliku emotsionaalse kontakti saavutamist;

25.   nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma rahvusvahelisi kohustusi, tagades vanematega koos vanglas elavatele lastele võrdsed õigused ja võrdse kohtlemise, luues nende vajadustele vastavad elamistingimused täiesti eraldi asuvates üksustes, mille õhkkond on võimalikult erinev tavalisest vanglakeskkonnast, võimaldades neil kasutada lastehoiuteenuseid või käia tavakoolis ning nähes ette ulatusliku ja paindliku pereliikmete või lastekaitseliitude töötajatega väljas käimise korra, mis loovad eeldused nende heaks kehaliseks, vaimseks, kõlbeliseks ja sotsiaalseks arenguks ning millel on kohased infrastruktuurid ja kvalifitseeritud personal, kes aitab kinnipeetavatel emadel lapsi kasvatada ja hooldada; soovitab vanglas elavate alaealiste puhul samuti lihtsustada teise vanema vanemaõiguste kasutamist;

26.   märgib kahetsusega, et paljud kinnipeetavad naised on üksikemad ning nad kaotavad kontakti oma lastega, mõnikord igaveseks; nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt alternatiivsete võimaluste väljatöötamist ning nende rakendamist täieliku lahutamise vältimiseks;

27.   kutsub liikmesriike viivitamata andma kõigile kinnipeetavatele seoses vanglaküsimustega tasuta õigusabi, mis naiskinnipeetavate puhul oleks keskendunud perekonnaõigusele, et lahendada hooldusõiguse, lapsendamise, lahutamise, soopõhise vägivalla ja muid küsimusi;

28.   soovitab korraldada teabe- ja nõustamiskampaaniaid, mis käsitlevad ühiskonna poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid ning isikliku, perekondliku ja sotsiaalse seisundiga seotud haldusdokumentide uuendamise korda, et kinnipeetavad naised saaksid oma kodanikuõigusi täielikult kasutada;

29.   kutsub liikmesriike töötama välja psühhosotsiaalsed kaasnevad meetmed, et võimalikult paremini valmistada ette lapse lahutamist kinnipeetavast emast ja vähendada selle negatiivset mõju;

Ühiskonna- ja tööellu taaslülitumine

30.   soovitab liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid, et pakkuda kõigile mees- ja naiskinnipeetavatele eneseteostust võimaldavaid, nõuetekohaselt tasustatud ja mitmekesiseid töötamisvõimalusi igasuguse soolise vahetegemiseta ja diskrimineerimiseta ning luua selleks partnerlussuhted ettevõtjatega;

31.   palub liikmesriikidel investeerida rohkem vahendeid, kasutades sealjuures tööhõivet ja sotsiaalset kaasatust toetavaid ühenduse rahastamisvahendeid, nagu Euroopa Sotsiaalfond ja Progress, et töötada vanglate jaoks välja kirjaoskuse, elukestva õppe ja kutseõppe programmid, mis vastavad tööturu vajadustele ja mille puhul õpingute lõpus saadakse diplom;

32.   rõhutab, et programmid peaksid sisaldama keelekursusi, sealhulgas (vähemalt ühe) riigikeele õpet välismaalastest mees- ja naiskinnipeetavate jaoks, arvutiõpet ning sotsiaalse ja tööalase käitumise õpet;

33.   rõhutab valitsusväliste organisatsioonide olulist rolli kinnipeetavate, eelkõige naiste ühiskonna- ja tööellu taaslülitamise valdkonnas ning kutsub seetõttu liikmesriike toetama kõnealuste organisatsioonide tegevuse arendamist vanglakeskkonnas, suurendades eelkõige neile eraldatud vahendeid, lihtsustades organisatsioonide liikmete kinnipidamisasutustele juurdepääsu tingimusi ning tõstes vanglatöötajate teadlikkust vajadusest teha nendega tihedat koostööd;

34.   on seisukohal, et, kui see ei kujuta tõsist ohtu avalikule korrale ega ole tegemist raske kuriteoga, tuleks rohkem kasutada poolkinnist vanglarežiimi, mis võimaldab mees- ja naiskinnipeetavatel töötada või omandada kutseharidust väljaspool kinnipidamisasutust ja võiks hõlbustada nende taaslülitumist ühiskonna- ja tööellu;

35.   rõhutab, et mees- ja naiskinnipeetavate, eriti rasedate või äsja sünnitanud naiste töötingimused peavad olema vastavuses siseriiklike ja ühenduse õigusaktidega ning pädevad asutused peavad seda korrapäraselt kontrollima;

36.   rõhutab vajadust soodustada mees- ja naiskinnipeetavate töö- ja ühiskonnaellu taaslülitumisele suunatud jõupingutusi, tehes eelkõige kokkuvõtte nende isiklikust olukorrast ja tagades tehtu iga-aastase hindamise;

37.   peab prioriteediks igas kinnipidamisasutuses kaasprogrammide ja individuaalsete toetuskavade loomist, mis oleksid soovi korral kättesaadavad kõigile mees- ja naiskinnipeetavatele, et määratleda, rakendada ja muuta tulemuslikuks nende isikliku arengu ja ühiskonda lülitumise kavad, mis peavad jätkuma pärast nende vanglast vabanemist;

38.   tuletab meelde vajadust võtta vangistuse ajal ja pärast seda sotsiaalabi meetmeid, mille eesmärk on valmistada kinnipeetavaid ette tavaellu tagasipöördumiseks ja abistada neid selle juures, eriti elu- ja töökoha leidmisel, et ennetada sotsiaalset tõrjutust ja korduvkuritegusid;

39.   rõhutab, et on oluline säilitada ja edendada mees- ja naiskinnipeetavate kontakte välismaailmaga, eriti kirjutavale ajakirjandusele ja meediale juurdepääsu ning suhtluse kaudu sotsiaalabiasutuste, valitsusväliste organisatsioonide ja kultuuri-, kunsti- või muude ühingutega, mille kinnipidamisasutused on heaks kiitnud;

40.   tuletab meelde, et kõigi kinnipeetavate korrapärane juurdepääs spordile ja vaba aja tegevusele ning kunsti- või kultuurihariduse võimalustele on oluline nende psühholoogilise tasakaalu säilitamiseks ning suurendab nende ühiskonnaellu tagasipöördumise väljavaateid;

41.   kutsub komisjoni pöörama oma sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise tegevusprogrammi raames vangidele erilist tähelepanu;

42.   soovitab liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu välismaalastest mees- ja naiskinnipeetavatele, võttes eelkõige arvesse keele- ja kultuurierinevusi, ning hõlbustada kontaktide säilitamist lähedastega, võimaldada neil võtta ühendust oma riigi konsulaadiga ning teha neile kättesaadavaks vangla vahendid ja programmid ning neile arusaadav teave; soovitab liikmesriikidel võtta vanglate tegevuse kavandamisel samuti arvesse välismaalastest naiste olukorra eripära, koolitada ametnikke töötama mitmekultuurilises keskkonnas nii vanglas kui ka väljaspool ning seadma sisse vahendusteenistuste osutamise vanglates ja väljaspool neid;

43.   kutsub liikmesriike võtma ühiskonna- ja tööellu taaslülitumise lihtsustamise raames kõiki vajalikke meetmeid, et lisada oma siseriiklikesse õigusaktidesse vanglast vabanenute tööle võtmist soodustavad õigusnormid, eelkõige üksikemade ja naissoost alaealiste õigusrikkujate puhul, pidades silmas nii avaliku kui ka erasektori töökohti;

44.   ergutab liikmesriike vahetama teavet ja häid tavasid eeskätt naiste kinnipidamistingimuste kohta ning kutsehariduse ja ühiskonnaellu taaslülitamise tõhusate meetmete kohta; peab seepärast oluliseks julgustada ning rahastada otseste osalejate ja asutuste osalemist uuenduslike programmide ja heade tavade väljatöötamisel ning siseriiklikel ja rahvusvahelistel kongressidel ja aruteludel, mis motiveerib ja annab positiivset energiat;

45.   palub komisjonil koostöös liikmesriikidega toetada soolisest vaatenurgast lähtuvate vanglakeskkonda käsitlevate teadusuuringute läbiviimist ning rahastada uuringuid, mis käsitlevad kuritegevuse põhjuseid, õigusrikkumise kontekstija karistussüsteemide tõhusust, et parandada mees- ja naiskinnipeetavate osalemist ühiskonna-, pere- ja tööelus;

o
o   o

46.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide, kandidaatriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT C 303, 14.12.2007, lk 1. (2) EÜT C 158, 26.6.1989, lk 511. (3) EÜT C 32, 5.2.1996, lk 102. (4) EÜT C 98, 9.4.1999, lk 299. (5) ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 154. (6) Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklid 1, 3, 5 ja 12 ning ÜRO Peaassambleel 14. detsembril 1990. aastal vastu võetud resolutsiooni 45/111 lisas esimene põhimõte 1, milles käsitletakse kinnipeetavate kohtlemise põhimõtteid.