Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja eelkõige selle artiklit 3, milles on sätestatud, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda kindlalt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja eelkõige selle artikleid 18 ja 19 vastavalt varjupaigaõiguse ja kaitse kohta tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral;

–   võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

–   võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta(1) ("kvalifitseerumise direktiiv"), ja nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrust (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest(2) (Dublini määrus), ning teisi ELi õigusakte varjupaigaõiguse kohta;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 10. septembri 2007. aasta kirja Ühendkuningriigi peaministrile Iraani lesbi Pegah Emambakhshi kohta, keda ohustas Iraani tagasisaatmine pärast seda, kui tema varjupaigataotlust ei rahuldatud;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,

A.   arvestades, et 19-aastane homoseksuaalne Iraani kodanik Seyed Mehdi Kazemi taotles Ühendkuningriigilt varjupaika, kuid tema taotlust ei rahuldatud; arvestades, et väljasaatmise hirmus põgenes ta Madalmaadesse, kus ta taotles varjupaika; arvestades, et Madalmaade asutused otsustasid pärast tema taotluse läbivaatamist saata ta Ühendkuningriiki tagasi;

B.   arvestades, et Ühendkuningriigi asutused peavad nüüd tegema lõpliku otsuse tema varjupaigataotluse ja võimaliku väljasaatmise kohta Iraani;

C.   arvestades, et Iraani ametivõimud peavad rutiinselt homoseksuaale kinni, piinavad ja hukkavad neid; arvestades, et hr Kazemi endine partner on juba hukatud ja tema isa on ähvardanud teda surmaga;

D.   arvestades, et sarnase Pegah Emambakhshi juhtumi puhul otsustasid Ühendkuningriigi asutused pärast rahvusvahelise surve avaldamist teda Iraani mitte tagasi saata, kuid ei ole ikka veel selge, milliseks tema saatus kujuneb;

E.   arvestades, et Ühendkuningriigi peaministri pressiesindaja, kuigi ta ei kommenteerinud Seyed Mehdi Kazemi juhtumit, on kinnitanud üldiselt, et Ühendkuningriigi varjupaigamenetlused on kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, viidates võimalusele kaevata varjupaigataotlust käsitlev otsus edasi sõltumatule kohtule ja kinnitades, et ametiasutused ei saada tagasi kedagi, kellele tagasipöördumine oleks ohtlik;

F.   arvestades, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata ELi varjupaigaõiguse nõuetekohasele kohaldamisele liikmesriikides seksuaalse sättumusega seotud juhtumites,

1.   väljendab sügavat muret Seyed Mehdi Kazemi saatuse pärast;

2.   palub nõuetekohaselt ja täielikult rakendada kvalifitseerumise direktiivi, milles tunnistatakse, et tagakiusamine seksuaalse sättumuse alusel on varjupaiga andmise alus, ja nähakse ette, et liikmesriigid vaatavad läbi iga üksikjuhtumi ja uurivad olukorda päritoluriigis, sealhulgas seadusi ja nende kohaldamise viise;

3.   usub, et EL ja selle liikmesriigid ei saa kohaldada ELi ja siseriiklikke õigusakte viisil, mille tulemusena saadetakse inimesed välja kolmandasse riiki, kus neid ähvardab tagakiusamine, piinamine ja surm, kuna see kujutaks endast tegelikult inimõigustega seotud Euroopa ja rahvusvaheliste kohustuste rikkumist;

4.   pöördub asjaomaste liikmesriikide poole palvega leida ühine lahendus, millega tagatakse, et Seyed Mehdi Kazemile antakse varjupaik või kaitse ELi pinnal ja teda ei saadeta tagasi Iraani, kus ta kindlasti hukatakse, tagades sellega Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 3 täieliku täitmise kõikide Euroopa ametiasutuste poolt, käesoleval juhul Ühendkuningriigi poolt; palub komisjonil ja nõukogul teha selle juhtumi puhul liikmesriikidega täielikku koostööd;

5.   kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma meetmeid sarnaste juhtumite vältimiseks tulevikus ja leida sarnastele juhtumitele lahendus koostöö ja ELi suuniste kohaldamise abil; palub komisjonil kontrollida ja hinnata ELi varjupaigaõiguse kohaldamist liikmesriikides, eelkõige seksuaalse sättumusega seotud juhtumite puhul,ja anda selle kohta aru Euroopa Parlamendile; rõhutab asjaolu, et komisjon on teatanud 2008. aastal Dublini määrusesse ja kvalifitseerumise direktiivi tehtavatest muudatustest, milles võetakse arvesse käesolevas resolutsioonis tõstatatud küsimusi;

6.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulaste ülemkomissarile ja Seyed Mehdi Kazemile.

(1) ELT L 304, 30.9.2004, lk 12. (2) ELT L 50, 25.2.2003, lk 1.