Euroopa Parlament,

-   võttes arvesse komisjoni teatist "Jaepangandussektori uurimine vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 17, milles käsitletakse majandussektoritega seotud uurimisi (lõpparuanne)" (KOM(2007)0033);

-   võttes arvesse 12. aprilli 2006. aasta maksekaarte käsitlevat esimest komisjoni vahearuannet ning 17. juuli 2006. aasta arvelduskontosid ja nendega seotud teenuseid käsitlevat teist komisjoni vahearuannet;

-   võttes arvesse rohelist raamatut jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul (KOM(2007)0226);

-   võttes arvesse komisjoni teatist "21. sajandi Euroopa ühtne turg" (KOM(2007)0724);

-   võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2007. aasta otsust COMP/34.579 (Eurocard-MasterCard) Mastercardi EMP-siseste mitmepoolsete vahendustasude kohta;

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (uuestisõnastamine)(1) (kapitalinõuete direktiiv) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta (uuestisõnastamine)(2) (kapitali adekvaatsuse direktiiv);

-   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul(3) (makseteenuste direktiiv);

-   võttes arvesse teisel lugemisel 16. jaanuaril 2008. aastal vastu võetud Euroopa Parlamendi seisukohta nõukogu ühise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ(4) (tarbijakrediidi direktiivi eelnõu);

-   võttes arvesse oma 11. juuli 2007. aasta resolutsiooni valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta(5),

-   võttes arvesse oma 4. juuli 2006. aasta resolutsiooni liikumise kohta täiendava konsolideerimise suunas finantsteenuste sektoris(6),

-   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

-   võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A6-0185/2008),

A.   arvestades, et hästitoimiv integreeritud finantsturg on Lissaboni tegevuskava eesmärkide saavutamise vajalik eeltingimus, et anda Euroopa Liidule maailma kõige konkurentsivõimelisem ja dünaamilisem teadmistepõhine majandussüsteem, mis on võimeline jätkusuutlikuks majanduskasvuks rohkemate ja paremate töökohtadega;

B.   arvestades jaeteenuseid osutavate pankade olulist rolli rahapoliitiliste tingimuste vajaduse korral ülekandmisel turule, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd) ning tarbijatele;

C.   arvestades, et finantsteenuste tegevuskava lõpuleviimiseks ja sellest tuleneva suurima võimaliku kasu saavutamiseks tarbijatele ja jaemüüjatele on vaja parandada jaefinantsteenuseid;

D.   arvestades, et juurdepääs põhilistele pangateenustele, nagu pangakonto avamine, on kodaniku õigus;

E.   arvestades jaepangandussektori tähtsust ELi majanduse jaoks kasvu ja tööhõive seisukohast ning selle tähtsust tarbijate ja VKEde jaoks;

F.   arvestades tarbijapoliitika ühtlustamisega seotud raskusi Euroopa Liidus ja finantstoodetele omast keerukust;

G.   arvestades ühenduse konkurentsipoliitika tähtsust siseturu väljakujundamise ja kõikidele osalejatele võrdsete võimaluste nõuetekohase toimimise jaoks;

H.   arvestades, et jaepangandussektori finantsüksuste (pangad, hoiupangad, ühistud, jne) õiguslike mudelite ja ärieesmärkide mitmekesisus on ELi majanduse peamine vara, mis rikastab sektorit, vastab turu pluralistlikule struktuurile ja aitab suurendada konkurentsi siseturul;

I.   arvestades vajadust tasakaalustada kõrgetasemeline tarbijakaitse siseturu nõuetekohase toimimisega,

Üldsätted

1.   toetab komisjoni integreeritud lähenemisviisi, mis hõlmab siseturu poliitikavaldkondade toetamist sihipäraste sektoriuuringutega; avaldab sellest hoolimata kahetsust kõnealuse sektoriuuringu ajastamise üle ja selle üle, et ei ole uuritud, kuidas rahapoliitilised tingimused jaeturule üle kantakse, ning julgustab komisjoni oma tööd jätkama, kui kapitali adekvaatsuse direktiiv, Euroopa ühtset euromaksete piirkonda (SEPA) käsitlev direktiiv, makseteenuste direktiiv ja tarbijakrediidi direktiiv on näidanud oma mõju tegelikkuses;

2.   väljendab kahetsust selle üle, et jaepangandussektori uuringus ei võeta piisavalt arvesse rangelt reguleeritud pangandussektori eripära ning kultuuri, tarbimisharjumuste ja keelte tähtsust finantstoodete osas tehtavates tarbijavalikutes ja nende kaitsmises; arvab, et tarbijate vähene liikuvus ELis on tihti tingitud pikaajalisest usaldussuhtest, mis on panga ja tarbija vahel tekkinud; väljendab muret seoses sellega, et komisjoni turuintegratsiooni hindamine rajaneb liiga vähestel majandusnäitajatel ja ei pruugi seega kajastada täiel määral jaepangandussektori tunnusjooni;

3.   tuletab meelde, et konkurentsipoliitika on siseturu väljakujundamise võimas vahend, kuid et püüdlemine suurema konkurentsi poole ei tohiks tuua kaasa ei nõrgemat riski maandamist pangandussektoris ega ohustada maailma majanduse eriti olulise ja strateegilise sektori stabiilsust; rõhutab, et nii turg kui ka tarbijate usaldus on finantsteenuste edasise arengu jaoks hädavajalikud ning et tarbijate kui turuosaliste rolli tugevdamiseks on vajalik tarbijate finantsteenustealase teavitamise edendamine;

4.   juhib tähelepanu sellele, et väga killustatud reguleeriv raamistik on takistuseks pangandusteenuste piiriülese osutamise arengule; toetab seepärast komisjoni algatust avada uuesti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/65/EÜ (milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust)(7), läbivaatamine, mis peab sisaldama ka elektroonilist kaubandust käsitleva direktiivi(8) ja elektroonilisi allkirju käsitleva direktiivi(9) läbivaatamist, et võimaldada neil tõhusalt oma kindlaksmääratud eesmärke saavutada;

5.   on arvamusel, et isegi rahapesu käsitlevate õigusaktide rakendamine võib kujutada endast takistust tarbijate liikuvusele seoses näiteks piiriüleste arvelduskontode avamisega, arvestades erinevaid isikusamasuse tuvastamise ja kontrollimise nõudeid, mida pangad peavad täitma; kutsub komisjoni üles hindama rahapesu käsitlevates õigusaktides sätestatud eeskirjade mõju tarbijate liikuvusele;

Tarbijate liikuvus

6.   palub, et komisjon töötaks tarbijate liikuvuse lihtsustamise nimel ja jälgiks liikmesriikide edusamme, mis võimaldavad tarbijatel vahetada kergemini teenuseosutajat, tugevdades nõnda teenuseosutajatevahelist tervet konkurentsi; soovib, et võimalikult suures ulatuses tagatakse teenuste jätkuvus isegi kehtiva arvelduskonto sulgemise või teenuseosutaja vahetamise korral, ning välditakse igasugust kulukat teenuste dubleerimist;

7.   nõuab tungivalt, et finantsteenuste osutamist käsitlevate õigusnormide lihtsustamine ja tarbijate liikuvuselt tõkete likvideerimine ei viiks tarbijakaitse madalama tasemeni liikmesriikides;

8.   soovitab lubada ainult täielikult põhjendatud pangakonto sulgemise kulusid, et toetada liikuvust ja konkurentsi; julgustab pangandussektorit arendama konto vahetamise kiire ja tõhusa korra head tava, võttes arvesse nii menetluse kestust kui ka sellega seotud kulusid; on arvamusel, et kehtivate kontode vahetamine ei tohiks tekitada tarbijatele mingit kahju; on igasuguste tarbijate liikuvust takistavate lepinguliste sidemete vastu;

9.   rõhutab, et seoses toodete seosmüügiga tuleb teha selget vahet ühelt poolt toodete kombinatsiooni vahel, mis on soodne nii tarbijale kui ka pangale ja ühine kõikidele majandusharudele, ning teiselt poolt ebaausat konkurentsi põhjustavate tavade vahel;

10.   arvab, et juurdepääs põhifinantsteenustele, nagu pangakonto avamine, on õigus, ning kutsub komisjoni üles tegema kindlaks selle õiguse järgimist takistavaid asjaolusid ja selles osas jaefinantsteenuste sektoris ettevõtjate poolt kasutatavaid parimaid tavasid;

Teavitamine ja läbipaistvus

11.   on arvamusel, et tarbijatele antav teave on oluline pankadevahelise konkurentsi tagamiseks; nõuab parema kvaliteediga, arusaadavamat ning seega tarbijatele kättesaadavat teavet; on arvamusel, et praegu on selle teabe saamine tarbijate jaoks liiga sageli aeganõudev ja keeruline;

12.   tunnistab, et liigse teabetulva ärahoidmise ja tarbijate piisava teabega varustamise vahel on pingelisus; eelistab teabe kvantiteedile kvaliteeti; palub seepärast komisjonil kutsuda tarbijaorganisatsioone üles määratlema, millist teavet nad peavad oluliseks, et võimaldada tarbijatel sobivaid valikuid teha;

13.   palub, et komisjon töötaks selle nimel, et lisaks kehtivate siseriiklike sätete järgimisele annaks pangad tarbijatele enne pangakonto avamist kokkuvõtva ülevaate, milles on esitatud üksikasjalikult ja kogu Euroopa Liidu lõikes võrreldaval viisil kõik kulud, sealhulgas sulgemiskulud, kui neid kohaldatakse; kutsub komisjoni üles esitama asjakohaste õigusaktide ettepanekuid, mis käsitlevad olukorda, kui sektor ei täida oma kohustusi;

14.   tervitab komisjoni uuringut jaeinvesteerimistoodete reguleeriva raamistiku kohta ja usub, et see toob kaasa kulude, riskide ja tingimuste parema avalikustamise ning pakub sealjuures kasulikke piiriüleseid võrdlusi;

15.   soovitab luua ühtse ELi standardi tarnija poolt tarbijale teabe andmiseks oma põhitoodete, seotud kulude ja tingimuste kohta, et võimaldada lihtsat ja läbipaistvat võrdlust, mida seotud tooted hetkel ei võimalda; nõuab taotluse esitamisel jaefinantstoodete väärtusahela kulude avalikustamist, et tagada konkurentsi osas võrdsed võimalused; soovitab pangandussektoril tegeleda tervet ELi-hõlmava uurimissüsteemi loomise võimalikkusega, et võimaldada lihtsat ja tasuta piiriülest võrdlust;

Tarbijate harimine jaepanganduse valdkonnas

16.   nõuab selliste finantsalaste koolitusprogrammide arendamist, mille eesmärk on tõsta tarbijate teadlikkust seoses nende raha haldamise võimalustega;

17.   toetab komisjoni ja finantsteenuste tööstuse jõupingutusi tarbijate teadlikkuse tõstmiseks finantsteenuste toodete kohta ja haridusprogrammide läbiviimiseks kõnealuses valdkonnas, kuna finantsteenuste toodete pakkujate antavast teabest peavad ka tarbijad aru saama ja seda kasutama;

18.   tuletab meelde, kui tähtis on arendada finantsalast haridust kui täiendust piisavale tarbijakaitsele, eriti jaepanganduse valdkonnas (nt seoses selliste teenustega nagu laenud, hüpoteegid, mitmesugused ja ohutud säästmised ning investeeringud); kutsub liikmesriike ja pangandussektorit üles võtma ja koordineerima meetmeid kodanike, sealhulgas lapsed, noored, töötajad ja pensionärid, seas finantsalaste teadmiste suurendamiseks eesmärgiga tarbijaid harida ja nende mõjukust suurendada, et võimaldada neil leida paremaid, odavamaid ja sobivamaid tooteid ja teenuseid ning edendada pangandustööstuses konkurentsivõimet, kvaliteeti ja innovatsiooni; tuletab meelde, et usalduslikud investorid võivad anda kapitaliturgudele lisalikviidsust;

19.   palub liikmesriikidel kaaluda sõltumatu finantsteenuste eest vastutava riiklike ombudsmanide institutsiooni loomist;

Krediidid – registrid ja vahendajad

20.   rõhutab, kui tähtsad on pankadele ja teistele krediidiandjatele usaldusväärsed krediidi ja pettusega seotud andmed, mis on kättesaadavad õiglasel ja läbipaistval alusel; rõhutab sellest hoolimata vajadust kaitsta tarbijate isikuandmeid; palub, et komisjon teeks kindlaks andmete vahetamist takistavad asjaolud ning esitaks ettepanekud andmeregistrite koostalitlusvõime jaoks, austades samal ajal tarbijate eraelu ja nende õigusi andmetele juurdepääsu osas ja nende parandamisele; arvab, et tarbijaid tuleks teavitada, kui seoses nendega tehakse piiriülene krediidiandmete päring; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle luua laenuandmete ekspertide rühm, mis abistaks komisjoni sellekohaste meetmete ettevalmistamisel;

21.   kutsub komisjoni üles intensiivistama oma tööd krediidivahendajate (agendid või maaklerid) osas, et tagada tarbijakaitse ja vältida läbipaistmatut tegevust, mis tekitab kahju eelkõige haavatavamatele tarbijate rühmadele; tunneb heameelt komisjoni kohustuse üle avaldada selles valdkonnas uuring, milles analüüsitakse ELi krediidivahenduse turgu, vaadatakse läbi selle reguleeriv raamistik ja uuritakse, kas mõned sätted kahjustavad tarbijaid;

22.   palub komisjonil täpsustada ja ühtlustada krediidivahendajate õigusi ja kohustusi, järgides põhimõtet "sama ettevõtlus, samad riskid, samad reeglid", kuna probleemid tekivad sageli müügis, halduses ja finantsteenuste lepingute jõustamisel; rõhutab, et kõigile sobiv ühtne lähenemisviis avaldaks ebasoodsat mõju toodete mitmekesisusele; juhib komisjoni tähelepanu sellele, et ta arvestaks erinevust ühelt poolt teabe vahel, mis peab olema selge, kokkuvõtlik, loetav ja tasuta, ja teiselt poolt spetsiaalselt kliendi jaoks kohandatud nõuandeteenuse vahel;

Pankadevaheline koostöö

23.   tunneb heameelt, et komisjon uurib täiendavalt pankadevahelist koostööd, et hinnata, millistel juhtudel võib koostöö pakkuda majanduslikku kasu ja kasu tarbijatele ning millistel juhtudel võib see kaasa tuua konkurentsi piiramise; rõhutab siiski, et pankadevaheline koostöö, näiteks detsentraliseeritud võrgustikes toimivad krediidiasutused, võib tuua majanduslikku kasu ja kasu tarbijatele ning et seetõttu on vajalikud hoolikas analüüs ja erapooletu lähenemisviis;

24.   on seisukohal, et hoiu- ja ühistupangad ning teised krediidiasutused aitavad oluliselt kaasa kohaliku majanduse rahastamisele ja piirkonnasisese potentsiaali arendamisele ning hõlbustavad kõikide tarbijate juurdepääsu finantsteenustele; rõhutab, et pluralistlikud pangandusturud ja teenuseosutajate mitmekesisus on eeltingimus konkurentsile kogu ELi pangandusturul tingimusel, et ei esine konkurentsimoonutust ja et kõikidele turuosalistele tagatakse võrdsed võimalused põhimõttel "sama ettevõtlus, samad riskid, samad reeglid";

25.   väidab, et mittediskrimineeriv koostöö senini omavahel konkureerivate sõltumatute krediidiasutuste vahel, mis on tõhusam ja tagab suurema koostalitlusvõime ning lõpptarbijatele osutatavate teenuste mitmekesisuse, võib aidata sektoril toimida ja aidata kaasa eespool nimetatud eesmärkide saavutamisele;

Maksesüsteemid

26.   on veendunud, et ühtset euromaksete piirkonda ja makseteenuseid käsitlev direktiiv peaks pakkuma lahendusi killustatusele ja konkurentsi puudusele, mis tehti kindlaks maksete infrastruktuuri käsitleva sektoriuuringu käigus; tuletab meelde, et ühtse euromaksete piirkonna esimene etapp jõustus 28. jaanuaril 2008. aastal, ja nõuab integreeritud kliiringu- ja arveldusplatvorme, mis töötavad samade eeskirjade ja tehniliste standardite alusel; rõhutab, et juurdepääs ühtsele euromaksete piirkonnale peaks olema õiglane ja avatud ning et juhtimisel peaks arvesse võtma kõiki süsteemi sidusrühmi, mitte üksnes finantsasutusi; tuletab meelde, et makseteenuste direktiivis sätestatakse, et maksesüsteemidele juurdepääsu suhtes ei tohiks olla mitte mingit muud diskrimineerimist kui selline, mis on vajalik riski vastu kindlustamiseks ning finantsstabiilsuse ja tegevuse stabiilsuse kaitsmiseks; juhib tähelepanu sellele, et ühenduse poliitika erapooletuse põhimõtte kohaselt ei tohiks eelistada ühte makseviisi teisele ning et erinevate maksesüsteemide kasutamisega seotud kulud peaksid olema läbipaistvad, et tarbijad saaksid valida oma makseviisi, olles asjaoludest täielikult teadlikud;

27.   kutsub komisjoni üles uurima, kas makseteenuste direktiivi ülevõtmine vähendab maksete arveldamise teenuste osutajate arvu, ja võtma viivitamata meetmed, kui suuremad teenuseosutajad saavutavad monopoolse seisundi, mis võiks nõrgestada konkurentsi;

28.   märgib, et komisjon ja paljud riiklikud konkurentsiasutused on teatanud mitmel korral, et mitmepoolsed vahendustasud ei ole EÜ asutamislepingu artikli 81 alusel iseenesest keelatud; märgib siiski, et komisjon koondas hiljuti oma tähelepanu mitmepoolsete vahendustasude süsteemi vastavusele ühenduse konkurentsialaste õigusaktidega; soovitab komisjonil esitada turu ebakohtade parandamiseks selged suunised ja juhised; tuletab komisjonile meelde õiguskindluse tähtsust nii turuosaliste kui ka turule tulijate jaoks nende teenuste väljaarendamiseks ja uuendamiseks;

29.   usub, et on tungiv vajadus parema selgitustöö järele, mis puudutab meetodeid ja eeskirju, mis käsitlevad mitmepoolsete vahendustasude haldamist kaardimaksete puhul ja mehhanismi puhul pankadevaheliste tasude arvestamiseks sularahaautomaatide ja muude maksete kui kaardimaksete puhul; tuletab meelde, et otsekorraldusega maksete ja krediitkorraldusega maksete skeemid, näiteks skeemid ühtses euromaksete piirkonnas, toetavad teenuseid, mida pakuvad ühiselt kaks makseteenuse osutajat ning mida soovivad ühiselt kaks klienti, luues tänu niinimetatud võrgu toimele majanduslikku kasu; soovitab komisjonil kehtestada ja edastada kõikidele sidusrühmadele kriteeriumid selliste meetodite määratlemiseks turul tegutsejate poolt, mida kasutatakse kõikide mitmepoolsete vahendustasude arvutamiseks, mida komisjon võiks arvestada, et tagada tõeliselt võrdsed võimalused ja kõikide konkurentsieeskirjade täitmine;

30.   tuletab komisjonile meelde, et sama oluline on keskenduda tasudele ja hindadele, kui töötada majandusharu suurema läbipaistvuse saavutamise nimel tarbijatele maksetoodete ja -teenuste omaduste ning nende kui kasutajate õiguste ja kohustuste edastamisel, stimuleerides nõnda turul suuremat konkurentsi;

o
o   o

31.   teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Keskpangale ning Euroopa pangandusinspektorite komiteele.

(1) ELT L 177, 30.6.2006, lk 1. (2) ELT L 177, 30.6.2006, lk 201. (3) ELT L 319, 5.12.2007, lk 1. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0011. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0338. (6) ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 110. (7) EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16. (8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1). (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1999. aasta direktiivi 1999/93/EÜ elektroonilisi allkirju käsitleva ühenduse raamistiku kohta (EÜT L 13, 19.1.2000, lk 12).